Äärmusest äärmusesse ehk kuidas Soomes ettevõtte pangakaart kätte toimetatakse

Britt kirjutas Prantsusmaa plastikust juhiloa taotlemise halenaljakast bürokraatiast, millega meenus, kuidas Silveril läks aega, et temale mõeldud ettevõtte pangakaart kätte saada.

Kui ta 2015. aasta sügisel elukohta vahetas, siis ta tahtis ka pangas aadressi ära muuta, aga seal öeldi, et nendele tulevad andmed automaatselt kuskilt registrist (maistraatis sai elukoht muudetud) ja uut aadressi nad ise kirja panna ei soovinud. Täpselt sama öeldi ka maksuametist, kuhu õige aadress ilmus rohkem kui aasta hiljem ja sedagi pärast mitut kõne ja kirja.

Kuna pangast kirju ei tulnud, siis sinna polnud vajadust helistada ega õiget aadressi peale suruda, aga mingi aeg tehti Silverile ettevõtte pangakaart (mõlemad on sama panga kliendid) ja see pidi talle koju tulema. Taotleja andis ka aadressi, kuhu kaart saata, aga pangakaart koos paroolidega läks aadressile, kus ta elas 2015. aasta suvel. Õnneks oli sealne uus elanik aus inimene ja ta helistas ettevõttesse, kes omakorda helistas panka ja lasi kaardi sulgeda. Vabandati ette ja taha ning lubati uus kaart saata õigele aadressile.

Uue kaardi paroolid tulid kenasti õige elukoha postkasti, aga kaarti ei tulnud ega tulnud. Kui ettevõtte omanikul oli panka asja, siis ta tõstatas ka selle teema ja sai vastuseks, et kaart on pangas ja ootab Silverit, koju nad seda enam ei saada (hea, et nad sellest enne ikka teavitasid). Omanik mõtles, et väga hea, võtab kaardi ka kaasa ja viib Silverile ära, aga ei, nii lihtsalt see ei käinud. Pank ei andnud ka pärast pikka vaidlemist kaarti tema kätte, sest tema polnud Silver, tema oli kõigest ettevõtte omanik, kes selle kaardi oma töötajale tellis.Un5F2vtSilver pidi minema isiklikult kohale ja sellega oli ka nii, et ta vaatas internetist lahtiolekuaegu, lõpetas tööpäeva varem, et panka jõuaks ja siis selgus, et ajad on vahepeal muutunud ja kontor oli juba kinni. Seda nimetas ta Soomes tavaliseks, sest sarnaseid olukordi erinevate asutustega on tal korduvalt ette tulnud.

Toon kohe järgi näite, kuidas ma vaatasin mänguväljakul liikluslinnaku väraval lahtiolekuaegu, et saaks veel enne kojusõitu sealt läbi käia. Olime kaks päeva hiljem kenasti platsis, aga liikluslinnak oli suletud ning minu vaadatud lahtiolekuajad olid peidetud justkui 8. augustil paigaldatud muutunud aegade teate alla … Oli 30. august ja seda teadet kaks päeva varem ei olnud. Seda teadet ei olnud ka umbes kaks nädalat varem, mil samuti väraval olnud infot lugesin.

Lapsed seega liikluslinnakusse ei saanudki, kuid Silver oma pangakaardi sai lõpuks ikka kätte.

Arendavad mängud (mis ei tee ahvipoegadest inimesi)

Avasasin oma kümnete mustandite hulgast selle postituse. Ma kirjutasin selle juba 5. novembril. Aastal 2015. Miks ma seda kunagi ei avaldanud, ma ei tea, minu arvates täitsa lõbus ja eluline kirjatükk. Parem Hilja kui Leida, nii et siin see nüüd on.

Ma arrrmastan arendavaid mänguasju!

Näiteks Playmaisi, mida ma juba blogi Facebooki lehel jagasin. 
_MG_0892See arendab loovust ja kannatlikkust, õpetab värve ning on meie majas maailma igavam meisterduskomplekt. Poistele meeldis noaga mõngleid pooleks lõigata ja preilile meeldis neid lihtsalt laiali loopida ning oligi kogu meisterdamine. Soovitan väga, sest see on ikkagi auhinnatud toode ja paljude lemmik, järelikult peab olema hea asi – minu ahvipojad lihtsalt ei saa sellest aru.

Aga kindla peale minek on puslede kokku panemine! _MG_0894

Eriti, kui omavahel on segamini umbes 10 erinevat puslet, mis teeb tükkidest piltide loomise väljakutse palju suuremaks.
Tegelikult lähevad pusled ahvipoegadele väga peale, aga Neljanda pärast peavad need olema peidus, sest muidu on kõik kohad juppe täis (nagu Playmaisi), ja neid juppe jääb aina vähemaks. Meil on üle 20 erineva pusle, aga mitte ükski neist ei ole komplektne. Viimane kord ostsin 104-osalise pusle, mille jupid on nii suured, et katavad pea terve mu peopesa, aga lapsed on ikkagi suutnud isegi selliseid 2-3 tükki ära kaotada. Kuidas see neil õnnestub?

Kuna käeline tegevus on otseselt seotud kõnearenguga, siis väga arendavalt mõjub joonistamine ja pliiatsite teritamine. Kui viimast lasta teha, siis esimene muutub teisejärguliseks ja paberilehed jäävad tühjaks vaatamata pliiatsite kiirele kahanemisele. _MG_3892Soovitan anda lastele purgi, mille kohal nad saavad teritada, et hiljem kogutud pliiatsijäägid suvaliselt laiali valada.

Kellel seisab kodus nööpe või helmeid, siis need aitavad ka hästi värve õppida ja peenmotoorikat arendada. Praktikas näeb see küll pigem nii välja…_MG_0317…aga teoorias on väga hea mõte kallata nööbid ühte hunnikusse, et laps saaks neid sorteerida vastavalt värvidele või suurusele ning need tagasi pisikestesse topsidesse korjata.

Arendavatest mänguasjadest on parim valik muidugi Lego. Need on meil number 1 mänguasjad, mis pidevalt jala all jäävad ja valust nutma või ropendama panevad, olenevalt siis pealeastujast.

Jah, just nii vaimustuses ma igasugustest arendavatest mängudest olengi.

Unehalvatusest luupainajani

Lugesin Eesti Ekspressi unehalvatuse artiklist noorte kogemusi ja mõtlesin oma peas, et need küll pole unehalvatused, vaid luupainajad. Mõlemad nimetused peaksid iseloomustama sama seisundit, aga minu kogemustes on need täiesti erinevad asjad.

Unehalvatust kogesin alles hiljuti, kui viskasin end keset päeva voodisse pikali ja üritasin laste lärmi sees veidi tukkuda. Ma ei plaaninud magama jääda, mitte et see oleks üldse võimalik olnud, ma lihtsalt nautisin seda poolune ja erksuse vahel kõikumist, kuni isu täis sai ja mõtlesin, et okei, nüüd ajan end üles. Ringutasin isuga, tundsin, kuidas kehast mõnus värin läbi käis, avasin silmad ja nägin, et mu käsi oli ikka samas asendis, ma ei olnud end voodis pikaks sirutanud. Kuna ma olen unehalvatuse kohta palju lugenud, siis sain kohe aru, millega tegu ja esimene mõte oligi, et ahah, selline see seisund siis ongi. Nägin ja kuulsin kõike, tundsin oma keha, tundsin ka liigutusi, mida ma ei teinud ja mõtlesin, et kas päriselt halvatud inimestel on samamoodi. Ma teadsin, et minul läheb see kohe üle, aga kahju oli mõelda, et mõne inimese jaoks on see argipäev.

Tegelikult see halvatus ei läinud mul kohe üle, ma ikka üritasin korduvalt end väga keskendunult liigutada, lootsin, et ehk lapsed tulevad mu peale ronima ja ajavad mu keha üles, viimases hädas üritasin magama jääda, aga mu vaim hakkas vaikselt paanikasse minema ja mul ei olnud enam und. Hakkasin kartma, et ma ei tulegi sellest välja ega saa kuidagi abi ka kutsuda ja kui juba hirm sisse tuli, siis muutus see halvatus vastikult vangistavaks. Alguses ma hirmu ei tundnud, pigem oli huvitav sellises seisundis olla, aga ma eeldasin, et see tõesti kestab vaid loetud sekundid. Ma ei tea, kui kaua see reaalselt kestis, kella mul silmapiiril ei olnud, aga igatahes oli mul omajagu aega igasuguseid mõtteid mõelda, kuni ühel hetkel käis kehast vabalangemise tunne läbi ja ma sain end taas liigutada. Siis ma enam pikalt ei oodanud ega seedinud äsja kogetut, vaid hüppasin ruttu voodist püsti, et ma jumala eest uuesti liikumatuks ei muutuks.

Seda nimetaksin ma unehalvatuseks, oli vaid liikumatu olek ja sellega kaasnenud mure, aga ei mingit raskust kehal või muud ebaloomulikku, rääkimata surmahirmust.

Luupainajat olen kogenud kolm korda vahemikus 2008-2010. Esimest korda kogesin seda vanemate juures, kui olin lõpurase ja korteri remondi ajal seal elasime. Selle poole aasta sees koges ka Härra seal midagi ebaloomulikku, mille ajasime tol ajal akneravi süüks, sest infolehes oli harva esinevaks kõrvaltoimeks märgitud hallutsinatsioonid. Ta ärkas öösel imeliku tunde peale ja kui ta silmad lahti tegi, siis kummardas tema kohal sünge välimusega väga kortsus vanamees, kellel oli helendavad rohelised silmad. Härra ehmatas sedasi, et tõmbas teki üle pea ja enne hommikut selle alt välja ei tulnud. Võimalik, et see oligi miski, sest Härra pole ainuke, kes mu lapsepõlvekodus midagi sellist kogenud on. Kui luupainaja välja arvata, siis mina selles 100 aastat vanas majas midagi näinud ega kuulnud ei ole, ainult tundnud ja siis ma olin ka väike laps, nii et kas seegi mälestus õige on, aga igatahes pärast vanavanaisa surma tema tuppa kolides tundsin mõnikord öösiti, kuidas mu voodiservale istuti. Mina mõtlesingi oma peas, et see on vanaisa ja suuremat tähelepanu sellele ei pööranud ning hirmu ka ei tundnud. Hirmu tundsin siis, kui oli aeg voodist välja tulla, sest voodi all elasid raudselt maod, zombid ja Freddy Krueger, kes ainult ootsasid, et ma jala maha paneksin.

Aga tagasi selle luupainaja juurde, mida kogesin ühel suvisel hommikul, kui vaikselt ärkama hakkasin. Ma tegelikult ärkasingi juba, aga keerasin külge ja proovisin uuesti uinuda. Kuulsin, kuidas vend teises toas arvuti klaviatuuriga klõbistas ja mõtlesin, et täitsa huvitav lugu, et tema enne mind ärkas. Järgmisel hetkel mulle tundus, et keegi on mu selja taga. Mul olid silmad lahti, olin näoga seina poole ja nägin seinal varju, mis suuremaks muutus, sain aru, et see keegi tuleb mulle lähemale. See keegi istus mulle peale ja ta oli meeletult raske, mul oli valus, ma ei saanud hingata ja ma tundsin surmahirmu. Ma üritasin oma venda karjuda, aga mul tuli suust välja vaid kähin, üritasin käega, mis ainsana liikus, vastu seina taguda, aga mul ei olnud jõudu, et seda tugevalt teha, käsi käis üsna lödilt vastu seina, aga vend tuli ja luupainaja kadus kohe, kui tema tuppa sisse astus. Küsisin temalt, kas ta kuulis, et ma teda hüüdsin ja käega vastu seina tagusin. Tema ei kuulnud midagi, ta tuli lihtsalt vaatama, mis kassil hakkas, et ta elutoas järsku püsti kargas ja suure jooksuga minu juurde tuli. Mis kassil hakkas?

Pärast seda oli pikk paus ja siis kogesin korteris veel kaks korda lühikese vahega luupainajat, aga need teised kogemused ei olnud nii erksad. Ühe korra nägin unes klassivenda, kes keset jutuajamist hakkas hirmunud pilguga minust mööda vaatama, tahtsin temalt küsida, mis tal on, aga ma ei jõudnud, sest järgmisel momendil haaras keegi mul väga tugevalt selja tagant kinni ning klassivend hakkas hirmust moondunud näoga karjuma. Seda tugevat haaret tundsin läbi une, see oli taas valus ega lasknud hingata, aga see ei olnud nii hirmus kui mu klassivenna moondunud nägu, mille peale üles ehmatasin. Kui silmad lahti tegin, siis kadus ka luupainaja. Oli selline kiire ja kerge nagu halb uni.

giphy

Teine kord nii kiire ja kerge ei olnud. Ärkasin öösel selle peale, et köögis toolid naksusid, pidasin seda tavaliseks puidu naksumiseks ja üritasin magama tagasi jääda. Kui olin poolunne jäänud, siis ehmatasin uuesti erksaks, sest toolid juba päris kolisesid. Äratasin Härra üles ja ütlesin, et toolid kolisevad köögis. Härra kuulatas korra, ei kolisenud enam midagi ja soovitas mul magama tagasi jääda. Tema uinus kohe uuesti, nohises rahulikult mu kõrval, kui mina lakke vaatasin ja natuke kõhedust tundsin. Mingi hetk hakkas mul ka silm uuesti vajuma ja oligi luupainaja platsis, kordus sama raskustunne, valu, hirm, võimetus end liigutada, ma ei saanud isegi silmi lahti. See käis taas kähku, ma ei jõudnud suurt midagi mõelda, luupainaja tuli, köögis hakkasid toolid närviliselt kolisema ja see kolin muutus aina valjemaks, kuni käis pauk ja luupainaja oli läinud. See pauk oli selline, et ma kujutasin ette, kuidas laud ja toolid õhku tõusid ja maha tagasi kukkusid. Kui luupainaja kadus, siis ma olin nii nõrk, et mul oli raske end Härra poole keerata ja ma tundsin, et mul ei ole energiat, et rääkida. Ajasin Härra siiski üles ja küsisin temalt nuttes, kas ta tõesti seda ka ei kuulnud. Tema ei kuulnud midagi ja mina ei jaksanud pikalt seletada ka, miks ma nutan, keerasin end vaid talle kaissu, rahunesin maha ja jäin sügavalt magama. Kusjuures ma ise ka ei tea, miks ma sel korral nutsin, lihtsalt nutsin ja see oli ka ainus kord, kui ma pärast luupainajat nutma hakkasin.

Tagantjärele ei tundu need kogemused enam eriti hirmsad, aga tegelikult tekitasid need veel pikka aega kõhedust ja mulle nendest kolmest kogemusest piisas, rohkem ei taha.

Kas te olete unehalvatust/luupainajat kogenud?

Mõned päevad tagasi kogesin teistmoodi luupainajat ehk nägin jube halba und, kus Härra pettis mind 17aastase tüdrukuga. Unenägu oli pikk ja detailne ning algas sellega, et meil läks auto katki ja siis jäime selle katkise autoga agressiivsetele meestele ette, kes lõpuks ei olnud enam nii agressiivsed, aga väga pealetükkivalt kutsusid Härra endaga kuskile baari kaasa ja ta läks. Seetõttu jäime lastega veidi hätta, nii et ma olin juba eos tema peale väga pahane ja kui ta siis järgmisel hommikul, silmad maas, koju tagasi tuli, sain ma kohe aru, et midagi on juhtunud. Küsisin ta käest, kas ta magas kellegagi ja ta rääkis kõik ära. See oli väga valus, kirjeldamatult valus. Ma tundsin end nii alaväärsena, mul oli peas nii palju küsimusi, ma olin nii solvunud ja pettunud. Ja ma nutsin. Nutsin, nutsin ja nutsin. Kuni ärkasin üles ja tundsin kergendust, et see vaid unenägu oli, aga läbielatud emotsioonid kummitasid edasi ja nutt jäi kurku.

Sellised emotsionaalsed unenäod on nii veidrad, ärgates saad aru, et see oli vaid unenägu, aga samas tunned kõiki emotsioone ikka edasi – süda valutab, hing on haige, igatsus on sees, tahaks nutta… Ma ilmsi siiski ei nutnud, aga Härrat ootasin erilise igatsusega koju. Temale pakkus see muidugi veidi nalja ja juba eile tuli ta sedasi töölt, et minu küsimuse peale, kas tellija (kes oli talle oma olemusega mind meenutanud) oli ilus, vastas tema, et mitte eriti, aga tema 17aastane tütar oli küll.