Kodu pärast kiiret iluravi

Me oleme korterisse kolimise päevast, mis teeb siis tänaseks juba peaaegu 2 aastat, rääkinud, mida kõike siin teha võiks ja tuleks. Päris alguses me muidugi ühtteist tegime ka, näiteks paigaldasime magamistubadesse kardinad (alustades kardinapuudest), vahetasime esikus vaipkatte välja (kõlab kergelt, aga esik on suur ja sopiline, nii et polnud üldse kerge), kindlasti tegime midagi veel, mida ma ei mäleta. Korteris elatud aja jooksul olen jõudnud ka meie magamistoas kogu mööbli üle lakkida ja kahe septembrikuuga laste magamistoad ilusa(ma)ks muuta (maitse asi, eks) uue mööbli ja/või mööblivärvidega. Seda ei saa muidugi remondiks nimetada, aga üldmuljele on need asjad ikka kõvasti juurde andnud.

Mis üldmuljet jälle kõvasti rikkus, oli välisukse vahetamise järel viimistlemata jäänud uksepõsed ning vanad mdf seinapaneelid, mis katavad siin ca 45 m2 seinapinda ja mille nurgaliistud kiskusin ma juba kevadel maha, sest need olid väga kulunud. Paneelid ise olid ka koledad, seda tegelikult algusest peale, sest ilmselt vale paigaldusvõtte tõttu tekkisid paljudesse kohtadesse paberkatte alla õhumullid, aga aja jooksul olid paneelid ka kulunud ning määrdunud, eriti lülitite ümbrusest ja seda ei saanud pestes maha. Kuna nende paneelide eemaldamine oleks paras peavalu olnud, või noh, paneelide eemaldamine mitte, vaid nende asemele millegi leiutamine, siis tahtsin riskida nende värvimisega, kuigi ma ei leidnud infot, kas seda tehakse ega leidnud teiste kogemusi. Ka K-Rautas ei julgetud lubada, et värvimine õnnestub, nii et esialgu ostsin ainult 2,5 liitrit Vivacolor Satin värvi. Seda juba millalgi septembris.

Aeg läks ja mul tekkis uus mõte – värviks hoopis struktuurvärviga, et õhumullid nii hästi silma ei torkaks. Läksin Bauhofi struktuurvärvi ostma ja kuna seal seda toonida ei saanud, siis soovitati katta lasuurvärviga, nii et lahkusin 5 kilo Alpina struktuurvärvi ja 2,5 liitri lasuurvärviga. Seda ka millalgi septembris.

Mul ei olnud kuskile kiiret, keskendusin rohkem väikeste toa valmis saamisele, seal oli mööbeldamist ja värvimist omajagu. Esikus tahtsin vaid ühe seina ära värvida, et saaks esikukapi kokku panna, vedeles teine väga pikalt jalus oma suurte ja raskete karpidega. Selle seina tegin ära, tulemus sobis, kapp läks seina ja muud tööd pidid jääma talveks, et need koos Silveriga vaikselt ära teha. Läks aga nii, et tekkis vajadus kõik kiiremini valmis saada ja meil oli võimalik tegutseda ainult 2 päeva. Läks kokku siiski 3 päeva, aga õnneks Silveril tööga vähe paindlikum olukord ehk kui väga vaja, siis töö võib oodata.

Mida me siis selle kolme päeva jooksul tegime? Värvisime 40 m2 rohelist puidumustriga seinapinda 3-4, rohkem siiski 4 kihis (krunt + struktuur + 2 kihti lasuuri) veidi heledamaks roheliseks, värvisime 4 ust halliks (3 kihti ja korraga sai katta vaid ühe poole), samuti lengid ja kõik liistud, mida ei olnud üldse vähe. Muidugi ei saa jätta mainimata, et esimest korda pärast korteri ostu on meil uksepõsed korras! Igasuguseid nipet-näpet töid oli ka, näiteks kardinapuu värvimine, 9 kardina triikimine (tegin seda 2 tundi), väikese laua värvimine, uue kummuti toomine, selle täitmine vanade kappide sisuga ja vanade kappide keldrisse tassimine, ühe seinapaneeli lõikamine täies pikkuses (sest see jäeti omal ajal mõõtu lõikamata ja see läks kohati 3 cm seinast edasi nii, et köögi poolt vaadates vaatas vastu paneeli tagumine külg). Kõlab taas kergelt, aga sellised nokkimistööd on jube ajamahukad ja juba esimese päeva õhtul oli selge, et meil on vaja Silveri isa, kes on liistumeister, appi, et õigeks ajaks valmis saada. Teisel päeval nad lõikasid liistud valmis ja kolmandal paigaldasid (taas pole üldse kerge töö, kui seinad pole loodis, nurgad täisnurksed ja kinnitada tuleb betooni sisse), mina samal ajal värvisin, värvisin ja värvisin. Viimast korda värvisin üht ukselengi veel 4. päeva hommikulgi, kella poole 7 ajal, kohe pärast ärkasmist, pesu väel. Sellega panime ka iluravile punkti. Praeguseks.

Silver läks pärast seda kohe minema, aga mina olen saanud nüüd 3 päeva end kodus vahelduseks hästi tunda, nii ilus ei ole siin kunagi olnud. Taas muidugi maitse asi, aga minule loovad värvid hubasust ja iluravi tulemusena tekkis mul siin isegi täitsa kodutunne. Aga piltide juurde. Ma “enne” pilte ei hakka lisama, sest tahan selles postituses näidata ainult ilusat hetkeolukorda.IMG_5449Alustan esikukapist, millest ma pikalt puudust tundsin, sest panipaik jäi kuue inimese riietele, jalanõudele, kuivatile, kassiliivakastile, sööginõudele, tööriistadele ja igasugusele muule kraamile lihtsalt kitsaks. Teine asi oli muidu ka see, et kassid ronisid mööda õueriideid lae alla riiulitele, ajasid karva ja nende liivakast haises, nii et tegu polnud kõige parema kohaga, kus riideid hoida. Kapi valisin kõige odavama, koos Perekaardi soodukaga maksis see isegi alla 200 €, seega võib-olla väga kobiseda ei tohiks, iseenesest konstruktsioon on tugev, uksed kindlalt ees (ma vähemalt loodan, sest need on väga rasked ja kui mõni laps peaks ukse alla jääma, siis … ma ei taha sellele mõeldagi), aga-aga, jama oli selle kapiga omajagu. Pakis oli kaks vasakut külge ja me avastasime seda alles siis, kui hakkasime paremat külge paigaldama. See oli katastroof! Poolik ebakindla konstruktsiooniga suur riidekapp keset esikut, ülejäänud suured detailid igal pool seinte ääres. Mida teha? Sellesse seisu jõudmiseks kulus meil juba paar tundi, ei tahtnud tehtud tööd hävitada ja kõike uuesti lahti võtta, aga päris kindlasti ei tahtnud me sedasi õiget külge nädalateks ootama jääda. Ma arvan, et ma läksin päris närvi On24-ga suheldes (loe: neid e-mailide ja kõnedega pommitades), sest meil oli vaja uut külge nüüd ja kohe, olime valmis ise igasse Eesti otsa sellele järele sõitma, peaasi, et saaks selle kätte, aga mida me ei saanud, oli info.

Ma enam ei mäletagi, aga vist ülejärgmisel päeval läksime Jürisse diivanit ära viima ja jõudsime pool tundi varem kohale. Sattusime Cirkle-K avamispeole, saime torti, nägime Getter Jaanit ja läksime kõrvale burksi ostma, aga ei jõudnud veel tellidagi, kui helistati On24-st, et tootja või vahendaja laost saaks kohe uue külje, aga ladu on Peetris ja avatud kuni 16.30, kell oli 15.40. Meil oli sinna mõne minuti teekond ja diivaniostjaga pidime kohtuma 16.00, nii et unustasime need burgerid ja läksime õigele küljele järele. Milline ideaalne kokkusattumus, või mis? Lõpp hea, kõik hea, diivan sai müüdud ja õige külg koju toodud. Kapp läkski diivani asemele ja on viimasest kordades praktilisem.IMG_5453Mõned lisariiulid on vaja veel meisterdada, siis on ideaalne, aga ma olen rahul ka hetkeolukorraga, palju mugavam lahendus võrreldes varasemaga. Ainult kapi toon ei ole päris see, mis võiks, hirmsasti tahaks kapi üle värvida. See on nagu haigus juba. IMG_5470Merisigadel on see viimaste päevade jooksul kolmas asukoht. Ma lihtsalt ei leia nende puurile seda õiget kohta. Varem olid nad poiste toas, aga seal olid nad enamuse ajast üksi ja arglikud. Viimased 4 kuud elasid nad Silveri vanemate juures elutoas, seal nägid hommikust õhtuni inimesi ja muutusid palju julgemaks, ei tahaks nüüd neid jälle kõige kaugemasse nurka peita.IMG_5440Tänu kapile on nüüd väikeste tuba ka nurga taga peidus, nagu suurte poiste tubagi. Teise ukse taga on vannita vannituba, mis on ühtlasi kõike erksam ruum siin elamises.IMG_5490IMG_5484IMG_5478Vannitoas ei ole me midagi teinud ja seal miski ei karju ka, plastikust liistud tahaks välja vahetada ja uue nagi paigaldada, sest praegu on 8 rätikut 4 konksu küljes, aga üldises plaanis kärab see ruum veel küll. Varem oli terve põrand kivimustriga, kuid üürnike ajal läksid poti ümber plaadid lõhki ja samasuguseid me poest ei leidnud, nii et läks käiku teistsugune lahendus, aga kärab see ka. Balteco mööbel näitab ka kulumismärke, 10. eluaasta ikkagi jookseb, ülemiste kappide alumised servad on niiskusest pundunud ja peegli alumine osa korralike veekahjustustega, seda need kivid seal peita üritavadki.

Aga tagasi esiku jurude, kus on ca 35 m2 paneele värvitud struktuurvärviga, mida kulus 15 kg, vähemalt nii palju ostsime, väike törts jäi järele ka. Rahaline kulu oli kuskil 60-70 €, ma kartsin enamat. Samas ei oodanud ma, et lasuurvärvi tuleb 2 korda juurde osta ja seda kulub lõpuks üle 10 liitri, mis teeb rahaliselt 100 €. Ma tegelikult ei olnud valitud tooniga väga rahul, poes tundus see ilusam, aga lõpptulemus koos hallide ustega on tegelikult täitsa kena ning õhumulle pole ka enam näha, nii et ajast ja arust mdf paneelid pole enam nii ajast ja arust. IMG_5497IMG_5456Silm lausa puhkab, kui välisukse ümbrus on lõpuks korras, põsed ehitasime liimpuidust, tundus kergem variant kipsiga möllamisest. Oli ka.IMG_5454Poiste tuppa viiv nurk ei ole kunagi nii valgusküllane olnud. Olgu, see pole päris õige sõna, aga see nurk on tõesti kohe palju valgem, enne oli pigem päris pime. IMG_5464Teise ukse taga on panipaik, mis pole 10 aasta jooksul meie hoolitsevat kätt näinud ega näe ka ning loodetavasti ei näe keegi seda panipaika. Praegu on see 24/7 avatud, sest kassid käivad seal keha täitmas ja kergendamas, aga nendele tuleb sinna talvel luuk ja siis ei näe enam keegi, mis pardakk panipaigas on. IMG_5471Ülemisel pildil on näha seda paneeli, mida veidi lõigata tuli, see on kaetud halli liistuga, nii et see nurk  sai ka lõpuks korda, aega võttis vaid 10 aastat. Köögi poole peal ei teinud me midagi, see sedasi ei karju, aga uuendust ootab ikkagi, köögimööblil koorub kate maha, ma ei tea, mis plastik või asi see on, aga igatahes on see kõik pressitud saepuruustel (?) lahti ja kohati ka kokku tõmmanud või sulanud.  Plaanis on kõik maha kiskuda ja need pressitud uksed üle värvida niiskuskindla värviga. Töötasapinna tahaks ka välja vahetada pruuni puidumustri vastu, aga see on juba mõttetult kulukas ja vaevarikas töö, nii et sellega tuleb midagi muud välja mõelda, äkki kannatab ka üle värvida.IMG_5468Elutoas kasutasime ära Vivacolori Satini, puhtalt seetõttu, et struktuurvärvi poleks sinna jagunud ja Silver ei jaksanud seda enam peale ka kanda. Elutoas neid õhumulle väga ei ole, nii et otsustasin seal Satini ära kasutada. Kuigi värvid on ostetud erinevatest poodidest erinevatel aegadel, on nende toonid üsna sarnased, Satin on lihtsalt matim ja siidisem. Ma pean kiitma selle värvi katvust – juba esimese kihiga jäi seina ühtlane ja ilus tulemus, aga kuna värvisin öösel halvas valguses, siis lõpu poole läks asi mul pisut ebaühtlaseks ja Silver värvis hommikul terve seina üle. Ühest 2,5-liitrisest värviämbrist täitsa piisas, veidi jäi veel ülegi.IMG_5501IMG_5472Ostsin uued odavad helehallid kardinad, mis päevavalguses mulle täitsa meeldivad, aga õhtul on nad minu jaoks liiga lillakad ja läigivad rohkem kui tahaksin. Oranžid kardinad meeldisid meile rohkem ja oleksin sellised ka asemele ostnud, kuid ei leidnud midagi sobivat. Käivad need helehallid kardinad ka, selle halliks värvitud kardinapuu peal. Kummut on Mööbliaidast ja kaalub nii palju, et mina ei jaksanud aidata seda tassida.

Elutoa ja esiku varasematest seisukordadest näeb pilte siit, siit (välisukse ümbrus oli veel enne kiirremonti samasugune) ja siit (selles postituses on vähemalt ühel pildil veidi näha, kuidas nurkades paneelide paberkate narmendab). Päris õiget enne ja pärast efekti sedasi küll ei saa, aga see efekt on tegelikult suur ja tehtud töö pöörane, kuigi pealtnäha polegi me nagu eriti midagi teinud. Ma värvisin nii palju, et mu artriit vist ägenes, mu parema käe keskmine sõrm on paistes ja kui see on võimalik, siis keskmine kämblaluu ka. Käe kasutamine on igatahes valus ja pintslit ei taha ma nüüd mõnda aega käes hoida.
IMG_5473Jätkan magamistubadega ja alustan meie omast, kuhu lisasin esmaspäeval veidi sinist värvi ja hubasust juurde. IMG_5332Puuvillane pleed on tõeliselt pehme ja soe, aga see ajab ka mõnusalt villa. IMG_5353IMG_5363Selle lambi puhul kaalusin ostmist pikalt, sest tõenäoliselt ei ole see sellist stiili, mis minu koju sobib, aga kuna see lamp mulle nii meeldib, siis ära ma selle ostsin ja tuppa sobima panin. IMG_5347Kui ma pleedi ja lambi olin välja valinud ja Mööbliaida lehelt magamistuppa teist tooli läksin valima, siis esimeste hulgas oli kohe ainueksemplarina kasutatud pruun tool, millel hall kate helesinise mustriga, siin ei olnudki enam midagi mõelda, tool läks kohe ostukorvi. Tahtsin küll tuppa rohkem punast juurde tuua, aga läks kuidagi teisiti, sinine värv trügis ise sisse ja väga tore, et trügis, ongi helgem ja ilusam.IMG_5344Punast tõin ma väikeste tuppa, seega kõik on ikkagi tasakaalus.IMG_5392IMG_5404Kui kardinad välja arvata, siis sai tuba vast üsna neutraalne ja sobib kenasti nii poisile kui ka tüdrukule. Väike see tuba on ja tume mööbel seda eriti avaramaks ei tee, kuid varasemaga võrreldes hubasemaks ja värvilisemaks küll.
IMG_5398Duplo klotsidele ostsin hoiukotid. Alguses mahutasin kõik ühte ära, veidi ruumi jäi veel ülegi, aga lõpuks võtsin ikkagi mõlemad kasutusele, eks neid klotse koguneb veel ja lastel lihtsam neid tõsta ja tassida ka, kui ühe raske asemel on kaks kergemat.IMG_5409Kuigi poiste tuba sai uuenduskuuri aasta tagasi, tuli ka nende toas veidi tegutseda. Kuna ma aasta tagasi olin liiga kärsitu ja värvisin nende kirjutuslaua ilma igasuguse eelneva karestamiseta üle, siis tuli mitme koha pealt värv maha, kevadeks oli laud juba päris kirju. Nüüd värvisin selle uuesti üle ja katsin veel tugevdava lakiga ning loodan, et see tulemus jääb kestma. IMG_5424Tõstsin nende toa kolmandat või neljandat korda ringi ka, aga esimest korda nii, et muutsin voodil redeli asukohta. Muidu on hea voodi, aga redeli asukoha muutmine on keeruline, seda pole lihtsalt ette nähtud, seetõttu jäid vanale asukohale augud sisse. Nutma need siiski ei aja ja üldmulje on endiselt ilus, eriti nüüd, kus voodi sai endale kastid ka alla. Väikeste toas on sama voodi koos kastidega, nii et ilmselgelt olen ikkagi voodiga rahul.IMG_5431IMG_5432Kuigi ma ütleksin, et meil on võrdlemisi värviline kodu, siis ühise joone tervele elamisele annab hall, mistõttu oli igati loogiline samm värvida uksed halliks. Lisaks ühisele joonele ühtlustas esiku remont tervet elamist ja kuigi siin teha veel on, on hetkeolukord juba mõnusalt hubane. Isegi motiveerivalt hubane, ma olen kodu juba 3 päeva korras hoidnud ja ma ei lase enam kunagi olukorda siin totaalselt käest. Naer.

Suurte poiste tuba pärast uuenduskuuri

Nüüd, kui Esimesest sai koolilaps, tahtsin talle ka koolilapse tuba, õigemini oli seda lausa vaja, sest koolilapsel peab olema kirjutuslaud ning kirjutuslaual on vaja toas ruumi, mida seal varem ei olnud. Seega oli aeg ümberkorraldusteks ja mulle see väga sobis, sest laste magamistubadega ei ole ma kolimisest alates rahul olnud. Nendes oli midagi puudu, väikeste toas on siiani, aga suurte toas on nüüdseks see õige tunne. Igasuguse remondita sai tuba hoopis teise näo, vaja läks ainult veidi uut mööblit ja mööblivärvi.

Nagu alati, ei ole mul häid vaateid varasemast olukorrast. Ma talvel tegin küll igast toanurgast pilti, aga kuna mulle ei meeldinud see, mis piltidelt vastu vaatas, siis kustutasin need ära. Alles on kunagi üürikuulutusse lisatud pildid ja vahetult pärast kolimist jäädvustatud hetked.1Algseis oli selline, seinad olid hallid, otsasein ja lagi helesinised, laes põles seasilm ning ruumi oli ka vaid 10 m2. Peale seasilma jäi kõik muu endiseks, ei kasvanud tuba suuremaks, ei mõõtudelt ega näilise avaruse võrra, mille oleksid loonud heledamad värvitoonid. 2Kolimise ajal vahetasime seasilma mingi 14-eurose lambi vastu, mis valgustab tuba uskumatult hästi (okei, pirnid valgustavad) ja millalgi pärast kolimist tekkis otsaseina kardinapuu koos kardinatega ning see oligi kogu “remont”. Tuba jäi näotuks ja külmaks. Mööbel, mis majas oli hubane ja sobis hästi tuppa, nägi korteris nii ilmetu välja. Siinkohal ei pea teised minuga nõustuma, asi on maitses ja minu jaoks oli majas lastetoas see soojus ja hing, mida siin ei olnud. 3Aga asume asja kallale. Augusti keskel võtsin kätte ja tassisin toast osa mööblit välja ning osa värvisin üle. Kõlab nagu see oleks olnud ühe päeva töö, aga ei, aega läks pea kuu, sest värvimisruumi oli nii vähe, et kõiki asju ei saanud korraga värvida ning iga asi sai 2-3 värvikihti, mis võttis ka aega. Jeerum, ainuüksi uue voodi ja kirjutuslaua kokku panemine võttis juba ühe päeva ära ja seda suuresti tänu viimasele, mis on pärit Ikeast. Kirjutuslauaga tuli kaasa ka kõige paksem juhend, mida ma eales näinud olen, seda võiks lausa raamatuks nimetada. Uskumatu, milliseks legoks annab ühe mööblitüki teha.

Muidugi ei läinud kõik äpardusteta, sest muidu ei oleks ma mina. Vahepeal pidin värvi juurde ostma, sest riidekappi tõstes ajasin riiulil seisnud lahtise värvipurgi ümber (mida Facebookis jagasin) ja kirjutuslaua värvimisega panin ka alguses sedasi puusse, et pidin hiljem plaadi uuesti üle värvima. Ma vist praegu selle tööprotsessi osa jätan vahele ja liigun kohe lõpptulemuse juurde, muidu venib postitus liiga pikaks. Millalgi hiljem kirjutan ka värvimisest endast ja see tuleb rohkem õpetlik postitus sellest, kuidas mitte mööblit värvida.

Aga praegu, enne ja pärast, dataaaenne-ja-parastRuumi on endiselt vähe, aga tuba on avaram ja vaba põrandapinda on pisut rohkem. Lisaks ei pea Teine enam poolnari all põrandal magama. Mitte et tal oleks selle vastu midagi olnud, aga jõle tolmuseks läks tal seal olukord. Nüüd on poistel korralik nari ja seekord avaldas Esimene soovi all magada, nii et Teine kolis põrandalt päris kõrgele.img_5545

img_5513Nari on pärit On24-st ja tegu on Flexa tootega, väga tugeva ja stabiilse konstruktsiooniga, ei nagise ega kolise. Ainus miinus on see, et seda ei saa kaheks eraldi voodiks muuta, kui see võimalus või vajadus peaks tekkima. Pluss on jälle see, et tegu on ühe soodsaima kahekohalise nariga ning minu jaoks on pluss ka see, et see oli juba originaalis halli värvi. Voodipesu otsisin pikalt taga, hallid kummiga linad sain Topshopist ja üks lina maksis alla kahe euro, kahjuks see pakkumine on läbi, ei ole enam midagi linkida ning tekikotid ja padjapüürid sain vist Cellbesi netilehelt, sest see oli ainus koht, kust leidsin taskukohase hinnaga lihtsa halli värvi puuvillase voodipesu.img_5518Nagu näha, siis riidekapp ja laud on ühte tooni ja tegelikult ka ühte stiili, said mõlemad endale tahvli ja ühesugused nupud. Lauast mul enne pilte ei ole, aga oli see puidumustriga hallikat tooni ja ostsin selle uuena Soovi kaudu veidi odavamalt kui Ikeas müüakse. Otsisin tegelikult palju soodsamas hinnaklassis täispuidust lauda, millele uus elu anda, aga kõik head pakkumised olid juba bronnitud, eks 1. september koputas uksele. Nii sai uue elu päris uus laud.img_5525

img_5527Tool on pärit Härra Soome elamise keldrist ja on varemgi siin piltidel figureerinud. Kuna selle valge värv koorus kohati maha, siis sai tooli kõvasti lihvitud ja siis kolm korda kollasega üle värvitud. Täpsemalt Prairie Sunset kollasega Fusion Mineral Paint`i valikust. Laud oleks tegelikult pidanud tulema sinakam, selle tooniks oli Renfrew Blue, aga jäi teine puhta roheline. Kaasas olid voldikud värvinäidistega ja ühes voldikus oli Renfrew Blue pigem sinine, teises roheline, ma ei tea, millest selline erinevus, aga igatahes laua ja kapi toon klapib selle voldikuga, kus on rohekas Renfrew Blue. Kuigi valisin enda arvates sinise tooni, olen rohelise tulemusega väga rahul – isa tehtud männipuidust riidekapp näeb uues rohelises rüüs lausa antiikne välja. kappMärkate, et ühel pildil on laiem uks paremal ja teisel vasakul? Leidsin, et laiem pool sobiks seina äärde paremini, selleks tuli kappi 180 kraadi pöörata, nii et laest sai põhi ja vastupidi. Veidi naljakas kapp on oma erinevate ustega, aga tookord, kui see kapp ehitati, kulus iga sentimeeter ära ja seetõttu sai kapp endale võimalikult laiad uksed. Kaks laia ei oleks ära mahtunud, kahe kitsaga oleks ruumikadu tekkinud, seega sai ühe laia ja ühe kitsa ukse. Antud kapp on väga väärtuslik, ikkagi minu isa ehitatud, loodetavasti pärandatakse seda põlvest põlve. Kapi otsas olev punutud kohver on samuti Prairie Sunsetiga üle värvitud ja hoiab see endas hooaja kindaid-salle-mütse, varsti tulevadki talvised välja ning kevadised liiguvad asemele.

Kaks riiulit on üle värvitud Fusioni Tones for Tots tooniga Little Lamb ja see on nii ilus hall, et tahan seda väikeste toas ka kasutada. Juhuslikult on see hall üsna sama tooni seinaga ja ma hiljuti kuskilt lugesin, et kui pisikeses toas on palju mööblit, siis seinaga samas toonis mööbel jätab mulje, et seda mööblit tegelikult nii palju ei olegi. Ühesõnaga muudab olukorra avaramaks ja minu arvates peab see paika. Ühest pooleliitrisest värvipurgist sain mõlemad riiulid ja kardinapuu värvitud ning tilgake jäi veel järelegi. Kui ma oleksin esimese kihiga korralikumat tööd teinud, siis tegelikult teist ei olekski vaja olnud, kolmest värvist oli see kõige parema katvusega ja sellega oli nii kerge värvida. Ma lihtsalt tegin seda hämaras ja kui päevavalguses tulemust nägin, siis otsustasin, et ma enam kunagi hämaras ei värvi.img_5542Ukse tumedaks tõmmanud männi toon on ainus asi, mis mind lõpptulemuse juures häirima jäi, aga ma ei oska seda ust mingit muud tooni ka värvida ja pealegi peaksin siis teised uksed (kokku viis ust) ka üle värvima, sest ma ei saa olla nii, et elamises on erinevad uksed, kõik peab ikka ühesugune olema. Mul on niigi raske leppida sellega, et igas ruumis on erinev põrand…img_5523Igaks juhuks ütlen, et riiul on seina küljes kinni ja televiisor samuti, kuigi selle jalg jääb alati riiuli külge sedasi kinni, et endalgi tuleb see jõuga lahti murda, et saaks tolmu võtta. Kui Härra kunagi oma antiikse Playstationi, mis täidab meil dvd-mängija kohust, Soomest kaasa toob, siis saavad lapsed oma toas multikaid vaadata ka, praegu on need riiulil lihtsalt kohatäiteks.img_5537Juhin tähelepanu pliiatsitopsile, mis on tegelikult tavaline must kruus tumerohelise sisuga ja mille sang on katki. See sobis ideaalselt lauas olnud juhtmetele mõeldud auku ja tänu sellele on elamises vähemalt üks pliiatsitops, mida kassid ei saa ümber ajada. Tähestiku kritseldasin ise valmis, maakaart ja “Unista suurelt, väikseke!” poster on muidugi Kukupesast ja 3D autopilt on juba mitu aastat vana.img_5490See on tuulekell, mille laps lasteaias meisterdas, sobib hästi kapi ja kirjutuslauaga kokku. Voodi kohale tuleb veel nöör, mille külge riputan laste kunstiteosed, nii et natuke lapselikkust tuleb tuppa juurde, sest tegelikult on meie suured poisid veel päris väikesed ja praegusel kujul on tuba natuke liiga koolilapselik.

Kahjuks ei teinud päike minuga koostööd ja seetõttu jäi piltidelt ära idülliline valgus, mida vahepeal blogi FB lehel jagasin.img_5176Aga inspireeriv öövalgus on iga päev ühesugune, või siis täpsemalt iga öö. img_5486

Kuigi tahtsin ümbermuudatusi teostada ainult suurte poiste toas, siis tundub, et väikeste tuba saab ka lähitulevikus uue kuue, sest mul jäid nüüd käed sügelema ja Retro Stuudio e-poes on veel nii palju ilusaid värvitoone, mida võiks elamises kasutada, näiteks Upper Canada Green. Ainult et väikeste tuba on suurem pähkel, sest mul ei ole ühtegi tulevikunägemust olnud, erinevalt suurte poiste toast, kus nägemus tuli ja sai reaalsuseks. Peaegu, päris üks ühele ei ole, aga see, mis välja kukkus, sai isegi parem esialgsest visioonist, võrrelge ise.visioon.jpg

Peaaegu valmis magamistuba

Mööbli uuenduskuuriga sai peaaegu valmis ka magamistuba ise. Paari asja tahaksin veel juurde, aga see võib ka ainult tahtmiseks jääda, nii et põhimõtteliselt on magamistuba valmis.

Meie magamistuba oli esimest korda korterisse kolides 1,5 aastat meie magamistuba, siis sai sellest lastetuba ja sellest ka tibukollased seinad. Nüüd on see taas meie magamistuba ja lisaks sellele ka tuba, kus õhtuti lastele unejuttu lugeda ja kus lapsed õppima hakkavad.

Tuba enne:

enne

Vana mööbli viisime välja ning asemele tõime magamistoakomplekti majast, lisaks mahutasime tuppa kirjutuslaua ja kirstu, mis olid majas teises ruumis ja kummuti, mis seisis üldse ema juures meie toas. Ühesõnaga sai palju mööblit ühte tuppa surutud.

Tuba pärast:

1

Kui olin ostnud hallid küljekardinad, siis mind hakkas häirima endine beež voodikate ja lapsed vist lugesid mu mõtteid, sest nad suutsid musta markeriga selle lootusetult ära määrida, mis andis põhjuse selle välja vahetada. Uus voodikate on Jyskist, maksis ainult 29 € ja on üllatavalt kvaliteetne. Minu jaoks siis üllatavalt, sest varasemad kogemused Jyskiga pole olnud meeldivad. Näiteks sain sealt vannirätikud, mis ei imanud endasse üldse vett ja sulepadjad, mille sees olid vist kuke sabasuled, sest need olid nii kõvad ja torkivad.

2

Seda ma juba eelmises postituses kirjutasin, et mööbli iluravi peale kulus 90 € ja see iluravi andis üldmuljele ikka väga palju juurde. Valisin tooni täitsa suvaliselt välja – sellise, mis ei oleks liiga tume, aga siiski tumedam pleekinud männipuidust – ja juhuslikult klappis see täpselt kirjutuslaua tooniga.

3

Pisike kirst laua kõrval on “leitud” kunagi pööningult, ilmselt kuulus mu vanavanematele ja mina olen seda viimased 15 aastat kasutanud salalaekana. Seal sees on põhikooliaegsed sõbravihikud, kõik mu päevikud, armastuskirjad Härralt ja muu väärtuslik kraam.

Tooli otsisin nii uuena kui ka kasutatuna, seda hakkasin juba majas elades otsima ja lõpuks leidsin täitsa kogemata. Olin seda ka enne Mööbliaida kodulehel näinud, kuid siis ei jätnud see mulle mingit muljet. Põhjakeskuse Mööbliaidast mööda jalutades oli see tool väljas ja mul oli sekundiga selge, et just see ongi see, mida ma otsinud olen. Reaalis on see lihtsalt palju ilusam kui pildil, ja mugav ka, sest sellel on sees pepulohk. Hinna ja kvaliteedisuhe on ka igati hea – see tugeva konstruktsiooniga puidust tool maksis ümmarguselt 43 eurot. Julgen soovitada ja kolm sellist ongi veel saadaval ka.

8

Kardinaid on raske vastu valgust pildistada, aga sellised nad on. Natuke liiga kallid võrreldes näiteks Jyski või Ikea kardinatega, aga ma lohutan end sellega, et kulutatud 90 € läksid kodumaisele ettevõttele ja toetasin sellega ausat kaubandust.

5

Membershopi pakkumistest leidsin sobivates toonides lahedad kirjutusvahendid 9.50 € eest. Nendega hästi ei raatsigi kirjutada.

6

Õnneks on mul igasuguseid muid kirjutusvahendeid veel, mis on leidnud oma koha minu kadunud vanaema savikausis ja väikeses teekannus. Nende väärtus on hindamatu.

9

7

See on see nurk, millega ma ei ole päris rahul. Tahaksin kummuti uksele lähemale nihutada, nurka punase tugitooli sättida ja voodi ette ümmarguse kaltsuvaiba laotada. Tugitoolis oleks nii hea riideid hoida lastele unejuttu lugeda.

4

Selle pisikese südametega pildi ostsin Soome kirbukalt 30 sendi eest eesmärgiga see pisemate tuppa riputada, aga avastasin, et meie tuppa sobib see paremini.

Hubasema kodutunde loomine läks magamistoas ümmarguselt 262 € maksma ja ilmselt see summa suureneb, kui ma millalgi sobiva kaltsuvaiba ja punase tugitooli leian. Mõnda taime tahaks ka, aga meil on kassid kes need ära söövad ja kui ei söö, siis need surevad ise ära ajal, mil me Soomes pesitseme.

 

Elas kord riidekapp…

Kui me majas remonti tegime, siis ostime sinna meie magamistuppa kasutatud täispuidust mööbli, mis nägi kasutatud välja ka. Seetõttu kapi sünnilugu ei tea, aga meie juurde tuli ta üsna plekilisena ja nii teadsin juba esimese kohtumise järel, et kogu mööblikomplekt saab kerge uuenduskuuri.

Paraku remont venis ja kappidega tegelemiseks polnud majas ruumi. Hiljem polnud enam aega, sest tahtsime võimalikult kiiresti sisse kolida ning mööbli uuenduskuur polnud enam prioriteet. No ja kui olime juba sisse kolinud, siis polnud jälle kappidega tegelemiseks ruumi. Mitte et praegu oleks olnud ruumi laiutada.

Igatahes korterisse kolimise järel oli valgusküllases magamistoas plekilise mööbli nägemine nii valus, et üsna kiiresti leidsin end Ehituse ABC kassast, korvis 18 kapinuppu, mitu pakki lihvimispaberit, 2,7 liitrit mööblilakki ja vahendid laki peale kandmiseks. See läks maksma 90 eurot, mille eest said uue välimuse öökapid, kummut, väike kirst, riidekapp ja kerge värskenduse sai ka kirjutuslaud, mis oli juba eelnevalt lakiga samas toonis.

Desktop2

Päris kirju olukord, aga asi on lihtsalt erinevates valgustes ja kaamera seadetes, tegelikult olid kõik asjad enne tumedaks tõmmanud männi tooni ja hiljem helepruunid. Kummuti õige toon ja uued nupud:

11

Väikeste mööblitükkidega ei olnud palju tööd, lihtsalt ebamugav oli neid magamistoas tuunida. Suurem töö ja veel suurem ebamugavus kaasnes riidekapi uuendamisega.

Kapp on 2,2 meetrit kõrge ja 2,5 meetrit lai ning oli viimistlemata, mis tegi töö veel raskemaks, sest lakk imbus kohe puidu sisse ja suurt pinda oli keeruline lakkida nii, et tulemus jääks ühtlane. See ei jäänudki ühtlane.

19

Enne.

18

Kui uksed said eest võetud, siis vastu vaatas paras korralagedus. Sorteerisin välja nii väikseks kui ka suureks jäänud riided ja sättisin allesjäänud asjad korralikult ära, et need siis tolmu ja laki eest kinni katta. Ma lihtsalt ei tahtnud teha kappi päris tühjaks, et siis elutoas riidehunniku otsas istuda. Niigi väljasorteeritud asjad jäid ühte ja teise nurka hunnikusse.

17

16

Lihvimisvalmis.

15

Esimene kiht lakki kuivab.

14

120 kruvi lahti kruvitud ja uksed lakkimiseks ette valmistatud.

13

No ma räägin, et laiutamiseks ruumi polnud.

12

Kui lõpp hakkas paistma. Uksed sain ette, kuigi jõudsin enne poolele külale kurta, et üksi ma sellega küll hakkama ei saa, aga et oleks kohe proovinud… Jäid veel jamad nuppudega, sest polnud õige pikkusega kruvisid ja uste sees olid üldse ilmatuma suured augud, mis vajasid erilahendusi.

Üks külg jäi nii laiguline, et sinna pidin käekotid riputama, et need vaataja tähelepanu hajutaks. Ühe nagi ostan veel juurde, siis olen tulemusega rohkem rahul:

20

Enne ja pärast:

enne ja pärast

Kuna me oleme liiga koonrid, et mööbitrendidega kaasas käia, siis ilmselt teenib see riidekapp (ja üldse kogu magamistoa puitmööbel) meid meie elupäevade lõpuni. Võib-olla kunagi saavad lihtsalt valge kuue selga (nagu mul oli alguses plaanis) ja näevadki jälle nagu uued välja.

Suletud uste taga

Praegu on see hetk, kus ma teataks ootamatult ukse taha saabunud külalisele peenikese häälega, et kedagi ei ole kodus. Õnneks on kell juba nii palju, et ma enam ei pea külalisi kartma, aga ma ei ole kindel, et ma homme saan end sama julgelt tunda.

Olen kaks päeva tegelenud kapiga ja see aeg on tulnud millegi arvelt. Kui siin veidi ringi vaadata, siis pole raske arvata, mille arvelt:

100CANON3

Ega ma eriti suuremana seda päris elu näidata ei taha. Jah, see on tõepoolest minu päris elu, sest seda juhtub võrdlemisi sageli, et ma sõidan ringi, blogin, nokitsen, loen, kitkun kulme ja teen palju muud koristamise arvelt. Antud loeteluga elamine küll nii seapesaks ei muutu, kui ma just kõiki asju jutti kaks päeva järjest ei tee, aga üsna sarnane oli seis majas elades, kui kevadtööde ajal sai päevi järjest õues tegutsetud. Seda olen varem ka öelnud, et mina ei saanud hakkama sellega, et oleksin hoidnud samal ajal korras aeda ja maja. Mul oli korras aed või maja.

Ausalt öeldes ma muidu ei saagi aru, et ma nii palju käin lastel järel ja jooksvalt koristan, aga kui ma nüüd kaks päeva seda jälle teinud pole, siis… Pildid räägivad enda eest.

Kapi “tuunimine” on nii mahukas projekt, aga selle kõrvalt teised asjad ei jää pausi peale – lapsed tahavad ikka süüa ja seda kolm korda päevas, pesu vajab ikka pesemist (eriti pärast seda, kui öösel oksendati täis kaks masinatäit voodiriideid ja päeval juhtusid teistsugused kõhuviirusega kaasas käivad õnnetused), kassid tahavad süüa ja puhast liivakasti. Ja selle aja  mille kulutasin täna pildipostituse peale, istusin tegelikult pesamuna toas maha, sest täna oli taas see päev, kus ta ei jäänud minuta magama ja magama jäämine ise võttis aega ligi kaks tundi. Kaks tundi!! Kui tema uinus, siis poisid hakkasid juba üksteise järel ärkama…

Minu magamistoas teeb olukorra hullemaks see, et ma sorteerisin kapist välja hunniku riideid, mis lähevad ühel või teisel moel taaskasutusse, mis ei mahu kappi ära või lihtsalt ei peaks seal olema, nagu näiteks Härra neoonkollased töötunked. Aga neile ei ole hetkel muud kohta, kui päeval voodi peal ja öösel voodi kõrval. Kui saan kapiuksed lakitud, siis saab voodi oma kohale tagasi tõsta, pääseb ligi kummutile ja saan suruda üleliigsed asjad voodi alla või kummutisse, mis on niigi üleliigseid asju peaaegu täis. Samas saab täis kott nende riietega, mis leiavad uue koha kaltsuvaipades ja selle saab kummutist omakorda välja tõsta, aga ära viia veel ei saa, nii et see kott jääb kuskile nurka seisma. Igatahes annab tunda, et meil on 20 m2 vähem ruumi, mistõttu on raskem korda luua ja korda hoida.

Ahjaa, kappi koristades avastasin, et reisikohver oli veel pilgeni riideid täis. Mitte lihtsalt riideid, vaid musti riideid, mis sai kolimise käigus pesukorvist sinna visatud… Oma kampsuni, mille olemasolu mäletasin, leidsin vähemalt üles. Ainult triikimisraud ja õmblemisasjad on veel kadunud ja võib-olla miski veel, mille olemasolu ma lihtsalt ei mäleta.

Muidugi on kordades rohkem siis ka koristada, kui kõik lapsed on kodus, sest neil on lihtsalt hämmastav võime neljakesi kõik nii pea peale keerata, et ma tahaksin koristamise asemel lihtsalt ära kolida. Täna tõusid mul kõik ihukarvad vihast püsti, kui kuulsin, kuidas väiksemad oma toas mänguasju loopisid, kõvade paukudega vastu seina, vastu maad. Ma karjusin ja keelasin, aga kumbki ei teinud välja, nad isegi ei kuulnud mind, naersid ja loopisid edasi. See oli nii ärritav, sest ma ei saanud jätta lakkimist kohe pooleli, see oleks muutnud tulemuse laiguliseks (või laigulisemaks), aga ma ei saanud ka rahus edasi lakkida, kui lapsed pöörastena oma tuba lammutasid. Ma saan muidugi aru ka, et neil on maru igav, sest ma pole kaks päeva neist suurt välja teinud. Ainult üks päev veel, siis saan olla jälle täiskohaga ema ja saan toad korda teha.

Täna muidugi koristasime ka, hetkeolukord on tunduvalt parem kui piltidel, aga endiselt selline, et mul oleks piinlik, kui keegi ootamatult külla tuleks. Ma lihtsalt olen liiga väsinud, et korralikult koristada. Tänase tundidepikkuse lihvimise ja lakkimise tulemusena on mu paistes sõrmeliigesed (psoriaatiline artriit) veel rohkem paistes, mu alaselg on kahepäevasest küürutamisest kange ja ma tahaksin ainult teki alla taastuma minna, et siis homme uue hooga jätkata. Endiselt nelja lapse kõrvalt, sest vähemalt kahel neljast on kergekujuline kõhuviirus ja nii ei julge ma kedagi lasteaeda viia.

Aga miks ma juba voodis ei ole. Sest ma ootan, millal nõudepesumasin lõpetab, et saaksin ööseks ukse avada. Sellega enam kaua ei lähe.

Head ööd!

PS! Kes pole veel näinud, siis Facebookis on üks parem pilt ka, kus näeb, et vähemalt üks asi on lõpuks korras – kapi sisu.