Kes ei söö toorjuustu?

Olete kindlasti tähele pannud Philadelphia toorjuustude reklaame erinevate blogijate erinevates kanalites. Mina olen ka, aga ma pole kunagi nendesse süvenenud, sest ma ei söö toorjuustu. Õigemini ei söönud…

Kui ma ise sain nüüd pakkumise proovida seitset erinevat Philadelphia toorjuustu, siis ma võtsin selle vastu põhimõtteliselt ainult tasu pärast ja veidi ehk ka Milka toorjuustu pärast, aga olin valmis selleks, et isegi see ei lähe mulle peale. Ma olen ikkagi toorjuustu maitsenud ja see on olnud minu jaoks sama jube asi kui maitsestamata jogurt. Ma viimast ei osta kunagi ja toorjuustu olen ostnud ainult siis, kui olen teinud Olga Kaju retsepti järgi küpsisetorti, ehkki ma ei saanud hästi aru saanud, kuidas nii maitsetu asi saab sobida nii maitsva tordi sisse.

Igatahes, koostöö kokkuleppe ja toorjuustude minuni jõudmise vahele jäi päris pikk aeg ning mul tekkis selle jooksul isegi kerge uudishimu, või siis päris suur, sest ma jäin poes Philadelphia toorjuuste vaatama ja tõin küüslauguga variandi koju kaasa. Kodus tundsin kergendust, sest see oli nii hea, et lapsed sõid selle mul põhimõtteliselt eest ära. Tänu sellele tekkis mul ettekujutus, millised neist saavad meilt kiidusõnu ja millised mitte (ikka need kõige tavalisemad, imelikud, maitsetud) – ütlen etteruttavalt ära, et päris täppi ma ei pannud ja ainsana valmistas pettumust maitse, millele panin kõige suuremad lootused.

Teistsugune lõunasöök – toorjuustude degusteerimine.

Kuna Estover soovitas proovida toorjuustu võileivakattena (seda nii või kui ka juustuviilu asemel), siis määrisin erinevaid maitseid näkileivale, kaerasepikule ja mitmeviljakuklile ning juurde lisasin vaid tšillisädemeid, salatilehti ja tomatit. Kui esimesed pildid said tehtud, siis lasin näljased lauda – mis te arvate, millisest maitsest lapsed alustasid?

Kõik krabavad esimesena magustoitu.

Loomulikult Milka toorjuustust! Mulle meenutas selle maitse natukese kakaovõid – kas olete seda kunagi söönud? Seda müüdi samasuguses pakis nagu tavalist võid, aga ma pole seda juba aastaid poes näinud, ma pole muidugi otsinud ka.

Nutellat ega teisi taolisi šokolaadikreeme ma koju ei osta, aga Milka toorjuustu varusin küll täna juurde. Muide, ma pole juba aastaid koju valget saia ostnud, nii et Milka toorjuustu määrime ka sepiku peale ja täitsa hea on sedasi. Ütleksin, et sellise kombo näol on tegu isegi täitsa süütu maiusega – Milka toorjuustus on ikkagi poole vähem kaloreid kui Nutellas ja täisterasepik sisaldab palju kiudaineid.

Suva see Milka, näkileib ja küüslauguga toorjuust on teema!

Kõigile Milka toorjuust siiski peale ei lähe, Neljandale ei maitsenud see üldse, ta ei söönud isegi poolikut sepikuviilu lõpuni. See eest meeldisid talle teised neli maitsestatud versiooni ja ta määris neid näkileibadele, kuni viimased otsa said. Näkileibade näksimine meile meeldib, siiani olime peale määrinud juustu-küüslauguvõiet, aga selles on ligi kolm korda enam kaloreid kui light toorjuustus, nii et edaspidi jääme viimase juurde – küüslaugu ja ürtidega variant on ideaalne alternatiiv.

Näkileivad toorjuustuga.

Teine maitserohelisega toorjuust on murulaugu oma, see on sama hea ja sobib nii näkileiva peale kui ka mitmeviljakukli vahele. Tavaliselt on mul mõlemad kuklid võiga määritud ja vahel on juust-salatileht-tomat-juust ning mõnikord veel singiviil ka. Nüüd ainult määrisin toojuustu ja panin salatilehe koos tomatiga vahele, see tundus nii … lahja. Tegelikult oli sedasi isegi parem, toorjuustuga ma ei koonerdanud, nii et kukkel oli mõnusalt mahlane ja maitsev.

Lihtne, kerge ja maitsev “burger”.

Võileivad on meil kodus au sees, esiteks ei suuda mina juua kohvi, kui ma midagi sinna kõrvale ei söö ja viimasel ajal joon ma palju kohvi (et siis teate, miks ma jälle paksuks olen läinud), teiseks söövad lapsed koolis lõunat kell pool 11, aga selle najal nad õhtuni vastu ei pea ning sinna vahele oleks liig veel üks soe toidukord lisada, nii et koju tulles teevad nad endale võileiva või kaks. See ka muidugi ideaalne lahendus ei ole, kahe võileiva toiteväärtus võib olla suuremgi kui ühe korraliku supi oma , aga mitte siis, kui katteks on ainult toorjuust.

Selles burgeri vahel on ohtralt kreemist toorjuustu, aga kaloreid on kokku ainult ca 280. Tass on pärit EBA kinkekotist, sain alles nüüd selle hinna teada – rohkem sellest kohvi ei joo.

Viimased kaks nädalat pole meie kodus olnud ei juustu ega sinki ja keegi ei igatse ka neid, lapsed määrivad meeleldi sepikule või palaleivale toorjuustu ning panevad peale viilu tomatit või kurki ja sellest täiesti piisab.

Philadelphia toorjuustud.

Muide, ma alustasin postituse kirjutamisega eile ja mul oli seda väga raske teha, sest mul on õhtuti hull nälg ja see pildimaterjal ei aidanud hästi kaasa. Ma läksin kella 23 ajal külmiku juurde, et teha endale üks toorjuustuleib, kuid kapis oli ainult tühi karp, oli teine isegi juba puhtaks pestud… Midagi muud ei olnud ka võtta, nii et tegelesin piineldes piltidega edasi.

Hommikul aga läksin lasteaiast otse poodi ja ostsin lisaks Milka omale ka Philadelphia Original toorjuustu ehk siis selle kõige tavalisema, imeliku, maitsetu… Tuleb välja, et see polegi nii halb, tšillisädemete ja tomativiiluga on see pigem isegi vastupandamatult hea ja just sedasi ma seda eile õhtul süüa tahtsingi. Sõin siis täna hommikul. Eilse eest ka…

Nii lihtne ja nii hea! Coopi palaleib on ka uus avastus, üldse vist uus toode – see on tehtud täisterajahust, sellesse pole lisatud suhkrut ja see maitseb hästi.

Ma ei tea, kas klassikalisel ja klassikalisel toorjuustul on vahe, aga minu arvates maitseb Philadelphia oma hoopis teistmoodi võrreldes nendega, mida proovinud olen. Tõenäoliselt oli toorjuustu maitse minu jaoks lihtsalt võõras ja ma ei hakanud rohkem proovima, sest tegelikult ei ole toorjuust üdse maitsetu, hoopis väga maitsev on. Eriti hästi sobib see sushi sisse.

Hehee, tegelikult ei ole mul õrna aimu ka, kas “Philadelphia” sushis on just Philadelphia toorjuust, aga eeldan, et on.

Philadelphia Light ei jätnud mulle erilist muljet, kuigi tšillisädemete ja tomativiiluga oli see ka täista hea, klassikaline lihtsalt on parem.

Minnes tagasi maitsestatud toorjuustude juurde, siis teised kaks maitset on sibula ja paprika oma ning magusa tšilli oma. Esimene ei kõlanud isuäravatalt, aga on sama hea kui maitserohelisega variandid – seda ütlen pigem laste arvamuse põhjal, ma sain sellega vist ainult ühe näkileiva, järgmisel hetkel leidsin külmikust juba tühja karbi. Tahtsin seda juurde osta, aga Konsumis või üleüldse Coopis seda ei leidu, ka e-poes on olemas vaid kolm varianti (millel on kuni 29.11 soodushind).

Magusa tšilli oma osas olid mul suured lootused, sest ma olen tšillisõber ja ma eeldasin, et selles on mõnusat tulisust, aga minu jaoks oli selle maitse väga läila. (Näki)leiva peal ei läinud see üldse peale, ka siis mitte, kui tšillisädemeid ohtralt juurde lisasin. Lapsed ütlesid, et neile see meeldib, aga teised maitsed meeldisid nii palju rohkem, et see jäi seisma.

Üritasin magusa tšilli toorjuustu teisiti ära kasutada ning tegin kooresid nuudleid krevettide ja šampinjonidega, aga ei läinud see ka peale. Magus tšilli pole minu teema, aga kellegi jaoks on see kindlasti lemmik.

Et postitus ei lõpeks pettumusenoodiga, siis jagan veel üht eriti lihtsat küpsisekoogi retsepti: võta küpsis, määri peale Philadelphia Milka toorjuustu, head isu!

Kuidas teiega on lood, sööte või ei söö toorjuustu? Aga võileibu?

Armastus esimesest puudutusest

Ma ei tea, kuidas teistel on, aga kui ma istun laua taha ja lülitan arvuti sisse, siis kulub mitu head minutit, kuni siin midagi tegema saan hakata. Tavaliselt ma kasutan seda aega püstijalu ära, pesen näiteks nõusid või midagi. Seekord sisustasin aega istudes, määrisin oimukohtadele ja ninajuurele eukalüptiõli ning sõrmeliigestele eukalüpti ja lavandiini segu. Umbes 10 minuti möödudes andis mu artriit vähem tunda, õhk käis ninast paremini läbi ning peavalu hakkas hajuma. Tahaksin öelda, et uskumatu, aga nüüd ma juba usun seda mõnda aega.

Mul oli ühel päeva pea paks, aga ma ei pööranud sellele erilist tähelepanu, sest öö oli jäänud lühikeseks ja arvasin, et olen lihtsalt väsinud, aga mingi hetk tekkis kahtlus, et äkki on mul hoopis palavik. Oligi, lausa 37,3 kraadi, nii et ma ei olnud lihtsalt väsinud, vaid mul oli põhjust otsida peavalu leevendamiseks valuvaigistit, aga mida polnud, seda polnud. Siis meenus, et eukalüptiõli pidavat ka aitama, määrisin seda oimukohtadesse ja pool tundi hiljem oli mu enesetunne sellise pöörde teinud, et ma enam ei lohistanud jalgu ega oodanud kannatamatult hetke, mil lapsed magama lähevad, vaid koristasin energiliselt kööki. Ma ei korista muidu energiliselt isegi siis, kui mul väsimust ega peavalu ei ole, aga tol õhtul tuli järsku täielik tuhin peale.

Liigesepõletike leevenduseks olen eukalüpti ja lavandiini segu kasutanud umbes neli nädalat ning olen selle ajaga eeterlike õlide tõhususele korralikult kinnitust saanud. Tundsin tegelikult juba esimesel kasutamisel, et see tõesti toimib ja isegi kiiremini kui Diclac, aga ma ei julgenud siis veel mingeid järeldusi teha, nüüd julgen – eeterlikud õlid on võimsad! Eukalüpti ja lavandiini segu aitab lisaks artriidile leevendada ka stressi ja unetust, mistõttu olen seda kasutanud nii enda kui laste patjade kõrval uinumise soodustamiseks, saunas leilivees ja kodus ruumi lõhnastamiseks ning 10 ml pudelist on alles veel veidi üle veerandi, seda lihtsalt kulub nii vähe.

Võib-olla peaksin nüüd häbenema, aga ma sain alles eelmise kuu alguses teada, et eeterlike õlide ainus omadus ei ole lõhnamine… Ma olen külmetushaiguste puhul küll eukalüpti- ja teepuuõli kasutanud, aga ma arvasin, et nende eesmärk ongi vaid lõhnaga hingamisteid avada, nii et ma ei kasutanud neid kunagi nahal, ainult (voodi)riietel, et õhk käiks ninast paremini läbi. Okei, mul hakkas praegu veidi häbi küll.

Igatahes, eelmise kuu alguses kirjutas mulle Turblissi-Sirli ega rääkinud sõnagi Turblissist, vaid küsis, milline on minu suhe aroomiteraapiaga. Enda arvates oli meie suhe täitsa hea, mul on ikkagi enamuse ajast eeterlikud õlid saunas kaasas olnud ja vetsu olin ka juba mitu kuud sidrunheinaga lõhnastanud – tõeline aroomiteraapia ju. Sirli teadmiste ja kogemuste kohta lugedes sain aga aru, et mul ei ole eeterlike õlidega mingit suhet, ma isegi ei tea nendest midagi.

Sirli on eeterlike õlide maailmas olnud 15 aastat ja tema armastus aroomiteraapia vastu oli igast lausest sedasi tajutav, et tema sisemine missioon muutus iga kirjaga aina enam ka minu omaks. Ma ei olnud selle kirjavahetuseni kuulnud kordagi nime Balscand, aga täna võtan ka mina mütsi maha hallipäise Harry ees, kes on varsti 25 aastat õlide vallas tegutsenud, aga pole (tsiteerides Sirlit) Balscandile kunagi reklaami teinud ega tea isegi midagi Facebookist ja Instagramist, vaid on terve selle aja elanud oma paksude aroomiteraapia raamatute vahel, analüüsinud maale toodud õlisid ning ajanud detektiivina tootjate jälgi, et tagada õlide eetilisus ja kõrge kvaliteet. Balscandi jaoks on kvaliteet kvantiteedist olulisem ja sama oluline on pakkuda seda kvaliteeti taskukohase hinnaga, et eeterlikud õlid oleksid kõigile kättesaadavad.

Balscandi tootevalikus on 80 erinevat eeterlikku õli, mis on väga muljetavaldav, aga (tsiteerides taas Sirlit) keegi ei tea ega räägi neist midagi. Inimesed lihtsalt ei leia Balscandi üles ja Sirli sisemine missioon ongi tuua Balscand kogu oma säras ja hiilguses inimeste ette. Tundub, et see on nüüd minu missioon ka… Enne Sirli kirju lubasin endale, et ma ei tee edaspidi ühtegi koostööd tasuta või mingi protsendi võrra soodsamate toodete eest, aga siin ma nüüd olen, Balscandi värske kliendina neile tasuta reklaami tegemas.Eeterlikud õlid.JPGMa olen Balscandi juba ümmarguselt 30 eurot jätnud ja seda suurte loobumistega, sest oleksin tahtnud osta veel igasuguseid erinevaid eeterlikke õlisid, baasõlisid, viirukeid, pakendeid segude tegemiseks ja nii edasi. See maailm tekitab lihtsalt hasarti, aga sellesse süvenemine võtab aega ning päris uisapäisa ei saa tegutseda, eeterlikud õlid on siiski tugeva toimega ja neid on võimalik üleannustada, nii et tasub tegutseda tasa ja targu.

Kui Sirli küsis, millise eeterlike õlide segu vastu mul huvi oleks, siis esimesena meenus mulle anti-stress segu, mis kunagi vanemate saunas oli ja millesarnast ma leidnud ei ole, kuigi olen proovinud veel mitmeid taolisi variante. Mul ei ole tegelikult aimugi, kas need kõik on olnud 100% eeterlikud õlid, võib-olla on tegu olnud lihtsalt aroomiõlidega, ma hakkasin alles paar aastat tagasi sellisele asjala tähelepanu pöörama. Igatahes, vastasin Sirlile, et ma tahaksin mingisugust stressivastast segu ja üldse mitte seetõttu, et mul oleks stress, ma lihtsalt mäletan nii hästi, millised emotsioonid tolle anti-stress lõhnaga kaasnesid ja ma tahtsin neid uuesti kogeda.

Tegelikult võib mul mingi allasurutud stress kuskil olla, sest kui ma Balscandi eeterlike õlide valikuga tutvusin, siis automaatselt läksid ostukorvi kõike need, mis aitavad depressiooni, stressi või kurvameelsuse puhul. Ma ei tea, miks ma tundsin, et mul on just neid vaja, aga igatahes oli ostukorvi summa lõpuks üle 100 euro ja see ei tundunud enam üldse anti-stress… Tookord ma siiski ainult tutvusin valikuga, midagi ära ei tellinud ja kui lõpuks ostmiseks läks, siis oli fookus stressivastastelt õlidelt juba mujale liikunud.

Tahtsin tsitronellat, mis eemaldab higilõhna, leevendab grippi, peletab sääski; ylang-ylangi, mis lõdvestab, kõrgendab seksuaalsust, ravib putukahammustusi, soodustab juuskekasvu ja vähendab rasueritust; teepuuõli, mis turgutab immuunsüsteemi, lahtistab röga, kiirendab haavade paranemist, leevendab põletikku, hävitab parasiite; sidrunheina, mis maandab stressi, alandab palavikku, mõjub hästi juustele, peletab putukaid; lavendlit, mis rahustab, lõdvestab lihaseid, vähendab valu ja krampe; roosipuud, mis vähendab väsimust, leevendab ohatist, aknet ja dermatiiti; piparmünti, mis aitab iivelduse vastu, vähendab nohu, leevendab nii peavalu kui ka lihas- ja liigesvalusid, rosmariini, mis ergutab, parandab mõttetegevust, aitab kõõma vastu, korrastab seedesüsteemi; (ja loomulikult) sidrunit, mis suurendab keskendumisvõimet, leevendab köha, tõrjub tolmulesti, rahustab närvisüsteemi ja nii edasi.Balscand eeterlikud õlidTõin praegu õlide omadused väga lühidalt välja, sest kõik need eeterlikud õlid teevad veel palju enamat ja nende kasutusvõimalusi piirab vaid fantaasia. Minul on seda veel vähe, ma saan ideid Sirlilt, internetist ja raamatutest. Sirli soovitusel lisan pesu pestes pesuvahendi hulka eukalüpti ja mul ei ole olnud mitu nädalat vajadust sapiseebiga riideid hõõruda, Kolmanda pükstelt kadusid isegi rasvased plekid, mis olid juba korra pesust ja kuivatist läbi käinud, nii et ma ei lootnud neist enam lahi saada. Põrandaid pestes olen kasutanud sidrunit (et tolmulestad mujale põgeneks), mis on põranda särama pannud ning andnud tuppa mõnusa lõhna. Olen tilgutanud lavendlit riidekappi, et riietel oleks parem lõhn juures ja olen seda samal eesmärgil tilgutanud ka suvalisele riideesemele, kui olen pesu kuivatisse visanud. (Eeterlikud õlid ei jäta plekke, neid võib isegi paberi lõhnastamiseks kasutada.)

Ma olen alles algaja ja vaimuvaene, ma muudkui loen ja mõtlen, et peaks seda, teist või kolmandat katsetama, aga katseteni jõudmise asemel on pea nendest mõtetest hoopis umbes. Viimastel nädalatel on infotulv seoses eeterlike õlidega lihtsalt meeletu olnud, kuid minu huvi on ainult kasvanud, otsisin infot isegi juba aroomiteraapia koolituste kohta, mis enda lõbuks jäävad siiski veidi kalliks. Balscandi koduleht on muidu samuti väga hea infoallikas ja seda täiesti tasuta, neil on õlide juures põhjalik kirjeldus nii toimete kui ka kasutusviiside osas ning “kasulik teada” rubriik on täis väärt näpunäiteid ja retsepte. Ma olen end seal õlide ja retseptide sisse tundideks unustanud ja endale põnevaimad asjad üles märkinud, näiteks “Erootilise puudutuse” massaažiõlide retseptid, mis on mehele ja naisele erinevad.

Ma tahaksin jagada veel palju seda, mida ma endasse viimaste nädalatega olen ahminud, aga kardan, et see oleks ühe postituse kohta liiga suur infotulv, nii et ma jätan oma arvukad märkmed praegu jagamata. Ilmselt ongi targem nendeni siis jõuda, kui need pole enam ainult märkmed paberil, vaid enda kogemused.

Millised on teie kogemused aroomiteraapiaga? Kasutate eeterlikke õlisid tervise turgutamiseks, iluprotseduuride tegemiseks, saunas lõõgastumiseks, majapidamistööde juures või hoopis aias lehetäide peletamiseks? Kui siiani ei ole neid üldse kasutanud, siis kas tekkis huvi proovida? Saad seda teha Balscandi õlidega 10% soodsamalt, kui tasud arvega ja kirjutad kommentaaride lahtrisse “sidrun”, soodustus kajastub arvel ning arve tuleb koos pakiga. Harjumatu eks, nagu samm tagasi kiviaega, aga nii see on, Balscandi aur on läinud toodete kvaliteedi tagamise, mitte kaasaegsete lahenduste ja turustamise peale.

Vaata ka blogi Facebooki lehele, sest Balscand kingib ühele lugejale 15 € väärtuses eeterlikke õlisid ja ma loosin selle virtuaalse kinkekaardi seal 20. mail välja. Tingimused on lihtsad (nagu alati), ei mingeid kohustuslikke jagamisi ega lehekülgede laikimisi, aga huvilistel soovitan küll vabatahtlikult Balscandi Facebooki lehte jälgida. Sirli ehitab seda vaikselt üles ja tutvustab seal lühidalt, aga põnevalt erinevaid eeterlikke õlisid ja nende kasutusvõimalusi ning annab häid ideid. Viimati lisas ta lehele õpetuse, kuidas valmistada ise puidupulkadega kodulõhnastaja, mis on üdini naturaalne ja näeb nii hea välja, et tahan enda koju samasugust.

Kas te muidu teate, mis häält teevad eeterlikud õlid? Umbes sellist, vähemalt nii ma kuulen, kui õlisid kasutan:

Hall härg, mädä silm piäs

Otsisin postituse pealkirja jaoks Folklore.ee andmebaasidest pudruteemalisi vanasõnu ja mõistatusi ega suuda enam kunagi võisilmaga putru sama pilguga vaadata, sest just see on vastus halli härja ja tema mädase silma mõistatusele. Sama lugu ka mädapüti ja igasuguste mädaste selgade või aukude mõistatustega (alates numbrist 4630). Tekib küsimus, kas vanasti oli mädal mingi muu tähendus, et seda nii ohtralt pudru kirjeldamiseks kasutati? Või oli inimestel kesisest toiduvalikust nii villand, et negatiivsed seosed olid kerged tekkima?

Minu lapsepõlves küll kesist toiduvalikut ei olnud, kuid pikka aega oli minu kiireks hommikusöögiks tops kohupiimakreemi ja kuigi sellest on juba 15 aastat möödas, on mul kohupiimakreemidest siiani isu täis, ainuüksi mõte neist ajab iiveldama. Kui mädaste mõistatuste autorid tundsid pudru suhtes midagi sarnast, siis mõistan neid täielikult. Minu loodud mõistatus kõlaks ka umbes nii: tops külmkapis, sees kohutav piin…

Pudru puhul on erinevaid variante nii palju, et see hommikusöök ei muutu vist kunagi päris üksluiseks. Endal küll kogemus puudub, aga järeldan seda teiste kogemusest. Kui Instagramis ja Facebookis küsisin, kas 10 hommikut putru oleks väljakutse, siis enamus vastasid, et ei ole ja nii mõnigi lisas, kuidas nende peres süüaksegi peaaegu igal hommikul putru, niimoodi aastast aastasse.

Ka meie jaoks ei olnud väljakutse (mille Helen meile esitas) süüa 14 hommikut järjest putru, aga mõni puder ise oli väljakutse.
14 hommikut putru
Igal hommikul enne või pärast söömist tehtud pilt. 

Tegin esimesel hommikul segu kahest Helde sarja soolasest pudrust, sest arvasin, et sedasi võiks porgandiga variant meile meeldida, aga eksisin, see rikkus hoopis vinnutatud lihaga pudru ära. Selle segu söömine oli päris kindlasti väljakutse! Porgandi ja seemnetega mitmeviljahelvestest tehtud kotletid meeldivad muidu meile kõigile, lihtsalt pudruna see helbesegu peale ei lähe.Helen Helde kotletid 2Heleni kodulehel leiduva retsepti järgi tehtud kana-kodujuustukotletid mitmeviljahelvestega.

Segaputrudest rääkides, siis Silver tegi siin mingi aeg vinnutatud lihaga putru… Ma sain kohe aru, et hommikusöögi juures on midagi valesti, aga eriti imelikuks läks asi siis, kui koos vinnutatud lihaga jäi hamba alla rosin. Minu hämmingu peale teatas Silver, et vinnutatud lihaga helbeid oli vähe, ta pani jõuluputru juurde… Jõuluputru! Kes nii teeb?

Ma lisan putrudele sageli kaerakliisid juurde, aga eriti hea on kaerakliipuder ise… Avastasin selle tänu lugejatele, kes seda sügisel mannapudru asemel soovitasid – aitäh soovitajatele! Tegin Instagrami storys suuremat sorti pudruküsitluse ja viimase seisuga ei ole 78% vastanutest kaerakliiputru söönud. Ma soovitan proovida, see on veel parem kui mannapuder, aga palju tervislikum. Kaerakliid sisaldavad kõige rohkem kiduaineid, see on ka põhjus, miks neid teistele putrudele juurde lisan, see kulub mu aeglasele seedimisele ära. Kellel veel aeglane ainevahetus, siis eriti hea hommikune ärataja on soolane puder tšillisädemetega (Santa Maria Chili Explosion)NeljaviljahelbedTšillisädemed, keset lauda, või kõrval.

Soolase alatooniga pudruna läheb meil kõige paremini peale mädase silmaga hall härg võisilmaga (mitte margariinisilmaga!) neljavilhapuder, seda lapsed tellivad, tatrahelbepuder meeldib neile ka, aga vinnutatud lihaga putru söövad nad pika vinnaga…

Tatrahelbed saatis meile Helen, ise ei ole ma neid kunagi poest ostnud ega ole varem üldse tatrahelbeputru söönud. Tatart teen muidu sageli, aga seda lõunaks või õhtuks, mitte hommikuks. Kuigi maitselt on need peaaegu ühesugused, hakkas mulle väljakutse viimasel hommikul tatrahelbepuder vastu (jätsin pool alles, edasi sõin hoopis kooki) ja sellega sai minu pudruisu paariks päevaks otsa. Ainult paariks!

Millest ei saa mul vist kunagi küll, on Helde sarja mitmeviljahelbed jõhvika, kookose ja õunaga. Mind täitsa hämmastas, kui Instagramis vastas valdav enamus, et see puder ei maitse neile. Minu arvates läheb see iga söömisega aina paremaks, nii et soovitan uuesti proovida. Ma teen seda vee ja piimaga (pooleks või piima natukese rohkem), maitsestan meega, mõnikord raputan peale ka kaneeli (kiirendab ainevahetust, nagu tšilligi) ja ongi ideaalne puder valmis. Helen Helde jõhvikaga 2Jõhvika, kookose ja õunaga Helde sarja puder, mis on väga hea ka igasuguste lisanditeta.

Alguses meeldisid mulle mõlemad Helde sarja magusa alatooniga pudrud võrdselt, aga ajaga on jõhvika ja kookosega variant nii palju rohkem meeldima hakanud, et õuna ja mustsõstraga putru polegi ma enam teinud, lihtsalt pole isu selle järele. Küll käivad neelud aegajalt sellest helbesegust tehtud muffinite järele… Soojad muffinid ja külm piim, mmm.Helen Helde muffinid ja küpsisedHeleni kodulehe retseptide järgi tehtud küpsised ja muffinid. Maitsesid väljanägemisest paremini. 

Instagrami küsitluse põhjal meeldisid vastajatele enim neljaviljapuder ja riisihelbepuder, vähim meeldisid mõlemad Helde sarja magusa alatooniga pudrud ja tatrahelbepuder. Kaerakliipuder sai ka palju eitavaid vastuseid, aga kuna seal kadus küsimus ära, siis seda ma ei arvesta. Tulemused veidi üllatasid mind, sest ma ei kujuta ette, kuidas saab enamikule meeldida riisihelbepuder rohkem kui jõhvika ja kookosega mitmeviljapuder…

Riisihelbeputru olen elu jooksul mõned korrad teinud, aga siis kasutasin maitsestamisel veel julgelt suhkrut ja sõime putru kisselliga. Nüüd maitsestasin putru ainult meega ja tulemuseks oli üsna maitsetu kokkukleepunud riis. Teist korda seda tegema ei kipu, aga kuna enamuse arvates pole pudrul viga midagi, siis järelikult oli viga minu valmistamisviisis.

Märts oli riisikuu, siis lisas Helen sotsiaalmeediasse erinevaid retsepte, kus riisihelbeid kasutada saab ja nii mõndagi tahan järele proovida, näiteks kookospiima ja mangoga riisihelbeputru või riisidesserti mango ja granadilliga. Instagramis soovitas üks lugeja teha riisihelbeputru mustsõstarde ja mandlitega või peekoni ja salatiga, need variandid kõlavad ka täitsa hästi. Eks ma varsti saan teada, kas riisihelbepuder jääbki minu jaoks väljakutseks või saame sõpradeks. Helen helbed.jpgKavatsen nüüd koolivaheajal esitada pudruväljakutse ka oma vanematele ehk plaanin maal olles neile igal hommikul putru teha. Ma mäletan enda lapsepõlvest ainult mannaputru ja see saab olema ainus, mida ma neile ei tee. Riisihelvestega ei hakka ka ilmselt katsetama, aga teised pudrud saavad olema kenasti esindatud, ehk hakkavad neilegi meeldima.

Muide, tänu lugejatele sain teada, et puder on tegelikult laiskade hommikusöök – aitäh jälle kõigile, kes ütlesid, et putru ei pea keetma! Seda tõesti ei pea tegema. Ma panen hommikul pudruhelbed valmis, valan potti veidi vähem vett, kui õpetuses kirjas ja lähen muid asju ajama. Kui vesi läheb keema, siis valan helbed sisse, segan paar ringi, tõmban poti tulelt ja jätan pudru 10 minutiks paisuma. Ma seisan sedasi pliidi ees kokku 1-2 minutit, nii et hommikupuder ei tähenda mingit aeganõudvat vaaritamist.

Kuigi ma tean, et puder on kiire ja soodne hommikusöök, kaldun ikkagi sageli võileibade poole, sest… Ma ei tea, harjumus. Kui eelmise aasta lõpus sõime juba väga sageli putru, siis mingi aeg vajusin võileibade juurde tagasi ja putru tegin heal juhul 3 korda nädalas. Praeguse väljakutse raames sõime üldse esimest korda 14 hommikut järjest putru ja see ei olnud tegelikult üldse raske, pigem hakkas tekkima juba mõnus harjumus ja ka igatsus, kui pärast väljakutset sõin kahel hommikul võileiba.

Ma olen alles viimastel aastatel (alates Orgu kavaga tutvumisest) hakanud rohkem putrusid tegema, varem tegin ainult mannaputru ja see on ilmselt miski, mille olen lapsepõlvest kaasa võtnud. See tekitas minus sageli süümekaid, sest olen alati pidanud putru kasulikuks ja heaks hommikusöögiks, olen lihtsalt olnud oma harjumuste ori. Võib-olla peaksin iseendale sagedamini selliseid väljakutseid esitama, et hommikupuder muutuks harjumuseks, millest enam lahti ei saa.

Või siis peaksin end rohkem motiveerima teadmisega, et mul on võimalus anda lastele kodust kaasa harjumus süüa hommikuti putru…
Helbe-Helenid
Postitus on sündinud koostöös Heleniga, kes varustab meid pudruhelvestega.