Kodune veebruar ja mitmekülgne Pelle

Sellest on juba päris palju aega möödas, kui Goldmerk Games lastele portsu uusi laua- ja kaardimänge saatis, aga Pelle mängudeni jõudsime alles praeguse laatsareti ajal. Aasta lõpus sai meil kõigil lauamängudest lihtsalt isu täis, küllap sai proovitud liiga palju uusi mänge lühikese aja jooksul.

Nüüd viimase kuu jooksul on laste huvi mängude vastu taastunud, sest nelja seina vahel haige olla on võrdlemisi igav. Ma Instagramis olen praegust hullumaja veidi jaganud, aga enamus teist sinna vist ei satu, seega mainin põgusalt siin ka, et lapsed on 28. jaanuarist alates vahelduva eduga haiged olnud. Kõik neli on kordamöödas palavikes olnud ja sedasi mitu ringi, eelmise nädala neljapäeval tekkis Kolmandal juba kolmandat korda kõrge palavik ja pühapäevast on kolm poissi korraga vähem ja rohkem kuumad, lisaks köhivad neist kaks kuu algusest alates (vahepeal küll läks juba paremaks, aga see oli vaid vaikus enne uut tormi).

Esmaspäeval sai Esimene diagnoosiks kopsupõletiku (pole varem ühelgi lapsel olnud), Kolmandal ka ragiseb ühes kopsus miski ja Teisel on lisaks palavikule impetiigo ehk mädane nahapõletik (seda pole samuti varem kellelgi olnud), mis ei ole ligi kolme nädala jooksul salvidele allunud. Kõik poisid said antibiootikumid peale ja on lootust, et vaheajaga saavad nad lõpuks terveks. Kahju on sellest, et planeeritud väljasõidud jäävad jälle ära – ei mingi Jääaja Keskust, Lennusadamat, Lohesaba, kino ega muud … Ainult lauamängud.Pelle kaardimängudPelle mängud on mõeldud rohkem koolieelikutele, mistõttu on need meie koolipoiste jaoks veidi igavad, ühe erandiga, kapteni mäng neile meeldib. Selles osas oleme Silveriga poistega samas paadis, ka meile meeldib see kolmest mängust enim.

Pelle kapten“Pelle Kapten” kaardimängus tuleb saada kokku viieliikmeline laevameeskond (kapten, tüürimees, kaks erinevat madrust ja laevakokk), kes peavad olema kas samast loomaliigist või peavad olema esindatud kõik viis loomaliiki (part, konn, siga, kass, koer). Mäng on lihtne ja kiire, aga minu jaoks piisavalt kaasahaarav, et seda koos lastega veel ja veel mängida.

Mängu alustatakse viie kaardiga, meeskonda jahtides tuleb üks kaart keset lauda maha panna ja võtta uus kas pakist või mahapandud kaartide seast, kui keegi teine on loobunud sulle sobivast meeskonnaliikmest.cofPildil olen vaid ühe sammu kaugusel võidust, mul oli puudu kokk-kass ja parajasti oli maas kaks sellist kaarti. Enda käigu ajal vahetasin pardi kassi vastu välja ja minu meeskond oligi komplekteeritud.mde“Pelle Kaptenit” saab mängida ka memoriinina, Neljas kasutab seda varianti, kui keegi temaga mängida ei viitsi.

Pelle rongijuht“Pelle Rongijuht” ei ole minu jaoks eriti kaasahaarav, aga Neljandale meeldib see mäng ja ma ei sure päris igavusse, kui tema rõõmuks talle vastaseks olen. Selles mängus võidab see, kes oma kaartidest esimesena lahti saab ja mõnikord juhtub see kõigil juba kuuenda käigu ajal, mis tähendab, et keegi pole pidanud kaarte juurde võtma ja võidab see, kes alustas. Kuna alustab alati noorim, siis selle noorimal on iga kord ka suurim võimalus võita. Mõnikord aga läheb ühel või teisel kehvemini ja kaarte koguneb aina juurde. See oleneb sellest, kui hästi on kaardid segatud ja kui palju on ootejaamu maha pandud.

Mängu alustatakse kuue kaardiga ja kui midagi saab maha panna, siis uut ei võta, kui aga ei saa midagi maha panna, siis tuleb võtta pakist kaart juurde. Ootejaamad saab alati maha panna, aga targem on need jätta viimasteks õlekõrteks, muidu saavad teised ka sinna oma vaguneid sättida, mis tähendab, et neil vähenevad kaardid oodatust kiiremini.cofPildil on maas kolm ootejaama, tänu millele meie kaardipakid hakkasid hoogsalt vähenema. Rong kasvas ka veel pikemaks, nii et selle mängu mängimiseks võib olla vaja palju ruumi, seetõttu me põrandal mängisimegi.

Pelle piloot“Pelle Piloot” ei kõnetanud meist kedagi. Teoorias (laual 5 lennukit suunaga mängulaua keskele, iga mängija ees tema lennuk ja võidab see, kelle lennuk kõige kõrgemale lendab või see, kellel on kaartide lõppedes viimane lennuk suurima numbriga, lisaks saab teisi mängijaid elimineerida “lennates” nende kaardirivile otsa) tundus küll huvitav, aga praktikas sai enda lennukit nii vähe kõrgemale lennutada, kõik kasvatasid ja pöörasid rohkem vastase kaardiridu ning see ei mõjunud kaasahaaravalt. Võib-olla mängisime valesti, võib-olla pole lihtsalt meie maitsele mäng, aga võib-olla ongi teistest kehvem variant, ei oska öelda.

Võimalik, et uuesti mängides arvamus muutub, nii läks “Mmm juust” lauamänguga, mis alguses tundus ka liiga igav, aga lõpuks muutus üheks enimmängituks. Minu jaoks on see tegelikult endiselt veidi igav, aga seda tunnen ma paljude lastele mõeldud mängude osas, asi on ehk vanuses … Ühesõnaga, mina ei ole õige inimene arvustama väikestele inimestele mõeldud lauamänge, nii et minu “tundub igav” siinkohal arvesse ei lähe, sest meie pere väikestele inimestele see meeldib. cofJuustumängus tuleb koguda juustuauke (täringu silmade arv = juustuaugud), aga samas olla ettevaatlik, sest osade kaartide all ei ole lõbus hiir, vaid hiirelõks. Mida rohkem juustuauke kaardil, seda suurem risk, et kaart peidab endas hiirelõksu. Kolm lõksu lõpetavad mängu kõigi jaoks ning võitjaks on see, kes kogus kõige enim juustuauke.

Lapsed on mängust oma versiooni teinud, nendel ei lõpeta kolm lõksu mängu, vaid mängitakse viimase kaardini ning juustuaukudest lahutatakse maha iga lõksu kohta üks auk. Loovust ei saa reeglitega piirata, mistõttu pole välistatud, et lapsed loovad ka “Piloot Pellest” oma versiooni ning hakkavad seda mängima.

Goldmerki kodulehel olevate mängude juures meeldib mulle see, et need on põhiliselt või vähemalt osaliselt Meelis Looveeri enda loodud, tema panus on ka “Eia jõulud Tondikakul” lauamängus. Kodulehel jäi mulle silma veel “Gildenberg”, mille tegevus toimub keskajal ja mille disain ise on ka keskaegselt omapärane. See jäi mulle tegelikult juba eelmisel aastal silma ja täna ostsin selle ära ka, ainult et Rahva Raamatust, sest see on seal praegu soodushinnaga.

Meelis Looveer korraldab veel õpitubasid, kus mängitakse lauamänge või arendatakse loovust ja luuakse ise üks lauamäng. Mulle tundub, et lauamängude populaarsus väheneb, sest telefonides on palju põnevamad mängud, mistõttu on minu silmis igati tänuväärne tegu selliste õpitubadega lasteaedades ja koolides laste huvi lauamängude vastu kasvatada. Meelis ei kasvatada ainult laste huvi, ikka täiskasvanute oma ka, kui on näiteks firmaüritustel õpitubasid korraldanud või ettevõtetele reklaammänge loonud.

Minnes tagasi Pelle mängude juurde, siis Meelis Looveer saatis mulle kaks komplekti Pelle kaardimänge, et saaksin ühe lugejate vahel välja loosida. Kui sul on kodus eelkooliealised lapsed, kellele meeldiks panna kokku enda laevameeskonda, ehitada rongi või juhtida lennukit, siis anna sellest märku. Postituse kommenteerijatel vahel loosin mängukomplekti välja 6. märtsil. Head loosiõnne!

6. märts: Palju õnne, Marge, Pelle mängud tulevad teie perre!

Küünte närimisest ja kogelemisest

Jagasin umbes nädal tagasi, kuidas sain üle pika aja Neljanda küüsi lõigata ja kuidas see suur sündmus sai vääriliselt premeeritud lakitud küünte näol.cofMa ei mäleta, millal Neljas küüsi närima hakkas, aga pakun, et see juhtus umbes kaks aastat tagasi. Ma lõikan lastel küüsi tavaliselt pühapäeviti ja ühel mitte nii ilusal pühapäeval avastasin, et Neljandal ei olegi midagi lõigata, ei olnud ka järgmisel ega ülejärgmisel … Sealjuures ei näinud ma teda kunagi küüsi närimas.

Tema salahobi muutus lõpuks muidugi avalikuks ja küüned veel lühemaks. Kui polnud enam midagi närida, siis järas sekka veidi nahka, mistõttu olid olematute küünte ümbrused sageli paistes ja punased. Mitte kõige ilusam vaatepilt.

Ootamatult tekkinud harjumusest vabanemiseks kasutasime dialoogi (ei mõjunud 3-4aastasele); peale sattudes meenutasime, et sedasi võib ussid saada; magama saatsime kinnastes; kasutasin erinevaid kibedaid küünevedelikke; ostsin motivatsiooni-küünelakid, millega lubasin küüned ära värvida, kui ta neid enam ei näri; andsime alla, sest miski ei toiminud.

Viiendaks sünnipäevaks sai Neljas ka vanaemalt küünelakkide komplekti, mille peale ma kurvalt teatasin, et kahjuks pole nendega midagi teha, sest laps närib küüsi. Komplekt jäi vanaema juurde ja kui Neljas sinna ööseks jäi, siis järgmisel päeval sain tagasi lakitud varbaküüntega lapse – Neljas oli vanaema nõusse saanud argumendiga, et varbaküüsi ta ju ei näri. tenor-1Sellest ajast on tal varbaküüned aegajalt lakitud olnud, mistõttu ta sõrmeküünte lakkimist enam nii väga ei igatsenud … Kuni Silver tuli koju ja nad veetsid mõnel õhtul isa-tütre kvaliteetaega teineteise küüsi lakkides.Clipboard01Silver käis paar nädalat lakitud varbaküüntega ringi, sest vanaema kingitud lakid ei tule kergelt maha. Ei olnud palju puudu, et ta oleks ka Wagenküll lossispaad kena pediküüriga külastanud.

Kuna Silver värvis Neljandal ka sõrmeküüned ära, siis detsembrist alates on ta igapäevaselt lehvitanud oma lakkidega meie nina alla ja palunud seda korrata. Ma andsin lõpuks alla ja nõustusin ühe korra seda tegema, samal ajal kommenteerisin, kuidas tal pole seal midagi lakkida, sest ta on oma küüned nii lühikesed näritud. Kui maniküür sai tehtud, siis küsisin Neljandalt, kas tema lihani näritud sakilised küüned on nüüd kuidagi ilusamad. Ta nõustus, et ei ole ja mina ütlesin, et seetõttu ma tal küüsi rohkem ei värvi.

Ma ei tea, kas see mõjutas teda tugevalt või ta lihtsalt ei raatsinud lakitud küüsi närida, kuid sellest õhtust pole ta seda enam teinud. Ta hoopis käis iga päev oma küüsi näitamas ja küsimas, kas juba saab neid lõigata. Selleni jõudmine võttis aega kaks nädalat ja tänaseks on ta oma halva harjumuseta vastu pidanud juba kolm. Ma ei ole väga optimistlik ega imestaks, kui ta ühel hetkel jälle küüsi närib, aga praegune edusamm annab siiski lootust, et ühel hetkel saab ta sellest harjumusest päris priiks.

Praegu premeerin tema tublidust sellega, et tal piisab vaid sõrmi nipsutada ja ma lakin kiidusõnade saatel ta küüsi. Teen seda Bio4You-st ostetud Suncoat laste küünelakkidega, mis on ohutu koostisega, peaaegu lõhnatud (pudelit lähedalt nuusutades on tunda õrna lõhna), kuivavad üsna kiiresti ja tulevad kergelt maha. Kohati isegi liiga kergelt, kuid ma ei ootagi, et viieaastase küünelakk oleks kauapüsiv.

Küünelaki saab maha kraapides, seda nii kuivalt kui märjalt, viimasel juhul on kraapimist lihtsalt vähem. Vannis ligunedes võib lakk ühest või teisest kohast veidi maha tulla, aga palja veega seda siiski maha ei pese. Neljanda varbaküüntel on lakk püsinud isegi paar nädalat, sõrmeküüsi olen siin aga iga päev värskendanud, seda küll juba seetõttu, et ta on ise näiteks sinise värvi maha kraapinud ja kollast asemele soovinud.cofNeljas ja tema ohutud motivatsiooni-küünelakid. 

Ma ei oska tagantjärele öelda, mis võis ajendada teda küüsi närima, kui täna usun, et sellel oli igavusest palju sügavam põhjus.

Ma kirjutasin ligi kolm aastat tagasi, kuidas ta intensiivse potitreeningu ajal kogelema hakkas ja kuidas koos klõpsuga (hakkas üleöö ise potil käima) see kogelemine ka vähenes. Kogelemine ise pole aga kuskile kadunud, see tuleb ja läheb. Oleme võtnud asja rahulikult ega ole sellele tähelepanu pööranud, sest tema vanuses on kogelemine üsna tavaline nähtus, mis kaob enamasti koolieaks. Ma väga loodan, et Neljandaga sedasi läheb, aga kuna ta on kogelenud vahelduva eduga kolm aastat, siis olen hakanud arvestama ka kehvema variandiga.

Neljas on muidu julge ja avatud laps, aga mingil põhjusel on ta alati peljanud teisi lapsi. Mängumaadel ja -väljakutel on ta valinud atraktsioonid, kus teisi ei ole ja kui keegi on temaga ühinenud, siis on ta valinud uue atraktsiooni. Kui lapsi on palju olnud, siis on ta eelistanud olla meie juures või hoidnud tugevalt vendadega kokku. Meie ja tema enda jaoks on see olnud väga suur asi, kui ta on kuskil endale sõbra leidnud, kuid enamasti on need sõbrad olnud kas päris pisikesed (1-2aastased) või juba koolieas tüdrukud, endavanustega on väga harva ühise keele leidnud.

Täna leian, et ma suhtusin sellesse kergekäeliselt ja panin ta liiga vara lasteaeda, kuigi ta oli siis juba kolmene. Ta ei olnud valmis teiste endavanustega suhtlema, ta ei olnud nõus nendega isegi sama laua taga sööma. Esimesel aastal käis ta lasteaias kokku küll ainult kuu kuni kaks, sest ta oli enamuse ajast haige, aga sellepärast ilmselt oligi, et lasteaed tekitas temas stressi. Siiani tekitab, ta ei taha kunagi pikalt lasteaias käia, ütleb, et ei jaksa sealset lärmi kuulata.

Ta on nüüd talve jooksul palju ja pikalt kodus olnud, jaanuari lõpust tänaseni ta praktiliselt polegi lasteaias käinud ja me märkasime Silveriga, et kogelemine on vähenenud. Võrreldes aasta lõpuga, kus laps ei saanud vahepeal üldse sõna suust, oli kogelemine praktiliselt tajumatu. Neljapäeval oli ta aga pika päeva lasteaias ning õhtul oli meil kodus jälle tugevalt kogelev laps.

Talle meeldis lasteaias, sest sel päeval oli neil saalis etendus ja ta polnud ka oma sõbrannasid ammu näinud, kuid tema kõnest oli näha, et päev oli tema jaoks väsitav. Ta kogeles vaid sel ühel õhtul, eile oli taas kõik korras.

Olen sellele kõigele nüüd mitu päeva mõelnud ja üks osa minust ütleb, et ka tema puhul tuleks kaaluda koolipikendust. Erinevalt Esimesest ei ole ta kunagi arengust maas olnud, pigem ees, aga ta on oluliselt tundlikum ja siinkohal ehk tuleks üks lisa-aasta kasuks.

Ma ei ütleks, et ta on koolivalmiduseks sotsiaalselt ebaküps … Ta teeb kõike kaasa, ta püsib paigal, tal on huvi õppetöö vastu, ta on füüsiliselt aktiivne ning vaimselt rõõmus ja rahulik, aga tundub, et igasugused muutused või kõrged ootused löövad ta seesmiselt sedasi rivist välja, et ta hakkab kogelema ja maandab pingeid küüsi närides. Mitte ainult, aegaajalt tõstab pead ka märksa delikaatsem probleem.

Kuna ta on pealtnäha täiesti tavaline laps, siis kõiki probleeme oleme võtnud siiani kui ealisi iseärasusi, millest ta kindlasti välja kasvab. Ma usun ja loodan endiselt, et see nii on, aga augustilapsena on ta verivärske seitsmesena 1. klassi minnes ehk liiga vähe kasvanud. Rühmavahetus tähendaks aga uusi lapsi, uut stressi … Võib-olla mõjuks kool just paremini, poole lühemad päevad ja vähem lärmi (v.a vahetundides) …

Mõtlen ka siin valjult, sest ilmselgelt ma midagi välja ei ole mõelnud ja see pole ehk ka minu pädevuses, mistõttu pean plaani suhelda vähe targematega, näiteks Rajaleidja meeskonnaga. Kui kogelemine algas, siis ma suhtlesin lasteaia logopeediga ja talitasin tema nõuannete järgi, kuid selleks ajaks, kui Neljas korralikult lasteaias hakkas käima, oli logopeed läinud.

Sügisel sai lasteaed uue logopeedi, kes võttis Neljanda oma tiiva alla, aga seda üldse mitte kogelemise pärast, sest seda ta esimeste kokkupuudete ajal ei kuulnud, kuigi õpetajad olid lapse kohta selle välja toonud. Tema märkas hoopis lapse pehmet L-tähte, mis on jälle miski, mida me pole kunagi tajunud. Olen sellele nüüd teadlikumalt tähelepanu pööranud, aga ma ikka ei saa aru, et tema L oleks kuidagi ebatavaline. On või ei ole, suuharjutused mööda külge ikka maha ei jookse.

Muus osas ei ole ma lasteaiast Neljanda kohta mingit sellist tagasisidet saanud, mis võiks panna muretsema, aga viimastel päevadel olen siiski mõelnud, et äkki ma peaksin muretsema …

Kolmanda 7 (kummist mängutoas)

Kolmas sai eelmisel nädalal 7aastaseks, ta on peaaegu 120 cm pikk ning tema peaümbermõõt on minu omast suurem. Tal peabki suur pea olema, sest muidu ei mahuks kogu tarkus nii pisikese poisi sisse ära.

Kolmas oskab tõesti mõnikord oma teadmiste või elutarkusega üllatada, tal on väga hea mälu, suur teadmistehimu ja ta värvib vasakukäelisena paremini kui me viis paremakäelist kokku. Kõige enam meeldibki talle joonistada-värvida-voolida-meisterdada ja ta räägib juba paar aastat, et tulevikus saab temast kunstnik.

Sünnipäevaks me talle siiski uusi kunstitarbeid ei kinkinud, aga kamba peale sai ta mitu toredat raamatut, kust ta saab omandada uusi teadmisi: “Keemilised elemendid”, “Uurin, küsin, avastan” ja “500 põnevat fakti: Loomad”. Kõik kolm on huvitavad raamatud ka minu jaoks, näiteks keemilised elemendid polnud kooliajal kaugeltki nii põnevad kui nüüd lasteraamatus.

Kirjutada tahan tegelikult sünnipäevapeost, mille toimumise osas olime viimase hetkeni kõhklevad, sest me ei leidnud Kolmandaga mingit üksmeelt. Ta oli enamuse ajast veendunud, et ta ei taha mingit sünnipäeva ja kui tahtis, siis ei sobinud talle ükski kohalik võimalus. Me jälle ei tahtnud pidada sünnipäeva 15 km kaugusel, sest tõenäoliselt on enamusel vanematest natuke villand autojuhi mängimisest. Vähemalt minul mõnikord on, aga eks mul ole nelja lapse peale Rakvere vahet sünnipäevadel käimisi omajagu olnud ka.

Kui Kolmanda number 7 hakkas juba väga lähedale jõudma, pakkusin uuesti välja, et teeme peo kohalikus Roosistuudios. Pärast mõningaid erimeelsusi leppis – loomulikult laupäeval, millal siis veel – pakkumisega ka Kolmas ja me broneerisime sünnipäevatoa juba teisipäevaks, mille järel said osad lapsevanemad läbi Facebooki grupi kutse kätte 2 päeva enne pidu ja osad lapsed alles esmaspäeval lasteaias ehk päev varem.

Paberil kutse said tegelikult kõik lapsed, ka need, kelle vanemad olid lapse tulekust juba teada andnud. Kolmas lihtsalt väga tahtis neid kutseid valmistada ja jagada ning kuna ta on ilmselgelt emasse, siis tegeles ta kutsetega pühapäeval vahetult enne ööund. kutsedMa ei lootnud, et sünnipäevapeole tuleb nii lühikese etteteatamisega palju lapsi, aga võta näpust, rühmakaaslastest tuli kohale üle poole, täpsemalt 13 last. Kokku oli lapsi 23, lisaks veel 7 täiskasvanut ja nüüd postitust kirjutades nägin Roosistuudio kodulehel, et koht mahutab kuni 12 last. Ups!roosistuudioSünnipäevalaps & 22 kompanjoni

Lärm tõesti ei mahtunud sünnipäevatuppa ära, seda oli kohati nii palju, et isegi sünnipäevalaps kattis vahepeal oma kõrvad ja otsis vaiksemat kohta. Selle leidis ta kööginurgast, kus samal põhjusel istusid enamuse ajast kõik täiskasvanud, välja arvatud Silver, tema vaatas omal soovil, et lapsed sünnipäevatuba päris ära ei lammutaks.eluõiedSilver valvab eluõisi ega suuda oma vaimustust varjata.

Kui ma juba kööginurga juurde jõudsin, siis pajatan sekka sellest, mida ma sünnipäevalauale panin. Kuna igal sünnipäeval on palju toidukraami alles jäänud, siis seekord katsusin vähemaga piirduda ja mis te arvate, mis sai? Kõik sai otsa ja jäi puudugi!

Panin lauale leivakorvikesi juustu-küüslauguvõidega, palju beebiporgandeid, paprika- ja kurgiviile tipikastmega, mitu suurt pakki Pik-Nik juustupulkasid, kaks kaussi viinamarju, pisikesi kaneelirulle, “Valeri” küpsiseid, paki vahukomme ja juustupalle ning õhtu lõpetamiseks oli olemas ka suur küpsisetort. Joogiks oli ainult vesi, nii tavaline kui sidrunimaitseline ja seda nii kraanivee kui Värska kujul, ei mingit mahla ega karastusjooki. IMG_2266Ettevalmistused pisikeses kööginurgas

Mul on rõõm tõdeda, et esimestena kadusid paprika- ja kurgiviilud, kuigi neid sai veel juurdegi lõigutud. Juustupallid ja vahukommid kadusid pea sama kiiresti, kuid neid oli oluliselt vähem kui köögivilju, viimastena läksid kaneelirullid ja koos pooliku tordiga tõime koju tagasi ka umbes 7 küpsist, rohkem midagi. Õppisin sellest, et järgmisel korral panen lauale veel rohkem rohelist ja veel vähem magusat.seitse 1Alles algus, kus laud polnud täielikult kaetud ja laudlina oli veel alles. Hiljem ei olnud, sest üks kann sidrunivett kukkus ise ümber.

Roosistuudio on küll väike, aga seal saab läbi ruumide ringiratast joosta ja seda tehti nii palju, et koju läksid lapsed ilmselt tühjade kõhtudega. Seda on nad muidugi alati siis ka teinud, kui pool lauale pandud toidukraamist on alles jäänud – pole lihtsalt olnud aega süüa. Roosistuudios olime aga kokku 4 ja pool tundi, nii et lapsed leidsid möödaminnes aega näksimiseks.

Veidi Roosistuudiol endal peatudes, siis tegu on pisikese vintage-stiilis sünnipäevatoaga, kus pole tulede ja viledega plastmassist mänguasju. Hästi hubane, armas ja pastelne koht, mistõttu Kolmas leidis, et tegu on tüdrukute mängutoaga ja see oli ka põhjus, miks ta ei tahtnud seal sünnipäeva pidada. Asja ei teinud paremaks ka see, kui tal sõbrad kutsed kätte said ja peokohta samuti tüdrukute mängumaaks või lilletoaks nimetasid.

Vaatamata eelarvamustele ei öelnud aga mitte ükski laps kohapeal, et tegu on plikaliku mängutoaga, oh ei, poisid serveerisid puidust torte, tegid nukuteatrit ja julgemad kandsid kostüümikapist leitud kleitegi. Kõigil oli lõpuni välja lõbus ja Kolmas leidis pärast pidu, et see oli parim sünnipäev üldse ning järgmine võiks ka Roosistuudios tulla.seitseÕnnelik sünnipäevalaps

Sünnipäev tõestas ka mulle endale, et lastel ei ole vaja tohutult ruumi, atraktsioone, mänguasju ning tulesid ja vilesid, et neil tore oleks. Piisabki ühest puidust kohvikust, võimalusest teha teatrit või mängida lauamänge ning laste loovus teeb ülejäänud töö ise ära. Roosistuudios lapsed päriselt mängisid omavahel, mida oli tore kõrvalt vaadata, sest ma arvasin, et nad ei oska seda enam.seitse 2Kui algas teatritükk ja enamus kogunesid ühte ruumi seda vaatama, mahtusid ära küll. seitse 3Vahepeal leiti aega kaardimängudeks.mdeJärjekordne etendus, kuhu kaasati ka publik.

Kohalikele lugejatele soovitan sünnipäevatuba soojalt ja üldse mitte ainult tüdrukute sünnipäevade pidamiseks, mängutoas on lõbus ka poistel. Ütlen seda seetõttu, et Roosistuudio perenaise sõnul on ta varemgi kuulnud arvamust, et tegu on tüdrukute peoruumiga, aga kinnitan, et see ei ole nii. Saladuskatte all ütlen ka seda, et Roosistuudio pisikesed ruumid on kummist ja mahutavad palju rohkem lapsi kui 12, ainult et kõrvadel võib valus hakata …

Mul on tegelikult hea meel, et lapsi oli pea 2 korda rohkem kui 12, melu oli omajagu ja Kolmas sai endale vägeva sünnipäevapeo, või isegi -nädala, sest järgmisel päeval, kui ta sai päriselt 7, sõitsime perega juba mitmeks ööks Pärnusse, nii et pidu kestis tal nädala lõpuni ja sellest kirjutan ka millalgi pikemalt.

Lõpetuseks veel üks muhe pilt Kolmanda sünnipäevapeolt:cofÜtlesin ju, et Roosistuudios on poistel ka lõbus …