Suva, kui lapsed internetis seksivad?

Andestage provokatiivne pealkiri, aga ma ei oska hetkel kuidagi leebemalt läheneda…

Ma olen kirjutanud mitmeid postitusi lauamängudest, neid pole palju avatud, kuid loosidest on üsna agaralt osa võetud, seda isegi siis, kui auhinna väärtus on olnud ca 15 eurot. Nüüd, kui kirjutasin lauamängust, mis õpetab lapsi internetis ohutult ja eetiliselt käituma, jõudis Facebooki postitus pea 7000 inimeseni, blogi avas ligi 2000 inimest, kuid ümmarguselt 48 eurot väärt loosiauhinna vastu tunneb huvi vaid paarkümmend lugejat. Mul on seda raske mõista, kui poole vähem vaatamisi saanud postituste loosidest on osa võtnud mitu korda rohkem inimesi… Ma saaksin aru, kui seekord oleks pidanud osalemiseks laikima, jagama, 10 sõpra ära märkima ja nii edasi, aga ei midagi sellist, endiselt on ainsaks tingimuseks kommentaari jätmine, isegi sõnast “osalen” piisaks.

Rohkem inimesi pole avanud ka linki, mida Diana jagas kommentaaride all lausega: “Näiteks kui eelmine aasta tegin Growtopia eksperimenti, mis hiljem ka Radari saates kajastust leidis, siis üks 6 aastane Tallinna ühe tuntud kooli eelkoolis käiv tüdruk alustas vestlust sõnadega “Seksime ma vaka palun”.

Okei, antud postituse kommentaare ilmselt väga ei loetud ja mina oma postituses antud teemal ei peatunud, aga ehk oleksin pidanud? Oleks võib-olla rohkem kõnetanud, ei?

See pole ilmselt kellelegi uudis, et pedofiilid ei otsi lapsi enam liivakasti äärest, vaid nad on juba ammusest ajast sotsiaalmeedias, aga mitte ainult seal, vaid ka laste seas populaarsetes mängudes. Raamatus (mille koos lauamänguga välja loosin) on samuti Growtopiast hoiatav näide, kuidas mänguesemetega vahetuskaupa tehes oli algklassilaps nõus andma ihaldusväärse eseme eest vastu enda Instagrami konto ja hiljem üritati temalt vahetuskaubana välja meelitada juba alastipilt. Sellega too tüdruk kaasa õnneks ei läinud, aga kui palju on neid, kes on seda teinud? Ega halbade kavatsustega inimesed niisama mängukeskkondades ei õngitse, nad teavad, et seal näkkab.

Mõni päev tagasi tuli üks mu poistest mulle rääkima, kuidas ta kohtas Robloxis vist pedofiili, sest teine mängija oli teda kuskile riidepoodi kaasa kutsunud ja ta sealt edasi voodisse viinud ning tema peal hüppama hakanud. Tõenäoliselt see ei näinud välja nagu seks, aga mõte oli seda imiteerida ja see oli lapse jaoks nii imelik, et ta lahkus mängust ja tuli mulle rääkima, mis just juhtus. Esialgu pakkus see talle isegi nalja, aga kui ma küsisin, kas tal ei ole piinlik mõelda, et ta mängis koos suvalise inimesega, et nad seksivad. Kahtleva venitusega: “Ma ei tea…” Küsisin, kas tal oleks häbi, kui tuleb välja, et teine pool salvestas selle videona ja pani selle Youtube`i üles. Hakkas mõtlema ja ütles, et selline mäng on tõesti piinlik.

“Seksivad” lapsed erinevates mängudes omavahel või on teiseks pooleks õngitsev pervert, seda on raske eristada, aga mulle ei sobi kumbki variant. Seksimängud ja uudishimu käivad mingil määral kasvamise juurde, aga ma eelistan, et see jääb nukkude ja salaja porno vaatamise tasemele, mitte ei toimu avalikus ruumis, mida internet on.

“Sex room” Robloxis, mis on tänaseks eemaldatud, aga ma ei julge anda pead, et pole uusi loodud. Kuvatõmmised on pärit Metro.co.uk artiklist.

Mina jõudsin antud teemani tänu Dianale, kes on võtnud enda südameasjaks õpetada inimesi internetis turvaliselt liikuma. Info jõudis minuni isegi liiga hilja, sest lapsed teadsid ammu, et igasuguseid seksimänge mängitakse, nad lihtsalt ise ei olnud seda kogenud, või vähemalt nii nad väidavad. Mina seda ei teadnud ja kui ma üritasin nüüd poiste sõpradega ka selle teema üles võtta, siis nemad naersid mind veidi välja, sest keegi ei mängivat enam Growtopiat või Robloxi, nüüd mängitakse maeimäletamida, aga seal polevat seksiteemasid, sest sealt saab selle eest kohe bänni.

Igatahes, tasub süveneda, mis mänge lapsed mängivad. Kui mulle on silmanurgast tundunud nii Growtopia kui Roblox täiesti süütud mängud, kus lapsed saavad ehitada maailmu, milles hõljuvad südamed ja kommikesed, siis nende mängude tagatubades toimub hoopis midagi muud – mängutegelase grupivägistamisest väärkohtlevate vahetuskaupadeni välja. Sellistest asjadest pole ilmselt ühelgi lapsevanemal suva ja see on vaid väike osa ohtudest, millega peaks iga laps ja lapsevanem kursis olema ning selle poole Diana allaandmatult püüdlebki koolituste, külalistundide, raamatu ja lauamängu abil.

Kui nüüd tunnete, et mäng või raamat kuluks ikka ära, siis loosin homme (20.09) välja kolm komplekti, milles on Diana Poudeli loodud lauamäng “Häkkerite lahing” ja tema kirjutatud raamat “Turvaline internet. Digimaailma teejuht”, veel jõuate osaleda nii blogis, Facebookis kui ka Instagramis.

Kui tunnete, et te pole loosi sihtrühm, sest laps(ed) lauamänge ei mängi ja teil endal pole aega/jaksu raamatu läbitöötamiseks, siis Häkker.ee blogist leiate samuti hoiatused, nõuanded, õpetused ja muud (mis aitavad õpetajatel tunde läbi viia), soovitan alustada näiteks artiklist “10 viga, mida algklassilapsed internetis teevad”. Ma leidsin nende hulgast vähemalt neli, mida minu lapsed on teinud… Kui aga lähete lauamängu või raamatu ostmise teed, siis kood kuussidrunit annab Häkker.ee poes kuu lõpuni 10% allahindlust.

Ma olen mõlemas postituses keskendunud peamiselt lastele, aga internetis turvaliselt liikumise õpetust ei vaja ainult lapsed, ei ole üldse vähe neid täiskasvanuid, kes saadavadki oma unistuste mehele raha, et too saaks Ameerikast siia sõita (mida kunagi ei juhtu); teevad end müüvatele naistele ettemaksu seksi eest (mida kunagi ei saa); kannavad üle mingi summa raha, et saada kätte laen/pärandus/lotovõit (mida pole olemas) või uuendavad oma pangaandmeid läbi lingi, mis saadeti neile e-kirja või sõnumiga ja mille järel uueneb vaid kontojääk – nulli. Neid lugusid jagatakse ajakirjanduses regulaarselt, aga ikka tunnevad inimesed end sageli liiga turvaliselt, sest sellised asjad juhtuvad ju ainult teistega…

Kõiki ei annagi päästa, mõned näiteks keelduvad uskumast, et nende võluv ameeriklasest kapten kirjutab neile suure tõenäosusega hoopis Nigeeriast, aga oma eakate sugulastega tasub siiski rääkida levivatest petuskeemidest, nemad on sama haavatav sihtgrupp kui lapsed.

PS! Soovitan jälgida Facebookis lehekülge Turvaline internet. Digimaailma teejuht, nii jõuavad värskeimad digimaailma uudised ja hoiatused hästi silmade ette.

Meid ründasid häkkerid

Ma üritasin lapsi pikalt igasugustest ekraanimängudest eemal hoida, aga koolilastega ei olnud see enam nii lihtne ja kui nemad juba mängima hakkasid, siis tahtsid seda ka väiksemad, mistõttu pole enam üldse harv nähtus, kui lapsed veedavad neljakesi aega sedasi:

“Mission failed”

Kuigi mulle selline vaatepilt ei meeldi, siis Soomes lubasin neil oma isu täis mängida… Okei, see isu on täitmatu… Igatahes, lubasin neil kõvasti rohkem ekraanide taga istuda kui kodus, kus on koolipäevadel igasugused ekraanimängud enamasti keelatud, kiusatuse vähendamiseks on Xbox ja tahvelarvuti Silveriga Soomegi jäänud (seekord jäi vaid esimene), kuigi need on suurepärased lapsehoidad. Kui oleme jätnud oma järglased lühikeseks ajaks üksi, siis oleme lubanud neil ekraanide taha istuda ega ole pidanud eemal olles muretsema, sest oleme teadnud, et koju jõudes on lapsed endiselt samas asendis nagu nad meist maha jäid.

Muretsenud olen ma rohkem sellepärast, millega nad võivad hakkama saada, kui laadivad valimatult igasuguseid rakendusi alla ja mängivad online mänge. Ma küll olen neid hoiatanud erinevate ohtude eest, millest enam-vähem teadlik olen ja rõhutanud, et igasuguseid kahtlasi asju tuleb meile näitama tulla, aga ma ei ole veendunud, et sellest piisab. Ma jäin ajast maha ikkagi kuskil “Grand Theft Auto 2-e” ja “The Sims 2-e” vahel ega ole telefoniski ussimängust väga palju kaugemale jõudnud, nii et minu jaoks on see virtuaalmaailm, milles lapsed elavad, üsna võõras. Lisaks segane ja hirmutav, mistõttu on mul endal endiselt näppe rohkem kui äppe.

Kui uskuda tasuta viirusetõrjeid või tasulist Telia Safe`i, siis häkkerite rünnaku ohvriks keegi meist langenud ei ole, kuid rünnatud on meid küll. Keda ei oleks?! Kõik ekraanile ilmuvad võiduteated või viirusehoiatused on rünnakud, rääkimata kirjadest, milles palutakse uuendada pangaandeid või kanda kuskile bitcoine, et “salaja tehtud kompromiteerivad salvestised” avalikuks ei saaks.

Ma olen digimaailmas küll skeptiline, aga mitte kõige teadlikum, mistõttu ma ei ole osanud lapsi kõikvõimalike ohtude osas ettevaatlikuks teha, kuid ma olen andnud oma parima, kui olen jaganud nendega kõiki enda teadmisi ning lugenud ette artikleid, mis on hoiatanud igasuguste Momode ja muude väljakutsete või ohtude eest. Mulle muidu tundus minu parim täitsa hea, aga küberhügieeni koolitaja Diana Poudel tõestas, et saab paremini.

Diana kirjutas raamatu “Turvaline internet – Digimaailma teejuht” ja lõi magistritöö raames lauamängu “Häkkerite lahing” ning saatis mulle mõlemad abimehed, et saaksin õpetada oma lapsi turvalisemalt internetis liikuma. Ma jätan raamatust muljetamise hilisemaks, sest muidu läheb postitus liiga pikaks, kuid ma kindlasti soovitan seda teejuhti nii noortele endile kui ka lapsevanematele või õpetajatele. Tegu pole kuiva teksti täis õpikuga, vaid väga lihtsalt ja kaasahaaravalt kirjutatud raamatuga, milles on ehmatavaid ja mõtlemapanevaid näiteid elust enesest.

“Häkkerite lahingust” rääkides, siis ütlen ausalt, et olin selle osas veidi eelarvamustega, sest tegu on Diana esimese lauamänguga ja veel harivaga… See ei saa ju hea olla?! Aga on ja veel nii hea, et harimise osa toimub märkamatult keset hasarti ning nalja ja naeru.

“Häkkerite lahing”, mis sisaldab endas tegelaskaarte, küsimuste ja vastustega kaitsekaarte, pahavara- ja numbrižetoone, paha häkkeri täringuid ning mängureeglite raamatut.

See on tegelikult naer läbi pisarate, kui laps vastab, et nutiseadmes peab kindlasti olema Youtube, kuigi vastusevariantide hulgas on ka viirusetõrje… Selliseid vastuseid on olnud omajagu, mis on tolles hetkes naljakad tundunud, aga on samas tõestanud, kui tuulepead lapsed digimaailmas on. Mitte ainult lapsed, ka mina olen pidanud nii mõnelegi küsimusele huupi vastama, sest ma lihtsalt pole vastust teadnud. Õnneks on olnud rohkem selliseid küsimusi, mille valed vastusevariandid on täiskasvanute jaoks koomilised ja see on see, mis on mängu minu jaoks lõbusaks teinud. Lapsed pole küll alati naljadest aru saanud, kuid ka nemad on üksteise ja iseenda üle korralikult naerda saanud.

Kui ma juba küsimuste ja vastuste kaartide juures olen, siis ma jõudsin nende kaudu leheni, kust saab vaadata, kas mu andmed on sattunud kurjategijate kätte (https://haveibeenpwned.com/). Ma olen sellel lehel ka varem käinud, nii et olin kursis, et 2013 ja 2017 on mu andmed lekkinud Adobe ja MyHeritage kaudu, aga nüüd üle pika aja uuesti kontrollides nägin, et alles maikuus on mu uuendatud parool lekkinud läbi sellise lehe nagu Canva mille puhul ma isegi ei mäletanud, et ma sinna konto tegin. Leheküljega tutvudes meenus küll, et ma vist tahtsin kevadel seal blogile uue päisepildi kujundada, aga mingil põhjusel see ei õnnestunud ja nii see jäi. Põhimõtteliselt tänu “Häkkerite lahingule” muutsin taas igal pool paroolid ära ja deaktiveerisin Canva konto, sest mul pole seda vaja.

Veel näiteid tuues, siis sain teada, et kontaktivaba pangakaarti saab kaitsta spetsiaalse kaitsekaane või fooliumiga. Minu jaoks tundus selline pangakaart liiga ohtlik, nii et minul on viipemaksed blokeeritud, aga kui ükskord kaasaegsemaks muutun, siis ostan kaitsekaaned ja avan viipemakse võimaluse. Nii kaasaegne olen aga küll, et mul toimib kõikjal (kus võimalik) kaheastmeline autentimine ja telefon on kaitstud tugeva parooliga, mitte eesnime esimest tähte kujutava turvamustriga (pidavat olema väga levinud valik ja esimene asi, mida katsetatakse), samuti on mu sim-kaart kaitstud tugeva parooliga (telefonivargad ei igatse alati uut telefoni, vaid tahavad sim-kaarte, mille paroolideks on sageli 0000 või 1234 ja need on esimesed kombinatsioonid, mida proovitakse).

“Häkkerite lahing” puudutab erinevaid teemasid: küberkiusamine, õigused, turvaline parool, nutisõltuvus, internetis valitsevad ohud, terminid, digitaalsed enesekaitse võimalused ja nii edasi. See ehk kõlab igavalt, aga mängides meil igav pole olnud, sest nagu ma ütlesin, siis harimise osa toimub märkamatult keset mängurõõmu ja küsimused ning vastused ei ole kuivad ega tuimad.

Minnes edasi Marja-Liisa Platsi joonistatud tegelaskaartide juurde, siis nende idee on minu jaoks midagi uut ja ägedat – kaardid saab ise ära värvida, tegelastele sobivad nimed anda ja tagaküljel olevat ankeeti täites neile omased huvid või nutiharjumused välja mõelda. (Nimeta kolm asja, mida sellele tegelasele teha meeldib. Millised sotsiaalmeedia kontod tal on? Milliseid rakendusi ta telefonis kõige rohkem kasutab? Millist veebilehte ta hommikul kõige esimesena vaatab?)

Lapsed värvivad ja täidavad tegelaskaarte.

Laste loovus ja loogika on isegi paremad kui minu omad, näiteks Esimene kirjutas toidukulleri (noor tüüp rolleriga) ankeeti, et ta kasutab telefonis kõige enam Google Mapsi. Nii loogiline, aga samas miski, mis mulle endale kohe pähe ei tulnud. Ratastoolis taat vaatab igal hommikul esimese asjana ilmateadet, pea igal noorel tegelasel on Tik-Toki konto ja tiigrikostüümis jänes armastab Aliexpressist tellimusi teha.

Lainele meeldib videomänge mängida ja Miia teeb samuti oma oste Aliexpressist.

Kõik 12 tegelaskaarti on korraga mängus (v.a üksi mängides, siis on käigus pooled) ja neid ründavad häkkerid (täringuid veeretades selgub, millise numbriga tegelaskaardile milline pahavara žetoon satub) ning mängija töö on vastata õigesti küsimustele, et saada enda valdusesse kaitsekaarte. Viimastel on viis raskustaset, mängu võib võtta ainult ühe taseme ja iga järgneva mänguga taset tõsta või võtta korraga kõik tasemed ja küsimusi läbisegi küsida, viimasel juhul on laual korraga 150 kaarti.

Häkkerite lahing, tiim tiimi vastu.

Ma ei hakka mängureegleid pikalt lahti seletama, sest selles mängus on väga lihtne reegleid endale sobivamaks muuta, aga lühidalt selgitades võidab mängu see, kes kogub õigesti vastates enim kaitsekaarte ja puhastab nendega tegelaskaardid pahavarast. See ei ole väga lihtne, sest iga käigu ajal ründavad häkkerid uuesti ja võitmiseks ainult teadmistest ei piisa, kui kaitsekaartidel pole vastava pahavara märke, nii et mängus läheb vaja ka puhast vedamist.

“Häkkerite lahing”

Pikemalt ja põhjalikumalt saab lauamänguga tutvuda lehel häkker.ee, seda ka videopildis.

“Häkkerite lahing” on kindlasti selline lauamäng, mis võiks olla olemas igas kodus, kus lapsed digimaailma avastavad ja seda mitte mängu toreda ülesehituse tõttu (mis on tõesti tore), vaid selle eesmärgi pärast. Mäng ei hari ainult lapsi, vaid ka lapsevanemaid, kes on sarnaselt minule ajast maha jäänud ega ole kursis kõikvõimalike digimaailma ohtudega või kes pole taibanud oma seadmeid ja kontosid maksimaalselt turvaliseks muuta, sest halvad asjad juhtuvad ainult teistega kuskil kaugel.

Lastele ei ole olnud kõik lauamängus või raamatus käsitletud teemad võõrad, kuid nii mõnigi neile tuttav teema tekitas neis imestust, et oi, emme ei liialdanudki… Tuli välja, et internetis varitsevate ohtude puhul ei olegi nad minu hoiatusi alati tõsiselt võtnud, nii et ka juba räägitud teemade puhul on lastele ära kulunud lauamängu kaartidele või raamatusse trükitud kinnitus.

Ma räägin juba nii nagu me oleks raamatu ja lauamängu 100% läbi töötanud või mänginud ning nüüd on meile kõik selge. Päris nii see ei ole, raamat pole veel lõpuni (ette) loetud ja kõik õiged vastused ei ole lastel peas. Me arutleme raamatu ja lauamängu abil digimaailma turvalisuse ja käitumisnormide teemadel veel ja veel ja veel.

Mõtlesin kirjutada, et kes tunneb, et nende kodus kulub selline lauamäng ära, siis koodiga kuussidrunit saab selle häkker.ee lehelt septembri lõpuni 10% soodsamalt, kuid mina pigem ei tundnud, et meil sellist lauamängu kindlasti vaja läheb, ma lihtsalt unustasin lauamänge Soome kaasa võtta ja Diana pakkus, et saadab selle meile sinna katsetamiseks ja mulle see sobis, sest meil oli igav. Alles mängimise käigus sain aru, et Diana saatis “Häkkerite lahingu” õigesse kohta ja ma olen nüüd üsna kindel, et iga pere, kus lapsed digimaailmas toimetavad, on õige koht.

Kui lapsed lauamänge väga ei mängi, siis soovitan neile unejutuks lugeda raamatut “Turvaline internet – Digimaailma teejuht”. Väiksemate puhul on see ideaalne uneraamat, paneb nad kohe magama, aga suurematel on seda täitsa põnev kuulata. Sooduskood kehtib ka raamatule.

Kas teie lapsed tegutsevad nutimaailmas? Kas teile tundub, et nad tegutsevad seal igati ohutult või tasuks nende teadmisi “Häkkerite lahingu” abil kontrollida ja täiendada? Viimasel juhul jagage postituse all oma mõtteid, sest ühe lauamängu ja raamatu komplekti loosin kommenteerijate vahel välja. Kui pikalt ei viitsi pajatada, siis piisab ka sellest, kui lihtsalt annad teada, et soovid loosis osaleda.

Kui soovid võiduvõimalust suurendada, siis topelt ei kärise, osale ka Facebooki ja/või Instagrami loosis. Kõik võitjad selguvad 20. septembril.

20. september: Võitjad on loositud, blogis naeratas loosiõnn Sigridile, Facebookis Agele ja Instagramis Minnamadlile, palju õnne!

NB! Häkker.ee lehel on blogi, kus Diana jagab teadmisi, õpetusi ja hoiatusi tasuta. Ma mitte ainult ei soovita sellele pilk peale visata, vaid leian, et iga lapsevanem lausa peaks seda tegema. Samuti soovitan jälgida Facebookis lehekülge Turvaline internet. Digimaailma teejuht, ainuüksi see mõjub juba kainestavalt ja harivalt.

“Ma ei mäletanud, et see nii halb on…”

Mõnikord on isegi hea, kui pole aega kirjutada, sest ma kardan, et ma oleksin eelmisel nädalal enda kohta ebatavaliselt emotsionaalse postituse kirjutanud. Kokkuvõtvalt, Soomest naasmise ja koolialguse tralli iseloomustab hästi Esimese vastus vanaemale, kes küsis, kuidas esimene koolipäev oli: “Mitte eriti tore. Ma ei mäletanud, et see nii halb on…”

Me ärkasime 29. augusti hommikul kodus, aga alles 6. septembril oli esimene päev, kus ma sain olla kodus, üksi. Õhtul mitte, siis olid hoopis lapsed üksi ja mina mõned sammud eemal sõbranna juures. See polnud lastel esimene kord omapead kodus olla, aga varem pole nad olnud omapead õhtusel ajal ega nii kaua (kaks tundi) ning see meeldis neile, mulle samuti – nemad tundsid end suurtena, mina vabana.

Ma olin tegelikult ka esimese koolipäeva eelsel pühapäeval kodus, vaid Silver käis sel päeval maal tegutsemas ja õhtul käisime koos Rakveres lapsele aktuseks jalanõusid otsimas, kuid see pühapäev möödus mul riidehunniku all, sees ja peal ning kooliasjade keskel. Ei olnud tore.

Ühesõnaga, hakkasin alles pühapäeval Soomes kaasas olnud riideid laste kappidesse tagasi panema ja kui ma seda juba tegin, siis ühendasin selle inventuuri ja kappide korrastamisega, kuigi ma alles mingi 3 kuud tagasi tegin seda. Selle ajaga on siiski palju muutunud. Poisid kandsid terve suve lühkareid ja dressipükse ning pühapäeval selgus, et viisakate pükste nööbid ei lähe enam kinni – suured poisid olid vahepeal kasvanud nii pikkusesse kui ka laiusesse. Teisega oli lihtne, tema sai Esimese vanade pükste hulgast endale midagi, aga vaene Esimene pidi minema järgmisel päeval kooli ainsate liibukatega, mis talle veel kuidagi jalga läksid.

View this post on Instagram

Kolmandasse. Esimesse. Neljandasse. . #terekool

A post shared by Liivi (@kuussidrunit) on

Me jõudsime pühapäeval nii hilja Põhjakeskusesse, et meil oli vaid pool tundi aega Kolmandale jalanõusid otsida, seetõttu ei jõudnud me Esimese pükstega üldse tegeleda ja kokkuvõttes ei saanud me ka Kolmandale midagi, jäime oma asjadega hiljaks. Ma lihtsalt olin nii kindel, et viisakaid vabaajajalatseid või tenniseid saab igast poest, aga peale Javeride polnud midagi võtta ja nende puhul ei meeldinud mulle pruun tald. Midagi ei olnud teha, Kolmas pidi minema 1. klassi oma vanades väikeseks jäänud tennistes.

Nüüd tundub see kõik nii tühine, aga nädal tagasi olin ma nii Esimese pükste kui ka Kolmanda jalanõude pärast üsna häiritud. Tegelikult olin ma häiritud teadmisest, et Silver sõidab kohe Soome tagasi ja see mõjutas mu üleüldist meeleolu kõige osas. Mind ei muserdanud ainult see, et ta oli kohe lahkumas, vaid ka see, et me ei jõudnud eelneva kolme päeva jooksul kuskil käia. Võtsime küll ühe õhtu enda jaoks, et minna Tallinnasse kinno ja restorani, aga me ei jõudnud kodust kaugemale, ostsime hoopis pitsast, laenutasime Teliast filmi ja kustusime varakult ära. Oleks pitsa või film hea olnud, siis oleksin ehk isegi õhtuga rahule jäänud…

Lastega polnud üldse aega ei kinno ega välja sööma minna, isegi nende – eelkõige Kolmanda – esimene koolipäev jäi väga argiseks. Aktuse ja müofunktsionaalse terapeudi visiidi vahele jäänud vaba aja veetsime Esimesega poes pükse proovides ning pärast kõike seda sõitsime maale kasside ja merisigade järele. Õhtul küll kaalusime varianti minna välja sööma, et tähistada kooliaasta algust või lõpetada suvevaheaeg, aga polnud selleks energiat, niigi olime terve päeva ringi tuisanud, nii et õhtu ei möödunud ka kuidagi erilisemalt.

Kolmanda aktus iseenesest oli eriline hetk, ei häirinud mind siis tema vanad tennised ega miski muu. Enne seda ma küll jõudsin ärrituda, sest Kolmanda klassis selgus, et tal ei olnudki kunstitarvetele karpi vaja (kuigi see vajalike asjade nimekirjas oli) ning Esimesel polnud üldse midagi vaja, aga ma olin talle kokku pannud samad asjad, mis teistelegi. Automaatselt. Mõtlemata sellele, et ta pole enam algklassilaps ja tal pole enam oma klassi, kus kunstitarbeid hoida. Kui ma Kolmanda klassist tühja karbiga Esimese klassi juurde jõudsin, siis oli mu süütenöör juba üsna lühike – mitte ainult tolle tühja karbi, vaid üleüldse kõige pärast – ja ma võtsin väga isiklikult, kui üks Esimese klassikaaslase ema küsis, kas ma olen ikka kindel, et kunstiasjade karpi on vaja. Ma ei olnud kindel. Tema aga lähtus loogikast, et kuna lapsed liiguvad nüüd klasside vahet, siis sellist karpi neil enam vaja ei lähe. Minule kõlas see kui “sa oled jumala loll, et sa selle karbi kaasa võtsid” ja täpselt nii ma end tundsin ka.

Ma olin terve pühapäeva valmistunud esimeseks koolipäevaks, uueks kooliaastaks, sügishooajaks. Sorteerisin riideid, poiste kunstikarpe, pesin-uuendasin-asendasin kõike, mida sain ja hommikul varusime juurde asju, mis olid puudu. Ma tundsin, et ma olin nii palju pingutanud ja samas ikkagi kõigega hiljaks jäänud ja kõike valesti teinud. Ajas närvi küll.

Järgmine päev ei alanud ka kuidagi paremini, Kolmas hakkas enne uksest väljumist mossitama ja pisaraid pühkima ega rääkinud meiega sõnagi. See on miski, mille eest käisin augusti lõpus klassijuhatajat hoiatamas – kui Kolmas on millestki häiritud, siis ta läheb lukku ja mossitab või nutab omaette, ei vaata ta samal ajal otsa ega vasta ühelegi küsimusele. Tahtsin lihtsalt, et õpetaja oleks sellest teadlik ega poeks nahast välja, kui taoline olukord tekib, sest miski ei aita, Kolmas tuleb sellest ise välja. Õpetaja küsis selle peale, mida lasteaias antud olukorrast arvati ja kas me psühholoogi juures oleme käinud. Vastasin, et lasteaias harjuti selle omapäraga ära, lasti Kolmandal rahulikult olla ning psühholoog ei ole teemaks olnud, sest sellist asja ei juhtu sageli ja kui juhtub, siis alati mingi põhjusega, millest on Kolmas valmis rääkima, kui ta maha rahuneb.

Igatahes, kui Kolmas oma teise koolipäeva hommikul lukku läks ja meist vesiste silmadega maha jäi, siis ütlesin õpetajale, et esimene selline hetk ongi juba käes. Me ei teadnud, milles asi, aga arvasime, et uus olukord on tema jaoks hirmutav ning avaldasin lootust, et see möödub tal ruttu, sest tavaliselt möödubki. Ma eeldasin, et esimesel koolinädalal ollakse selliste olukordade suhtes mõistev, sest tegu on ikkagi suure muutusega lapse elus, aga õpetaja esimene reaktsioon ei olnud väga mõistev, tema lubas hakata last jälgima, sest äkki me peame minema ikkagi abi otsima.

See ärritas sedasi, et ma katkestasin õpetaja jutu sõnaga “kuule” ja leidsin, et on vara hakata psühholoogist rääkima, seda enam, et lasteaiast sai laps kaasa ülivõrdes iseloomustuse. Ma kaotasin hetkeks kontrolli ja mitte seetõttu, et “minu laps ei vaja mingit hulluarsti”, vaid seetõttu, et mind ärritas, kuidas õpetaja ei vaevu last isegi tundma õppima ja räägib juba sellest, kuidas peaksime minema abi otsima. Mul ei ole psühholoogide vastu midagi, ma käisin omal algatusel Teisega abi otsimas, sest tema oli lasteaia lõpuni trotsi ja kangust täis (on veidi siiani), temaga ei olnud kerge (ei ole siiani), ent kuigi psühholoog leidis nii autismile kui ka ATH-le omaseid iseloomujooni, ei olnud põhjust tal kumbagi diagnoosida, Teine on lihtsalt kange iseloomuga ja “midagi ei ole teha”. Sellised olid psühholoogi sõnad ja Laste Vaimse Tervise Keskusesse meid enam tagasi ei oodatud.

Kolmas on oma venna täielik vastand, temaga on väga lihtne, ta on rahulik, rõõmsameelne, koostööaldis, kannatlik, leplik, kohanev, seltsiv ja nii edasi, ta lihtsalt ei lähe stressirohkes olukorras endast välja, vaid tõmbub endasse ja teda ei tasu siis torkida, ta tuleb sellest ise välja ning räägib hiljem, milles asi oli. Ma ei leia, et see on miski, mis vajab ravi, aga ma pidasin oluliseks, et õpetaja sellest eripärast teadlik oleks ega satuks segadusse, kui kohtab nutvat Kolmandat, kes talle otsa ei vaata ja küsimustele ei vasta.

Igatahes, jätsime Kolmanda raske südamega kooli ja sama raske südamega sõitsime peagi Tallinna poole, sest Silveril oli aeg minna. Tagasi jõudsin enne Kolmanda koolipäeva lõppu, läksin talle klassi juurde vastu ning õpetaja tuli mulle ütlema, kuidas Kolmas rahunes kohe pärast meie lahkumist maha ja oli ülejäänud päeva nii suurepärane laps, et äkki oli asi hoopis meis. Ma ei saanudki aru, kas ta pidas silmas konkreetset olukorda või seda, et üleüldse on asi meis… Sel hommikul ei olnud asi tõesti koolis nagu me arvasime, vaid sellest, et Kolmas ei tahtnud, et issi ära sõidab.

Mina ka ei tahtnud ja olin seetõttu kindlasti tundlikum kui muidu, aga asi oli veidi ikka selles ka, et mina samuti ei mäletanud, et argielu juurde naasmine nii hull on. Juba esimesel nädalal läks mul kolme lapse kooliasjade kontrollimisel järg käest, ühel päeval jäid Teisel pinal ja eesti keele töövihik koju, ühel päeval unustasin Esimesele joonistusplokid kaasa anda, ühel päeval saatsin Kolmanda tavalistes riietes kooli, kuigi tal oli esimene tund kehaline ja Kolmas avastas seda alles siis, kui tund oli juba peal, nii et tal jäidki riided vahetamata ja kaasa ta teha ei saanud. Vähemalt ei saanud ta selle eest märkust, Teisel on sarnaste olukordade eest mitu märkust.

Lisaks kõigele muule on meil praegu pool alevit lahti kaevatud, esimestel koolipäevadel ehitati kooli ees parkimisriba ja kõnniteed ning kooli taga kaevati torutrass lahti. Ma ei olnud väga õnnelik, et selliste töödega suve jooksul ühele poole ei saadud, sest mulle ei meeldinud mõte, et lapsed tulevad koolist koju töötavate ehitusmasinate vahelt. Ma ei olnud väga õnnelik ka koolis toiminud muutuste üle, eriti selle üle, kuidas Teisel kestab söögivahetund ainult 10 minutit ja kahel päeval nädalas algab tal kohe pärast seda kehaline, nii et ta peab jõudma selle aja sees ka riided ära vahetada. Olgu, õpetaja oli vist lubanud 10 minutit tundi hilineda, aga ikkagi, laps tunneb, et tal on kiire, ahmib toidu sisse ja läheb jooksma… See peaks siis tekitama liikumisharjumuse või panema sporti armastama?

Ütleme nii, et ma olin terve eelmise nädala üsna närviline, mind häiris ja puudutas peaaegu kõik. Mõni asi häiris muidugi põhjusega, näiteks kolm värvikihti saanud lauaplaadil kõhuli aelemine, kuigi ma keelasin lastel väiksemate toas viibimise (Kolmas ja Neljas magavad praegu minuga), sest mul on seal tööd pooleli ja kirjutuslaua värv peab maksimaalse tugevuse saavutamiseks nädal aega kuivama. Oma maksimaalset tugevust see ei saavutanudki, pean lauaplaadile neljanda kihi värvi kandma ja lootma, et see katab kõik jäljed, mille lapsed sinna jätsid.

Mis siis veel. Neljas võttis eile lonksu äädikat, väidetavalt alla midagi ei neelanud, aga sellest lonksust, mille ta kraanikaussi sülitas, jäid suu ümber punetavad laigud ja limaskestadele pisikesed punased täpid. Mina ehmusin sellest sedasi ära, et tahtsin maalt koju sõita ja Neljas ehmus sedasi, et värises üle kere ja kodus jäi kohe magama. Kusjuures see äädikas ei olnud valatud ringi limonaadipudelisse, see oli originaalpudelis, aga ikka leidis Neljas, et seda võiks julgelt maitsta. Ei meenunud talle sel ajal ükski õpetussõna ega hoiatus, isegi see mitte, et tema enda tädipoeg on äädikalonksu pärast haiglas olnud. Õnneks ei hakanud ta seda januga jooma, vaid tahtis ainult maitsta, nii et pääses kergelt ja õhtuks olid ka punetus ning täpid taandunud.

Muide, ma siin vahepeal vaatasin töökuulutusi ja tahtsin paari kohta kandideeridagi, aga vaatasin oma märkmikku ega leidnud aega, millal saaksin tööl käia. Mõtlesin küll, et katsun septembri esimesel nädalal kõik käigud ära käia, aga müofunktsionaalne terapeut kutsus lapsed tagasi juba kahe nädala pärast, oktoobris pean minema nahaarstile näitama, kas psoriaas taandub uue raviga ja detsembris lähen kontrollima, kas paremast munasarjast on tsüst kadunud, samal kuul on nii Esimesel kui ka teisel ajad ortodondi juurde, loomulikult erinevatel päevadel…

Sellel nädalal pean käima Rakveres asfaldisae ketaste järel ja need Silverile Soome saatma, loodetavasti saan selleks nädalaks aja ka nahaarsti juurde, seeskord Teisele, kes muutub iga päevaga laigulisemaks. Muus osas oleks nädal üsna vaba, kuid mul on juba esimesed tõbised kodus… Järgmisel nädalal on jälle müofunktsionaalse terapeudi aeg, hambaarsti kontroll kõigile neljale Väike-Maarjas, Esimese kõrvaarsti visiit (tal nüüd mõlemad šundid läinud, aga kõrvad ikka hellad ja meil lennureis ees), Silveri ema kirurg, mõni päev enne seda tuleb ilmselt käia ka röntgenis. Ülejärgmisel nädalal on taas Silveri töökoha “suvepäevad” Türgis, kuhu seekord läheme kahe suurema lapsega ja ongi september läbi. Oktoobrisse tuleb kindlasti veel 1-2 müofunktsionaalse terapeudi visiiti ja suure tõenäosusega ei jää need ainsateks käikudeks. Eelmise nädalaga lisandus tulevikku ikkagi kena 5 käiku juurde ja ma üldse ei imestaks, kui need omakorda edasi paljunevad.

Ka novembris on juba esimene arstiaeg kirjas, täpsemalt Kolmanda silmade kontroll Tallinnas doktor Malva juures, siis selgub, kas ta saab endale vajadusprillid või mitte. Esimene sai aga neljapäeval ortodondi juures alumiste hammaste taha ogad, et ta ei lükkaks keelega oma hambaid kalde alla ning detsembris lähemegi olukorda uuesti hindama. Neljandaga peab ka midagi ette võtma ja temaga kuskil käima hakkama, sest tema kogelemine enam ei tule ega lähe vahelduva eduga, vaid püsib.

Sellised lood siis siin, vahepeal ehk tunduski asi juba veidi liiga idülliline, aga ei, “väiksed lapsed – väiksed mured, suured lapsed – suured mured” peab ikka paika.

Vähemalt ei ole nad veel päriselt üle pea kasvanud.

Aga aitab küll, lähen tõmban oma kõige räbalamad riided selga ja hakkan väiksemate toas seina värvima. Hea meelega värviks küll seinu, aga mööblit on nii palju, et seda tuleb ühe seina äärest teise äärde lükata ja tuba mitmes osas värvida. Kui hästi läheb, siis saavad Kolmas ja Neljas järgmisel nädalal oma toa tagasi, siis juba suurte laste nägu toa.