Köök pärast “väikest värvimist”

Jätkan koduteemadel ning jagan ammu lubatud enne ja pärast pilte meie köögist, mida me siin talvel hoolega üle värvisime. Köögimööbli värskendamise mõtet olin küll mitu aastat mõlgutanud, aga tegudeni jõudsime hoopis lae pärast.

13 aastat tagasi värvitud lagi, mis oli nüüdseks luitunud ja pesemisjälgi täis. Ausalt öeldes ei olnud plekid ise ka nii häirivad, kui nende eemaldamisega järele jäänud nühkimistriibud, nii et edaspidi ma lage ei pese.

Kui otsustasime, et nüüd aitab, värvime lae üle, siis viis üks asi teiseni ja värvisime üle ka köögimööbli, plaadid, seinad, radiaatorid, aknalaua, lambikuplid… Ja kui me juba köögi poolel tegutsesime, siis uuendasime veidi ka elutoa poolt ning lõpuks tõmbasime veel rohelised esikuseinadki halli värviga üle.

Meil on korteri kohta võrdlemisi suur (umbes 14 m2) ja sopiline esik, seega igasuguste liistude pärast oli eel- ja järeltööd omajagu, aga värv ise kattis ideaalselt juba esimese kihiga, nii et tõmbasimegi seinad vaid korra üle.

Esiku värvimuutus, heledast justkui tumedamaks, aga mõjub hoopis vastupidiselt.

Kui ükskord läheb suuremaks remondiks, siis kõik PVC kattega seinapaneelid kaovad ja asemele tulevad sirgeks krohvitud seinad. Samuti kaob pikakarvaline vaipkate, kuigi tegelikult on see väga praktiline – kogub prahi kenasti endasse ehk seda muret meil ei ole, et esik on liivane ja lapsed tassivad seda mööda korterit laiali. Vastupidi, nad tassivad kõik prahi teistest tubadest vaiba sisse, kust on seda hea tolmuimejaga ära tõmmata.

Õigus, ma ei tulnud siia esikust rääkima, vaid köögist, mis enne nägi välja selline:

Korras variant ühe nurga alt.
Remondisegadusega variant teise nurga alt, sest korras köögist rohkem pilte ei leidnud.

Puidu mustriga heleroheline mööbel, marmori mustriga tumeroheline töötasapind, plekist eraldiseisev valamu, halli värvi külmik ja nõudepesumasin, aga valge pliit ja õhupuhasti, ventilatsioonitoru paistab välja ning tarbetud nurgariiulid… Mõned vaatavad seda kööki ja mõtlevad: kole; maitsetu; kohutav; issand jumal, nii 2000-ndate algus; ma sureks, kui mul oleks selline köök. Teised jälle vaatavad ega saa aru, mida siin muuta on vaja, igati ilus ja korralik köök ju. Seda viimast varianti me kuulsime korduvalt, kui Instagramis progressi jagasin.

Vaade “korralikule” valamukapile. Valamu vasakpoolne nurk on seetõttu nii kõrgel, et vesi lekkis vaatamata paksule silikooni kihile kahe kapi vahele ja mööbliplaat hakkas punduma.

Kuigi meilegi ei meeldinud enam väline mulje, oli suuremaks probleemiks siiski köögikappide lahtine PVC kate, mõlkis valamu ja leketest punduv mööbel, kollaseks tõmbunud vuugivahed, üleliigne ruum pliidi ümbruses ja nii edasi. Pliit küll töötas, aga see oli ventilaatorita mudel, nii et selle asemele tahtsime samuti uut ja sealt edasi polnud õhupuhasti väljavahetamine enam mingi küsimus. Või noh, mingil määral oli, sest uut õhupuhastit (50cm lai, roostevaba teras või must, kapisisene ja väljatõmmatava laiendusega) oli raske leida. Esimene oli praak (Bauhof, saime raha tagasi), teine oli praak (Expert, kaks korda kallim mudel), jäime vahetust ootama, ent kolmas osutus ka praagiks (saime raha tagasi), neljandat polnud tegelikult laos, ooteaeg oleks olnud 2 kuud (RDE, saime raha tagasi), viienda tellisin Euronicsist ja seegi pole ideaalne, aga vähemalt on terve ja mahtus kappide vahele.

Nüüd on me köök selline:

Üleni tumeroheline mööbel, hallid seinaplaadid, veidi tumedama halli mustriga töötasapind, süvistatud must valamu, roostevabast terasest suurem tehnika ja musta värvi väiksem köögitehnika, peidus ventilatsioonitoru ja avatud kõrge riiul, mis on ka ruumijagaja eest.

Ma üldse ei kahtlegi, et ka see köök on kellegi jaoks maitsetu ja õudne, aga teistsugust ma meie kodus enam ette ei kujuta. Kusjuures me läksime poodi ostma halli mööblivärvi, aga 15 minutit enne poe sulgemist meeldis mulle roheline rohkem ja meil ei olnud aega mõelda, võtsime rohelise ära… Edasi sündis ka kõik töö käigus, kuigi enne oli mul pikalt nägemus helehallist mööblist, valgetest plaatidest, tamme imitatsiooniga töötasapinnast, hallist valamust ja nii edasi. Olen väga rahul, et ei hakanud oma nägemust taga ajama, vaid läksin hetkeemotsiooni ajal rohelise peale välja – see annab köögile hoopis teise iseloomu ja sobib meie koju ideaalselt.

Vaade uuele valamule, milles nõusid pestes silm puhkab. Ülemises kapirivis oleks vist pidanud olema klaasidega uksed, aga klaase polnud, ainult tühjad avad, panime need vineeriga kinni.

Mööbli värvisin üle kolmes kihis Viva Color Furnituriga ja päris 2,7 liitriga ma hakkama ei saanud, kuid juurde ostetud 0,9-liitrisest purgist jäi üle poole alles. Uksed värvisin kohe mööblivärviga, sest puitlaastplaat oli selleks piisavalt kare, kuid raamile kandsin esmalt kaks kihti krunti, mille oleksin võinud enne roheliseks toonida, siis oleksin mööblivärvi 2,7-liitrise ämbriga kenasti välja tulnud. Värvimiseks kasutasin peamiselt väikest mikrokiust rulli, sisenurkades ja muudes raskemates kohtades pintslit. Sama rulliga värvisin ka plaate, mille jaoks ostsime 0,9 liitrit Tikkurila Otex Akva krunti ja 0,9 liitrit Tikkurila Luja värvi (ei tulnud ise nende peale, toimetasin netist leitud õpetuste järgi). Seinavärvi ei läinud ka palju, sest värvisime kollase samasuguse kollasega üle.

Plaatide puhul olin ettenägelikum ja lasin ka krundi halliks toonida.

Ma mõtlesin jätta kõik tšekid alles, et jagada sellise uuenduskuuri maksumust, aga loomulikult ma ei teinud seda, nii et hindadest räägin huupi. Igatahes, värvid ja rullid läksid maksma ca 90 eurot (mööbel 45, plaadid 20 ja sein 20), nii et see osa ei olnud üldse kallis, aga ainult värvist oleks väheks jäänud. Uus töötasapind maksis 112 eurot, valamu ja segisti komplekt 100, pliit 350, õhupuhasti 150, riiuli materjalile kulus umbes 50, mille eest saime ka vastava kvaliteediga liimpuidu… Väiksemaid väljaminekuid oli ka, näiteks pistikupesad, põrandaliistud, must aerosoolvärv kapinuppudele, kohtvalgusti, mis meile üldse ei meeldi jne

Kokkuvõttes võib öelda, et köögi poolele kulus 900-1000 eurot, kuigi me ei plaaninud nii palju kulutada, sest tahame siin nagunii varsti suurema remondi teha. See summa läks siiski asja ette, sest enam ma ei taha köögimööblit uue vastu vahetada, praegune on ikkagi nii tugeva konstruktsiooniga, et kestab vabalt veel 20 aastat ja uues kuues näeb see täitsa kena välja ka.

Praegu keskendusin ainult köögi poolele, aga elutoa poolel muutus ka üht-teist, mistõttu tundub köök-elutuba nüüd oluliselt avaram.

Enne – diivan oli keset ruumi ja vaba põrandapinda jagus igale poole vaid kitsaste triipudena.
Pärast – suure kummuti väiksema vastu vahetamisega saime teleri teise seina tõsta ja diivani akna alla nihutada ning ruumi ongi kohe rohkem. Lisaks on selline paigutus silmale palju ilusam.

Kui me korteri ostsime, siis oli laes pikk kardinasiin, mille me eemaldasime, sest me ei tahtnud alguses kardinaid. Pärast siiski tahtsime ja paigaldasime kardinapuud, mis kukkusid mitu korda aastas alla, kuni kinnituskohtade asemel olid suured augud, mida täitsime seguga, aga ikka vajus kardinapuu kord ühest ja kord teisest otsast ära. Nüüd olemegi tagasi laesiini juures ja kavatseme magamistoas ka kardinapuud selle vastu vahetada. Kardinad on paraku kõik aasadega, aga minu silm on sellega juba harjunud, nii et kardinaid ma uute vastu vahetama ei tõtta.

Elutoa poole enne pilt teise nurga alt. Siin on küll vana diivan ja vaip ka maas, aga paigutus on siiski sama.
Elutoa pool nüüd.

Elutoa otsaseina paigaldasime korteri ainsa mustrilise tapeedi (magamistubades on värvitav tapeet), mille valisin kiiruga rohelise mööbivärvi järgi ja taas osutus see paremaks mõtteks võrreldes esialgse nägemusega. Praegu ei kujutaks ma selle asemel hallikirjut tapeeti ette, mida ma tegelikult ostma läksin.

Asjadel on kombeks ise meieni jõuda. Uut kummutit otsisin ka terve igaviku ja kui lõpuks leidsin enam-vähem sobiva, siis mõtlesin liiga kaua ja jäin sellest ilma. Aga seda ainult selleks, et saada veel sobivam kummut isegi parema hinna eest.

Kummut ei tohtinud olla liiga kõrge, aga samas ka mitte väga madal ning laius ei tohtinud olla üle 113 cm, aga eriti kitsamat ka poleks tahtnud.

Täispuidust kummut on pärit Mööbliaidast, kust esimene valik nina alt ära osteti, aga ükskord sattusin just sel ajal nende kodulehele, kui mööblit juurde lisati ja see defektsena müüki pandud kummut jäi kohe silma ning mõõtudelt poleks see saanud enam täpsemalt sobida. Nagu tellitult asus see veel Rakveres, nii et saime sellele järgmisel päeval järele minna. Kuna kummut oli vigane, siis hind oli 80 eurot, kuigi sarnased maksid muidu 130 ja rohkem. Kodus aga selgus, et alumine sahtel oli vildakas vaid seetõttu, et üks siin oli lahti tulnud ja selle parandamine võttis aega umbes minuti. Vedas!

Eespool kirjutasin, et helerohelisest esikust sai hall ja üllataval kombel muutis see esiku hoopis valgusküllasemaks, kuigi kartsin just vastupidist.

Enne põles esikus pidevalt tuli, enam mitte.
Sellel pildil näete pigem õhtupäikest, aga vähemalt on pildistamisnurk peaaegu sama. Esiku valgusküllasus on hästi näha kummuti pildil.

Värvidest ja värvimisest rääkides, siis võib-olla märkasite nii mööblil kui ka plaatidel rullijälgi… Jep, tulemus pole ideaalne. Mööblivärv on poolmatt, aga ma ütleksin pigem, et see on poolläikiv ja see läige toob rullijäljed esile. Varem olen mööblit ainult pintsliga värvitud, nii et rulliga ei ole ma ilmselt kõige osavam, sest muidu poleks need jäljed üldse sisse jäänudki.

Teine asi on see, et värvisime veebruaris-märtsis, kui õues oli hall ja toas hämar. Mööbli puhul rullijäljed ei häiri, aga plaatide puhul küll ja need värvin mingi päev veel korra üle, seekord heas päevavalguses ja selle langemise suunas. Enne värvisin lambivalguses suunaga akna poole, samal ajal oli toas nii soe ja kuiv, et värv kuivas põhimõtteliselt kohe ära ning parandusi teha ei saanud. Suur viga oli ka see, et rullisin nii kaua, kuni rull oli peaaegu kuiv, aga see jätabki jäljed sisse, rulliga värvides peab see kogu aeg värvist märg olema. Kui keegi hakkab omal selliseid värvimistöid tegema, siis tehke seda päevavalguses, vähe jahedama ilmaga ja avatud aknaga ning värviga ärge koonerdage, siis peaks tulemus kohe hea saama.

Vaatamata rullijälgedele on köök siiski palju ilusam kui enne:

Enne ja pärast

Värvidega olen iseenesest rahul – tulemus on tugev, libe ja pestav. Enamus mööblist siin korteris on värvitud Fusioni värvidega ja pean tõdema, et kuigi tulemus on ilus matt, ei tule plekid pestes maha ning tolmu on ka raske võtta, sest märg lapp ei taha värvi peal hästi libiseda. Laste kirjutuslauad on vaatamata tought coatile kõvasti vatti saanud, nii et kööki ma Fusioniga värvida ei julgenud, tahtsin midagi tugevamat ja päriselt pestavat. Praegu tundub, et Viva Colori mööblivärv on vastupidavam, olen kapiustelt juba igasuguseid plekke maha nühkinud ja veepritsmeid kuivatanud ning mingeid jälgi nendest alles pole jäänud. Sama lugu plaatidega, kõik plekid on märja lapiga maha tulnud, aga värv ise mitte.

Seinavärvide puhul ajasime seekord suuremaid numbreid taga, sest viimase iluravi ajal sai värvitud siidmati Satiniga, millelt samuti ei tulnud plekid maha, aga nüüd valisime niiskuskindlad ja päriselt pestavad värvid, nii et määrdunud lülitite ümbrused võiks edaspidi ajalugu olla. Tulemus on nüüd muidugi veidi rohkem läikiv, aga parem olgu puhas ja läikiv, kui ilus matt, aga plekke täis.

Enne ja pärast

Kõik ei ole tegelikult veel päris valmis, aga mul on tunne, et kodu ongi selline koht, mis ei saa kunagi valmis, alati tahaks midagi muuta või lisada. Enne sügishalli tahame laelambid paremate vastu vahetada, teleri kohal võiks riiul olla ja kuna ma uusi ruloosid osta ei raatsi, siis tahaksin proovida olemasolevad halliks värvida ning tumba asemele tuleb leida midagi väiksemat, mis oleks ka diivanilaua eest. Praeguse seisuga on kõik siiski nii valmis, et miski otseselt ei häiri ja õhtupäikese käes ma endiselt imetlen “uut kööki” ning mõtlen, kui õige otsus oli hakata lage värvima.

Köök-elutuba-esik

Laed vajavad värvimist ka magamistubades ja kui me talvel nendeni jõuame, siis ilmselt ei piirdu me ainult lagedega. Enne kortermaja ja korteri rekonstrueerimist midagi suurt muidugi ka ette ei võta, ikka ainult väikesed värvivärskendused ja veidi uut mööblit, aga meie magamistuba peaks pärast siiski hoopis teistsugune välja nägema.

Kui kortermaja rekonstrueerimiseni läheb veel mitu aastat, siis võib küll juhtuda, et peame enne seda vähemalt vannitoas suurema remondiga alustama. Möödunud nädalavahetusel andis kraanikausi äravoolutoru alla, aga õnneks jätsime omal ajal pesumasina taha väikese ava, kust Silver pääses nii palju seina taha, et sai toru ära vahetada. Samasugune toru on ka dušikabiinil, aga kui see lekkima hakkab, siis enam kuskilt seina taha ei pääse ja tuleb hakata lammutama.

Muide, juba kümme aastat tagasi öeldi korteriühistu koosolekul, et keegi vannitoaremonti ei planeeriks, sest varsti läheb torude vahetamiseks ning meie mõtlesime siis, et päris jama, kui tullakse meie üsna värsket vannituba lõhkuma, aga kae nalja – oleme jõudnud hoopis seisu, kus oleks juba vaja hakata remonti tegema, aga ei saa, sest varsti läheb torude vahetamiseks.

8 thoughts on “Köök pärast “väikest värvimist”

  1. Võrratult osavad käed!
    Kui see on :väike värvimine”, siis kas “suur remont” tähendaks ruumi kandekonstruktsionideni lahtiharutamist?

  2. Mulle väga meeldib Su blogi ja kõik Su postitused, aga viimaseid kahte korteri-/remonditeemalist olen tõeliselt nautinud! 🙂 Aitäh! Minu arvates on tulemus absoluutselt suurepärane! Sul on väga hea maitse, sh viimase hetke (julged) otsused.

    1. Aitäh!

      Loodetavasti saad järgmisel aastal rohkem selliste teemade kohta lugeda (kui juhtub, et saame suure remondiga alustada või siis Nõmmikule midagi kerkima panna). 🙂

  3. Väga-väga vahva ja inspireeriv postitus. Ma uurin, kas see köök-elutuba on algusest peale kaks ühes olnud või olete mingil hetkel mõne seina maha võtnud, et rohkem ruumi saada?
    Meil köök ja elutuba eraldi, aga unistan suurest köök-elutoast (kuigi see ametlikult seinte eemaldamise bürokraatia suures kortermajas asuva korteri puhul ajab juba eos juuksed halliks ja võtab tegutsemisisu ära).

    1. Vahesein on eelmiste omanike poolt maha võetud, aga nii palju kui olen otsinud ja lugenud, siis olen aru saanud, et mittekandva vaheseina eemaldamisel on bürokraatiat vähem kui kandvatesse seintesse avade tegemise ja muu sellise puhul.

      Mina olen terve aja igatsenud eraldi kööki ja elutuba, peamiselt küll seetõttu, et kui keegi tuleb külla ja me istume köögilaua taga, siis tuleb “elutoas” viibivatest lastest üle karjuda. Kohati on müra ka liiga palju, näiteks siis, kui süüa tehes müriseb õhupuhasti, mis segab kellegi telerivaatamist, nii et heli keeratakse peaaegu põhja. Varem oli ka nõudepesumasinaga sama lugu, see käis nii valjult, et telekas tuli panna nõudekast üle karjuma. Uus nõudepesumasin on õnneks nii vaikne, et seda pole praktiliselt kuuldagi. 🙂

    1. Hahaa, mulle on jäänud sarnase mustriga tassid ja taldrikud silma, peab vist nii need kui ka padjad ära ostma. 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga