Ma panin end EBA-le kirja ja kui ükskord hääletamise aeg kätte jõudis, siis mõtlesin, et ma ikka ei oleks pidanud osalema ja ma ei maininud mitte kellelegi poole sõnagagi, et mulle saab ka hääli anda. Vaid ühele sõbrannale ütlesin, et ma ei kutsu kedagi hääletama ja tema ütles, et tema ei oska kellegi poolt hääletada ja seetõttu ei hääletagi. Mina ka ei hääletanud. See ei olnud boikott. Minu arvates teevad EBA korraldajad head tööd ja mul on kahju, et mul ei olnud jaksu seda ja teisi blogijaid tunnustada.
Ma ei ütle, et üritus kõige paremini välja kukkus … nii palju, kui ma ekraanilt nägin ja kuulsin, siis Ženja naljad tekistasid isegi minus, kes ma olen labase ja musta huumoriga vägagi sina peal, küsimärke. Ma tahaksin uskuda, et tegelikult ei olnud temas mingit üleolekut, vaid ta lihtsalt pingutas veidi üle, sest tundis kerget lavanärvi. Mulle Ženja muidu meeldib, lausa sellest ajast alates, kui ta Lauri Pedajaga kuskil saates huvitava kombo moodustas. Lauri meeldib mulle ka, veel varasemast ajast. Oli mis oli, ma ei lase sellel vahejuhtumil end häirida, nii et Ženja meeldib mulle endiselt
Oma osalemist hakkasin kahetsema seetõttu, et mul on siiani üle päeva käinud mõte, et tõmban juhtme seinast välja. Mitte suitsiidi mõttes, vaid päriselt tõmbaks arvutil juhtme seinast välja, lahkuks Facebookist, Instagramist ja sulgeks blogi. Eile õhtul lugesin üht artiklit nutisõltuvusest ja sellest, mida liigne meelelahutuslik info ajuga teeb ning ütlesin endale, et nüüd küll aitab, tulen jätan hüvasti ja päästan oma aju. Täna õhtul vaatasin EBA tulemusi ja näen, et olen oma kategoorias 5. kohal. Viiendal! Ma ei saa sinna midagi teha, aga see on motiveeriv ja kellel seda aju ikka vaja on, eks.
Ma ei küsinud ühtegi häält ja ma ei andnud endale ühtegi häält. Ema, Härra ja sõbrannad ka ei andnud mulle hääli. Tegelikult sõbrannade osas ei ole ma 100% kindel, aga kaks kõige kõigemat blogisid ei loe ja vaevalt oskasid nad minna minu poolt kuskile hääletama ning … ee … neid sõbrannasid väga rohkem ei olegi. Õde ilmselt hääletas, sest tema ennustas mulle EBA Facebooki lehel teist kohta. Ärge küsige, ma ei tea, kuidas ta minust nii heal arvamusel on.
Kuigi ma eelmisel aastal vist ühe korra mainisin, et osalen ja kutsusin hääletama, ei osanud ma tookord kolmandat kohta soovida, loota ega oodata. Seekord arvestasin, et olen kuskil rivi lõpus, sest teised nägid häälte küsimisega nii palju vaeva ja mina ei näinud üldse. Mulle oleks rivi lõpp sobinud küll, aga oh üllatust, vaatamata sellele, et ma enam sageli ei blogi ja kui blogin, siis “eile tegin seda” tasemel, hääletasite teie mind esiviisikusse! Mille eest? Ma olen vahepeal oma vanu postitusi lugenud ja mõelnud, et küll ma ikka kirjutasin hästi, endalgi huvitav lugeda … Aga nüüd ei kirjuta ma enam suurt millestki.
Ma ei tea, mis minuga praegu toimub. Võib-olla tean ka, aga igatahes ei oska ma seda kuidagi peatada. Tunnen igas asjas taandarengut ja ma pean pingutama, et mitte mattuda üleni enesehaletsuse alla. Kui ma selle hunniku alt ükskord jälle välja saan, siis ilmselt paistab see ka siin välja.
Ma olen teie häälte eest südamest tänulik, olen siiralt meelitatud ja ma väga loodan, et mul on teile peagi taas rohkem anda.
Aitäh kõige eest, mida teie mulle olete andnud!
Ps! Ma päriselt ka ei kirjutanud oma mõtetest selleks, et te paluks mul ikka edasi blogida või mind kuidagi kiitma hakkaks. Seda on muidugi tore lugeda, aga ma siiski ei teinud seda selleks.
Imehea pilt iseloomustamaks, kuhu kaob energia. “Sidrunite lust ja lillepidu” blogi olekski kusagil hääli mittesaanute seas, kuid aus argielu on see mis kõnetab. Ja muidugi su kirjutamisoskus! Huvitav, mis teemal sa 11. klassi uurimistöö kirjutad? Nelja lapse sünnitunnistuse koopiast peaks piisama. Irooniata.
Lastest ei piisa, aga lüpsipraktika hindest piisas nii palju, et ma ei pea tegema mahukat uurimistööd ja seda kaitsma, piisab miniuurimistööst. 😀
Ma väga tõsiselt loodan, et sa ei lõpeta blogimist. Mina hääletasin sinu poolt ja hääletaksin igakell uuesti 🙂 Nii mõnusalt kirjutatud postitused on sul minu meelest.
Aitäh! 🙂
Mis sa siin ikka imestad 5.koha üle. Sul on mõnus blogi 🙂 Mulle meeldib, sul on siirad postitused, sa ei räuska, vaid jääd viisakaks (liiga palju on blogisid, kus õigustatakse ebaviisakust oma arvamuse avaldamise õiguse eest). Palju ära tundmist (meie peres 3 last, neljas tulemas). Kirjutad hästi ja oled inspireeriv.
Ma ei kirjuta seda kommentaari sinu meelitamiseks, vaid kuna tahan avaldada siirast tänu, et viitsid blogida 🙂
Meelitatud olen ikkagi ka. 🙂
Ma ei palu sul edasi blogida ja kiidan mõni teine kord 🙂
Aga ma arvan, et on täiesti okei kirjutada harva, mitte kohusetundest, vaid siis kui on endal tahtmist ja soovi.
Ma andsin ka sulle 5 häält (nii palju kui ühel inimesel lubati anda), sest sa oled blogi põhjal tore ja vahva. Aga ma saan ka aru, kui sa blogimise lõpetad, sest päriselu ja pärisinimesed meie ümber on alati olulisemad kui võõrad virtuaalsed fännid. Jõudu ja jaksu ükskõik, mida sa siis ka otsustad!
Aitäh. 🙂
Selle juhtme ja seina teemal: mulle näiteks mõjuvad väga värskendavalt neti/arvutivabad päevad. Talvel tegin neid rohkem, nüüd suve (ja aiatöödega) nagunii eriti arvutisse ei jõua, siis pole nii konkreetset graafikut jälginud. Muidu loen praegu Jaan Aru raamatut “Ajust ja arust”, see on mõnus lugemine (võimalik, et see sinu viidatud artikkel nutisõltuvusest on ka Aru kirjutatud, mulle justkui meenub, et hiljuti sattusin üht ise lugema, mistõttu oskasin tema raamatut poest otsida).
Sul on endiselt mõnus blogi ja rõõmustan iga kord, kui meilil näen, et oled jälle postituse teinud 🙂
Oh jah, aiatööd … neid igatsen ka.
Võis täitsa olla tema artikkel ja raamatu tundub ka väga põnev, pean selle endale ka muretsema. 🙂
Aitäh ka. 🙂
Ma usun, et jätkad seda rada, et kirjutad meile pigem harva või isegi üliharva, aga kirjutamisest lõplikult loobuda ei suuda. Kirjutamine on üks su hobidest ja vahel tundub, et peale kirjutamist oled saanud pingeid maandada/ennast välja elada. ? Jõudu edaspidiseks! Mõnusat suvevaheaega! ?
Seda küll, nii mõnigi kord on olnud hea endast midagi välja kirjutada. 🙂
Jõudu läheb tarvis. 🙂
Hei, ausalt öeldes ma ei lugenud üldse varem blogisid, kuni sattusin Sinu oma lugema ja nii ma aeg-ajalt siia kiikan, et piiluda, kas ja mis. Olen Sinust veidi vanem, lasteta, töönarkomaan, kes reisib mööda maailma, aga kunagi nii 10-aastasena kujutasin (ja unistasin), et mu elu oleks lasterohke, elades pealinnast eemal ja .. noh, palju asju veel. Niisiis vahel olen tabanud end mõttelt, et näed, läks teisiti. Ja Sinu elust kilde lugeda on tekitanud mulle kujutluse, et Sa oled üks ääretult tore, aus ja hea inimene. Ja sellepärast ma siia tagasi tulengi, austusest. Keerasin endal hiljuti kõik “interneti” juhtmed seinast välja (noh, nii aasta tagasi) ja olen selle eest siiani tänulik. Olen hakanud rohkem aega pere ja sõpradega veetma, iseendaga veetma. Kannatlikust on juurde tulnud ja kui miski huvitab, süvenen, mitte ei “scrolli üle”. Mõnus. Aga loodan, et isegi kui peaksid blogimise lõpetama või (veel) harvemini kirjutama, siis võtad kunagi kätte ja kirjutad ehk raamatu või “meie pere lood”, sest Sul on annet lugusid jutustada. Palju õnne ka viienda puhul, ma ei teadnud EBA-dest midagi, aga oleksin kõik oma hääled ja paid Sulle andnud. Jõudu, jaksu!
Aitäh heade sõnade eest. 🙂
Mine tea, kui ma enam ei blogi, siis äkki tõesti hakkavad näpud sügelema ja hakkan raamatut kirjutama.
Jään ootama ja kindlasti ei ole ma ainuke;)
Mina hääletasin ka sinu poolt. Põhjuseid oli palju. Ainuke mainimisväärse see, et sa oskad hästi kirjutada. Mulle meeldib. Kummardus.
Sina oled aus ja tore, oskad hästi kaasahaaravalt kirjutada 🙂 Teil on m6nus pere oma argimurede ja r66mudega. Tore, et neid jagad 🙂
Mina ei hääletanud kuskil kedagi. Ei viitsinud 😉
Ilusat suve teile 🙂
Mina hääletasin ka sinu poolt. Justnimelt seetõttu, et räägid kõigest ausalt ja keerutamata. Sekka mõnusat huumorit. Väga värskendav.
Arvan, et ükskõik, mida sa edaspidi ka ei teeks, teed sa seda ikka sama ausalt ja huumoriga. Ning isegi kui seda laiemalt avalikkusega jagada ei taha, on ikka kõik hästi.