“Iga kord nagu kasvaks midagi pea sees.”

Teine oli siin paar päeva palavikus, pärast mida ta hakkas rääkima, et iga kord, kui ta hakkab haigeks jääma, kasvab tal pea sees midagi. Näitas sõrmedega, kuidas see alguses on nii väike, aga siis läheb laiemaks ja laiemaks ja laiemaks ning see on väga hirmus. Mõõdud, mida ta käega näitas, oli juba suurem kui pea, nii et küsisin, kas ta hoopis näeb midagi, aga ei, see lihtsalt kasvabki suuremaks kui pea. Ei osanud ta seda tunnet kirjeldada, aga ütles, et see on halb tunne ja selle järgi saab ta kohe aru, et hakkab haigeks jääma.

Palavikus Teine ja kass, kes leidis magamiseks hea sooja koha või hoopis rakendab oma ravivõimeid.

Ma kujutan ette, mida ta võib tunda ja nõustun, et seda tunnet ei anna kirjeldada. Tema jutuga meenus mulle, kuidas ma lapsena tundsin palavikuga kulgenud haiguste ajal, et mul kasvab sabakondi piirkonnas midagi. See oli füüsiliselt hästi ebameeldiv tunne, algas väikesest … ma ei tea, millest. See ei olnud nagu kakahäda, aga miski minu sees läks suuremaks ja suuremaks ja suuremaks, kuni oli samamoodi tunne, et see ei mahu enam minu sisse ära. Ma mäletan siiani seda tunnet, aga ma ei oska seda kirjeldada, sest sellist asja pole olemas ega olnud ka siis päriselt olemas, see oli lihtsalt mu peas, aga füüsiliselt nii reaalne. Kui sabakondi alla panna õhupall, siis ehk selle täis puhumine tekitaks tunde, mida ma tundsin. Valus see ei olnud, aga seletamatult ebamugav ja hirmutav.

Mäletan, kuidas ükskord paisus see miski mu sabakondi all ja samal ajal kasvas lärm mu peas. Tookord ma küll ei saanud kohe aru, et see on mu peas, kuigi see lärm tuli nagu vati seest, ühestki sõnast ma aru ei saanud. Oli meeshääl ja naishääl, nad vaidlesid ja nende vaidlus läks aina raevukamaks, kiiremaks, kuni lõpuks oli see üks suur sumin. Ma hakkasin selle peale nutma, sest minu jaoks vaidlesid mu vanemad teises toas. Tegelikult midagi sellist ei olnud ega ole üldse kunagi olnud, vähemalt mina pole 31 eluaasta jooksul kuulnud neid raevukalt vaidlemas või teineteise peale karjumas, võib-olla suletud uste taga on seda juhtunud. Igatahes, “kaklevad” vanemad tekitasid minus segadust ning ma tahtsin neile karjuda, et nad lõpetaks ära. Võib-olla tegingi seda, aga mul pole aimugi, kas päriselt või ainult peas.

Hääled mu peas jäid ühekordseks, aga see teine tunne oli korduv, ma vaid ei mäleta, millal see lõplikult kadus. Kui mul selliseid mälestusi poleks, siis ma oleksin Teise jutu peale ilmselt pabinasse läinud, aga hetkel ma väga ei muretse. Kui millalgi perearsti juurde asja on, siis igaks juhuks mainin talle seda, aga ma usun, et seal peas ei kasva tegelikult midagi (peale tarkuse), nagu ei kasvanud midagi ka minu sabakondi all.

Kas olete kogenud midagi sarnast? Üritasin selle kohta guugeldada, aga ei leidnud midagi, ma muidugi ei osanud otsida ka, “palaviku ajal miski kasvab kehas” väga tulemusi ei andnud.

23 thoughts on ““Iga kord nagu kasvaks midagi pea sees.”

    1. Üritasin ka seda, aga ei leidnud midagi erilist. Ilmselt seal ei olegi midagi põnevamat kui et tegu on palaviku hallutsinatsiooniga vms. 🙂

  1. Teoreetiliselt tšakrad ju vibreerivad(usu või ära usu) ja ehk on need tunded(paisumistunne) näiteks tšakratega seotud. Pealaes asub kroontšakra ja sabakondi kandis peaks juurtšakra olema.
    Kroontšakra resoneerub purpurtooniga ja juur punasega – kui inimene nt kipub palju sinist kandma nagu mina, siis kurgutšakra soovib toetust.

    1. Ma ei ütle, et ma usun, aga ma ei ütle ka, et ma ei usu… Vaatasin juurtšakra asukohta, see on pigem sabakondi kohal, mul oli see tunne tunduvalt allpool, kuskil sisemuses.

  2. Minu Teisel (ikka sellel sinu Teise koopial) on olnud selline asi palavikuga, et ta tunneb, et tuba tema ümber tõmbub väikseks. Mingid mullid tekivad, mis tõmbavad toa pisikeseks. Mäletan, et ta ükskord siiras hirmus karjus, et emme, appi, tuba tõmbub kokku (mu ümber)!

    1. See on küll hirmus. Mul sellist hirmu ei olnud, et oleksin kedagi appi hüüdunud või üldse emale oma veidrast tundest rääkinud, Teine rääkis mulle ka nüüd esimest korda oma peas kasvavast asjast, muidu pole ta selle kohta midagi kurtnud ega öelnud.

  3. Mina “nägin” väiksena mingeid pisikesi mehikesi ringi liikumas ja toimetas. Samas need toimetused ei vastanud tegelikkusele – teki all olles nägin kuidas need mehikesed lappasid kokku mu teki ja panid kapp. Mida kõrgem oli palavik seda kiiremini mehikesed liikusid. Aga ei mäleta millal ma neid enam ei näinud.

    1. Muidugi, palavikuga ei tohi ju teki all olla – mida kõrgem palavik, seda kiiremini tuli see tekk pealt ära võtta. 🙂 Kas hallukate ajal ajasid endal ise teki maha või lihtsalt jäid lõpuks magama vms?

  4. Seda nimetatakse tajuhäireks. Minul väljendus see lapsena niimoodi, et tundsin, nagu keel oleks väga paks, paksem kui pea. Või siis et ma olin kuskil lae all pisitillukesena ja ruum oli nii suur nagu universum. Mu lapsel aga nii, et ta näeb meid, oma ema ja isa, väikselt. Pisemana juhtus tal seda tihti, nüüd teismeeas ainult kõrge palavikuga. Neid on erineval kujul, nagu sa näed.

  5. Mina lapsena tundsin palavikuga, et mu jäsemed muutusid veidralt suureks. Tekkiski hästi imelik tunne, mida raske kirjeldada. Täiskasvanuna on tekkinud paar korda ja hästi kõrge palavikuga, aga siis olen suutnud rohkem mõistusega üle olla sellest. Lapsena oli küll hästi ebameeldiv ja hirmutav see.

  6. Ainus kord olen mehikesi ja hallukaid näinud kui üliõpilasmalevas kolm nädalat järjest kärakat viskasime 😛 Omaette põnev kogemus, aga ehmatas piisavalt ära, et edaspidi tegime ikka mõne kaine päeva ka vahele. Vahel une ja ärkveloleku vahel tekivad momendid kui pole päris selge mis on päris, haigusega seotud hallukate kogemust pole.

    1. Appi, ma ei kujuta ette, kui palju te seda kärakat viskasite. Mu padujoodikust onul läks paarkümmend aastat, kuni ta hakkas (viina?)kuradit nägema, näitas teda mullegi (ma ei näinud), oli teine istunud kapi otsas ja teda ülbelt jõllitanud. Tagatipuks tassisid tulnukad samal ajal ta kapist riideid minema, ma neid ka ei näinud. 😀

      1. Ega ise ka ei usu kui ajas tagasi mõtlen. Sarvedega tüüp istus nari äärel ja jõllitas. Samas enamus tuli malevast eluga läbi ja mõned isegi jätsid padujoomise maha 😛

  7. Minul läksid väiksena ka kõrge palavikuga käed suureks, labakäed. Karjusin siis, et appi, emme, mu käed on nii suured, nad ei mahu padja alla enam ära, väga kõrge palavik ja hästi suured käed. See tunne on elavalt meeles. Samamoodi ka see, et mina olin suur ja tuba, milles olin, kaugel ja väike. Tänasel päeval olen valdavalt normaalsetes mõõtmetes.

  8. Ja! Ma arvasin, et ma olen ainus kes seda on tundnud aga lapsena, lasteaialapsena siis, tundsin palavikus olles, nagu kogu maailm minu ümber paisub suuremaks ja see oli ääääärmiselt ebameeldiv ja rõhuv tunne. Mul on korra elus olnud hästi kõrge palavik (39.5) ja sel ajal ma ärkasin meeletu nutuga, sest see tahtis mind nagu enda alla suruda. Hiljem ma õppisin kuidagi sellest välja tulema…

  9. Mul oli ka. Mäletan teismelisena palavikku 39+ ja siis oli tunne, nagu pea oleks pirn. Tagurpidi – kael oli pirni vars ja siis lõug olu pirni kitsam ots ja siis ülejäänud pea läks suuuuuuureks. Täiskasvanu eas pole sellist palavikku olnud, küll aga on migreen. Ei tea, kas need võivad seotud olla? :/ Rändom mõte, ei teagi, miks sinnani jõudsin. Vb seepärast, et migreeni ajal ka pea suur? Oh, well.

    1. Mine tea, äkki on tõesti seotud… Mul on puberteedieast alates seedimisega probleeme, eks need kipuvad ka jääma sinna sabakondi alla veits. 😀

  10. Jepp, mul ka sama. Ema alati kartis minu haiguseid, sest tõusis kõrge palavik ja sonisin. See läks kasvades üle.
    Minul oli ka selline nö tajuhäire. Mingid asjad paisusid ja samas näiteks tuba muutus väga suureks, nii et lae nurk oli hästi kaugel. Mäletan, et vahest oli selline natuke lendamise tunne ka, või selline ebakindel (kõik keerles ümberringi, liikus). Pea oli nii paha, et püsti tõusta ei saanud – käisin käpuli vetsuvahet. Väga vastik oli… kartsin ise ka seda. Ema ütles, et sonisin ka nägemustest aga ise ei mäleta, et oleksin kedagi näinud.

  11. Minul olid ka lapsena niisugused tajuhäired pidevad, mul mitte haigusega seoses, vaid pigem ärevusega. Näiteks vihm aknaplekil triggeris need hääled, mida sa kirjeldad, terve maailm mu ümber sumises-sõneles närviliselt ja samal ajal olid mu enda liigutused väljakannatamatult kiired ja ülejäänud maailm aeglane nagu tigu…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga