Mina siin!

Kas on hilja head uut aastat soovida? See on ikkagi selle aasta esimene postitus…

Kui ma viimati kirjutasin, siis olin vanemate juures ja pidin sinna jääma vähemalt neljaks päevaks, kuid plaanid muutusid. Sain pärast postituse avaldamist kõne, et psühhiaater ei saa mind broneeritud ajal vastu võtta, kuid järgmise päeva hommikul saaks. Mitte siis plaanitust päev hiljem, vaid kohe homme… Mulle tundus see ootamatult ruttu, aga kuna ühtegi muud aega anda polnud, isegi kaugesse tulevikku mitte, siis võtsin selle pakkumise vastu ja sõitsin samal päeval koju. Nii palju siis minu mõnusast vaheldusest – ei läinud ma rohkem vanemate juurde tagasi ja Jämejalga mind ka ei saadetud, kuigi isa avaldas lootust, et ehk saan seal edasi puhata.

Nali naljaks, ma läksin psühhiaatri juurde tervena, aga välja tulin katkisena. Ta küsis selliseid küsimusi, mis rebisid igasugused vanad haavad lahti ja tekitasid minus ka küsimusi. Näiteks tahtis ta teada, kas ja kuidas mind koolis kiusati ning mida mina ja mu vanemad selle peale tegime. Midagi. Mitte midagi. Ma võtsin nuttu tagasi hoides kõik solvangud vastu, enda eest ma seista ei suutnud ja vanemad ka minu kaitseks välja ei astunud. Miks? Kui ma ise käitusin naabritüdrukuga inetult (olin armukade, sest ta oli minust vanem ja sai alati kooli sõites meie autos ees istuda), siis sain korraliku peapesu ja pidin vabandust paluma. Miks minuga lasti inetult käituda? Taolisi küsimusi erinevate teemade kohta tekkis palju ja ma olin pärast visiiti mitu päeva emotsionaalselt väga kurnatud.

Ma saan oma vanematega hästi läbi, me kohtume sageli, mulle meeldib nendega aega veeta, aga raske kott, mida ma psühhiaatri sõnul seljas kannan, on osaliselt nende täidetud. Mitte tahtlikult, sedasi lihtsalt läks, nii et ma ei heida neile midagi ette, aga teraapiakulud võiksime siiski pooleks teha. Nali! Ma ei tea, kas ma üldse lähengi teraapiasse. Tänaseks olen jälle terve, mistõttu ma ei ole kindel, kas ma ikka tahan uuesti ja veel põhjalikumalt minevikku kaevuda ning seal iga kivi alla vaadata. Kergem on jätta need kivid paigale, sest ära need nagunii ei kao ja milleks neid siis niisama kergitada…

Mina pärast minevikukivi alla vaatamist.

Muide, ma üldse ei kahtlegi, et ma enda laste seljakottidesse ka midagi poetan, kuigi üritan anda emana oma parima ja katsun tagada lastele seda, millest ma ise olen puudust tundnud. Mõnikord lihtsalt ei ole minu parim laste jaoks piisavalt hea ja mõned mustrid siiski kipuvad korduma, tahan ma seda või mitte. Ma olen kindel, et ka minu ema andis oma parima ning üritas vältida vigu, mida tegi tema ema ja mida ta siiani kotiga seljas kannab…

Jättes nüüd need seljakotid ja kivid rahule ning minnes selle juurde, miks ma üldse psühhiaatri juurde läksin, siis tegelikult sain ma selle käiguga palju abi. Mulle kirjutati ärevuse vastu antidepressandid, mida olen tänaseks ligi kaks kuud võtnud ja ma saan juba mõnda aega öelda, et need kulusid ära. Ma küll ei tea, kas need koolitee jätkamisele aitaksid kaasa, ent mõte sellest praegu negatiivseid tundeid ei tekita. Üleüldse on igasuguseid negatiivseid emotsioone vähem. Ma ei ärritu enam väga kergelt, ma ei mõtle enam, et minusugune naine ei ole Silveri-sugust meest väärt, ma ei ole enam üdini apaatne ja ma tunnen taas rõõmu asjadest, millest ma vahepeal ei osanud rõõmu tunda…

Mul ei ole ainult emotsionaalselt parem, vaid ka füüsiliselt. Mul ei ole olnud enam imelikke südamelööke (mega tugevad ja kiired 4-5 lööki, millele eelnes veider õõnes tunne, nagu süda poleks hetkeks üldse löönud), mul ei teki enam poolunne jäädes adrenaliinisööste (pekslev süda, õõnes tunne, ärevus, iiveldus), mis varem äratasid mind enne lõplikku uinumist korduvalt üles. Ma higistan vähem ja mu higi haiseb vähem. Varem kogesin sageli ärevushigistamist, millega kaasnes hoopis teistsugune lõhn võrreldes näiteks palavusest tingitud higiga. Ma värisen vähem. Viimati värisesingi psühhiaatri juures ja ikka nii, et hambad plagisesid. Valetan, ma värisesin ka kolm nädalat tagasi, kui sain Austraalia karjakoerte kasvatajalt kinnituse, et soovitud kutsikas saab olema meie, kuid see oli puhas rõõmuvärin.

Kokkuvõttes on mul parem ja alles nüüd saan aru, kui halb mul tegelikult enne oli. Kindlasti läheb veel paremaks, peab minema, sest väsimus siiani päris kadunud ei ole. Reeglina järgneb ühele tegusale päevale kaks sellist päeva, kus ma ainult haigutan ja korraks pikali visates kohe uinun. Viimasel ajal juhtub seda koos koeraga, mille peale Silver naerab, et Dingo pole mitte mind aktiivsemaks muutnud, vaid mina olen energilisest karjakoerast laiskvorsti teinud. Ma näen seda asja aga nii, et koer on alles beebi ja mina lihtsalt panen päeval beebi magama ning uinun koos temaga, ikka juhtub, eks.

Ma kirjutan ühel ilusal päeval meie uuest pereliikmest eraldi postituse, aga kes teda veel näinud ei ole, siis lubage ma tutvustan, tema on Dingo:

Ma plaanisin vähe pikemalt heietada, aga kuna lubasin Instagramis esmaspäeval uut postitust ja esmaspäev hakkab kohe lõppema, siis tõmban otsad kokku ning lähengi Dingo kõrvale magama. Enne ainult käin temaga veel korra õues, et ta ei ajaks mind jälle 5.30 üles, mida ta täna esimest korda tegi, sest pissihäda ei andnud enam asu. Muidu ärkab ta alles siis, kui meil äratuskell heliseb ehk ta on meil esimene beebi, kelle kohta saan öelda, et magab terve öö nagu beebi.

Head ööd!

9 thoughts on “Mina siin!

  1. Heh, te olete saanud kutsika, kes oskab algusest peale puhtust pidada. Meil võttis see pea pool aastat aega. Paar korda juba jõudis tekkida tunne, et see ei juhtu kunagi. Aga tore, et sa tagasi oled!

    1. Oleks see vaid nii. 😀 Öösel jaksab ta küll 10 tundi kinni pidada, aga neid päevi, kus ta poleks üht või teist häda tuppa teinud, on vähe. Õue ta küsida ei oska ja me ei taba alati õiget hetke ära, eriti siis, kui ta lastega möllab ja elevusest iga natukese aja tagant pissida tahab. 🙂

  2. Head uut aastat, Liivi, sulle ja kogu su perele! 🙂

    Oh kuidas ma ka tahaks kutsikat võtta praegu… Olen samuti kodune ja olen samuti 2 kuud AD-d võtnud, igasugused ’imelikud’ positiivsed mõtted on tekkinud 🙂

    “Kergem on jätta need kivid paigale, sest ära need nagunii ei kao ja milleks neid siis niisama kergitada…” – ma ei ole nii kindel, et psühholoogi (sest psühhiaater ise teraapiat ei tee, nagu minu arst mulle ütles) teraapia neid kive vähemalt osaliselt ära ei kaota. Või siis vähemalt annab see sulle töövahendid/oskused/teadmised/taipamise, kuidas keerulistel hetkedel nii käituda, et sul endal on kergem ja sa ka oma laste seljakotte nii väga ei täida…

    Aga ühinen Tikriga, et tore on sinust kuulda jälle…

    Toredat koerabeebipõlve teile! 🙂

    1. Kindlasti tuleb hea aasta, kui see juba nii hästi algas. Loodan, et sul ka. 🙂

      Kas sa käid teraapias ka? Ma alguses olin seda meelt, et mul tõesti on seda vaja, aga nüüd on paari kuuga see tunne nii lahtunud…

  3. Tean hästi seda tunnet, et psühhiaatril käik teeb hullemaks. Mul ei aidanud AD-d ka, vaid tekitasid mingi psühhoosi, kus olin endale ja teistele ohtlik. Samas teadvustasin seda endale ja olin valmis endale kiirabi järele kutsuma. See oli ainus öö aastas kui mehest eemal olin enam-vähem, st väga halb ajastus. Peale seda olen muude vahenditega üritanud hakkama saada ja kõige rohkem on aidanud konstellatsioonid. Tundub nagu mega umbluu, aga nii paljud soovitasid ja kui ma esimesel korral ainult vaatlejana käisin, sain sellise koorma maha, et nutsin lohutamatult kõigi ees ja olin peale seda vaba sellest. Edaspidi igal korral nii. Palju on veel käia, et seljakott tühjaks saada, aga see on võimalik. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga