Mis pille teie peres mängitakse?

Lugesin ühel õhtul lastele raamatut “Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks” ja sellega meenus, et ma ise tahtsin kunagi sama. Karupoeg Lukas sai viiuli käppa, kuigi tal on suured käpad, mina aga pole viiulit lähedaltki näinud, rääkimata selle käes hoidmisest.

Mu tutvusringkonnas oli lapsi, kes mängisid kannelt, flööti, klaverit ja noori, kes mängisid kitarri või trumme. Kuigi viimased tundusid ka mingi aeg põnevad, tõmbas mind ainult viiuli poole. See oli see, millest ma unistasin ja samas ei unistanud ka, sest ma teadsin, et mul puudub igasugune musikaalne anne, lisaks puudus mu kodukandis viiuliõpe.

Kes arvab, et musikaalsust saab õppida või muud sellist, siis ärge unustage, et mind ei võetud isegi laualukoori, üritasin korduvalt… See oli küll miski, mis mind veidi õnnetuks tegi, sest laulda mulle meeldis. Endiselt meeldib, mis siis, et kõvasti ja valesti!

See mind õnnetuks ei teinud, et ma viiulit õppida ei saanud, pigem tundus see asjade loomulik käik, sest keegi mu lähedastest ei mänginud ühtegi pilli. Lauluhäält ka kellelgi ei olnud ega ole (isal vähemalt küll mitte, ema ei ole ma korralikult laulmas kuulnud), kuid enda varesehäält pidasin siiski ebaõigluseks ja pean siiani, sest mu kehas on üks laulja lõksus.

Mingis saates kirjeldati kellegi häält kui väikelapse peeru ja see iseloomustab ka minu tämbrit, sellest ei anna kuidagi Faouziat välja pigistada. Ei ole siin ilmas ikka kõik võimalik, kui väga tahta…

Faouzia, üks mu vähestest tänapäevastest lemmikutest

Silveril pole samuti lauluhäält ja kui tema tämber on muidu normaalne (erinevalt minu porgandi häälest), siis lauldes pingutavad ka tema häälepaelad vaid hädist peeru välja. Samuti pole tema peres erilisi pillimängijaid, vaid isa vist mängis kunagi veidi akordionit, aga mina pole 16 aasta jooksul näinud, et seda oleks üldse kohvrist välja võetud.

Ajalugu ilmselt kordub ja meie lapsed kasvavad samuti ebamusikaalses peres ebamusikaalsetena suureks. Esimene küll tahtis vahepeal muusikakooli minna, aga me ei hakanud üldse üritamagi, sest sõbranna laps katsetelt läbi ei saanud ja minu lastel on muusikalist kuulmist veel vähem. Teine asi on muidugi ka see, et Esimene kujutas ette, et talle antakse kohe kitarr kätte ja hakkab seda tinistama, aga kui kuulis, et peab õppima enne mingit noodikirja, siis pidas jalgpalli ikka paremaks.

Ainsad pillid, mida meie peres mängitakse, on piripill ja vinguviiul. Nali, tegelikult mängitakse veel ka ksülofoni. Millalgi suve alguses kingiti meile ksülofon koos noodivihikuga ja sellest kombost sünnib küll tuttavaid meloodiaid.

See kombo

Meil oli kunagi kaks ksülofoni, ühe andsin rõõmuga ära ja teise lagunemine tegi rõõmu, aga pill koos noodiraamatuga “Ksülofonimäng Liiseliga” tundus siiski hea mõttena, sest kujutasin ette, kuidas ma saan kordki elus teha näo, et oskan mängida mingit meloodiat – nii lihtne on ju värvide järgi luua “Piparkoogipoiste” või “Meeril oli talleke” viisi! Eee, jah…

Mina tegemas nägu, et oskan ksülofoni mängida.

See pole tegelikult üldse lihtne, kui värvinoodid peas ei ole ning pead samal ajal vaatama nii raamatut kui ksülofoni. “Rongisõit” tuleb veel hästi välja, sest see on lapsepõlvest selge, aga ülejäänud üheksa laulu on mulle küll väljakutseks olnud.

Kusjuures koos noodiraamatuga on ksülofonil täiskasvanute hulgas korralik menu – enamus, kes on seda näinud, on lapanud noodiraamatut ja proovinud erinevaid lugusid mängida. Vahepeal oli see meil sageli maal kaasas ja ükskord kuulsin, kuidas esikus kõlas midagi “Sepapoiste” sarnast… Ust avades istus mu isa üksinda laua taga ja mängis keskendunult ksülofoni, pole välistatud, et ta laulis vaikselt kaasa ka.

Lapsed mängivad ksülofoniga vahelduva eduga ja pea alati üritavad noodiraamatu järgi muusikat teha. Seda on kergem taluda kui niisama kilistamist, aga esineb ikka viimast ka, kui noodiraamatut üles ei leita. Igatahes ei ole mul veel tekkinud tunnet, et annaks ksülofoni õelastele õe hulluks ajamiseks mängimiseks, nii et komplekt on osutunud asjalikuks kingituseks.

Kellel on kodus ksülofon olemas, siis noodiraamatu saab soetada ka eraldi ning laste mäng saab hoopis uue, kõrvadele talutavama, eesmärgi.

Sellised lood siis, viiulivirtuoosi asemel sai minust vinguviiul, laste ainus muusikakool toimub ksülofoni taga koos “koguaeg läheb valesti” piripilliga ja häälepaeltest pigistame vaid beebi peeru välja.

Kuidas teil? Olete õnnistatud ilusate lauluhäätlega ja oskate lisaks veel pille ka mängida või olete sama ebamusikaalsed kui meie?

Räägi kaasa ning võida ksülofoni ja noodiraamatu komplekt. Võitja selgub järgmisel reedel ehk 13. detsembril, et see päev oleks kellelegi õnnepäev.

“Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks” raamatu kinkis meile Heli kirjastus, “Ksülofonimängu Liiseliga” saatis Liiselsound.

Suva, kui lapsed internetis seksivad?

Andestage provokatiivne pealkiri, aga ma ei oska hetkel kuidagi leebemalt läheneda…

Ma olen kirjutanud mitmeid postitusi lauamängudest, neid pole palju avatud, kuid loosidest on üsna agaralt osa võetud, seda isegi siis, kui auhinna väärtus on olnud ca 15 eurot. Nüüd, kui kirjutasin lauamängust, mis õpetab lapsi internetis ohutult ja eetiliselt käituma, jõudis Facebooki postitus pea 7000 inimeseni, blogi avas ligi 2000 inimest, kuid ümmarguselt 48 eurot väärt loosiauhinna vastu tunneb huvi vaid paarkümmend lugejat. Mul on seda raske mõista, kui poole vähem vaatamisi saanud postituste loosidest on osa võtnud mitu korda rohkem inimesi… Ma saaksin aru, kui seekord oleks pidanud osalemiseks laikima, jagama, 10 sõpra ära märkima ja nii edasi, aga ei midagi sellist, endiselt on ainsaks tingimuseks kommentaari jätmine, isegi sõnast “osalen” piisaks.

Rohkem inimesi pole avanud ka linki, mida Diana jagas kommentaaride all lausega: “Näiteks kui eelmine aasta tegin Growtopia eksperimenti, mis hiljem ka Radari saates kajastust leidis, siis üks 6 aastane Tallinna ühe tuntud kooli eelkoolis käiv tüdruk alustas vestlust sõnadega “Seksime ma vaka palun”.

Okei, antud postituse kommentaare ilmselt väga ei loetud ja mina oma postituses antud teemal ei peatunud, aga ehk oleksin pidanud? Oleks võib-olla rohkem kõnetanud, ei?

See pole ilmselt kellelegi uudis, et pedofiilid ei otsi lapsi enam liivakasti äärest, vaid nad on juba ammusest ajast sotsiaalmeedias, aga mitte ainult seal, vaid ka laste seas populaarsetes mängudes. Raamatus (mille koos lauamänguga välja loosin) on samuti Growtopiast hoiatav näide, kuidas mänguesemetega vahetuskaupa tehes oli algklassilaps nõus andma ihaldusväärse eseme eest vastu enda Instagrami konto ja hiljem üritati temalt vahetuskaubana välja meelitada juba alastipilt. Sellega too tüdruk kaasa õnneks ei läinud, aga kui palju on neid, kes on seda teinud? Ega halbade kavatsustega inimesed niisama mängukeskkondades ei õngitse, nad teavad, et seal näkkab.

Mõni päev tagasi tuli üks mu poistest mulle rääkima, kuidas ta kohtas Robloxis vist pedofiili, sest teine mängija oli teda kuskile riidepoodi kaasa kutsunud ja ta sealt edasi voodisse viinud ning tema peal hüppama hakanud. Tõenäoliselt see ei näinud välja nagu seks, aga mõte oli seda imiteerida ja see oli lapse jaoks nii imelik, et ta lahkus mängust ja tuli mulle rääkima, mis just juhtus. Esialgu pakkus see talle isegi nalja, aga kui ma küsisin, kas tal ei ole piinlik mõelda, et ta mängis koos suvalise inimesega, et nad seksivad. Kahtleva venitusega: “Ma ei tea…” Küsisin, kas tal oleks häbi, kui tuleb välja, et teine pool salvestas selle videona ja pani selle Youtube`i üles. Hakkas mõtlema ja ütles, et selline mäng on tõesti piinlik.

“Seksivad” lapsed erinevates mängudes omavahel või on teiseks pooleks õngitsev pervert, seda on raske eristada, aga mulle ei sobi kumbki variant. Seksimängud ja uudishimu käivad mingil määral kasvamise juurde, aga ma eelistan, et see jääb nukkude ja salaja porno vaatamise tasemele, mitte ei toimu avalikus ruumis, mida internet on.

“Sex room” Robloxis, mis on tänaseks eemaldatud, aga ma ei julge anda pead, et pole uusi loodud. Kuvatõmmised on pärit Metro.co.uk artiklist.

Mina jõudsin antud teemani tänu Dianale, kes on võtnud enda südameasjaks õpetada inimesi internetis turvaliselt liikuma. Info jõudis minuni isegi liiga hilja, sest lapsed teadsid ammu, et igasuguseid seksimänge mängitakse, nad lihtsalt ise ei olnud seda kogenud, või vähemalt nii nad väidavad. Mina seda ei teadnud ja kui ma üritasin nüüd poiste sõpradega ka selle teema üles võtta, siis nemad naersid mind veidi välja, sest keegi ei mängivat enam Growtopiat või Robloxi, nüüd mängitakse maeimäletamida, aga seal polevat seksiteemasid, sest sealt saab selle eest kohe bänni.

Igatahes, tasub süveneda, mis mänge lapsed mängivad. Kui mulle on silmanurgast tundunud nii Growtopia kui Roblox täiesti süütud mängud, kus lapsed saavad ehitada maailmu, milles hõljuvad südamed ja kommikesed, siis nende mängude tagatubades toimub hoopis midagi muud – mängutegelase grupivägistamisest väärkohtlevate vahetuskaupadeni välja. Sellistest asjadest pole ilmselt ühelgi lapsevanemal suva ja see on vaid väike osa ohtudest, millega peaks iga laps ja lapsevanem kursis olema ning selle poole Diana allaandmatult püüdlebki koolituste, külalistundide, raamatu ja lauamängu abil.

Kui nüüd tunnete, et mäng või raamat kuluks ikka ära, siis loosin homme (20.09) välja kolm komplekti, milles on Diana Poudeli loodud lauamäng “Häkkerite lahing” ja tema kirjutatud raamat “Turvaline internet. Digimaailma teejuht”, veel jõuate osaleda nii blogis, Facebookis kui ka Instagramis.

Kui tunnete, et te pole loosi sihtrühm, sest laps(ed) lauamänge ei mängi ja teil endal pole aega/jaksu raamatu läbitöötamiseks, siis Häkker.ee blogist leiate samuti hoiatused, nõuanded, õpetused ja muud (mis aitavad õpetajatel tunde läbi viia), soovitan alustada näiteks artiklist “10 viga, mida algklassilapsed internetis teevad”. Ma leidsin nende hulgast vähemalt neli, mida minu lapsed on teinud… Kui aga lähete lauamängu või raamatu ostmise teed, siis kood kuussidrunit annab Häkker.ee poes kuu lõpuni 10% allahindlust.

Ma olen mõlemas postituses keskendunud peamiselt lastele, aga internetis turvaliselt liikumise õpetust ei vaja ainult lapsed, ei ole üldse vähe neid täiskasvanuid, kes saadavadki oma unistuste mehele raha, et too saaks Ameerikast siia sõita (mida kunagi ei juhtu); teevad end müüvatele naistele ettemaksu seksi eest (mida kunagi ei saa); kannavad üle mingi summa raha, et saada kätte laen/pärandus/lotovõit (mida pole olemas) või uuendavad oma pangaandmeid läbi lingi, mis saadeti neile e-kirja või sõnumiga ja mille järel uueneb vaid kontojääk – nulli. Neid lugusid jagatakse ajakirjanduses regulaarselt, aga ikka tunnevad inimesed end sageli liiga turvaliselt, sest sellised asjad juhtuvad ju ainult teistega…

Kõiki ei annagi päästa, mõned näiteks keelduvad uskumast, et nende võluv ameeriklasest kapten kirjutab neile suure tõenäosusega hoopis Nigeeriast, aga oma eakate sugulastega tasub siiski rääkida levivatest petuskeemidest, nemad on sama haavatav sihtgrupp kui lapsed.

PS! Soovitan jälgida Facebookis lehekülge Turvaline internet. Digimaailma teejuht, nii jõuavad värskeimad digimaailma uudised ja hoiatused hästi silmade ette.

Meid ründasid häkkerid

Ma üritasin lapsi pikalt igasugustest ekraanimängudest eemal hoida, aga koolilastega ei olnud see enam nii lihtne ja kui nemad juba mängima hakkasid, siis tahtsid seda ka väiksemad, mistõttu pole enam üldse harv nähtus, kui lapsed veedavad neljakesi aega sedasi:

“Mission failed”

Kuigi mulle selline vaatepilt ei meeldi, siis Soomes lubasin neil oma isu täis mängida… Okei, see isu on täitmatu… Igatahes, lubasin neil kõvasti rohkem ekraanide taga istuda kui kodus, kus on koolipäevadel igasugused ekraanimängud enamasti keelatud, kiusatuse vähendamiseks on Xbox ja tahvelarvuti Silveriga Soomegi jäänud (seekord jäi vaid esimene), kuigi need on suurepärased lapsehoidad. Kui oleme jätnud oma järglased lühikeseks ajaks üksi, siis oleme lubanud neil ekraanide taha istuda ega ole pidanud eemal olles muretsema, sest oleme teadnud, et koju jõudes on lapsed endiselt samas asendis nagu nad meist maha jäid.

Muretsenud olen ma rohkem sellepärast, millega nad võivad hakkama saada, kui laadivad valimatult igasuguseid rakendusi alla ja mängivad online mänge. Ma küll olen neid hoiatanud erinevate ohtude eest, millest enam-vähem teadlik olen ja rõhutanud, et igasuguseid kahtlasi asju tuleb meile näitama tulla, aga ma ei ole veendunud, et sellest piisab. Ma jäin ajast maha ikkagi kuskil “Grand Theft Auto 2-e” ja “The Sims 2-e” vahel ega ole telefoniski ussimängust väga palju kaugemale jõudnud, nii et minu jaoks on see virtuaalmaailm, milles lapsed elavad, üsna võõras. Lisaks segane ja hirmutav, mistõttu on mul endal endiselt näppe rohkem kui äppe.

Kui uskuda tasuta viirusetõrjeid või tasulist Telia Safe`i, siis häkkerite rünnaku ohvriks keegi meist langenud ei ole, kuid rünnatud on meid küll. Keda ei oleks?! Kõik ekraanile ilmuvad võiduteated või viirusehoiatused on rünnakud, rääkimata kirjadest, milles palutakse uuendada pangaandeid või kanda kuskile bitcoine, et “salaja tehtud kompromiteerivad salvestised” avalikuks ei saaks.

Ma olen digimaailmas küll skeptiline, aga mitte kõige teadlikum, mistõttu ma ei ole osanud lapsi kõikvõimalike ohtude osas ettevaatlikuks teha, kuid ma olen andnud oma parima, kui olen jaganud nendega kõiki enda teadmisi ning lugenud ette artikleid, mis on hoiatanud igasuguste Momode ja muude väljakutsete või ohtude eest. Mulle muidu tundus minu parim täitsa hea, aga küberhügieeni koolitaja Diana Poudel tõestas, et saab paremini.

Diana kirjutas raamatu “Turvaline internet – Digimaailma teejuht” ja lõi magistritöö raames lauamängu “Häkkerite lahing” ning saatis mulle mõlemad abimehed, et saaksin õpetada oma lapsi turvalisemalt internetis liikuma. Ma jätan raamatust muljetamise hilisemaks, sest muidu läheb postitus liiga pikaks, kuid ma kindlasti soovitan seda teejuhti nii noortele endile kui ka lapsevanematele või õpetajatele. Tegu pole kuiva teksti täis õpikuga, vaid väga lihtsalt ja kaasahaaravalt kirjutatud raamatuga, milles on ehmatavaid ja mõtlemapanevaid näiteid elust enesest.

“Häkkerite lahingust” rääkides, siis ütlen ausalt, et olin selle osas veidi eelarvamustega, sest tegu on Diana esimese lauamänguga ja veel harivaga… See ei saa ju hea olla?! Aga on ja veel nii hea, et harimise osa toimub märkamatult keset hasarti ning nalja ja naeru.

“Häkkerite lahing”, mis sisaldab endas tegelaskaarte, küsimuste ja vastustega kaitsekaarte, pahavara- ja numbrižetoone, paha häkkeri täringuid ning mängureeglite raamatut.

See on tegelikult naer läbi pisarate, kui laps vastab, et nutiseadmes peab kindlasti olema Youtube, kuigi vastusevariantide hulgas on ka viirusetõrje… Selliseid vastuseid on olnud omajagu, mis on tolles hetkes naljakad tundunud, aga on samas tõestanud, kui tuulepead lapsed digimaailmas on. Mitte ainult lapsed, ka mina olen pidanud nii mõnelegi küsimusele huupi vastama, sest ma lihtsalt pole vastust teadnud. Õnneks on olnud rohkem selliseid küsimusi, mille valed vastusevariandid on täiskasvanute jaoks koomilised ja see on see, mis on mängu minu jaoks lõbusaks teinud. Lapsed pole küll alati naljadest aru saanud, kuid ka nemad on üksteise ja iseenda üle korralikult naerda saanud.

Kui ma juba küsimuste ja vastuste kaartide juures olen, siis ma jõudsin nende kaudu leheni, kust saab vaadata, kas mu andmed on sattunud kurjategijate kätte (https://haveibeenpwned.com/). Ma olen sellel lehel ka varem käinud, nii et olin kursis, et 2013 ja 2017 on mu andmed lekkinud Adobe ja MyHeritage kaudu, aga nüüd üle pika aja uuesti kontrollides nägin, et alles maikuus on mu uuendatud parool lekkinud läbi sellise lehe nagu Canva mille puhul ma isegi ei mäletanud, et ma sinna konto tegin. Leheküljega tutvudes meenus küll, et ma vist tahtsin kevadel seal blogile uue päisepildi kujundada, aga mingil põhjusel see ei õnnestunud ja nii see jäi. Põhimõtteliselt tänu “Häkkerite lahingule” muutsin taas igal pool paroolid ära ja deaktiveerisin Canva konto, sest mul pole seda vaja.

Veel näiteid tuues, siis sain teada, et kontaktivaba pangakaarti saab kaitsta spetsiaalse kaitsekaane või fooliumiga. Minu jaoks tundus selline pangakaart liiga ohtlik, nii et minul on viipemaksed blokeeritud, aga kui ükskord kaasaegsemaks muutun, siis ostan kaitsekaaned ja avan viipemakse võimaluse. Nii kaasaegne olen aga küll, et mul toimib kõikjal (kus võimalik) kaheastmeline autentimine ja telefon on kaitstud tugeva parooliga, mitte eesnime esimest tähte kujutava turvamustriga (pidavat olema väga levinud valik ja esimene asi, mida katsetatakse), samuti on mu sim-kaart kaitstud tugeva parooliga (telefonivargad ei igatse alati uut telefoni, vaid tahavad sim-kaarte, mille paroolideks on sageli 0000 või 1234 ja need on esimesed kombinatsioonid, mida proovitakse).

“Häkkerite lahing” puudutab erinevaid teemasid: küberkiusamine, õigused, turvaline parool, nutisõltuvus, internetis valitsevad ohud, terminid, digitaalsed enesekaitse võimalused ja nii edasi. See ehk kõlab igavalt, aga mängides meil igav pole olnud, sest nagu ma ütlesin, siis harimise osa toimub märkamatult keset mängurõõmu ja küsimused ning vastused ei ole kuivad ega tuimad.

Minnes edasi Marja-Liisa Platsi joonistatud tegelaskaartide juurde, siis nende idee on minu jaoks midagi uut ja ägedat – kaardid saab ise ära värvida, tegelastele sobivad nimed anda ja tagaküljel olevat ankeeti täites neile omased huvid või nutiharjumused välja mõelda. (Nimeta kolm asja, mida sellele tegelasele teha meeldib. Millised sotsiaalmeedia kontod tal on? Milliseid rakendusi ta telefonis kõige rohkem kasutab? Millist veebilehte ta hommikul kõige esimesena vaatab?)

Lapsed värvivad ja täidavad tegelaskaarte.

Laste loovus ja loogika on isegi paremad kui minu omad, näiteks Esimene kirjutas toidukulleri (noor tüüp rolleriga) ankeeti, et ta kasutab telefonis kõige enam Google Mapsi. Nii loogiline, aga samas miski, mis mulle endale kohe pähe ei tulnud. Ratastoolis taat vaatab igal hommikul esimese asjana ilmateadet, pea igal noorel tegelasel on Tik-Toki konto ja tiigrikostüümis jänes armastab Aliexpressist tellimusi teha.

Lainele meeldib videomänge mängida ja Miia teeb samuti oma oste Aliexpressist.

Kõik 12 tegelaskaarti on korraga mängus (v.a üksi mängides, siis on käigus pooled) ja neid ründavad häkkerid (täringuid veeretades selgub, millise numbriga tegelaskaardile milline pahavara žetoon satub) ning mängija töö on vastata õigesti küsimustele, et saada enda valdusesse kaitsekaarte. Viimastel on viis raskustaset, mängu võib võtta ainult ühe taseme ja iga järgneva mänguga taset tõsta või võtta korraga kõik tasemed ja küsimusi läbisegi küsida, viimasel juhul on laual korraga 150 kaarti.

Häkkerite lahing, tiim tiimi vastu.

Ma ei hakka mängureegleid pikalt lahti seletama, sest selles mängus on väga lihtne reegleid endale sobivamaks muuta, aga lühidalt selgitades võidab mängu see, kes kogub õigesti vastates enim kaitsekaarte ja puhastab nendega tegelaskaardid pahavarast. See ei ole väga lihtne, sest iga käigu ajal ründavad häkkerid uuesti ja võitmiseks ainult teadmistest ei piisa, kui kaitsekaartidel pole vastava pahavara märke, nii et mängus läheb vaja ka puhast vedamist.

“Häkkerite lahing”

Pikemalt ja põhjalikumalt saab lauamänguga tutvuda lehel häkker.ee, seda ka videopildis.

“Häkkerite lahing” on kindlasti selline lauamäng, mis võiks olla olemas igas kodus, kus lapsed digimaailma avastavad ja seda mitte mängu toreda ülesehituse tõttu (mis on tõesti tore), vaid selle eesmärgi pärast. Mäng ei hari ainult lapsi, vaid ka lapsevanemaid, kes on sarnaselt minule ajast maha jäänud ega ole kursis kõikvõimalike digimaailma ohtudega või kes pole taibanud oma seadmeid ja kontosid maksimaalselt turvaliseks muuta, sest halvad asjad juhtuvad ainult teistega kuskil kaugel.

Lastele ei ole olnud kõik lauamängus või raamatus käsitletud teemad võõrad, kuid nii mõnigi neile tuttav teema tekitas neis imestust, et oi, emme ei liialdanudki… Tuli välja, et internetis varitsevate ohtude puhul ei olegi nad minu hoiatusi alati tõsiselt võtnud, nii et ka juba räägitud teemade puhul on lastele ära kulunud lauamängu kaartidele või raamatusse trükitud kinnitus.

Ma räägin juba nii nagu me oleks raamatu ja lauamängu 100% läbi töötanud või mänginud ning nüüd on meile kõik selge. Päris nii see ei ole, raamat pole veel lõpuni (ette) loetud ja kõik õiged vastused ei ole lastel peas. Me arutleme raamatu ja lauamängu abil digimaailma turvalisuse ja käitumisnormide teemadel veel ja veel ja veel.

Mõtlesin kirjutada, et kes tunneb, et nende kodus kulub selline lauamäng ära, siis koodiga kuussidrunit saab selle häkker.ee lehelt septembri lõpuni 10% soodsamalt, kuid mina pigem ei tundnud, et meil sellist lauamängu kindlasti vaja läheb, ma lihtsalt unustasin lauamänge Soome kaasa võtta ja Diana pakkus, et saadab selle meile sinna katsetamiseks ja mulle see sobis, sest meil oli igav. Alles mängimise käigus sain aru, et Diana saatis “Häkkerite lahingu” õigesse kohta ja ma olen nüüd üsna kindel, et iga pere, kus lapsed digimaailmas toimetavad, on õige koht.

Kui lapsed lauamänge väga ei mängi, siis soovitan neile unejutuks lugeda raamatut “Turvaline internet – Digimaailma teejuht”. Väiksemate puhul on see ideaalne uneraamat, paneb nad kohe magama, aga suurematel on seda täitsa põnev kuulata. Sooduskood kehtib ka raamatule.

Kas teie lapsed tegutsevad nutimaailmas? Kas teile tundub, et nad tegutsevad seal igati ohutult või tasuks nende teadmisi “Häkkerite lahingu” abil kontrollida ja täiendada? Viimasel juhul jagage postituse all oma mõtteid, sest ühe lauamängu ja raamatu komplekti loosin kommenteerijate vahel välja. Kui pikalt ei viitsi pajatada, siis piisab ka sellest, kui lihtsalt annad teada, et soovid loosis osaleda.

Kui soovid võiduvõimalust suurendada, siis topelt ei kärise, osale ka Facebooki ja/või Instagrami loosis. Kõik võitjad selguvad 20. septembril.

20. september: Võitjad on loositud, blogis naeratas loosiõnn Sigridile, Facebookis Agele ja Instagramis Minnamadlile, palju õnne!

NB! Häkker.ee lehel on blogi, kus Diana jagab teadmisi, õpetusi ja hoiatusi tasuta. Ma mitte ainult ei soovita sellele pilk peale visata, vaid leian, et iga lapsevanem lausa peaks seda tegema. Samuti soovitan jälgida Facebookis lehekülge Turvaline internet. Digimaailma teejuht, ainuüksi see mõjub juba kainestavalt ja harivalt.