Kartulivõtt ja nostalgia

Me korjasime nädalavahetusel kartuleid. Võib-olla viimast korda, kui me just kevadel sama seltskonnaga kartulit uuesti maha ei pane, sest Silveri vanemad ise enam nii noored ja terved ei ole, et jaksaksid sellega tegeleda. Võimalus muidugi on, et Silveri isa saab kevadeks nii palju jõudu tagasi, et jätkab vanas vaimus ehk tegutsedes, tegutsedes ja tegutsedes ning märkamatult saab sedasi ka kartul maha.

Selles osas on Silver oma isa moodi, tema ka ei suuda niisama olla, alati otsib endale tegevust ja kui meid Soomes pole, siis töötab üldse seitse päeva nädalas. Tegelikult on ta seda teinud ka siis, kui oleme Soomes olnud, sest tal läheb uni sageli kella 5-6 ajal ära ja seetõttu käis ta meie ärkamiseni garaažis aega parajaks tegemas. Oli ka päevi, kus ta läks hiljem ja võttis pooled lapsed kaasa, et koos nendega mõned tunnid tööd teha. Oh jah, oleks me lapsed ka tulevikus oma isasse, mitte minusse, ma suudan väga edukalt niisama olla…

Kui survepesur tahab lapse minema suruda.

Muide, Silveril on kindel kuupalk, ta ei teeni rohkem, kui nädalavahetusel masinaid hooldab või aluseid teeb, nii et vabadel päevadel töötamise motivatsiooniks ei ole raha, vaid puhas igavus.

Minnes nüüd tagasi kartulivõtu juurde, siis ma isegi ei mäleta, millal ma viimati kartuleid korjasin ja kas ma seda üldse koos lastega teinud olen. Viimastel aastatel on Silveri isa kartulid salaja üksinda üles võtnud ja siis kõik nädalavahetuseks “kartuleid korjama” kutsunud, et niisama pereringis grillida või kohvitada. Seekord ta sellist nalja teha ei saanud, aga meil sai põllul tema iseehitatud traktoriga nalja küll.

Traktor, millist kellelgi teisel ei ole.

Töö saime umbes viie tunniga tehtud, lapsed kadusid muidugi juba tunniga vaikselt ära, aga vähemalt olid veidigi abiks. Ega minagi lapsena suur kartulivõtja ei olnud, otsisin samuti võimalusi viilimiseks. Ise ma seda ei mäleta, aga kord olla ma vanaemale öelnud, et ma ei saa kartuleid võtta, sest mu küünealused lähevad mustaks… Mingi mälestus on aga ajusopis sellest, kuidas ma külma ilmaga kartulimaalt toa poole kõnnin ja end soojas toas teleri ette sätin, et soome kanalilt koaalapoisi multikat vaadata. See võiski vabalt olla see kord, kui ma ei tahtnud küünealuseid mustaks teha.

Tolmune töömees ja Neljas, kes “aitas” kartulikaste põllu serva vedada.

Neljas tegi ka kartulipõllul nalja, mis teda ilmselt aastateks saatma jääb. Me korjasime kollast kartulit, kui mõned meetrid eemal aeti lahti punane sort, Neljas vahetas vagu ja teatas, et hakkab nüüd peeti korjama.

Korjamisest rohkem sõitis ta lihtsalt ühe ja teise traktoriga kaasa või sõitis üldse enda traktoriga ühest põllu servast teise, kuni ronis põllule ja sinna kinni jäi. Temal polnud sellest lugu, ta sõi rahumeeli ühe suupoolega õuna (sest muudmoodi ei saa, mitu kuud tagasi kadunud esihammaste asemele pole midagi kasvanud) ja lasi tädi Helil end põllumaalt välja lükata

Neljas, kes töötas põhiliselt erinevate traktorite peal.

Ma ei kujuta ette, kas Neljandale jääb kartulivõtust mingit mälestust, kui seda rohkem ei peaks ette tulema. Poistel vast jääb, nemad on selleks küll piisavalt vanad. Ma seda ei mäleta, mis ajast on minu esimesed mälestused pärit, aga meenutades tuleb silmade ette suur kartulimaa metsa servas; saputaja, millega isa vagusid lahti ajas; vagude vahel külitav vend, kes tegi sedasi tööd; vanaema kartulimaa, üle mille ma naabripoistele külla jooksin; koolis toimunud kartulivõtupäevad ja muu selline.

Jep, oli aeg, kus kartuleid tuli korjata nii kodus, vanaema juures kui ka koolis. Sama seis oli lehtede riisumisega. Lisaks kartulimaale oli koolil oma aed, kus iga õpilane pidi suvevaheajal vastavalt vanusele 1-3 päeva aiatöid tegema. Ei tea, kas tänapäeval on veel koole, kus asjad sedasi käivad? Omal ajal ma kartulite korjamisest ega riisumisest väga vaimustuses küll ei olnud, aga praegu on täitsa äge mõelda, et meil põhikoolis sellised võimalused olid.

Kolm põlvkonda mehi ajavad kartulivagusid lahti (2014).

Koolis oli kartulivõtt tegelikult täitsa lõbus, õpetajate selja taga käis alati korralik kartulisõda, enamasti mädanenud kartulitega, aga lendasid ka tavalised, nii et õhtul sai kehalt sinikaid kokku lugeda.

Kolm põlvkonda mehi kartuleid noppimas (2014).

Lastel jäävad võib-olla paljud sellised mälestused tulemata, aga mine tea, äkki lähevad mu vanemad vanas eas hulluks ja hakkavad taas kartulit kasvatama ja saavad lapsed enda kartulisõjad ka maha pidada. Mina mäletasin, et viimati oli neil kartulimaa siis, kui ma olin päris laps, aga ei, selgus, et viimati oli neil kartul maas aastal 2005. Ma olin siis juba Silveriga koos, aga mul ei ole ühtegi mälupilti sellest, et me oleks minu vanemate juures koos kartuleid võtnud, tema omade juures küll. Heinapõllul on ta minuga kindlasti olnud, ainult et ka sellest mul otseselt mälupilte ei ole (müstika, ma pole ju veel nii vana), on vaid päris pildid.

Tõi mulle vist õhtusöögi põllule…
Aasta oli äkki 2007.

Ema ka ei mäletanud, kas tema väimees on nende juures kartuleid korjanud, nii et pidin Silverilt endalt küsima. Tema ei pidanud isegi meenutama hakkama, ütles kohe, et korjas, meie ühine põhikooliaegne õpetaja korjas ka ning saak oli väga kehv, mille peale oli isa naljatanud, et sellest ei tohi kuskil rääkida. Lisaks väitis ta, et ma ei lasknud tal rahus tööd teha, vaid loopisin teda kogu aeg mädanenud kartulitega. Ma ei mäleta seda, aga kõlab minu moodi. Selles osas pole midagi muutunud, oleksin seda laupäeval korranud, kui Silver oleks kartulisõja kartulivõtu ajaks koju sõitnud.

Kui veel vanu häid kartuliaegu meenutada, siis nende noppimisest mäletan rohkem nende idutamist. See oli tüütu töö. Istuda keldris ja puhastada kartuleid idudest. Neid kartuleid oli palju ja loomad tahtsid neid iga päev süüa, nii et seda idutamist ikka oli. Muidugi sai seda tööd ka vähe põnevamaks muuta, seda küll rohkem siis, kui vend ja õde idutasid – ma panin neil tule kustu ja undasin ventilatsioonitorusse, et neid hirmutada. Nemad vastasid mulle samaga. Mõnikord oli meid, idutajaid, korraga päris palju ümber kartulihunniku, eks siis sai ka igasuguseid lahinguid peetud, hunnikust tuli ikkagi samamoodi ligaseid ja haisvaid kartuleid välja…

Tervitan siinkohal Silveri endiseid naabripoisse ja enda tädipoegi, kes on minuga kartuleid noppinud ja/või neid idutanud.

Kartulid (2014). Nali on selles, et me kutsume Teist ka kartuliks.

Aastatega olen ma siiski nii vanaks jäänud, et laupäevase kartulivõtu ajal jäid mul selg ja vasak põlv haigeks, lõpp läks juba päris valusaks, lohutasin end ainult mõttega, et pärast tööd saab sauna. Seda ootasin külma pärast ka, ilm ikkagi päris nii suvine ei olnud kui aastal 2014, saime isegi veidi vihma.

Selle vasaku jalaga ma õnneks hauas veel ei ole, nii see kui ka selg olid juba järgmiseks päevaks korras. Üldse olin ma järgmiseks päevaks korras, kuigi laupäeva õhtul ma tundsin, et hakkan haigeks jääma, seda oli ka näha ja kuulda, võtsin isegi paratsetamooli sisse, aga peavalu ega halba enesetunnet see kuidagi ei leevendanud. Aitas hoopis kümnetunnine sügav uni, magasin hommikuni nagu väike beebi nelja lapse ema.

Kodu pärast kiiret iluravi

Me oleme korterisse kolimise päevast, mis teeb siis tänaseks juba peaaegu 2 aastat, rääkinud, mida kõike siin teha võiks ja tuleks. Päris alguses me muidugi ühtteist tegime ka, näiteks paigaldasime magamistubadesse kardinad (alustades kardinapuudest), vahetasime esikus vaipkatte välja (kõlab kergelt, aga esik on suur ja sopiline, nii et polnud üldse kerge), kindlasti tegime midagi veel, mida ma ei mäleta. Korteris elatud aja jooksul olen jõudnud ka meie magamistoas kogu mööbli üle lakkida ja kahe septembrikuuga laste magamistoad ilusa(ma)ks muuta (maitse asi, eks) uue mööbli ja/või mööblivärvidega. Seda ei saa muidugi remondiks nimetada, aga üldmuljele on need asjad ikka kõvasti juurde andnud.

Mis üldmuljet jälle kõvasti rikkus, oli välisukse vahetamise järel viimistlemata jäänud uksepõsed ning vanad mdf seinapaneelid, mis katavad siin ca 45 m2 seinapinda ja mille nurgaliistud kiskusin ma juba kevadel maha, sest need olid väga kulunud. Paneelid ise olid ka koledad, seda tegelikult algusest peale, sest ilmselt vale paigaldusvõtte tõttu tekkisid paljudesse kohtadesse paberkatte alla õhumullid, aga aja jooksul olid paneelid ka kulunud ning määrdunud, eriti lülitite ümbrusest ja seda ei saanud pestes maha. Kuna nende paneelide eemaldamine oleks paras peavalu olnud, või noh, paneelide eemaldamine mitte, vaid nende asemele millegi leiutamine, siis tahtsin riskida nende värvimisega, kuigi ma ei leidnud infot, kas seda tehakse ega leidnud teiste kogemusi. Ka K-Rautas ei julgetud lubada, et värvimine õnnestub, nii et esialgu ostsin ainult 2,5 liitrit Vivacolor Satin värvi. Seda juba millalgi septembris.

Aeg läks ja mul tekkis uus mõte – värviks hoopis struktuurvärviga, et õhumullid nii hästi silma ei torkaks. Läksin Bauhofi struktuurvärvi ostma ja kuna seal seda toonida ei saanud, siis soovitati katta lasuurvärviga, nii et lahkusin 5 kilo Alpina struktuurvärvi ja 2,5 liitri lasuurvärviga. Seda ka millalgi septembris.

Mul ei olnud kuskile kiiret, keskendusin rohkem väikeste toa valmis saamisele, seal oli mööbeldamist ja värvimist omajagu. Esikus tahtsin vaid ühe seina ära värvida, et saaks esikukapi kokku panna, vedeles teine väga pikalt jalus oma suurte ja raskete karpidega. Selle seina tegin ära, tulemus sobis, kapp läks seina ja muud tööd pidid jääma talveks, et need koos Silveriga vaikselt ära teha. Läks aga nii, et tekkis vajadus kõik kiiremini valmis saada ja meil oli võimalik tegutseda ainult 2 päeva. Läks kokku siiski 3 päeva, aga õnneks Silveril tööga vähe paindlikum olukord ehk kui väga vaja, siis töö võib oodata.

Mida me siis selle kolme päeva jooksul tegime? Värvisime 40 m2 rohelist puidumustriga seinapinda 3-4, rohkem siiski 4 kihis (krunt + struktuur + 2 kihti lasuuri) veidi heledamaks roheliseks, värvisime 4 ust halliks (3 kihti ja korraga sai katta vaid ühe poole), samuti lengid ja kõik liistud, mida ei olnud üldse vähe. Muidugi ei saa jätta mainimata, et esimest korda pärast korteri ostu on meil uksepõsed korras! Igasuguseid nipet-näpet töid oli ka, näiteks kardinapuu värvimine, 9 kardina triikimine (tegin seda 2 tundi), väikese laua värvimine, uue kummuti toomine, selle täitmine vanade kappide sisuga ja vanade kappide keldrisse tassimine, ühe seinapaneeli lõikamine täies pikkuses (sest see jäeti omal ajal mõõtu lõikamata ja see läks kohati 3 cm seinast edasi nii, et köögi poolt vaadates vaatas vastu paneeli tagumine külg). Kõlab taas kergelt, aga sellised nokkimistööd on jube ajamahukad ja juba esimese päeva õhtul oli selge, et meil on vaja Silveri isa, kes on liistumeister, appi, et õigeks ajaks valmis saada. Teisel päeval nad lõikasid liistud valmis ja kolmandal paigaldasid (taas pole üldse kerge töö, kui seinad pole loodis, nurgad täisnurksed ja kinnitada tuleb betooni sisse), mina samal ajal värvisin, värvisin ja värvisin. Viimast korda värvisin üht ukselengi veel 4. päeva hommikulgi, kella poole 7 ajal, kohe pärast ärkasmist, pesu väel. Sellega panime ka iluravile punkti. Praeguseks.

Silver läks pärast seda kohe minema, aga mina olen saanud nüüd 3 päeva end kodus vahelduseks hästi tunda, nii ilus ei ole siin kunagi olnud. Taas muidugi maitse asi, aga minule loovad värvid hubasust ja iluravi tulemusena tekkis mul siin isegi täitsa kodutunne. Aga piltide juurde. Ma “enne” pilte ei hakka lisama, sest tahan selles postituses näidata ainult ilusat hetkeolukorda.IMG_5449Alustan esikukapist, millest ma pikalt puudust tundsin, sest panipaik jäi kuue inimese riietele, jalanõudele, kuivatile, kassiliivakastile, sööginõudele, tööriistadele ja igasugusele muule kraamile lihtsalt kitsaks. Teine asi oli muidu ka see, et kassid ronisid mööda õueriideid lae alla riiulitele, ajasid karva ja nende liivakast haises, nii et tegu polnud kõige parema kohaga, kus riideid hoida. Kapi valisin kõige odavama, koos Perekaardi soodukaga maksis see isegi alla 200 €, seega võib-olla väga kobiseda ei tohiks, iseenesest konstruktsioon on tugev, uksed kindlalt ees (ma vähemalt loodan, sest need on väga rasked ja kui mõni laps peaks ukse alla jääma, siis … ma ei taha sellele mõeldagi), aga-aga, jama oli selle kapiga omajagu. Pakis oli kaks vasakut külge ja me avastasime seda alles siis, kui hakkasime paremat külge paigaldama. See oli katastroof! Poolik ebakindla konstruktsiooniga suur riidekapp keset esikut, ülejäänud suured detailid igal pool seinte ääres. Mida teha? Sellesse seisu jõudmiseks kulus meil juba paar tundi, ei tahtnud tehtud tööd hävitada ja kõike uuesti lahti võtta, aga päris kindlasti ei tahtnud me sedasi õiget külge nädalateks ootama jääda. Ma arvan, et ma läksin päris närvi On24-ga suheldes (loe: neid e-mailide ja kõnedega pommitades), sest meil oli vaja uut külge nüüd ja kohe, olime valmis ise igasse Eesti otsa sellele järele sõitma, peaasi, et saaks selle kätte, aga mida me ei saanud, oli info.

Ma enam ei mäletagi, aga vist ülejärgmisel päeval läksime Jürisse diivanit ära viima ja jõudsime pool tundi varem kohale. Sattusime Cirkle-K avamispeole, saime torti, nägime Getter Jaanit ja läksime kõrvale burksi ostma, aga ei jõudnud veel tellidagi, kui helistati On24-st, et tootja või vahendaja laost saaks kohe uue külje, aga ladu on Peetris ja avatud kuni 16.30, kell oli 15.40. Meil oli sinna mõne minuti teekond ja diivaniostjaga pidime kohtuma 16.00, nii et unustasime need burgerid ja läksime õigele küljele järele. Milline ideaalne kokkusattumus, või mis? Lõpp hea, kõik hea, diivan sai müüdud ja õige külg koju toodud. Kapp läkski diivani asemele ja on viimasest kordades praktilisem.IMG_5453Mõned lisariiulid on vaja veel meisterdada, siis on ideaalne, aga ma olen rahul ka hetkeolukorraga, palju mugavam lahendus võrreldes varasemaga. Ainult kapi toon ei ole päris see, mis võiks, hirmsasti tahaks kapi üle värvida. See on nagu haigus juba. IMG_5470Merisigadel on see viimaste päevade jooksul kolmas asukoht. Ma lihtsalt ei leia nende puurile seda õiget kohta. Varem olid nad poiste toas, aga seal olid nad enamuse ajast üksi ja arglikud. Viimased 4 kuud elasid nad Silveri vanemate juures elutoas, seal nägid hommikust õhtuni inimesi ja muutusid palju julgemaks, ei tahaks nüüd neid jälle kõige kaugemasse nurka peita.IMG_5440Tänu kapile on nüüd väikeste tuba ka nurga taga peidus, nagu suurte poiste tubagi. Teise ukse taga on vannita vannituba, mis on ühtlasi kõike erksam ruum siin elamises.IMG_5490IMG_5484IMG_5478Vannitoas ei ole me midagi teinud ja seal miski ei karju ka, plastikust liistud tahaks välja vahetada ja uue nagi paigaldada, sest praegu on 8 rätikut 4 konksu küljes, aga üldises plaanis kärab see ruum veel küll. Varem oli terve põrand kivimustriga, kuid üürnike ajal läksid poti ümber plaadid lõhki ja samasuguseid me poest ei leidnud, nii et läks käiku teistsugune lahendus, aga kärab see ka. Balteco mööbel näitab ka kulumismärke, 10. eluaasta ikkagi jookseb, ülemiste kappide alumised servad on niiskusest pundunud ja peegli alumine osa korralike veekahjustustega, seda need kivid seal peita üritavadki.

Aga tagasi esiku jurude, kus on ca 35 m2 paneele värvitud struktuurvärviga, mida kulus 15 kg, vähemalt nii palju ostsime, väike törts jäi järele ka. Rahaline kulu oli kuskil 60-70 €, ma kartsin enamat. Samas ei oodanud ma, et lasuurvärvi tuleb 2 korda juurde osta ja seda kulub lõpuks üle 10 liitri, mis teeb rahaliselt 100 €. Ma tegelikult ei olnud valitud tooniga väga rahul, poes tundus see ilusam, aga lõpptulemus koos hallide ustega on tegelikult täitsa kena ning õhumulle pole ka enam näha, nii et ajast ja arust mdf paneelid pole enam nii ajast ja arust. IMG_5497IMG_5456Silm lausa puhkab, kui välisukse ümbrus on lõpuks korras, põsed ehitasime liimpuidust, tundus kergem variant kipsiga möllamisest. Oli ka.IMG_5454Poiste tuppa viiv nurk ei ole kunagi nii valgusküllane olnud. Olgu, see pole päris õige sõna, aga see nurk on tõesti kohe palju valgem, enne oli pigem päris pime. IMG_5464Teise ukse taga on panipaik, mis pole 10 aasta jooksul meie hoolitsevat kätt näinud ega näe ka ning loodetavasti ei näe keegi seda panipaika. Praegu on see 24/7 avatud, sest kassid käivad seal keha täitmas ja kergendamas, aga nendele tuleb sinna talvel luuk ja siis ei näe enam keegi, mis pardakk panipaigas on. IMG_5471Ülemisel pildil on näha seda paneeli, mida veidi lõigata tuli, see on kaetud halli liistuga, nii et see nurk  sai ka lõpuks korda, aega võttis vaid 10 aastat. Köögi poole peal ei teinud me midagi, see sedasi ei karju, aga uuendust ootab ikkagi, köögimööblil koorub kate maha, ma ei tea, mis plastik või asi see on, aga igatahes on see kõik pressitud saepuruustel (?) lahti ja kohati ka kokku tõmmanud või sulanud.  Plaanis on kõik maha kiskuda ja need pressitud uksed üle värvida niiskuskindla värviga. Töötasapinna tahaks ka välja vahetada pruuni puidumustri vastu, aga see on juba mõttetult kulukas ja vaevarikas töö, nii et sellega tuleb midagi muud välja mõelda, äkki kannatab ka üle värvida.IMG_5468Elutoas kasutasime ära Vivacolori Satini, puhtalt seetõttu, et struktuurvärvi poleks sinna jagunud ja Silver ei jaksanud seda enam peale ka kanda. Elutoas neid õhumulle väga ei ole, nii et otsustasin seal Satini ära kasutada. Kuigi värvid on ostetud erinevatest poodidest erinevatel aegadel, on nende toonid üsna sarnased, Satin on lihtsalt matim ja siidisem. Ma pean kiitma selle värvi katvust – juba esimese kihiga jäi seina ühtlane ja ilus tulemus, aga kuna värvisin öösel halvas valguses, siis lõpu poole läks asi mul pisut ebaühtlaseks ja Silver värvis hommikul terve seina üle. Ühest 2,5-liitrisest värviämbrist täitsa piisas, veidi jäi veel ülegi.IMG_5501IMG_5472Ostsin uued odavad helehallid kardinad, mis päevavalguses mulle täitsa meeldivad, aga õhtul on nad minu jaoks liiga lillakad ja läigivad rohkem kui tahaksin. Oranžid kardinad meeldisid meile rohkem ja oleksin sellised ka asemele ostnud, kuid ei leidnud midagi sobivat. Käivad need helehallid kardinad ka, selle halliks värvitud kardinapuu peal. Kummut on Mööbliaidast ja kaalub nii palju, et mina ei jaksanud aidata seda tassida.

Elutoa ja esiku varasematest seisukordadest näeb pilte siit, siit (välisukse ümbrus oli veel enne kiirremonti samasugune) ja siit (selles postituses on vähemalt ühel pildil veidi näha, kuidas nurkades paneelide paberkate narmendab). Päris õiget enne ja pärast efekti sedasi küll ei saa, aga see efekt on tegelikult suur ja tehtud töö pöörane, kuigi pealtnäha polegi me nagu eriti midagi teinud. Ma värvisin nii palju, et mu artriit vist ägenes, mu parema käe keskmine sõrm on paistes ja kui see on võimalik, siis keskmine kämblaluu ka. Käe kasutamine on igatahes valus ja pintslit ei taha ma nüüd mõnda aega käes hoida.
IMG_5473Jätkan magamistubadega ja alustan meie omast, kuhu lisasin esmaspäeval veidi sinist värvi ja hubasust juurde. IMG_5332Puuvillane pleed on tõeliselt pehme ja soe, aga see ajab ka mõnusalt villa. IMG_5353IMG_5363Selle lambi puhul kaalusin ostmist pikalt, sest tõenäoliselt ei ole see sellist stiili, mis minu koju sobib, aga kuna see lamp mulle nii meeldib, siis ära ma selle ostsin ja tuppa sobima panin. IMG_5347Kui ma pleedi ja lambi olin välja valinud ja Mööbliaida lehelt magamistuppa teist tooli läksin valima, siis esimeste hulgas oli kohe ainueksemplarina kasutatud pruun tool, millel hall kate helesinise mustriga, siin ei olnudki enam midagi mõelda, tool läks kohe ostukorvi. Tahtsin küll tuppa rohkem punast juurde tuua, aga läks kuidagi teisiti, sinine värv trügis ise sisse ja väga tore, et trügis, ongi helgem ja ilusam.IMG_5344Punast tõin ma väikeste tuppa, seega kõik on ikkagi tasakaalus.IMG_5392IMG_5404Kui kardinad välja arvata, siis sai tuba vast üsna neutraalne ja sobib kenasti nii poisile kui ka tüdrukule. Väike see tuba on ja tume mööbel seda eriti avaramaks ei tee, kuid varasemaga võrreldes hubasemaks ja värvilisemaks küll.
IMG_5398Duplo klotsidele ostsin hoiukotid. Alguses mahutasin kõik ühte ära, veidi ruumi jäi veel ülegi, aga lõpuks võtsin ikkagi mõlemad kasutusele, eks neid klotse koguneb veel ja lastel lihtsam neid tõsta ja tassida ka, kui ühe raske asemel on kaks kergemat.IMG_5409Kuigi poiste tuba sai uuenduskuuri aasta tagasi, tuli ka nende toas veidi tegutseda. Kuna ma aasta tagasi olin liiga kärsitu ja värvisin nende kirjutuslaua ilma igasuguse eelneva karestamiseta üle, siis tuli mitme koha pealt värv maha, kevadeks oli laud juba päris kirju. Nüüd värvisin selle uuesti üle ja katsin veel tugevdava lakiga ning loodan, et see tulemus jääb kestma. IMG_5424Tõstsin nende toa kolmandat või neljandat korda ringi ka, aga esimest korda nii, et muutsin voodil redeli asukohta. Muidu on hea voodi, aga redeli asukoha muutmine on keeruline, seda pole lihtsalt ette nähtud, seetõttu jäid vanale asukohale augud sisse. Nutma need siiski ei aja ja üldmulje on endiselt ilus, eriti nüüd, kus voodi sai endale kastid ka alla. Väikeste toas on sama voodi koos kastidega, nii et ilmselgelt olen ikkagi voodiga rahul.IMG_5431IMG_5432Kuigi ma ütleksin, et meil on võrdlemisi värviline kodu, siis ühise joone tervele elamisele annab hall, mistõttu oli igati loogiline samm värvida uksed halliks. Lisaks ühisele joonele ühtlustas esiku remont tervet elamist ja kuigi siin teha veel on, on hetkeolukord juba mõnusalt hubane. Isegi motiveerivalt hubane, ma olen kodu juba 3 päeva korras hoidnud ja ma ei lase enam kunagi olukorda siin totaalselt käest. Naer.

Suurte poiste tuba pärast uuenduskuuri

Nüüd, kui Esimesest sai koolilaps, tahtsin talle ka koolilapse tuba, õigemini oli seda lausa vaja, sest koolilapsel peab olema kirjutuslaud ning kirjutuslaual on vaja toas ruumi, mida seal varem ei olnud. Seega oli aeg ümberkorraldusteks ja mulle see väga sobis, sest laste magamistubadega ei ole ma kolimisest alates rahul olnud. Nendes oli midagi puudu, väikeste toas on siiani, aga suurte toas on nüüdseks see õige tunne. Igasuguse remondita sai tuba hoopis teise näo, vaja läks ainult veidi uut mööblit ja mööblivärvi.

Nagu alati, ei ole mul häid vaateid varasemast olukorrast. Ma talvel tegin küll igast toanurgast pilti, aga kuna mulle ei meeldinud see, mis piltidelt vastu vaatas, siis kustutasin need ära. Alles on kunagi üürikuulutusse lisatud pildid ja vahetult pärast kolimist jäädvustatud hetked.1Algseis oli selline, seinad olid hallid, otsasein ja lagi helesinised, laes põles seasilm ning ruumi oli ka vaid 10 m2. Peale seasilma jäi kõik muu endiseks, ei kasvanud tuba suuremaks, ei mõõtudelt ega näilise avaruse võrra, mille oleksid loonud heledamad värvitoonid. 2Kolimise ajal vahetasime seasilma mingi 14-eurose lambi vastu, mis valgustab tuba uskumatult hästi (okei, pirnid valgustavad) ja millalgi pärast kolimist tekkis otsaseina kardinapuu koos kardinatega ning see oligi kogu “remont”. Tuba jäi näotuks ja külmaks. Mööbel, mis majas oli hubane ja sobis hästi tuppa, nägi korteris nii ilmetu välja. Siinkohal ei pea teised minuga nõustuma, asi on maitses ja minu jaoks oli majas lastetoas see soojus ja hing, mida siin ei olnud. 3Aga asume asja kallale. Augusti keskel võtsin kätte ja tassisin toast osa mööblit välja ning osa värvisin üle. Kõlab nagu see oleks olnud ühe päeva töö, aga ei, aega läks pea kuu, sest värvimisruumi oli nii vähe, et kõiki asju ei saanud korraga värvida ning iga asi sai 2-3 värvikihti, mis võttis ka aega. Jeerum, ainuüksi uue voodi ja kirjutuslaua kokku panemine võttis juba ühe päeva ära ja seda suuresti tänu viimasele, mis on pärit Ikeast. Kirjutuslauaga tuli kaasa ka kõige paksem juhend, mida ma eales näinud olen, seda võiks lausa raamatuks nimetada. Uskumatu, milliseks legoks annab ühe mööblitüki teha.

Muidugi ei läinud kõik äpardusteta, sest muidu ei oleks ma mina. Vahepeal pidin värvi juurde ostma, sest riidekappi tõstes ajasin riiulil seisnud lahtise värvipurgi ümber (mida Facebookis jagasin) ja kirjutuslaua värvimisega panin ka alguses sedasi puusse, et pidin hiljem plaadi uuesti üle värvima. Ma vist praegu selle tööprotsessi osa jätan vahele ja liigun kohe lõpptulemuse juurde, muidu venib postitus liiga pikaks. Millalgi hiljem kirjutan ka värvimisest endast ja see tuleb rohkem õpetlik postitus sellest, kuidas mitte mööblit värvida.

Aga praegu, enne ja pärast, dataaaenne-ja-parastRuumi on endiselt vähe, aga tuba on avaram ja vaba põrandapinda on pisut rohkem. Lisaks ei pea Teine enam poolnari all põrandal magama. Mitte et tal oleks selle vastu midagi olnud, aga jõle tolmuseks läks tal seal olukord. Nüüd on poistel korralik nari ja seekord avaldas Esimene soovi all magada, nii et Teine kolis põrandalt päris kõrgele.img_5545

img_5513Nari on pärit On24-st ja tegu on Flexa tootega, väga tugeva ja stabiilse konstruktsiooniga, ei nagise ega kolise. Ainus miinus on see, et seda ei saa kaheks eraldi voodiks muuta, kui see võimalus või vajadus peaks tekkima. Pluss on jälle see, et tegu on ühe soodsaima kahekohalise nariga ning minu jaoks on pluss ka see, et see oli juba originaalis halli värvi. Voodipesu otsisin pikalt taga, hallid kummiga linad sain Topshopist ja üks lina maksis alla kahe euro, kahjuks see pakkumine on läbi, ei ole enam midagi linkida ning tekikotid ja padjapüürid sain vist Cellbesi netilehelt, sest see oli ainus koht, kust leidsin taskukohase hinnaga lihtsa halli värvi puuvillase voodipesu.img_5518Nagu näha, siis riidekapp ja laud on ühte tooni ja tegelikult ka ühte stiili, said mõlemad endale tahvli ja ühesugused nupud. Lauast mul enne pilte ei ole, aga oli see puidumustriga hallikat tooni ja ostsin selle uuena Soovi kaudu veidi odavamalt kui Ikeas müüakse. Otsisin tegelikult palju soodsamas hinnaklassis täispuidust lauda, millele uus elu anda, aga kõik head pakkumised olid juba bronnitud, eks 1. september koputas uksele. Nii sai uue elu päris uus laud.img_5525

img_5527Tool on pärit Härra Soome elamise keldrist ja on varemgi siin piltidel figureerinud. Kuna selle valge värv koorus kohati maha, siis sai tooli kõvasti lihvitud ja siis kolm korda kollasega üle värvitud. Täpsemalt Prairie Sunset kollasega Fusion Mineral Paint`i valikust. Laud oleks tegelikult pidanud tulema sinakam, selle tooniks oli Renfrew Blue, aga jäi teine puhta roheline. Kaasas olid voldikud värvinäidistega ja ühes voldikus oli Renfrew Blue pigem sinine, teises roheline, ma ei tea, millest selline erinevus, aga igatahes laua ja kapi toon klapib selle voldikuga, kus on rohekas Renfrew Blue. Kuigi valisin enda arvates sinise tooni, olen rohelise tulemusega väga rahul – isa tehtud männipuidust riidekapp näeb uues rohelises rüüs lausa antiikne välja. kappMärkate, et ühel pildil on laiem uks paremal ja teisel vasakul? Leidsin, et laiem pool sobiks seina äärde paremini, selleks tuli kappi 180 kraadi pöörata, nii et laest sai põhi ja vastupidi. Veidi naljakas kapp on oma erinevate ustega, aga tookord, kui see kapp ehitati, kulus iga sentimeeter ära ja seetõttu sai kapp endale võimalikult laiad uksed. Kaks laia ei oleks ära mahtunud, kahe kitsaga oleks ruumikadu tekkinud, seega sai ühe laia ja ühe kitsa ukse. Antud kapp on väga väärtuslik, ikkagi minu isa ehitatud, loodetavasti pärandatakse seda põlvest põlve. Kapi otsas olev punutud kohver on samuti Prairie Sunsetiga üle värvitud ja hoiab see endas hooaja kindaid-salle-mütse, varsti tulevadki talvised välja ning kevadised liiguvad asemele.

Kaks riiulit on üle värvitud Fusioni Tones for Tots tooniga Little Lamb ja see on nii ilus hall, et tahan seda väikeste toas ka kasutada. Juhuslikult on see hall üsna sama tooni seinaga ja ma hiljuti kuskilt lugesin, et kui pisikeses toas on palju mööblit, siis seinaga samas toonis mööbel jätab mulje, et seda mööblit tegelikult nii palju ei olegi. Ühesõnaga muudab olukorra avaramaks ja minu arvates peab see paika. Ühest pooleliitrisest värvipurgist sain mõlemad riiulid ja kardinapuu värvitud ning tilgake jäi veel järelegi. Kui ma oleksin esimese kihiga korralikumat tööd teinud, siis tegelikult teist ei olekski vaja olnud, kolmest värvist oli see kõige parema katvusega ja sellega oli nii kerge värvida. Ma lihtsalt tegin seda hämaras ja kui päevavalguses tulemust nägin, siis otsustasin, et ma enam kunagi hämaras ei värvi.img_5542Ukse tumedaks tõmmanud männi toon on ainus asi, mis mind lõpptulemuse juures häirima jäi, aga ma ei oska seda ust mingit muud tooni ka värvida ja pealegi peaksin siis teised uksed (kokku viis ust) ka üle värvima, sest ma ei saa olla nii, et elamises on erinevad uksed, kõik peab ikka ühesugune olema. Mul on niigi raske leppida sellega, et igas ruumis on erinev põrand…img_5523Igaks juhuks ütlen, et riiul on seina küljes kinni ja televiisor samuti, kuigi selle jalg jääb alati riiuli külge sedasi kinni, et endalgi tuleb see jõuga lahti murda, et saaks tolmu võtta. Kui Härra kunagi oma antiikse Playstationi, mis täidab meil dvd-mängija kohust, Soomest kaasa toob, siis saavad lapsed oma toas multikaid vaadata ka, praegu on need riiulil lihtsalt kohatäiteks.img_5537Juhin tähelepanu pliiatsitopsile, mis on tegelikult tavaline must kruus tumerohelise sisuga ja mille sang on katki. See sobis ideaalselt lauas olnud juhtmetele mõeldud auku ja tänu sellele on elamises vähemalt üks pliiatsitops, mida kassid ei saa ümber ajada. Tähestiku kritseldasin ise valmis, maakaart ja “Unista suurelt, väikseke!” poster on muidugi Kukupesast ja 3D autopilt on juba mitu aastat vana.img_5490See on tuulekell, mille laps lasteaias meisterdas, sobib hästi kapi ja kirjutuslauaga kokku. Voodi kohale tuleb veel nöör, mille külge riputan laste kunstiteosed, nii et natuke lapselikkust tuleb tuppa juurde, sest tegelikult on meie suured poisid veel päris väikesed ja praegusel kujul on tuba natuke liiga koolilapselik.

Kahjuks ei teinud päike minuga koostööd ja seetõttu jäi piltidelt ära idülliline valgus, mida vahepeal blogi FB lehel jagasin.img_5176Aga inspireeriv öövalgus on iga päev ühesugune, või siis täpsemalt iga öö. img_5486

Kuigi tahtsin ümbermuudatusi teostada ainult suurte poiste toas, siis tundub, et väikeste tuba saab ka lähitulevikus uue kuue, sest mul jäid nüüd käed sügelema ja Retro Stuudio e-poes on veel nii palju ilusaid värvitoone, mida võiks elamises kasutada, näiteks Upper Canada Green. Ainult et väikeste tuba on suurem pähkel, sest mul ei ole ühtegi tulevikunägemust olnud, erinevalt suurte poiste toast, kus nägemus tuli ja sai reaalsuseks. Peaegu, päris üks ühele ei ole, aga see, mis välja kukkus, sai isegi parem esialgsest visioonist, võrrelge ise.visioon.jpg