Krõll

Teise lasteaia lõpupildid on juba käes ja mina vaatan neid tundega, et küll on ilusad pildid ja vahva seltskond, küll oli tore lasteaed ja armas lõpuaktus … ja samal ajal kajab mul kõrvus see, kuidas Teine enne aktust kodus jalgu trampis ja karjus, et tema ei taha sinna nõmedale lõpupeole minna, tema tahab vanaema juurde ja tal kõik asjad lasteaiast ära toodud, nii et tal pole vaja sinna rohkem minna ja tema ei lähe ja nii ongi.

Nii kahju, et lasteaed tema jaoks vahva ei olnud ja ta kõik need 4 aastat meile sõrgu, hambaid ja pisaraid näitas. Päeva peale tal tegelikult hakkas vahva, mõnikord isegi nii vahva, et ei tahtnud enam koju tulla ja kordas hommikust sõrad-hambad-pisarad etendust, kuid ega ta siis järgmisel hommikul kuidagi paremini meelestatud ei olnud, ikka need sõrad ja muud jutud. Nüüd on see läbi ja algamas on 12 aastat … sõrgu, hambaid, pisaraid? Vaene poiss, kui ta ükskord saab aru, et lasteaias ikkagi oli vahva ja need lõunauinakud … kui vaid saaks need tagasi.

20170602_0873

Lapsed on peidetud naljakate karvapallide taha, sest tegu on Krõlli rühmaga. Karvapall näeb küll rohkem Krõlli ja Mike Wazowski ristandi moodi välja, aga on, kes ta on, ma usun, et selline karvapall elab iga lapse sees ja muutub pidulikul aktusel paigal püsides eriti rahutuks, nii et piltidel lasin nad välja.

20170602_0937

20170602_0979

20170602_0973

20170602_1166

20170602_1300

Jess, perepilt on normaalne, ei pea fotosessiooni kordama. Eelmisel aastal Esimese lõpetamisel nägin ma kohutav välja, päikesest põlenud ja väga valesti riides ning mind talletati sedasi ajalukku. Milline ämber!

20170602_1302

20170602_1316

20170602_1322

20170602_1319

Pildid tegi Janek Laanemäe ja hästi tegi, blogi sõi lihtsalt jälle kvaliteedi ära.

Esimest korda nelja lapsega (spaa)hotellis

Kellel ei ole kõige kiirem internet, siis kerige korra allapoole videoklipini, pange see käima ja siis jätke pausi peale ning alustage lugemist. Kui lugemisega videoklipini jõuate, siis on ehk teine end nii palju laadinud, et saate tõrgeteta lõpuni vaadata.

Kui meil oli lapsi üks ja kaks, siis me käisime spaas, kruiisil, ööbisime tavalises hotellis ning see ei olnud mitte midagi võimatut, aga pärast kolmanda ja eriti pärast neljanda lapse sündi tundus selline käimine võimatu. Eks rahaliselt oli ka võimatu, aga meil on alati toiminud “kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab”, nii et tühja rahakoti taha sellised asjad jäänud ei ole, pigem tahtmise taha. See tahtmine hakkas tasapisi ehk aasta tagasi peale tulema, kui tekkisid uitmõtted nelja lapsega Rootsi kruiisile minekust või nendega Viimsi spaas ööbimisest. Nüüd enne Pariisi minekut läks see tahtmine eriti suureks, et nädalane välismaareis ei oleks laste jaoks esimene selline kogumus, kus nad hotellis ööbivad ja Rootsi lauas hommikust söövad. Tegelikult oleks see tahtmine ka Pariisita peale tulnud, sest lapsed ise hakkasid rääkima, et nemad tahavad ka spaasse. Pärast meie pulma-aastapäeva isegi ähvardati, et nemad lähevad järgmine kord ise spaasse pulma-aastapäevale ja meid kaasa ei võta, vot nii.

Jaanuari keskel hakkasingi uurima erinevaid võimalusi, kuhu nelja lapsega minna ning esimesena jäi sõelale Meresuu spaa, seal oleme  varem ka käinud ühe ja kahe lapsega, nii et oleks olnud tuttav koht, aga kui hakkasin uurima Perekaardi pakutavaid soodustusi, siis läks Meresuu kolinal läbi sõela. Mitte et Meresuu poleks mõnus koht, kindlasti on, vähemalt 6 aastat tagasi oli… Lihtsalt Kubija spaahotell pakub Perekaardi omanikele asjalikku soodushinda ja neil on vist ka kõige asjalikum sviit, kus nelja lapsega ööbida. Tegelikult Meresuus oleks olnud ka lahe sauna ja mullivanniga sviit, aga väiksem, kööginurgata ja kõvasti kallim, nii et meie eelarve juures jäi Kubija sõelale ja eelmisel neljapäeval sinna sõitsimegi.DCIM100GOPROG0060190.JPGEsimene puudus koolist ainult reedel, neljapäeval võtsime ta pärast tunde kooli juurest peale ja asusime teele. Olime kindlad, et lapsed jäävad sõidu ajal magama, ikkagi pikk sõit, aga kellelgi silm isegi ei vajunud, nad olid lõunauinakuks liiga elevuses. Me nii väga ei olnud, sest juba poole tee peal tekkis tunne, et keerame otsa ringi – ei see elevus seganud lastel omavahel kakelda…

Aga aitab küll sellest sissejuhatavast osast. Teretulemast meiega Kubijale!

Kui tuppa jõudsime, siis kaklus jätkus – üks tahtis kohe vanni, üks sööma ja üks saunakeskusesse ning viimase sooviga avastasime meie, et me ei võtnud lastele vahetusjalatseid kaasa, aga talvesaabastega ei lähe ju saunakeskusesse, nii et pidime hoopis poodi minema. Lapsed selle üle eriti rõõmsad ei olnud, aga mis neil üle jäi, pidid meiega kaasa tulema. Pealegi tahtsime veel viimaseid valgeid minuteid ära kasutada ja õues ka väikese tiiru teha. DCIM100GOPROG0070279.JPGPärast jalgade sirutamist läksime Maksimarketisse susse otsima, kust me neid muidugi ei leidnud, aga paar närvirakku jätsime küll sinna, sest inimesi oli palju, palav oli ja lapsed olid peata kanad. Kui autosse hakkasime tagasi minema, siis ma nägin, et samas majas on Kaubamaja, nii et mina läksin hoopis sinna susse otsima ja Härra läks lastega autosse. Kaubamajas nägin esimese asjana saapaid, mida ma ei saanud sinna jätta…IMG_20170218_150218Nende saabastega oli veel selline lugu, et alguses olid karbis sama jala saapad. Ma kontrollisin ainult seda, et suurused oleks samad, aga õnneks kontrollis müüja neid veidi põhjalikumalt, nii et ma ei pidanud avastama kodus, et ostsin lapsele järgmiseks talveks kaks vasaku jala saabast. Sussid sain ka, ei lahkunud ainult saabastega, nii et juba esimestel tundidel läks 34 eurot ootamatu väljamineku peale, sest odavamaid susse ei olnud ja mujale ma otsima minna ei osanud. Saapad maksid veidi vähem ja see oli lihtsalt emotsiooniost, nii et väljasõidu kuludesse seda ei kandnud.

Teel teise korruse Kaubamajja silmasin Hesburgerit ja autosse minnes teavitasin leiust ka teisi, mille peale Härra ütles, et ta just üritas GPSist leida lähimat Hessi, nii et õhtusöögi variant oli otsustatud ja me läksime Kaubamaja kilekotti peidetud suure Hesburgeri kotiga oma hotellituppa tagasi. Kuna meil oli juba pikk päev seljataga, siis rohkem kuskile minema ei hakanud, pealegi oli saunakeskus õhtuks inimesi väga täis ka, nii et sõime hoopis oma sviidis kräppi, käisime saunas, mõnulesime vannis ja vedelesime lihtsalt niisama.DCIM100GOPROGOPR0410.JPGDCIM100GOPROGOPR0388.JPGKubijal kasutasime ära ka Bio4You saadetud kaks vahuvulkaani ja kihiseva vannitableti. Vahuvulkaanid olid veidi lahjemad, kui lootsin, aga lastele meeldisid ja see roheline pakike tegi tõesti vee roheliseks. Kolmanda vahuvulkaani jätsime Pariisi jaoks, seal ootab ka meid vanniga hotellituba. Kihiseva vannitableti kasutasime koos Härraga ära ja see oli küll üks mõnus asi, esiteks lõhnas väga hästi, teiseks tekitas mullivannis hästi paksult vahtu ja kolmandaks jättis naha hästi siidiselt pehmeks. IMG_8400Esimesel õhtul selgus ka esimene ja ainus miinus. Nimelt on sviidi nii öelda kabinetis vaid üks kardin, mis kattis pool akent ja meie jaoks oli see ebamugav lahendus, sest tahtsime tuba kasutada, mis tähendab, et tahtsime, et lapsed saaksid seal poolpaljalt olla, riideid vahetada, pärast sauna telerit vaadata ja nii edasi. Kui helistasin administratsiooni ja kurtsin muret, siis lubati asja uurida ning tagasi helistada. Veerand tundi hiljem helistas teine inimene tagasi ja ütles, et nii peabki olema, kabinetti ei ole teist kardinat ette nähtud. Ütlesin, et see on küll ebamugav, eriti seetõttu, et lapsed magavad põleva tulega, mis tähendab, et terve pimeda aja on väljast hästi sisse näha ja see on häiriv. Selle peale öeldi, et teised saavad küll sedasi magatud ja pealegi ei ole see peretuba.

See oli hetk, kus ma tundsin, et me ei ole oodatud kliendid, vaid oleme end vägisi sinna surunud. Mis mõttes ei ole peretuba? Miks siis üldse on kodulehel kirjas, et sviidi hinnas sisaldub majutus 2-le täiskasvanule ja 2-le kuni 12.a. lapsele lahtikäival diivanil, kui tegelikult ei ole kabineti lahtikäiv diivan üldse magamiseks mõeldud? Miks üldse teised inimesed on seal maganud, kui see ei ole magamiseks mõeldud? Kui siiski on ja on levinud praktika majutada klienti kabinetis, siis miks ei võiks seal olla see üks lisakardin? Ja isegi, kui seal ei magaks mitte kunagi mitte keegi, siis miks ikka ei võiks seal olla üks lisakardin? Minust jääks kardinateta ruum pimedal ajal kasutamata, sest minu jaoks on selline avatus ebamugav. Seekord tuba meil siiski kasutamata ei jäänud, sest sidusime lina akna ette teiseks kardinaks, aga ma ei leia, et see peaks sedasi ühes hotellis olema.

Ma solvusin selle vahejuhtumi peale ikka päris korralikult, just selle peale, kuidas mulle vastati. Oleksin üle elanud, kui inimene teisel pool toru oleks lihtsalt öelnud, et tema ei saa midagi teha, sedasi on kõrgemalt poolt ette nähtud ja katsuge kuidagi hakkama saada, mitte ei oleks tekitanud tunnet, et ma olen mingi kole kapriisne klient, kui küsin teist kardinat juurde, millest keegi teine pole varem puudust tundnud. Ja siis ootavad tagasiside ankeedis soovitusi, kuidas pakutavat teenust veel paremaks muuta. Minu ainus soovitus oleks olnud lisada kabinetti see üks närune kardin juurde, aga ma ei tundnud, et see soovitus tegelikult kedagi huvitanud oleks, nii et see osa jäi kirja panemata. Oma solvumist väljendasin küll. Kui seda kardinalugu ei oleks olnud, siis oleks olnud Kubijal veedetud aeg lihtsalt suurepärane, aga praegu jäi see tõrvatilgaks meepotis.

Mee juurde tagasi minnes, siis esimesel õhtul olid lapsed veel veidi ülestimuleeritud ning magama jäämine võttis aega, aga teisel õhtul kukkusid nad oma asemetele ja jäid kohe magama. Suuremad magasid kabinetis, mis ei ole mingi peretuba, väiksemad magasid elutuppa tehtud pesades ja meie Härraga magamistoas. Mõlemal ööl jäime magama kahekesi ja hommikul ärkasime kolmekesi, nagu tavaliselt. Ma ei tea, kui mugav lastel oli, aga meil väga mugav ei olnud. Ma ei ole varem mäluvahuga voodis maganud ja esimene üllatus tabas mind kohe pärast saabumist, kui end voodile pikali viskasin. See oli valus. Pehmest voodist oli asi kaugel. Teine üllatus saabus öösel, kui kõhuli magades võttis mäluvaht sellise kuju nagu oleksin rase olnud, kõhu all läks lohk nii suureks, et nõgus selg hakkas juba haiget tegema. Võib olla mäletaski madrats veel kellegi teise kehakuju, aga igatahes kõhuli magada ei kannatanud, muudes asendites oli küll. Härral oli sama lugu. Igaks juhuks ütlen, et seda ei loe ma miinuseks, sest me oleme ammu aru saanud, et oma voodist mugavamat magamisaset ei ole.IMG_8428IMG_8438IMG_8447Puhkusele täiesti mitteomaselt oli meil äratuskell seatud varasemaks kui tavalisel tööpäeval. Ikka selleks, et oleksime esimesed sööjad ja esimesed sulistajad, sedasi on vähem stressi. Me ei ole varem lastega sedasi hotellis söömas käinud, ka siis mitte, kui meil oli lapsi üks ja kaks. Me tellisime alati hommikusöögi tuppa, ka seekord plaanisime sama teha, aga kohapeal otsustasime riskida ja nelja lapsega hotelli restorani sööma minna. DCIM100GOPROGOPR0502.JPGDCIM100GOPROGOPR0507.JPGRootsi laud tähendas laste jaoks lõpuks ikkagi seda, et mina ja Härra tassisime neile söögid ette, täitsime korduvalt nende joogiklaase, serveerisime magustoitu ja samal ajal vahelduva eduga võtsime ka ise paar suutäit ning jõime kohvi. See oli lihtsalt kiirem ja kergem variant. Suuremad oleksid muidugi võinud ise askeldada, aga kui Esimene asetas sõrme keset singiviilude kandikut, et näidata, mida tema tahab ja Teine hakkas endale sõrmedega kurgiviilusid tõstma, siis oli ilmselge, et nad pole piisavalt tsiviliseeritud ning koht ja aeg tundusid valed Mowgli-laste õpetamiseks. See on nüüd kodutöö.

Hommikusöögid olid väga head ja rikkalikud, isegi kooki oli valikus ja muidugi valisin seda mõlemal hommikul. Ühe korra käisime lõunat ka hotelli restoranis söömas ja kuna saal oli tühi, siis saime lauad kokku lükata ja kuuekesi ühe laua taga süüa. Joogiks toodi meile tasuta maitsestatud kannuvett, nii et mahlaklaasid arvet suuremaks ei teinud ja saime 28 € eest söönuks. Lõunasöök oli ka väga hea ja serveering ikka restoranile omane, mis antud hinnaklassi juures tuli meeldiva üllatusena.

Esimesel hommikul oli restoranis tegelikult päris palju sööjaid, nende hulgas ka telerist tuttavad näod ja lapsed ei suutnud jätta neid nägusid suu ammuli vaatamata, kuigi me keelasime seda teha. Vastu said nad õnneks naeratusi ja lehvitusi, nii et meeleolu oli kõigil siiski positiivne. Kõrvallaua härrad pöörasid lastele eriti palju tähelepanu ja lõpuks küsisid, kas tegu on ühe pere lastega ning jaatava vastuse peale pidasid seda väga toredaks. Tundub, et lapsed neid liiga palju ei häirinud, sest järgmisel päeval istusid nad samuti meie naabrusesse, mitte ei põgenenud restorani teise otsa.

Mõlemal hommikul läksime kohe pärast söömist saunakeskusesse, ikka seetõttu, et normaalsed inimesed magasid sel ajal ja me saime sedasi pooltühjas saunakeskuses mõnuleda. Siin on ka üks näide sellest, kuidas ma ei ole üldse hommikuinimene:
DCIM100GOPROGOPR0511.JPGDCIM100GOPROGOPR0572.JPGSaunakeskus on seal küll pisike, aga see eest ka väga hubane ja lastel oli kerge silma peal hoida. Lastele väga meeldis, meile tegelikult ka, sest saime ka saunakeskuse võlusid nautida, ei pidanud ainult laste järel jooksma, saime kahekesi isegi saunas istuda ja läbi klaasukse lastebasseinis mänginud põngerjaid jälgida. Lapsed said nautida ka suuremat vabadust kui näiteks Viimsi H2O veekeskuses ja liikusid palju omapead ringi, käisid erinevate basseinide vahet ja soojadel lamamistoolidel ning iseseisvalt vetsus ka. Kuna vahemaad olid nii väikesed, siis tegelikult nad päris omapead ei olnud, silm oli neil ikka peal, aga käest kinni hoidma ei pidanud. DCIM100GOPROGOPR0580.JPGHakkan juba vaikselt ärkama:DCIM100GOPROGOPR0584.JPGKõige mugavam oli muidugi see, et saime alguses riietuda ja pärast pesta toas, mitte ei pidanud sellega tegelema väikestes riietusruumides, kus tipptunni ajal võib ikka päris kitsas olla. Hommikumantlites ja sussides väikesed spaatajad nägid lisaks nii armsad välja, sedasi toa ja saunakeskuse vahet liikudes tekkis ikka õige spaahotelli tunne.DCIM100GOPROGOPR0601.JPGTeisel õhtul käisime samuti oma toas saunas ja lapsed ligunesid vahelduva eduga pea kaks tundi mullivannis, nii et pole ime, et pärast pikka päeva ja pikka vees möllamist nad kohe magama jäid, kui pea patja puudutas. Päeval käisime Tamme-Lauri tamme juures ja Otepääl tuubirajal, kusjuures tagasiteel kõik lapsed magasid autos, aga magusat und jagus siiski õhtuks ka.DCIM100GOPROG0160634.JPGLahkumispäeval tahtsime veel kuskil matkarajal käia, aga käisime vaid Ööbikuoru vaatetorni juures, mille olemasolust saime teada, kui seda oma silmaga nägime. Guugeldades tuli välja, et see pesatorn näeb pimedas väga äge välja. IMG_9197IMG_9219Üldse avastasin, et Rõuge on väga ilus koht, täpselt selline asula, kus mulle meeldiks elada, kui see poleks mu emmest, issist ja proua D-st rohkem kui 200 km kaugusel. IMG_9390Kokkuvõttes oli tegu väga mõnusa väljasõiduga ja lapsed juba räägivad uuesti minekust, aga kahjuks peavad nad vähemalt aasta ootama, sest see pole üldse odav lõbu, ka Perekaardi soodustusega mitte. Aasta pärast läheksime vist uuesti Kubijale, kui just sama hinna eest ei leia midagi võrdväärset või parematki. Luksust armastava nõudliku kliendi jaoks Kubija saunaga sviit päris õige koht ei ole, sest mööbel on seal ikka päris kulunud, elutoa pehme mööbli komplekt on kohati isegi katki ja plekke ei jaksa nende pealt kokku lugeda, aga lastega ööbimiseks on tegu väga mugava variandiga. Ühesõnaga mehega kahekesi ma sinna romantikat tegema ei läheks, aga lastega puhkamiseks soovitan soojalt Kubija saunaga sviiti ja kui juba sealkandis olete, siis käige Eesti Ema monumendi juures ka.16836101_924430027693665_878938609445969975_o

Laste talveriiete proovilepanek Winterplace`s

Ma ei mäleta, kas ma blogis kirjutasin Kubija loodusspaasse minekust midagi, aga kes jälgivad mu Facebooki või nüüd ka taaselustatud Instagrami kontot, siis teie olete ilmselt kursis, et viisime ellu just ühe perepuhkuse. Kes ei olnud kursis, siis nüüd peaksite olema. Selle kahepäevase Lõuna-Eesti väljasõidu ajal käisime ka Otepää Winterplace`s tuubidega mäest alla kihutamas ja see oli tõesti kihutamine! Kuna suurem grupp tuli ka samal ajal peale, siis meil soovitati kasutada vaid kahte esimest rada, mis olid mõeldud väikestele, kuid need rajad olid nii libedaks sõidetud, et nendel sai palju kiirema hoo sisse kui eriti karmil rajal, mille Härra järele proovis. Neljanda jaoks osutus see hoog nii hirmsaks, et tema teist korda enam minna ei tahtnud, kuigi väitis, et talle meeldis. Proovisin küll endaga ka ühele sõidule meelitada, aga ei õnnestunud.DCIM100GOPROG0180674.JPGIMG_8627Minuga tegi 10+ sõitu Kolmas, temal ei saanud sellest küllalt, sama palju sõite tegi ta ka issiga. DCIM100GOPROG0190687.JPGIMG_9030Kui videoklippi vaatate, siis keerake heli enne igaks juhuks maha, sest minu kõlaritest kostus väga kõva sahinat ja mul polnud volüüm isegi poole peal.

IMG_8607Suurtest poistest meeldis ühele väga, ühele mitte nii väga – mäest alla oli tore lasta, aga lindiga mäest üles sõita ei olnud enam tore, sest see oli nii titekas ja igav lint, millega sõidab terve igaviku mäest üles. Vahepeal suurte poiste tuubid seisidki pikalt aia ääres ja nemad ajasid muid asju, sest üks ei viitsinud enam selle mäest üles kulgemisega tegeleda. Õnneks oli seal muid tegevusi ka. Näiteks iglukino, kus Neljas veetis pikalt aega, kui meie viiekesi tuubitamisega tegelesime. Silm oli tal siiski kogu aeg peal, sest me Härraga tuubitasime kordamööda. IMG_9009Kõigile neljale läks väga peale väikelaste karussell ja nad olid põhimõtteliselt ka ainsad, kes seda kasutada tahtsid, teisi lapsi seal peal väga ei näinudki.IMG_8463IMG_8514IMG_8553IMG_8510IMG_8488Samuti ei tundnud see suur grupp eriti huvi teadusiglu vastu, nii et ka seal said lapsed kõike omaette uurida ja mina neid pildile suruda, sest ega nad vabatahtlikult pildile jääda ei tahtnud.IMG_8825IMG_8856IMG_8876Sellest, kuidas iga asja puhul töötas üks või teine ülejäänud seltskonnale vastu, kirjutan pikemalt järgmises postituses, aga võin öelda, et ka seal tuubimäel läksid meil Härraga närvid päris krussi. Piltidel paistab küll kõik ilus ja lõbus, aga tegelikult see päris nii ei olnud. Muidugi oli ka hetki, mis olid tõesti ilusad ja lõbusad, aga seda siis, kui lapsed olid kaheks jagatud. Nii sain mina osa Teise ja Neljanda lõbust ning Härra lõbutses Esimese ja Kolmandaga tuubimäel.IMG_9082IMG_8936IMG_8995Sulalumes püherdamist ja uduvihmas viibimist oli lõpuks nii palju, et laste õueriided olid täiesti märjad ning me nägime ära, kelle riiete ja jalanõudega oleme kümnesse pannud ja kelle omadega mitte. Esimese Jonathani jope, Huppa püksid, ReimaTeci kindad ja Vikingi saapad jätsid ta täiesti kuivaks. Teise Jonathani jope, Icepeaki püksid ja teisel ringil olevad Columbia saapad jätsid ta täiesti kuivaks, aga teisel ringil olevad LassieTeci kindad olid seest märjad. Kolmanda kolmandal ringil olev Dare2b jope ja uued Kuoma saapad jätsid ta kuivaks, aga neljandal ringil olevad Icepeaki püksid on head omadused kaotanud ja dressipüksid nende all olid päris märjad, samuti olid seest märjad teisel ringil olevad Jonathani kindad. Kõige märjemad olid siiski Neljanda püksid, mida nähes arvasin esimese asjana, et lapsel on õnnetus juhtunud, aga ei, piss see ei olnud, vaid tema uus Lassie kombe oli kolinal vett läbi lasknud. Samamoodi ei jätnud ta jalgu täiesti kuivaks Minimen saapad ning ka tema Jonathani kindad olid seest märjad, nii et tema jäi meil vaeslapse rolli, kellel on kõige kehvemad riided ja jalanõud.

Nagu näete, siis Bredeni mütsid on lastel (ja meil endil ka) peas ning selle kohta võin öelda, et “kes palju tahab, see vähe saab ja kes vähe tahab, see üldse ei saa” ei pidanud seekord paika. Ma tahtsin vähe (küsisin soodushindadele soodushinda) ja sain palju ehk tervele perele tasuta mütsid ja sallid. Härra vaatas neid alguses küll väga kõhklevalt, eriti torusalli, aga kui selle kaela tõmbas, siis ära võtta seda enam ei tahtnud. Ta pidas end muidu vanakooli (pika tavalise salli) meheks, kuid kuna meil on kodus mingil põhjusel vaid viru valge sall, siis seda ta kanda ei tahtnud ja nii tal tegelikult salli ei olnudki. Nüüd on ja ta on sellega väga rahul.

Minul, Härral, Kolmandal ja Neljandal on 100% meriinomütsid ja -sallid ning Esimesel ja Teisel on meriinovoodriga mütsid ja sallid. Alguses olin seda meelt, et 100% meriinovilla omad on vaieldamatult paremad ja need tõesti on nii mõnusalt pehmed, venivad, mugavad, aga tänaseks on välja tulnud ka nende üks miinus – need jäävad väga hästi takjakinnituste külge. Väikesed on mitu korda oma õueriided sedasi mütside ja sallidega ühte hunnikusse visanud, et viimased on takjakinnistuse külge jäänud ja minu müts jäi ka Kolmanda jope külge kinni, kui teda vaatetornist süles alla tassisin. Tulemuseks on veidi topilised kohad, mis praegu küll silma ei torka, aga kui nii juhtub veel ja veel ja veel ja veel, siis peagi kaotavad meriinovillased asjad oma algse ilu. Järgmisel korral valiksin meriinovillased asjad suurematele, sest nemad oskavad jälgida, et mütsid-sallid ei läheks takjakinnituste vastu.

Seekord tegin valiku tegelikult puhtalt värvitoonide põhjal, et kõigil oleksid erinevad ja samas sellised mütsid-sallid, mis veidigi sobiksid kokku õueriietega ning meile Härraga valisin ühevärvilised, sest me oleme äkki liiga vanad tähemustri jaoks. Teist korda teeksin valiku ka juba ka materjali põhjal ning eelistaksin enda puhul 100% meriinovilla. Meriinovoodriga mütsid ja sallid ei liibu nii pehmelt vastu pead ja kaela, aga samas on nende pluss jälle see, et need ei lähe topiliseks, nii et kasutusea pikkuse suhtes võivad need paremad olla. Loodetavasti oli see kellelegi kasulik info valiku tegemisel, mitte ei ajanud nüüd rohkem segadusse. Soodushindadega hooajatooteid veel jagub ning lisan juurde, et 7+ suuruses torusallid sobivad ka täiskasvanutele. Minul, Härral ja Esimesel on samas suuruses mütsid ja sallid, nii et päris universaalsed suurused. Teisel on samuti 7+ suuruses sall, sest ta saab kohe 7-aastaseks, aga kasvult on ta keskmisest veidi väiksem (115 cm pikk) ja talle osutus sall natuke suureks. Ta muidugi ise venitab ka seda hoolega veel suuremaks, sest tal on komme salli suus hoida, mida on näha ka piltidel.

Minnes tagasi meie kahepäevase väljasõidu juurde, siis ma kirjutan sellest peagi pikemalt, ei ma piirdu ainult selle Winterplace`i osaga. Mul on lihtsalt videomaterjali (kus ma ei räägi sõnagi) ka veidi, aga selle kokku monteerimine mul käpas ei ole, nii et postituse valmimine võtab vähe rohkem aega ja Winterplacest oli lihtsam alustada. IMG_9155

Väljasõit lastega. Ilustamata.

Täna tähistati lasteaias isadepäeva, aga kuna kaks last pole mõnda aega saanud lasteaias käia, siis otsustasime kolmanda ka koju jätta ning isadepäeva väljasõiduga tähistada. Õige päevani on küll veel aega, aga sel päeval pole aega väljasõite teha, sest meil Härraga on ka issid.

Kaalukausil olid kino ja Lennusadam, esimene oleks olnud vana hea kindel valik, teine uus ja huvitav, mille külastamisest oleme vahelduva eduga juba pikka aega rääkinud, aga siiani oli see vaid jutuks jäänud, sest arvasime, et me lapsed on selle jaoks liiga pisikesed. Täna jäi kaalukausile siiski Lennusadam, sest kõik neli kinnitasid, et nad tahavad sinna minna, tahavad viikingite näitust näha ja allveelaevas käia.

Alustame algusest – Esimene pidi koolist jõudma hiljemalt kolmveerand üks, me hakkasime juba tunnikese varem sättima ning terve selle aja käis tavapärane kaklus. See oli kaklus riiete ümber, mis käib kaasas tolle tegelasega, kellega alles eile taas psühholoogi juures käisime. Head nõu ei ole me siiani saanud, ainult teadmise, et mõned lapsed ongi sellised ja midagi ei ole teha. Jah, täna ei olnud ka midagi teha, sokid ei sobinud, püksid ei sobinud, jalanõud ei sobinud, kõik oli ebamugav, igav, nõme, mõttetu, pask ja selles kõiges olen muidugi mina süüdi, mina olen ostnud ainult mõttetuid ja igavaid asju. Ka siis olen mina süüdi, kui ta on saanud poes ise riideesemeid valida, sest mina käskisin valida. Igatahes kestis see trall koos suure kisa ja nutuga seni, kuni lõpuks autosse jõudsime. Taas küsisime enda käest, et miks me seda üldse teeme, milleks meile seda jama vaja, kui oleksime võinud lapse lihtsalt kell 8 lasteaeda viia ja 9 tundi tema tujudest puhata.

Et ühe tegelase närvivapustus taas ainsaks tujurikkujaks ei muutuks, siis otsustas Esimene ka hilineda, kuigi talle sai hommikul sõnad peale loetud, et tuleb koolist kiire sammuga koju. Kui ta ei olnud õigeks ajaks koju jõudnud, siis hakkasime juba vaikselt startima mõttega, et võtame ta tee äärest peale. Läks sedasi, et kohtusime kohe õues ning selgus, et tema unustas väljasõidu ära – tuli küll koolist otse koju, aga läbi lumesõja, nii et tal olid püksid, sokid ja saapad märjad. Teised ootasid siis autos, kuni Esimene vahetas toas minu õiendamise saatel riideid.

Autosõit möödus võrdlemisi rahulikult, sest kõik neli jäid üksteise järel magama. Meie ainus hirm oli see, et pesamunal võib magamise ajal õnnetus juhtuda, aga me ei võtnud talle varuriideid kaasa. Õnneks ei läinudki neid vaja.
Lennusadamasse jõudes olid lapsed mõnda aega ärkvel olnud ning esimesed kaklused olid ka maha peetud.
img_5638

img_5789Meie kõigi esimene reaktsioon oli “vauuu, kui lahe koht!” ja see vau-efekt püsis lõpuni. Asi oli ilmselt müstilises valguses, või hoopis hämaruses, sest väga valge seal ei olnud.

Lastele pakkusid huvi kõik eksponaadid ja puutetundlikud ekraanid, viimased muidugi kõige rohkem ja suuremad poisid said nendega päris iseseisvalt hakkama, kuskil nad riietasid vist viikingeid ja siis panid allveelaeva puslet kokku, pilte ja videoklippe vaatasid kõik neli.
Üks põnevamaid ekpsonaate oli päris allveelaev ise, millest me põhimõttelisel oma ringkäiku alustasimegi.img_5650

img_5746

img_5667

img_5674

img_5687

img_5693

img_5704

img_5726Sinnani oli kõik päris viisakas, kuni palusime lastel allveelaeva “juhtida”, et saaksin neist vahva pildi teha. Poisid läksid juhtimisega kohe liiale ja hakkasid enda arvates ralliallveelaevaga sõitma, pesamunale jälle ei meeldinud temale usaldatud kettad üldse, sest need ei käinud ringi. Ta väljendas oma pahameelt üsna valjult läbi nina, samal ajal kolistasid poisid elu eest – esmavaimustus oli üle läinud ja me lapsed, keda pidi hakkama paluma ja keelama, olid tagasi. Pilti, kus kõik millegagi askeldaksid, ma ei saanudki, sest ikka oli keegi, kes koostööd teha ei soovinud. Mis seal ikka.
img_5728

img_5734Kui allveelaevast välja saime, olime tagasi argipäevas, kus me ise suurt midagi lugeda ega teha ei saanud, sest kogu aur läks laste peale. Kui korraks kellelegi selja keerasid, siis too keegi oli läinud ka ja kuigi me teadsime, et ühtegi torpeedot nad allveelaevast välja lasta ei saa ning kuulipildujad ka ei tööta, ei tahtnud me siiski, et nad päris omapead ringi jooksevad. img_5808Iga teise eksponaadi puhul tuli kedagi paluda, et nad ei roniks selle otsas, et nad ei läheks omavahel kaklema, kes saab esimesena kuskile istuda või astuda, et nad püsiksid meie juures. Tekkis olukordi, kus üks tahtis minna vasakule ja teine paremale järgmise eksponaadi juurde ning  kompromissiga ei olnud kumbki nõus, mis tähendas, et see, kes pidi alla andma, oli mossis ja tige. Sama juhtus siis, kui kuuest viis tahtsid mööda treppi esimesele korrusele minna ja üks eelistas lifti. Kuna liftiga lõbusõite oleme teinud omajagu, siis laitsime selle mõtte maha ja vastu saime valjud etteheited ja trampivad jalad. img_5825Need jalad rahunesid kohe maha, kui nägid, mis all trepi juures ees ootas – võimalus kuulipildujast “tulistada”. See oli tänase päeva hitt! Kuna rahvast oli olematult vähe, siis polnud ka järjekorda ning poisid said sellega omajagu täristada, aga sellega kaasnes lõpuks viha, kui lennukitele ei saadud pihta ja selle vihaga kaasnesid jalalöögid, valjud etteheited nõmeda relva osas, peaaegu nutt ja riid meiega. See oli see hetk, kus ähvardasime esimest korda lahkumisega.

Sel ajal, kui poisid täristasid, käis Härra vetsus ja pakkus ka lastele selle võimaluse välja. Keegi ei tahtnud. Kui me 10 minutit hiljem väikeses kollases allveelaevas “ümbermaailmareisil” olime, siis avastasid kaks last, et neil on suur pissihäda. Käskisime kinni hoida.img_5858Oma ümbermaailmareisile saamist pidime 3-4 minutit ootama, kuna eelmine reis veel kestis (vabalt oleks võinud varem, seal polnud mingit lukusüsteemi ja kedagi ei olnud sees ka) ja selle aja sees jõudsid lapsed loopida hunniku suuri pehmeid ehitusklotse mängupaadi sisse. See oli selline tegevus, mis ei kvalifitseerunud enam normaalse mängu alla. Vaid hetkeks jäime ise midagi muud lugema-vaatama ja lapsed kasutasid kohe võimalust ning näitasid, millised metslased nad tegelikult on. Koristasid enda järelt ära ning astusimegi kuuekesi allveelaeva, milles reisisime ümber maailma umbes 10 minutit ning uskumatul kombel istusid lapsed terve reisi paigal ja vaatasid huviga “aknast” välja. img_5885Lisaks said lapsed lennukiga “lennata”, mis oli ka nende jaoks väga lahe, ise juhtisid lennuki läbi ekraanil olevate ruudukeste. Lennuki peale saamine oli muidugi omaette ooper, poisid olid kahekesi sedasi ukse taga järjekorras, et eelmised lendurid ei saanud väljagi tulla. Neil oli nii suur häda sellega, kumb enne lennuki peale jõuab ja kes juhtida saab, neil polnud aega isegi kuulata, kui neile üritati öelda, et mõlemad saavad juhtida, rahunegu maha. Kui mõlemad juba lennuki peale jõudsid, siis said kahekesi kenasti hakkama. Kuni selle momendini, mil nad vastu maad sõitsid… Sellele järgnes vali teineteise süüdistamine ja oma süü eitamine.

Vahepeal käisid lapsed veel täristamas ja siis käisime viikingite aardeid vaatamas, viimase ajal üks tujutses, sest me ei lubanud rohkem lennukeid lasta, tema närvikava lihtsalt ei pidanud ebaõnnestumistele vastu. Nii käis ta meist alguses kena 10 meetrit tagapool ja mossitas demonstratiivselt. Lõpuks andis alla ja vaatas koos meiega, mis näitusel huvitavat leidus. Kõige huvitavamad asjad olid päris luud, mille hulgas oli ka 4-5aastase lapse koljuluu. Minu jaoks oli huvitav see, et lapsed absoluutselt kõik asjad üle vaatasid, mis sellel näitusel väljas oli. Ma ei uskunud, et näiteks 3-aastast huvitavad viikingiaegsed ehted, aga nii see oli. Kordagi ei kostunud kellegi suust, et näitusel on miski asi igav või mõttetu. Me olime Härraga täitsa hämmingus!

Viimasena avastasime, et riided, mida pidasime eksponaatideks, ei olnudki päris eksponaadid, vaid riided, milles saime lasta end pildistada ja pildile saime valida ise tausta. See oli nii äge võimalus, aga selle võimalusega ei oldud arvestatud, et mõnes peres võib olla päris mitu väikest last ja nii oli lastele sobivas suuruses riideesemeid vaid kolm. Sellest sündis muidugi palju pahandust, sest üks jäi sobivatest riietest ilma ja kuni me temaga üritasime kuidagi kokkuleppele saada, leidis teine, et tal on palav ja ta ei taha endale liigseid hilpe peale. Kuna heaga ei saanud, siis tuli läheneda halvaga ning ähvardada, et kohvikus käimine jääb ära, kui nemad meiega koostööd ei tee. Kui saime lõpuks kõik kaamera ette, siis algas kaklus seisukohtade pärast ja siis ei tulnud pildid välja ja siis ei tahtnud keegi uusi teha ja siis võttis keegi jälle kellegi koha ära jne. Palju mõttetut tüli ja kokkuvõttes head pilti ikka ei saanud. See oleks ehk enam-vähem olnud, kui Härra poleks keset klõpsu silmi pilgutanud:tervitusi-lennusadamastKoduteel jagasin läbi telefoni Facebookis palju hullemat pilti teatega, et meile kõigile nii meeldis Lennusadamas. Pärast kodus naersime Härraga silmad märjaks, sest pildil ei ole ühtegi õnnelikku nägu näha, vastupidi, nende nägude põhjal ei jää mitte keegi uskuma, et meile meeldis. Päriselt ka meeldis!img_5924Pärast fotosessiooni sõime Lennusadamas oma kõhud täis ja see oli ka muidugi hädade oaas. Esimene tellis pastat ja Teine valis ka sama, aga see ei maitsenud talle ja siis ta süüdistas oma vales valikus Esimest. Neljas kõrvetas supiga oma keele ära, Kolmandale samuti ei maitsenud pasta ja selgus, et ta üldse ei teadnudki, mis see pasta on, küsis pärast tellimuse esitamist, kas see on nagu hambapasta. Teine ja Kolmas sõid vaid lihapallid ära, Neljandale siiski ei sobinud tellitud supp ja ta andis selle Kolmandale, kes supi lõpuni sõi. Ainus, kes igati viksilt ja viisakalt taldriku tühjaks sõi, oli Esimene, ta isegi sättis endale salvrätiku lõua alla, mida meie kunagi ei tee. Ma ei tea, kellelt ta oma head kombed õppinud on.
img_5910Magustoiduks tellitud koogitükid läksid kõigil igasuguse nurinata alla, aga suureks nurinaks läks siis, kui me pärast seda lahkuma hakkasime. Keegi ei olnud kordagi öelnud, et nad tahaks ära minna ja neile ei sobinud ka see, et meie tahtsime ära minna, õigemini me pidime ära minema, sest sulgemisaeg hakkas kätte jõudma. Üks tegelane korrutas autoni välja, et tema ei taha ära minna. Sekka korrutas küsimust, kas läheme edasi kinno. Ei rahuldanud teda vastused, et Lennusadam pannakse kinni ja kinos ei näidata nii hilja enam multikaid. Küttis end üles ja kiskus autos teistega tüli, nii et Lennusadama juurest sõitsime ära korraliku kisaga, kõik karjusid kõigi peale. Loetud minutid hiljem jäid lapsed magama…img_5919Koduteel tõdesime Härraga, et tegelikult ei olnud midagi hullu ja kulutatud 70 € läksid asja ette (perepilet oli sellest 28 €). Meil on kordades hullemaid perepäevi olnud, nii et tänase saime lugeda igati õnnestunuks. Lennusadam oli põnev nii meile kui ka lastele ja kokkuvõttes pidasid lapsed end täitsa korralikult üleval. (Nad on end ka kordades hullemini üleval pidanud.)

Lapsed magasid koduni ja kodus jätkasime oma perepäeva filmiõhtuga – panime pidžaamad selga, tellisime Telia videolaenutusest “Jääaja” viimase osa ning avasime krõpsupakid. See oli kirss tordi peal.

Neli last väikese vahega – kas ma teeksin seda taas?

Täna tuldi siia läbi Buduaari foorumi, kus teemaalgataja küsis, kas keegi on saanud kolm last jutti, sest ta mõtleb kolmanda lapse peale, aga ei kujuta ette, kuidas füüsiline ja vaimne tervis sellega toime tulevad. Üks vastajatest ei teadnud otseselt kedagi, kes oleks kolm last järjest saanud, aga jagas blogi linki, sest meil on neli väikese vahega last. See oli igav vastus, palju põnevam oli näiteks selline:

Milleks iga aasta lapsi sünnitada? Kas enam lihtsalt naine ei tahagi olla? Aastast aastasse ainult sitased mähkmed???? Lisaks sellele, kui närb naine saja lapse kõrvalt välja näeb. Totaalne maakas.

Teine, kes ei teeks never kolme last, sest ta ei tahagi üldse kolme, nõustus selle kommentaariga:

ei tahtnud seda välja öelda, aga esimesena tekkis ka minul sama pilt silme ette.

Ma ei saanud sinna midagi parata, aga selliste kommetaaride peale tekkis minulgi pilt silme ette, ikkagi Buduaari foorum…wtf_makeup_fail_two_stupid_blondes-700x534On loomulik, et kolm ja enam last ei ole kõigi jaoks. Mõne jaoks on juba üks liiga palju, aga kui see mõni ei annaks iilgi Eesti iibesse (mis on reaalne probleem vaatamata maailma ülerahvastatusele) oma panust, siis võiks nende maakate suhtes, kes saavad rohkem kui kaks last, olla veidi lugupidavam. Kõik tõepoolest ei taha olla lihtsalt naised, kuigi saab ka mõlemat, näiteks tema on viie lapse ema:4e12a8a944da81a7663006ca12ec8b42Kui nüüd tõsiseks minna, siis ma toetan kolme ja enama väikese vahega lapse saamist, mis ei tähenda, et kuulutan ühelapselistele, et saage ikka kolm last veel jutti, sest see on nii tore, vaid julgen öelda kolmanda väikese vahega lapse peale mõtlejale, et muidugi on kohati raske ja väsitav, aga beebiiga möödub kiiresti, nii et kui mõte on ja seda peast ei saa, siis tee see teoks. Kas ma ise teeksin seda taas, kui saaksin aja tagasi keerata? Samal kujul ei tahaks, aga laste arvu ja vanusevahede juures ei muudaks ma midagi. Eriti nüüd, kus iga päevaga läheb lihtsamaks ja vahvamaks.

Tahaksin öelda, et kõige hullem aeg on möödas ja praegu on nelja lapsega juba täitsa tore, aga see kõige hullem aeg oli samas ka kõige ilusam. See oli esimene aasta nelja lapsega, poisid olid oma väikesest õest vaimustuses, me olime alles kolinud majja, me olime majanduslikult taas järje peal, Härra oli talvel viis kuud kodune ja see kõik kokku mõjus vaatamata olematule ööunele ja nuttu täis päevadele väga idülliliselt._MG_3462Alates teismeeast olen soovinud nelja last, nii et minu puhul on tegu täitunud sooviga ja seega olen ma loomulikult asjade käiguga rahul. Rasketel aegadel ei ole ma kahetsenud kolme-nelja lapse olemasolu, aga olen mõelnud, et kergem oleks olnud, kui nad oleksid ikkagi tulnud kahekaupa viie kuni seitsmeaastase vahega. Praegu ma enam nii ei arva, sest teised kaks peaksid siis just nüüd järjest tulema, aga hetkel lähevad esimesed kaks järjest kooli ning arvestades seda, kui kohutavad magajad nad kõik olid, siis oleks ajastus väga halb. Lasteaiaga oli lihtne – kui olin saanud magama alles vastu hommikut ega suutnud äratuse peale end üles ajada, siis saatsin rühmanumbritele sõnumid, et lapsed ei tule ja magasin südamerahus edasi. Kooliga enam nii lihtsalt ei saaks ja koolilapsed ise ka ei saaks hommikul üles, kui on pidanud pool ööd kuulama beebi nuttu.

Võib-olla on vale küsida endalt, kas ma teeksin seda uuesti, sest mul on neli last, keda ma siin maailmas üle kõige armastan, seega loomulikult teeksin ma seda kõike uuesti ja just samasuguste väikeste vanusevahedega, sest nendega on kaasnenud palju ilusaid mälestusi, millest ma ei oleks nõus loobuma.Kellelegi teisele ei ütle see pilt midagi, aga kui mina seda vaatan, siis ma tunnen beebilõhna, ma kuulen teises toas ärganud poiste elevust: “Nunnu ärkas, lähme emme tuppa, Nunnu on üleval!” Ma näen kolme poissi, kes kallistavad, musitavad ja paitavad oma pisikest õde, keda nad ise hakkasid Nunnuks kutsuma. Ma näen beebit, kes oma suurtele vendadele jalgu siputades naeratab. Ma tunnen end õnneliku inimesena. Sedasi oli see pea igal hommikul ja ma ei vahetaks neid hommikuid mitte ühegi teise mälestuse vastu.

Kui aga küsida, kas ma tahaksin, et mu lapsed neli last väikese vahega saavad, siis samasugusel kujul kindlasti mitte. Ma ei tahaks, et nad samasugusel kujul üldse lapsi saaksid. Meie tugi oleks neil küll olemas, aga sellest jääks väheks. Ma tahaksin, et nende koolid oleksid lõpetatud, ma tahaksin, et nende jalgealune oleks enne laste sündi nii kindel, et nad jääksid ka rasketel aegadel püsti, ma tahaksin, et nii nende kui ka nende kaaslaste tööiseloomud oleksid sellised, et nad saavad jagada koos lastega kaasnevaid rõõme, muresid ja kohustusi, ma tahaksin, et neil oleks lisaks meile tugigrupp kaaslaste vanemate näol, ma tahaksin, et nad oleksid üksteise tugigrupp. Sellisel kujul on isegi nelja väikese vanusevahega lapse saamine lust ja lillepidu.

Minu elu nelja lapsega ei teinud raskeks lapsed ise, vaid kõige eelneva puudumine. Meil läks küll hästi, kui Esimene sündis, aga majanduslangus käis meist sedasi üle, et me lapime siiani auke. Esimese sündides oli Härral objektijuhina hea palk, me olime just soetanud endale neljatoalise korteri, meil oli majanduslikult hea seis ja siis järsku langes Härra palk ligi poole võrra, korteri väärtus langes veel rohkem, Härra töökoht koondati hooaja lõpus päevapealt pankroti tõttu ja meil polnud järsku midagi peale suure pangalaenu, mida ei saanud mitte kuidagi kustutada, me pidime juba palgalanguse ajal korteri välja üürima ja ise minu vanemate juurde venna magamistuppa kolima.
Vahepeal on meil läinud hästi ja halvasti ja siis jälle hästi, aga päris välja ei ole me krahhist siiani tulnud ega saagi tulla, sest korteri laenujääk on endiselt suurem kui turuväärtus, ei saa seda müüa ega ole mõtet ka väljaüürimisel, sest üür ei kataks isegi poolt laenusummast ja see piirab meid, see on sundinud meid loobuma, see takistab meil edasi liikuda. Meil läheb täna küll majanduslikult sama hästi kui 8 aastat tagasi, aga me ei taha enam elada nii nagu 8 aastat tagasi. Nii et raske ei ole nelja lapsega, vaid raske on olla nelja lapsega üksi ja seda eriti suurte olmemurede keskel.

Kui meil oleksid praegu olemas kõik tingimused, mida ma oma lastele sooviksin, siis võiksin kohe viienda ootele jääda. Seega ei ole ma saanud elust nelja väikese vanusevahega lapsega sellist traumat, et rohkem lapsi ei soovi, ma lihtsalt ei soovi keset praegust eluolu rohkem lapsi.

Kui rääkida füüsilisest ja vaimsest tervisest, siis mõlemad said kõige rohkem kannatada esimese raseduse ja beebiea ajal. Esimese raseduse ajal algasid põlvejamad, mis siiani tunda annavad (samas ei näita midagi ultraheli, röntgen ja vereproov) ja kui Esimene neli kuud igal ööl vahemikus 22.00-02.30 lohutamatult koolikutes nutta kiljus, siis tahtsin lõpuks koos lapsega aknast alla hüpata, aga ma ei teinud, seda, sest elame esimesel korrusel. Kahe väikese lapsega oli raske, aga mitte kergem kui kolme või neljaga, alates kolmandast tuli lihtsalt kõik loomulikult, sest olin juba kogenud elu koos beebi ja kaheaastasega.

Logistiliselt oli muidugi kolme ja neljaga raskem kui kahega, sest ma vedasin ja vean siiani logistika vankrit üksi, aga täna on see vanker juba palju kergem kui paar aastat tagasi. Kahekesi seda vankrit vedada ei ole üldse suurem asi vaev, nii et Härra kodusolekud on võrdunud minu jaoks puhkusega. WP_20130919_006Kokkuvõttes leian, et kui me Härraga oleme jäänud viimaste aasta murede ja lasterohkuse keskel ellu ja teineteise kõrvale ning sealjuures räägime isegi viiendast lapsest, siis ideaalsetes tingimustes kolm või neli või viis last järjest on täiesti teostatav hulluks minemata. Mulle igatahes meeldib olla nelja lapse ema ning ma ei kujutaks end ette ühe või kahe lapsega. Kes ei taha olla ema kolmele või neljale või väikese vahega kahele, siis keegi ei käsigi ju, aga kes tahavad, siis see on ikka palju enamat, kui lihtsalt aastast aastasse sitaste mähkmete vahetamine.IMG_3409