Ainus asi, mis mul tõesti hästi välja tuleb

Ma olen kehv kokk. Võib-olla oleksin parem, kui mind päriselt huvitaks söögi tegemine, aga minu jaoks on see kahjuks üks tüütumaid asju üldse. Uute retseptide katsetamine ei lõpe tavaliselt hästi ja seda rohkem seetõttu, et meie jaoks on uued maitsed liiga harjumatud. Tavaliselt sööme tehtud toidu küll ära, aga teist korda seda enam ei tee. Mõnikord jälle rändab kõik vetsupotist alla, sest tulemus ei maitse kellelegi ja kui nendel kordadel on komponentide peale kulunud oma 15 eurot, siis on uute retseptide proovimisest väga pikaks ajaks isu täis.

Sama tunne on ka siis, kui pärast söögi valmistamist on kõik kohad on täis juurviljade jääke, lägaseid munakoori, määrdunud lõikelaudu, kausse ja panne. Seetõttu mulle väga ei istu toidud, mille valmistamiseks tuleb palju erinevaid komponente erinevatesse kaussidesse jagada ja siis ühte asja mikserdada, teist asja võis praadida, kolmandat asja hautada ja viimasena kõik need asjad korraga ahjuvormi kallata. Kes pärast kõik need asjad puhtaks peseb?!

Nii et üldiselt olen köögis vähe motiveeritud ning tahan asjad aetud saada võimalikult kiiresti ja lihtsalt. Seetõttu ei teki mul ka toidupilte, mida sotsiaalmeedias uhkusega esitleda ega ole ka endaloodud retsepte, mida sõpradele jagada. Ise millegi uue, huvitava ja maitsva väljamõtlemine on minu jaoks sama kui hakata noodikauge inimesena heast peast muusikat looma.

Aga on üks supp, mis mul tuleb hästi välja ja mille retsepti olen kohandanud enda jaoks sobivaks. On võimalik, et täpselt samasugune retsept on juba olemas, proovisin mitmeid erinevaid, enne kui enda katsetustega selle õige juurde jäin, aga ega ma siis kõiki leiduvaid retsepte läbi ei vaadanud. Enne katsetamisi käisin ka erinevates kohtades koorest lõhesuppi söömas, et saada ülevaade sellest, mida nad supis kasutavad. Täitsa uskumatu, kui erinevalt võivad maitseda erinevate söögikohtade kooresed lõhesupid. Siiani olen kõige parema maitseelamuse saanud Araratis. Valetan, mina ise teen ikka kõige paremat koorest lõhesuppi!

Siiani on kõik kiitnud ja kõige suurem kiitja on olnud Härra, kellel ei saa sellest supist isu täis ning viimasel ajal on see isu eriti suur olnud, sest lõhe kilohind on pikka aega olnud 12 € juures, mis ei kutsu ostma. Eelmisel suvel oli madalaim kilohind 3.50 € ja siis sai mitu päeva järjest odavat kala ostetud ja sügavkülma valmis tükeldatud, aga need varud said juba ammu otsa.

Eile lappasime postkasti pistetud reklaame ja silma jäi talutava hinnaga 600-grammine lõhefilee, mida me kohe ostma suundusime, et teha õhtusöögiks kauaigatsetud koorest lõhesuppi. Me sõime end kurguauguni täis ja mina täna jätkasin seda ning sõin hommikul kaks taldrikutäit lõhesuppi, kuigi ma tavaliselt hommikuti suurt midagi ei söö. Koorene lõhesupp on järgmisel päeval lihtsalt veel parem.

Tahan anda teile ka proovida, aga valmis peate ise tegema. Retseptiga on mul ainult sellised lood, et pole olemas kindlaid koguseid, mida supi sisse panen, kõik käib  järgi.

Supi sisse läheb:

  • Lõhe
  • Kartul
  • Porgand
  • Porru
  • Konservhernes
  • Vahukoor
  • Till
  • Sool
  • Sidrun (serveerimise ajal)

Suppi teen tavaliselt 5-liitrise potiga. Tükeldan 3-4 keskmise suurusega porgandit ja viilutan vähemalt 10-sentimeetrise jupi porrut ning panen need koos keema, tükeldan oma kilo kartulit, mille lisan keevale porgandile seltsiks. Kui tundub, et sai ikka vähe neid asju, siis tükeldan ruttu veel ühe porgandi ja paar kartulit, et kulp seisaks ikka supi sees püsti. Kui kartul on juba pehme, siis valan sisse 400 ml vahukoort, 400 g konservhernest ja tükeldan peale ohtralt tilli. Kui asi hakkab uuesti keema minema, siis lisan sisse vähemalt poole kilo jagu lõhetükke, millele olen eelnevalt veidi soola sisse hõõrunud ja tagasihoidlikult lisan viimase asjana supi sisse ka soola. Ja ongi valmis!

Ma olen harjunud magedate toitudega, ma ei tunne, et need oleksid magedad, aga lõhesupi puhul eelistan kergelt soolast maitset, kuid mis on minu jaoks soolane, on tavaliselt teiste jaoks ikka mage, nii et soola lisab igaüks oma maitsemeele järgi. Konservherneste asemel olen proovinud ka värskeid herneid, külmutatud herneid, värskeid türgi ube (mis on Araratis supi sees väga head olnud), aga pole saanud soovitud tulemust.

IMG_1053

Supi serveerin sidrunilõiguga, mis on minu jaoks väga oluline komponent. Kui olen sidruni poodi unustanud, siis pole supp olnud päris see. Nii et ärge sidrunit unustage!

Ma olen jojo ehk keha pärast lapsi.

Ma alustan päris algusest. Ma olen alati olnud veidi pehmeke, ka siis, kui ma olin aktiivne laps ja kui mu aktiivsed vend ja õde nägid minu kõrval alakaalulised välja. Nemad ei olnud pehmekesed.

IMG_7035.JPG

Vend on siiani igati trimmis, kuigi ta toitub põhiliselt makaronidest,  saiakestest, krõpsudest ja šokolaadist. Meil õega sedasi vedanud ei ole, ka tema ainevahetus muutus murdeeas ja nüüd on ta minust isegi kogukam, kuigi kunagi olid ajad, kus tema püksid mulle jalga ei läinud. Kusjuures see aeg oli mõned aastad tagasi, kus ma vaatasin õele ja tema uutele püksele peale ning ütlesin, et kui talle on need väikesed, siis ostan need temalt ära, ilusad püksid olid, eks. Mul olid juba siis häired oma gabariitide hindamisel, sest kui ma neid pükse jalga proovisin, siis need läksid ainult poolde reide jalga, aga silma järgi vaadates tundusid mulle täpselt parajad ja õele väikesed. Tegelikult läksid hoopis õele jalga, aga ma olin veendunud, et minu tagument on tema omast väiksem. Ei olnudki. (Nüüd on.)

Naljakas, et paksuna olen ma end alati saledana tundnud, aga enne lapsi tundsin end paksuna. Eks mind oli päris palju paksuks noritud ka – nii palju, et hakkasin ise ka uskuma.

01

Ma ei ole nendel piltidel küll päris vormis, aga ma olen normaalne, võib-olla isegi sale, aga kindlasti mitte paks, nagu ma sel ajal tundsin. Sellest vormist paremat mul olnud ei ole. Ma kasvasin täis umbes 13-aastaselt, pärast seda ei kasvanud ma enam sentimeetritki ja ka kaalunumber, mis küll kõikus 55 ja 58 vahel, sest ma olen üks nendest, kes kogub talverasva, jäi samaks.

Seda kuni esimese raseduseni, mille ajal kosusin 17 kilo.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Pildil ei ole ma veel maksimumkaalus, kosusin veel kuu aega, aga ise tundsin end kogu aeg saledana. Ilusana.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Pärast sünnitust ma end enam saledana ei tundnud ja poolteist kuud hiljem nägin ikka samasugune välja nagu pärast sünnitust. Kaal lihtsalt seisis. Aga kuna lapsel olid koolikud, siis ma suurt midagi süüa ei julgenud ja jalutasin ka palju, et rahutu laps vankris paremini magaks, ja kaal hakkas hooga langema.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

05 10 kuud pärast joosepi sündi

Kuigi ma näen, et mu tagumik on praegu kolm korda suurem, tundub see käte all endiselt sama väike. Tookord ma pikalt oma pisikest tagumikku nautida ei saanud, sest kaks kuud hiljem alustasin uuesti kosumist ja Teise ootusajal võtsin juurde juba umbes 25 kilo.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kui sellel pildil käed alamõõduliseks photoshoppida ja nende asendit veidi muuta, siis hakkaksin türannosaurust meenutama, vot nii võimaks läksid kintsud.

7a090349-5f0f-42e5-8b2f-04ac68385804

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Nädal pärast Teise sündi nägin välja selline ja sealt alates langes kaal iseenesest, kuigi ma ei piiranud oma söömist ega jalutanud pooltki nii palju, kui seda ühe lapsega tegin.

Kaks kuud hiljem:

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

4 ja pool kuud hiljem:

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Aasta ja 2 kuud hiljem, kui Kolmas oli juba kõhus:

10 mihkli algus

Kolmandal korral kosusin rekordiliselt palju ning raseduse lõpus näitas kaal numbrit 88, mis on 158 cm kohta veidi liiga palju. Kuna ma täpset algkaalu ei tea, siis võtsin juurde kuskil 28-30 kilo ja mõistagi ei tahtnud ma sellise kosumise järel eriti pildile jääda või kui jäin, siis parima võimaliku nurga all, nii et raseduse lõpust mul selliseid pilte ei olegi, kus näeks ära, et kõht ei ole ainus asi, mis hiigelsuureks kasvas.

11 2 kuud enne mihkli sündi

Kaks kuud enne Kolmanda sündi – Härral oli juba raske mind sülle võtta ja ta oli sunnitud vastama küsimustele “kas need püksid teevad mu tagumiku suuremaks” ausalt, et mu tagumik ongi suur. Aga mu kõht kasvas veel suuremaks ja tagumik jäi selle varju. Kolm nädalat enne sünnitust:

_MG_7828.JPG

Kaks kuud pärast sünnitust olin juba veidi kahanenud ja ise tundsin end muidugi igati saledana, aga pildid ei halasta ja tegelikult olin ikka suur:

12 2 kuud pärast mihkli sündi

Ja suureks ma jäingi, sest enne raseduse eelse kaalu saavutamist jõudsin neljandat korda rasedaks jääda. Antud pildil kaalun umbes 75 kilo ja kahaneda jõudsin 63 kilo peale, mis on ka endiselt veidi palju 158 cm kohta.

Neljandaga võtsin juurde umbes 14 kilo, aga kuna algkaal oli kõige suurem, siis lõpuks kaalusin ikkagi 77 kilo.

13 kuu enne tuuli sündi

Kui ma kuu enne sünnitust kõhuga ei näinudki väga kogukas välja, siis ilma kõhuta olin veel kaks kuud pärast sünnitust päris paksuke

14 2 kuud pärast tuuli sündi

Aga Neljanda esimeseks sünnipäevaks algas kaalunumber juba 5-ga ja jäänud olid vaid 4 kilo numbrist, mida kaal näitas enne lapsi.

15 aasta pärast Tuuli sündi

Aga need 4 kilo ei läinud enam kuskile ja kui ma eelmise aasta alguses imetamise lõpetasin, siis hüppas kaalunumber hoobilt 66 peale. Vahepeal Orgu kava järgimise ajal langes see number jälle 61 peale, aga eelmise aasta lõpp ja selle aasta algus tõi kaasa nii suure stressi, et halvimal päeval nägin kaalul juba numbrit 70. Kusjuures ma ei hakanud rohkem sööma, vaid mul oli ilmselt sama jama, mis Evelin Ilvesel, et stress pani keha tootma kortisooli, mis annab kehale käsu talletada kõik rasvadena. Sealt edasi tekkis juba sama jama, mis mu emal, kellele öeldi, et tal ei saagi kaal langeda, kui ta ei tunne end ise paksuna. Võib-olla on seal tõetera sees, sest üldiselt ma ei põe oma kaalu pärast, mulle meeldib mu peegelpilt, ma tundun endale käte all väike ja kui ma seistes vaatan end varvasteni, siis ma näen kõike saledana. Ma olen nii palju kordi vaadanud poes pükse, et peaks nagu minu suurus olema, aga jõle suured näevad välja ning proovides on selgunud, et jäävad hoopis väikeseks. Kui ma tunnetaks oma suurust või näeksin end peeglist paksuna, võib-olla siis oleksid asjad teisiti. Küll saan ma piltide pealt aru, et ma tegelikult olen ülekaaluline ja mulle ei meeldi see, mida ma piltidel näen. Ma tahaksin, et piltidel paistaks see, mida ma ise tunnen – 55 kilo naise ilu.

Praegu kaalun 68 kilo, mis tähendab, et oma pisikese tagumiku tagasi saamiseks peaksin kahanema 13 kilo võrra ja ideaalis võiksin sealt veel edasi 5 kilo alla võtta ning oleksin oma elu parimas vormis. Aga see tähendaks ka seda, et ülejäänud elu peaksin end pidevalt piirama ja selleks on vaja suurt tahtejõudu, millest minul on vajaka.

Sellega ma ei taha nüüd öelda, et löön käega ja jäängi paksuks, kuigi ka sellel on omad eelised. Näiteks rinnad, mis kadusid pärast imetamist. Pärast lapsi ongi minu keha juures muutunud see, et ainevahetus ei luba enam kõike süüa ja püsida 55 kilo juures ning kaalukõikumised on jätnud rindadele oma jälje.

Ma ei tunne piinlikkust, kui näitan pilte, kus ma 4 aastat tagasi voldiline ja tselluliidine olin, sest see on minevik, aga samas seisus olevikku on juba piinlik näidata, kuid ma teen seda varsti. See postitus ongi rohkem teekonna algus minu elu parima vormi (ja sellisel juhul ka uute rindade) suunas, mille tahan endale kinkida kolmekümnendaks sünnipäevaks. Kuna ma tean, et suured muutused ei toimu ega toimi üleöö, siis annan endale aega kaks aastat. Aga endise vormi juurde tahaksin jõuda oluliselt varem ja loodan, et juba selle aasta sees saan oma praegusel enne ja pärast võrdlusel pildid omavahel ära vahetada.

111Muide, tulemused tulid iseenesest, ei nõudnud minult ei tahtejõudu ega pingutust, kõik käis väga loomulikult.

Esimene pilt on tehtud aasta pärast Esimese sündi, kui olin raseduse eelsesse suurusesse tagasi kahanenud ja teine pilt on tehtud umbes neli kuud pärast Kolmanda sündi. Kuigi vahepeal olin juba peaaegu nagu enne pildil, siis tänaseks olen samasugune nagu pärast pildil. Ja kuigi ma tunnen end oma kehas mugavalt ning enesehinnang on kõvasti kõrgem kui 10 aastat ja 13 kilo tagasi, siis ma tahaksin ikkagi kaaluda taas 55 kilo, et mu väljanägemine oleks minu enesetundega vastavuses.

Nii et edaspidi saate lugeda taas Orgu kavast, minu kaalust, kõnnikeppidest, aktiivsusmonitorist, kupumassaažist, trennist, kehaanalüüsist ja nii edasi. Kuni hiljemalt kahe aasta pärast saan öelda, et minu keha on pärast lapsi kobedam kui kunagi varem. Kui seda ei juhtu, siis kustutan selle postituse ja teen näo, nagu ma tegelikult ei tahaks üldse alla võtta ja olen väga rahul oma kopsaka kehaga. 

giphy

 

Olen väga nõrga füüsilise vormiga ülekaaluline.

Postituse pealkirjaga saigi juba öeldud tänase kehaanalüüsi ja koormustesti tulemus, mis ei tulnud mulle üllatusena – ma tean, et olen nõrk, kui sõbranna juurde viiendale korrusele jõudes on raske hingeldamise keskel tere öelda. Selle ülekaalu teadvustamisega on veidi teised lood, ma nimelt ei tunne end ülekaalulisena ega näe peeglist ülekaalulist. Pildid võivad küll olla halastamatud, aga need saab alati ära kustutada ja teha nägu, et kõik 55 võtet olid tehtud lihtsalt halva nurga alt.

Ega ma oma nõrga füüsilise vormi pärast ka väga muret ei tundnud, kuni vend andis mõista, et ma suren temast kõvasti varem, sest meile kõigile on antud teatud arv südamelööke ja erinevalt tema südamest, mis lööb puhkeolekus 50 korda minutis, rapsib minu süda sama lebos olekus 100 korda. Kuna ma olin selliste teadmiste omandamise ajal kodus haige või lihtsalt mõtlesin muid mõtteid, siis ma naersin esimese asjana venna välja. Selle peale ladus tema lauale kilpkonna ja hiire näite – esimene elab kaua, sest süda lööb heal juhul 10 korda minutis, teine mitte, sest süda taob 250 korda minutis. See pani juba mõtlema ja guugeldama ning pidin tõdema, et mu vend rääkis täitsa õiget juttu. Mul hakkas raisatud südamelöökidest hirmus kahju.

y9gvg

Täna käisingi MyFitnessis koormustesti tegemas, et saada hetkeseisu suhtes targemaks ja hakata tegutsema südame tugevdamise suunas. See spordiklubi külastamine oli ka omaette “maalt ja hobusega” üritus. Kuna soovitati selga panna sportlikud riided, siis võtsin oma peenes käekotis kaasa retuusid ja t-särgi ning kogu lugu. Esiteks ma ei teadnud, kuidas minna neid teisele korrusele vahetama. Kui riietusruumi jõudsin, siis tundsin end elevandina portselanipoes – teised läksid just täisvarustuses trenni tegema või tulid paljajalu pesust või föönitasid palja ülakehaga juukseid või rääkisid pesuväel telefoniga ja siis olin nende vahel mina oma villase mantli ja poriste säärsaabastega. Tundsin end veel nõmedamalt, kui pidin retuusides ja t-särgis nende samade säärsaabastega alla tagasi minema, sest ma ei taibanud tosse kaasa võtta. 

Samuti ei taibanud ma rätikut ja pesemisasju kaasa võtta, aga piinlik oleks olnud hiljem pesemata lahkuda, seega ma ostsin 5 € eest väikese rätiku ja jäin treenerit ootama. Kui ta tuli, siis ta tegi mu saabaste peale suured silmad (“Kas sul tosse polegi?! Sokkides on väga halb vändata, aga saabastega ka ei saa.”) ja mina tahtsin oma silmad kuskile ära peita. Sellega mu “maalt ja hobusega” üritus veel ei lõppenud – ma lahkusin ikkagi pesemata, isegi retuuse ei vahetanud pükste vastu ringi, sest aeg hakkas tiksuma rongist maha jäämise poole. Ja kuna mul käekotis rohkem ruumi ei olnud, siis pidin rongile lipates oma uut rätikut käes hoidma. Tundsin end terve aja nii tobedalt, aga vähemalt oskan järgmine kord targem olla ja see järgmine kord tuleb juba ehk sügisel.

Koormustestist lähemalt rääkides, siis 12 minutit väntamist andis 3 lehekülge materjali, mis algab nii: “Ergomeetritesti põhjal on sinu hingamis- ja vereringeelundkonna sooritusvõime ja vastupidavus väga nõrk. See tähendab, et hakkad hingeldama ja väsid väga kergesti ning sinu organism väsib juba väikese pingutuse juures.”

Nii hull asi siiski ei ole, et ma ähin ja puhin, kui käin näiteks prügi välja viimas, seega sellised asjad ilmselt väikese pingutuse alla ei käi. Sõbranna juurde viiendale ronimine on olnud pingutus, eriti siis, kui ühes käes on tavaari täis kott ja teises käes 16-kilone laps. Siis olen tahtnud sõbranna esikusse kõhuli visata ja sinna surra.

Olukorra parandamiseks peaksin vähemalt kaks korda nädalas (parem oleks kolm kuni neli) tunnikese treenima pulsitasemega 115-134/min, aga mul oli täna juba esimeste väntamiste ajal pulss selle vahemiku ülemisel piiril. Ja poole väntamise pealt oli juba pea paks. Nii on see olnud alati ja seetõttu polegi mulle meeldinud kehalise tunnid, ma ei ole saanud erilist positiivset laengut jookmisest ega ühestki trennist. Ei saagi saada, kui pulss on nii laes, et silme eest tahab mustaks minna. Tänase testi lõpus oli mu pulss ligi 180 ja vändanud olin vaid 12 minutit mitte väga suurel koormusel, see oli nagu tavaline jalgrattasõit, jalgades ma veel erilist väsimust ei tundnud, aga nahk oli küll märg.

Lasin teha ka kehaanalüüsi, tegelikult isegi kaks, ühe Apothekas tasuta pakkumise raames ja teise MyFitnessis. Oskasin oodata, et need tulemused ei tule võrdsed, sest juba peale vaadates oli aru saada, et masinad on erinevas hinnaklassis. Ma hea meelega arvestaksin mõlema analüüsi paremaid numbreid. Näiteks MyFitnessis mõõdeti keha bioloogiliseks vanuseks 29 ja see on ikka palju parem kui Apotheka 40. Samas MyFitnessis saadi vistseraalse rasva näiduks 10, mis olevat üle normi, aga Apothekas oli näiduks 4,5 ja see pidi väga hea olema. Rasvaprotsent jäi üsna samasse kanti (33,5 % ja 33,9 %), samuti lihasmass (41,4 kg ja 43,4 kg) ja veesisaldus (47,9% ja 49,1 %). Ehk mõlema analüüsi põhjal on rasva liiga palju, lihasmassi normaalselt ja vett liiga vähe. Samuti ütlevad mõlemad analüüsid, et olen ülekaaluline, nii et pean hakkama uskuma halva nurga alt tehtud pilte ja mitte kujutama ette, et mul on sale piht ja väikesed kannikad, kuigi nad tunduvad käe all nii väikesed.

Testitulemuste hea uudis on siiski see, et lihastoonus on mul hea, lihtsalt võhma pole. Pean rasvaprotsenti vähendama, veesisaldust suurendama ja südant treenima ning varsti elangi vennaga sama kaua!

Vast on selle teema lõpus paslik öelda, et Erik Orgu kava pole ma tõesti vahepeal järginud, sest kaks korda hurraaga alustamist on lõppenud sama kiiresti. Kui ma vahepeal võtsin kavaga 2 kilo alla, siis tänaseks on need (ja veel 5 lisaks) tagasi tulnud ehk kaalun 68 kilo. Enne lapsi ei näinud ma kaalul ligilähedastki numbrit, pärast sünnitusi küll nägin, aga vaid vilksamisi. Eks aastad ole teinud oma töö (vanusega ainevahetus pidavat aeglustuma) ja paraja põntsu pani ka maja müümisega kaasnenud stress ning mina olen teada-tuntud stressisöödik.

Alustan peagi uue hooga ja hoogu olen võtnud juba mõnda aega, see tähendab, et olen teinud mälu järgi kavas olnud toite ja valmistanud end vaikselt vaimselt ette. Samuti olen mõned nädalad paar korda nädalas õhtuti end veidi liigutanud, ühe korra käisin isegi kepikõndi tegemas (narr ka, kui kallid kepid niisama kapi otsas seisavad), igal hommikul ja õhtul teen hambapesu ajal kükke ja nii edasi. See on selline tasa ja targu muutuste poole liikumine, et vähendada tagasilöögi suurust. Sellesse ma enda puhul enam ei usu, et “tänasest söön ainult kava järgi ja teen üle päeva tund aega trenni”, sinnani jõudmine võtab ikka rohkem aega, kui sõrmenips. 

Toitumiskava II start

Esimesest stardist on möödas 10 nädalat ja tänaseks olen tagasi algpositsioonil. Kaalunumber on taas 63 ja toidulaud hakkas ka juba vägisi endiseks muutuma.

Avasin eile üle mitme nädala lehekülje erikorgu.ee, mis seekord soovis mulle palju õnne ideaalkaalu saavutamise puhul. Kompuuter ilmselt eeldas, et kuna ma enam saidil ei käi, siis järelikult kaalun tänaseks tema poolt soovitatud 52 kilo. Kui oma numbreid uuendasin, siis lubas lehekülg mulle ideaalkaalu 62 nädala pärast. Mulle endale sobiks 55 kilo ja sellises kaalus loodan olla poole aasta pärast. Ei tohiks ju olla nii raske, kui ma varem mitte midagi tehes kaalusin aastaid nii vähe (või palju, oleneb vaatajast).

Taaskohtumine toitumiskavaga oli positiivne, lehekülg tundus jälle põnev, tore, lihtne ja nii edasi. Vahepeal muutus tüütuks, aga praegu mõjub sait taas motiveerivalt. Nädalamenüüd uurides tõdesin, et ma oma peaga olen ikka väga vaimuvaene ja kui kava ees ei ole, siis toidud korduvad ja korduvad ja lõpuks asenduvad poesalatiga, sest ma ei viitsi midagi süüa teha.

Eile laste ööune ajal vaatasingi nädalamenüü üle, märkisin sööjad ära ning printisin ostunimekirja välja. Olen seda mitu korda plaaninud teha, aga ei olnud kunagi sobivat hetke. Viimase viie nädala jooksul on lapsed lasteaias olnud ainult ühe nädala ja see on vähendanud motivatsiooni – päevad on täis lärmi, ööd on ettearvamatud ning poeskäigud on väljakutsed. Aga eilse seisuga sai meil külmik tühjaks ja täna läksid poisid lasteaeda, see lõi soodsa olukorra avada uuesti toitumiskava ja minna ühe lapsega kohe hommikul rahulikult poodi toidukraami ostma._MG_1070Ma ei tea, kes need nelja päevaga ära sööb…

Pildilt on puudu veel šampinjonid, peekon, lõhe, munad, juust, kartul, porgand ja muu selline, mis mul kodus olemas olid. Samuti on puudu kuskuss, virsik, ananass, spinat ning hummuse tegemiseks kikerherned ja tahini. Keegi teab, kust Rakveres tahinit ehk seesamiseemnetest tehtud pastat leiab? Ma esimest korda üldse kuulen sellisest asjast ja konsumist ma seda ei leidnud. Kuskussi ka mitte.

Seekord tundus nelja päeva söögikraami arve väga suur, eriti arvestades veel sellega, et nii mõnigi kallis asi nagu lõhe või kookosrasv olid varasemalt kodus olemas. Arve oli siis 46 € ja selle sees pole eriti asju, mida saab pikemalt tarvitada. Kohe näha, et talv tuleb – värske kraam on kallis.

Täna oli hommikusöögiks maisigalett ahjulõhe-avokaado kattega, mis oli maitsestatud sidrunimahlaga. Imehea! Galetid on küll meie majas endale sooja koha leidnud. Härrale ei maitse, aga me lastega sööme isuga. Laiskadel hommikutel olen peale visanud lihtsalt viilu juustu, salatilehe, viilu sinki ja peale viilu kurki ehk teinud “võigaletti”. _MG_1075Hommikusöögi valmistamisel rändas üks avokaado prügikasti, sest see oli seest pruun ja imelik. Teine oli ilus roheline, aga veidikese toores, seetõttu ei õnnestunud seda hästi kahvliga purustada. Väliselt olid mõlemad ühesugused rohelised. Kuidas valida avokaadot nii, et ma poolmädade otsa ei satu?

Ma tegelikult tahtsin veel hulga mõtteid kirja panna, aga olen lõunasöögiga juba niigi hiljaks jäänud ja ruttan nüüd laimi-koriandri riisi kanakintsuga tegema. Mul enam palju aega ei olegi, sest see tuleb jõuda enne poistele järele minemist nahka ka pista. Tsau!

 

Vitamiinipuudus või polkovniku lesk?

Lubasin kirjutada pikemalt oma rauapuudusest ja täna teengi seda veidi läbi polkovniku lese pilgu, sest mul on tunne, et mul on igasuguste muude asjade ja võib olla ka kaine mõistuse puudus.

On asju, mis on minuga pikka aega (või lausa seni kuni mäletan) kaasas käinud, näiteks närvilisus, depressiivsus, külmetavad käed ja jalad, kangus ja jõuetus kätes, kõrge pulss, liigesehädad, lihaste/närvide tõmblused ja nii edasi. Pooled sümptomid on sellised, et tulevad ja lähevad, pooltega elan rohkem koos, kui oma abikaasaga.

Näiteks külmetavad jalad ja käed on mul alati olnud. Mu jalad on sageli nii külmad, et ma ise ka ei taha nende vastu minna, seetõttu ma üldse ei imesta, miks Härra hulluks läheb, kui oma jalatallad tema säärte vastu surun. Kätega on üsna sarnane seis. Kui ma just kolmekümnekraadises soojuses ei ole, siis on mu käed väga külmad. Talviti on tavaline, et mul kaob üksikutest sõrmedest või varvastest veri. Sõrmedega juhtub seda tihedamini, eriti parema käe keskmise sõrme(tipu)ga. Ühel hetkel läheb sõrm lihtsalt tuimaks ja lumivalgeks. Umbes nii: part2-4See on nüüd netist võetud pilt, mul vist nii palju sõrmi korraga veretud pole olnud. Vasakul käel juhtub seda pigem harva, samamoodi vasakul jalal, aga parema käe sõrmedel ja parema jala varvastel esineb seda probleemi aastaajast olenemata.

Samuti on mul alati parem käsi kange olnud, kooliajal oli raske kirjutada ja nüüd veel eriti, käsi läheb lihtsalt krampi või nii kangeks, et kirjutamine on tõsine füüsiline pingutus ja käekiri jääb kohutav. Minu jaoks on tänaseks A4 formaadi käsitsi täis kirjutamine vägagi vaevarikas. Ka trükkides pean sageli kätt raputama või natuke masseerima.

Praegu on mul vasak käsi soe ja parem külm, seda nii katsudes kui tunnetades, vasak käsi on kerge, parem käsi raske ja krampis.  Olen juba mitu korda kätt raputanud, sest ei kannata hästi trükkida.

Pulss on ka alati kõrge olnud. Seda on öeldud pea iga kord perearsti juures, koormustesti järel, vererõhu uuringute järel ja nii edasi. Kui ma vahepeal pulsikellaga rulluuisutamas või sörkimas käisin, siis mul pulss üldse alla 200 ei tahtnud püsida. Südametöö oli normis vaid tavalise jalutamise ajal.

Praegu ma muidugi olen füüsiliselt väheaktiivne ka, kuid põhikooli ajal kõndisin iga päev 5-15 kilomeetrit või sõitsin rattaga veel rohkem, sest ainuüksi kool oli juba 5 kilomeetri kaugusel (isa hommikul viis, koju läksin jala) ja alevisse sõprade juurde oli ka 3-4 kilomeetrit. Kui Esimene sündis, siis jalutasin temaga iga päev 6,5-kilomeetrise ringi ja mõnikord veel paar kilomeetrit peale ka. Aga vahet pole olnud, kui vähe või palju end liigutanud olen, pulss on ikka kõrge olnud. See on mul 100 juures nii hommikul ärgates kui õhtul uinudes, aga vererõhk on normaalne.

Lihaste/närvide tõmblused on eriti sagedad pingelises olukorras. Ei pea üldse negatiivne pinge olema. Näiteks meie registreerimisel varjasin ma pikalt lillekimbuga oma nägu, sest mu näolihased lõid korralikult tantsu. Lõpuks minestasin ka ja sedagi on mul rohkem esinenud, et pingelises olukorras läheb pilt tasku. Kui ajuuuringutel käisin, siis peavaludele põhjust ei leitud, aga leiti mingi närv, mis stressiolukorras ei tööta ja selle kaela sai ajada minu minestamised.

Just, peavalud, need oli kuni rasedaks jäämiseni igapäevased tüütud külalised, kes häirisid mu keskendumis- ja õppimisvõimet. Nende peavalude pärast ma igasugustel uuringutel käisingi. Puti-ptui-ptui, aga see mure polegi tagasi tulnud. Selle asemel on mul nüüd mõned korrad aastas migreenihood, aga kui nendele kiiresti jaole saan, siis pole need üldse hullud. Pärast seda, kui ma vannitoa põrandal kohutava peavalu käes hoopis teises dimensioonis olin ning sedasi veel oksendama ka pidin, võtan juba varakult valuvaigistit ega oota ära väljakannatamatut valu või iiveldustunnet.

Kui rasedusega kadusid peavalud, siis asemele tulid jamad põlveliigestega. Need annavad endast märku aeglase jalutamise ajal väga ebamugava raksueelse tundega, vahepeal hakkavadki iga sammuga plõksuma ja põlve sees olev tunne on siis nii ebamugav, et see ajab iiveldama. Et kui näete mind poes jalgu loopimas või veidralt kõndimas, siis on ilmselt asi selles, et põlved on “paigast ära”. tumblr_mncxazxiu71sqw0fjo1_400Katsudes ja ultrahelis oli põlvedega kõik korras ja seetõttu ma ei teagi, milles asi on, aga kuna seda esineb ainult aeglase jalutamise ajal, siis see ei sega. Viimasel on tegelikult lisandunud ka üleüldine jäikus- ja ebamugavustunne põlvedes, mistõttu ei saa pikalt ühes asendis telerit vaadata või arvuti taga olla. Kui põlvedest kõvasti kõrgemale liikuda, siis parema käe nimetissõrme keskmine liiges on ka mitu nädalat paistes olnud ja sõrm näeb pisut kõver välja. Kuigi ükski neist hädadest ei ole häirivalt suur, siis ma veidikese neid pelgan küll, sest mul on kolm erinevat psoriaasivormi ja neljandat psoriaatilise artriidi näol juurde ei sooviks. 

Vahelduva eduga olen ma ennegi olnud niihirmuskohutavalt väsinud ja viimasel ajal olen seda jälle. Lisaks väsimusele on mul esimest korda elus küüned nõrgemad. Mitte nõrgad, aga kasvavad aeglasemalt ja kihistuvad kergelt. Ka juuksed on muutunud hõredamaks, seda näen silmaga juuksepiiri uurides ja ka pesemas käies või juukseid kammides, sest pead pestes on mu käed karvu täis, äravoolutoru läheb iga pesuga umbe ja pärast kraanikausi kohal juukseid kammides saan ära visata veel ühe tuusti karvu.

Ma võiksin veel jätkata, aga olen niigi pikale läinud ja vitamiinidele peab ka ruumi jääma. Minu väsimust ja nõrkust seletab suur rauapuudus ja 2,5 nädalat tagasi hakkasingi neid regulaarselt võtma. Võib-olla ei peagi enesetunne juba parem olema, aga igatahes muutust ma veel ei tunne. Või noh, rauamaitse on suus ja teatud jääkprodukti värvus on muutunud, aga muud midagi.

Kuigi peale raua võtan ka C- ja D-vitamiini, siis äkki on nendest ikkagi vähe ja eilsest hakkasin juurde võtma ka B12-vitamiini ja magneesiumi. Võib-olla läheb paljuks, võib-olla jääb ikka veel väheks. Võib-olla oleksin pidanud kohe ostma toidulisandid, mis sisaldavad kõiki vajalikke vitamiine ja mineraalaineid. Ma ei tea._MG_1063Toon välja sümptomid, mille põhjal valisin välja mainitud vitamiinid ja mineraalained. Alustan rauast, mille puudusest teadlik olen, teiste asjade puhul arvan lihtsalt, et äkki… Kui mitte, siis loodetavasti küll küllale liiga ei tee.

Rauapuuduse sümptomid:

  • Väsimus, jõuetus110 % minu igapäevane enesetunne!
  • Füüsilise koormuse taluvuse langusMa ei tea, aga ilmselt küll, kui väsimus ja jõuetus on tuttavad kaaslased. Mul lihtsalt pole erilist koormust, mida hinnata. 
  • ÄrrituvusNo kurat küll, tahtsin siia linnukese märkida, aga ma ei oska või seda ei saagi teha, sest seda pagana linnukest ei ole minu nõmeda klaviatuuri peal! Teistel olen ma selliseid linnukesi küll näinud ja mul on raudselt lihtsalt mõttetu vana arvuti või olen lihtsalt täielik lammas!! Et siis jah, ärritun suhteliselt kergelt.
  • TähelepanuhäiredTäitsa häirivalt olemas. Avastan end sageli kellegi kuulamise asemel oma mõtteid mõlgutamas, lapsi ma mõnikord üldse ei kuule ja kui lõpuks kuulen, siis kohe ärritun. Ma unustan, kogu aeg unustan, lausa loetud sekunditega unustan. Piisab korra mu tähelepanu hajutamisest ja juba on mul mu lause algus meelest läinud ja ma ei oska seda lõpetada, sest ma ei mäleta üldse jututeematki. Alles ükspäev läksin 4 korda teiste tuppa midagi võtma. Ma ei mäleta mida, aga viimasel korral läksin juba kõva häälega vandudes, sest nii närvi ajas, et ma läksin teise tuppa konkreetse asja järele ja siis tegin seal hoopis muud ning sedasi kolm korda järjest. 
  • Kergesti tekkiv õhupuudustunneOlemas.
  • Peavalu, kohin kõrvus Pea otseselt ei valuta, aga “paks” on küll ja kõrvus ka kohiseb. Tegelikult kohati viskab hetkelise terava valu ka suvalisse peanurka. 
  • Südamekloppimine Kergel kujul olemas, aga rohkem esineb üksikuid tugevamaid lööke või hoopis vahele jäänud lööke ja nendest jääb rindu adrenaliinitunne.
  • Kahvatus Seda olen alati olnud. Kui ma veel enne laste sündi päikese käes praadisin, siis võisin ikkagi näost mõnikord nii kahvatuks tõmmata, et mu pea oleks nagu vale keha küljes olnud.
  • Küünte ja juuste haprusLeebemal kujul olemas. Küüned muutuvad vahepeal kihiliseks, aga samas murduma pole hakanud. Juuksed murduvad küll. 
  • Lõhed suunurkades Enne ei olnud, nädal tagasi tekkis esimene.
  • Valulik keel, isutus, isuväärastused (tung süüa kriiti, tsementi, jääd)Mitte ühtegi neist ei ole! Kerged neelamisraskused on ja mõnel leheküljel oli ka valulik neelamine sümptomiks, aga mul ei ole valus, vaid rohkem “tükk kurgus” tunne. 

Minule määras perearst raviks 2 rauatabletti päevas, lisan lühikese infolõigu nende tarvitamise kohta:

Rauapreparaate võetakse parima imendumise saavutamiseks tund enne sööki. Tihti muudavad ravi keeruliseks algul tekkivad seedetrakti ärritusnähud, mis on seotud raua aktiivse imendumisega. (Ärritusnähud on veel leebelt öeldud!) Piima, tee ja kohvi kasutamist üheaegselt rauapreparaatidega tuleks vältida, kuna see vähendab raua imendumist. Vitamiin C soodustab raua imendumist.

Vitamiin C

Eelmise lõigu lõpust luges juba välja ühe põhjuse, miks võtan lisaks C-vitamiini. Seda olen tegelikult vahelduva eduga kogu aeg juurde võtnud. Mõnus suhkrukomm, mida lastega korra päevas krõbistada, lootusega, et see tugevdab meie immuunsust. Tegelikult on ka C-vitamiini puudusel omad sümptomid ja pikaajaline tõsine puudus võib lõppeda halvasti:

  • Sinised laigud kehal – Kas selle all mõeldakse sinikaid? Kui jah, siis neid on mul omajagu ja tekivad väga kergelt. Kui mitte, siis muid siniseid laike mul ei ole.
  • Kerge aneemia – Ma ei tea, kas mul on kerge või raske aneemia. Ilmselt kerge, muidu oleksin juba vereülekande saanud.
  • Kahvatud igemed – Ei oska hinnata.
  • Valusad liigesedOtseselt valusad ei ole, aga jäigad küll. 
  • Haavade aeglane paraneminePole olnud erilisi haavu, aasta alguses tehtud sünnimärgi eemaldamise õmblus paranes küll aeglaselt ja arm jäi kole ning jala peal on ka üks augustis saadud sinikas, mis on siiani veidi sinine ja katsudes kõva, aga muud sinikad ja kriimud on paranenud normaalse kiirusega. 
  • Kurnatus Olemas.

C-vitamiini üleküllus pole ka hea. Suured kogused võivad põhjustada kõhulahtisust ja muid seedeelundkonna häireid, soodustada neerukivide teket jne.

D-vitamiin

Kuigi seda soovitatakse meie laiuskraadil regulaarselt juurde võtta, siis ma ei ole seda kunagi teinud, aga perearstile olen korduvalt noogutanud “jaa, võtan küll”, sest ta on kogu aeg seda soovitanud, aga ma olen olnud lihtsalt laisk ja hooletu. Lastele andsin ka alguses vaid 2 esimest aastat, nüüd annan kõigile. Nendel on D3 vitamiin tilkadena, minul kapslina.

Selle vitamiiniga on lood nii, et ühes kohas oli kirjas, et selle puudus ei avaldu otseselt enesetundes ja teises kohas oli kirjas pikk nimekiri tunnuseid. Võta siis kinni. Aga väidetavalt kaasneb ka D-vitamiini puudusega väsimus, lihasnõrkus, ärrituvus, kurvameelsus ja nii edasi ehk taas kõik asjad, mis mul olemas on. Lisaks pidavat D-vitamiin aitama kaalu alandada – kuna mul see ei alane, siis raudselt on mul vitamiinipuudus. Ärge nüüd selle infokillu peale ohtralt D-vitamiini tarbima hakake, sest selle puhul ei kehti absoluutselt, et küll küllale liiga ei tee.

B12-vitamiin

Selle kohta ütles apteeker ja sama kinnitab ka doktor Google, et ületarbimisega tervisehäireid ei kaasne, aga ma eeldan, et peetakse silmas kerget ületarbimist ja 150 tableti korraga ära söömine ei ole hea idee.

B12-vitamiini puuduse sümptomid:

  • Väsimus, nõrkus
  • Kõhukinnisus 
  • Isutus – Seda tuleb väga harva ette. Sageli tunnen iiveldust ja mõnikord tõesti hakkab üks või teine toit vastu, aga sellele järgneb paar tundi hiljem korralik näljatunne. Tegelikult isutust kui “mul pole millegi järele isu” tunnet tuleb kogu aeg ette, aga kui mina või keegi teine juba midagi valmis on teinud, siis võin süüa kahe eest.
  • Jalgade ja käte tuimus või surin – Surisen harva, tuim ei ole ka see sõna, millega näiteks paremas käes olevat tunnet kirjeldaksin, pigem ikka kange, krampis, raske. 
  • Aneemia
  • Tasakaaluhäired Tasakaaluhäireid ei ole, aga koordinatsioonihäired on küll või ma lihtsalt ei oska enda gabariitidega arvestada ja tunnen end väiksemana kui olen. Sageli kõnnin puusa või õlaga kuskile vastu, varvaste äralöömine on nii sage, et mul on paremal jalal kaks väiksemat varvast tihedatest äralöömistest deformeerunud. Väga hullude äralöömiste puhul olen lasknud oma paistes üleni lilladest varvastest röntgenpilti teha ja need on korras olnud, aga üks varvas ei lähe enam isegi surudes sirgeks ja teisel tuleb iga paari kuu tagant küüs maha. Sorri, kaldusin teemast kõrvale.
  • Depressioon
  • Mälu halvenemine – See on tõesti ikka nii halb, et ainuüksi see põhjustab ärritumist ja depressiooni.
  • Valulik keel – Tegin igasuguseid keeleliigutusi, endiselt ei ole valulik.

 

Magneesium

Seda läksin ka teadlikult ostma, aga esmalt siiski kurtsin apteekrile oma jalatallakrampe ja ta soovitas magneesiumi, seega ainult enda peaga ei ole seda oma menüüsse lisanud.

Puuduse tunnused:

  • Valulikud jalakrambidViimastel nädalatel sagedased külalised, viimastel päevadel lausa eriti sagedased ning seda just jalataldades. Tabavad nii päeval kui ka öösel, tegutsemise ajal ja puhkehetkel, kerge krambitunne on tegelikult pidevalt sees ja kohati tõmbab jalatalla täitsa kortsu. Ka praegu on tunnen vasakus jalatallas kergelt valusat kiskumistunnet.
  • Sipelgad kätes ja jalgadesTuleb harva ette.
  • Silmalau tõmblemineVahepeal vasaku silma laug iga natukese aja tagant tõmbles, aga nüüd pole jälle mõnda aega tundnud, võib-olla tõmbles surnuks. 
  • Väsimus ja närvilisus – Minu keskmised nimed.
  • Iiveldus Umbes pool aastat kuni aasta tagasi tegin mitu korda rasedustesti, sest tundsin kogu aeg iiveldust. Vahepeal läks üle ja nüüd jälle mitu kuud tunnen pidevalt iiveldust, eriti õhtuti. Rase ei ole.
  • PMS – Oooojaaa. Järgmine kord, kui Härra küsib, kas mul on hakkavad päevad, siis vastan, et mul on hoopis magneesiumipuudus. 
  • UnehäiredUnerežiim on mul sassis küll. Kui alles kukkusin iga päev tavapärasest varem voodisse, siis nüüd jälle hiljem ja üleeile öösel ei maganud ma üldse. Kui tavaliselt on uni, aga magama ei jää, siis seekord polnud und ka.

Mageesiumi valis mulle välja apteeker, õigemini siis soovitas just seda. Ma ei süvenenud alguses B6-vitamiini, mida tabletid samuti sisaldavad, aga lugesin nüüd selle kohta ja mul on raudselt B6-vitamiini puudus ka, sest selle sümptomid on taas väsimus ja depressioon. Magneesiumiga on see koos seetõttu, et aitab mineraalil paremini imenduda.

Tegelikult on mul vist kõikide B-rühma vitamiinide puudus ja selle tõttu ka Q-vitamiini puudus, sest esimese tõttu võib tekkida ka viimase defitsiit, mida iseoomustab taas väsimus, jõuetus, kiirenenud vananemine (tõepoolest on kuidagi järsku tekkinud silmade alla palju mikrokortse). Suure tõenäosusega leiaksin A-, E- ja K-vitamiini puuduse sümptomite seast midagi tuttavat, samuti iga mineraalaine defitsiidi tunnuste seast ja kõikide haiguste sümptomite hulgast samuti. Polkovniku lesk noh!

Tegelikult ma täitsa usun, et mul võib olla üleüldine vitamiinide ja mineraalide defitsiit ja seda mitte kehva toitumise pärast, vaid osaliselt 7-aastase “rase ja/või imetav ema” perioodi tõttu, kuigi tarbisin siis igasuguseid vitamiine ja mineraalaineid sisaldavaid toidulisandeid. Küllap neli järjestikust rasedust ja 5 aastat imetamist ikkagi kurnasid organismi, aga ma ei pea seda perioodi põhisüüdlaseks.
Pea iga asja defitsiidi tekkepõhjusena oli äratoodud stress või ülepinge. Selle defitsiiti pole mul põhikooli lõpuklassidest alates olnud, pigem on olnud pikaaegne üleküllus, mille sümptomiteks on nüüd vitamiinide ja mineraalainete puudus.

Ma arvan, et ma ei pea küsima, kas keegi tundis endal ühe või teise asja defitsiidi ära. Küll aga küsin, kas on keegi, kes saab öelda, et tema ei leidnud ühtegi tuttavat sümptomit?
Ma loodan, et mõni õnnelik ikka on ja ehk saan minagi kunagi öelda, et kannan endaga kaasas kahte ämbritäit energiat ja kõik muu on ka hästi. Ma nüüd mõnda aega krõbistan rõõmsalt vitamiine ja hakkan tõsisemalt Orgu kava jälgima ning vaatan paari kuu pärast, kas on midagi muutunud või mitte. _MG_1066