“Osta endale midagi ilusat, tuju läheb siis paremaks…”

Ma võin aeg-ajalt paras draamakuninganna olla, ma saan sellest ise ka aru, aga ikka olen.

Alustades algusest, siis ostsin juunis autole kaks parempoolset pidurisadulat, tagumine sobis, aga esimene sobis hoopis vasakule. Olgu, vasakpoolsed pidurid hakkasid kuumalaine ajal samuti üles ütlema, nii et see läks käiku ja tegin uue tellimuse, et kõik sadulad, kettad ja klotsid saaksid vahetatud. Pärast tellimuse tegemist kirjutasin varuosade müüjale, et algselt ostetud parempoolne esimene sadul sobis hoopis vasakule, mistõttu valisin nüüd vasakpoolse eeldusega, et see sobib paremale. Lisasin juurde, et kodulehe pildil asub parempoolse sadula õlitoru kinnitus all, aga minul on vaja sadulat, kus see asub üleval (nagu vasakpoolse sadula pildil, et see siis peegelpildis istuks paremale poole alla).

Ilmselt oli mu selgitus liiga keeruline, sest selle peale helistati Silverile, et küsida, millist sadulat vaja läheb. Okei, ma tegin tellimuse Silveri konto kaudu ja seal oli tema number, aga ikkagi… Ma ütlesin kirjas, et MINA ostsin abikaasa konto alt varuosad ja nad helistasid Silverile…

Silver mainis mulle seda paar päeva hiljem, mina samal ajal ootasin müüjalt vastust, mida ei tulnudki. Nimelt pidin vanad sadulad neile tagasi saatma, aga tahtsin teada, kas mul on nendega nii palju aega, et saan tagastada kõik neli korraga. Kui meespoolele juba helistati, et naise valitud varuosa sobivuses veenduda, siis mida mulle enam ikka vastata, eks.

Igatahes, ma olin “üllatuslikult” tellinud õiged varuosad, kõik sobisid, ka see vasakpoolne esimene pidurisadul, mille paigaldasime paremale. Tahtsin seda ise teha ja võin tagantjärele öelda, et ma oleksin sellega ilusti hakkama saanud, aga isa ei lasknud mul üksi tegutseda. Tagumise sadulaga oleksin küll hätta jäänud, sellega oli isalgi veidi raskusi, kuid koos (ma targutasin kõrval ja panin paika ühe poldi) saime selle vahetatud.

Mu vanematel on ainult uued sõidukid olnud, nii et isa polnud ammusest ajast sedasi autot remontinud. Viimati tegi seda vist siis, kui neil oli Žiguli ja sellest on umbes 25 aastat möödas. Tänutäheks sellise vaeva eest viisin isa Valklasse forelli sööma, saingi sedasi uusi pidureid ka testida. Sõit oli puhas rõõm, jubedast kolinast, vilinast ja kriginast oli saanud vaikus. Lõpuks!

Kui ma viitsiks, siis jagaksin kogu kammajaad, mis remondisaagaga kaasnes – esimesest tellimusest kulus ikkagi kena kolm nädalat, kuni auto sai korda. Seda viitsin küll jagada, et alustuseks oli 27-kilone varuosade pakk Omniva automaadis kõige kõrgemas kapis. Ma olen 158 cm pikk, ma ulatusin selle pakini vaid sõrmeotstega, nii et seda andis ava poole nihutada ja siis pulksirgete kätega vastu võtta. Ma tõesti mõtlesin, et ma lihtsalt jään selle paki alla, et see kukub mulle kolinal kaela ja ma lahkun automaadi juurest poolvigasena. Õnneks lahkusin vaid poolvihasena… Millal lisab Omniva minusugustele mingi redeli automaadi külge?

Lugu pole veel läbi, ma alles jõuan tuumani. Eile saatis varuosade müüja Silverile kirja, et ta saadaks neile kontonumbri, kuhu deposiit tagastada. Mul oli juba eos halb tuju ja sellest piisas, et uuesti ärrituda selle peale, et nad ikkagi Silverile helistasid ja mind ignoreerisid… Ma vastan tavaliselt ka Silveri kirjadele, aga seekord saatsin talle endale sõnumi, et kuna varuosade müüja helistas talle ja minu kirjale ei vastanud, siis ma rohkem vahendajat ei mängi ja saatku neile ise oma kontonumber. Lisasin, et ma ei soovi kuidagi teda karistada, ma lihtsalt ei tahtnud varuosade müüjaga enam tegemist teha, kui nende jaoks olen ma mingi mõttetu naine, kelle kirjale pole vaja vastata.

Silver helistas mulle ja ütles, et ma võiksin ükskord suureks kasvada. Tegelikult ta ei öelnud nii, kuigi oleks võinud seda teha. Ta hoopis üritas asja siluda ja ütles, et hoopis tema on süüdi, et temalt küsiti, kas ta oskab neid aidata või saab anda õige kontakti ja tema valis aitamise. Et kindlasti ei mõelnud keegi seda asja nii, et mina olen naine ega tea midagi, mistõttu tuleb temalt kui mehelt üle küsida, kas naine ikka valis õige varuosa.

Mind see silumine väga ei kõigutanud, mul oli tuju paha ja mitte miski ei vabandanud välja, et varuosade müüja helistas Silverile ja jättis minu kirjale vastamata. Ka see mitte, et nende silmis oli Silver teinud 29 tellimust, minu nime ega andmeid ei olnud kuskil. Oli vaid see viimane kiri, milles ütlesin, et tellisin abikaasa konto alt autole uued sadulad, kirjeldasin ilmnenud probleemi ja küsisin vanade sadulate tagastamise kohta.

Silver muudkui korrutas, et see on nii väike asi, ärgu ma tehku sellest välja, miks ma nii tühist asja üldse nii isiklikult võtan… Mis mõttes miks? Hoopis MINA olen teinud 29 tellimust, nendes on olnud varuosasid neljale erinevale autole, sobivate osade leidmiseks olen ma teinud korralikult eeltööd ja neid osasid olen ma pidanud üksteisega omajagu võrdlema, et valituks osutuks parima hinna ja kvaliteedi suhtega jupid – see kõik on võtnud aega, palju aega. Aga oma päringule ma vastust ei saanud, hoopis Silver sai kõne seoses varuosa sobivusega.

Ja-jah, neil oli ainult tema number ja blablabla. Minu kirjale jätsid nad ikkagi vastamata, kuigi selles oli konkreetne küsimus. Lõpuks pakkus Silver, et muutku ma siis kodulehel andmed ära, et seal ei pea olema tema nimi ega number. Mõeldud – tehtud, vahetasin ära nime, numbri ja meiliaadressi, aga selle käiguga kadusid kõik tehtud tellimused. #%?”¤&%!!! Tõesti, hakkas kohe parem!

Kirjutasin selle peale varuosade müüjale ning selgitasin, miks ma üldse andmed ära muutsin – sest nad ei vastanud mulle, vaid võtsid ühendust Silveriga, kuigi teadsid, et tema seda tellimust ei teinud. Selle ütlesin lihtsalt hingelt ära, kirja mõte oli saada tagasi tehtud ostude nimekiri, et ma ei peaks hakkama tulevikus uuesti eeltööd tegema, vaid saan juba sealt vaadata, milline varuosa ühele või teisele autole sobis.

Edasi läks Silveri eelnev silumine aia taha, sain ettevõttelt vastuseks, et nad ei peagi muudelt meiliaadressidelt tulnud päringutele vastama, et nemad lähtuvad ainult tellimuses olevatest andmetest. Lisaks ei olnud mõtet minu kirjale enam vastata, kuna KLIENDILE oli vajalik info edastatud. Mitte küll see info, mida ma teada tahtsin… Üldse ei edastanud nad mingit infot, vaid said kinnituse sellele, et ma tellisin õiged osad.

Ütleme nii, et kirjavahetus nendega oli parajalt ärritav (sain näiteks teada, et ma olin neile saadetud kirja teemal helistanud, kuigi ma pole seda teinud, samuti olevat nad edastanud Silverile info vanade sadulate tagastamise kohta, Silver lihtsalt valetab, et sellest ei räägitud midagi), aga tellimuste nimekiri ilmus vähemalt kontole tagasi… Ainult et ma ei ole kindel, kas ma sealt enam varuosasid osta tahan. Kogu see teema tegi tuju veel halvemaks, häbi tunnistada, kuid valasin paar pisaratki… Lihtsalt… Tundsin end nii tühja kohana.

Silver üritas mu meeleolu tõsta ja ütles, et ma läheksin ostaksin endale midagi ilusat, see pidavat tuju paremaks tegema. Issand jumal, muidugi teeb! Läksin kohe põlema ja vastasin talle, et väga hea, valisingi eelmisel õhtul midagi ilusat välja, hind on ka vastav. Silver hakkas hetkeks vist oma nõuannet kahetsema, küsis kogeledes, et mille ma siis välja valisin. Kui kuulis, et jutt käib vars- ja käsitolmuimejast, siis elavnes ka tema ja hakkas juba unistama sellest, kuidas ta uue tolmuimejaga köögipõranda ruttu üle käib või autot puhastab… Nii läheme veel koristamise pärast kaklema!

Vaat, kuhu üks väike draama võib viia. Mulle jäi too tolmuimeja juhuslikult silma, vaatasin seda vaid sellise pilguga, et tahaks, aga liiga kallis, ostmisele tegelikult ei mõelnud ja Silverile ütlesin seda ka naljaga. Nali naljaks, nüüd mõtleme päris tõsiselt varstolmuimeja peale.

Esialgu silma jäänud tolmuimejat me siiski ei soeta, sest see on üsna vana mudel, uuemad on kindlasti paremad. Hetkel on silmapiiril Boschi Athlet mudelid (heh, viimati ostsin autole ka Boschi varuosasid), aga nendel pole mugavat käsitolmuimeja võimalust, nii et me ei teagi… Kuna vaatame ringi üsna krõbedas hinnaklassis (võrreldes varasemate sajaeuroste tolmuimejatega), siis tahaks võimalikul hea valiku teha. Olen soovitustele ja nõuannetele avatud, ainult et päris 800-euroses hinnaklassis me ringi ei vaata, pigem poole soodsamas.

Rääkides veel värskest draamast, siis üks pool minust saab väga hästi aru, et ma lähen väikeste asjade pärast jonni täis, aga teine osa minust tunneb, et asi on suur ja see pool ei taha andeks anda. Ma olen endiselt seda meelt, et varuosade müüja oleks saanud olukorrale teisiti läheneda, sedasi, et ma oleksin tundnud end nende kliendina, mitte suvalise kõrvalise isikuna või üldse seaduserikkujana, kuna olin esitanud neile valeandmeid.

Konto tegime aastaid tagasi koos, siis tundus loogiline see Silveri nimele teha ja vahepeal pole see mind seganud, sest ma olen harjunud tema nimel asju ajama (kirjutan tema eest, vastan tema eest, täidan avaldusi tema eest, sõlmin või muudan lepinguid tema eest – mida iganes saan ma arvutis tema eest teha, seda olen teinud ka, sest erinevalt temast on minul selleks aega, jaksu ja tahtmist), pealegi on kõik autodega seonduv meie ühine asi, aga kui valeandmed, siis valeandmed. Huvitav, mis saab, kui mina teen korrektselt enda nime alt tellimuse, ent ilmnevat probleemi oskab vaid Silver selgitada – siis on ju tema kõrvaline isik, keda andmekaitse aspektist tuleks ignoreerida… Või ei ole, sest ta on mees?

Vahet pole, draama on möödas – auto on korras, pidurisadulad sain vastust ootamata tagastada, vanade tellimuste nimekiri on taas nähtav ja peagi ostame uue tolmuimeja ka, nii et kõik on kõige paremas korras. Ja palun, kes tahab minu solvumist pisendada või naeruvääristada, siis ärge nähke vaeva, ma tean ise ka, kui tobe see kõrvalt vaadates on. Nautige lihtsalt mõistliku täiskasvanu tunnet.

Nägemiseni!

Kui jalanõudega tuleb kassikusehais tasuta kaasa

Ma tundsin juba sügise alguses esikus kassikusehaisu ja pesin seetõttu sagedamini kasside liivakasti, aga hais ei kadunud. Mõtlesin siis, et äkki on kassid vaipa või välisust märgistanud (maal nad märgistavad õues “oma ala”, kuigi üks on kastreeritud ja teine sterilisieeritud), aga see kahtlus langes ka ruttu ära, sest hais polnud kunagi nii vänge, et kuskil oleks saanud olla värske märgistus. Pealegi polnud see hais alati olemas, vaid tuli ja kadus vahelduva eduga.

Ühel hetkel avastasin, et hoopis mu Ecco tenniste tallad ikka haisevad. Need haisesid eelmisel sügisel ka, kui kuskil kassikuse sisse astusin, vähemalt nii ma arvasin. Tookord pesin jalanõud pesumasinas puhtaks ja jätsin need paariks päevaks vannitoa soojale põrandale kuivama, hais kadus ära. Kuni nüüd tagasi tuli…

Kui see hais poleks taldade all, siis oleksin arvanud, et kassid tundsid midagi oma hea ninaga ja märgistasid jalanõud üle, aga see pole võimalik, nii et tegu peab olema ikka selle sama vana haisuga. Kuidas saab olla, et nii vana kassikusehais on ikka alles? Või astusin uuesti kuskile kuseloiku? See ka ei tundunud tõenäoline, sest kassid isegi ei jäta endast sedasi loike maha.

Mingi hetk sain aru, et see hais on märja ilmaga tugevam ja kuiva ilmaga pea tajumatu ning allikad on ainult päkkade all ehk kohas, mis kuivab kõige aeglasemalt ja mille paindekoht on kergelt pragunenud. Mulle hakkas tunduma, et jalanõude materjal ise haiseb, mistõttu guugeldasin “Ecco kassikusehais” ning leidsin, et vähemalt ühel inimesel on suvejalanõudega samasugune kogemus. Mõni jälle leidis, et see hais tuleb kandjast, mitte jalanõudest.

Ma ei tea, minu Eccod haisevad talla alt, mitte seestpoolt, nii et minus asi olla ei saa. Guugeldasin siis “Ecco cat pee” ja sarnaseid kogemusi tuli rohkem ning mitte ainult Eccoga, vaid ka mitmete teiste kallima hinnaklassi jalanõudega. Kes oleks osanud arvata, et hingehinda maksvate jalanõudega võib kassikusehaisu tasuta kaasa saada?!

Loomamustriga kleit ja loomahaisused jalanõud – ideaalne kombo!

Õnneks ja ka kahjuks ostsin ma enda jalanõud kasutatult. Õnneks seetõttu, et ma maksin nende eest “ainult” 30 eurot, kahjuks seetõttu, et ma ei saa neid kuskile tagastada või haisuvaba mudeli vastu vahetada. Saan oma tenniseid edaspidi ainult kuiva ilmaga kanda ja pean lootma, et ootamatult sadama ei hakka…

Milla teil viimati jalanõudega sedasi vedas?

Ps! Hulkurkassid on siin korduvalt me auto iluvõre peale sirtsutanud ja läbi selle ka radikale, mistõttu on aroom kenasti autosse jõudnud ning seal pikalt püsinud. Nüüd sügisel saime ka korralikult külakasse kiruda, aga seekord ebaõiglaselt, sest hoopis minu jalanõud haisesid… Ups!

Vildakas reede + juuksejutud

Reedel oli veider päev … Ma isegi ei tea, kas kõik vedas viltu või tekitas PMS tunde, et see oli nii, aga see algas juba hommikul juuste sättimisega. Kui esimestel kasutuskordadel tõi Gyada juuksegeel mu loomulikud lained rohkem esile, siis reedel kuivasid juuksed eriti veidralt lainesse, mistõttu kammisin need sirgeks ja panin pooled juuksed üle pea patsi. Olin veidi pettunud, sest tahtsin lastega kinno minnes vähe kenam välja näha, oli ikkagi reede ja naistepäev.cofKino oli juba seetõttu suur sündmus, et sellega panime nädalaid kestnud laatsaretile punkti ehk lapsed sai üle pika aja välja. Piletid broneerisin varakult ära, sest Rakveres muidu kohti ei saa ja reedeks oligi seanss välja müüdud.

Tõenäoliselt on suurlinnade kobarkinod mind ära hellitanud, sest ma ei jäänud kinoelamusega väga rahule. “Kuidas taltsutada lohet 3” oli iseenesest hea multikas, aga ma unustasin ära, et tegu on 3D seansiga, nii et ma ei olnud prille kaasa võtnud, need tuli 6 € eest juurde osta, mis tähendab, et meil on kodus nüüd mingi 30 paari 3D prille. Reedel ostetud prillid jätsime tegelikult autosse, aga ma ei usu, et neid enam vaja läheb …

Me olime küll ettenägelikult pool tundi varem kohal, aga viimased tulid veel pool tundi hiljem, nii et multika ajal oli ebanormaalselt palju sagimist, telefonivalguses kohtade otsimist, teiste mööda laskmiseks klapptoolidelt püsti tõusmist ja ka projektori ees seismist, mistõttu polnud ekraanil korduvalt muud kui kellegi hiigelsuur pea. Heli tundus mulle väga vaikne, sest kohati kadusid sõnad mugimishäälte sisse ära ja see viis mind seansi alguses üsna piiri peale, ma lihtsalt ei kannata mugimishääli ja neid tuli nii eest kui tagant. Silveri naaber üldse oksendas pärast söömist popcorni topsi ja ka sellest mööda oma riietele, mille järel hakkas Silver talle salvrätikuid otsima. Mul õnneks oli poolik pakk kotis, nii et laps sai end veidi kasida.

Multika teiseks pooleks olid mugimishääled küll vaibunud, aga siis hakati vetsu vahet voorima ja tagatipuks pidin ise ka Neljandaga vetsus käima (tavaliselt ei pea), mistõttu läks mul multikast päris mitu minutit päriselt kaduma. Nii kehva kinoseanssi pole mul vist kunagi olnud ja mind kohe eriti närib, et see 33 eurot maksma läks … Esimest korda on mul kino peale kulunud rahast kahju.

Tuleval kolmapäeval oleks T1 Cinamonis sama asi ümmarguselt 20 eurot maksma läinud (sest mul on 1 tasuta pilet + veidi boonuspunkte) ja kinoelamus oleks kordades parem olnud, parkimiskorraldus samuti. Kolmapäeval peame nagunii kahe suurema poisiga pealinna arsti juurde sõitma, nii et oleksime saanud need kaks asja kenasti ühendada, aga ma ei tulnud kohe selle peale.

Ühesõnaga, kinovalik oli seekord täielik möödapanek, aga seda rohkem minu ja Silveri jaoks, lapsed ei oska sedasi pirtsutada, neile hoopis väga meeldis ja see on põhiline. Enda elamuste huvides käime edaspidi siiski Tallinnas kinos, tegime seda äkkideena juba samal õhtul, aga lasteta.mdePärast kino läksime Põhjakeskusesse, et panna pakk nii DPD kui ka Smartposti automaati. Esmalt tegelesin DPD pakiga, pistsin selle kappi, lõin ukse kinni ja vajutasin automaatselt “ei”, sest kiire oli ja ma ei tahtnud kviitungit. Selle peale küsis masin, kas soovin suuremat kappi. Valikus oli “jah” ja “tühista”, ma vajutasin viimast, mille peale olin tagasi alguses … Aga pakk oli juba kapis. Ilmselt minu valitud “ei” tähendas hoopis seda, et ma ei kinnita kappi. Ma ei osanud muud teha, kui minema jalutada ja loota, et pakk siiski saajani jõuab. Kui ei, siis selle väärtus oli nii olematu, et paki kadumisel võin seda kooliraha endale lubada.

Edasi jalutasime pika maa Smartpostini, kus täideti kappe. Ootasime minuti, kaks, lõpuks juba viis, kuni otsustasime loobuda, sest kiire oli ning Tapal oleksime saanud ka paki teele panna. Auto juurde jõudes meenus, et ma ei tahtnud ainult pakki teele panna, vaid ka mulle tulnud paki välja võtta … Jalutasime uuesti tagasi ja sain tee peal oma esimese naistepäeva roosiõie, see tegi tuju vähe paremaks. Automaadi juurde jõudes oli täitmine lõppenud, vaid andmete sünkroniseerimist tuli veel oodata, kuid see oli juba koera saba.

Kiire oli meil seetõttu, et “Rohelise raamatuni” polnud palju aega jäänud, aga enne seda pidime veel lapsed ja kassid oma emade vahel ära jagama. Kassid seetõttu, et kui nad ei saa end korra nädalas maal väsitada, siis nad hakkavad öösiti meid väsitama.

Kui lapsed ja kassid olid jagatud ning oli selge, et oleme graafikus, siis hakkasin telefonis pileteid ostma … 10 sekundit pärast tehingut sain aru, et panin jälle puusse. Tahtsin osta kohad trepipoolsesse serva, aga valisin hoopis seinaäärsed ja see pisiasi väga ärritas, sest mulle tundus, et teen kõike valesti. Vähemalt oli film õige ja veel väga hea ning tohutu jalaruumi tõttu ei häirinud ka valesti valitud kohad, sest lõputiitrite lugejatest möödumine polnud kuidagi raskendatud.

Nii, edasi läksime Gan Beisse sööma, oli ikkagi naistepäev ja lõunasöögist oli ka juba kaheksa tundi möödas. Lootsin, et saame seal istuda ilusa miljööga tagumisse saali, aga saime hoopis kõige kehvema asukohaga laua otse leti ees. See rikkus ära minu “kallis viis mind naistepäeva puhul restorani” Instagrami pildi … Vähemalt oli hiline õhtusöök hea.cofGan Bei tagumine saal, kuhu me lauda ei saanud. Pildi tegin siis, kui vanematega seal söömas käisin.

“Käisime deidil” pildi osas panustasin lifti-selfie peale, aga neljandalt nullkorrusele sõites ei õnnestunud ükski pilt, nii et meie vaba õhtu jäigi ainult meie kahe vabaks õhtuks.

Õhtule ja pikale kojusõidule tahtsime punkti panna Cirkle K kuuma piparmündikakaoga, aga võite kolm korda arvata, milline kohvimasin kolmest rivist väljas oli, kui Silver meile sooja jooki ostma läks. Loomulikult see üks ja ainus, kust piparmündikakaod saab. Vähemalt sai möörfi oma i-le täpi peale.

Ega laupäev parem ei olnud. Ma hakkasin seda postitust eile hommikul kirjutama, aga jõudsin vaid WordPressi avada, kui nägin ema vastamata kõnet ja tagasi helistades selgus, et ta oli terve öö seljavaludega EMOs ning isa ootas teda samal ajal autos, nii et nad olid vanaema ja vanaisa rolli täitmiseks liiga väsinud. (Igaks juhuks ütlen, et lapsed ei olnud öösel üksi.) Võrreldes minu vanematega oli meie laupäev küll parem, esimesed kaheksa tundi veetsime ikkagi magades, kuid hommikuvabadus jäi nautimata, kohvid lõpuni joomata ja tekkinud olukorra tõttu ei jõudnud me sauna ka, mis on minu jaoks suurim ebaõnn üldse. 

Muus osas oli laupäev täitsa tavaline argipäev. Täna ei ole aga päris tavaline pühapäev, sest Silveril on sünnipäev, millest ta küll midagi teada ei taha, kuid kodusest kartulisalatist ja küpsisetordist ta siiski ära ei ütle.  

Kahjuks eile ega üleeile ma juuksehooldusvahenditeni ei jõudnud, samuti ei jõua täna, kuid kuna Waku Organicsis on viimast päeva kogu tavahinnaga kaup 25% soodsam, siis lühidalt kirjutan, mida kasutan.

Aubrey sügavpuhastav šampoon – ostsin selle esimest korda augustis ja olen seda juurde varunud, kingituseks ka sobiva palsami saanud ning mulle see komplekt sobib. Ma ei tunne, et sügavpuhastav šampoon oleks liiga tugev, küll jäi mulle lahjaks kingituseks saadetud siluv šampoon. Kuna enamus Aubrey šampoone on korduvalt poole hinnaga müügis olnud ja nii ka praegu, siis nendel ma praegu pikemalt ei peatu.

Gyada rasustele juustele ja tundlikule peanahale mõeldud šampoon – olen seda alles paar nädalat kasutanud, muljeid on veel vara jagada, kuid positiivne on see, et šampoonivahetus kõõma ei tekitanud (mul see oht alati on). Valisin selle tegelikult rohkem lastele, sest neil on seborroiline dermatiit (vana hea beebikõõm) ja šampoon lubab seda ennetada.

Radico taimesegud Amla, Reetha (Ritha) ja Shikakai – Taimesegud lubavad tugevdada juuksekarva, vähendada nii juuste väljalangemist, kõõma kui ka sügelust, ennetada halle juuksekarvu, siluda ja nii edasi. Need kolm on ka Hair Treatment segu sees, selle alt saab kõigi kohta info kiiresti kätte. Reetha pulber sobib ka seborroilise dermatiidi leevendamiseks, olen sellega kahe lapse pea praegu puhtaks saanud, aga püsivat tulemust ei looda, sest nahaarsti sõnul ei saagi seda välja ravida, saab vaid kontrolli all hoida. Olen taimesegudega maske teinud korra nädalas, juuste väljalangemine on ehk tõesti vähenenud, sest harjamise ajal ei täitu kraanikauss enam juustekarvadega.

Aubrey Chia seerum ja Gyada juuksegeel – Esimest kasutan iga pesu järel (v.a siis kui olen maskitanud või kavatsen juuksegeeli kasutada) ja mõnikord ka enne pesemist, kui juukseotsad tunduvad kuivad, siis kannan seda ohtralt otstesse ja pesen paar tundi hiljem pea puhtaks, tulemuseks on tervema ja siledama välimusega juukseotsad. Geeli olen alles üksikud korrad kasutanud, tegu on rohkem viimistlusvahendiga, mitte igapäevaseks kasutamiseks mõeldud tootega. See toob lokke (minu puhul laineid) rohkem esile ja silub kahusust, aga samal ajal ka kuivatab juukseid ning liigse koguse puhul muutuvad kokkukleepunud karvad kohati jäigaks nagu oleks vahtu või lakki kasutanud.Waku juuksedEsimesel pildil kasutasin eelmisel õhtul taimesegu ja läksin märgade kammimata juustega magama, pildil on hommikune tulemus. Teisel pildil kasutasin ilmselt ainult Aubrey šampooni ja seerumit, kolmandal Gyada juuksegeeli, neljanda pildi puhul ei mäleta, aga umbes nii eriilmelised mu juuksed ongi. Fööni, sirgendajat ega muud sellist ei kasuta ma kunagi, ainult eelmainitud tooteid. Alati ei saa ma soovitud tulemust, juustel on endiselt häid ja halbu päevi, aga suures plaanis olen praeguste hooldusvahenditega rahul, mu peanahk on puhas ja korras (v.a psoriaas, mille leevendamiseks kasutan Turblissi juuksemaski, see on siiani kõige tõhusamalt toiminud), juuksed on pehmed, kuid ei lähe pusasse, nii et kurta ei ole mul küll millegi üle.

Ise kasutasin ka praegu võimalust ja soetasin 25% soodsamalt Bhringraj pulbri ja Aubrey leebema sügavpuhastava šampooni, mis ei ole veel kordagi poole hinnaga müügis olnud, aga mille proovimisele olen enne ka mõelnud. Kaalusin ka kiiresti määrduvatele juustele mõeldud Gyada šampooni, aga Aubrey kasuks rääkis suurem kogus ja soodsam hind.

Edit: Postituse kirjutamise ajal olid mul asjad alles ostukorvis, liiga ennatlikult kasutasin mineviku vormi, sest ostuni ma ei jõudnud … Wakus on mingid tehnilised probleemid. Nendega tegeletakse, aga enne homset ei pruugi saada ostu vormistada, mistõttu soodusaega pikendatakse.

Häid juuksehooldusvahendeid on raske leida, olen salongitoodetest proovinud Joicot, Macadamiat, Nioxini, Tigi Bed Headi, Richi ja võib-olla midagi veel ning ühtegi neist ei ole ma ostnud kaks korda, sest  ma pole rahule jäänud. Kui alguses on üks või teine isegi hea tundunud, siis kuu või kahe pärast on kõõm ja sügelus tagasi tulnud ning kõõmašampoonita pole nendest probleemidest lahti saanud.

Loodusliku(ma)d šampoonid pole ka kindla peale minekud, olen katsetanud Madarat, vedelat ja tahket Nurmet, Natura Sibericat (saialille oma, minu jaoks kõige suurem pettumus), Kokose pulbrit ja isegi kanamuna, aga ükski vahend pole olnud päris see, iga asjaga on tulnud tagasi kas kõõm või pole ma juukseid enam päris puhtaks saanud (tahke šampoon ja kanamuna), pulber oli iseenesest hea, aga ma ei viitsinud iga kord sellest šampooni kokku segada.

Praegu olen üle pika aja juuksehooldusvahenditega rahul, uusi asju igatsen proovida vaid tootjasiseselt ehk kavatsengi praegu Aubrey šampoonide ja Radico taimesegude juurde jääda, võib-olla tutvun rohkem ka Gyada tootevalikuga, aga seda tasa ja targu, sest kõike korraga rahakott lihtsalt ei kannata.

Nii palju siis lühidalt kirjutamisest, eks … Loodan, et olin abiks ja leiate samuti Waku Organicsi tootevalikust oma uued lemmikud. Mina lähen nüüd aga oma lemmikule mehele küpsisetorti tegema.

Ps! Täna õhtul loosin Facebookis välja Pärnu Laserpargi privaatmängu, veel on aega osaleda.