Lähen sügisel neljandat (ja loodetavasti viimast) korda 11.klassi

148cd-happydance

Tulen kapist välja – ma olen põhiharidusega nelja lapse ema. Kuigi ma tunnen selle pärast piinlikkust enamasti vaid võõraste ees, näiteks ametiasutustes pabereid täites, siis osa minust tahaks siin ikkagi kapis edasi olla, aga seda on veidi raske teha, kui ma ei taha sügisest just varjata ja eitada koolis käimist või valetada, et õpin TTÜ-s tööstus- ja tsiviilehitust. Kuigi viimane meeldiks mulle päriselt, siis tean, et olen selle eriala jaoks liiga humanitaar ja hetkel liiga põhiharidusega.

Ma läksin peale põhikooli kutsekeskkooli põllumajandust õppima. Mitte sügavast huvist, vaid puhtalt seetõttu, et pidasin end keskkooli jaoks liiga rumalaks ja ilmselt ma seda olingi, sest Rakvere Gümnaasiumisse ma sisse ei saanud. Kutsekeskkoolis tundsin jälle eesti ja inglise keele tundides taandarengut, teistes ainetes sain hakkama vaatamata vähesele õppimisele ja rekordilisele puudumisele. Viimaste hulgas olid ka ained, mis panid mind erialavalikus sügavalt kahtlema.
Ma muidugi teadsin enne õppima asumist, et ma ei lähe pärast kooli kuskile traktoristiks ega hakka veiseid kasvatama, aga kui metsapraktika järel ei tahetud mulle ilusate silmade eest hinnet anda (samas metsas keelduti mulle kui kursuse ainsale tüdrukule mootorsaagi kätte andmast ja pandi hoopis lõket valvama), erialaained muutusid eriti spetsiifiliseks ja pidin hakkama süvenema traktorite hingeelusse ning omandama T-kategooria juhtimisõiguse (sest B-kategooriaga ei saa traktoristina tööd), siis tundsin, et lihtsalt paberi saamiseks astusin kõige valema sammu üldse. Lõpuks kasvas vastumeelsus nii suureks, et ma võtsin kodus nädalaks aja maha ning vanemate lahkel loal jätsin kooli kolmandal kursusel pooleli.

Läksin edasi Tapa Gümnaasiumi 11.klassi, sest kutsekeskkoolis omandatust jäi lõpuklassi astumiseks väheks. Mul oli väga raske leppida kaotsi läinud aastaga, mul oli raske kohaneda keset õppeaastat uue kooli ja klassiga, minus tekitas stressi see, et ma pidin esimese veerandi töid hakkama järele tegema ehk kokkuvõttes olin ma nii suure pinge all, et ei möödunud vist ühtegi õhtut, kus ma ei oleks end magama nutnud. Kogu selle stressi sees oli kõige raskem leppida alandustega matemaatikatundides, kus õpetaja nimetas mind (ja teisi ka) lolliks, kes ei tea 6. klassi matemaatikat ja soovitas mul minna tagasi algkooli ehk aitamise asemel õiendas ja mõnitas pikalt, kui ma millegagi hakkama ei saanud. Ma ei julgenudki enam hakkama saada.
Mul on hästi meeles, kuidas lahendasin tahvli ees tehte õigesti, aga vaikiva õpetaja tõttu hakkasin endas kahtlema ja küsisin temalt, kas on õige ning tema käratas vastu: “No vaata ise! Kas on õige? ON VÕI?!” Ma lugesin sellest välja, et ei ole ja ma kustutasin tehte maha ning tegin terve igaviku uuesti ja valesti ning sain korralikult sõimata. Issand, ma mõtlesin, et ma ei saagi tahvli eest minema, ma üritasin end nii väga tagasi hoida, et ma ei hakkaks nutma klassikaaslaste ees, kelle nimedki mul kõik peas ei olnud… Aga ikka hakkasin.

Hiljem mind lohutati, et see õpetaja ongi selline, ära tee välja, neela alla, kannata ära, aga minu psüühika ei kannata selliseid asju. Lihtsalt ei kannata. Sellise pingega käivad kaasas tõmblevad näonärvid, kõnevõimetus (mitte soov vaikida, vaid füüsiline võimetus häält teha) ja halvimal juhul minestamine. Viimast on juhtunud mitu korda, ühe korra põhikoolis tahvli ees, kui pidin näitama Euroopa kaardil riike õpetajale, kelle jaoks olin ma vist lemmikõpilase vastand, sest konflikte oli temaga igasuguseid, näiteks ükskord üritasid suured poisid mind vahekoridorist välja tirida ja mina üritasin end nende käest lahti tirida, kui teisest otsast astus õpetaja sisse, mille peale poisid lasidki mind lahti ja mina kukkusin suurest vastutirimisest selge ees õpetajale jalalaba peale.
Tookord sain ma sõimata, et mul ei ole õigust talle jala peale kukkuda ning tundi mind ei lastud, uksed tõmmati karjumise saatel nina ees kinni. Aga tagasi selle Euroopa kaardi juurde, millel oli väga raske riike näidata, kui õpetaja ei vaadanud, kuhu ma osutan. Üritasin siis õpetaja seljale öelda, et Norra asub Rootsi peal, kui tema kukkus karjuma, et Norra ei ole mingi Rootsi pealinn, tema ei ole mind nii õpetanud ja ta karjus ja õiendas nii kaua, kuni ma kaotasin närvipingest kõnevõime ja lõpuks minestasin.

Vot sellised õpetajad võtavad igasuguse isu koolis käia ning minu 11.klass jäigi pooleli seetõttu, et ma ei julgenud enam matemaatikasse minna. Hakkasin hirmust tundidest puuduma ja lõpuks ei läinud enam üldse kooli, sest jõuluvaheaja viimasel päeval muutusid mu ärevushäired juba paanikahooks, kui mõtlesin sellele, et uus veerand algab kahe matemaatikatunniga.
Ma ei tahtnud enam mõnda teise kooli ka minna, polnud selleks enam jaksu. Kolisime Härraga hoopis Tartusse, kus ma proovisin ühte ja teist tööd ja käisin koolitusel ja enamasti lihtsalt olin. Võtsin sel ajal ka antidepressante, mille kirjutas välja neuroloog aastaid kestnud peavalude tõttu, mille algpõhjust ei leitudki. Küll leiti aju-uuringute käigus närv, mis ei reageeri pingelistes olukordades ja mis võib seletada minu minestamisi, võib-olla ka kontrollimatuid näolihaseid ning kõnevõimetust. Igatahes kadusid mu peavalud antidepressantide võtmise järel jäädavalt, koos nendega nutuhood ja lootusetus. Ma olin olnud aastaid sedasi depressioonis, et ma ise ei adunud seda ega tunnistanud, kui perearst tahtis anda saatekirja psühholoogi juurde.

Edasi tulid juba lapsed ja nii on see 11.klass olnud ootel viimased 8 aastat, mille jooksul olen kaks korda 1.septembril Rakvere Täiskasvanute Gümnaasiumi nimekirjas olnud. Esimest korda siis, kui Teine oli 5-kuune 100% rinnalaps ning tookord sain juba teel kooli aru, et sellest ei tule midagi välja. Läksin kohale vaid selleks, et end nimekirjast maha võtta. Teisel korral oli Kolmas 7-kuune 90% rinnalaps ning siis pidasin ma vastu kuu aega, võideldes koolis piimapaisude, lekkimiste, magamatuse, süümepiinade ja kõige muuga, mis käis selle juurde, et mind ootasid kodus kolm väikest last. Loobumine oli õige otsus – kool seisab siiani sama koha peal, aga laste esimesi eluaastaid korrata ei saa.

Nüüd on kõigil need esimesed eluaastad läbi, pesamunal hakkab kohe neljas jooksma ja sügisest läheb ka tema lasteaeda. See on suur muutus tema elus ja minu omas ka – mul on nüüd paras aeg hakata kolm korda nädalas Rakveres koolis käima. Kergelt see ilmselt ei lähe, sest mul on kogemus olemas kolme lasteaialapsega, kes on rohkem haigena kodus kui tervena lasteaias, nii et mul läheb vaja plaani B, C ja D, mis laseksid mul koolis käia haigete laste kõrvalt. Kuigi ma olen nende tagavaraplaanide osas optimistlik, siis hirm on ikkagi sees. Kas ma saan hakkama? Kas ma saan hakkama matemaatikas eratunde võtmata? Kas ma saan hakkama, kui pean ikkagi laste pärast sageli puuduma?

Hirm annab endast juba ka unenägudes märku. Nägin unes, et lõpetasin kooli ja üks õpetajatest soovitas mul minna majandusanalüütikuks õppima, sest tema näeb minus potentsiaali, andis mulle isegi avalduse, et täidaksin ära. Mulle hakkas see mõte täitsa meeldima, esitasingi avalduse ja siis hakkas pihta, et ma ei saa kandideerida, sest mul on lõpueksamid tegemata, millele järgnes pikem segadus ja arusaamatus nende eksamitega. See oli lootust ja lootusetust täis unenägu.

Täna nägin unes, et püüdsin kassisuuruseid rotte nii karpi, akvaariumisse kui puuri, igalt poolt said nad alguses välja, sest karp oli väike ja akvaarium lahtine ja puur katki, aga lõpuks sain nad kõik kinni püütud ja olin väga õnnelik. Unenägude seletajad ütlevad, et rotid tähendavad tüli, vargust, vastuhakku, lahkuminekut ja muud halba, samas rottide püüdmine ja tapmine vaenlasest võitu saamist/raskuste ületamist. Mulle see viimane tähendus meeldiks küll, aga ma ei tapnud ühtegi rotti ära, ma ei tapaks kunagi rotte! Minu jaoks oli unenägu positiivne, sest mulle väga meeldivad rotid ja unenäos oli nii tore kassisuuruseid rotte käes hoida, leidsin, et nad on maailma nunnumad olevused. Nii et ma ise tõlgendan seda unenägu sedasi, et ma igatsen rotte ja ületan raskused, milleks on näiteks nelja lapse kõrvalt keskhariduse omandamine.

56 thoughts on “Lähen sügisel neljandat (ja loodetavasti viimast) korda 11.klassi

  1. Pidasin end ainsaks taoliseks “lootusetuks juhtumiks” aga… nagu ma näen, siis nõnda siiski pole. Ainus vahe on selles, et minul pole põhiharidustki. Piinlik, kas pole?
    Ent mitte iial ei ole keegi küsinud, et miks mul põhiharidust ei ole. Too laisa ja rumala silt käib minuga ilmselt surmani kaasas, sest ma ei tunne absoluutselt mitte mingisugust vajadust minna ja põhikool ära lõpetada rääkimata keskkoolist. Ometigi töötan ma juba kuuendat aastat ühe suure logistikafirma ridades juhtival kohal. Sinna saamise lugu on muidugi tragikoomiline, sest valetasin endal olevat keskhariduse ja paar uhke nimega koolitustki pookisin enesele külge. Hiljem, paar aastat hiljem tuli see muidugi välja aga kuna minu teeneid ja seniseid saavutusi peetakse selle ametikoha vääriliseks siis kinga ma sealt ei saanudki 🙂

    Miks mu koolitee pooleli jäi oligi sellepärast, et mul olid täiesti väljakannatamatud paanikahood igal hommikul enne, kui ma kodu uksest välja pidin astuma. See oli midagi niisugust, mis halvas üheksakümne ja üheksa protsendiliselt minu keha ja vaimu ning see ülejäänud üks protsent mis üle jäi; see oli see hirmumõte peas mis mulle kuklasse vasardas ja olemise veel põrgulikumaks muutis. Null seos laiskusega.

    Ma südamest loodan, et me areneme siiski selles suunas, kus inimesi nähaksegi inimestena mitte kõndivate lõputunnistustena. Edu ja jaksu nendele, kes on ennast kokku võtnud ja lõpetamata haridusteed siiski jätkata otsustanud. Sulle niisamuti palju palju palju jõudu!

    1. Jõudu läheb tarvis, aitäh! 🙂

      Sinu lugu on päris huvitav, eriti see osa, kuidas tööle kandideerisid. Kuidas need ilustamised välja tulid?

  2. Nii tubli! Ma ise lähen sügisest Tartu Ülikooli õigusteadust õppima (okei, siis kui ma sisse saan 😀 :D) ja praegu juba värisen, sest kodus on hetkel veel 1a1k vanune piiga ja kõhus kükitab seitsme nädalane täpike. Kas ma olen hull või ei, seda ma ei tea, aga esimese semestri tahan vastu pidada ja alles siis akadeemilisele minna. Aga kes ei proovi, see šampsut ei joo või kuidas see nüüd oligi. Mitte et ma lähiajal šampust juua saaksin või nii.

    1. No minu meelest oled hull, aga proovima muidugi peab, äkki ei olegi. 😀 Loodan, et saad sisse ja soovin edu esimeseks semestriks! 🙂

  3. Mina lõpetasin sel aastal Tallinna Vanalinna Täiskasvanute koolis 11. klassi (läksin 2014 10. klassi, teine laps oli sel ajal 4,5-kuune rinnabeebi) ja ma tunnen, et see “raisatud” 8 aastat vahepeal oli vajalik. Vajalik selle jaoks, et ma leiaks endas julguse ja enesekindluse taaskord mõne kooli ukselävelt üle astuda. Minus oli ka suur hirm ja vastumeelsus kooli suhtes, sest põhikool ja osake kutsekast ei jätnud musse eriti positiivset nooti. Aga praegu tunnen, et ma olen õiges kohas. Inimesed minu ümber on suurepärased, õpetajate suhtumine on suurepärane ja ma ise olen ka aastatega veidi targem ja arukam (ma loodan :D). Edu sulle ja võiduka lõpuni!

    1. Aitäh!

      Ma tunnen samuti, et olen aastatega veidi muutunud ja suhtun ka õppimisse teisiti õppides endale. See üks kuu, mille 4 aastat tagasi õpilasena veetsin, oli minu jaoks huvitav, ma tahtsin õppida ja mul oli seetõttu lihtsam õppida ning kui vastu sain häid hindeid, siis see oli väga motiveeriv. Loodan, et jätkan sealt, kus pooleli jäin ning lasen motivatsioonilainel edasi. 🙂

  4. Ei ole vist küsimustki, kes see õpetaja oli. Ma matemaatikas üsna üle keskmise, aga tema pani mind iga tund tundma, et olen lollim kui kivi.

    1. Ei ole tõesti. 😀 Sa pole esimene, kes seda ütleb ja mõtle nüüd, kui lollina tundsin end mina, kes ma olengi matemaatikas taibutu. :/

  5. Ma jäin rasedaks sügisel, ülikooli 3. kursuse alguses ning sünnitasin kevadel, mai alguses, kui oleks pidanud lõputööd esitama. Naersin veel, et sünnitan ja kaitsen lõputööd korraga. Mina olin Tartus koolis, elukaaslane töötas Tallinnas. Nädalavahetused ja kõik pikemad puhkeperioodid veetsin Tallinnas, viimane aasta hakkas lonkama..märtsiks võtsin akadeemilise kuna teadsin, et üks välispraks jääks niikuinii tegemata. Ei olnud ma valmis keset Lõuna-Eesti metsi 3 päeva kümneid kilomeetreid maha matkama, ise samal ajal 7 kuud rase. Oleksin pidanud lõpetama 2013 kevadel, nüüd juba 2016 suvi. Kevadel tegin 2/3 lõputööd ära, juhendaja ei vastanud kirjadele ja jäigi jälle tegemata. Proovin jaanuaris või kevadel uuesti lõpetada. Nüüdseks tüdruk kolmene, elame oma korteris Tallinnas, mina sain just esimest korda tööle erialasele kohale. Pikk jutt, aga point selles, et olen nõus sinuga 🙂 Lapse/laste esimesed aastad on tähtsamad kui ükski kool. Kooli saab alati minna, ole kasvõi 50, aga lapsepõlve oma mudilastel tagasi ei too. Võtsingi vastu otsuse, et jätan kooli tahaplaanile, aga naudin rasedust. Siiani pole kordagi veel kahetsenud 🙂 Jõudu, jaksu ja kanget meelt!

  6. Väga tubli! Mitte selle pärast, et kapist välja tulid või oma mõtted kirja panid, vaid et kooli uuesti lähed. Kuigi Su pere toimetusi on vahel tore lugeda ja ega kõik ei olegi mingid karjäärinaised, siis ma loodan, et see seisev sogane vesi, mis minule, kui kõrvalvaatajale siit paistab, hakkab lõpuks kuhugi poole voolama ka. Et sidrunite HAPU elu muutuks näiteks limonaadiks 🙂 Loodan, et sa ei solvu, et nii ütlen. Igatahas tugevat meelt ja usku iseendasse! Päriselt ka!

    1. Ei solvu, pole midagi valesti öeldud. 🙂 Eks me siin ise ootame ka aega, kus saab hakata limonaadi tegema, aga mõnda aega tuleb siiski veel sogases vees solberdada.

      Aitäh heade soovide eest! Siinsed kommentaarid juba annavad meelekindlust ja usku juurde. 🙂

    2. No kõrvaltvaatajana on see ikka päris õel kommentaar. Eks mulgi on tunne, et perekond koguaeg üliõnnelik ei ole, aga eks see nelja pisikese lapsega elu ongi veidi raskem kui ühe (ükskõikmisvanuses) lapsega. Ka põhi-, kesk-, või kõrgharidusega oleks Liivi vb ainult miinimumi teeninud ja seega oleks ka vanemapalk olnud kogu aeg selline nagu ta on.
      Mina lihtsalt jälgin väga suure respektiga seda, kuidas on mehe eemalolekust hoolimata olemas võimas taustsüsteem ja kuidas Liivi ükskõik millises raskes olukorras jalgadele kukub. Veits nõme oleks ka tagasi mõelda ja lastele rääkida, et “oh missugune sogane seisev vesi teie lapsepõlv ikka oli”. Pffst.

      1. Kui emal-isal on raske (“seisev ja sogane vesi” ja ma ei mõelnud suhteid, eks Liivi ise saab aru, mis ma mõtlesin), ei tähenda see ju absoluutselt seda, et laste lapsepõlv raske või kehv on. Ma olen täiesti kindel, et Liivi on oma lastele super ema ja lastel on õnnelik lapsepõlv, hoolimata sellest, mis tunded Liivil sisemiselt on või kust kapist ta välja tuleb.

      2. Ebapärlikarbi varasemate kommentaaride põhjal sain aru, mida ta mõtles. See sogane vesi on meie “nokk kinni, saba lahti ja saba kinni, nokk lahti” olukord, kus ma pean tulema üksi toime ja mees ei saa koju tulla ning tööalaselt nullist alustada, sest mina ei saa anda hariduse ja töökogemuseta oma panust pere eelarvesse ja me ei saa vähendada kohustuste koormat buumi ajal ostetud korteri müümisega, kuna selle tänane turuhind katab laenujäägi alles siis, kui oleme laenu maksnud 10+ aastat ja seetõttu pidime loobuma ka majast ja nii edasi. Et seisev vesi iseloomustab seda olukorda hästi. 🙂 Lapsed on nagu lapsed ikka, nemad seda sogast vett ei tunneta, vaid solberdavad rõõmsalt porilombis. 🙂

  7. Tubli oled, et kooli ära lõpetad!
    Lihtsalt vahemärkuse korras, kui sul 6.klassi matemaatika on vahele jäänud, siis osta omale (või laenuta) õpik ja tee see selgeks. Ilma 6.klassi matemaatikata pole gümnaasiumis tõesti midagi teha. Õpetaja käitumine on muidugi täiesti lubamatu, aga ega ta siis ilmaasjata seda ka ilmselt ei öelnud.

    1. Vahele ei ole mul midagi jäänud, “see on 6.klassi matemaatika, kuidas sa üldse siiani oled jõudnud, kui sa seda ei oska?!” oli õpetaja üks lemmikutest fraasidest ja ta kasutas oma mõnitavaid fraase ikka vägagi põhjuseta. Tema töö oli õpetada, mitte kukkuda karjuma ja mõnitama, kui tema õpetamisest esimese korraga aru ei saadud. Kas või see näide, mille ma tõin, kus ta minu õigesti tehtud tehte peale hakkas karjuma, et kas ikka on õigesti tehtud, vaadaku ma üle, ja siis lasi rahumeeli teha mul uuesti ja valesti, et veel rohkem karjuma hakata. Teine võimalus oleks olnud mind õige tehte eest kiita ja ma oleksin end matemaatikas hoobilt enesekindlamana tundnud, aga tema tegi nii, et ma ei julgenud eksimise hirmus isegi neid vastuseid välja öelda, mille õigsuses ma 99% kindel olin ja veel vähem julgesin küsida abi, kui ma millestki aru ei saanud.

      1. Ma ju ütlesin, et õpetaja käitus valesti. Aga olles ise õpetaja, tean, et 6.klassi teemad on tõesti väga oluline vahejaam. Kui need vahele jäävad (selles vanuses algab ju puberteet), siis ongi jama majas. Põhikooli lõpueksam, muide, põhineb 6.klassi matejalil. Ja kui paljud tavaliselt selles läbi kukuvad?
        Ja see, et õpetaja ei kiitnud õigesti tehtud tehte eest (jällegi, ma ise ei saa aru sellisest käitumisest), aga ju see siis oli “pimekanaleidistera” – põhimõttel tehtud ülesanne. Kui sa oleksid endas olnud kindel, siis sa poleks ju maha kustutanud ja uuesti tegema hakanud.
        Aga üldiselt on mu pika jutu mõte see, et endal on lihtsam kui oled veidi vamistunud ja 6.klassi matet tasub sel juhul korrata tõesti.

        1. Mina igatahes ei kukkunud põhikooli lõpueksamilt läbi. 😀 6.klassi matemaatikat tasub korrata küll, aga sellest kordamisest ei oleks ka abi olnud, kui ma sõimata saamise hirmus ei julgenud pakkuda ei valesid ega õigeid vastuseid.

          Muidugi ei olnud ma endas 100% kindel, kutsekeskkoolis oli matemaatikas tase hoopis teine, ma alustasin justkui nullist, mitte ei jätkanud sealt, kus pooleli jäin. Kui hakkasin vähegi aru saama, siis olekski mulle väike julgustus ära kulunud, mitte viimsegi enesekindluse jalge alla tallamine. Kuigi ütled, et õpetaja käitus valesti, siis ometi üritad seda kuidagi põhjendada, aga minu jaoks ei leevenda see “ju oli põhjust” või “koba peale õigesti tehtud tehe” mitte kuidagi õpetaja suhtumist.

          1. Mul on tunne, et inimesed ei saa aru, et see “6.klassi matemaatika mitteoskamine” oli selle õpetaja põhiparool. Ka päeva koolis käivad õpilased, keda see õpetaja ise õpetas kuuendas klassis, said mitteoskamatuse korral sama väljendit kuulda korduvalt. See oli lihtsalt selle õpetaja (karm) stiil.

          2. Ma ei tunne seda õpetajat ja seega ei ürita ma teda küll kuidagi kaitsta. Lihtsalt tahtsin soovitada, et sa uuesti ei põrkaks vastu takistust nimega matemaatika.
            Aga kuidagi naljakas (või pigem kurb) on lugeda, et kui inimestel ja ei pea silmas siin ainult sind, jääb kool pooleli, siis on ikka süüdi õpetaja. Mitte enda valesti valitud eriala või viitsimatus mingi ainega (näiteks matemaatika või füüsikaga) rohkem tööd teha. Ikka on õpetaja halb ja ei õpeta…

          3. oh Sille…
            ma olen pedagoogide suguvõsast, õpin ise õpetajaks ja olen sama matemaatikaõpetajaga kokku puudunud nii koolipingis kui suvel grillides. Täiega cool naine on. suvel…AGA mina näiteks kuulsin pidevalt, et mul on kolmas klass matemaatikatundides vahele jäänud ja ma neelasin ka nii mõnigi kord tahvli ees pisaraid. (lõpetasin kolmanda klassi kiituskirjaga, mate oli viis – ei olnud mul midagi vahele jäänud) nii et Liivi, ma täiega tean, mida sa tundsid 🙂
            Olles kasvatusteadustega kokku puutunud põhimõtteliselt sünnist (kui mõlemad vanemad on õpetajad ja nende tutvusringkond koosneb valdavalt pedagoogidest, siis kõik perekondlikud koosviibimised jõuavad lõpuks haridusteemadel arutlemise juurde) ja ma kasvatan praegu oma väikest last ning käin aeg-ajalt koolis ka tunde andmas, lisaks pakub igapäevatöö hulganisti väljakutseid ja tihti saab tõmmata jooned kasvatuse, võib-olla täpsemini TULEMUSLIKU kasvatuse või selle puudumiseni. eks ole ju matemaatika tunnis samamoodi tegemist õpilaste teadmiste KASVATAMISEGA selles vallas…oled ju ise õpetaja. tead ilmselt hästi, et sa ei anna edasi ainult ainet vaid püüdled (vähemalt teoorias) kujundava hindamise poole? innustad oma õpilasi? kiidad neid, kui nad on oma sooritusega hästi hakkama saanud? annad neile juhiseid, kuidas end parendada? ilmselt pead tegemist tegema ka viisaka käitumise juurutamisega oma õpilastes ja mõtled mõnikord, et “mis toimub?!”? ja vahest oled teinekord ka endale õlale patsutanud, kui õpilasele lõpuks midagi kohale on jõudnud? kas võib olla, et sa muutsid õpetamistehnikat?
            too matemaatikaõpetaja näiteks parandas kontrolltöödes alati ka eesti keele vigu. lihtsalt sellepärast, et ta nägi, et on valesti ja ütleski, et õpetajana ei ole tema asi ainult matemaatika, vaid meie õpetamine üldiselt.
            ei ole nii, et too matemaatika õpetaja on “süüdi” Liivi haridustee katkemises, kuid paraku ei soodustanud ta ka kuidagi selle kooli lõpetamist…ma saan aru sellest, et kuues klass võibki olla olulise tähtsusega, sest kui seal mingid põhimõtted omandad, siis oskad hiljem samu põhimõtteid rakendada ka 10 klassi matemaatikas. (küll see õpetaja juba tegi selgeks, et ma üldistada ei oska) aga kui üldistamisoskus puudub? kui kuuenda klassi mate õpetaja õpetas lihtsalt selgeks mingi asja, aga ei selgitanud, kuidas see mingi konkreetne oskus hiljem kasuks tuleb? siis on ju ikka natuke õpetaja ka süüdi? ja ega ma ei ütle, et õpetaja pahatahtlik peaks olema…õpetaja võib-olla ei tule selle pealegi, et õpilane ei näe suurt pilti nii, nagu tema seda näeb. (Liivi mainitud õpetaja näiteks jätab reisides hotellitoa numbreid meelde nii, et “see on ju ruutjuur sellest ja teisest jagatud selle ja teisega ning siis veel liita siia see” samal ajal, kui mina kirjutan numbri üles või jätan lihtsalt meelde, et mu toa number on 237)
            lisaks ei lugenud ma Liivi kirjutisest üldse välja, et ta seda konkreetset õpetajat nüüd oma elu ebaõnnes vastutavaks peab. ära pea, Liivi, onju? 🙂
            “süüdi” saame selles loos igaühte tembeldada, aga see postitus ju ei süüdistanud kedagi, vaid tuli hoopis kapist välja, et “vaadake, mul on üks asi tegemata olnud, aga ma nüüd lähen ja teen selle ära.”
            tubli oled, Liivi! saad hakkama küll 🙂
            ma tulen siis ka kapist välja ja ütlen, et oleksin pidanud bakatööd kaitsma…seitse aastat tagasi, aga elu tuli vahele. pool bakatööd on nüüdseks valmis kirjutatud ja plaan on teine pool ka ära teha, aga et see ei defineeri mind inimesena, siis ma ei tunne end vähem väärtusliku inimesena mitte kuskilt otsast.

          4. Minu meelest on kurb hoopis see, et mõni õpetaja on selline õpilaste enesekindlust õõnestav nõid. Ja ma täitsa usun, et mõni on ka. Sille vist lihtsalt ei ole selliste otsa sattunud või oli juba kooli ajal üdini enesekindel inimene, kellele üksi negatiivne sõna hinge ei läinud. Sellises olukorras ongi süüdi õpetaja. Õpetaja kohustus on õpetada mitte laste peale röökida ja neid mõnitada – ja nii palju kui ma siit loen, oli selle õpetaja lemmiktegevus mõnitamine, mitte õpetamine. Aga ikka on vaja mõnel targutamas käia, see on kurb hoopis. Minul oli selline kehalise kasvatuse õpetaja, kes ainult mõnitas ja mölises, kooli ma pooleli selle tädi pärast ei jätnud, aga sporti vihkasin veel mitu head aastat peale kooligi. Igaüks ei sobi õpetajaks, saagu aru ja rakendagu end mujal.

            Loodan, et see õpetaja ei olnud minu armas vanatädi, kes ka terve elu Tapal kooli matemaatikat õpetas. Muidu olen ma lihtsalt terve elu vales elanud.

          5. Ahjaa, tegelikult tahtsin hoopis öelda, et edu koolis ja nii tubli, et proovid. Paber küll ei määra, aga ega ta halba ka ei tee. 😉

          6. Sille, minu takistus ei olnud matemaatika, vaid õpetaja, kes alandas mind 20 võõra kaasõpilase ees olukorras, kus ma keset teist veerandit vahetasin kooli. Kuigi jah, ilmselt ei oleks ma seda suutnud taluda ka siis, kui nii klass kui ka õpetaja oleksid olnud 1.klassist alates omad, sest antud õpetaja puhul oli selline karjumine, õiendamine, solvamine pidev ja seda ka klassi helgemate peade suunas. Ma ei kannata stressi, ma ei kannata konflikte, kirjutasin seda selgelt. Isegi kui kannataksin, siis ma ikka ei leia, et üks täiskasvanud inimene peaks teist täiskasvanud inimest (või last) sedasi kohtlema, olgu üks õpetaja ja teine õpilane või mitte. Keegi ei viinud mind vägisi kooli, läksin omal soovil ja ma pingutasin, oleksin soovinud saada selle eest vastu vähemalt lugupidavat suhtumist, kui sõbralik oli liiga palju palutud.

            Marika, ei, ma ei süüdista antud õpetajat oma elu ebaõnnes, vaid lihtsalt kirjutasingi välja, miks jäi tookord 11. klass pooleli. Rõhk ei olnud õpetajal, vaid minu emotsionaalsel seisundil, aga paraku mängis selles suurt rolli õpetaja, kes tõesti ei soodustanud minu kohanemist uues koolis ega selle lõpetamist. Kellegi süüdistamise asemel pigem tunnistasingi, et valisin väga vale eriala ja sealt see lumepall alguse sai.

            “Pool bakatööd on nüüdseks valmis kirjutatud ja plaan on teine pool ka ära teha, aga et see ei defineeri mind inimesena, siis ma ei tunne end vähem väärtusliku inimesena mitte kuskilt otsast.” See on hästi öeldud! 🙂

            Brinnu, paber määrab küll, kui tahan edasi õppima minna. Ma täna muidugi veel ei tea, mida ma tahan edasi õppima minna, aga võib-olla 20 aasta pärast tean. 😀 Aitäh edu eest, võtan kõik vastu. 🙂

            Ma ei tea, kui palju eluaegseid matemaatikaõpetajaid Tapal on, aga kardan, et vabalt võib olla tegu sinu armsa vanatädiga, sest välimuselt on tegu tõesti armsa pisikese memmega. Ja ma üldse ei kahtlegi, et antud õpetaja võib olla eraelus armas või cool isiksus, nagu Marika kirjutas, aga kahjuks ei võtnud ta seda klassiruumi kaasa. Samas on väike võimalus, et tegu pole sinu vanatädiga, kui kirjutad, et ta oli Tapa koolis õpetaja… Kui kodulehel just valed andmed ei ole, siis antud õpetaja tegutseb seal siiani.

          7. Tegelikult on nimetatud vanatädi tänaseks juba üle kümne aasta maamullas, ilmselt siiski ei olnud tegemist temaga. 🙂 Nii palju kui olen mälestusi tema kohta kuulnud, oli tema üks igavesti hea õpetaja ja ei mäleta mina, et ta kunagi oleks kellelegi alusetult halvasti öelnud.

            Ma pidasin selle paber ei määra midagi lausega silmas seda, et tegelikult ei tee paber inimest. Minul on kõrgharidus(peaaegu magister, kui viitsiks lõputöö ära teha.), aga sel erialal ma ei tööta ja tõenäoliselt ei hakkagi töötama. Olen hoopis teisel alal ja väga rahul. Ses suhtes ma muidugi ei välista, et see paberite olemasolu mulle tööturul eelise annab. Aga minu meelest ei maksa ühelgi inimesel põdeda, et tal ei ole haridust, sest see ei tee tingimata teistest kehvemaks vms.

            P.S. Mina näiteks kadestan sind, lapsed ja pere, seda minul ei ole, sest ma olin nooremana ametis õppimise ja tööga. Loodame, et jõuab veel. 🙂

  8. Lihtsalt soovin ka kirjutada…

    Mina jäin rasedaks 20-aastaselt ja laps sündis, kui hakkas II kursus (september). Olin veel päevases õppes. Hirm ja kartus põrumise ees oli suur, aga lõpetasin 4 aastaga baka ja 1 aastaga magi – seega magistrikraadi sain nominaalajaga 🙂 Lapsele andsin üle aasta rinda ja täna võin öelda, et olin ja olen väga hea ema.
    Ilma tugivõrgustikuta sellist asja teha pole võimalik ja kindlasti pead olema keskmisest suurema pingetaluvusega, aga täna olen ma väga rahul, et mul on magistrikraad, 2 armast last ning vanust vaid 26 aastat :).
    Mina olen sedatüüpi inimene, et kõik asjad tuleb teha ära õigel ajal ja kindlasti poleks kooli naasmine lihtsam 3, 6, 9, 12 jne aastase lapse kõrvalt. Lapsega õppimine ongi teistmoodi, aga see annab väga suure eelise tavapärase “tudengi” ees. Ja olles nüüd ka teise lapse ema, mõtlen nii tihti, et oi oi kui hea, et ma käisin kooli õigel ajal ära.

    1. Hmm, miks see tudeng siin jutumärkides on? Üliõpilase staatus on ju sama, vahet pole, kas oled noor neiu, ema või juba vanaema. Ja huvitav, milles seisneb see väikelapse kõrvalt õppija “väga suur eelis” teiste ees? Tõesti tahaks teada.

      .. küsib keegi, kes on oma koolid lõpetanud enne laste saamist.

      1. Heia!

        Üheks kõige suuremaks eeliseks on suurepärane aja planeerimise oskus. Tõsi minu üliõpilasest emaks olemisele lisandus ka töötamine, mistõttu pidi aega väga planeerimine ning ülikool ei kasvatanud minust tüüpilist töötajat, kes “tiksub” oma aja kontoris kella 8-17ni täis. (kindlasti on minu isiksuse kujundamisel väga suur roll just sellel, et sain ülikooli ajal emaks)
        Isiklikult olen lõpetanud TÜ, mis on olemuselt suhteliselt akadeemiline ülikool, kus praktika osakaal minu ajal juba oli küll olemas, kuid siiski väga marginaalne.

        Toon mõned eredamad situatsioonid enda mälusoppidest, kui olen mõelnud, et “lihtsalt” tudeng olla on liiga mugav:
        *Kui oli eksam ja kaastudengid rääkisid, et “oh issand õppisin hommikuni”, siis mina mõtlesin. “Jah, õppisid hommikuni, mina ka, aga minul olid vahepeal veel beebiga toitmised, tegelemised ja ikka Sa küsid minu käest mõnele küsimusele vastust?” Kui viimastel aastatel tulid nutitelefonid, siis kogu aeg vaatasin ümberringi ja mõtlesin, et tõesti, mille pärast te siis ülikoolis käite, et telefonist asju maha kirjutada? Mina igatahes leppisin ühe palli võrra nõrgema tulemusega, kuid sellisel viisil ma käituma küll ei hakkanud.
        *Minu kursuselt nominaaliga magistri lõpetajad saab kokku lugeda mõne käe sõrmedel ja samuti saab mõne käe sõrmedel ülesse lugeda magistrandid, kes samal ajal töötasid.

        Täna ühe ametina tegelen noorte värbamisega ning kui sageli ma mõtlen sellele, et jah, Te olete 21, käite koolis ja Te ei suuda ühitada tööd ja kooli? Räägimata siis sellest, et peaksite suutma ühtada töö-pere-kooli. Siinkohal on paslik mainida, et 20 aastat tagasi oli väga väga palju neid, kes käisid ülikooliskoolis ka laste kõrvalt, tõsi võib-olla neil ei õnnestunud anda RP ja nad reaalselt ka viibisid lapsega koos vähem, kuid vähemasti on kasvanud tubli ja töökas põlvkond nendest noortest lastevanematest. Kui mina sünnitasin, siis minu teaduskond kutsus mind ka dekaani vastuvõtule, kus olid kohal kõik õppejõud ja mulle anti preemia ja tunnustati justnimelt seda, et olen üliõpilasest ema. Tõsi see periood ei olnud kerge ja elu ei peagi kerge olema, kuid kui ma poleks seda väljakutset 5 a tagasi vastu võtnud oleksin praegu võib-olla endiselt II kursuse baka tudeng ja viibiksin lapsehoolduspuhkusel jälle, nii et… 🙂

        Ja… kui tore on hetk, kui Sa saad lõpetamisel lisaks diplomile hoida süles enda imearmast ja tublit last.

        Ps! Praegu kirjutades seda mõtlesin enda peas ka välja meeletul hulgal eeliseid, miks on olla hea ema, kes õpib. Plussid nii emale kui ka lapsele. 🙂

        Natukene muust:

        Üliõpilasest ema ja emast üliõpilane on väga põnevad diskuteerimisteemad, milledel kindlasti on ka mõned miinused (näiteks enda vaba aeg jääb tõesti olematuks), kuid plussid kaaluvad 100% kõik miinused üle! Minu ema oli 30, kui mina sündisin (olin pesamuna) ning ma mäletan, kuidas ma kogu aeg klassis mõtlesin, appi, mul on kõige vanemad vanemad, mina küll tahan olla noor ema, mistõttu mõtlen alati: “Jah, 30-35-lt sünnitada ja ema olla pole tõesti vana, kuid kui ka Sinu laps saab esiklapse 30-35-lt, siis vanaema on olla 60-70-lt küll olla natukene kurb..
        Samuti on põnev arutleda lapsekasvatamise teema üle – miks tänapäeval emad veedavad rohkem aega oma telefonis scrollides (siinkohal mainin ära, kui mul laps sündis, tegin endale reegli – “mitte kunagi ma ei õpi arvutiga, ei tee tööd arvutiga lapse ärkvel oleku aegadel, mitte kunagi ma ei vaata telekat, kui laps on ärkvel”. Samamoodi olen ma üks väheseid 26-aastaseid, kes endiselt kasutab klahvidega telefoni, mitte nutikat), miks näidatakse lastele televiisorit enne kolmandat eluaastat, miks üldse lapsed veedavad ekraanide ees niipalju aega, miks lapsi ei õpetata potile aastaselt, miks lapsed peavad turvahälliga igal pool muudkui sõitma ja sõitma, miks emmedel pole aega, miks pannakse lapse pilte sotsiaalmeediasse kuigi nad ei saa ju öelda, kas nad seda tahavad ja kui mitte enne, siis teismelisena kindlasti enamikule see tegevus ei meeldi, miks ei hinnata fotoalbume jne.

        Päikest!

    2. Mul on selles osas lihtsam, et mul ei ole “õige aja” survet ja ma ei tunne end oma järjekorra pärast halvasti. Seda kahetsen küll, et keskharidust enne lapsi ei omandanud, sest praegu tahaksin parema meelega näiteks rakenduskõrgkooli kandideerida, aga sellest kahju ei ole, et nende ajal koolis ei käinud.

      Kui oleksin 8 aasta jooksul laste kõrval lõpetanud nii keskkooli kui omandanud magistrikraadi, siis oleksin uhke küll, aga seda ei oleks juhtunud isegi parima tahtmise juures, sest mul ei olnud vastavat tugrigruppi, tingimusi ja võimalusi. Lapsed mulle kindlasti ühtegi eelist ei andnud, ikka vastupidi, võtsid ära isegi ainsa õppimisvõimaluse öötundidel. Nüüd on lood teised, olen koolile 30 km lähemal (45 km asemel 15 km kaugusel), ööd on magamiseks, lapsed käivad lasteaias/koolis ja on nii palju suuremad, et neid on kergem hoida ehk tugigrupp on seetõttu suurem ja ma ei pea käima vahetundide ajal vetsus paistes rindu tühjaks pigistamas või lekkivaid rinnapatju vahetamas. 😀

  9. Matemaatika õppimise toeks soovitan Matemaatika õhtuõpikut – see on internetis tasuta allalaetav (http://6htu6pik.ut.ee/) ning võib-olla muudab natuke kuiva ja hirmutavat matemaatikat maalähedasemaks ja arusaadavamaks.

    Palju edu koolis! Mina usun, et hiljem kooli minemine võib ehk kasulikki olla, sest vahepealsed aastad on laiendanud silmaringi ja seeläbi teevad tegelikult õppimise huvitavamaks ja lihtsamaks kui nii öelda “õigel ajal” koolis käijatele, sest sul on rohkem konteksti, kuhu uusi teadmisi asetada. Soovin südamest kõike head!

  10. Minul läks täbarasti ja kuigi kõik lõpueksamid ja muud kursusedsaid edukalt tehtud, siis füüsika kakskursust jäid positiivsele hindele sooritamata ja nii ma kooli nimekirjast välja kukkusin. Olin kindel, et sügisest lähen täiskasvanutesse ja teen need ära, võtan ehk midagi huvipakkuvat ka juurde.
    Vestlusele minnes selgus, et nende koolis on vaid 5 füüsika kursust minu läbitud 7 asemel ja need kahed üldse süsteemi ei jõuakski. Öeldi, et too veel üks paber ära, anname sulle lõputunnistuse praeguste lõpetajatega samaaegselt kätte ja võid kohe ülikooli minna. Minuti mõtlesin ja siis neelasin uhkuse alla ja otsustasin, et parandan seda mis parandada annab ja õpin huvi pakkuvaid valikaineid juurde ka.
    Kui kellelegi mainida, et plaan on täiskasvanutesse minna, siis tihti on reaktsioon ja arvamus tõesti negatiivne ja katsu sa siis seletada, et tervis mängis lõpetamata jäämisel olulist rolli. Respekt, et selle tee (uuesti) ette võtad ja julgust neisse aastaisse!

    1. Kas saan õigesti aru, et sa ei võtnud lõputunnistust niisama vastu, vaid läksid ikkagi sügisel nii öelda õhtukooli, et füüsika uuesti teha ja huvitavaid valikaineid ka õppida?

      Aitäh respekti eest! 🙂

      1. Just. Võiksin ju selle tunnistuse vastu võtta kuid tunneksin, et tegelikult peaksid mu teadmised oluliselt paremad olema. Kuna valisin vaid 6 ainet, mida tegema hakkan, siis jääb aega töötamiseks, hobideks ja ka näiteks autokooli jaoks, saagu sellest enesearengu aasta.

        1. Siinkohal olen aus ja ütlen, et mina nii ei oleks teinud, ma oleksin valinud kergema tee. Veidi isegi kadestan sellist motivatsiooni teha midagi maksimumi peale. Väga tubli oled ja edukat enesearengu aastat! (Y)

  11. See ei ole küll võrdväärne olukord (mul ainult 1 laps ja õppetöö sujus kenasti), aga mul oli näiteks lõputöö tegemine 3 aastat ootel, enne kui tundsin, et suudan ja tahan kooli ära lõpetada. Sinnamaani mõtlesin, et kas on vaja ja milleks jne… Aga ennast ikka painas see lõpetamata etapp ja see märk, et olen kui igavene üliõpilane. Põhilise motivatsiooni andiski laps, kuna siis saan olla natuke uhkem ema ja ehk ka natuke parem eeskuju 🙂 Mina usun, et Sa oled nüüd palju tugevam ja enesekindlam (saad ju kodus hakkama nelja väikese lapse ja kahe kassiga), nii et Sa purustad need endale seatud piirangud kindlasti! Oled juba praegu väga tubli, et uuesti alustasid!

    1. Ma tahan ka olla oma lastele parem eeskuju, mitte oma põhiharidusega rääkida, et õppima peab. 😀

      Ma usun ka, et olen tugevam, enesekindal ja kindlasti motiveeritum, nii et peaksin kenasti hakkama saama. 🙂

  12. Kohutav, et on olemas õpetajaid, kes niimoodi õpilase vaimu purustavad ja neist nii mõnegi koolitee katkestamiseni viivad! Säh sulle Maa Soola!
    Ja igasse kooli jätkub vähemalt üks selline.
    Mõnedel juhtudel õpilased küll kasutavad uue ajastu uusi õigusi kurjasti ära, aga ma olen siiski rõõmus, et päris karistamatult õpetajad sellist psühhoterrorit viimasel ajal enam läbi viia ei saa.

    Soovin sulle palju edu õpingute jätkamisel ja loodan, et sa ka naudid seda!

    1. Kas see oli nüüd teadlikult kirjutatud kommentaar või juhuslik kokkusattumus, sest antud õpetaja ongi Maa Soola preemiaga pärjatud. 🙂
      Lõik intervjuust, kus küsiti, kuidas ta matemaatikani jõudis: “See oli minu jaoks koolis kõige kergem aine. Ja võin öelda, et matemaatikaõpetajaks ei tohikski õppida need, kellele see aine väga lihtne on, sest siis võib tekkida raskusi õpilastest aru saamisega. Mõtled ikka, et no kuidas nad aru ei saa – ometigi nii lihtne ju!”

      Kui matemaatikas on 3*z-y2(x:y+12*1/4)+y2*12z=? ometigi nii lihtne, siis muidugi on õpilaste lolliks sõimamine täiesti asjakohane, sest mingi seletamisega neile seda lihtsat tehet selgeks ei tee! Ja ma usun, et ta korraldab endiselt sellist psühhoterrorit, sest vanust peaks tal nüüd olema 80+ ja kuna vanale koerale uusi trikke ei õpeta, siis tõenäoliselt ei õpeta ka vanale pedagoogile uusi õpetamismeetodeid.

  13. Olles ise olnud Tapal õpetajana tööl, tean milline oli sealse matemaatika õpetaja maine. Ma arvasin, et õhtuka omasid ta ei peedista. Kahju lihtsalt.
    Aga omades kogemust õhtukooli õpetajana, siis ma tahaks öelda sulle julgustuseks, et sa ei pea ühe aastaga seda 11ndat klassi lõpetama. Loomulik ilus oleks, eksole, aga meil käis neidki, kes olid mitu aastat ühes klassis ja lõpuks ikkagi lõpetasid. Võta asja rahulikult, omas tempos. Sina pane enda jaoks siht paika kui palju sa jõuad.
    Ja mis tundidest puudumisse puutub, siis nad ometi ei kutsu ju su ema enam kooli…? Muig.

    Nii et võta asja rahulikult. Sa suudad seda teha! Vajadusel omas tempos…

    Ma alati olen imetlenud inimesi, kes laste kõrvalt jõuavad koolis käia… Oled väga tubli igatahes!!!

    1. Ma Tapal õhtukas ei käinud, läksin seal tavaklassi ja kui õhtuka mõtted tulid, siis kaalusin Rakvere ja Paide vahel, Tapa oli matemaatika õpetaja pärast välistatud, kuigi sinna oli 30 km vähem maad.

      Ma loodan ikka kahe aastaga kooli lõpetada, see oleks ilus kingitus iseendale 30.sünnipäevaks. Ema küll enam kooli ei kutsuta, aga ma siiski väga palju puududa ei tahaks, endal sedasi raskem (ühe aastaga klass läbida). 🙂

      Aitäh!

  14. Loen sinu blogi mõnda aega ja kuigi meie elusaatused on väga erinevad, elan kaasa suure poolehoiuga. Täna on siis see hetk, kui otsustasin kirjutada ka. Kuigi elan sinuga täitsa erinevas piirkonnas, saan sind ehk matemaatikaga aidata, internet ja muud vahendid ju saavad vahendada. Olen matemaatika õpetaja ja luban, et ei hakka minevikulünki sulle ette heitma 🙂 Olen alati seda meelt olnud, et kellegi eest tööd ära ei tee, aga aitan meelsasti neid, kes ise tahavad asja käppa saada.

    1. See on küll väga armas pakkumine! Olen selle eest väga tänulik! Kui hätta jään, eks siis kurdan blogis ja kui pakkumine endiselt kehtib, siis anna märku. 🙂

  15. Mul on tohutu respekt inimeste ees, kes täiskasvanuna kooli lõpetavad. TOHUTU! Ma ei kujuta ise nimelt absoluutselt ette, et ma peaks kunagi elus veel kooli minema…. ei, ei ja veelkord ei. Mul tulevad puhtalt sellest mõttestki hirmujudinad peale, sest ülikool oli konkurentsitult kõige kohutavam aeg mu elus, olin samuti sügavas depressioonis, suitsiidimõtetega ja antidepressantide peal. Aga lõpetatud ta sai ja ma ei pea MITTE KUNAGI enam elus kooli minema. Sellepärast mul ongi selline tohutu respekt nende inimeste ees, kes lähevad. Mina ei suudaks.

    Su postitus aga tuletas mulle meelde üht mu unenägu, või õigemini mitut. Ma näen ikka aeg-ajalt unes, et ma pean uuesti gümnaasiumisse minema – paljud vist näevad. Kusjuures alati tean ma selles unenäos, et isegi kui ma selle gümnaasiumiga nüüd totaalselt feilin, siis pole hullu, mul on isegi kõrgharidus juba käes. Ükskord ma nägingi sellist und, et pidin aga jälle kooli minema, vaatasin tunniplaani ja järgmise päeva esimene tund pidi kohe matemaatika olema… ma olin juba kooliajal matemaatikas üsna tume kuju, mis siis nüüd veel 30+ vanuses. Eks ma siis lohutasin ennast seal unenäos, et pole hullu, et ma matemaatikast mitte midagi ei tea, mul on kool juba tegelikult ju lõpetatud… aga hirm oli ikkagi, sest kuidas sa lähed kohe hommikul esimesse mata tundi nii, et mitte midagi ei oska 🙂

    1. “…ülikool oli konkurentsitult kõige kohutavam aeg mu elus…” – see lause küll üllatas. Mu meelest lõppes kõige kohutavam aeg just gümnaasiumiga ära, sest seal tuli õppida kõike, nii seda, mis meeldis ja kuhupoole hing hoidis, kui ka seda, mis absoluutselt ei huvitanud. Ülikool oli sellega võrreldes paradiis – läksin ju õppima seda, mida tahtsingi, oleksin kolm korda rohkem ka olnud valmis õppima, sest huvitav oli. Kõrgkooli minnes valid ju meelepärase eriala, mitte ei õpi vastu tahtmist ainult selle pärast, et peab – kuidas see sai kohutav olla?
      Aga Liivile ainult edu!

      1. Nojah… mina läksin ülikooli sellepärast, et pidi (meie gümnaasiumilennust läks ülikooli 100% inimesi, ma ei tulnud selle pealegi, et ülikooli võib ka mitte minna) ja õppima läksin mingit sellist asja, kuhu ma sisse sain. Väga halb valik, praegu ma muidugi saan sellest aru, aga ma olin siis 17-aastane. Ma ei osanud ühtegi alternatiivi enda jaoks välja mõelda. Samuti oli mul arusaam, et ilma kõrghariduseta ei saa kuhugi tööle, mitte kunagi. Ühesõnaga olin ma küll lõpetanud vabariigi esikolmikusse kuulunud eliitgümnaasiumi, aga muidu ikka puhta loll. No ja kui ma siis ükskord seal kolmandal kursusel aru sain, et veits pahasti vist läks, siis ei julgenud ma kellelegi hingatagi, et äkki ma ikkagi ei saa hakkama. Muide, ma ei kahetse seda, et ma ülikooli pooleli ei jätnud. Jah, oli väga halb ja õudne, ja ma ei kavatse kunagi oma õpitud erialal tööle asuda, aga allaandmine ei ole minu teema (näed, 35-aastane, aga sama loll edasi).

    2. Ma nägin vahepeal pidevalt unes, et läksin uuesti põhikooli ja peas oli teadmine, et see on tegelikult lõpetatud, nii et ei ole midagi, kui mõnda tööd ära ei tee või eksamil põrun. Samas olid need sellised veidi hirmuunenäod, hommikul oli ärgates halb tunne. Õnneks pole selliseid enam ammu näinud. 🙂

  16. Ma hetkel lugesin seda postitust ja ainus mõte mis mul tekkis oli see, et.. KUHU ME OMETIGI JÕUDNUD OLEME? Olen värske bakalaureusekraadi omanik ning ausalt – mind vaadatakse kõverate pilkudega, sest ma otsustasin õppimisest pausi võtta, keskenduda iseendale, tööle ning pere loomisele. Ma olen end juba mõned kuud halvasti tundnud oma otsuse tõttu mitte magistrisse astuda, sest mul on tekkinud tunne, et kui ma KOHE ei lähe, siis ma ei saagi mitte kunagi magistrit tehtud ja kus ma siis lapse kõrvalt seda tegema hakkan?
    Siinkohal suur aitäh sulle, sest just praegu ma sain aru, et mul on aega küll ja ei jookse see haridus eest ära ka.

  17. Olen ikka öelndu, et kõige õudsam asi, mis minuga saaks juhtuda, on see, et ma ärkaks hommikul ülesse ja selguks, et ma käin seitsmendas klassis. No tegelikult nüüd, kus on lapsed, siis on hulga muid õudsamaidki asju, mis võiks juhtuda, aga ikkagi. Ei ole tegelikult normaalne, et teadmiste omandamine on midagi üli ebameeldivat. Minu elu läks ka ilusaks peale keskkooli. Ülikoolis õppimine oli lillepidu ja käkitegu.
    Ja ma pean kurjategijateks neid matemaatika õpetajaid, kes õpilaste usku endasse õõnestavad ja oma tööd korralikult ei tee. Matemaatika on eeldusaineks nii paljudel erialadel, samas on matemaatika hirm tekitatud nii paljudes inimestes, kes võiksid neil erialadel töötada. Matemaatika oli koolis mu lemmik aine.
    Ma soovitan oma matemaatika hirmust vabanemiseks keskkonda https://www.khanacademy.org/. Lastel lõbus, endal lõbus, võistluslik, samal ajal õpetlik, samal ajal vabatahtlik. Ma ei oska muidugi öelda, kas see keskkond tekitab matemaatikaülesannete lahendamise sõltuvust üksnes minusugustes või võib nakatada ka õpetajate poolt sandistatuid (ja ma väidan seda täie teadmise juures, et on olemas hulga väga häid õpetajaid, kellele ei saa sandistamist süüks panna, ka mul oli suurepärane matemaatika õpetaja, aga ma väidan, et on ka teistsuguseid, selliseid, kes ei peaks koolis töötama).
    Ma arvan, et matemaatika on midagi, mida iga inimene on võimeline ära õppima. Lihtsalt matemaatika näol on tegemist ainega, mis ei luba lünkade jätmist, kui midagi on vahelt puudu, siis edasi tundubki asi juba tuumafüüsika olevat. Ja neid kellel mingis klassis on olnud mõni kehv õpetaja, kes pole püüdnud kõiki järje peale aidata, on hulgem.
    Igal juhul palju jõudu ja ma olen kindel, et sa saad hakkama! Peale hakkamine on pool võitu ja ma ei näe, et majandusanalüütiku karjäär ka ei võiks variant olla kui ainult tahta. Pole see matemaatika midagi nii keerulist.

    1. Hahaa, ausalt, ma ei tea, kust see majandusanalüütik tuli, sest ma pole selle peale mitte kunagi mõelnud ja ma isegi ei tea, mida täpsemalt majandusanalüütikud teevad, nii et see oli lihtsalt veider alateadvuse vingerpuss. 😀

      Ma uurisin seda keskkonda, võib-olla hilise kellaaja tõttu tundus see hetkel nii keeruline, igatahes uurin seda kindlasti selgema peaga uuesti. 🙂

  18. Ma olen samuti põhiharidusega. Kümnenda klassi käisin küll pooleldi ära ja hindedki olid täitsa normaalsed. Siis aga pidin valima, kas unistuste töö või kool. Valisin töö, peale mida tulid pere ja lapsed ning ma ei kahetse.
    Olen käinud erinevatel koolitustel a’la imetamisnõustaja, ettevõtlus, raamatupidamine, restaureerimine, marketing, erinevad fotograafiaalased koolitused jne ja sellised asjad mind huvitavad. Kõrgkooli mõnd põnevat eriala läheks ka õppima. Mind paelub meditsiin väga ja seda kahjuks kutsekoolides ei õpetata. Nt ämmaemandus.
    Aga et minna nüüd tagasi gümnaasiumisse… Ei välista, aga hetkel ei mahu küll plaanidesse. Saaks selle kuidagi vahele jätta 😀

    1. Ma võtsin siin ka vahepeal igasuguseid koolitusi, samuti ettevõtlus ja fotograafia, lisaks raamatupidamine ja kodulehe loomine ning loodan, et ükskord leiavad need kõik korraga rakendust, aga siis tuleb muidugi kõvasti materjalides tuhnida ja meenutustööd teha, sest meeles pole enam suurt midagi. 😀

      1. Meil on pereettevõtte, seega kasutan väga suurt osa sellest igapäevaselt ja olen oma õppetunnid ka saanud.
        Fotograafiat aga üldse ei kasuta, nii pikk mõõn peal et… Viimasel ajal olen paaril korral kaamera kätte võtnud, enne seda seisis 2a kotis.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga