Järjejutt

Tahtsin selle postituse kirjutada eile ehk kolmapäeval, aga mul oli selleks ajaks pea nii tühi, et ma sorteerisin parem kappe, see ei nõudnud erilist mõttetööd.

Jumal küll, ma ei osanud juba teisipäeva õhtul pärast matemaatikatunde Konsumis isegi iseteeninduskassat enam kasutada – ma läksin puldiga makseterminalini ja sattusin seal veidi segadusse, sest ma ei teadnud, mida puldiga edasi teha. See oli kõigest 455. kord, kui ma iseteeninduskassat kasutasin, eks.

Igatahes, kui ma esmaspäeval olin kooli osas veel üsna entusiastlik, siis kolmapäeval tekkis juba kerge ahastus, et millega ma küll hakkama olen saanud. Käisin siis “Puhastuse” lugemiskontrolli järele tegemas ja ma ei osanud küsimustele vastata ega neid õigesti vormistada. Kord alustasin järjekorranumbri järel taandreaga, kord mitte ja mul polnud enam aimugi, kuidas oleks õige. Ma ei saanud aru, mis sümboleid oleks ma pidanud nägema kärbse ja saabaste taga… Kärbes? Tüütu putukas, raamatus ka tüütas, kogu lugu, kellegagi ega millegagi ma seal paralleeli ei osanud tõmmata. Saabaste puhul veel mõtlesin, et need süboliseerivad ehk staatust ja laiaks litsumist, aga mulle ei meenunud ükski konkreetne saabastele pühendatud lõik, nii et arvasin, et see on üldse nipiga küsimus.

Tulin siis koju ja guugeldasin (nagu ma poleks saanud seda lugemiskontrolli täitmise ajal teha) ning järsku tundus kõik nii loogiline. Mina lihtsalt ei osanud seostada kärbest tollal valitsenud mustusega (millest räägiti raamatus ette ja taha), sest minu jaoks ei võrdu kärbes räpasusega. Kui vanemate juures jätta sooja suveilma ajal autouks minutiks lahti, siis on salong kärbseid täis, kuigi me auto on puhas ja vanemate õu samamoodi. Seal lihtsalt elavad loomad ja kus on loomad, seal on kärbsed.

Vaatasin praegu e-kooli, õpetaja on lugemiskontrolli hindeks pannud viie ja lisanud juurde märkuse “sisukas!”. Ma kahtlustan, et ta vaataski ainult seda, et olen vihikus 15 lehekülje täis kirjutanud ja pani selle põhjal hinde ära, sest ta mäletab mind kui tarka ja andekat õpilast…

Praeguseks on e-koolis kolm viit, kolm tööd on veel hindamata (nende hulgas ka eesti keele proovieksam), nii et edeneb vaikselt ja ma olen täitsa lootusrikas, seda enam, et Silver jääb juba varsti talvepuhkusele. Võib-olla juba jäigi. Kui mitte, siis tööd on neil veel vaid umbes nädalaks, nii et pikaks ajaks ta enam ära ei lähe.

Minnes tagasi esmaspäeva juurde, siis hommik kõige paremini ei alanud. Ärkasime küll vara, et ma saaksin hiljemalt kell 7.50 toast välja astuda, aga läks ikka nii, et see juhtus alles 10 minutit hiljem. Lasteaias selgus, et ma jätsin Neljanda õueriided koju ja neile järele sõites teadsin, et õigeks ajaks ma enam kooli ei jõua… Siis algas sisemine heitlus iseendaga. See olukord tekitas minus nii suurt ärevust, et ma sundisin end lasteaiast startima, Rakverre sõitma, seal autost väljuma, kooli sisenema ja klassi astuma. Kui ma juba klassis olin, siis ma end enam sundima ei pidanud, aga kui ma 7 tundi hiljem autosse istusin, siis hakkas mu keha üleni värisema. Pingelangus.

Järgmisel päeval ei olnud enam erilist ärevust, praegu ka ei tunne, et oleks, aga kuskil alateadvuses ilmselt on. Ma ei olnud vahepeal poolteist aastat oma vana head lennuki allakukkumise unenägu näinud, aga nüüd nägin. See juhtus taas mu vanemate juures, vaatasin aknast, kuidas lennuk tahtis põllule maanduda ja hoidsin samal ajal hinge kinni, sest tundus, et see kukub kohe alla. Ei kukkunud, hädamaandus tervena, aga veidi hiljem süttis siiski põlema…

Järjejutuga on nüüdseks kõik, edaspidi kirjutan muudel teemadel või üldse mitte, eks ole näha, kuidas selle ajaga hakkab olema. Praegu kasutasin lihtsalt Silveri ootamise aja ära, muidu oleksin ammu koos lastega magama jäänud.

Teetass ikka käes, sest ma olen ikka haige, nüüd isegi veel haigem. Lapsed on siin ka põdenud suuremal ja vähemal määral, Esimene oli kaks päeva kõrges palavikuski, aga nendel on kõik kiiresti möödunud, samal ajal läheb minul juba kolmas nädal. Tüütu.

Lõppu üks armas nali. Mis te arvate, mis oli esimene asi, mida lapsed minult küsisid, kui ma esmaspäeval koolist koju jõudsin?

“Kas sa sõpru ka leidsid?”

2 thoughts on “Järjejutt

  1. Julgelt edasi ja ära anna alla! Ja kui tekibki mingil hetkel tõrge ja tahtmine pooleli jätta, siis anna sellest siin märku. Küll keegi su lugejaskonnast annab sulle mõtte, mis edasi minna aitab.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga