Mõnus reede ja kiri Mallukale

Täna on küll juba teisipäev, aga ma ei avanud vahepeal mitu päeva arvutit, et oleksin saanud, jõudnud või üldse tahtnud vahepeal reedest kirjutada, sest Silver oli kodus. Enam ei ole. Eile läks ta sellel hooajal viimast korda ära, mis tähendab, et järgmisel korral tuleb ta koju terveks talveks ja see järgmine kord võib olla isegi paari nädala pärast. Võib ka olla kuu pärast, aga seegi pole enam pikk aeg, kui arvestada, et hooaeg on tänaseks seitse kuud kestnud.

Silver tuli reedel, seekord mitte kõige hilisema laevaga ja oli 21.30 juba sadamas. Samal ajal tahtsin minagi seal olla, aga ma ei olnud, sest mul oli nii tore õhtu, et mul kadus igasugune ajataju.

Terve reedene päev oli vahelduseks väga õnnestunud. Esmalt sain ma lõunaks kõik toad korda ja seda kolme tõbise sabotööri lapse kõrvalt, nii et ma võitsin! Pärast seda sain sõbrannaga tunnikese teed juua ja lobiseda. Poolest päevast sain üldse kõik oma sabotöörid lapsed emale viia ja ise rongiga linna sõita. See oli suur asi, sest viimasest sellisest lastevabast õhtust (kui jätta arvestamata need 33 voodis veedetud mitte kõige meeldivamat tundi) oli möödas poolteist kuud ja viimasest lastevabast tunnist paar nädalat, nii et väike vaheldus kulus ära.

Õhtu Tallinnas ei olnudki üldse väike vaheldus. Läksin vaatama etendust “Mida Talle Öelda ehk Tigu”, sest teisel sõbrannal on seal roll, aga enne seda tegin Ulakas Kaunitaris aega parajaks.

Lahe, kuidas ühest kirjast Ulakale Kaunitarile kasvas välja midagi sellist, et ma lähen butiiki kui sõbra koju ja täpselt selline tunne mul seal Kadiga oli ka, nagu me oleks vanad sõbrad. Igav igatahes ei olnud ja ajataju kadus juba seal sedasi, et lahkusin Ulakast Kaunitarist alles siis, kui tahtsin järgmises kohas kohal olla. Kuskile siiski hiljaks ei jäänud, ma lihtsalt tahtsin arvestada võimalusega, et ma ei leia õiget kohta (Polygon Teatrit) kohe üles, aga leidsin.

Etendus, mis võitis Harrastusteatrite riigifestivali peaauhinna, oli väga … Ma ei oskagi sellele sõna anda. Minu jaoks oli see teatrikunst, mis kohati oli keeruline, mõjus süngelt, tekitas küsimusi, aga samas oli see väga paeluv ja ma annan pea, et kaitseingli rollis olnud Robin Täpp on peagi igale teatrisõbrale tuttav nimi. Ta jättis mulle nii kustumatu mulje, et võimalusel lähen kindlasti vaatama järgmist tükki, kus ta mängib.

Kõik olid väga head, mitte ainult Robin, aga temas olid midagi erilist. Kui teised elasid rolli sisse, siis tema oligi kaitseingel ise ja tema valu oli nii valus, et tegi mullegi haiget. Kui “Mida Talle Öelda ehk Tigu” peaks millalgi kuskil veel etenduma, siis ainuüksi Robini pärast soovitan seda vaatama minna.

Kusjuures Robin teenis Harrastusteatrite festivalil parima meesnäitleja tiitli ning Alice Siil, kes mängis kaitseingli hoole all olnud noort prostituuti, parima naisnäitleja oma. Mõlemad on verinoored (alles gümnaasiumi lõpetanud) ja nad on tõesti väga andekad, aga Robinis on lisaks veel mingi eriline säde, mis pani mind temast vaimustuma.

Samasugust vaimustust tundsin kaheksa aastat tagasi, kui Peeter Rästas mängis “Tuulte pöörises” Soosaare sulast Jaani ning muutis oma erilise sädemega selle lavastuse minu jaoks unustamatuks.

Ehh, kus jäin nüüd lobisema, kuigi tahtsin kirjutada, et eelkõige läksin tükki vaatama ikkagi sõbranna pärast, kes alles liitus harrastusteatriga ja oma esimest suuremat rolli etendas. Ma alguses kartsin, et äkki ta muigab, kui ma esireast talle otsa vaatan, aga ei mingit muiet, ta oli oma tõsises rollis sügaval sees. Ma kiidaksin teda siin meeleldi pikemalt, kuid ta ei loe mu blogi, nii et piirdun nende kiidusõnade ja suure kallistusega, mille andsin talle pärast teatritükki. Mul on hea meel, et ta nii tubli on ja mul on hea meel, et ma tänu temale nii kõnekat etendust nägin.

Kui sõbranna oma lavagrimmi maha pesi, siis läksime Solarisse kohvile, kuigi alguses jäi jutt, et tema sõidab kohe pärast etendust koju ning mina jalutan sadamasse Silverit ootama. Sõbranna sai aga oma plaanid ümber teha ja meil olid kohvitassi taga nii põnevad jutud, et mulle meenus Silver alles siis, kui ta mulle 21.25 helistas, et küsida, kus me täpsemalt kohtume – ta oli juba autos ja ootas mahasõitu. Ups!

Kuna kohvid ja koogid olid nagunii otsas, siis jätsime sõbrannaga head aega ja ma hakkasin sadama poole jalutama, kuni Nautica keskuse juurest lasi üks selja tagant lähenev tüüp mulle signaali ja pakkus küüti küsimusega, mida minusugune naine õhtusel ajal sedasi üksinda väljas teeb. Vastasin, et tööd teen ja ütlesin oma hinna. Talle sobis, nagu alati.

Me mõlemad olime ülevoolavas tujus, mina eriti, sest mul oli selja taga nii tore õhtu ja kojusõit Silveriga oli kirsiks tordil. Tuhksuhkruks kirsil osutus aga Malluka postitus, kuigi mu esimene emotsioon oli ehmatus, kui nägin järsult suurenenud blogi külastatavust ja kümneid uusi jälgijaid näoraamatus. Enne Malluka postituse avastamist kontrollisin Perekooli ja kui sealt midagi ei leidnud, siis pakkusin, et kuskil Facebooki grupis lahatakse meid, mida ehk on samuti kunagi tehtud, kuid reedel tuli kogu suurem huvi Malluka blogist ja seda igati positiivse lahkamise peale.

Ma kopeerin tema sõnad igaks juhuks siia ümber, et oleks märk maas, kui Mallukas peaks avastama, et kirjutas need rasedushormoonidest vaevatuna ja oma meeltesegaduse kustutab või kui tema kaubamärk lõplikult kinni pannakse:

Näiteks ühel päeval hakkasin ma Liivi blogi otsast peale läbi lugema (kuigi ma olengi teda algusest peale lugenud) ja veendusin lõpuks, et vot just TEMA on selline naine, keda ma enda sõbraks tahaks. Muidugi nagu ma öelnud olen, siis ma olen jube sitt sõber, ma ei viitsi suhelda ega midagi, aga no igatahes mul oleks hea meel, kui ma saaks ta endale külla kutsuda, dinnerit pakkuda, vaadata, kuidas lapsed märatsevad ja ehk klaasikese veinigi juua (kuigi ma lugesin, et ta ei joo veini, aga Kerli ka kunagi ei joonud, tänu minule on ta nüüdseks suur joodik…(naliii)).

Teate miks? Inimene kirjutab ladusalt, mõnus on lugeda! Siiralt. Ausalt. Mulle meeldib, kuidas ta on minu jaoks nagu mingi näide ideaalsest suurperest. Jah, nende peres on mõned asjad nii, nagu ma ise olen kirjutanud, et elada ei tahaks (noh, mees välismaal), aga minu meelest on nii äge, et nad on selle täiega tööle pannud, et nad suudavad ajastada asju nii, et suved-talved koos ja kuidas nende suhe on terve aja olnud üsna harmooniline ja armastust täis. Ei ole midagi tobedamat kui need dramaatiliselt lahku-kokku paarid, keda mul paari on “au” miskipärast näiteks FBi sõbralistis omada. Iga mõne aja tagant minnakse lahku, teavitatakse kõiki dramaatiliselt, tuntakse ennast lõpuks “vabana” ja “õnnelikuna” kuni jälle “mina musiga” pilte üles pannakse. See on tänapäeva ühiskonnas nii tavaline, et lausa õudne näha.

Seetõttu ongi tore näha paari, kes on PÄRISELT koos, heas ja halvas. Mitte ainult sõnades ja piltides, vaid PÄRISELT. Ma ise tunnen ka, et ma olen väga õnnelikus suhtes ja seetõttu mulle meeldib ka teiste armastust näha. Eriti meeldib mulle, kuidas Liivi postitustest, kus ta mehest räägib, tõesti kiirgub seda armastust ja kirge. Ma tunnen, et mina nii kirjutada ei oska, selle pärast kõik arvavadki, et Kardo on siin vastu-tahtmist-teener 😂

Mulle meeldib veel, et ta on nii aus – paljud teemad on sellised, mida need suvablogijad iial ei arutleks. Hell, ENAMIK blogijad ei tihkaks ehk kirjutada asjadest, millest Liivi juttu teinud on, aga see osa meeldib mulle jällegi väga. Inimene ei tunne valehäbi ja suudab kaasahaaravalt kirjutada ka isegi kõige piinlikemast ja ebamugavamatest teemadest. Kommentaarides on näha, et kaasaelajaid on ja need teemad lähevad paljudele korda.

Niiet jah, äge oled, Liivi ja tulge külla! Ma luban olla väga kehva sõber, suhelda haruharva ja üldse käin ma vähe pinda!

giphyMina pärast postituse lugemist …

Armas Mariann, ma luban olla sama kehv sõber, sest dinnerile, kuhu ma meeleldi tuleksin, jõuan ilmselt alles aasta pärast – ma nimelt suhtlen samuti oma sõpradega harva ja seetõttu mul neid vähe ongi. Veini ma tõesti ei joo, aga klaasikese Martini Asti limonaadi võid küll pakkuda, kui aasta pärast kohale jõuan.

Mind väga liigutab see, kuidas meie suurperet ja abielu kirjeldad, sest täpselt sama tunnen isegi … et ma olen harmoonilises suhtes ja me oleme Silveriga loonud ideaalse pere. Meil on muidugi paremaid ja halvemaid aegu olnud, aga oleme tõesti olnud kõiges koos ja meile päriselt meeldib koos olla, igal võimalusel.

Ma ei ütleks, et sa ei oska Kardost sama armastavalt kirjutada, oled seda ju teinud küll, lisaks paistab teie veider harmoonia Kanal 2 ekraanil hästi välja. Meil on samasugune veider harmoonia, kus kõrvalseisjad ei pruugi meie mustast huumorist ja sinikateni möllamisest aru saada, kuid meil pole koos kunagi igav ja see ongi peamine.

Aitäh ka meenutamast, milline blogija ma kunagi olnud olen. Loen mõnikord isegi oma vanu postitusi tundega, et tahaks selle ägeda inimese sõber olla … Ma ei tea, mis igavasse udusse ma siin vahepeal mattunud olen, aga ma endiselt loodan sellest välja jõuda.

Tervitades

tumblr_mmauq4o0Bd1rp0vkjo1_400

8 thoughts on “Mõnus reede ja kiri Mallukale

  1. Mina olen sinu blogi lugenud vist viis aastat, Mallukat ma varem ei jälginud… Jagan tema arvamust, olen korduvalt sinu postitusi lugedes tundnud et tahaksin sinu sõbranna olla kasvõi kord aastas tassikesse mõnusat teed juua ja arutleda teemadel mis meile mõlemile huvi pakuvad! Liivi sa oled ÄGE naine!

    1. Hehee, mulle tuleb kohe üks teema pähe, mis meile mõlemale huvi pakub ja millest oleks põnev rääkida. 🙂

      Ma olen 95% ajast kodus, tule kord mõnusa teega külla (mul endal väike teevalik, midagi erilist pakkuda ei oleks).

  2. Ma olen enda mäletamist mööda kolm blogi pärast avastamist algusest lõpuni läbi lugenud ja Sinu oma oli üks neist. Lisaks on Sinu pere üks väheseid, mida mu abikaasa blogi-inimestest teab, sest ma Su postituste peale ikka räägin talle, et “Sidrunid tegid seda ja toda..” 😀

    Nii et ühineme eelnevate kiidusõnadega – olete lahedad 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga