See õige perekond

Meile on paar korda antud mõista, et meie pereelu ei ole normaalne. Ja et tegelikult me ei olegi üldse õige perekond. Seda loomulikult pereisa töö iseloomu ja asukoha tõttu. Kui lugeda foorumeid või „kalevipoegadest“ kirjutavate artiklite kommentaare, siis kohtab väga palju sellist mõttelaadi. Seda isegi inimeste poolt, kelle pereelu iseloom on sarnane meie omaga.

Aga milline on siis üks õige perekond? Kas normaalne pereelu on ainult nendel, kellel on kaheksatunnised tööpäevad ja kes tööd koju kaasa ei too? Kui nii, siis miks materdatakse põhiliselt neid perekondi, kus üks pool töötab üle lahe? Õiget pereelu ei ole siis ka arstidel, õpetajatel, klienditeenindajatel, ajakirjanikel, õhtujuhtidel, muusikutel, kaitseväelastel, meremeestel, rongijuhtidel, pilootidel, kaugsõidu autojuhtidel ja paljude teiste erialade esindajatel.

Muidugi on tore, kui mehel ja naisel mõlemal lõpeb tööpäev kell 17.00 ja kumbki tööd koju kaasa ei too. Mulle endalegi meeldib teoorias selline elu, aga mul pole aimugi, kuidas see praktikas oleks. Minu mehel oli töö enne mind ja meile on meie pereelu iseloom algusest peale loomulik tundunud. Ma ei tunne, et oleme kuidagi vähem väärtuslik perekond.

Ma ei ole isegi kindel, kas me kokkuvõttes näeme teineteist vähem kui kaheksatunniste tööpäevadega paarid. Me küll oleme olnud 5 nädalat lahus, kuid samamoodi oleme olnud talvepuhkuse ajal 5 kuud ninapidi koos. Kui Härra ei ole tööl, siis pühendab ta kogu oma aja meile – ta ei käi sõpradega väljas, ei käi kalal ega lahuta meelt näiteks arvutimänge mängides. Samamoodi ei kipu mina kuskile, kui tema on kodus, sest ma ei raatsi loobuda meie ühisest ajast. Isegi siis mitte, kui oleme mitu kuud hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni koos olnud.

Meile tundub, et meie pereeluga on kõik korras ka siis, kui oleme lahus. Moraalne tugi on vaid telefonikõne kaugusel, me jagame oma muresid ja rõõme, me räägime päevasündmustest, me saadame teineteisele pilte, suhtleme läbi veebikaamera, oleme teineteise jaoks olemas ja ootame jällenägemist.

Kuigi alles hiljuti lugesin, kuidas võõrsil töötavat meest ootab kodus morn naine ja hunnik etteheiteid, siis meil pole kunagi nii. Pean sellist kirjeldust tugevaks liialduseks. Kindlasti on selliseid perekondi olemas, kus tülitsetakse palju, aga selleks ei pea üks pool välismaal töötama. Mina ootan oma meest alati elevusega koju ning tervitan teda suudluste ja kallistustega ning ära saadan samamoodi. Ei ole me kuidagi aja jooksul lahku kasvanud ja ma ei karda ka, et selline asi juhtuda võiks. Miks me peaks lahku kasvama, kui kõige selle keskel me üldse kokku kasvasimegi?! Meile ehk isegi sobib selline elu – magus igatsemine ja magusad taaskohtumised, ei teki teineteisest tüdimust ja pärast pikki aastaid lendavad kõhus endiselt liblikad.

Ka ei ole isa ja laste suhe kuidagi kehvem võrreldes teiste peredega. Minu jaoks ei ole see eriline argument, et isa ei saa käia lasteaiaüritustel, sest ka kodumaal töötades ei saaks ta seda teha. Samuti ei saaks ta lapsi tööhooajal lasteaeda viia ega sealt koju tuua, nendega õhtuti ujumistrennis käia, jalgratastega sõita, palli taguda või muud sellist, mida „normaalsetes peredes“ tehakse. Kui tehakse.

Muidugi me tahaksime igapäevaselt koos olla, jagada argikohustusi, võimaldada teineteisele regulaarset koduvälist tegevust mõne trenni või hobi näol, aga samas meeldivad meile ka praeguse elurütmiga kaasnevad pikad talvepuhkused. Samuti lühikesed kevad-, sügis- ja suvepuhkused. Viimaseid Eestis töötades ei olnud. Meile endale tundub, et saame praegu isegi rohkem koos olla kui varem. Lahusolekud on küll pikemad, aga samamoodi on pikemad tema kodusolemised.

Praegu oleme perena Soomes. Siin tuleb ta erinevalt kodumaal töötamisest igal õhtul koju, kuid sarnaselt kodumaal töötamisele on tema tööpäevad siin nii pikad, et seda päris normaalset pereelu ei saa me ka siin elada. Eile jõudis ta koju näiteks kella poole 22 ajal, kui lapsed olid juba voodis, ja täna läks tööle kella 6 ajal, kui lapsed polnud veel ärganud. Kas see, et meie kaks saame öösel ühes voodis magada, teeb meist nüüd ühe õige perekonna? Või äkki oleme seda ikka kogu aeg?

Muidugi on armas, et kõrvalseisjad meie ja teiste „ebanormaalsete perede“ pärast muretsevad, aga seda tõepoolest ei ole vaja. Pigem võiks näha enda mätta otsast kaugemale ja mõelda, kuidas saabub poodi sinu lemmik importkaup, mida saad veel kell 22.45 ostukorvi pista, kuidas saad varahommikul pärast klubis tantsimist Statoili kabanossi süüa ja siis taksoga koju sõita, kuidas valmivad teed ja tänavad meie „12 kuud kehva suusailma“ kliimas, kuidas saad kaks nädalat giidi abiga Itaaliat avastada, kuidas saad keset ööd kutsuda kõrges palavikus lapsele kiirabi või minna kasvõi jõululaupäeval sünnitama, kuidas saad ööpimeduses maja ümber luusivale tegelasele politsei kutsuda või jaanipäeval käest läinud lõkke puhul päästeteenistusega arvestada. Kõik sellised asjad tunduvad iseenesestmõistetavad, eks? Kuid ka neil, kes seda kõike võimaldavad, on kodus elukaaslased ja lapsed ning koos moodustavad nad täiesti normaalse perekonna. Samamoodi ka meie.

Jah, kõik ei suuda, oska ega taha sedasi elada. Arusaadav. Paraku keegi peab tegema tööd, mis teda kodust eemale viib, olgu see siis öödeks või lausa nädalateks. Kui juhtumisi jagad elu sellise inimesega, siis saad valida, kas võtta elukorraldusest parim või heita seda ette. Viimase variandi puhul tasub endale meelde tuletada, et kuskil on kindlasti keegi, kes valiks esimese.

Perekond ei ole see, kes igal õhtul ühise laua taga sööb ja pühasid koos veedab. Perekond on midagi palju enamat – see on armastus, austus, hoolimine ja vastutus, see on igatsus üksteise järele, see on turvatunne ja vabadus, see on teadmine ja toetamine. Ükskõik, kui pikk maa pereliikmeid lahutab ja kes lapsed lasteaiast ära toob.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *