Sünnipäevaks mitu numbrit suurem kleit

Eile oli mõnusalt nostalgiline päev. Varahommikul kell 04:20 olime Härraga hetkeks rakkes, sest Neljandal juhtus väga ebatavaline “õnnetus”, aga mitte see pole oluline, vaid see kellaaeg, sest 4 aastat tagasi samal ajal algas mul sünnitus. See oli huvitav kokkusattumus. Kui voodisse tagasi jõudsime, siis oli mul silme ees pilt, kuidas 4 aastat tagasi eelmise kodu elutoas beebiraamatuid sirvisin ja valude kohta infot otsisin, sest ma ei teadnud, mida teha, kui sünnitus algab valudega. Ma ei teadnud sel hetkel üldse sedagi, kas ma ikka hakkan sünnitama, seetõttu ei äratanud ma kohe ka Härrat, vaid jälgisin tunnikese olukorda.

Eile möödus pool päeva sedasi kella vaadates ja meenutades. Mitte päris nii, et istusin ja vaatasin kella, vaid lihtsalt iga kord, kui kella nägin, mõtlesin sellele, mida ma 4 aastat tagasi samal ajal tegin. Tegelikult ei kestnud see nostalgitsemine isegi mitte pool päeva, vaid kella 13 ajal juba mõtlesin, et nüüd jõudsime koju ja oligi tehtud, meid oli kodus ühe võrra rohkem. 1094943_596787150371538_1723367837_n                                                Kuuetunnine Neljas kodudiivanil

Valetan, sel päeval olime kolmekesi kodus, uus elu nelja lapsega algas järgmisest päevast. Poisid käisid vaid õhtul oma õde vaatamas ja läksid siis vanaema juurde tagasi. Kuigi sünnitus oli kiire ja kerge, olin ma tegelikult päeva teises pooles väga väsinud ja kurnatud. Ja näljane. Oi, kui näljane. Me Härraga ei unusta kunagi, kuidas ta pärast Esimese sündi tõi liitrise karbiga kuskilt soojaletist kartulit kastmega ja ma kõik üksi ära sõin, taipamata, et see oli mõeldud meile mõlemale. Järgmistel kordadel oli ta juba targem ja arvestas sellega, et sünnitamine muudab mind väga näljaseks.

Lugesin uuesti ka sünnituslugu, mis tuletas meelde, et halvimal juhul ei oleks eile midagi tähistada olnud. Mul oli meelest läinud, kuidas ma raseduse keskel trepist alla kukkusin ja looteveeloigus kiirabi ootasin. Kui ka see kõik meelde tuli, siis muutus eilne päev veel ilusamaks. Või siis lihtsalt ilusamaks.

Iseenesest oli eile täitsa tavaline päev. Ärkasime, sõime, lapsed mängisid, ma pesin pesu, jälle sõime, koristasime. Kõik teadsime, et Neljandal on sünnipäev ja Neljas teadis, et õhtul läheme talle kleiti ostma, aga mingit pidulikku meeleolu meil küll ei olnud. Õhtuks siiski tekkis. Esmalt tegi Härra nii, et ta jõuaks veidi varem koju ja mina sain täpselt selleks ajaks kartulisalati valmis. Jätsime selle külma ning läksime kleiti ja torti ostma. Siis tuli Neljandal suur elevus sisse. Ta oli pikalt rääkinud, kuidas tema tahab sünnipäevaks läikivat kleiti ja kui ma eile tuletasin talle meelde, et õhtul läheme kleiti ostma, siis tema küsis veel üle, kas ikka läikivat. Väike harakas.

Kleiti läksime esmalt H&Mi otsima ja sealt ta sobiva leidis ka. Läikis küll vähe, aga asja pani paika Anna või Elsa pilt, kuigi valikus oli veel ka selle sama Anna või Elsa enda maani sinine kleit. Neljas teab hästi, kes tal kleidi peal on, mina ajan nad kogu aeg sassi, nii et minu jaoks on see Frozeni kleit. Igatahes selle maani sinise kleidi tellis ta juba järgmiseks sünnipäevaks ja ülejärgmiseks soovis KappAhlist kiisudega roosat kotti, mis minu silmis nägi nii tobe välja, eriti veel 18 € eest. Aga see selleks. Oma kleidi juurde valis ta veel ka sobivad baleriini sussid ja kuigi selline roosa pole minu maitse, siis kätt ette ma talle ei pannud, ikkagi tema sünnipäev.IMG_4098Kuna kleit tundus täitsa okei kvaliteediga ja on lootust, et see võiks pikalt kesta, siis andsin talle kätte suuruse 122/128. Ta on vist napilt 105 sentimeetrit pikk. Igatahes tundus, et mitu numbrit suurem suurus võiks talle ka sobida ja teda mitu aastat teenida, esimese tunde osas ma ei eksinud, sobibki. Loodetavasti kvaliteedi osas ka ei eksinud ja saabki sellega kodus mitu aastat baleriini mängida. Muide, meil on kodus ka 122/128 suurust kandev noormees, kes katsetas järele, kas kleit ikka vastab suurusele. Vastab.

Kleidis endas ei ole mitte midagi erakordset, aga see elevus ja rõõm, mida Neljas tundis, kui tohtis valida endale ükskõik millise kleidi, ja kui sai veel sussid ka… Ta läks oma kleidi ja sussidega nii asjalikult kassasse ja oli nii rõõmus, kui müüja koti temale ulatas. Seda kotti ei pandud autoski käest ja tahtis selle veel järgmisse poodi ka kaasa võtta, aga me arvasime, et see segab tal torti valida.IMG_4167Tort tuli taas sügavkülmast, nagu Esimese sünnipäevalgi. Lihtne, paras, söödav ja võrdlemisi soodne. Laps hoolis küünlast nagunii rohkem kui koogist, nii et suurt uhket torti polnudki vaja. Üldse oli sünnipäevalaud äärmiselt lihtne, isegi naljakas. Toidunõudega meil siin priisata ei ole ja kuna taldrikuid hoidsin koogi jaoks, siis salatit sõime kaussidest. Keset lauda oli suur pott, sest meil siin selliseid kausse ei ole, millest midagi serveerida võiks. Salatile ei teinud ma mitte midagi kõrvale, sest söömine jäi nagunii hilja peale ja magustoidule pidi ka ruumi jääma. Ühesõnaga oli meie sünnipäevalaud veidi koomiline, võimalik, et isegi piinlik, sellepärast ma siia mälestuseks tehtud pilti lisama ei hakka, kuigi see oleks korralik kontrast sotisaalmeedias sageli nähtavatele rikkalikele dekoratsioonidele ja lookas laudadele. IMG_4183Kui teised tordiga kassas olid, siis lippasin mina veel kolmandasse poodi Neljandale üllatuskingitust ostma, et saaksime talle korralikult õnne soovida. Mõttes olid ehted, sest selliseid asju vaatab ta alati nii unistavalt, aga silma jäi meigiraamat, millega saab kätt harjutada ja kuna ka sellised asjad talle väga meeldivad, siis osutus see valituks. Juurde võtsin peavõru, mille värvitoon osutus kleidi omaga täpselt samaks.

Oh seda rõõmu, kui ta lisaks kleidile veel ühe kingituse sai ja kui ta nägi meigikomplekti, siis tuli ära ka “ma olen alati seda soovinud” kilgatus. Mitte ainult tema ei olnud sellest vaimustuses, vaid poisid ka, kõik tahtis kätt harjutada. Laste uneaeg lükkus tunni võrra edasi, sest nad olid neljakesi kaks tundi selle raamatuga rakkes, kõik leheküljed said värvitud ja takkaotsa Neljas ka. Paraku ei kannatanud ta õhtumeik kriitikat, nii et sellest pilti ei ole.IMG_4197Kuigi Neljas vahepeal küsis, kas talle sõbrannad ka külla tulevad, ei tundnud ta tegelikult külalistest puudust. Talle piisas tema kleidist ja ma ei imestaks, kui see kingitus talle eluks ajaks meelde jääb, kuigi tegu on 145. kleidiga tema garderoobis. Meelde jäävad need emotsioonid, mis selle kleidi ostmisega kaasnesid. IMG_4146Igatahes tundub, et ma võin tema asjad juba kokku pakkida, sest ma tean, mida ta järgnevatel nädalatel kannab.

Esimese 9 ja 8

Taas pidasime Esimese sünnipäeva vaid meie pisikese pere keskel, sest me oleme Soomes ega hakka veel kodu poole minema ning keegi ei ole ka siiapoole tulemas. Laps oli seetõttu veidi pettunud, aga lubasime, et järgmisel aastal tähistame tema 10. sünnipäeva taas Eestis ja teeme seda eriti ägedalt.

Seekord sai ta alles kella 20 ajal kinnituse, et jah, tal on sünnipäev. Sinnani ajasin talle udujuttu sassi läinud kuupäevadest ja ajavööndist, sest tahtsime Härraga koos talle õnne soovida ja kingituse üle anda. Hommikul kella 6 ajal, kui Härra tööle läks, oleks olnud liiga vara seda teha, mistõttu jäime lootma, et ta jõuab 17-18 ajal koju, mis annab meile aega väljasõiduks ja sünnipäeva tähistamiseks. Läks muidugi nii, et ta jõudis koju kella 19 ajal, mis ei olnud veel katastroofiliselt hilja, aga tekitas ikka tunde, et aeg taob jalaga tagumikku. Kuna esialgne plaan oli minna esmalt välja pitsat sööma, siis ma kodus ei olnud midagi vaaritanud ning tekkiski kohe küsimus, mis edasi saab. Kell tundus liiga palju, et minna esmalt välja sööma ja siis edasi mere äärde, aga samas kõhus olid meil tühjad.

Otsustasime loovutada veel 15-20 minutit aega ja läksime siit lähimasse kebabiputkasse pitsat kaasa ostma, aga esmalt Härra küsis, kui kaua selle tegemine aega võtab. Ahmet vastas, et tema ei võta aega, kui ta süüa teeb. Esmalt võttis see Härra veidi sõnatuks ja ta üritas siis teistpidi küsida, et kas 20 minutiga saaks valmis. Ahmet kordas ikka, et tema ei tee aja peale süüa ja kui me tahame temalt pitsat, siis aeg ei ole oluline. Kuna Härra oli väsinud ja tal oli üldse halb olla, siis tema süütenöör oli eriti lühike ja ta tõstis kolmanda küsimuse ajal juba häält, mille peale Ahmet ütles meie taga seisnud naisele, et ta võib tellida, tema meilt tellimust ei võta. Härra ärritus veel rohkem ja hakkas seletama, et ta küsis aja kohta vaid seetõttu, et tahame pitsa kaasa osta ja lapsed ootavad autos, aga Ahmet ei lasknud üldse edasi rääkidagi ja küsis uuesti teiselt kliendilt tellimust, mille peale ma võtsin ärritunud Härralt käest kinni ja hakkasin teda välja vedama, aga ega tema ei saanud niisama ära minna, oli vaja veel Ahmetile halvasti öelda.

Ma ei kannata seda, kuidas Härra enesevalituse kaotab. Jumala eest, kui Ahmet ei taha meile pitsat teha, läheme mujale, mõni teine Ahmet teeb kohe, milleks hakata inimest sõimama. Ilmselgelt oli Ahmet viimased 12 tundi seal leti taga seisnud ja samamoodi pikast tööpäevast tüdinud, milleks tema tuju veel rohkem rikkuda. Ja minu tuju. Esiteks ei meeldi mulle selline ebaviisakaks muutumine ja teiseks tahtsin ma sinna veel tagasi minna, aga enam ma ei saa. Me alles mõned päevad tagasi avastasime lastega selle koha, see on üks paremini sisustatud kebabiputka, mida siin näinud olen ja see rullakebab, mille ma meile kamba peale ostsin, oli parim, mida söönud olen. Kebabiga ei koonerdatud ja see oli nii toitev, et meil viiel sai kõht täis. Lisaks kinkis sama Ahmet lastele pulgakommi ja kuigi mulle sellised maiustused üldse ei istu, siis kogemuse muutis see ikkagi meie kõigi jaoks positiiveks. Nüüd teine kogemus oli vastastikku nii negatiivne, et mina sinna kolmandat korda minna ei julge.

Igatahes sõitsime suvalises suunas edasi, Härra oli ärritunud, mina tema peale ärritunud ja see ärritas teda veel rohkem, sest tema ei näinud seda asja samamoodi nagu mina, tema ei teinud enda arvates midagi valesti. Ajastus sellise pitsadraama jaoks oli nii vale, meie mõlema tujud läksid nulli, kuigi pidi olema pidupäev. Vaikisime mõnda aega ja peatusime järgmise kebabiputka ees, kus ajakulu küsimuse peale vastati kohe viisakalt, et kulub 15 minutit, meile see sobis, tellisime pitsa ära ja läksime üle tee supermarketisse seda aega parajaks tegema. Siis oli juba kõik jälle korras, Ahmet oli unustatud.

Mere ääres oli mõnus, täitsime kõhtu ja akusid ning lahkusime alles kella 22 ajal, nii et kokkuvõttes läks õhtu ikkagi korda.IMG_3701Me piinasime Esimest pikalt, kingitust nimetasime lauaks ja eitasime endiselt, et tal sünnipäev on. Tema väga ei julgenud välja ka öelda, et ta teab, et tal on sünnipäev, oli meile sarnaselt kahtlane ja kaval. Isegi vanaemade õnnitlusi ei võtnud julgelt vastu, vaid veiderdas veidi. Hiljem ütles, et ta arvas, et me tahame talle üllatust teha ja ta ei tahtnud üllatust rikkuda. IMG_3777Sünnipäevatordiks oli pisike Daimi kook, ei midagi uhket, aga siiski hea. IMG_3745Kui pildil jääb mulje, et olime päris omaette, siis nii see ei olnud, meie kõrvale kivirahnu peale tulid noored, kellest ühel ei olnud ujumisriideid, nii et ta lippas pitsiliste aluspükste väel ringi ja vette läksid nad just meie selja tagant ja ilmselt selle sama aegvõttega pildi tegemise ajal ootasid nad viisakalt kaamera taga, mis tekitas meis veidi ebamugavust. Sellisel hetkel tahaks sama laia mugavusvälja, sest miks mina pean tundma ebamugavust, kui nemad seda ilmselgelt ei tundnud. IMG_3813Traditsiooniliselt tahtsin ka seekord meist perepilti, sest sünnipäevad on vast piisavalt mõjuvad põhjused, et jääda vahelduseks kuuekesi kaamera ette. Me tegime reaalselt 70 pilti ja nendest ükski ei tulnud päris ideaalne, nii raske on jääda kuuekesi normaalsete nägudega peale.

Kui lapsed õhtul voodisse läksid, siis küsisin Esimeselt, kas ta on väga kurb, et sünnipäev nii lihtne ja lühike oli. Ei olnud kurb, vastupidi, talle väga meeldis see õhtu ja see ongi peamine.

Eelmine Esimese sünnipäev oli vägev möll, lühidalt kirjutasin aasta tagasi nii: Pühapäeval ärkasime varakult, läksime avamisajaks Rakvere Maksimarketisse, ladusime käru kuhjaga täis sööki, veepüsse ja peokraami, võtsime Pihlakast peale 4-kilose tordi, korjasime Kadrinast kokku viis last ja sõitsime Lehtse Esimese sünnipäeva pidama. Koos meie lastega oli sel päeval vanemate juures 21 last, nii et sagimist, kisa ja kära oli palju. Kuna Esimesel pole olnud ühtegi sünnipäevapidu, siis seekord ta soovis endale sünnipäevaks ägedat sünnipäeva ning selle ta ka sai. Terve aja käis üks suur veesõda ja nii mõnelgi oli päeva lõpuks ka vahetusriided läbimärjad. Üks poiss oli eriti kihvt, sest tal olid riided kogu aeg kadunud ja ta ei mäletanud, millised tema riided on ja kui ta end lõpuks riidesse sai, siis ta ei teadnud, kas tal on tema riided seljas, aga arvas, et on, sest need läksid talle selga. Meil oli nalja nabani.
Sünnipäev lõppes poole kaheksa ajal, kui võtsin peale viimased kuus külalist, et nad Kadrinasse tagasi viia ning jätsin Härra ja ema peo tagajärgi koristama. Ma jõudsin tagasi vanemate juurde pärast üheksat, istusin korra maha, et ka lõpuks imehead sünnipäevatorti süüa ja siis jätsime väikesed taas vanaema juurde magama, suured viisime teise vanaema juurde ning ise läksime otsejoones koju voodisse.

Praegu on paras hetk, mil läbi piltide eelmist sünnipäeva meenutada:

IMG_4055Kuna Esimesel oli aasta tagasi suuremat sorti kitarrihullus, siis tundus kitarritort see õige sünnipäevatort. Esimesele väga meeldis, mulle ka, nii välimus kui ka maitse. Tegu oli Pihlaka kohupiima-vaarika-martsipanitordiga, millest minul ei saaks ilmselt kunagi isu täis.N541yMKVarusin sünnipäevaks õumängude kaardid, et leida mõtteid, mis mänge lastega mängida, aga vabalt oleksid võinud need organiseeritud mängud olemata olla, lastel ei olnud mingi raskust endale ise tegevust leida ja igavuse üle ei kurtnud keegi.qUwa3ifSellel pildil mängin ma zombit, päris hea, eks. WbXrjVQNäide veesõjast, mis tõesti kestis terve sünnipäeva, ei jäänud täiskasvanud ka kuivaks. 7NZKljRKõige suurem “veepüss”.byRncWxHärra tõenäoliselt kägistab mu ära, aga mulle nii meeldib see pilt, kus ta tühjenevale basseinile elu uuesti sisse puhub. IMG_3940IMG_3960Neljas koos oma kaksikõega teiselt emalt, nemad saavad kahe nädala pärast aasta vanemaks. Oeh, ma ei väsi kordamast, kui kahju mul on, et ma proua D-ga varem tuttavaks ei saanud, nii lahe oleks olnud koos suurekõhulised olla ja samal päeval sünnitama minna. IMG_3935IMG_3920.JPGKõige pisem piduline, kes ütleb mulle ikka veel nii nunnu häälega “tädi viivi”. Peaksin selle endale kiiremas korras kuskile ära salvestama, sest varsti kasvab ta veel suuremaks ja siis ta enam ei ütle mulle nii.LGgD2JYÜhispiltide hulgas on hästi naljakaid pilte, kus kõik lapsed nägusid teevad, aga kahjuks ei saa ma siin neid näidata. Igatahes oli tegu vimkasid täis seltskonnaga.0QYTzbJ1DlIv2IPraegu pilti vaadates jääb mulje, et jube kerge värk oli see sünnipäeva pidamine, aga oh ei, meil läks ettevalmistustega nii kiireks, et me ei saanudki õigeks ajaks valmis ja siis tegutsesime edasi juba laste saabumise ajal ja siis olid kõik asjad hunnikus ja minu närvid hakkasid üles ütlema. Ma ei tea, mida ma oleks teinud, kui ema ja sõberid poleks appi tulnud, me kõik saime mõnuga joosta ja laste järele valvata, nii et täiskasvanute jaoks oli see üritus ka kergelt pöörane.IMG_4112IMG_4115Sillud ehk härra D ja minu Härra, kes koos mu vennaga seda lastekarja veits ohjeldada aitasid. Härra muidugi kõige rohkem ja ta täitsa nautis seda, ka temal oli lõbus ja lapsemeelne päev.GcIWMO6Päev lõppes väikese lõbusõiduga traktorikärus, mis oli laste jaoks sünnipäeva kõige lahedam osa. Kui vähe on õnneks vaja.XbEt6SXÜks piduline läheb koju ära.KpVKDcCSee oli tõesti nii äge sünnipäev, et ma ei kujuta ette, kas suudame seda järgmisel aastal ületada. Mitte et seda peaks ületama, piisab täiesti sama ägedast sünnipäevast, kui Esimene oma ühekohalise vanusenumbri ajalukku jätab.

Krõll

Teise lasteaia lõpupildid on juba käes ja mina vaatan neid tundega, et küll on ilusad pildid ja vahva seltskond, küll oli tore lasteaed ja armas lõpuaktus … ja samal ajal kajab mul kõrvus see, kuidas Teine enne aktust kodus jalgu trampis ja karjus, et tema ei taha sinna nõmedale lõpupeole minna, tema tahab vanaema juurde ja tal kõik asjad lasteaiast ära toodud, nii et tal pole vaja sinna rohkem minna ja tema ei lähe ja nii ongi.

Nii kahju, et lasteaed tema jaoks vahva ei olnud ja ta kõik need 4 aastat meile sõrgu, hambaid ja pisaraid näitas. Päeva peale tal tegelikult hakkas vahva, mõnikord isegi nii vahva, et ei tahtnud enam koju tulla ja kordas hommikust sõrad-hambad-pisarad etendust, kuid ega ta siis järgmisel hommikul kuidagi paremini meelestatud ei olnud, ikka need sõrad ja muud jutud. Nüüd on see läbi ja algamas on 12 aastat … sõrgu, hambaid, pisaraid? Vaene poiss, kui ta ükskord saab aru, et lasteaias ikkagi oli vahva ja need lõunauinakud … kui vaid saaks need tagasi.

20170602_0873

Lapsed on peidetud naljakate karvapallide taha, sest tegu on Krõlli rühmaga. Karvapall näeb küll rohkem Krõlli ja Mike Wazowski ristandi moodi välja, aga on, kes ta on, ma usun, et selline karvapall elab iga lapse sees ja muutub pidulikul aktusel paigal püsides eriti rahutuks, nii et piltidel lasin nad välja.

20170602_0937

20170602_0979

20170602_0973

20170602_1166

20170602_1300

Jess, perepilt on normaalne, ei pea fotosessiooni kordama. Eelmisel aastal Esimese lõpetamisel nägin ma kohutav välja, päikesest põlenud ja väga valesti riides ning mind talletati sedasi ajalukku. Milline ämber!

20170602_1302

20170602_1316

20170602_1322

20170602_1319

Pildid tegi Janek Laanemäe ja hästi tegi, blogi sõi lihtsalt jälle kvaliteedi ära.

Esimest korda nelja lapsega (spaa)hotellis

Kellel ei ole kõige kiirem internet, siis kerige korra allapoole videoklipini, pange see käima ja siis jätke pausi peale ning alustage lugemist. Kui lugemisega videoklipini jõuate, siis on ehk teine end nii palju laadinud, et saate tõrgeteta lõpuni vaadata.

Kui meil oli lapsi üks ja kaks, siis me käisime spaas, kruiisil, ööbisime tavalises hotellis ning see ei olnud mitte midagi võimatut, aga pärast kolmanda ja eriti pärast neljanda lapse sündi tundus selline käimine võimatu. Eks rahaliselt oli ka võimatu, aga meil on alati toiminud “kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab”, nii et tühja rahakoti taha sellised asjad jäänud ei ole, pigem tahtmise taha. See tahtmine hakkas tasapisi ehk aasta tagasi peale tulema, kui tekkisid uitmõtted nelja lapsega Rootsi kruiisile minekust või nendega Viimsi spaas ööbimisest. Nüüd enne Pariisi minekut läks see tahtmine eriti suureks, et nädalane välismaareis ei oleks laste jaoks esimene selline kogumus, kus nad hotellis ööbivad ja Rootsi lauas hommikust söövad. Tegelikult oleks see tahtmine ka Pariisita peale tulnud, sest lapsed ise hakkasid rääkima, et nemad tahavad ka spaasse. Pärast meie pulma-aastapäeva isegi ähvardati, et nemad lähevad järgmine kord ise spaasse pulma-aastapäevale ja meid kaasa ei võta, vot nii.

Jaanuari keskel hakkasingi uurima erinevaid võimalusi, kuhu nelja lapsega minna ning esimesena jäi sõelale Meresuu spaa, seal oleme  varem ka käinud ühe ja kahe lapsega, nii et oleks olnud tuttav koht, aga kui hakkasin uurima Perekaardi pakutavaid soodustusi, siis läks Meresuu kolinal läbi sõela. Mitte et Meresuu poleks mõnus koht, kindlasti on, vähemalt 6 aastat tagasi oli… Lihtsalt Kubija spaahotell pakub Perekaardi omanikele asjalikku soodushinda ja neil on vist ka kõige asjalikum sviit, kus nelja lapsega ööbida. Tegelikult Meresuus oleks olnud ka lahe sauna ja mullivanniga sviit, aga väiksem, kööginurgata ja kõvasti kallim, nii et meie eelarve juures jäi Kubija sõelale ja eelmisel neljapäeval sinna sõitsimegi.DCIM100GOPROG0060190.JPGEsimene puudus koolist ainult reedel, neljapäeval võtsime ta pärast tunde kooli juurest peale ja asusime teele. Olime kindlad, et lapsed jäävad sõidu ajal magama, ikkagi pikk sõit, aga kellelgi silm isegi ei vajunud, nad olid lõunauinakuks liiga elevuses. Me nii väga ei olnud, sest juba poole tee peal tekkis tunne, et keerame otsa ringi – ei see elevus seganud lastel omavahel kakelda…

Aga aitab küll sellest sissejuhatavast osast. Teretulemast meiega Kubijale!

Kui tuppa jõudsime, siis kaklus jätkus – üks tahtis kohe vanni, üks sööma ja üks saunakeskusesse ning viimase sooviga avastasime meie, et me ei võtnud lastele vahetusjalatseid kaasa, aga talvesaabastega ei lähe ju saunakeskusesse, nii et pidime hoopis poodi minema. Lapsed selle üle eriti rõõmsad ei olnud, aga mis neil üle jäi, pidid meiega kaasa tulema. Pealegi tahtsime veel viimaseid valgeid minuteid ära kasutada ja õues ka väikese tiiru teha. DCIM100GOPROG0070279.JPGPärast jalgade sirutamist läksime Maksimarketisse susse otsima, kust me neid muidugi ei leidnud, aga paar närvirakku jätsime küll sinna, sest inimesi oli palju, palav oli ja lapsed olid peata kanad. Kui autosse hakkasime tagasi minema, siis ma nägin, et samas majas on Kaubamaja, nii et mina läksin hoopis sinna susse otsima ja Härra läks lastega autosse. Kaubamajas nägin esimese asjana saapaid, mida ma ei saanud sinna jätta…IMG_20170218_150218Nende saabastega oli veel selline lugu, et alguses olid karbis sama jala saapad. Ma kontrollisin ainult seda, et suurused oleks samad, aga õnneks kontrollis müüja neid veidi põhjalikumalt, nii et ma ei pidanud avastama kodus, et ostsin lapsele järgmiseks talveks kaks vasaku jala saabast. Sussid sain ka, ei lahkunud ainult saabastega, nii et juba esimestel tundidel läks 34 eurot ootamatu väljamineku peale, sest odavamaid susse ei olnud ja mujale ma otsima minna ei osanud. Saapad maksid veidi vähem ja see oli lihtsalt emotsiooniost, nii et väljasõidu kuludesse seda ei kandnud.

Teel teise korruse Kaubamajja silmasin Hesburgerit ja autosse minnes teavitasin leiust ka teisi, mille peale Härra ütles, et ta just üritas GPSist leida lähimat Hessi, nii et õhtusöögi variant oli otsustatud ja me läksime Kaubamaja kilekotti peidetud suure Hesburgeri kotiga oma hotellituppa tagasi. Kuna meil oli juba pikk päev seljataga, siis rohkem kuskile minema ei hakanud, pealegi oli saunakeskus õhtuks inimesi väga täis ka, nii et sõime hoopis oma sviidis kräppi, käisime saunas, mõnulesime vannis ja vedelesime lihtsalt niisama.DCIM100GOPROGOPR0410.JPGDCIM100GOPROGOPR0388.JPGKubijal kasutasime ära ka Bio4You saadetud kaks vahuvulkaani ja kihiseva vannitableti. Vahuvulkaanid olid veidi lahjemad, kui lootsin, aga lastele meeldisid ja see roheline pakike tegi tõesti vee roheliseks. Kolmanda vahuvulkaani jätsime Pariisi jaoks, seal ootab ka meid vanniga hotellituba. Kihiseva vannitableti kasutasime koos Härraga ära ja see oli küll üks mõnus asi, esiteks lõhnas väga hästi, teiseks tekitas mullivannis hästi paksult vahtu ja kolmandaks jättis naha hästi siidiselt pehmeks. IMG_8400Esimesel õhtul selgus ka esimene ja ainus miinus. Nimelt on sviidi nii öelda kabinetis vaid üks kardin, mis kattis pool akent ja meie jaoks oli see ebamugav lahendus, sest tahtsime tuba kasutada, mis tähendab, et tahtsime, et lapsed saaksid seal poolpaljalt olla, riideid vahetada, pärast sauna telerit vaadata ja nii edasi. Kui helistasin administratsiooni ja kurtsin muret, siis lubati asja uurida ning tagasi helistada. Veerand tundi hiljem helistas teine inimene tagasi ja ütles, et nii peabki olema, kabinetti ei ole teist kardinat ette nähtud. Ütlesin, et see on küll ebamugav, eriti seetõttu, et lapsed magavad põleva tulega, mis tähendab, et terve pimeda aja on väljast hästi sisse näha ja see on häiriv. Selle peale öeldi, et teised saavad küll sedasi magatud ja pealegi ei ole see peretuba.

See oli hetk, kus ma tundsin, et me ei ole oodatud kliendid, vaid oleme end vägisi sinna surunud. Mis mõttes ei ole peretuba? Miks siis üldse on kodulehel kirjas, et sviidi hinnas sisaldub majutus 2-le täiskasvanule ja 2-le kuni 12.a. lapsele lahtikäival diivanil, kui tegelikult ei ole kabineti lahtikäiv diivan üldse magamiseks mõeldud? Miks üldse teised inimesed on seal maganud, kui see ei ole magamiseks mõeldud? Kui siiski on ja on levinud praktika majutada klienti kabinetis, siis miks ei võiks seal olla see üks lisakardin? Ja isegi, kui seal ei magaks mitte kunagi mitte keegi, siis miks ikka ei võiks seal olla üks lisakardin? Minust jääks kardinateta ruum pimedal ajal kasutamata, sest minu jaoks on selline avatus ebamugav. Seekord tuba meil siiski kasutamata ei jäänud, sest sidusime lina akna ette teiseks kardinaks, aga ma ei leia, et see peaks sedasi ühes hotellis olema.

Ma solvusin selle vahejuhtumi peale ikka päris korralikult, just selle peale, kuidas mulle vastati. Oleksin üle elanud, kui inimene teisel pool toru oleks lihtsalt öelnud, et tema ei saa midagi teha, sedasi on kõrgemalt poolt ette nähtud ja katsuge kuidagi hakkama saada, mitte ei oleks tekitanud tunnet, et ma olen mingi kole kapriisne klient, kui küsin teist kardinat juurde, millest keegi teine pole varem puudust tundnud. Ja siis ootavad tagasiside ankeedis soovitusi, kuidas pakutavat teenust veel paremaks muuta. Minu ainus soovitus oleks olnud lisada kabinetti see üks närune kardin juurde, aga ma ei tundnud, et see soovitus tegelikult kedagi huvitanud oleks, nii et see osa jäi kirja panemata. Oma solvumist väljendasin küll. Kui seda kardinalugu ei oleks olnud, siis oleks olnud Kubijal veedetud aeg lihtsalt suurepärane, aga praegu jäi see tõrvatilgaks meepotis.

Mee juurde tagasi minnes, siis esimesel õhtul olid lapsed veel veidi ülestimuleeritud ning magama jäämine võttis aega, aga teisel õhtul kukkusid nad oma asemetele ja jäid kohe magama. Suuremad magasid kabinetis, mis ei ole mingi peretuba, väiksemad magasid elutuppa tehtud pesades ja meie Härraga magamistoas. Mõlemal ööl jäime magama kahekesi ja hommikul ärkasime kolmekesi, nagu tavaliselt. Ma ei tea, kui mugav lastel oli, aga meil väga mugav ei olnud. Ma ei ole varem mäluvahuga voodis maganud ja esimene üllatus tabas mind kohe pärast saabumist, kui end voodile pikali viskasin. See oli valus. Pehmest voodist oli asi kaugel. Teine üllatus saabus öösel, kui kõhuli magades võttis mäluvaht sellise kuju nagu oleksin rase olnud, kõhu all läks lohk nii suureks, et nõgus selg hakkas juba haiget tegema. Võib olla mäletaski madrats veel kellegi teise kehakuju, aga igatahes kõhuli magada ei kannatanud, muudes asendites oli küll. Härral oli sama lugu. Igaks juhuks ütlen, et seda ei loe ma miinuseks, sest me oleme ammu aru saanud, et oma voodist mugavamat magamisaset ei ole.IMG_8428IMG_8438IMG_8447Puhkusele täiesti mitteomaselt oli meil äratuskell seatud varasemaks kui tavalisel tööpäeval. Ikka selleks, et oleksime esimesed sööjad ja esimesed sulistajad, sedasi on vähem stressi. Me ei ole varem lastega sedasi hotellis söömas käinud, ka siis mitte, kui meil oli lapsi üks ja kaks. Me tellisime alati hommikusöögi tuppa, ka seekord plaanisime sama teha, aga kohapeal otsustasime riskida ja nelja lapsega hotelli restorani sööma minna. DCIM100GOPROGOPR0502.JPGDCIM100GOPROGOPR0507.JPGRootsi laud tähendas laste jaoks lõpuks ikkagi seda, et mina ja Härra tassisime neile söögid ette, täitsime korduvalt nende joogiklaase, serveerisime magustoitu ja samal ajal vahelduva eduga võtsime ka ise paar suutäit ning jõime kohvi. See oli lihtsalt kiirem ja kergem variant. Suuremad oleksid muidugi võinud ise askeldada, aga kui Esimene asetas sõrme keset singiviilude kandikut, et näidata, mida tema tahab ja Teine hakkas endale sõrmedega kurgiviilusid tõstma, siis oli ilmselge, et nad pole piisavalt tsiviliseeritud ning koht ja aeg tundusid valed Mowgli-laste õpetamiseks. See on nüüd kodutöö.

Hommikusöögid olid väga head ja rikkalikud, isegi kooki oli valikus ja muidugi valisin seda mõlemal hommikul. Ühe korra käisime lõunat ka hotelli restoranis söömas ja kuna saal oli tühi, siis saime lauad kokku lükata ja kuuekesi ühe laua taga süüa. Joogiks toodi meile tasuta maitsestatud kannuvett, nii et mahlaklaasid arvet suuremaks ei teinud ja saime 28 € eest söönuks. Lõunasöök oli ka väga hea ja serveering ikka restoranile omane, mis antud hinnaklassi juures tuli meeldiva üllatusena.

Esimesel hommikul oli restoranis tegelikult päris palju sööjaid, nende hulgas ka telerist tuttavad näod ja lapsed ei suutnud jätta neid nägusid suu ammuli vaatamata, kuigi me keelasime seda teha. Vastu said nad õnneks naeratusi ja lehvitusi, nii et meeleolu oli kõigil siiski positiivne. Kõrvallaua härrad pöörasid lastele eriti palju tähelepanu ja lõpuks küsisid, kas tegu on ühe pere lastega ning jaatava vastuse peale pidasid seda väga toredaks. Tundub, et lapsed neid liiga palju ei häirinud, sest järgmisel päeval istusid nad samuti meie naabrusesse, mitte ei põgenenud restorani teise otsa.

Mõlemal hommikul läksime kohe pärast söömist saunakeskusesse, ikka seetõttu, et normaalsed inimesed magasid sel ajal ja me saime sedasi pooltühjas saunakeskuses mõnuleda. Siin on ka üks näide sellest, kuidas ma ei ole üldse hommikuinimene:
DCIM100GOPROGOPR0511.JPGDCIM100GOPROGOPR0572.JPGSaunakeskus on seal küll pisike, aga see eest ka väga hubane ja lastel oli kerge silma peal hoida. Lastele väga meeldis, meile tegelikult ka, sest saime ka saunakeskuse võlusid nautida, ei pidanud ainult laste järel jooksma, saime kahekesi isegi saunas istuda ja läbi klaasukse lastebasseinis mänginud põngerjaid jälgida. Lapsed said nautida ka suuremat vabadust kui näiteks Viimsi H2O veekeskuses ja liikusid palju omapead ringi, käisid erinevate basseinide vahet ja soojadel lamamistoolidel ning iseseisvalt vetsus ka. Kuna vahemaad olid nii väikesed, siis tegelikult nad päris omapead ei olnud, silm oli neil ikka peal, aga käest kinni hoidma ei pidanud. DCIM100GOPROGOPR0580.JPGHakkan juba vaikselt ärkama:DCIM100GOPROGOPR0584.JPGKõige mugavam oli muidugi see, et saime alguses riietuda ja pärast pesta toas, mitte ei pidanud sellega tegelema väikestes riietusruumides, kus tipptunni ajal võib ikka päris kitsas olla. Hommikumantlites ja sussides väikesed spaatajad nägid lisaks nii armsad välja, sedasi toa ja saunakeskuse vahet liikudes tekkis ikka õige spaahotelli tunne.DCIM100GOPROGOPR0601.JPGTeisel õhtul käisime samuti oma toas saunas ja lapsed ligunesid vahelduva eduga pea kaks tundi mullivannis, nii et pole ime, et pärast pikka päeva ja pikka vees möllamist nad kohe magama jäid, kui pea patja puudutas. Päeval käisime Tamme-Lauri tamme juures ja Otepääl tuubirajal, kusjuures tagasiteel kõik lapsed magasid autos, aga magusat und jagus siiski õhtuks ka.DCIM100GOPROG0160634.JPGLahkumispäeval tahtsime veel kuskil matkarajal käia, aga käisime vaid Ööbikuoru vaatetorni juures, mille olemasolust saime teada, kui seda oma silmaga nägime. Guugeldades tuli välja, et see pesatorn näeb pimedas väga äge välja. IMG_9197IMG_9219Üldse avastasin, et Rõuge on väga ilus koht, täpselt selline asula, kus mulle meeldiks elada, kui see poleks mu emmest, issist ja proua D-st rohkem kui 200 km kaugusel. IMG_9390Kokkuvõttes oli tegu väga mõnusa väljasõiduga ja lapsed juba räägivad uuesti minekust, aga kahjuks peavad nad vähemalt aasta ootama, sest see pole üldse odav lõbu, ka Perekaardi soodustusega mitte. Aasta pärast läheksime vist uuesti Kubijale, kui just sama hinna eest ei leia midagi võrdväärset või parematki. Luksust armastava nõudliku kliendi jaoks Kubija saunaga sviit päris õige koht ei ole, sest mööbel on seal ikka päris kulunud, elutoa pehme mööbli komplekt on kohati isegi katki ja plekke ei jaksa nende pealt kokku lugeda, aga lastega ööbimiseks on tegu väga mugava variandiga. Ühesõnaga mehega kahekesi ma sinna romantikat tegema ei läheks, aga lastega puhkamiseks soovitan soojalt Kubija saunaga sviiti ja kui juba sealkandis olete, siis käige Eesti Ema monumendi juures ka.16836101_924430027693665_878938609445969975_o

Laste talveriiete proovilepanek Winterplace`s

Ma ei mäleta, kas ma blogis kirjutasin Kubija loodusspaasse minekust midagi, aga kes jälgivad mu Facebooki või nüüd ka taaselustatud Instagrami kontot, siis teie olete ilmselt kursis, et viisime ellu just ühe perepuhkuse. Kes ei olnud kursis, siis nüüd peaksite olema. Selle kahepäevase Lõuna-Eesti väljasõidu ajal käisime ka Otepää Winterplace`s tuubidega mäest alla kihutamas ja see oli tõesti kihutamine! Kuna suurem grupp tuli ka samal ajal peale, siis meil soovitati kasutada vaid kahte esimest rada, mis olid mõeldud väikestele, kuid need rajad olid nii libedaks sõidetud, et nendel sai palju kiirema hoo sisse kui eriti karmil rajal, mille Härra järele proovis. Neljanda jaoks osutus see hoog nii hirmsaks, et tema teist korda enam minna ei tahtnud, kuigi väitis, et talle meeldis. Proovisin küll endaga ka ühele sõidule meelitada, aga ei õnnestunud.DCIM100GOPROG0180674.JPGIMG_8627Minuga tegi 10+ sõitu Kolmas, temal ei saanud sellest küllalt, sama palju sõite tegi ta ka issiga. DCIM100GOPROG0190687.JPGIMG_9030Kui videoklippi vaatate, siis keerake heli enne igaks juhuks maha, sest minu kõlaritest kostus väga kõva sahinat ja mul polnud volüüm isegi poole peal.

IMG_8607Suurtest poistest meeldis ühele väga, ühele mitte nii väga – mäest alla oli tore lasta, aga lindiga mäest üles sõita ei olnud enam tore, sest see oli nii titekas ja igav lint, millega sõidab terve igaviku mäest üles. Vahepeal suurte poiste tuubid seisidki pikalt aia ääres ja nemad ajasid muid asju, sest üks ei viitsinud enam selle mäest üles kulgemisega tegeleda. Õnneks oli seal muid tegevusi ka. Näiteks iglukino, kus Neljas veetis pikalt aega, kui meie viiekesi tuubitamisega tegelesime. Silm oli tal siiski kogu aeg peal, sest me Härraga tuubitasime kordamööda. IMG_9009Kõigile neljale läks väga peale väikelaste karussell ja nad olid põhimõtteliselt ka ainsad, kes seda kasutada tahtsid, teisi lapsi seal peal väga ei näinudki.IMG_8463IMG_8514IMG_8553IMG_8510IMG_8488Samuti ei tundnud see suur grupp eriti huvi teadusiglu vastu, nii et ka seal said lapsed kõike omaette uurida ja mina neid pildile suruda, sest ega nad vabatahtlikult pildile jääda ei tahtnud.IMG_8825IMG_8856IMG_8876Sellest, kuidas iga asja puhul töötas üks või teine ülejäänud seltskonnale vastu, kirjutan pikemalt järgmises postituses, aga võin öelda, et ka seal tuubimäel läksid meil Härraga närvid päris krussi. Piltidel paistab küll kõik ilus ja lõbus, aga tegelikult see päris nii ei olnud. Muidugi oli ka hetki, mis olid tõesti ilusad ja lõbusad, aga seda siis, kui lapsed olid kaheks jagatud. Nii sain mina osa Teise ja Neljanda lõbust ning Härra lõbutses Esimese ja Kolmandaga tuubimäel.IMG_9082IMG_8936IMG_8995Sulalumes püherdamist ja uduvihmas viibimist oli lõpuks nii palju, et laste õueriided olid täiesti märjad ning me nägime ära, kelle riiete ja jalanõudega oleme kümnesse pannud ja kelle omadega mitte. Esimese Jonathani jope, Huppa püksid, ReimaTeci kindad ja Vikingi saapad jätsid ta täiesti kuivaks. Teise Jonathani jope, Icepeaki püksid ja teisel ringil olevad Columbia saapad jätsid ta täiesti kuivaks, aga teisel ringil olevad LassieTeci kindad olid seest märjad. Kolmanda kolmandal ringil olev Dare2b jope ja uued Kuoma saapad jätsid ta kuivaks, aga neljandal ringil olevad Icepeaki püksid on head omadused kaotanud ja dressipüksid nende all olid päris märjad, samuti olid seest märjad teisel ringil olevad Jonathani kindad. Kõige märjemad olid siiski Neljanda püksid, mida nähes arvasin esimese asjana, et lapsel on õnnetus juhtunud, aga ei, piss see ei olnud, vaid tema uus Lassie kombe oli kolinal vett läbi lasknud. Samamoodi ei jätnud ta jalgu täiesti kuivaks Minimen saapad ning ka tema Jonathani kindad olid seest märjad, nii et tema jäi meil vaeslapse rolli, kellel on kõige kehvemad riided ja jalanõud.

Nagu näete, siis Bredeni mütsid on lastel (ja meil endil ka) peas ning selle kohta võin öelda, et “kes palju tahab, see vähe saab ja kes vähe tahab, see üldse ei saa” ei pidanud seekord paika. Ma tahtsin vähe (küsisin soodushindadele soodushinda) ja sain palju ehk tervele perele tasuta mütsid ja sallid. Härra vaatas neid alguses küll väga kõhklevalt, eriti torusalli, aga kui selle kaela tõmbas, siis ära võtta seda enam ei tahtnud. Ta pidas end muidu vanakooli (pika tavalise salli) meheks, kuid kuna meil on kodus mingil põhjusel vaid viru valge sall, siis seda ta kanda ei tahtnud ja nii tal tegelikult salli ei olnudki. Nüüd on ja ta on sellega väga rahul.

Minul, Härral, Kolmandal ja Neljandal on 100% meriinomütsid ja -sallid ning Esimesel ja Teisel on meriinovoodriga mütsid ja sallid. Alguses olin seda meelt, et 100% meriinovilla omad on vaieldamatult paremad ja need tõesti on nii mõnusalt pehmed, venivad, mugavad, aga tänaseks on välja tulnud ka nende üks miinus – need jäävad väga hästi takjakinnituste külge. Väikesed on mitu korda oma õueriided sedasi mütside ja sallidega ühte hunnikusse visanud, et viimased on takjakinnistuse külge jäänud ja minu müts jäi ka Kolmanda jope külge kinni, kui teda vaatetornist süles alla tassisin. Tulemuseks on veidi topilised kohad, mis praegu küll silma ei torka, aga kui nii juhtub veel ja veel ja veel ja veel, siis peagi kaotavad meriinovillased asjad oma algse ilu. Järgmisel korral valiksin meriinovillased asjad suurematele, sest nemad oskavad jälgida, et mütsid-sallid ei läheks takjakinnituste vastu.

Seekord tegin valiku tegelikult puhtalt värvitoonide põhjal, et kõigil oleksid erinevad ja samas sellised mütsid-sallid, mis veidigi sobiksid kokku õueriietega ning meile Härraga valisin ühevärvilised, sest me oleme äkki liiga vanad tähemustri jaoks. Teist korda teeksin valiku ka juba ka materjali põhjal ning eelistaksin enda puhul 100% meriinovilla. Meriinovoodriga mütsid ja sallid ei liibu nii pehmelt vastu pead ja kaela, aga samas on nende pluss jälle see, et need ei lähe topiliseks, nii et kasutusea pikkuse suhtes võivad need paremad olla. Loodetavasti oli see kellelegi kasulik info valiku tegemisel, mitte ei ajanud nüüd rohkem segadusse. Soodushindadega hooajatooteid veel jagub ning lisan juurde, et 7+ suuruses torusallid sobivad ka täiskasvanutele. Minul, Härral ja Esimesel on samas suuruses mütsid ja sallid, nii et päris universaalsed suurused. Teisel on samuti 7+ suuruses sall, sest ta saab kohe 7-aastaseks, aga kasvult on ta keskmisest veidi väiksem (115 cm pikk) ja talle osutus sall natuke suureks. Ta muidugi ise venitab ka seda hoolega veel suuremaks, sest tal on komme salli suus hoida, mida on näha ka piltidel.

Minnes tagasi meie kahepäevase väljasõidu juurde, siis ma kirjutan sellest peagi pikemalt, ei ma piirdu ainult selle Winterplace`i osaga. Mul on lihtsalt videomaterjali (kus ma ei räägi sõnagi) ka veidi, aga selle kokku monteerimine mul käpas ei ole, nii et postituse valmimine võtab vähe rohkem aega ja Winterplacest oli lihtsam alustada. IMG_9155