Head ööd, kallis… Sigaaa

Õnneks või kahjuks ma ei kirjuta, et mu mees on siga, sest seda ta ei ole. Küll jätab meie pesamuna meiega nii armsalt head ööd. Varem oli see “duu-duud, kalli”, aga täna on see selge ja kõlav “head ööd, kallis siga”. 😀

See ongi laste ööunne jäämise juures vist kõige armsam osa. Vähem armas ei ole ka see, kuidas ta praegu möllavale Esimesele ja Teisele seletab: “Tasaaa, tädi tudub!” Või hüüab lambist mulle: “Emme, kalasuppi!” Ei, laps ei ole tühja kõhuga magama saadetud. 😀

Kolmas ei mölla, sest tema magab täna meie toas põrandal – issi kortsus kulmu ees ei saa hakata lollitama, näiteks seina peal olevaid juhtmeid lahti tirima. Lisaks sellele on ta siin ka tapeeti lõhkunud. Apua! Kodus selliseid asju ei tehta (kodus meil juhtmed seina sees ka muidugi) ja nüüd siis siin hakatakse sedasi lammutama?!

Õnneks on tegu üsna tüüpilise koleda Soome üüripinnaga ja need tagasi liimitud tapeediribad ei paista tolles määrdunud seinas välja, kus vana tapeet on lihtsalt üle värvitud ja seda ka aastaid tagasi. Ühes seinas on täpiline tapeet kapi kohalt värvimata jäänud ja ma ei usu, et värv otsa sai. Pigem ei viitsinud värvija nii kõrgele ronida, et ta oleks ulatanud lõpuni värvida. See muidugi ei vabanda välja lapse lõhkumist. Oleks ta siis esimesest keelamisest aru saanud, aga ei, ta on oma laastamistööd korranud! Tõepoolest apua! Seetõttu see pisike põrguline nüüd meie valvsa pilgu all magabki, et oma laastamistööd tegi ta siis, kui nad voodisse saatsime.

See ei ole ainus põhjus, Kolmas ja Teine möllavad nagu pöörased, sõna ei kuula, ainult itsitavad ja see möllamine lõpeb alati nutuga. Oi, kuidas tahaks õhtuti lastele eraldi tube. Täna küll eraldasime Kolmanda, aga Esimene võttis tema koha üle ja hakkas ise tsirkust tegema, kuigi tema on tavaliselt see mees, kes käsib teistel tasa olla, sest ta tahab magama jääda. Ja kui Kolmas ja Neljas kahekesi lõunaund teevad, siis hullavad ka nemad enne uinumist tund-kaks. Sama pikalt kestab trall igal õhtul.

Ma üritan mõistev ja kannatlik olla, sest ma mäletan väga hästi oma lapsepõlvsest, kui lõbusad olid meie õhtused möllamismaratonid ja millised tujurikkujad me vanemad olid. Samas mõte sellest, et taoline trall kestab veel… 10 aastat? Püha Jumal, aita mind!

Ma olin ikka kindlasti oma 12 aastat vana, kui käisime veel vennaga teineteist kiusamas. Õigus, siis olid meil juba eraldi toad, seega ilmselgelt ka eraldamine ei aita, kui magamistoad just vangikonge ei meenuta.

Tegelikult me ei käinud vennaga teineteist ainult kiusamas, vaid mingi aeg tahtis mu väikevend, et ma talle igal õhtul unejutte räägiksin. Kui vanemad elutoas telerit vaatasid või teisele korrusele enda tuppa läksid, siis hiilis tema minu juurde, et minu kõrvale magama tulla või mind enda tuppa kutsuda. Mõnikord hiilisin ise esimesena tema juurde, et rääkida talle samu anekdoote ja muinasjutte, mida igal õhtul. Ja tema itsitas iga kord nende samade naljade peale ja kuulas huviga lugusid, mis tal juba peas olid. Tavaliselt jäi ta lõpuks magama ja mina hiilisin oma voodisse tagasi. Kui ta oli minu voodis, siis magasime koos hommikuni või hetkeni, mil ühel meist läks olemine liiga kitsaks. Tuli ka seda ette, et pidin unekotist venna jalaga voodist välja lükkama, et temast lahti saada.

Soovin enda lastele ka selliseid mälestusi, aga need võiksi tekkida nii, et meie Härraga ei pea hulluks minema. See õhtune trall algas alles talve lõpus, sinnani oli lihtne – lapsed voodisse, kõigile kalli-musi-pai, uks kinni ja lapsed magasid. Nende loetud kuudega olen juba peast halliks läinud, sest nüüd tuleb neile 37436 korda ütlemas käia, et nad ei loobiks kaisukaid, et nad ei karjuks, et nad ei kiusaks ükstest, et nad ei lõhuks, vaid jääksid magama. Lapsed noogutavad ja poevad teki alla, aga hakkavad uuesti itsitama veel enne, kui ma olen ukse kinni tõmmanud. Isegi siis, kui olen väga-väga-väga kuri, itsitab Teine tekiga suud kattes: “Ma ei saa, hiihhiiihihihhi, see ise tuleb, hiihihihiihih, ma ei taha naerda, hiiiihihihi.” 

Ma mõistan teda hästi, sest ma ka ei taha kurjaks saada, aga ikka saan. Saan ka aru, miks me vanemad aastaid tagasi sellised tujurikkujad olid. Vanemate jaoks pole need õhtused möllamismaratonid üldse lõbusad. Kui just üks pudikeelne neid sigadeks ei kutsu…

Head ööd!

5 thoughts on “Head ööd, kallis… Sigaaa

  1. Meil täpselt sama. Magama jäämise asemel naerdakse, lollitatakse, keeratakse üksteist üles. Pahandamas käimise kasutegur enamasti null, minul närvid läbi nagu politseikoeral. Unistan, et kahe aasta pärast teeme remonti ja siis saavad lapsed eraldi toad… Nagu näha, see ka ei aita 😛 Peab need toad tegema elamise eri otstesse, siis on ehk rohkem lootust 😀

    Aga kui kellelgi on retsept laste õhtul magama saamiseks ILMA närve rikkumata, siis ma kuulaks huviga. Rikutud närvid on ju ainult üks pool asjast – kui õhtul ei saada magama, siis hommikul nutetakse, et on uni, ei taheta tõusta ja lasteaeda minna. Võeh.

  2. Magama panemine on lihtsalt vastik. Aga ma olen vist nii kuri ema, et igasugune möllamine lämbub eos. Kui üks kolmest mõtleb, et alustaks tralli (mida iga päev küll ei juhtu), siis ma ähvardan möllaja autosse magama viia ja no kui vaja siis viin ka ähvarduse ellu (mida on küll vist ainult paar korda juhtunud). Sest mina olen ju ka ikkagi lihast ja luust ja õhtuks väsinud ja mina tahan ju ka millalgi lõõtsutada. No vot! Aga kuna mul pole õdesid ja vendi, siis hakkasingi seda lugu lugedes kahtlema, et kas ma nüüd rikun laste lapsepõlve ära, kui nad õhtuti möllata ei saa. Kui suuremaks saavad, siis las suvel möllavad.

    1. Vaevalt, et nüüd lapsepõlve ära rikud. 😀 Ega see ainus mälestus mul nooremast vennast ei ole. Neid on ikka nii palju, et lapsepõlv oleks olnud lõbus ka ilma õhtuse trallita. Kuid selles õhtuses möllamises mingi oma võlu oli küll. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga