Soomlased, hiinlased, eestlased ja vietnamlane Türgis

Pealkiri kõlab nagu tegu oleks anekdoodiga … mida meie nädalalõpureis kohati tegelikult oli ka, nii et ei kõlagi väga valesti.

Esiteks tuli meile hiinlaste osalemine üllatusena hetkel, kui piletid ära osteti. Meie teadsime, et see on vaid töötajatele ja nende kaaslastele mõeldud reis, aga veel parem oli ilmselt hiinlaste üllatus, kui nemad said alles lennujaamas teada, et nad ei liitunudki sõprade perepuhkusega, vaid hoopis suurema seltskonnaga. Põhimõtteliselt oli see siiski ka perepuhkus, sest kolmeteistkümnest inimesest seitse olid ühest perest – isa, tema kaaslane, neli järeltulijat ja ühe järeltulija kaaslane. Segane?

Pereisa juurde läks Silver aastaid tagasi tööle, aga see ettevõte vahetas omanikku, mille järel läksid asjad hapuks ning tema poeg ja Silver alustasid nullist uue ettevõttega. Uue ettevõtte esimese sünnipäeva puhul tehti siis brigaadile motivatsioonireis välja. Kuna isa on olnud terve aasta moraalseks toeks ning minek oli tema korterisse, siis oli loogiline, et ta tuleb ka koos oma kaaslase ja kahe väiksema lapsega, seda enam, et tema suuremad lapsed olid nagunii Antalyasse sõitmas, kes ettevõtte omanikuna, kes töötaja kaaslasena.

Kui terve pere oli reisile minemas, siis anti sellest teada ka pereisa kaaslase tööandjale, kes on ühtlasi nende sõber ja kes soovis järgmise perepuhkuse ajal nendega ühineda. Talle jäeti lihtsalt mainimata see väike asi, et reisile ei minda ainult enda perega.

Seltsis segasem, eks. Õnneks üks töötaja jättis oma elukaaslasega tulemata, muidu oleks vist küll tüdrukud ja poisid eraldi tubadesse majutatud …

Aga kõigest algusest. Minek oli Vantaa lennujaamast ja Soome poolel sõideti sinna pärast tööpäeva, seega Silver alustas reisi Porist, mina üksinda Kadrinast. Või siis Lehtsest, kus lapsed laiali jagasin ja kust ise rongiga edasi sõitsin. IMG_20180913_183804.jpgIlm oli ilus, seega ei pannud ma end väga soojalt riidesse, kuid Tallinnasse jõudes oli temperatuur koos päikesega madalamale laskunud, täitsa jahe oli. Kui lennujaamas bussiga lennuki peale läksin, siis oli bussis tõmbetuule käes oodates ja lennuki juures järjekorras seistes ikka nii külm, et gangreen oli juba sõrmega katsuda.IMG_20180913_212532.jpgOlgu, päris gangreen veel ei olnud, lihtsalt Reynaud sündroom, mille tüsistusena võib küll kord gangreen tekkida.

Külmetamine sellega ei piirdunud, ligi neljatunnine lend Vantaalt Antalyasse oli selline külmateraapia, et kohale jõudes tundus Antalya ka üks jube jahe koht. Veidi tegelikult oligi, sest jõudsime kohale hommikul kella nelja ajal, kui õues oli kottpime ja vihmane. Tuju oli mul siiski hea, sest Silver oli mu kõrval ja tema käed olid soojad.

Korteri juurde sõitsime kolme taksoga, meie olime esimeses autos, kus giidiks oli peretütar. Peatusime tema näidatud kohas, tulime autost välja, juht ulatas juba pagasiruumist meile seljakotte, kui teise taksoga järele jõudnud pereisa ütles, et me oleme vale koha peal, edasi tuleb sõita. Tütar ütles, et jalutame, isa keeldus ja käskis taksojuhil edasi sõita.

Meil Silveriga polnud aimugi, kus see õige koht on, nii et viskasime seljakotid pagasiruumi tagasi ja istusime taksosse, aga tütar ei tulnud peale, tema kõndis kümme sammu õige väravani. Just nimelt! Me istusime taksosse tagasi, et sõita mõned meetrid edasi järgmise väravani. See olukord andis anekdoodi mõõdu välja küll.

Korteris oli ruumi ja tube oodatust vähem, seda siis kolmeteistkümne inimese jaoks, aga kuna meile anti kolmest magamistoast parim, siis ma ei nurise. Isegi selle üle mitte, et kahest duširuumist töötas vaid üks, mida järgmiste päevade põrgupalavuses me kõik paar korda päevas kasutada tahtsime.

Ka hiinlased said omaette magamistoa, kuid neil oli kolmekesi ühes voodis magades kindlasti ebamugavam kui meil. Magamistubadest suurimasse seadis end pea terve pere sisse ja teise korruse elutuppa mahutasid end kolm töökaaslast. Reis 1Nii teise korruse köögi kui ka alumise korruse suurima magamistoa juurde kuulusid terrassid, kust nägi majade vahelt ka merd, meie magamistoa rõdult avanes vaade vaid hoovi basseinile. Meil tegelikult vahet ei olnud, kas aknast paistab meri või agul, sest me ei tõmmanud kõrvetava päikese pärast kordagi ruloosid üles ja rõdu kuumadele kiviplaatidele ka väga ei kippunud.davReedene päev möödus peamiselt lebotades, sest olime kõik pärast öist lendu ja kolmetunnist uinakut päris läbi. Sõime kogu seltskonnaga väikeses kohvikus kõhud täis, tõmbasime ujukad selga-jalga ja sõitsime liftiga … randa? Liiva seal ei olnud, merevesi küll ja sissepääs maksis umbes kolm ja pool eurot inimese kohta.

Mulle üldiselt kuskil madratsi peal vedelemine või üleüldse mõttetult päikese käes praadimine ei istu, pole minu teema ei kodus ega reisil, aga ma olin nii väsinud, et ma ei oleks viitsinud muud ka teha. Päikese käes ma siiski ei praadinud, vaid istusin niisama päikesevarju all ja nautisin külma jooki või ujusin.sdrVahepeal sõime ka lõunat ja snorgeldasime. Viimast polnud me Silveriga kumbki varem teinud, kuid vaatamata võrdlemisi üksluisele ja hallile (polnud värvilisi kalu, ainult igas suuruses hallid) veealusele vaatele oli kogemus täitsa lahe, me ikka päris pikalt snorgeldasime ringi. Mina täpselt nii kaua, kuni mul tekkis õhupuudus, sest ma lihtsalt ei jaksanud enam läbi toru hingata ega isegi ujuda mitte. Kusjuures ma tegelikult kardan sügavat vett, sest ma pole suurem asi ujuja, aga soolases vees tundsin end nii kerge ja osavana, et snorgeldamisel avanenud vaatepilt tegelikest sügavustest mõjus vaid lummavana.

Ma vahepeal jäin ühe veealuse kaljunuki tipu peale seisma, et varustust kohendada, aga loksuv vesi ajas mul tasakaalu sassi, nii et lõpuks ma istusin kaksiraksi karvase kivimüraka otsas ja pärast oli reitel selline lööve nagu oleksin kõrvenõgestes istunud. Sel päeval kleidiga enam käia ei saanud …

Me Silveriga lahkusime esimestena rannast, saime end toas rahulikult puhtaks pesta, poolpaljalt magamistoas konditsioneeri jaheduses mõnuleda ja lihtsalt olla. Raske öö ja päevane palavus olid meid päris ära väsitanud.mdeReede õhtu veetsime vanalinnas. Läksime sinna teadmisega, et jalutame vanalinnas ringi ja eeldasime, et vaatame mingeid vaatamisväärsusi, aga ei, kohapeal selgus, et läksime kauplejate vahele jalutama. Kõigil teistel oli siis see plaan, meid feik Gucci või Michael Kors ei kõnetanud, pigem oli isegi veidi naljakas vaadata kõrvalt vaimustust ja kauplemist inimeste poolt, kes sõitsid lennujaama kahe kuuekohalise summa maksnud autoga.

Kaua me seda kõrvalt ei jälginud, sest suur osa kauplemisest toimus talumatult umbses ja suitsuhaisuses keskkonnas. Me jalutasime niisama ringi, kauplejatest kaugemale, üritasime ümbruskonnast vaatamisväärsusi leida ja siis läksime kokkulepitud kellaajaks kokkulepitud kohta, kus ootasime teisi kena tunnikese.sdrKui päevaplaan ei oleks ühist õhtusööki ette näinud, siis oleksime taksoga korteri juurde tagasi sõitnud, seal lähedal kaljuserval asunud kohvikus kõhud täis söönud ja vara magama läinud.

Kuna teistel läks “firmariiete” ostmisega planeeritust kauem, siis õhtusöögi osas mõtted muutusid ja istusime kalarestorani asemel esimesse söögikohta maha, kus sõime mittemidagiütlevat tänavatoitu. Kõlbas süüa küll, aga kuna päeval rannas söödud pasta ka lihtalt kõlbas süüa, siis oleks õhtusöögist midagi enamat tahtnud.

Täis kõhtudega ei istunud me mitte takso peale, vaid jalutasime mööda lõputuid turutänavaid vanalinna sadamasse, et järgmiseks päevaks laevake lukku panna. Tänavad ise ei olnud pikad, aga need Guccid ja Michael Korsid … Ühesõnaga läks seal osadel jälle poodlemiseks.cofMis mulle Antalya kaupmeeste puhul meeldis, oli see, et nad ei olnud väga pealetükkivad, sai täitsa rahulikult neid mööda kõndida ja samal ajal võis pilguga isegi müüdavast kaubast üle lasta. Mis aga Silverile ei meeldinud, oli see, et meid teretati/kõnetati kogu aeg vene keeles.

Korduvalt tekkis veider olukord, kus ühe suure seltskonnaga liikudes kõnetati meie ees kõndinud soomlasi inglise keeles, millele nemad vastasid ka inglise keeles ja siis meiega mindi sujuvalt kohe vene keele peale üle. Kuna päeval rannas kõndis ka üks mees, uurides teisi inimesi, madratsiridade vahelt läbi ja pöördus ainsana Silveri poole küsimusega, kas ta on venemaalt ja kas tal on narkootikume, siis lõpuks jäigi tunne, et kohalike arvates näeme välja kui venelased. Silver veel kui narkomaanist venelane …davReede õhtul me laeva lukku ei pannud, sest kolmetunnise sõidu eest sooviti 130 eurot ja vanad kalad leidsid, et seda on liiga palju, sest paar aastat tagasi sai odavamalt hakkama, nii et pidime järgmisel päeval uuele katsele minema.

Järgmisel päeval olid aga lained ja siis ei seilanud keegi merele, kuid ülejärgmiseks päevaks küsis teine müügimees oma laevakese eest juba 200 eurot, mille peale kolmandale pakuti ise 150. Tingimise meistriklass! Kui esimene ei lase hinda alla 130 euro, siis mine paku ise konkurendile 150!

Laevasõiduni veel siiski ei rutta, jään tuulise vanalinna sadama juurde, kus sõime sellises restoranis nagu Aylani ja seal olid tõsiselt head mereannid ning šokolaadi-fondant. See oli kolme päeva peale parim külastatud restoran ja kui me kunagi Antalyasse tagasi peaksime minema, siis sinna läheks küll uuesti sööma.

Mul on Instagramis kõrgehetkede (ma seda reisi päris nii siiski ei nimetaks) all ka mõned reisi ajal tehtud pildi, seal on Aylani restoranis tehtud grupipilt, mida ma sarnaselt teiste grupipiltidega siia ei soovi lisada.cofPärast lõunasööki Aylanis jalutasime veidi ringi ja otsustasime minna taksodega selle kose juurde, kuhu muidu tahtsime sõita paadiga. Kolm taksojuhti rääkisid omavahel läbi, kuhu sõita tuleb ja meie istusime viimasena startinud autos. Naljakal kombel jõudsime esimestena kohale ja ootasime pikalt veel teisigi … kuni selgus, et me olime vale kose juures, õigest kolmveerandtunni kaugusel. Oli see alles (tüütu) linnatuur.

Muide, laupäeva hommikut alustati taas turuga, mis ei olnud kaugel kohvikust, kus hommikust sõime. Me selle turu osa jätsime siiski vahele ja korteri juurde tagasi jalutades käisime läbi hoopis koduselt euroopalikust ostukeskusest, kust saime endale päikesekreemid ja -prillid, mis olid ühtlasi ainsad asjad, mida reisil olles soetasime. Prillid ostsime ka vaid seetõttu, et me kumbki ei võtnud enda omasid kaasa, kuigi ma veel spetsiaalselt reisi jaoks ostsin endale uued. Mitte siis ainult reisi jaoks, uusi oleks olnud nagunii vaja, sest vanad kaotasin juba juulikuus ära, aga ma ei oleks neid lihtsalt enne kevadet ostma hakanud.Reis 2Taksoga tehtud linnatuuri tõttu jõudsime kose juurde nii pika hilinemisega, et teistel oli meie ootamisest vaikselt kopp ees juba ja seal me muud ei teinudki, kui trosslaskusime korra üle kärestikuse jõe, imetlesime vaadet, jalutasime läbi ilusa pargi maanteeni ja istusime uuesti takso peale, et korterisse tagasi sõita.

Võtsime ühe värskendava duši ja läksime kõik erisuundades. Kes läksid Antalya suurimasse kaubanduskeskusesse, kes ujuma, kes tahtsid kinno minna, aga jäid soovitud seansile hiljaks ja hakkasid hoopis põnevat restorani otsima. Esimene ilus ja elava muusikaga koht osutus klassikalise menüüta restoraniks. Menüüks olid 25 pisikest kausikest, mille kelner suure kandikuga meie nina alla tõi, et tutvustada, mis neil valikus on. Meile see variant hästi ei istunud, sest esiteks ei saanud me aru, mis nendes kausikestes on või kuidas ja millega neid lõpuks serveeritakse ning hindadest polnud üldse mingit aimu.

Järgmises oli menüü olemas, kuid see oli liialt grill-lihane, tahtsime midagi kergemat, samas aga mitte kahte suurt taldrikutäit muru, mis küsimata lauda toodi. See viimane samm ei istunud meile üldse, tõusime püsti ja läksime korteri lähedale Robert`s Coffee-sse, kus kaljuserval söömisest olin esimesest silmapilgust alates unistanud.mdeSeal oli väga mõnus, kuskilt eemalt kostus kaasahaaravat elavat muusikat ja melu, söögid olid head, kokteilid veel paremad ja Silveri seltskonnast ma üldse ei räägi, temaga kahekesi olemist ma oodanud olingi.

Me ei ole erilised alkoholisõbrad, aga Antalyas tekkis küll soov midagi uut ja huvitavat proovida, hinnaklassi oli selleks piisavalt taskukohane. Eriti tore oleks olnud istuda seltskonna teiste noortega kuskil elava muusika saatel ja paar kokteili võtta, aga teistel on alkoholiga selline suhe, et ma isegi ei julgenud lisada Instagrami pilti, kus kokteilid peal, rääkimata kellelegi mingi ettepaneku tegemisest – nad ei arva alkoholist just eriti palju ning nad jälgivad mu Instagrami …

Me kumbki võtsime ainult ühe kokteili, minu oma oli veel nii lahja ka, et ei hakanud isegi pähe ja mul ei ole üldse palju vaja, et pähe hakkaks, piisab näiteks poolest pokaalist Martini Astist.

Korterisse tagasi läksime hästi vaikselt, sest arvasime, et mõned juba magavad, aga ei, mitte kedagi ei olnud seal. Kõik vajusid mitu tundi hiljem, kui me unes hobuseid ja ralliautosid nägime, väljuhäälselt itsitades ja kilekottidega sahistades uksest sisse, nagu oleksid hoopis nemad käinud kuskil kokteile joomas.

Järgmist ja ühtlasi juba viimast hommikut alustasime samas kohas, kus eelmise õhtu lõpetasime – Roberti kohvikus.sdrJuba hommikul vara oli nii palav, et päikese käes istuda ei kannatanud ja hommikusöögiks tellitud kook ei läinud koos lattega hästi alla, kuigi mõlemad maitsesid väga hästi. Suure ventilaatori all istudes oli siiski hea vaadet nautida ja lattest vähemalt poolegi ära lürpida. Pistaatsiakoogi sõin vägisi lõpuni, sest nii head asja ei saanud raisku lasta.sdrRoberti juurest läksime edasi paadiga sõitma, mille eesmärgiks oli lõõgastumine, päike-tuul-ja-merevesi, taustaks ilusad vaated. Sel päeval olid mäed hästi näha ka, muidu olid sedasi sudu sees, et esimesel päeval ei pannud me neid koha tähelegi, sulasid taevaga nii ühte.davcofKaljuserva keskel paistab pikk valge lift, millega alla randa sõitsime ja pildil ainsa punase hotelli lähedal on ka korter, kus ööbisime. Tagasiteel lasime end seal maha panna, et ei peaks vanalinna sadamasse loksuma ja sealt taksoga tagasi sõitma hakkama.
davdavMeie oma uute päikeseprillidega, aga lahedamat vaatepilti pakub hoopis kose juures seisev vapper kalamees.

Kose juures jäime mõneks ajaks ankrusse, et seal vettehüppeid teha ja end veidi värskenda. Mina oma tagurpidi salto eel:davKes Instagramis pilte vaatasid, need ilmselt said aru, et ma tegin praegu nalja, sest minu hüpe jäi kaugele saltost või peakast, see ei andnud isegi kirvest ega pommi välja. Bikiinipildi lisasin siia vaid seetõttu, et näidata, kuidas tegelikult on mul veel ruumi kahaneda ja kuidas heast vormist on asi praegu üsna kaugel. Ma ei arva, et ma olen hirmus jäme või kole või muud sellist, aga ma näen ja tean, kui lodev ma olen ja kui ma seda välja ütlen, siis mitte kehva enesehinnangu pärast, vaid ma lihtsalt tõden hetkeseisu, pidades end sealjuures ilusaks ja olles oma kehas enesekindel. Lihtsalt teadmiseks, kui keegi veel on vastupidist välja lugenud.

View this post on Instagram

See on puhkus 😏 #puhkus #antalya #viimanepäev

A post shared by Liivi (@kuussidrunit) on

Kui me tagasiteel varem maha läksime, siis me kohe üles sõitma ei hakanud, vaid võtsime madratsitel kohad sisse ja lasime endale taas külmad joogid tuua. Kõik olid lihtsalt nii väsinud, et keegi ei viitsinud kuskile minna ega midagi teha. Kuna tegu ei olnudki kultuuriprogrammiga, vaid kolmepäevase puhkusega, siis me ei hakanud ka rabelema, et jõuaks omal käel midagi näha või teha.sdrJõime mõned karastusjoogid, rääkisime teistega juttu, kastsime end korra märjaks ja meile sellest piisas, läksime omapead edasi, teised jäid veel vedelema ja seal pakutavat sööma. Meie tahtsime midagi muud, midagi erilisemat, midagi rohkem kohalikku.

Seda rohkem kohalikku me saime ka, puhtalt türgikeelseid menüüsid ja muud sellist. Andsime alla ja istusime vähe nooblimasse burgerirestorani, kus menüüs olid olemas ka inglise keel ja pildid. Seal restoranis sain ka ainsa flirtiva naeratuse ühelt tõmmult mehelt, kusjuures väga kena naeratus oli, võttis korra isegi kohmetuks. Muidu ei saanud ma tänaval ega mujal üheltki kohalikult liigset tähelepanu. Ma muidugi ei oodanudki seda, aga veidi pelgasin küll, sest Sharm El Sheikhi vilistavad, kommenteerivad, signaalitavad ja ilastavad mehed on siiani meeles. Sellest on muidugi palju aega möödas ja võib-olla aeg on oma töö teinud, pole enam millegi peale vilistada.

Pärast burgereid võtsime ette pikema jalutuskäigu, et näha rohkem kohalikku elu ja teha kõhtu ruumi juurde, sest ühise õhtusöögini polnud enam palju aega jäänud.

Õhtul istusime maha ühes peenemas steak-housis, kus me oma täis kõhtudega mingit tugevat liharooga ei soovinud, seda enam, et eelroaks toodi restorani poolt kõigile midagi porgandisupi sarnast, mis täitis kõhu kohe alguses. See toodi lauda suurtes tassides ja me ei söönud seda lusikatega, vaid jõimegi otse tassist. Me Silveriga valisime ainsatena teiseks käiguks hiidkrevetid ja jäime veidi ebamugavasse olukorda, sest tegu oli osaliselt koorimata krevettidega, mida me pole kunagi söönud. mdeKuidagi me seal pehmet sisu kõva kesta seest välja koukisime, aga ütleme nii, et vähemalt pool läks raisku ja sellest polnud kahju ka, sest oleme paremaidki krevette söönud. Magustoit oli see eest imeline ja sellega saigi puhkus läbi.

Läksime korterisse, panime asjad kokku ja pugesime teki alla, et kella 2 ajal öösel ärgata ja lennujaama poole liikuma hakata. Tagasilend oli sama külm, aga kuna mul oli viimastest päevadest soe kontides, siis sain isegi vahelduva eduga magada. Vantaal maandudes sain nutta ka, sest nohu lõi väga valusalt kõrvadesse. Ma ei mäletagi, millal ma viimati valust nutsin, vist seitse aastat tagasi hambavalu ajal. Kusjuures ma võtsin lennu alguses valuvaigistit, sest mu pea valutas, aga kõrvavalu see ei leevendanud, nagu ei leevendanud valuvaigistite üledoos seitse aastat tagasi kogetud hambavalu.

Lennujaamas jätsime Silveriga head aega ja paar tundi hiljem lendasin ma üksinda Tallinnasse edasi. Sain taaskord külma nii Vantaal kui Tallinnas, kus ma sain veel läbimärjaks ka … Kui teised inimesed ootasid rongi paksudes jopedes, siis mina lõdisesin linases kleidis ja märjas teksatagis. Ma külmusin nii ära, et ema juurde jõudes läksin paariks tunniks tekikuhja alla magama ja ülejäänud nädala veetsin haigena, mistõttu ei olnud üldse sellist tunnet, nagu oleksin vahepeal kolm päeva kuskil soojal maal peesitanud.

Aga peesitasin ja ütleksin, et mulle täitsa meeldis, kuigi ma ei armasta sooja ilma ega ole kunagi rannapuhkust igatsenud. See päris rannapuhkus muidugi ei olnud, aga kultuurireis ka mitte. See oli lihtsalt mõnus vaheldus ja päriselt puhkus, kus me ei teinud eriti midagi, ainult sõitsime taksoga ja sõime kolm korda päevas väljas ega pidanud sealjuures raha lugema, sest ühised söömised olid firma poolt ja omad käigud lihtsalt soodsad, kuna hinnad olid soodsad.

Antalya ise on kohati väga räpane, täis kodutuid kasse ja koeri, kohati aga väga ilus ja euroopalik, inimesed on sõbralikud ja viisakad, ägedaid tänavamuusikuid on palju, toidud on head, hinnad soodsad, taksod kiired …

Liikuskultuur seal küll meile tuttav ei ole, autod võtsid enda alla kaks rada korraga, taksodel polnud mingi asi sõita 40 alas ligi 100 km tunnis ja väga palju kasutati signaali. Mitte närviliselt andmaks teada, et keegi on kuskil ees, vaid juba kaugelt hoiatati signaaliga, et tullakse kiire hooga.

Kui jalakäijad ei lähe punase tulega üle tee, siis nad on turistid. Me saime üsna kiiresti aru, et fooridel puudub kindel funktsioon. Palju oli situatsioone, kus ühesuunalisel sõidurajal ootasid autod punase tule taga ja samal ajal meie ka, kohalikud aga mitte ning lõpuks hakkasime nende järgi liikuma.

Tee ületamine oli tiheda liikluse ajal vahepeal selline katsumus, et Silver hakkas mul käest kinni võtma. Mure minu pärast pidi ikka suur olema, sest tema jaoks on kätest kinni hoidmine teismeliste teema. Minu jaoks mitte, nii et ma ikka aegaajalt libistan oma käe talle pihku, aga tema ei haara ise kunagi minu omast. Seal haaras.

Meil oli alguses plan pühapäeva varahommikul rendiautoga Marmarisesse WRC-d vaatama sõita, aga kohaliku liikluskultuuriga tutvumise järel ei tundunud see enam nii hea mõte. Minemata jäi siiski rohkem sellepärast, et me lihtsalt ei jaksanud ega viitsinud rohkem kui 300 kilomeetrist sõitu ette võtta. sdrKes linnaliikluses veel silma jäid, olid rulluisukambad ja järelvalveta väikesed lapsed jalgratastel. Ma siin Kadrinas juba mõtlen lasteaiaealisi põnne üksinda ratastega alevi vahel nähes, et julged vanemad, aga seal tekkis küsimus, kas neil lastel üldse vanemad on. Ma hoidsin vahepeal hinge kinni, kui tihedas linnaliikluses sõitis mõni meetrine väikemees oma logu rattaga liiklusvoole vastu, ühel poole kõrge kõnnitee serv, teisel pool kihutavad autod.

Rulluiskudel igas vanuses tegelasi oli küll äge vaadata, nad olid nii osavad ja kiired, natuke pahad ka. Pildil ei tee sõber poistele sõitu, vaid need poisid haarasid autost foori taga kinni ega lasknud enne lahti, kui maastur seisma jäi ning juht välja hakkas tulema. Siis kadusid kõik erisuundades, aga enne jõudis üks meile keskmist sõrme näidata.

Kokkuvõttes oli tore nädalalõpp, meie suur erinev seltskond sulas esimesel päeval ühtseks, keegi end ebamugavalt ei tundnud, kõigil oli tore, aga kõige toredam oli siiski vist minul ja Silveril. Seda ainult teineteise seltskonna tõttu, sest polnud me vahepeal jälle kümme päeva näinud ja teises keskkonnas tuli vastarmunu tunne eriti tugevalt peale. Need kolm ilusat päeva kulusid meile täitsa ära, palju me ikka sedasi lasteta olla saame.

View this post on Instagram

Turistid #antalya #suvi #riidedonliiast

A post shared by Liivi (@kuussidrunit) on

 

11 thoughts on “Soomlased, hiinlased, eestlased ja vietnamlane Türgis

  1. Tundub, et teil oli ilus väike puhkus. Pildid on küll ilusad ja ilusad inimesed piltide peal.

    Mina olen lennuki maandumise ajal valu tõttu palvetanud, et võiksin surra. Ausalt. Järgmisel korral läksin mõned päevad enne lendu ja palusin perearstilt härdalt retsepti kõige kangemale käsimüügist saadaolevale valuvaigistile. Anti, nimi on Arcoxia. Olen seda võtnud vahetult enne lennukile minemist ja tuimestab ära küll. Tavalisest peavaluvastasest ibuprofeenist või paratsetamoolist – kui Sa midagi sellist võtsid? – pole tõesti maandumise-kõrvavalu vastu mingit kasu. Ainult et minule kirjutatud ravimit tohtis võtta üks kord ööpäevas, reaalne toimeaeg on umbes 12 tundi, ükskord meil oli ümberistumisega lend ja hästi pikk vahe… oli ikkagi kehv.

    1. Meil oli tõesti ilus puhkus, mõnus väike vaheldus. 🙂

      Mul muidu ei ole lennates kõrvadesse erilist valu löönud, eelmise nohuga lendamise ajal polnud midagi hullu, ei osanud seekord mingit valu üldse kartagi. Kui see nüüd ühekordseks kogemuseks ei jää, siis kaugemas tulevikus kaalun tugevamaid valuvaigisteid. 🙂 Lähitulevikus ühtegi lennureisi praegu ei näe, aga iial ära ütle iial, eks. Mul polnud ka augusti alguses aimu, et septembris Türki lendan. 🙂

      1. Mulle kirjutati seda Arcoxiat kunagi peale mandli oppi, kolm päeva oli hullult kehv olla, lõpuks sain aru, et mitte mandli opist vaid sellest tabletist: pea hullult valutas ja süda oli paha, aga ilmselt kurgu valu võttis vähemaks. Kui enam tabletti ei võtnud, läks elu kohe ilusamaks.

        1. Tohoh! Küllap see on siis nagu teistegi tablettide puhul, kellele sobib, kellele mitte. Minule ilmselgelt sobib, pole selle pealegi tulnud, et kõrvalmõjusid võiks olla.

    1. Ma olen enne ka korra kõva nohuga lennanud, siis oli kõik hästi ja seetõttu ei osanud nüüd midagi karta, aga tulevikus olen targem. 🙂

  2. Tore, et sellise mõnusa sooja nädalalõpu saite ☺
    Minu arvates on just Türgi perepuhkuseks ideaalne, sest kohalikud ei ole pealetükkivad, rand on ilus ja hotellid head.
    Soovitan kõik hinnas majutust ja toitlustust, kui perega minna. Tavaliselt on hotellis endas juba mitu restot, saab ka kohalikku toitu ning soovi korral saab
    ringi ekskursioonitada ja kohalikku toitu mekkida.
    Alanya on ok, aga Side ja Kemer on käepärasemad ringiluusimiseks ning uudistamiseks. Ka lennujaama on lühem tee 😉

  3. Näed väga hea välja. Proovisin nii, et küsisin mehe käest, et arva ära, mitu last sellel naisel on. Ta pakkus, et see on ju mingi keskkoolilaps ise ju, mis lapsed. 😉

  4. Mul oli natuke kurb seda postitust lugeda. Jäi mulje, et teie jäite küll kovu Türgi ilust ja olust ilma.
    Pildil ei kohanud ühtegi Türgi oma enda sööki ega meeletult häid majustusi, õige maitsega ja mahlased puuviljad on juba kma ette elamus. Tundub, et mitte ühtegi soovi v proovimist sukkelduda kohalikku elu-olusse teil ei olnud. Aga eks peatänavatel liikudes ei saagi ka mitte mingit elamust. Huvitav, et teie suured sauna armastajad, Türgi sauna ei proovinud ja peale seda dual massazi ei tellinud. Jäi mulje, et oli kohustus minna ja käidud ka sai.

    1. Kolme päeva jooksul ei jõuagi kogu Türgi ilu ja olu näha. 🙂

      Ma ei tea, mida sa täpselt Türgi enda toidu all silmas pead, aga kuna sõime ikkagi 3 korda päevas kohalikes kohvikutes-(tänava)restoranides, siis midagi kohalikku seal vast ikka saime. Omlett kodujuustuga, lihatäidisega pikad saiad, mingid kebabirullid, vürtsikas lambaliha, lambakotletiga burger, värske sidrunilimonaad olid küll sellised, mida ma siin saanud ei ole.

      Kogu seltskonna peale oli ainult üks saunaarmastaja, mina, aga tõesti ei tulnud Türgi saun hetkekski mõttesse ja ka praegu sellele mõeldes ei tunne, et oleksin millestki ilma jäänud. Ma armastan Soome sauna ja kuuma leili, aga selle peale ka 33-kraadises kuumuses ei mõtleks.

      Miks oleks pidanud eelistama mingit meeletult head majutuskohta, kui me selle kolme päeva jooksul veetsime toas väga vähe aega? Lisaks oli tegu reisi planeeritud isa ja poja isikliku korteriga, oli loomulik, et me kõik seal magasime. Eks reis oli ka seetõttu rohkem puhkuse- kui kultuurireis, et nende jaoks on tegu kohaga, kus nad 10 aastat suvitamas on käinud ja reisi eesmärk oligi puhas puhkamine. Me jäime igatahes nädalalõpuga rahule, väga mõnus oli kolm päeva lihtsalt olla.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga