Kuidas ma isale kõrvakiilu andsin

Eelmise postituse jätkuks, siis teadvusel olemine on mulle varemgi keeruline olnud, seda nii kodus, koolis, poes, haiglas kui ka vahetult enne abieluaktile alla kirjutamist, aga päriselt pimedusse langenud olen vist ainult kaks korda, ülejäänud juhtudel on vaid keha alt vedanud ja igasugune taju kadunud, aga udune nägemine on säilinud.

Kindlasti olen seda kõike varem ka kirjutanud, aga mul on kaks uut lugejat, nii et kirjutan nende pärast uuesti.

Esimesel korral minestasin lapsena emaga möllates, kui ta meid kordamööda oma seljast padjakuhja “viskas”. Ma ei tea, mis valesti läks, aga pärast viimast padjakuhja kukkumist ei saanud ma enam hingata, nägin veel peeglist oma avatud suuga nutunägu, kust ei tulnud piuksugi häält välja ja läinud ma olingi. Õnneks mitte surnud, sest järgmisel hetkel olin pea alaspidi ema süles ja hingasin. Tol ajal ei kujutanud ma ette ema ehmatust. Nüüd küll.

Samuti ei kujutanud ma ette isa ehmatust, kui ta mind teadvusetuna elutoa põrandalt leidis. Mäletan, kuidas kattusin külma higiga ja tundsin iiveldust ning samal ajal hakkas ka pea ringi käima, kuid ma ei saanud aru, et ma minestamas olen, ma tahtsin minna iivelduse pärast vett jooma, aga poolel teel keerasin ümber, sest pearinglus läks nii hulluks, et tahtsin diivanile pikali visata. Diivanile ma ei jõudnud.

Isa oli köögis, kuulis seda mütsatust, mis tema 55-kilose tütre põrandale kukkumisega kaasnes ja tuli asja kontrollima. Esimese ehmatusega võttis ta mu enda haardesse ja kukkus mu põske patsutama, et mind üle äratada.

Selle või aju verevarustuse taastumise peale hakkasin aeglaselt toibuma. Esmalt hakkasin poolaavatud silmadega nägema isa kontuure, kuni ta muutus võrdlemisi selgeks, aga kõik muu tema ümber jäi häguseks ja ma ei saanud aru, kus ma olen.

where-am-i-gif-9

Mul ei olnud koha üle aega juurelda, sest selgemaks muutunud pilguga nägin, et isa lööb mind. Ma ei kuulnud ega tundnud mitte midagi, aga ma nägin, kuidas ta käsi vastu mu põske käis ja ma ei saanud aru, miks.

Vo6q

tenorSee löömise osa tundus kestma terve igaviku, ma jõudsin mõelda väga palju erinevaid mõtteid, olla kurb ja lõpuks vihane, kuni teda vastu lõin. See oli ka väga udune hetk, sest tegelikult ma ei mõelnud vastu löömise peale ega isegi tundnud oma keha, et oleksin saanud seda teadvustatult teha. See pidi olema kellegi kolmanda kuri käsi. n5Pärast kõrvakiilu sai isa aru, et ma hakkan teadvusele tulema ja lõpetas mu patsutamise. Hiljem ütles, et ma mitte ainult ei laksatanud talle vastu, vaid teise käega näpistasin ka, aga sellest ei teadnud ma üldse midagi.

Sealt alates olen ära tundnud, millal minestama hakkan ja olen palju kordi täieliku pimeduse ära hoidnud, kuid korduvalt olen ikkagi sellises udus olnud, et pole aru saanud, mis mu ümber toimub ega ole osanud end pikali visata, vaid olen lasknud end akna alla istuma talutada.

Mida mitte teha, kui inimene kaotab teadvuse?

– Ära hoia teda püsti ega pane teda istuma. Minestanud inimese püstises asendis hoidmine võib olla eluohtlik!

– Ära lajata talle vee või käega näkku. Vesi võib minna hingamisteedesse ja aju verevarustus ei taastu pekstes kiiremini.

– Ära hakka teda elustama, kui ta hingab.

– Ära varastada teda paljaks.

– Ära tee temaga selfisid.

Kui inimene kaotab teadvuse (ja tal pole hingamisteedes võõrkeha), siis parimaks esmaabiks on pikali olemine ja kui midagi kõrgemale tõsta, siis ainult jalad. Pigistavad riided (lips, särgikrae, korsett, kaks numbrit väiksemad teksad) võiks vabastada ning värske õhk ja märg rätik otsmikul tulevad samuti kasuks. Teadvus taastub loetud minutitega, kui veri pähe tagasi jõuab.

15 thoughts on “Kuidas ma isale kõrvakiilu andsin

  1. Ma olen ühe korra peaaegu ära minestanud ja see oli tõesõna üks veidramaid kogemusi mu elus. Olin veel väikeste lastega üksi kodus. Lõikasin päris korralikult näppu ja verd lahmas. Kummaline on see, et ma tegelikult üldse ei karda verd…Loputasin oma lõhkist näppu külma vee all ja tundsin, kuidas valu kaob, hambad hakkavad surisema (mis värk sellega on??), külm higi, kohin kõrvus jne. Ainus mõte oli, et ma lihtsalt ei tohi ära minestada siia laste keskele. Käed olid nagu makaronid, aga viimast jõudu kokku võttes helistasin mehele ja puterdasin (sest rääkida polnud väga võimalik, õhku jäi puudu), et ta helistaks naabrid laste juurde, kui ma enam vastu ei mõmise. Selle peale ma muidugi ei tulnud, et pikali heita, üritasin just iga hinna eest püsti jääda ja mitte kokku vajuda :D. Mäletan, et mees veel käskis nuuskpiiritust nuusutada. Nuusutasin, mõnuga kohe, nii piiritust kui äädikat, mitte midagi ei tundnud! Mingi hetk hakkasid meeled tasapisi uuesti tööle, aga ülejäänud õhtu olin täiesti jõuetu – nii läbi võttis see peaaegu minestamine :D.

    1. Sellega meenus, kuidas ma laudakassi käest sedasi pureda sain, et laudast tuppa ei jõudnud, poolel teel viskas pildi eest. Verd ei tulnud üldse palju ja valu nii räme ka ei olnud, pigem oli keha šokis nendest sügavatest kihvajälgedest, mis sõrmedesse jäid. Kohe pärast puremist pesin käed puhtaks ja hakkasin tuppa minema, aga lõppes see männipõõsa all lamamisega. 😀 Päris teadvusetu ma ei olnud, aga kui ma poleks end pikali visanud (ega jalad nagunii ei kandnud ka enam, väga purjus tunne oli), siis oleksin paari meetri pärast küll teadvusetuna maha kukkunud.

  2. Ma olen paar korda elus ära kukkunud, kusjuures täiesti tühja koha pealt. Kõigepealt kattus keha külma higiga, kõik hääled ja ümbritsev tundus nagu vati sees ja püsti hästi ei seisnud… Korra turgutati nuuskpiiritusega, korra tõmbasin niisama hinge ja korra tegin selle “ära kukkumise” püstijalu läbi. Ebameeldiv tunne.

  3. Mina võin minestada, kui ma pean ühe koha peal püsti seisma. Olen muidugi minestanud ka piisavalt, aga üldiselt püüan püstiseismist vältida. Seetõttu ma eelistan kontserditel ka näppu visates kaasa elada, et paigal seisma ei peaks 🙂 Selliseid kontserte, kus näppu visata ei saa, vaid viisakalt ühe koha peal peab seisma, ma ei väisa.

    Samuti kaob mul pilt eest, kui ma järsult püsti tõusen, aga selle tundega ma olen harjunud ja oskan arvestada.

    Avalikes kohtades minestamine on muidu päris tülikas, alati tahab keegi kiirabi kutsuda ja muidu ka piinlik 😀

  4. Ma olen rasedana paar korda äärepealt pildi taskusse visanud, aga päris kokku ei kukkunud. Tütred kah harrastavad peaaegu- minestamist.

    1. Mul oli esimese raseduse ajal võimatu poes käia, pidevalt pidin kuskile maha istuma ja alati kandsin vett kaasas (või kui ei kandnud siis avasin pudeli enne selle ostmist), et end veidi turgutada. Muul ajal ei olnud hullu, aga just poodides kippus maapind kõikuma hakkama. 😀

  5. Mina olen ka minestaja 😀 ükskord pikutasin keset selverit maha sest ma teadsin et kui pikutan ja end lõdvaks lasen seda ei juhtu, see on kõige paremini aidanud. Kohe kui tunnen et kuklast hakkab minema külmaks ja tuimaks ja hakkab külm higi voolama ning kisub hingamise kinni olen nagu aeglaselt maanduja, hästi aeglaselt käsi laiali hoides vaikselt maadligi ja pikutan. Pealtvaatajad on nalja saanud ja ka ehmunud aga noh…mis ma teha saan 😀
    Tegelikult hakkasin naerma selle osa peale kust lugesin et pigistav püksinööp tuleb lahti teha, mõtle kui minestad ära ja ärkad sellepeale et keegi su pükse lahti teeb 😀 😀
    Mul on alati peale minestamist niiniii puhanud tunne nagu oleks nädal aega koomas olnud 😀

  6. Ma olen vist elus kokku kuus korda minestanud, esimest korda 11-aastaselt, siis 14-aastaselt, siis 17-aastaselt, siis 20-aastaselt ja siis 22-aastaselt. Aa, ikka viis siis kokku. Alati viimane mõte on enne seda olnud, et ära minesta Jaanika ja hiljem ärkan üles, kui olen juba minestanud. Meeldejäävamad korrad on vist Lõunakeskuses ja Mehhikos vabatahtlik olles. Viimasel juhul anti mulle nuuskpiiritust ja siis toibusin lõplikult, kõik olid mu ümber ja üritasid mind turgutada – nagu seebikates tavaliselt juhtub (ja see juhtus Mehhikos, mis ongi seebikate emamaa :D)

  7. Ma praegu lugesin täpselt nagu enda kogemusi. Päriselt teadvuse kaotanud olen 4 korda, alati sama tunne, iiveldab, pea käib ringi tahan alati juua ja järsku silmi lahti tehes olen juba pikali, üleni külmas higis. Natuke alati aega läinud, et korralikult näeks ja kuuleks, aga kui need tagasi tulevad, siis poleks nagu midagi olnud.
    Ja nüüd tunnengi ära, kui selline minestamise hetk hakkab tulema, pean pikali viskama ja üks hetk läheb üle.

  8. Mina minestasin esimest korda 2-3 klassi alguses, augusti viimasel päeval. Ema lõikas juukseid, küsisin mitu korda vett. Ema ütles et kohe kohe lõpetab. Siis tahtsin juba süüa. Järgmine hetk olin toolilt näoli kukkunud vastu kivi põrandat. Järgmine hommik, 1. Septembril läksin aktusele katkise nina ja lõhkiste põlvedega. Paar aastat hiljem kukkusin teleka kõrval seistes lihtsalt kokku. Siis kukkusin bussi pealt maha tulles kokku nii et boyfriend suutis kinni püüda. Üks kord oli siis kui hommikul jalgrattaga kooli sõitsin, elasin maal ning kilomeeter oli veel sõita kui ratta peal ära minestasin ja sõitsin lehma karjusesse. Muidugi läksin koju tagasi, olin ise terve, aga jalg oli sõnnikuga koos. 😃Käisin pea uuringutel veel aga arstid ütlesid et see tuleneb kasvuperioodist. Nüüd, 22ne aastasena.. Tunnen vahel endiselt pearinglust aga tunnetan ette ja jõuan enne maha istuda või pikali visata, kus tahes ma parasjagu olen.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga