Kaugsuhe vol. 18

Silver sõitis pühapäeval Soome, mis tähendab, et detsembrini näeme korra kuni kaks kuus. See on meie 18. kevad, kus tema töö (mitte ainult Soome, kus ta on töötanud 9 aastat) meid kaugsuhtesse asetab, nii et midagi uut siin meie jaoks ei ole, aga midagi kergemaks ka ei lähe, ikka on raske nägemiseni jätta. Pühapäev oli meie mõlema jaoks kurb… Silver küll igatses ammu tööle, sest ta ei oska niisama olla ja talle meeldib tema töö, kuid samamoodi meeldime talle meie. Mina oskan niisama olla, oskan ka Silverita olla, kuid tema seltsis on siiski parem.

Seekord saime peaaegu kuus kuud koos olla ja me olimegi põhimõtteliselt terve aja koos – tegime kõike koos, käisime kõikjal koos. Meil tulevad õnneks mõlemad äärmused hästi välja, nii kuust kuusse ninapidi koos olemine kui ka pikalt lahus olemine, ehk meile endiselt sobib selline eluviis. Lahusolekud toovad suhtesse ikkagi mõnusa värskuse, magusa igatsuse, südant kiiremini põksuma paneva ootuse ja toore iha, millesarnast pidevalt koos olles ei tunne. Ma Silveri lahkumist kunagi ei oota, aga sellega kaasnevat taaskohtumist jõuan küll veel temaga koos olles igatsema hakata.

Ühel õhtul enne Silveri ärasõitu lohutasingi end valjuhäälselt ja rääkisin talle, kuidas mulle meeldivad need esimesed ööpäevad, mil me oleme pärast pikka lahusolekut nagu vastarmunud. Ja need esimesed ööd… Silver on enamasti jõudnud koju öösel kella ühe-kahe ajal, aga ükskõik kui pikk päev tal seljataga on olnud, pole me enne varahommikut magama saanud… Kui rääkisin talle, kuidas mulle need ööd meeldivad, siis kuulsin esimest korda, kuidas need meeldivad ka temale ja kuidas ta juba mitu päeva enne kojusõitu meie taaskohtumist ette kujutab. Seda oli hea kuulda, sest ma olen mõnikord arvanud, et ma üksinda tunnen võimendatud tundeid ja liblikaid… Silveri pilgud ja puudutused tõestavad küll vastupidist, aga ma armastan veidi ka kõrvadega, nii et kinnitavad sõnad kuluvad ära, eriti mehe suust, kes sageli sellistest asjadest ei räägi. Kui ma just ise otse ei küsi, mida tuleb päris tihti ette, sest mulle meeldib meie armastuse keeli analüüsida – see on nagu tasuta suhteteraapia, ainult et terapeudita.

Õnnelikud vastarmunud oma 13. pulma-aastapäeva minipuhkusel. Ma polegi sellest midagi jaganud, isegi Instagramis mitte, kuigi tegu oli ühe parima minipuhkusega üldse. See oli samuti äärmusest äärmusesse – rabatelgist luksusliku butiikhotellini.

Postituse pealkiri jätab mulje, et teen siin juttu kaugsuhtest, ent tegelikult tahtsin sellega lihtsalt öelda, et Silver on taas läinud ja kuigi pühapäeval tundus see maailmalõpuna, siis esmaspäeval oli maailm ikka alles ja mina olukorraga taas kohanenud. Argielu lihtsalt neelab nii kiiresti alla. Silver veel päris kohanenud ei ole, temal on sellega veidi keerulisem, nii kohanemise enda kui selle mahuga, kuid temalgi on tänaseks meeleolu parem kui pühapäeval. Abiks on ka see, et hooaja enda ees tunneb ta tegelikult põnevust, mitte ei ole seal lihtsalt hambad ristis raha teenimas.

See aasta tõotab tulla veel parem kui eelmine ja eelmine oli juba väga hea. Ainult et eelmisel aastal samal ajal oli Silver viimaseid nädalaid vanas kohas, täis pettumust, kahetsust ja viha, millele oli eelnenud teadmatust, kahtlusi ja muresid täis talv. Väga hea oli aasta teine pool, kuigi haavad ei paranenud üleöö… Võib-olla ei parane need kunagi päris ära, aga vähemalt me ei mõtle enam nii palju olnule ega sellele, mis oleks võinud olla. Aasta lõpetasime igatahes täitsa rõõmsatena ja uus on olnud siiani mõnusalt murevaba ning jätkub ilmselt samamoodi. Kui kõik läheb hästi, siis detsembriks on taas kohustuste summa märkimisväärselt vähenenud ja mine tea, äkki vahetame siis minu Chrysleri ka millegi uuema vastu, et autodega seotud peavalud saaks samuti läbi. Ma vist polegi jaganud, et novembris vahetas Silver oma 17 aastat vana Nissan Almera salongisooja Škoda Octavia vastu ega näe enam tagasiteed vanade autode juurde…

Ma olen oma vana autoga iseenesest rahul, aga viimasel ajal on sellega tõesti palju peavalu olnud ning lühikese ajaga on tulnud auto alla panna üle 1000 euro ja umbes sama palju kulub veel, et saada suvel jahutust ja sügisel ülevaatuselt läbi. Mitte et ma praegu ohtlikult kehvas seisus autoga sõidaksin, lihtsalt esiklaasis on pikk mõra ning elektrikalad panevad niiskete ilmadega mootoritule põlema. Variant oleks muidugi kuiva ilmaga ülevaatusel käia, kuid ennast häirib ka, kui mootorituli põleb – ükskord põleb äkki asja pärast, aga ma ei tee välja.

Autodest ma tegelikult ka kirjutama ei tulnud ja kaugsuhtest lihtsalt pole midagi kirjutada, sest me oleme siis teineteisest kaugel – näeme harva, teeme harva… Kodustena tegime rohkem, näiteks koristasime keldrit ja panipaika, käisime suusatamas (mina vähe, Silver väga palju), uuendasime veidi kodu, võtsime koera, osalesime sushikoolitusel (Silver oli grupi ainus mees) ja tegime kodus sushit, õppisime lastega, jalutasime metsas, tegutsesime Nõmmikul jne.

Ma ei arvanud, et me tänavu üldse nii kaugele jõuame, aga juhtus sedasi, et saime miniekskavaatori ühe päeva asemel kolmeks päevaks ning isa ja vend tulid ka meile traktoritega appi. Enne muruseemne külvamist on veel veidi teha, kuid suve lõpus ehk saab Nõmmikul juba paljajalu pehmel murul joosta – see on miski, mis töödega alustades tundus kauge tulevik, sest krunt oli selline, et seal ei oleks saanud isegi trimmerit kasutada.

Kui ma oma kõikuva meeleolu ja energiatasemega eksisteerisin vahepeal niisama, siis hoidis Silver kodu piinlikult puhtana, kaanetas ära kõik laste teise poolaasta õpikud-töövihikud (mulle üldse ei meeldi seda teha), remontis autot, hoidis majaesist lumest puhtana ja rookis peale meie parkimisplatside ka naabrite omi, hooldas laste rattaid ning lume sulamise järel käis nendega pikki ringe sõitmas, aitas vanemate juures uued garaažiuksed ehitada ja ette panna, vahetas kõrvalhoonel katuseharja, värvis ja tegi seal veel igasuguseid muid töid, käis minu vanaema juures lahtiseid kahhelplaate kinnitamas ja läks sõbranna sõbrannale appi, kui tolle autol oli rehv katki ja nii edasi ja nii edasi. Silver ei eksisteeri kunagi niisama ja see mulle tema juures meeldibki. Mis talle minu juures meeldib, sellest pole ma siiani aru saanud, aga küllap on selleks mu väikesed käed, nagu ta ükskord välja tõi. Ärge talle öelge, kuid tegelikult on need väikesed ainult tema suurte käelabade kõrval…

8 thoughts on “Kaugsuhe vol. 18

  1. Jälgides Sinu Nõmmiku postitusi, siis Sul on nii äge, abivalmis ja kokkuhoidev pere. Ja kui vingelt Sa traktoreid taltsutad. Ja Sinu avatus ja siirus… aitäh, et oma hetki jagad!

  2. Mis protseduurid selle maaga on tehtud, et selline kena sile pind saada? Mis masinaid on vaja? Oleks ka vaja mingist võserikust maja maadel jagu saada, tahaks ka sellist tulemust ja siis muru külvata.

    1. Meil oli 4-tonnine miniekskavaator, tegi töö ära, suured kännud juuris ka välja (nii suured, et traktor neid kärusse tõsta ei jõudnud, Silver lükkas need traktoriga lauda taha), aga suuremaga oleks saanud kiiremini. Kasutades Silveri sõnu, siis see oli nagu teelusikaga supi söömine.

      Aaa, enne miniekskavaatorit sai osad kännud-juured traktoriga lahti juuritud. Sellega tekkisid suured hunnikud, ekskavaatoriga sai need kärusse tõstetud. Viimasega saigi pigem pinda koorida ja rohukamaraid-kände-kive ja muud sellist kärusse tõstetud. Suurema osa sügavamatest töödest tegi ära traktori juurija.

      Pärast ekskavaatoriga töötamist käis traktor veel randaaliga kõik üle ja viimase asjana kasutas isa “libistit” ehk kinnitas kettidega kopa külge raudteerelsi ja silus sellega maad. Praegu on krunt endiselt väikeseid (kuni peasuuruseid) kive ja nii lahtiseid kui ka kinniseid juuri täis, riisun lahtise kraami hunnikutesse, pärast korjame traktoriga hunnikud kokku ning kordame protseduuri alates randaalimisest, siis ehk kannatab juba muruseemet külvama hakata.

      Käisime üle umbes 2000 m2, kokku vedasime 13-tonnise käruga ära 14 koormat ja üks koormatäis tuleb ilmselt veel. Aega läks kolm päeva ja töös olidki siis miniekskavaator ja kaks traktorit (üks esimesest päevast alates, teine liitus viimasel päeval ja aitas hunnikuid peale tõsta, auke täita, randaalis jne). Suure ekskavaatoriga randaali ja muud sellist ilmselt vaja pole ja võib-olla saab siis nii teha, et midagi ära ei vea, vaid keerab pinnase sedasi ringi, et juured ja muu sodi läheb sügavamale ja puhtam muld jääb ülespoole. Aja jooksul maapind küll vajub siis, aga vajub ilmselt meil ka, kuigi me kändusid maha ei matnud, vaid täitsime augud rohukamaraid ja juuri täis mullaga.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga