Läheks äkki pappkastidega toiduabi järjekorda?

Eelmises postituses kirjutasin, kuidas käisime suurperedele mõeldud kinoseansil ja see on miski, mille eest oskan olla ainult tänulik. See on väga tore, kuidas Forum Cinemas suurperesid mitu korda aastas sedasi tunnustab, võõrustab ja popkorniga kostitab, kahju on vaid sellest, et kinokett, mis asub Tallinnas, Tartus ja Viljandis, kõigini ei jõua.

Samamoodi tunnustab (peamiselt vist oma maakonna) suurperesid Rakvere Teater ja oleme tänulikult nendegi poolt pakutud võimalusi korduvalt kasutanud, viimati sügisel, kui etendus “Põrsas Desmond ja sookolli lõks”.

Igal aastal on Rakvere Teatris olnud ka Lääne-Virumaa Suurte Perede Ühenduse jõuluüritus, mille raames on pered saanud vaadata soodsamalt lasteetendust ja vähemalt neli piletit ostnud pered on saanud jõulupakke. Me oleme ühe korra sellest üritusest osa võtnud ja oma jõulupaki saime kätte pärast jõule, sest me lihtsalt ei saanud kohapeal aru, et seal midagi jagati.

Jõulupakk valmistas tookord veidi pettumust, sest see sisaldas mahlajooke, maitsevett, suures koguses kiirnuudleid ja mitu pakki tuhksuhkrut, mis olid kõik aegunud. Kahtlase väärtusega olid ka kilekotti pakendatud kivikõvad piparkoogid ja lutsukommid, mille säilivusaegu polnud kuskil kirjas.

Rõõm oli vaid Kalevi küpsistest, mille “parim enne” kuupäev ei olnud veel kukkunud ja mida me polnud varem ega ole ka hiljem söönud, me pole neid isegi kunagi müügis näinud. Küpsised olid väga head, nii et need kompenseerisid muu.

Piparkoogid ehk olid jagamise ajal vähem kivid, me saime oma paki ikkagi mitu nädalat hiljem kätte, nii et võis meie endi süü olla, et need selleks ajaks kahtlase väärtusega olid. Aegunud asjad olid aga aegunud juba jõuluürituse ajal, vaid kiirnuudlite kuupäev kukkus kolm päeva pärast seda.

Kuigi ma tean, et mahlajoogid, maitseveed, kiirnuudlid ja ilmselt ka tuhksuhkur säilivad veel pikalt pärast “parim enne” kuupäeva möödumist, olid need jõulukingitusena minu jaoks ikkagi veidi alandavad. Tekkis selline “noh, saite palju lapsi, olete vähekindlustatud, häid jõule nüüd aegunud kiirnuudlite ja vee peal” tunne, mis omakorda tekitas tunde, et ma olen jube tänamatu, sest kingitud hobuse suhu ju ei vaadata, eks.

Kuna me ei tarbi mahlajooke, maitsevett, kiirnuudleid, lutsukomme ega kasuta toiduvalmistamisel tuhksuhkrut, siis meil need asjad kasutust ei leidnud. Midagi läks soovijatele, midagi kraanikaussi ja midagi prügikasti. Kalevi küpsistest jagasime ka poole laiali, ei jätnud meie silmis ainsat head kraami täies mahus endale.

Sellest on mitu aastat möödas ja praegusel ajal saan ma korra või kaks nädalas teateid pealkirjaga “toidukaup”. Ma pole nendest kirjadest kunagi välja teinud, aga 8. jaanuaril nägin Facebookis, et üheks vabatahtlikuks toidujagajaks on Baruto, mille peale süvenesin rohkem piltidesse ja märkasin, et jagatava kauba hulgas on kirjadega kurgid, mida pidasin Luunja omadeks. Tundus, et tegu on väärt kaubaga ja pakkusin Silverile välja, et läheme ka huvi pärast oma pappkastiga kohale, maksame ikkagi samamoodi 40 eurot aastamaksu ega peaks end halvasti tundma, kui ühe korra toiduabist osa saame.

Silver küll kõhkles, sest tegu polnud väga tavapärase ettepanekuga, aga õhtul kella 18 ajal, pärast 7 euro suuruse osalustasu maksmist, seisime me pappkastidega õues toiduabi järjekorras. Õnneks oli pime. Nali naljaks, alguses oli tõesti ebamugav olla, aga kuna valdav enamus seisjatest olid samuti hästi riides ja sõitsid korralike autodega, siis saime aru, et me ei eristu teistest kuidagi ja ebamugavustunne kadus.

Me seisime päris kaua, kena kolmveerand tundi, kuni siis viimaste hulgas hõigati “Siidron” ehk juhtus see, mida me ootamise ajal naljatades lootsime: “Äkki veab ja me perekonnanime hääldatakse kuidagi valesti, siis ei tunne keegi meid siin ära.” Ilmselt tunti nimetagi ära, meil oli oodates lihtsalt lõbus lõõpida, Neljas tegi seal samuti nalja ning teatas suvaliste perekonnanimede peale, et meie olemegi need ja kukkus meid ukse poole tirima.

Ühesõnaga, läksime lõpuks viimaste hulgas sisse ja saime enda kaks suurt kasti toidukraami kätte. Asjad olid meile juba valmis pandud ja meie pappkastid läksid hunnikusse järgmist jagamist ootama, nii et me kohapeal üldse ei näinudki, mida täpsemalt kastidesse pannakse. Kui ootamine välja jätta, siis kõik käis ruttu, tänasime tublisid jagajaid ja sõitsime koju saadud toidukaubaga tutvuma.

cofToiduabi, millest võiks jaguda nädalateks.

Kodus selgus, et kirjadega kurk ei olnud Luunjast, vaid Soomest nagu ülejäänud kaup. Meenutan, et oli 8. jaanuari õhtu ja lauale sai siis laotud:

  • 36 topsi midagi kohupiimakreemi või jogurti sarnast kuupäevaga 02.01
  • 3 pakki täispiima kuupäevaga 31.12
  • 1 pakk sojapiima kuupäevaga 30.12
  • 10 poolekilost pakendit pudingut kuupäevaga 03.01
  • 12 väikest pudelit jogurtismuutit kuupäevaga 04.01
  • 1 karp vegan seitankunkkut – isegi Google`i tõlge ei tea, mis see on – kuupäevaga 04.01
  • 3 mozzarella juustu kuupäevaga 06.01
  • 2 kiletuubis pastinaagipüreed kuupäevaga 05.01
  • 2 karpi kõrvitsa-bataadisuppi kuupäevaga 05.01
  • 3 karpi kanapastat kuupäevaga 09.01
  • 3 kilo vaakumpakendis kartulikuubikuid kuupäevaga 16.01
  • 1 kott kartulisalatit teadmata kuupäevaga
  • 1 kott väikeseid pannkooke teadmata kuupäevaga
  • 5 karpi värskeid kirsstomateid
  • 5 pikka kurki
  • 1 karp värskeid viinamarju
  • 2 peotäit enam-vähem värskeid tomateid
  • 2 pakki veidi kuivanud välimusega rooskapsaid
  • 3 poolikut kaalikat
  • 2 spargelkapsast
  • 2 potti rooma salatit
  • 1 pott peterselli

Täiesti pöörane kogus toidukraami, millest oleks võinud jaguda nädalateks, aga meid kohe kuidagi ei kõnetanud mõte tarbida nädalaid piimatooted, mille “parim enne” oli juba samal õhtul ammu möödas. Tuli hakata valima ehk degusteerima, mida jätame, mida mitte.

Kreemitopsidega oli lihtne, Silver ja lapsed mekkisid üht ja mitte kellelegi see toode ei meeldinud. Võimalik, et see polnud veel halb ja tegu oli lihtsalt soomlaste maitsemeele järgi oleva asjaga, aga oli selge, et meil see kaubaks ei lähe. Ei läinud ka minu vanemate juures, kus muidu süüakse selliseid asju vähe rohkem.

Piima ei hakanud keegi maitsema, sest 30 ja 31 detsember olid ikkagi eelmisel aastal ning me ei teadnud, mis tingimustes neid vahepeal hoiti.

Puding ja jogurtismuuti maitsesid hästi, jätsime osa endale, osa jagasime laiali, aga seda alles jäetud kogust ei suutnud me ära tarbida, sest “parim enne” kuupäevadest möödus kiiresti 10-11 päeva ja minu jaoks on seda piimatoodete puhul liiga palju.toiduabi 2Vegan seitankunkku lõhnas nagu piparkook, aga maitses nagu … ma ei tea, soolestikust läbi käinud piparkook … See oli nii jubeda maitsega, et sülitasin selle otsejoones välja ning nägin siis, et see ei olnud “parim enne”, vaid “kõlblik kuni” 04.01. See läks koos kõrvitsa-bataadisupiga prügikasti, sest tollelgi oli “kõlblik kuni” kuupäev. Prügikasti läksid ka pannkoogid ja kartulisalat, kuna esimesed tundusid Silveri ja laste jaoks vanad ning teine tundus mulle kahtlane.

Soome kartulisalat on muidugi üleüldse kahtlane, seal suurt midagi peale kartuli ja äädika ei olegi, aga mulle on see aja jooksul meeldima hakanud. Paraku toiduabi hulgas olnud salat mulle ei meeldinud, selles oli midagi teistmoodi ja kui nüüd vaadata, millest suurem osa toiduabist koosnes, siis võib oletada, et nii pannkoogid kui ka salat olid ületanud “parim enne” või “kõlblik kuni” kuupäevad.

Mozzarella juustu jagasin ära, sest ma pole seda kunagi ostnud ega tea, mis maitsega see olema peab ja ma lihtsalt ei oleks aru saanud, kas juust kõlbab veel süüa või mitte. Sama lugu pastinaagipüreega, millega ei osanud ka keegi teine midagi peale hakata.

Kanapastad viisin järgmisel päeval vanematele, sest neil on mikrolaineahi, meil mitte.

Kaalikad ja rooskapsad läksid ühepajatoidu sisse, kurgid ja salatilehed sõime merisigadega kahe peale ära, kartulikuubikutest ja viimastest tomatitest tegin seljankat, nii et midagi läks ikka asja ette ka.

Laias laastus läksidki meil kaubaks vaid köögiviljad ja viinamarjad. Piimatooted ja muud asjad olid pigem koormaks, sest suur osa tuli kohe ära visata, suur osa tuli laiali jagada ja alles jäetud kogust ei suutnud me loetud päevadega ära süüa ning see tekitas süümekaid, sest meile ei meeldi sedasi toitu raisata.

Üldse tekkisid selle toiduabiga taas nii vastakad tunded. Mõeldes toiduabile, siis tulevad silme ette pigem läbimõeldud pakid, mis sisaldavad põhiliselt erinevaid kuivaineid ja konserve, mitte aga kaootilised kastid, mis sisaldavad “kõlblik kuni” ületanud vegantoite ja suures koguses piimatooteid, mille “parim enne” kuupäevast on päevi või isegi nädal ja rohkem möödas.

Kui mõtlen sellele, kas meie pere reaalselt mingit abi sai, siis mitte eriti, sest toiduabi saamiseks oli rahaline kulu umbes 12 eurot ja ajaline kulu kena poolteist tundi, millest kolmveerand tundi kulus õues järjekorras külmetamisele. Kuna asja ette läks meil peamiselt roheline kraam, siis poest oleksime samuti 12 euro eest omajagu köögivilju saanud ja seda kiiremini ning mugavamalt.

Meie puhul on tegu muidugi enda pirtsakusega, sest piimatooteid oleks meil olnud küll piisavalt, et terve kuu nende najal hommikuid alustada, lihtsalt need kuupäevad … Teine asi on muidugi see, et me ise ostame jogurtijooke, pudinguid ja kohupiimakreeme harva või väga harva ning piima kulub meil ka umbes liiter nädalas, sest meil on teistsugused toitumisharjumused ja seetõttu ei jõudnud me alles jäetud piimatooteid lühikese aja jooksul ära tarbida, lihtsalt ei suutnud neid vägisi süüa ja pean jälle mainima, et ega need kuupäevad väga ei kutsunud ka. PowerlessYellowishBedbug-smallMa ei hakka oma kahe kogemuse põhjal paikapidavaid järeldusi tegema ja eeldan, et kokkuvõttes on selline toiduabi päriselt abiks, sest muidu ei oleks inimesed igal nädalal oma pappkastidega ühenduse ukse taga. Küllap see nii käibki, et saadud abipakist sorteeritakse lihtsalt endale sobivad asjad välja ning võitjaks jäävad mõlemad pooled, aegunud kaubast lahti saanud annetajad ning veel söödavad asjad välja selekteerinud suurpered.

Kurvaks teevad vaid need mõtted, et äkki on mõnes peres abi nii väga vaja, et seal süüakse kinnisilmi ka “kõlblik kuni” ületanud toidud ära. Minu jaoks pole ükski abivajaja nii väärtusetu, et peaks saama annetusena halvaks läinud toidukraami, kõige vähem peaksid sellist toiduabi saama lapsed. Kui üldse keegi, siis pigem vangid.

Siinkohal ei heida ma midagi ette suuri peresid ühendavatele organisatsioonidele, kes teevad vahendajatena ainult tublit tööd – nad ei tea ette, mida saadetakse, nad võtavad vaid annetused vastu ja jagavad need suurperedele vahel ära. Ma ei tahaks midagi ette heita ka annetajatele, aga mul jäi sellest toiduabist veidi mõru maik suhu ja ma ei pea silmas vegan-seitankunkku maitset, see kadus õnneks ruttu.

Ma ei peaks siin muidugi üldse kobisema, sest me pole toiduabi sihtgrupp ja isegi kui oleksime, siis oleks inetu viriseda, nii et ma ei virise, aga tunnistan, et südamepõhjani tänulik ma samuti ei ole. See ei tähenda, et ma ei oleks üldse tänulik, olen küll, aga selle tänutunde kõrval tunnen ka muid tundeid, näiteks alandust ja pettumust. Viimast ka iseenda suhtes, et ma üldse nii tunnen, kui peaksin olema ainult tänulik.

Täna ei tunne ma tegelikult enam suurt midagi, aga kodus saadud toidukraami sorteerides toimus sees küll paras tunnete virr-varr. Kogemus ise oli siiski meeldejääv, sageli ikkagi ei seisa toiduabi järjekorras ega degusteeri kukkunud kuupäevaga uusi maitseid.

Teemat muutes või veidi isegi teemas olles, siis kui palju on mu lugejate hulgas üldse suurperesid? Kas kuulute oma maakonna suurperesid ühendava organisatsiooni alla? Lääne-Virumaal said viimati alates neljalapselised liituda, aga mõnes maakonnas võetakse vastu juba kolmelapselised pered, nii et kes veel pole liikmeks astunud, siis tasub uurida. Üldse mitte toiduabi pärast, kuigi ka see võib tegelikult abiks olla.

Me maksame ühendusse kuulumise eest 40 eurot aastas ja vastu saame märksa suuremas väärtuses hüvesid, kuigi me ei kasuta isegi pooli võimalusi, võtame osa vaid erinevatest üritustest ja omame veidi soodsamalt Perekaarti, mis leiab meil ka üsna sageli kasutust. Õigus, koolikotid saime ka ühenduse kaudu ja igal aastal saaksime veidi koolitarbeid ka, kuid olen nendest ära öelnud, sest on peresid, kus on neid rohkem vaja.

Ühendusse kuulume rohkem ikkagi erinevate ürituste pärast, sest väljasõidud lastega on võrdlemisi kulukad ja on tore, kui mõned korrad aastas saab käia kuskil tasuta või oluliselt soodsamalt. Selline tunnustamine kulub vast igas suurperes ära ja kus kulub ära palju enamat, siis organisatsiooni kuuludes on võimalik saada abi nii toidu, riiete, koolitarvete, hambaravi, laste huvitegevuse toetuse ja palju muu näol.

Meie toiduabi kogemust ei tasu siinkohal tähele panna, kindlasti on ka paremaid kogemusi ja ega meie omagi tegelikult halb ei olnud, köögiviljad kulusid ära ja puding maitses nii hästi, et tõenäoliselt ostame seda (ühe paki, mitte 5 kilo), kui suvel jälle Soomes oleme.

Pilt on tehtud järjekordsel suurperede üritusel, mis toimus meie laste koolipäeval, nii et poistel vedas ja nad said poppi teha.

 

 

17 thoughts on “Läheks äkki pappkastidega toiduabi järjekorda?

    1. Guugeldasin, saavad tõesti, väidetavalt piiranguga, aga ehk see vahepeal muutunud. Eelmisel aastal kirjutas Virumaa Teataja: “Liitumiseks peab peres olema neli alla 19-aasta vanust last või üksikvanem kolme lapsega.”

  1. Kuulun Viljandi suurpere liitu, liituda saab kui on neli ja enam last :). Olen liige ürituste pärast põhiliselt, kuigi neid on vähe mis sobiks kogu perele kahjuks korraga.
    Toiduabina on meil soome pakk, maksad 4 ja saad siis vastu kuidas kunagi. Vahel on väga head asjad, kuid palju peab ka ise selekteerima (osa asju vahel hallitab v kp möödas tihti lugu). Meil liikmemaks on aastas 25.

  2. Kuulusin ise ka suurpere liitu (teises maakonnas) aga tulin sealt ära just seepärast, et üritused olid meie jaoks väga ebasobivates kohtades ja tähtpäevadel on juba välja kujunenud omad traditsioonid – me ei tahtnud emadepäeva veeta kinos vms. Kui oleks tahtmist olnud, siis oleks küll saanud odavalt käia väljas lastega 🙂 Nelja lapsega kuhugi minek on jube kulukas ikka…

    Aga toiduabist… Ma nüüd täpselt ei tea, sest me ise ei võtnud ka kunagi toiduabi, aga kahtlustan et need liiguvad läbi Toidupanga. Töötan sotsiaaltöötajana ning lisaks paar korda aastas liikuvale toiduabile (kelle saajad on väga täpselt nimekirja järgi), liigub veel vaid Toidupanga kaudu toiduabi. Jama ongi just selles, et tegemist on kaubaga, mille kuupäev on kas natuke üle või kohe üle saamas. Ok, on kaupa, mis tõesti ei rikne nii kiiresti. Samas just suuremate koguste jagamisel, tekib küsimus, et kas see on etem kui inimene ise toidu ära viskab? Isegi 6-liikmeline pere ei jõua sellist kogust tänase kuupäevaga toitu korraga ära hävitada. Et kas tõesti on vaja ära anda 1 kg küüslaugu-peedisalatiti ja siis taguda vastu rinda, et aga me ju aitame? Mina olen igatahes Toidupangas veidi pettunud ja ise küll annetama ei kipu.

  3. Õemees on kasvanud üles koos viie teise lapsega, keda kasvatas üksikema. Kui sain nendega koos natuke elada hakkasin ka märkama, et kapis kogu aeg lausa kuu aega vanad jogurtid. Hakkasin uurima ja tuleb välja, et mees pool elu rahus söönud ja midagi juhtunud pole. Neile toodi ka toidupakke ja eks sealtki läks viskamisele aga tuleb välja, et abi oli nii vajalik, et ilmatuma suured kogused said söödud ja poiss teab täpselt, mis vahe on kõlblik kuni ja parim enne tootel. Samal ajal ise kasvanud üles koos 3 teise lapsega ning meie peres ei lastud kunagi süüa tooteid millel päevgi üle, kui just ei oldud äärmiselt veendunud, et kõlblik. Olgu see ärahellitamine või ei, aga kui mu õde suutis kaasa minna oma mehe harjumustega, et söök ei lähe sõrme nipsuga halvaks, siis minul on vaimselt blokk ees, et isegi 1 päev üle läinud piima juua. (Muidugi ei olnud ma kunagi aru saanud ega süvenenud sellele “kuni” ja “enne”) Eks ma ka vaikselt kasutan ära kõik võimaliku, aga see tähendab, et üle läinud piim läheb keetmisele, jogurteid sööb lihtsalt neelates ja sama kuupäevaga liha saab ostetud ainult -50% sooduse pärast. Igatahes oli näha ja õppida seda päris kurb ja samas hea. Samas õppisin ka seda, et jah ta ei pirtsutanud kuupäeva ületanud jogurti üle, aga oi kus tuli vingumist kui miski muu ei maitsenud. Ei ole see abivajaja ka alati nõus kõike suust sisse ajama, ükskõik kui palju ta seda abi vastu võtab või vajab. Siiamaani mehe ema toob neile sööki abi pakkidest, sest lapsed vaikselt kolivad välja ja pole enam kuute suslikut, kes ära mugiks kõik ja eks sellel emal oleks süda valus visata minema, sest ise ei saa lubada selliseid asju.

    Igatahes väga huvitav lugemine ja ma arvan, et ausus on väga tähtis. Ka mina mõtlesin sellele, et jagatakse abi mõttes ‘halvaks’ läinud sööki, mis siis kui kõik 6 last kõhuviiruse saavad halvast söögist ja siis emal veel rohkem jama kaelas.. Aga tundub, et eks pigem midagigi ja riskiga, kui et mitte midagi.

  4. Meil peres 5 last. Hetkel veel kuulume liitu aga plaanime välja astuda. Alatasa on üritused sellisel ajal ja kohas, kuhu kahjuks ei saa kuidagi kohale. Liikmemaks on 36 ja toiduabi 10. Vahel on hea kraam, vahel saavad kanad rohkem kui ise. Kurb on ka see, et viimasel ajal ei õnnestu isegi mitte kinno saada kampaania raames. Ja kui ürituse pilte vaatad, siis näed, et pidevalt ühed ja samad pered 🙁

    1. Väga veider. Millisele kinole te panustanud olete?

      Me oleme 4 korda ankeedi täitnud ja iga kord kinno saanud, olen ka alati kirjutanud juurde, et meile sobib iga kino ja kui soovijaid on rohkem, siis loobume, sest jõuame ka ise kinos käia. Ühe korra on helistatud ja esimese variandina eelistatud Coca-Cola Plaza asemel Ekraani pakutud, sest Plazasse oli rohkem soovijaid, meile sobib ja käisime Tartus kinos.

      Plazas oleme 3 korda käinud ja iga kord on kümneid kohti tühjaks jäänud, viimane kord oli vabu kohti väga palju. Ei teagi, kas soovijaid on vähe olnud või paljud ei ole lihtsalt kohale tulnud.

  5. Mina oleks pettunud, kui 7 euro eest sellsi jama saaks. Ma küll ei tea, kas infos oli kohe juures ka , et kauba parim enne on möödas või mitte, aga sellise jama jagamine raha eest peaks olema keelatud. See, et perel pole raha või on nö suur pere ei tähenda, et neid peaks mõnitama. Minul oleks häbi selliseid asju ka tasuta jagada. Sama hea, et tulen sulle ukse taha ja annan oma tütre väiksed-katkised-määrdunud asja ja nõuan veel tänu (veel hullem raha) selle eest.
    Minu jaoks oled sa väga tubli, et sa seda välja tood, kardan, et osadel peredel on väga raske ja lepivad sellega mida saavad ja ei julge midagi öelda, kuna pärast ei saa üldse enam midagi.
    Mu oma vanaema on nö üksiku pensionärina saanud EL abipakke ja need on küll korralikud olnud (vald on talle ise koju toonud).

    1. Ei ole infos midagi juures, ei sõnagi säilivusajast ega sellest, mis sorti toodetega tegu.

      ELi abipakid ilmselt teine teema, rahastus tuleb liidust ja pakid komplekteeritakse läbimõeldult. Teine teema on kaubanduskettide annetused, mis ongi siis lihtsalt kaup, mida enam müüa ei saa. Laiali jagamine on kindlasti parem variant kui pürgikasti viskamine, aga inetu on, kui jagatakse laiali ka see, mis tegelikult peakski juba prügikastis olema, nagu “kõlblik kuni” ületanud kaup.

  6. Ma olen ka perekaardi omanik Võrumaal. Ühekorra käisin vaatamas, kui toiduabi jagati (sattusin parasjagu Võrus olema), aga ei olnud ka selliseid asju, mida oleksin tahtnud. FB-sse tuleb aeg-ajalt teade, et homme see kell jagatakse toiduabi. Kirjas pole, mida täpselt. Ja pole mõeldav, et ma ehku peale sõidaks 40 km kaugusele vaatama, et äkki on midagi head. Ega meil seda muidugi vaja ka pole, aga kui oleks, oleks see samuti välistatud. Sõidu peale kuluks juba nii palju raha, et oleks odavam poest osta. Ka suurperede üritustest ma enamasti ei kuule. Pole olnud võimalik mõeldagi, et kas saaks üldse osaleda või ei. Nii et ei saa öelda, et perekaart meile väga kasulik oleks olnud. Kuna lapsed on nii väiksed ka, siis isegi perekaardi soodustus ei ole märkimisväärne (ja palju ma nende väikeste lastega käia jõuan). Sel aastal pole aastamaksu maksnud. Mõtlen veel selle peale…

  7. veidi teemaväline, aga mind huvitav küsimus: mis tähendab nö. üksik pensionär? Minu 91 a. ema elab üksi, tema pension on suurem kui minu oma st. 500 euri. Talle pole kunagi mingit abi pakutud.

    1. Vastan küll nüüd väga pika hilinemisega, aga kas seda abi üldse niiväga pakutaksegi? Minu 82-aastane vanaema elab samuti üksi ja samamoodi pole keegi talle abi pakkunud. Tõenäoliselt tuleb seda ise küsida.

  8. Eestis on veel jätkuvalt vähe räägitud “parim enne” ja “kõlblik kuni” teemadel. Ja mõtleval inimesel on nina ja silmad, millega uurida ja näha. Eks see kraam olegi alati erinv. Meie peres rändavad paremad asjad kõhtu. Jogurt-müslijogurt jne saab pannkoogi-karaski-koogi sisse, osad jogurtid sügavkülma ja frozen yoghurt olemas. Paljud liha ja püreeasjad kohe sügavkülma, kust vastavalt vajadusele kas puhtalt, soolase piruka põhjalisaks, mõne lisandiga täiendatult kasutusse. Juur- ja aedvili seisab külmikus kaua, vajadusel saab töödeldud ja säilitatud muul viisil. Aga rändab ka asju prügikasti. Soome piimal on küll müstiline säilimine, ju pastöriseeritud rohkem ka.

  9. Meie 5-lapseline pere kuulub Pärnumaa ühendusse. Liidu kaudu olen tuttavaks saanud teiste lasterikaste perede ehk omasugustega. See on suur pluss.

    Rahalises mõttes olen väga tänulik teatrikülastuste eest. Samuti toimuvad aegajalt huvihariduse tasumise taotlusvoorud. Sellest on küll abi olnud, kui aegajalt tasutakse mõne lapse huvihariduse eest mõnel kuul.

  10. Meil on perekaart, see tähendab et oleme liikmed? Mingeid toiduabi-teemalisi meile küll ei tule.
    Lapsena oli meie pere Pärnumaa ühenduses. Käisime vahel üritustel ka.
    Praegu toiduabi ei vaja, jagame seda pigem ise.
    Parim enne kaubad võiks inimestele laiali jagada küll, aga kõlblik kuni peaks keelatud olema. Tegelen dumpster divinguga ja sealt leituga võiks pooled suurpered hea-paremaga ära toita. Parim enne möödas, aga suurem osa on täiesti OK veel nädal peale seda kuupäeva. Ma ise olen kusjuures veel väga pirtsakas ja isegi vähima kahtluse puhul põlgaksin ära. Iseenesest tore, et toidu raiskamise asemel seda jagatakse, aga inimesi peaks ette hoiatama. Ma olen netis jaganud ja kuigi ütlen ette, et toidud pärinevad poe tagant, on soovijaid palju. Osadel mailmavaateline küsimus, teistel majanduslik olukord tingib.

    1. Perekaardi saavad ka need, kes liikmed ei ole, lihtsalt maksavad selle eest rohkem. Vähemalt varem maksid, praegu tundub kodulehel ringi vaadates, et kõigil sama hinnakiri. 🙂

      Ma olen ka kohati üsna pirtsakas ja ütlen ausalt, et minu jaoks oli paras eneseületus üldse degusteerida “parim enne” ületanud tooteid. Kodus sepiku puhul kuupäeva ei jälgi, aga sedasi mujalt tulnud piimatoodete puhul veidi ikka kõhklesin, seda enam, et ma ei armasta eriti ka värskeid piimatooteid/piima. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga