Armastus esimesest puudutusest

Ma ei tea, kuidas teistel on, aga kui ma istun laua taha ja lülitan arvuti sisse, siis kulub mitu head minutit, kuni siin midagi tegema saan hakata. Tavaliselt ma kasutan seda aega püstijalu ära, pesen näiteks nõusid või midagi. Seekord sisustasin aega istudes, määrisin oimukohtadele ja ninajuurele eukalüptiõli ning sõrmeliigestele eukalüpti ja lavandiini segu. Umbes 10 minuti möödudes andis mu artriit vähem tunda, õhk käis ninast paremini läbi ning peavalu hakkas hajuma. Tahaksin öelda, et uskumatu, aga nüüd ma juba usun seda mõnda aega.

Mul oli ühel päeva pea paks, aga ma ei pööranud sellele erilist tähelepanu, sest öö oli jäänud lühikeseks ja arvasin, et olen lihtsalt väsinud, aga mingi hetk tekkis kahtlus, et äkki on mul hoopis palavik. Oligi, lausa 37,3 kraadi, nii et ma ei olnud lihtsalt väsinud, vaid mul oli põhjust otsida peavalu leevendamiseks valuvaigistit, aga mida polnud, seda polnud. Siis meenus, et eukalüptiõli pidavat ka aitama, määrisin seda oimukohtadesse ja pool tundi hiljem oli mu enesetunne sellise pöörde teinud, et ma enam ei lohistanud jalgu ega oodanud kannatamatult hetke, mil lapsed magama lähevad, vaid koristasin energiliselt kööki. Ma ei korista muidu energiliselt isegi siis, kui mul väsimust ega peavalu ei ole, aga tol õhtul tuli järsku täielik tuhin peale.

Liigesepõletike leevenduseks olen eukalüpti ja lavandiini segu kasutanud umbes neli nädalat ning olen selle ajaga eeterlike õlide tõhususele korralikult kinnitust saanud. Tundsin tegelikult juba esimesel kasutamisel, et see tõesti toimib ja isegi kiiremini kui Diclac, aga ma ei julgenud siis veel mingeid järeldusi teha, nüüd julgen – eeterlikud õlid on võimsad! Eukalüpti ja lavandiini segu aitab lisaks artriidile leevendada ka stressi ja unetust, mistõttu olen seda kasutanud nii enda kui laste patjade kõrval uinumise soodustamiseks, saunas leilivees ja kodus ruumi lõhnastamiseks ning 10 ml pudelist on alles veel veidi üle veerandi, seda lihtsalt kulub nii vähe.

Võib-olla peaksin nüüd häbenema, aga ma sain alles eelmise kuu alguses teada, et eeterlike õlide ainus omadus ei ole lõhnamine… Ma olen külmetushaiguste puhul küll eukalüpti- ja teepuuõli kasutanud, aga ma arvasin, et nende eesmärk ongi vaid lõhnaga hingamisteid avada, nii et ma ei kasutanud neid kunagi nahal, ainult (voodi)riietel, et õhk käiks ninast paremini läbi. Okei, mul hakkas praegu veidi häbi küll.

Igatahes, eelmise kuu alguses kirjutas mulle Turblissi-Sirli ega rääkinud sõnagi Turblissist, vaid küsis, milline on minu suhe aroomiteraapiaga. Enda arvates oli meie suhe täitsa hea, mul on ikkagi enamuse ajast eeterlikud õlid saunas kaasas olnud ja vetsu olin ka juba mitu kuud sidrunheinaga lõhnastanud – tõeline aroomiteraapia ju. Sirli teadmiste ja kogemuste kohta lugedes sain aga aru, et mul ei ole eeterlike õlidega mingit suhet, ma isegi ei tea nendest midagi.

Sirli on eeterlike õlide maailmas olnud 15 aastat ja tema armastus aroomiteraapia vastu oli igast lausest sedasi tajutav, et tema sisemine missioon muutus iga kirjaga aina enam ka minu omaks. Ma ei olnud selle kirjavahetuseni kuulnud kordagi nime Balscand, aga täna võtan ka mina mütsi maha hallipäise Harry ees, kes on varsti 25 aastat õlide vallas tegutsenud, aga pole (tsiteerides Sirlit) Balscandile kunagi reklaami teinud ega tea isegi midagi Facebookist ja Instagramist, vaid on terve selle aja elanud oma paksude aroomiteraapia raamatute vahel, analüüsinud maale toodud õlisid ning ajanud detektiivina tootjate jälgi, et tagada õlide eetilisus ja kõrge kvaliteet. Balscandi jaoks on kvaliteet kvantiteedist olulisem ja sama oluline on pakkuda seda kvaliteeti taskukohase hinnaga, et eeterlikud õlid oleksid kõigile kättesaadavad.

Balscandi tootevalikus on 80 erinevat eeterlikku õli, mis on väga muljetavaldav, aga (tsiteerides taas Sirlit) keegi ei tea ega räägi neist midagi. Inimesed lihtsalt ei leia Balscandi üles ja Sirli sisemine missioon ongi tuua Balscand kogu oma säras ja hiilguses inimeste ette. Tundub, et see on nüüd minu missioon ka… Enne Sirli kirju lubasin endale, et ma ei tee edaspidi ühtegi koostööd tasuta või mingi protsendi võrra soodsamate toodete eest, aga siin ma nüüd olen, Balscandi värske kliendina neile tasuta reklaami tegemas.Eeterlikud õlid.JPGMa olen Balscandi juba ümmarguselt 30 eurot jätnud ja seda suurte loobumistega, sest oleksin tahtnud osta veel igasuguseid erinevaid eeterlikke õlisid, baasõlisid, viirukeid, pakendeid segude tegemiseks ja nii edasi. See maailm tekitab lihtsalt hasarti, aga sellesse süvenemine võtab aega ning päris uisapäisa ei saa tegutseda, eeterlikud õlid on siiski tugeva toimega ja neid on võimalik üleannustada, nii et tasub tegutseda tasa ja targu.

Kui Sirli küsis, millise eeterlike õlide segu vastu mul huvi oleks, siis esimesena meenus mulle anti-stress segu, mis kunagi vanemate saunas oli ja millesarnast ma leidnud ei ole, kuigi olen proovinud veel mitmeid taolisi variante. Mul ei ole tegelikult aimugi, kas need kõik on olnud 100% eeterlikud õlid, võib-olla on tegu olnud lihtsalt aroomiõlidega, ma hakkasin alles paar aastat tagasi sellisele asjala tähelepanu pöörama. Igatahes, vastasin Sirlile, et ma tahaksin mingisugust stressivastast segu ja üldse mitte seetõttu, et mul oleks stress, ma lihtsalt mäletan nii hästi, millised emotsioonid tolle anti-stress lõhnaga kaasnesid ja ma tahtsin neid uuesti kogeda.

Tegelikult võib mul mingi allasurutud stress kuskil olla, sest kui ma Balscandi eeterlike õlide valikuga tutvusin, siis automaatselt läksid ostukorvi kõike need, mis aitavad depressiooni, stressi või kurvameelsuse puhul. Ma ei tea, miks ma tundsin, et mul on just neid vaja, aga igatahes oli ostukorvi summa lõpuks üle 100 euro ja see ei tundunud enam üldse anti-stress… Tookord ma siiski ainult tutvusin valikuga, midagi ära ei tellinud ja kui lõpuks ostmiseks läks, siis oli fookus stressivastastelt õlidelt juba mujale liikunud.

Tahtsin tsitronellat, mis eemaldab higilõhna, leevendab grippi, peletab sääski; ylang-ylangi, mis lõdvestab, kõrgendab seksuaalsust, ravib putukahammustusi, soodustab juuskekasvu ja vähendab rasueritust; teepuuõli, mis turgutab immuunsüsteemi, lahtistab röga, kiirendab haavade paranemist, leevendab põletikku, hävitab parasiite; sidrunheina, mis maandab stressi, alandab palavikku, mõjub hästi juustele, peletab putukaid; lavendlit, mis rahustab, lõdvestab lihaseid, vähendab valu ja krampe; roosipuud, mis vähendab väsimust, leevendab ohatist, aknet ja dermatiiti; piparmünti, mis aitab iivelduse vastu, vähendab nohu, leevendab nii peavalu kui ka lihas- ja liigesvalusid, rosmariini, mis ergutab, parandab mõttetegevust, aitab kõõma vastu, korrastab seedesüsteemi; (ja loomulikult) sidrunit, mis suurendab keskendumisvõimet, leevendab köha, tõrjub tolmulesti, rahustab närvisüsteemi ja nii edasi.Balscand eeterlikud õlidTõin praegu õlide omadused väga lühidalt välja, sest kõik need eeterlikud õlid teevad veel palju enamat ja nende kasutusvõimalusi piirab vaid fantaasia. Minul on seda veel vähe, ma saan ideid Sirlilt, internetist ja raamatutest. Sirli soovitusel lisan pesu pestes pesuvahendi hulka eukalüpti ja mul ei ole olnud mitu nädalat vajadust sapiseebiga riideid hõõruda, Kolmanda pükstelt kadusid isegi rasvased plekid, mis olid juba korra pesust ja kuivatist läbi käinud, nii et ma ei lootnud neist enam lahi saada. Põrandaid pestes olen kasutanud sidrunit (et tolmulestad mujale põgeneks), mis on põranda särama pannud ning andnud tuppa mõnusa lõhna. Olen tilgutanud lavendlit riidekappi, et riietel oleks parem lõhn juures ja olen seda samal eesmärgil tilgutanud ka suvalisele riideesemele, kui olen pesu kuivatisse visanud. (Eeterlikud õlid ei jäta plekke, neid võib isegi paberi lõhnastamiseks kasutada.)

Ma olen alles algaja ja vaimuvaene, ma muudkui loen ja mõtlen, et peaks seda, teist või kolmandat katsetama, aga katseteni jõudmise asemel on pea nendest mõtetest hoopis umbes. Viimastel nädalatel on infotulv seoses eeterlike õlidega lihtsalt meeletu olnud, kuid minu huvi on ainult kasvanud, otsisin infot isegi juba aroomiteraapia koolituste kohta, mis enda lõbuks jäävad siiski veidi kalliks. Balscandi koduleht on muidu samuti väga hea infoallikas ja seda täiesti tasuta, neil on õlide juures põhjalik kirjeldus nii toimete kui ka kasutusviiside osas ning “kasulik teada” rubriik on täis väärt näpunäiteid ja retsepte. Ma olen end seal õlide ja retseptide sisse tundideks unustanud ja endale põnevaimad asjad üles märkinud, näiteks “Erootilise puudutuse” massaažiõlide retseptid, mis on mehele ja naisele erinevad.

Ma tahaksin jagada veel palju seda, mida ma endasse viimaste nädalatega olen ahminud, aga kardan, et see oleks ühe postituse kohta liiga suur infotulv, nii et ma jätan oma arvukad märkmed praegu jagamata. Ilmselt ongi targem nendeni siis jõuda, kui need pole enam ainult märkmed paberil, vaid enda kogemused.

Millised on teie kogemused aroomiteraapiaga? Kasutate eeterlikke õlisid tervise turgutamiseks, iluprotseduuride tegemiseks, saunas lõõgastumiseks, majapidamistööde juures või hoopis aias lehetäide peletamiseks? Kui siiani ei ole neid üldse kasutanud, siis kas tekkis huvi proovida? Saad seda teha Balscandi õlidega 10% soodsamalt, kui tasud arvega ja kirjutad kommentaaride lahtrisse “sidrun”, soodustus kajastub arvel ning arve tuleb koos pakiga. Harjumatu eks, nagu samm tagasi kiviaega, aga nii see on, Balscandi aur on läinud toodete kvaliteedi tagamise, mitte kaasaegsete lahenduste ja turustamise peale.

Vaata ka blogi Facebooki lehele, sest Balscand kingib ühele lugejale 15 € väärtuses eeterlikke õlisid ja ma loosin selle virtuaalse kinkekaardi seal 20. mail välja. Tingimused on lihtsad (nagu alati), ei mingeid kohustuslikke jagamisi ega lehekülgede laikimisi, aga huvilistel soovitan küll vabatahtlikult Balscandi Facebooki lehte jälgida. Sirli ehitab seda vaikselt üles ja tutvustab seal lühidalt, aga põnevalt erinevaid eeterlikke õlisid ja nende kasutusvõimalusi ning annab häid ideid. Viimati lisas ta lehele õpetuse, kuidas valmistada ise puidupulkadega kodulõhnastaja, mis on üdini naturaalne ja näeb nii hea välja, et tahan enda koju samasugust.

Kas te muidu teate, mis häält teevad eeterlikud õlid? Umbes sellist, vähemalt nii ma kuulen, kui õlisid kasutan:

Hall härg, mädä silm piäs

Otsisin postituse pealkirja jaoks Folklore.ee andmebaasidest pudruteemalisi vanasõnu ja mõistatusi ega suuda enam kunagi võisilmaga putru sama pilguga vaadata, sest just see on vastus halli härja ja tema mädase silma mõistatusele. Sama lugu ka mädapüti ja igasuguste mädaste selgade või aukude mõistatustega (alates numbrist 4630). Tekib küsimus, kas vanasti oli mädal mingi muu tähendus, et seda nii ohtralt pudru kirjeldamiseks kasutati? Või oli inimestel kesisest toiduvalikust nii villand, et negatiivsed seosed olid kerged tekkima?

Minu lapsepõlves küll kesist toiduvalikut ei olnud, kuid pikka aega oli minu kiireks hommikusöögiks tops kohupiimakreemi ja kuigi sellest on juba 15 aastat möödas, on mul kohupiimakreemidest siiani isu täis, ainuüksi mõte neist ajab iiveldama. Kui mädaste mõistatuste autorid tundsid pudru suhtes midagi sarnast, siis mõistan neid täielikult. Minu loodud mõistatus kõlaks ka umbes nii: tops külmkapis, sees kohutav piin…

Pudru puhul on erinevaid variante nii palju, et see hommikusöök ei muutu vist kunagi päris üksluiseks. Endal küll kogemus puudub, aga järeldan seda teiste kogemusest. Kui Instagramis ja Facebookis küsisin, kas 10 hommikut putru oleks väljakutse, siis enamus vastasid, et ei ole ja nii mõnigi lisas, kuidas nende peres süüaksegi peaaegu igal hommikul putru, niimoodi aastast aastasse.

Ka meie jaoks ei olnud väljakutse (mille Helen meile esitas) süüa 14 hommikut järjest putru, aga mõni puder ise oli väljakutse.
14 hommikut putru
Igal hommikul enne või pärast söömist tehtud pilt. 

Tegin esimesel hommikul segu kahest Helde sarja soolasest pudrust, sest arvasin, et sedasi võiks porgandiga variant meile meeldida, aga eksisin, see rikkus hoopis vinnutatud lihaga pudru ära. Selle segu söömine oli päris kindlasti väljakutse! Porgandi ja seemnetega mitmeviljahelvestest tehtud kotletid meeldivad muidu meile kõigile, lihtsalt pudruna see helbesegu peale ei lähe.Helen Helde kotletid 2Heleni kodulehel leiduva retsepti järgi tehtud kana-kodujuustukotletid mitmeviljahelvestega.

Segaputrudest rääkides, siis Silver tegi siin mingi aeg vinnutatud lihaga putru… Ma sain kohe aru, et hommikusöögi juures on midagi valesti, aga eriti imelikuks läks asi siis, kui koos vinnutatud lihaga jäi hamba alla rosin. Minu hämmingu peale teatas Silver, et vinnutatud lihaga helbeid oli vähe, ta pani jõuluputru juurde… Jõuluputru! Kes nii teeb?

Ma lisan putrudele sageli kaerakliisid juurde, aga eriti hea on kaerakliipuder ise… Avastasin selle tänu lugejatele, kes seda sügisel mannapudru asemel soovitasid – aitäh soovitajatele! Tegin Instagrami storys suuremat sorti pudruküsitluse ja viimase seisuga ei ole 78% vastanutest kaerakliiputru söönud. Ma soovitan proovida, see on veel parem kui mannapuder, aga palju tervislikum. Kaerakliid sisaldavad kõige rohkem kiduaineid, see on ka põhjus, miks neid teistele putrudele juurde lisan, see kulub mu aeglasele seedimisele ära. Kellel veel aeglane ainevahetus, siis eriti hea hommikune ärataja on soolane puder tšillisädemetega (Santa Maria Chili Explosion)NeljaviljahelbedTšillisädemed, keset lauda, või kõrval.

Soolase alatooniga pudruna läheb meil kõige paremini peale mädase silmaga hall härg võisilmaga (mitte margariinisilmaga!) neljavilhapuder, seda lapsed tellivad, tatrahelbepuder meeldib neile ka, aga vinnutatud lihaga putru söövad nad pika vinnaga…

Tatrahelbed saatis meile Helen, ise ei ole ma neid kunagi poest ostnud ega ole varem üldse tatrahelbeputru söönud. Tatart teen muidu sageli, aga seda lõunaks või õhtuks, mitte hommikuks. Kuigi maitselt on need peaaegu ühesugused, hakkas mulle väljakutse viimasel hommikul tatrahelbepuder vastu (jätsin pool alles, edasi sõin hoopis kooki) ja sellega sai minu pudruisu paariks päevaks otsa. Ainult paariks!

Millest ei saa mul vist kunagi küll, on Helde sarja mitmeviljahelbed jõhvika, kookose ja õunaga. Mind täitsa hämmastas, kui Instagramis vastas valdav enamus, et see puder ei maitse neile. Minu arvates läheb see iga söömisega aina paremaks, nii et soovitan uuesti proovida. Ma teen seda vee ja piimaga (pooleks või piima natukese rohkem), maitsestan meega, mõnikord raputan peale ka kaneeli (kiirendab ainevahetust, nagu tšilligi) ja ongi ideaalne puder valmis. Helen Helde jõhvikaga 2Jõhvika, kookose ja õunaga Helde sarja puder, mis on väga hea ka igasuguste lisanditeta.

Alguses meeldisid mulle mõlemad Helde sarja magusa alatooniga pudrud võrdselt, aga ajaga on jõhvika ja kookosega variant nii palju rohkem meeldima hakanud, et õuna ja mustsõstraga putru polegi ma enam teinud, lihtsalt pole isu selle järele. Küll käivad neelud aegajalt sellest helbesegust tehtud muffinite järele… Soojad muffinid ja külm piim, mmm.Helen Helde muffinid ja küpsisedHeleni kodulehe retseptide järgi tehtud küpsised ja muffinid. Maitsesid väljanägemisest paremini. 

Instagrami küsitluse põhjal meeldisid vastajatele enim neljaviljapuder ja riisihelbepuder, vähim meeldisid mõlemad Helde sarja magusa alatooniga pudrud ja tatrahelbepuder. Kaerakliipuder sai ka palju eitavaid vastuseid, aga kuna seal kadus küsimus ära, siis seda ma ei arvesta. Tulemused veidi üllatasid mind, sest ma ei kujuta ette, kuidas saab enamikule meeldida riisihelbepuder rohkem kui jõhvika ja kookosega mitmeviljapuder…

Riisihelbeputru olen elu jooksul mõned korrad teinud, aga siis kasutasin maitsestamisel veel julgelt suhkrut ja sõime putru kisselliga. Nüüd maitsestasin putru ainult meega ja tulemuseks oli üsna maitsetu kokkukleepunud riis. Teist korda seda tegema ei kipu, aga kuna enamuse arvates pole pudrul viga midagi, siis järelikult oli viga minu valmistamisviisis.

Märts oli riisikuu, siis lisas Helen sotsiaalmeediasse erinevaid retsepte, kus riisihelbeid kasutada saab ja nii mõndagi tahan järele proovida, näiteks kookospiima ja mangoga riisihelbeputru või riisidesserti mango ja granadilliga. Instagramis soovitas üks lugeja teha riisihelbeputru mustsõstarde ja mandlitega või peekoni ja salatiga, need variandid kõlavad ka täitsa hästi. Eks ma varsti saan teada, kas riisihelbepuder jääbki minu jaoks väljakutseks või saame sõpradeks. Helen helbed.jpgKavatsen nüüd koolivaheajal esitada pudruväljakutse ka oma vanematele ehk plaanin maal olles neile igal hommikul putru teha. Ma mäletan enda lapsepõlvest ainult mannaputru ja see saab olema ainus, mida ma neile ei tee. Riisihelvestega ei hakka ka ilmselt katsetama, aga teised pudrud saavad olema kenasti esindatud, ehk hakkavad neilegi meeldima.

Muide, tänu lugejatele sain teada, et puder on tegelikult laiskade hommikusöök – aitäh jälle kõigile, kes ütlesid, et putru ei pea keetma! Seda tõesti ei pea tegema. Ma panen hommikul pudruhelbed valmis, valan potti veidi vähem vett, kui õpetuses kirjas ja lähen muid asju ajama. Kui vesi läheb keema, siis valan helbed sisse, segan paar ringi, tõmban poti tulelt ja jätan pudru 10 minutiks paisuma. Ma seisan sedasi pliidi ees kokku 1-2 minutit, nii et hommikupuder ei tähenda mingit aeganõudvat vaaritamist.

Kuigi ma tean, et puder on kiire ja soodne hommikusöök, kaldun ikkagi sageli võileibade poole, sest… Ma ei tea, harjumus. Kui eelmise aasta lõpus sõime juba väga sageli putru, siis mingi aeg vajusin võileibade juurde tagasi ja putru tegin heal juhul 3 korda nädalas. Praeguse väljakutse raames sõime üldse esimest korda 14 hommikut järjest putru ja see ei olnud tegelikult üldse raske, pigem hakkas tekkima juba mõnus harjumus ja ka igatsus, kui pärast väljakutset sõin kahel hommikul võileiba.

Ma olen alles viimastel aastatel (alates Orgu kavaga tutvumisest) hakanud rohkem putrusid tegema, varem tegin ainult mannaputru ja see on ilmselt miski, mille olen lapsepõlvest kaasa võtnud. See tekitas minus sageli süümekaid, sest olen alati pidanud putru kasulikuks ja heaks hommikusöögiks, olen lihtsalt olnud oma harjumuste ori. Võib-olla peaksin iseendale sagedamini selliseid väljakutseid esitama, et hommikupuder muutuks harjumuseks, millest enam lahti ei saa.

Või siis peaksin end rohkem motiveerima teadmisega, et mul on võimalus anda lastele kodust kaasa harjumus süüa hommikuti putru…
Helbe-Helenid
Postitus on sündinud koostöös Heleniga, kes varustab meid pudruhelvestega. 

Läheks äkki pappkastidega toiduabi järjekorda?

Eelmises postituses kirjutasin, kuidas käisime suurperedele mõeldud kinoseansil ja see on miski, mille eest oskan olla ainult tänulik. See on väga tore, kuidas Forum Cinemas suurperesid mitu korda aastas sedasi tunnustab, võõrustab ja popkorniga kostitab, kahju on vaid sellest, et kinokett, mis asub Tallinnas, Tartus ja Viljandis, kõigini ei jõua.

Samamoodi tunnustab (peamiselt vist oma maakonna) suurperesid Rakvere Teater ja oleme tänulikult nendegi poolt pakutud võimalusi korduvalt kasutanud, viimati sügisel, kui etendus “Põrsas Desmond ja sookolli lõks”.

Igal aastal on Rakvere Teatris olnud ka Lääne-Virumaa Suurte Perede Ühenduse jõuluüritus, mille raames on pered saanud vaadata soodsamalt lasteetendust ja vähemalt neli piletit ostnud pered on saanud jõulupakke. Me oleme ühe korra sellest üritusest osa võtnud ja oma jõulupaki saime kätte pärast jõule, sest me lihtsalt ei saanud kohapeal aru, et seal midagi jagati.

Jõulupakk valmistas tookord veidi pettumust, sest see sisaldas mahlajooke, maitsevett, suures koguses kiirnuudleid ja mitu pakki tuhksuhkrut, mis olid kõik aegunud. Kahtlase väärtusega olid ka kilekotti pakendatud kivikõvad piparkoogid ja lutsukommid, mille säilivusaegu polnud kuskil kirjas.

Rõõm oli vaid Kalevi küpsistest, mille “parim enne” kuupäev ei olnud veel kukkunud ja mida me polnud varem ega ole ka hiljem söönud, me pole neid isegi kunagi müügis näinud. Küpsised olid väga head, nii et need kompenseerisid muu.

Piparkoogid ehk olid jagamise ajal vähem kivid, me saime oma paki ikkagi mitu nädalat hiljem kätte, nii et võis meie endi süü olla, et need selleks ajaks kahtlase väärtusega olid. Aegunud asjad olid aga aegunud juba jõuluürituse ajal, vaid kiirnuudlite kuupäev kukkus kolm päeva pärast seda.

Kuigi ma tean, et mahlajoogid, maitseveed, kiirnuudlid ja ilmselt ka tuhksuhkur säilivad veel pikalt pärast “parim enne” kuupäeva möödumist, olid need jõulukingitusena minu jaoks ikkagi veidi alandavad. Tekkis selline “noh, saite palju lapsi, olete vähekindlustatud, häid jõule nüüd aegunud kiirnuudlite ja vee peal” tunne, mis omakorda tekitas tunde, et ma olen jube tänamatu, sest kingitud hobuse suhu ju ei vaadata, eks.

Kuna me ei tarbi mahlajooke, maitsevett, kiirnuudleid, lutsukomme ega kasuta toiduvalmistamisel tuhksuhkrut, siis meil need asjad kasutust ei leidnud. Midagi läks soovijatele, midagi kraanikaussi ja midagi prügikasti. Kalevi küpsistest jagasime ka poole laiali, ei jätnud meie silmis ainsat head kraami täies mahus endale.

Sellest on mitu aastat möödas ja praegusel ajal saan ma korra või kaks nädalas teateid pealkirjaga “toidukaup”. Ma pole nendest kirjadest kunagi välja teinud, aga 8. jaanuaril nägin Facebookis, et üheks vabatahtlikuks toidujagajaks on Baruto, mille peale süvenesin rohkem piltidesse ja märkasin, et jagatava kauba hulgas on kirjadega kurgid, mida pidasin Luunja omadeks. Tundus, et tegu on väärt kaubaga ja pakkusin Silverile välja, et läheme ka huvi pärast oma pappkastiga kohale, maksame ikkagi samamoodi 40 eurot aastamaksu ega peaks end halvasti tundma, kui ühe korra toiduabist osa saame.

Silver küll kõhkles, sest tegu polnud väga tavapärase ettepanekuga, aga õhtul kella 18 ajal, pärast 7 euro suuruse osalustasu maksmist, seisime me pappkastidega õues toiduabi järjekorras. Õnneks oli pime. Nali naljaks, alguses oli tõesti ebamugav olla, aga kuna valdav enamus seisjatest olid samuti hästi riides ja sõitsid korralike autodega, siis saime aru, et me ei eristu teistest kuidagi ja ebamugavustunne kadus.

Me seisime päris kaua, kena kolmveerand tundi, kuni siis viimaste hulgas hõigati “Siidron” ehk juhtus see, mida me ootamise ajal naljatades lootsime: “Äkki veab ja me perekonnanime hääldatakse kuidagi valesti, siis ei tunne keegi meid siin ära.” Ilmselt tunti nimetagi ära, meil oli oodates lihtsalt lõbus lõõpida, Neljas tegi seal samuti nalja ning teatas suvaliste perekonnanimede peale, et meie olemegi need ja kukkus meid ukse poole tirima.

Ühesõnaga, läksime lõpuks viimaste hulgas sisse ja saime enda kaks suurt kasti toidukraami kätte. Asjad olid meile juba valmis pandud ja meie pappkastid läksid hunnikusse järgmist jagamist ootama, nii et me kohapeal üldse ei näinudki, mida täpsemalt kastidesse pannakse. Kui ootamine välja jätta, siis kõik käis ruttu, tänasime tublisid jagajaid ja sõitsime koju saadud toidukaubaga tutvuma.

cofToiduabi, millest võiks jaguda nädalateks.

Kodus selgus, et kirjadega kurk ei olnud Luunjast, vaid Soomest nagu ülejäänud kaup. Meenutan, et oli 8. jaanuari õhtu ja lauale sai siis laotud:

  • 36 topsi midagi kohupiimakreemi või jogurti sarnast kuupäevaga 02.01
  • 3 pakki täispiima kuupäevaga 31.12
  • 1 pakk sojapiima kuupäevaga 30.12
  • 10 poolekilost pakendit pudingut kuupäevaga 03.01
  • 12 väikest pudelit jogurtismuutit kuupäevaga 04.01
  • 1 karp vegan seitankunkkut – isegi Google`i tõlge ei tea, mis see on – kuupäevaga 04.01
  • 3 mozzarella juustu kuupäevaga 06.01
  • 2 kiletuubis pastinaagipüreed kuupäevaga 05.01
  • 2 karpi kõrvitsa-bataadisuppi kuupäevaga 05.01
  • 3 karpi kanapastat kuupäevaga 09.01
  • 3 kilo vaakumpakendis kartulikuubikuid kuupäevaga 16.01
  • 1 kott kartulisalatit teadmata kuupäevaga
  • 1 kott väikeseid pannkooke teadmata kuupäevaga
  • 5 karpi värskeid kirsstomateid
  • 5 pikka kurki
  • 1 karp värskeid viinamarju
  • 2 peotäit enam-vähem värskeid tomateid
  • 2 pakki veidi kuivanud välimusega rooskapsaid
  • 3 poolikut kaalikat
  • 2 spargelkapsast
  • 2 potti rooma salatit
  • 1 pott peterselli

Täiesti pöörane kogus toidukraami, millest oleks võinud jaguda nädalateks, aga meid kohe kuidagi ei kõnetanud mõte tarbida nädalaid piimatooted, mille “parim enne” oli juba samal õhtul ammu möödas. Tuli hakata valima ehk degusteerima, mida jätame, mida mitte.

Kreemitopsidega oli lihtne, Silver ja lapsed mekkisid üht ja mitte kellelegi see toode ei meeldinud. Võimalik, et see polnud veel halb ja tegu oli lihtsalt soomlaste maitsemeele järgi oleva asjaga, aga oli selge, et meil see kaubaks ei lähe. Ei läinud ka minu vanemate juures, kus muidu süüakse selliseid asju vähe rohkem.

Piima ei hakanud keegi maitsema, sest 30 ja 31 detsember olid ikkagi eelmisel aastal ning me ei teadnud, mis tingimustes neid vahepeal hoiti.

Puding ja jogurtismuuti maitsesid hästi, jätsime osa endale, osa jagasime laiali, aga seda alles jäetud kogust ei suutnud me ära tarbida, sest “parim enne” kuupäevadest möödus kiiresti 10-11 päeva ja minu jaoks on seda piimatoodete puhul liiga palju.toiduabi 2Vegan seitankunkku lõhnas nagu piparkook, aga maitses nagu … ma ei tea, soolestikust läbi käinud piparkook … See oli nii jubeda maitsega, et sülitasin selle otsejoones välja ning nägin siis, et see ei olnud “parim enne”, vaid “kõlblik kuni” 04.01. See läks koos kõrvitsa-bataadisupiga prügikasti, sest tollelgi oli “kõlblik kuni” kuupäev. Prügikasti läksid ka pannkoogid ja kartulisalat, kuna esimesed tundusid Silveri ja laste jaoks vanad ning teine tundus mulle kahtlane.

Soome kartulisalat on muidugi üleüldse kahtlane, seal suurt midagi peale kartuli ja äädika ei olegi, aga mulle on see aja jooksul meeldima hakanud. Paraku toiduabi hulgas olnud salat mulle ei meeldinud, selles oli midagi teistmoodi ja kui nüüd vaadata, millest suurem osa toiduabist koosnes, siis võib oletada, et nii pannkoogid kui ka salat olid ületanud “parim enne” või “kõlblik kuni” kuupäevad.

Mozzarella juustu jagasin ära, sest ma pole seda kunagi ostnud ega tea, mis maitsega see olema peab ja ma lihtsalt ei oleks aru saanud, kas juust kõlbab veel süüa või mitte. Sama lugu pastinaagipüreega, millega ei osanud ka keegi teine midagi peale hakata.

Kanapastad viisin järgmisel päeval vanematele, sest neil on mikrolaineahi, meil mitte.

Kaalikad ja rooskapsad läksid ühepajatoidu sisse, kurgid ja salatilehed sõime merisigadega kahe peale ära, kartulikuubikutest ja viimastest tomatitest tegin seljankat, nii et midagi läks ikka asja ette ka.

Laias laastus läksidki meil kaubaks vaid köögiviljad ja viinamarjad. Piimatooted ja muud asjad olid pigem koormaks, sest suur osa tuli kohe ära visata, suur osa tuli laiali jagada ja alles jäetud kogust ei suutnud me loetud päevadega ära süüa ning see tekitas süümekaid, sest meile ei meeldi sedasi toitu raisata.

Üldse tekkisid selle toiduabiga taas nii vastakad tunded. Mõeldes toiduabile, siis tulevad silme ette pigem läbimõeldud pakid, mis sisaldavad põhiliselt erinevaid kuivaineid ja konserve, mitte aga kaootilised kastid, mis sisaldavad “kõlblik kuni” ületanud vegantoite ja suures koguses piimatooteid, mille “parim enne” kuupäevast on päevi või isegi nädal ja rohkem möödas.

Kui mõtlen sellele, kas meie pere reaalselt mingit abi sai, siis mitte eriti, sest toiduabi saamiseks oli rahaline kulu umbes 12 eurot ja ajaline kulu kena poolteist tundi, millest kolmveerand tundi kulus õues järjekorras külmetamisele. Kuna asja ette läks meil peamiselt roheline kraam, siis poest oleksime samuti 12 euro eest omajagu köögivilju saanud ja seda kiiremini ning mugavamalt.

Meie puhul on tegu muidugi enda pirtsakusega, sest piimatooteid oleks meil olnud küll piisavalt, et terve kuu nende najal hommikuid alustada, lihtsalt need kuupäevad … Teine asi on muidugi see, et me ise ostame jogurtijooke, pudinguid ja kohupiimakreeme harva või väga harva ning piima kulub meil ka umbes liiter nädalas, sest meil on teistsugused toitumisharjumused ja seetõttu ei jõudnud me alles jäetud piimatooteid lühikese aja jooksul ära tarbida, lihtsalt ei suutnud neid vägisi süüa ja pean jälle mainima, et ega need kuupäevad väga ei kutsunud ka. PowerlessYellowishBedbug-smallMa ei hakka oma kahe kogemuse põhjal paikapidavaid järeldusi tegema ja eeldan, et kokkuvõttes on selline toiduabi päriselt abiks, sest muidu ei oleks inimesed igal nädalal oma pappkastidega ühenduse ukse taga. Küllap see nii käibki, et saadud abipakist sorteeritakse lihtsalt endale sobivad asjad välja ning võitjaks jäävad mõlemad pooled, aegunud kaubast lahti saanud annetajad ning veel söödavad asjad välja selekteerinud suurpered.

Kurvaks teevad vaid need mõtted, et äkki on mõnes peres abi nii väga vaja, et seal süüakse kinnisilmi ka “kõlblik kuni” ületanud toidud ära. Minu jaoks pole ükski abivajaja nii väärtusetu, et peaks saama annetusena halvaks läinud toidukraami, kõige vähem peaksid sellist toiduabi saama lapsed. Kui üldse keegi, siis pigem vangid.

Siinkohal ei heida ma midagi ette suuri peresid ühendavatele organisatsioonidele, kes teevad vahendajatena ainult tublit tööd – nad ei tea ette, mida saadetakse, nad võtavad vaid annetused vastu ja jagavad need suurperedele vahel ära. Ma ei tahaks midagi ette heita ka annetajatele, aga mul jäi sellest toiduabist veidi mõru maik suhu ja ma ei pea silmas vegan-seitankunkku maitset, see kadus õnneks ruttu.

Ma ei peaks siin muidugi üldse kobisema, sest me pole toiduabi sihtgrupp ja isegi kui oleksime, siis oleks inetu viriseda, nii et ma ei virise, aga tunnistan, et südamepõhjani tänulik ma samuti ei ole. See ei tähenda, et ma ei oleks üldse tänulik, olen küll, aga selle tänutunde kõrval tunnen ka muid tundeid, näiteks alandust ja pettumust. Viimast ka iseenda suhtes, et ma üldse nii tunnen, kui peaksin olema ainult tänulik.

Täna ei tunne ma tegelikult enam suurt midagi, aga kodus saadud toidukraami sorteerides toimus sees küll paras tunnete virr-varr. Kogemus ise oli siiski meeldejääv, sageli ikkagi ei seisa toiduabi järjekorras ega degusteeri kukkunud kuupäevaga uusi maitseid.

Teemat muutes või veidi isegi teemas olles, siis kui palju on mu lugejate hulgas üldse suurperesid? Kas kuulute oma maakonna suurperesid ühendava organisatsiooni alla? Lääne-Virumaal said viimati alates neljalapselised liituda, aga mõnes maakonnas võetakse vastu juba kolmelapselised pered, nii et kes veel pole liikmeks astunud, siis tasub uurida. Üldse mitte toiduabi pärast, kuigi ka see võib tegelikult abiks olla.

Me maksame ühendusse kuulumise eest 40 eurot aastas ja vastu saame märksa suuremas väärtuses hüvesid, kuigi me ei kasuta isegi pooli võimalusi, võtame osa vaid erinevatest üritustest ja omame veidi soodsamalt Perekaarti, mis leiab meil ka üsna sageli kasutust. Õigus, koolikotid saime ka ühenduse kaudu ja igal aastal saaksime veidi koolitarbeid ka, kuid olen nendest ära öelnud, sest on peresid, kus on neid rohkem vaja.

Ühendusse kuulume rohkem ikkagi erinevate ürituste pärast, sest väljasõidud lastega on võrdlemisi kulukad ja on tore, kui mõned korrad aastas saab käia kuskil tasuta või oluliselt soodsamalt. Selline tunnustamine kulub vast igas suurperes ära ja kus kulub ära palju enamat, siis organisatsiooni kuuludes on võimalik saada abi nii toidu, riiete, koolitarvete, hambaravi, laste huvitegevuse toetuse ja palju muu näol.

Meie toiduabi kogemust ei tasu siinkohal tähele panna, kindlasti on ka paremaid kogemusi ja ega meie omagi tegelikult halb ei olnud, köögiviljad kulusid ära ja puding maitses nii hästi, et tõenäoliselt ostame seda (ühe paki, mitte 5 kilo), kui suvel jälle Soomes oleme.

Pilt on tehtud järjekordsel suurperede üritusel, mis toimus meie laste koolipäeval, nii et poistel vedas ja nad said poppi teha.