Arendavad mängud (mis ei tee ahvipoegadest inimesi)

Avasasin oma kümnete mustandite hulgast selle postituse. Ma kirjutasin selle juba 5. novembril. Aastal 2015. Miks ma seda kunagi ei avaldanud, ma ei tea, minu arvates täitsa lõbus ja eluline kirjatükk. Parem Hilja kui Leida, nii et siin see nüüd on.

Ma arrrmastan arendavaid mänguasju!

Näiteks Playmaisi, mida ma juba blogi Facebooki lehel jagasin. 
_MG_0892See arendab loovust ja kannatlikkust, õpetab värve ning on meie majas maailma igavam meisterduskomplekt. Poistele meeldis noaga mõngleid pooleks lõigata ja preilile meeldis neid lihtsalt laiali loopida ning oligi kogu meisterdamine. Soovitan väga, sest see on ikkagi auhinnatud toode ja paljude lemmik, järelikult peab olema hea asi – minu ahvipojad lihtsalt ei saa sellest aru.

Aga kindla peale minek on puslede kokku panemine! _MG_0894

Eriti, kui omavahel on segamini umbes 10 erinevat puslet, mis teeb tükkidest piltide loomise väljakutse palju suuremaks.
Tegelikult lähevad pusled ahvipoegadele väga peale, aga Neljanda pärast peavad need olema peidus, sest muidu on kõik kohad juppe täis (nagu Playmaisi), ja neid juppe jääb aina vähemaks. Meil on üle 20 erineva pusle, aga mitte ükski neist ei ole komplektne. Viimane kord ostsin 104-osalise pusle, mille jupid on nii suured, et katavad pea terve mu peopesa, aga lapsed on ikkagi suutnud isegi selliseid 2-3 tükki ära kaotada. Kuidas see neil õnnestub?

Kuna käeline tegevus on otseselt seotud kõnearenguga, siis väga arendavalt mõjub joonistamine ja pliiatsite teritamine. Kui viimast lasta teha, siis esimene muutub teisejärguliseks ja paberilehed jäävad tühjaks vaatamata pliiatsite kiirele kahanemisele. _MG_3892Soovitan anda lastele purgi, mille kohal nad saavad teritada, et hiljem kogutud pliiatsijäägid suvaliselt laiali valada.

Kellel seisab kodus nööpe või helmeid, siis need aitavad ka hästi värve õppida ja peenmotoorikat arendada. Praktikas näeb see küll pigem nii välja…_MG_0317…aga teoorias on väga hea mõte kallata nööbid ühte hunnikusse, et laps saaks neid sorteerida vastavalt värvidele või suurusele ning need tagasi pisikestesse topsidesse korjata.

Arendavatest mänguasjadest on parim valik muidugi Lego. Need on meil number 1 mänguasjad, mis pidevalt jala all jäävad ja valust nutma või ropendama panevad, olenevalt siis pealeastujast.

Jah, just nii vaimustuses ma igasugustest arendavatest mängudest olengi.

Unehalvatusest luupainajani

Lugesin Eesti Ekspressi unehalvatuse artiklist noorte kogemusi ja mõtlesin oma peas, et need küll pole unehalvatused, vaid luupainajad. Mõlemad nimetused peaksid iseloomustama sama seisundit, aga minu kogemustes on need täiesti erinevad asjad.

Unehalvatust kogesin alles hiljuti, kui viskasin end keset päeva voodisse pikali ja üritasin laste lärmi sees veidi tukkuda. Ma ei plaaninud magama jääda, mitte et see oleks üldse võimalik olnud, ma lihtsalt nautisin seda poolune ja erksuse vahel kõikumist, kuni isu täis sai ja mõtlesin, et okei, nüüd ajan end üles. Ringutasin isuga, tundsin, kuidas kehast mõnus värin läbi käis, avasin silmad ja nägin, et mu käsi oli ikka samas asendis, ma ei olnud end voodis pikaks sirutanud. Kuna ma olen unehalvatuse kohta palju lugenud, siis sain kohe aru, millega tegu ja esimene mõte oligi, et ahah, selline see seisund siis ongi. Nägin ja kuulsin kõike, tundsin oma keha, tundsin ka liigutusi, mida ma ei teinud ja mõtlesin, et kas päriselt halvatud inimestel on samamoodi. Ma teadsin, et minul läheb see kohe üle, aga kahju oli mõelda, et mõne inimese jaoks on see argipäev.

Tegelikult see halvatus ei läinud mul kohe üle, ma ikka üritasin korduvalt end väga keskendunult liigutada, lootsin, et ehk lapsed tulevad mu peale ronima ja ajavad mu keha üles, viimases hädas üritasin magama jääda, aga mu vaim hakkas vaikselt paanikasse minema ja mul ei olnud enam und. Hakkasin kartma, et ma ei tulegi sellest välja ega saa kuidagi abi ka kutsuda ja kui juba hirm sisse tuli, siis muutus see halvatus vastikult vangistavaks. Alguses ma hirmu ei tundnud, pigem oli huvitav sellises seisundis olla, aga ma eeldasin, et see tõesti kestab vaid loetud sekundid. Ma ei tea, kui kaua see reaalselt kestis, kella mul silmapiiril ei olnud, aga igatahes oli mul omajagu aega igasuguseid mõtteid mõelda, kuni ühel hetkel käis kehast vabalangemise tunne läbi ja ma sain end taas liigutada. Siis ma enam pikalt ei oodanud ega seedinud äsja kogetut, vaid hüppasin ruttu voodist püsti, et ma jumala eest uuesti liikumatuks ei muutuks.

Seda nimetaksin ma unehalvatuseks, oli vaid liikumatu olek ja sellega kaasnenud mure, aga ei mingit raskust kehal või muud ebaloomulikku, rääkimata surmahirmust.

Luupainajat olen kogenud kolm korda vahemikus 2008-2010. Esimest korda kogesin seda vanemate juures, kui olin lõpurase ja korteri remondi ajal seal elasime. Selle poole aasta sees koges ka Härra seal midagi ebaloomulikku, mille ajasime tol ajal akneravi süüks, sest infolehes oli harva esinevaks kõrvaltoimeks märgitud hallutsinatsioonid. Ta ärkas öösel imeliku tunde peale ja kui ta silmad lahti tegi, siis kummardas tema kohal sünge välimusega väga kortsus vanamees, kellel oli helendavad rohelised silmad. Härra ehmatas sedasi, et tõmbas teki üle pea ja enne hommikut selle alt välja ei tulnud. Võimalik, et see oligi miski, sest Härra pole ainuke, kes mu lapsepõlvekodus midagi sellist kogenud on. Kui luupainaja välja arvata, siis mina selles 100 aastat vanas majas midagi näinud ega kuulnud ei ole, ainult tundnud ja siis ma olin ka väike laps, nii et kas seegi mälestus õige on, aga igatahes pärast vanavanaisa surma tema tuppa kolides tundsin mõnikord öösiti, kuidas mu voodiservale istuti. Mina mõtlesingi oma peas, et see on vanaisa ja suuremat tähelepanu sellele ei pööranud ning hirmu ka ei tundnud. Hirmu tundsin siis, kui oli aeg voodist välja tulla, sest voodi all elasid raudselt maod, zombid ja Freddy Krueger, kes ainult ootsasid, et ma jala maha paneksin.

Aga tagasi selle luupainaja juurde, mida kogesin ühel suvisel hommikul, kui vaikselt ärkama hakkasin. Ma tegelikult ärkasingi juba, aga keerasin külge ja proovisin uuesti uinuda. Kuulsin, kuidas vend teises toas arvuti klaviatuuriga klõbistas ja mõtlesin, et täitsa huvitav lugu, et tema enne mind ärkas. Järgmisel hetkel mulle tundus, et keegi on mu selja taga. Mul olid silmad lahti, olin näoga seina poole ja nägin seinal varju, mis suuremaks muutus, sain aru, et see keegi tuleb mulle lähemale. See keegi istus mulle peale ja ta oli meeletult raske, mul oli valus, ma ei saanud hingata ja ma tundsin surmahirmu. Ma üritasin oma venda karjuda, aga mul tuli suust välja vaid kähin, üritasin käega, mis ainsana liikus, vastu seina taguda, aga mul ei olnud jõudu, et seda tugevalt teha, käsi käis üsna lödilt vastu seina, aga vend tuli ja luupainaja kadus kohe, kui tema tuppa sisse astus. Küsisin temalt, kas ta kuulis, et ma teda hüüdsin ja käega vastu seina tagusin. Tema ei kuulnud midagi, ta tuli lihtsalt vaatama, mis kassil hakkas, et ta elutoas järsku püsti kargas ja suure jooksuga minu juurde tuli. Mis kassil hakkas?

Pärast seda oli pikk paus ja siis kogesin korteris veel kaks korda lühikese vahega luupainajat, aga need teised kogemused ei olnud nii erksad. Ühe korra nägin unes klassivenda, kes keset jutuajamist hakkas hirmunud pilguga minust mööda vaatama, tahtsin temalt küsida, mis tal on, aga ma ei jõudnud, sest järgmisel momendil haaras keegi mul väga tugevalt selja tagant kinni ning klassivend hakkas hirmust moondunud näoga karjuma. Seda tugevat haaret tundsin läbi une, see oli taas valus ega lasknud hingata, aga see ei olnud nii hirmus kui mu klassivenna moondunud nägu, mille peale üles ehmatasin. Kui silmad lahti tegin, siis kadus ka luupainaja. Oli selline kiire ja kerge nagu halb uni.

giphy

Teine kord nii kiire ja kerge ei olnud. Ärkasin öösel selle peale, et köögis toolid naksusid, pidasin seda tavaliseks puidu naksumiseks ja üritasin magama tagasi jääda. Kui olin poolunne jäänud, siis ehmatasin uuesti erksaks, sest toolid juba päris kolisesid. Äratasin Härra üles ja ütlesin, et toolid kolisevad köögis. Härra kuulatas korra, ei kolisenud enam midagi ja soovitas mul magama tagasi jääda. Tema uinus kohe uuesti, nohises rahulikult mu kõrval, kui mina lakke vaatasin ja natuke kõhedust tundsin. Mingi hetk hakkas mul ka silm uuesti vajuma ja oligi luupainaja platsis, kordus sama raskustunne, valu, hirm, võimetus end liigutada, ma ei saanud isegi silmi lahti. See käis taas kähku, ma ei jõudnud suurt midagi mõelda, luupainaja tuli, köögis hakkasid toolid närviliselt kolisema ja see kolin muutus aina valjemaks, kuni käis pauk ja luupainaja oli läinud. See pauk oli selline, et ma kujutasin ette, kuidas laud ja toolid õhku tõusid ja maha tagasi kukkusid. Kui luupainaja kadus, siis ma olin nii nõrk, et mul oli raske end Härra poole keerata ja ma tundsin, et mul ei ole energiat, et rääkida. Ajasin Härra siiski üles ja küsisin temalt nuttes, kas ta tõesti seda ka ei kuulnud. Tema ei kuulnud midagi ja mina ei jaksanud pikalt seletada ka, miks ma nutan, keerasin end vaid talle kaissu, rahunesin maha ja jäin sügavalt magama. Kusjuures ma ise ka ei tea, miks ma sel korral nutsin, lihtsalt nutsin ja see oli ka ainus kord, kui ma pärast luupainajat nutma hakkasin.

Tagantjärele ei tundu need kogemused enam eriti hirmsad, aga tegelikult tekitasid need veel pikka aega kõhedust ja mulle nendest kolmest kogemusest piisas, rohkem ei taha.

Kas te olete unehalvatust/luupainajat kogenud?

Mõned päevad tagasi kogesin teistmoodi luupainajat ehk nägin jube halba und, kus Härra pettis mind 17aastase tüdrukuga. Unenägu oli pikk ja detailne ning algas sellega, et meil läks auto katki ja siis jäime selle katkise autoga agressiivsetele meestele ette, kes lõpuks ei olnud enam nii agressiivsed, aga väga pealetükkivalt kutsusid Härra endaga kuskile baari kaasa ja ta läks. Seetõttu jäime lastega veidi hätta, nii et ma olin juba eos tema peale väga pahane ja kui ta siis järgmisel hommikul, silmad maas, koju tagasi tuli, sain ma kohe aru, et midagi on juhtunud. Küsisin ta käest, kas ta magas kellegagi ja ta rääkis kõik ära. See oli väga valus, kirjeldamatult valus. Ma tundsin end nii alaväärsena, mul oli peas nii palju küsimusi, ma olin nii solvunud ja pettunud. Ja ma nutsin. Nutsin, nutsin ja nutsin. Kuni ärkasin üles ja tundsin kergendust, et see vaid unenägu oli, aga läbielatud emotsioonid kummitasid edasi ja nutt jäi kurku.

Sellised emotsionaalsed unenäod on nii veidrad, ärgates saad aru, et see oli vaid unenägu, aga samas tunned kõiki emotsioone ikka edasi – süda valutab, hing on haige, igatsus on sees, tahaks nutta… Ma ilmsi siiski ei nutnud, aga Härrat ootasin erilise igatsusega koju. Temale pakkus see muidugi veidi nalja ja juba eile tuli ta sedasi töölt, et minu küsimuse peale, kas tellija (kes oli talle oma olemusega mind meenutanud) oli ilus, vastas tema, et mitte eriti, aga tema 17aastane tütar oli küll.

Miks?!

Ta helistas taas, soovis mulle õnne ja kõike head siin elus. Ta helistas ka 3 aastat tagasi ja tookord ma ei saanud aru, kes helistab. Kui alguses arvasin, et mõni kauge sugulane, siis poole kõne pealt hakkasin juba kahtlustama ja tuligi välja, et see oli tema. Täna ma ei küsinud ja tema ei öelnud, aga ma tundsin ta ära. See oli tema, õpetaja … nimetame teda Nääriks.

Kõik oleks ehk armas ja tore, kui tegu ei oleks õpetajaga, kes andis mulle 8.klassis kunstiõpetust; kes sättis end aegajalt koos meiega koduteele, kuigi  tema tee jäi vist hoopis teise suunda ja kes pakkus mulle võimalust lasta endast aktimaal teha, tema enda poolt, täitsa tasuta. Kui ma selle pakkumise välja naersin, siis ta lubas, et ma 10 aastat hiljem anun teda, et ta mind maaliks, täpselt nagu teised tüdrukud on käinud teda hiljem anumas. Ma jäin endale siiski kindlaks ja keeldusin viisakalt. Täpselt nii. Viisakalt. Võib-olla selles ongi asi …

Ma ei mäleta, et ma oleksin nendest korduvatest pakkumistest täiskasvanutele rääkinud, aga koolikaaslastega omavahel rääkisime sellest küll ja ma ei olnud kaugeltki ainus, kellele sellist erakordset võimalust pakuti. Meie jaoks oli see naljakas, ei muud. Õpetaja ise oli naljakas. Wremja Zorrot teate? Mul on kahtlane tunne, et õpetaja Näär oli selle tegelaskuju välise kuvandi loomisel inspiratsiooniks …

Täpselt 14 aastat tagasi, kui ma sain 15-aastaseks, sõitis õpetaja Näär keset suvevaheaega jalgrattaga minu juurde, et mulle sünnipäevaks lilli tuua. Kuidas ta oskas minu juurde tulla ja kas ta tõesti sõitis ainult minu pärast nii umbes 20 kilomeetrit maha?!  See oli … leebelt öeldes imelik, ebamugav, hirmutav. See ei olnud imelik ainult minu jaoks, vaid ka koolivendade jaoks, kes samal ajal maja lähedal silo tegid, olukorda naljakaks pidasid ja minu onule kogu loo ära rääkisid. Onu jaoks ei olnud naljakas, et kuuekümnendates vanamees mind alasti maalida tahtis ja lillekimbuga minu koju tuli … tema pidas lahkuva õpetaja Nääri kinni, sõimas teda korralikult ja lubas ta viimased hambad välja lüüa, kui ta veel minu lähedale tuleb.

Sügisel teda enam koolis ei olnud ja ma tundsin suurt kergendust, sest ma põdesin selle suvise vahejuhtumi pärast. Ma nägin teda pärast seda vaid korra rongis ja andsin oma parima, et tema mind ei näeks. Vist ei näinud, aga ma ei tea, kui palju on olnud vastupidiseid kordi …

Ma olin ajaga selle kõik unustanud, kuni ta mulle mõned aastad tagasi helistas ja õnne soovis. Miks tema ei võinud seda kõike 10+ aastaga unustada?! Kui ma sain lõpuks aru, et mulle ei helistagi mõni kauge sugulane, vaid õpetaja Näär, siis ma ikkagi ei suutnud saata teda pimedasse kohta, kuid ma ütlesin, et mul on temaga ebamugav rääkida ja ma eelistaks seda, et ta ei helistaks mulle.

Miks temal ei ole minuga ebamugav rääkida? Sõbrad naersid, et ta meenutab end, et ma läheksin seda aktimaali nüüd anuma … Nali naljaks, aga tegelikult ei ole see naljakas. Eelmine kord ma ehmusin selle kõne peale sedasi ära, et kirjutasin kogu loo veebikonstaablile. Ma isegi ei tea, miks … et kui ühel hetkel kadunud olen, siis on jälg maas?

Minu jaoks jääb siiani selgusetuks, kust ta mu numbri sai. See ei olnud leitav, ma tean, üritasin pärast tema helistamist oma numbrit netiavarustest leida ja ma ei leidnud. Isegi, kui oleks olnud leitav, siis kuidas oleks ta osanud otsida mind uue nimega? Mida ta tänaseks on leidnud? Mu blogi? Facebooki ja Instagrami? Mida ta saadud infoga peale hakkab? Ausalt, ma tahaksin loota, et inimesel ei ole halbu kavatsusi, aga miks ta teistele samasuguse pakkumise saanud tüdrukutele ei helista? Näiteks nendele, kelle sugulased ei ole lubanud tal viimaseid hambaid välja lüüa …

Isegi, kui helistamise taga on tõesti vaid siirad õnnesoovid, varjutavad need mu sünnipäeva ja ma tõesti eelistaksin, et ta unustaks minu olemasolu ja mina saaksin unustada kogu selle loo.

Need tüütud unenäod…

Igal hommikul saan ma rääkida Härrale oma jaburatest unenägudest, aga temal pole mulle vastu midagi rääkida, kui ma küsin, mida tema unes nägi. Erandeid muidugi on, kus temal on ka hommikul midagi jagada või kus minul ei ole midagi jagada.

Ma näen nii pikki ja detailiderohkeid unenägusid, et ma ei ole hommikul üldse puhanud, kuigi tegelikult on see vist vastupidi, ma hoopis mäletan oma unenägusid seetõttu, et ma ei maga sügavalt, sest me kõik ju tegelikult näeme unenägusid, lihtsalt kõik ei mäleta neid hommikul.

Viimane pikk unenägu oli selline, et ma läksin veekeskusesse, ostsin pileti, kuid ei kasutanud seda, sest avastasin, et mul jäid ujumisriided koju, kuid tegin siis veekeskuse territooriumil ühe kerge eine, mida ma ei jaksanud lõpuni süüa ja selle peale hakkas kõrvallauas keegi kobisema, ma sõnadest aru ei saanud, nii et läksin tema juurde ja küsisin, kas tal on midagi öelda. Oligi, ta hakkas ette heitma, kuidas teised peavad minu raisatud toidu kinni maksma, sest minusuguste raiskajate söömata toit on kaudselt kõikide arvetesse lisatud. Selle inimese olek ja jutt ärritasid mind nii väga, et ma surusin oma taldriku koos toidujääkidega talle näkku ning karjusin, et ma maksin ise oma 9-eurose prae kinni, aga kui temal on nii kahju minu jääkidest, siis olgu lahke ja söögu need ära, et ta ei peaks neid niisama kinni maksma. Tigedana tormasin veekeskuse alalt välja ning pidin oma pileti, mis tegelikult oli magnetkaart, tagasi andma, kuid ma ei teinud seda, sest ma polnud teenust kasutanud ja kuna ma olin nii vihane, siis erandkorras lubati mul sama piletiga teinekord tagasi tulla. Lisaks vabandati tolle kliendi pärast, kellele ma taldriku näkku surusin.

Veekeskusest väljudes võtsin suuna metroojaama peale, kus parasjagu oligi üks rong ees, aga ma ei saanud täpselt aru, kuhu see läheb, sest olin järsku New Yorgis ega orienteerunud absoluutselt. Kuna rong oli kõrgendatud rööbastel, siis ma täpselt ei näinud kõikide peatuste nimesid, mis sel akna peal olid ja ma ronisin lambiposti otsa, et neid paremini näha. Olin posti otsas ka siis, kui rong välja sõitis ja tuli välja, et teisel pool rongi seisid rivis umbes 10 rõvedalt irvitavat mustanahalist, keda nähes ma laskusin keerutades posti otsast alla ning see mõjus väga postitantsulikult, kuigi mul ei olnud see nii plaanis. Minu laskumise peale muutusid nad veel rõvedamaks, kõigil silmad põlesid peas ja nad konkreetselt piirasid mu ümber, ei lasknud veekeskusesse tagasi minna, vaid ajasid mind tupiktänavasse, mis koosnes veneaegsetest garaažidest, millest osad olid odavad hostelid. Mustanahalised lõgistasid hostelite uksi, kõik olid kinni, mina lihtsalt kõndisin otse edasi ja püüdsin vahelduva eduga jooksu panna, aga nemad olid kiiremad, nad hüppasid ja irvitasid mu ümber ning ma ei pääsenud ka tupiktänava lõpus, kus olid redelitega suured metallkonteinerid, millest lootsin üle ronida. Tänava lõpuks oli karjast meestest alles jäänud vaid kaks ja lõpuks haaras üks neist mul selja tagant kinni, teine hakkas oma püksilukku avama ja mina hakkasin inglise keeles appi karjuma… Ja siis äratas Härra mu üles. Ma olin ajastuse eest nii tänulik!

See on tegelikult lühikokkuvõtte unenäost, sest see seiklus oli palju detailiderohkem ja seetõttu pikem. Viimase naljaka unenäo lühikokkuvõte oleks selline, et Lindexis oli suur soodusmüük ja ma sattusin Ebapärlikarbi Triinuga riiuli juurde, kus rippusid lillemustriga mündirohelised liivakellakujulised sulemantlid ja igast suurusest oli alles vaid üks ning ma krabasin ruttu ära nii 36 kui ka 38 suurused, sest kartsin, et kui proovin esimesena 38 suurust, siis Triin ostab samal 36 suuruse ära, mille järel selgub, et mulle oleks hoopis 36 paremini sobinud või vastupidi. Triin krabas ära 40 suuruse, et oleks vähemalt midagigi proovida. Me mõlemad olime selle suure soodusmüügi sees üsna meeleheitel.

Shoppamine Lindexis kestis tegelikult palju pikemalt, aga see Triinu osa oli just naljakas selle sees ja julgen arvata, et päriselus ei ostaks me kumbki taolisi mantleid, nii et ma ei tea, miks me unenäos nende peale tormi jooksime või mida ta üldse mu unenäos tegi.

Viimane kõhe unenägu oli selline, kus olin ema juures ja teadsin, et mu vanaema ja vanaisa vaim on toas, kus vanaema hinge heitis, nende lähedalolek rõõmustas mind. Peagi avastasin, et vanaema ja vanaisa istusid elutoa tugitoolidel, ma teadsin endiselt, et nad on surnud ja need on vaid nende vaimud, kuid nad olid nähtavad ja katsutavad nagu päris inimesed. Nad olid olekult jahedad ega vaadanud minu poole, mille peale ütles ema, et neid häirib laste lärm ja me peaksime ära minema. Lapsed hakkasid end riidesse panema ja mina läksin pugesin vanaisa sülle, võtsin tal kaela ümber kinni ja peitsin pea lõua alla ning hakkasin nutma, rääkisin, et igatsen teda ja küsisin, miks ta mul üldse külas ei ole käinud (mõtlesin selle all seda, et miks ta mu unenägudes pole enam käinud, pärast surma käis väga sageli), tema vastas selle peale, et ta on mul külas käinud ja need korrad meenuvad mulle siis, kui ma ise ära suren. Kuna vanaisa ja vanaema olekus oli midagi imelikku, siis ma hakkasin vanaisa pinnima, et ta räägiks, mis toimub, miks ta selline on ja lõpuks ütles ta mulle, et ma kukun 28. märtsil libedaga nii õnnetult, et suren. Unenäos olin hetkeks jahmunud, aga samas tundsin rahu, sest teadsin, et vanaisa ja vanaema ootavad mind taevas ning mulle meenuvad siis kõik vanaisa külaskäigud. Ärgates ma muidugi rahu ei tundnud, sest ma ei taha veel lähima 50 aasta jooksul surema hakata, kuigi vanaisa oleks üle pika aja tore näha.

On ka hunnik korduvaid unenägusid, kus lennuk kukub mu vanemate juures alla; kus ma oskan lennata ja kontrollin seda täielikult või ei kontrolli üldse ja lendan aina kõrgemale, kuid maanduda ei oska ja kukun vastu maad või maandun jaladele ning lükkan end hooga taeva alla tagasi ning jäängi sedasi põrkama; kus ma olen koolis ja mul on õppimata; kus mul on päevad ja ma lekin (seda näen tavaliselt päevade ajal, täna öösel nägin ka kümnes erinevas versioonis); kus ma jooksen mingi hirmu eest ära ja tean, et tegu on unenäoga, millest äratan end meelega üles hirmu poole keerates (ärkan alati enne selle nägemist, nii et ma ei tea, kes mind on taga ajanud) või kuskilt alla hüpates; kus ma olen rase ja nii edasi.

Lemmikud unenäod on muidugi need, millest ärkan võimsa orgasmi peale, kuid kahjuks võivad ka need unenäod olla mõnikord nii rõvedad ja jaburad, et ei tahaks neid mäletada ja tekib küsimus, kuidas selline pervessus sai üldse orgasmiga päädida. Olen saanud unes orgasmi ka mehena ja see oli hoopis teine tunne, ma reaalselt tunnetasin ejakuleerimist, nii et mul on kuri kahtlus, et ma olen eelmises elus olnud mees.

Kui mõned unenäod on sellised, et neid ei tahaks mäletada, siis mõned jälle sellised, millest ei tahaks ärgata, näiteks sellised, kus minust on saanud lotomiljonär, seda on päris mitu korda juhtunud. Viimases unenäos, millest oli kahju ärgata, ostsime suvisel ajal oma maja tagasi, see oli hästi pikk, detailiderohke, ilus ja emotsionaalne unenägu, mis oli täielik alateadvuse vimka, sest tegelikkuses ma ei mõtle sageli vana maja peale, pigem mõtlen tuleviku maja peale alevist väljas ja naabritest eemal.

Igav muidugi ei ole, kui öö jooksul saab seigelda mitmes erinevas unenäos, aga tegelikult ma ei tahaks neid mäletada, tahaksin ka hästi magada ja puhanuna ärgata. Ei tea, kas unenäopüüdja aitaks siin, äkki kaotaks see vähemalt jaburad unenäod ja jätaks alles ainult head ja helged. Või oleks mul hoopis unerohtu vaja…dreamcatcher-theme-fc3

Kuidas mulle ära pandi…

Ma ei ole levivasse blogiväljakutsesse süvenenud, aga saan aru, et tänaseks teemaks on kuulujutud ja selle teemaga meenub mulle alati see, kuidas mulle ära pandi. Selles kahemõttelises mõttes. Minu teadmata! See pole küll vist otseselt kuulujutt, sest kulutulena see ei levinud (ma arvan), kuid mingis ringkonnas siiski teemaks oli.

14 aastat tagasi käis Härraga paralleelselt üks teine ka mul külas. See teine oli enne Härrat vahelduva eduga umbes pool aastat külas käinud, vahepeal käis mõnel teisel tüdrukul külas või oli tal tema enda tüdruk külas, noh, selline tavaline koguja, kes eputas seltskonnas oma kollektsiooniga. Härra oli ka selles seltskonnas. Kusjuures too teine oli see, kes viis mind 14 aastat tagasi pärast enda lühikest külaskäiku esimest korda Härra juurde ja hõikas meile lahkudes, et me oleme kena paar. Hiljem ta vist sedasi ei arvanud, sest kui Härra hakkas pärast seda mul igapäevaselt külas käima, siis leidis ka tema pea sama sageli tee minu juurde, kuigi ma ütlesin talle juba ammu enne Härrat, et temaga on küll tore, aga ta ei saa minult kunagi seda, mida tema tahab. Tema jaoks oli see ilmselt väljakutse, aga lõpuks ta siiski tüdines üritamast ja sellest alates käis mul ainult Härra külas.

Ma ei mäleta, mismoodi Härraga jutt selleni läks, aga igatahes tuli mingi aeg välja, et too koguja oli talle ja teistele rääkinud, kuidas ta mulle ära pani. Mitte just väga tagasihoidlik sõnastus, eks, samuti polnud ta tagasihoidlik detailidest rääkides. Kokkuvõttes olin ma olnud alguses väga häbelik, aga lõpuks osutusin selliseks ****eideks, et ainult tema teatud ihuliikme otsas istusingi (taas tema sõnastus). Mõnda aega enne seda juttu oli ta seltskonnas rääkinud, kuidas õhtul mulle külla sõidab ja vedas kihla, et paneb sel päeval mulle lõpuks ära, nii et arusaadav, et sellise enesekindluse järel tuli võtta kasutusele plaan B.

Härra teda ei uskunud, mõni teine veel mitte, aga mõni siiski uskus ja tegi mulle arusaamatuid kahemõttelisi vihjeid, millest saingi alles siis aru, kui jutud minu tegudest mitmeid kuid hiljem minuni ka jõudsid. Ma olingi kõige rohkem selle peale solvunud, et keegi midagi sellist uskus, kuigi tegelikult too koguja väga palju ei eksinudki…OLYMPUS DIGITAL CAMERAMa ainult ei sõnastaks seda nii labaselt, vaid mul on lihtsalt kõrge libiido, millega Härra on mõnikord päris hädas ja mille peale ta on naernud, et kuidas koguja küll teadis…hdkOh jah, olid ajad, olid mõistused, olid seebikad! See on ka ainus kuulujutt, mis mulle toredast teismeeast meenub, kuigi neid oli kindlasti igasuguseid, vist kahtlustati ka seda, et ma olen lesbi, aga ei ole, isegi bi mitte, kuigi mul ei oleks teoorias selle vastu midagi, praktikas siiski ei tõmba.

Hilisemast ajast on parimad kuulujutud olnud need, kus räägiti, et me oleme nii rikkad (see võiks küll tõsi olla), et maksime ETV-le, et nad meie registreerimist uudistes näitaks ja ostsime endale Tartusse maja (see oleks tore küll olnud, aga tegelikult üürisime kahetoalist korterit Tartu servas Märjal) ja abiellusime ka kiiresti (tegelikult oli ligi aasta teemaks olnud) ainult seetõttu, et juhtus laps (ei juhtunud, täitsa oodatult saime positiivse testi nädal enne armastusest abiellumist) ja sealt alates tulid kõik lapsed planeeritult raha pärast (ei tulnud ükski raha pärast, sest teame, et lapsed on kulu, mitte tulu, lisaks ei olnud viimased kaks nii kiiresti planeeritud ka) ning neid kasvatasid meie emad (ei oska kommenteeridagi), nüüd müüsime maja, mille ostsid meile mu vanemad (ametlikult tõesti, aga ise nad selleks sentigi välja ei käinud) ja kus meil oli lastehoid (jep, hoidsin oma lapsi) ja nii edasi. Igav igatahes ei ole, kui enda elu kohta selliseid huvitavaid lugusid kuuleme.