Olen ja ei ole

Pole ammu kohtunud… Minu viga. Kui mõtlete, et mul on viimasel ajal kindlasti väga kiire olnud, sest jätkasin 12. klassis ja võtsin kõrvale kutseõppe, siis eksite. Ma loobusin kutseõppest. Jälle. Keskkooli lõpuklassi nimekirjas olen, aga koolis pole kordagi käinud ja mitte ühtegi asja pole kodus ära teinud.

Irooniline on see, et kutseõpe oli miski, mis minus elevust tekitas, ent ma lõin verest välja, sest 60 EKAP-d + 12. klassi viimased ained + 11. klassi uurimistöö… Ma ei uskunud, et ma sellega hakkama saan. Oma osa on muidugi ka sellel, et õppeaastast umbes 5 kuud olen ma lastega üksi ja see ei ole väike koormus. Nii ma loobusin kutseõppest, aga samas ei ole ma 12. klassiga üldse tegelenud, sest see ei tekita minus elevust, vastupidi, ainult vastumeelsust ja ärevust. Elasin kooliaasta alguses isegi esimesed paanikahood üle, mille peale panin lõpuks psühhiaatri juurde aja. Sain selle detsembrisse.

Ma tegelikult kirjutasin ühele tasulisele psühhiaatrile juba kevadel, sest ma olin langemas taas punkti, kus tundsin, et ma olen täiesti tühi, et ainus, mida mul on oma perele veel anda, on mu elukindlustus… Seda ütlesin ka kirjas, aga vastuseks sain vaid automaatteate, et covid-19 tõttu vastuvõtte ei toimu. See oli löök allapoole vööd. Kirja saatmine oli minu jaoks eneseületus, tegin seda peaaegu hüsteeriliselt nuttes ja järgmisel hetkel tundsin, et ma ainult alandasin ennast.

Umbes sama tundsin eelmisel nädalal, kui kirjutasin pikalt ja avatult õppedirektorile, kes tundus olevat lähim tegelane õppealajuhatajale või -nõustajale, lähim RTG Jutale. Ma ei hakka kirja ümber jutustama, vaid kopeerin selle siia:

Tere!

Ma ei tea, kas kirjutan õigele inimesele, aga mul on palju küsimusi ja kõhklusi seoses õppetööga RAK-is. Mul jäi RTG-s 12.klass pooleli, RAK-i astusin üksikaineõppesse, aga õppetööga ma veel alustanud ei ole, sest iga kord, kui ma üritan Siseveebis, Outlookis ja Facebookis oleva info tervikuks siduda ning Moodles ringi vaadata, kaob mul igasugune motivatsioon. Ütlen eos, et minu jaoks oli RTG süsteem lihtne, arusaadav ja mugav, aga praegu kiilub mul kõik kinni ja olen juba paar nädalat olnud seda meelt, et ma löön käega, suva see keskharidus, ma lihtsalt ei jaksa rohkem. 

Aga siis jälle mõtlen, et mul on nii vähe jäänud, nii vähe… Ma lahkusin kutsekeskkoolist III kursusel, aga Tapa Gümnaasiumis sain kooliteed jätkata vaid 11. klassis ja ma murdusin kaotatud aasta, keskkonnamuutuse ja alandava matemaatikaõpetaja tõttu. Ma sain jõuluvaheaja viimasel päeval järgmise hommiku matemaatikale mõeldes närvivapustuse ega läinud rohkem kooli, isegi dokumentidel ei suutnud ise järel käia.

RTG-s üritasin jätkata aastal 2010 ja 2012, need jäid üritusteks. 2016/2017 õppeaastaga sain 11. klassi tehtud (v.a uurimistöö), aga sellega ei kaasnenud kergendust, vaid ärevus süvenes, kaks aastat jäid jälle vahele, kuni üritasin eelmisel õppeaastal uuesti ja ma usun, et ma oleksin õnnestunud, kui distantsõpe poleks peale tulnud, sest siis ei olnud mul kolme algklassilapse õpetamise (+ lasteaialapse) kõrvalt aega ega jaksu enda õppimistega tegeleda. 
Praegu oleks mul aega, aga pole motivatsiooni, pole kedagi, kes mind julgustaks ja toetaks (nagu tegi seda Juta V RTG-s) ja pole selgust selle osas, mida ma tegema pean. 

Lugesin kas Outlookist või Facebookist, et üksikaineõppijad kutsutakse järjest vestlema, et plaanid paika panna, aga keegi pole siiani minu vastu huvi tundnud. Mind lisati alguses e-õppesse, see tuli mulle ootamatult, aga samas hakkas see mõte mulle meeldima, kuid järgmisel hetkel oli Siseveebis juba käskkiri, et olen tavaklassis, kuigi ma ütlesin, et las siis jääda e-õpe. Klassijuhatajaga suheldes sain aru, et olen kolmes aines tavaõppes ja kahes e-õppes. Need kaks peaksid olema geograafia ja inglise keel. Mina näen Outlookis aga ainult tavaklassi gruppi, e-õppijate teadetele ma ligi ei pääse. Ütlesin seda klassijuhatajale, ta ütles, et ma kannataks, et kursus on koostamisel. Mis kursus, ma ei tea. Samuti ütles ta, et Moodles näen oma kursusi, kui login ID-kaardiga sisse, et siis pole õpetajatelt parooli vaja. Ma näen, et geograafia kursus on olemas, aga liituda ma sellega ei saa ja samas ei ole ma saanud ühtegi teadet geograafia õpetajalt koos parooliga. Inglise keeles jooksevad mul tegemata tööd, aga tegelikult peaks mul vaid üks kursus tegemata olema, mitte terve 12. klassi inglise keel.

Ühesõnaga, kogu olukord on minu jaoks praegu nii segane, et tahaksin käega lüüa, aga võib-olla kellegagi rääkides muutuks olukord selgemaks. 
Kellega ma peaksin kohtuma, et saada aimu, mida ma tegema pean ja kuidas ma seda teha saan?

Lugupidamisega

Vastuseks sain: “Edastan teie kirja klassijuhatajale. Ta edastab teile kõikide kursuste lingid.” Järgmisel hetkel kirjutas klassijuhataja messengeri, et ta lisas mind e-õppijate meililisti ning saatis lingi Moodle kursuste ja paroolidega (milleks oli siis 13.10 saadetud teade e-õppijate Outlooki grupis). Ei mingit Jutat, kes oleks kutsunud mind endaga kohtuma, minu hinded lahti võtnud ja öelnud, mis mul veel teha on vaja, mind mõistnud ja toetanud… Ma nutan seda kirjutades. Nutan! See peaks ütlema, kui väga ma Jutat ja RTG-d igatsen. (Kes ei tea, siis Rakvere Täiskasvanute Gümnaasium pandi aastase etteteatamisega kinni ning õpilased suunati edasi ametikooli.)

Ma usun, et RAK-is on praegu täielik segadus, nendega liitus üleöö ikkagi ca 200 täiskasvanud õpilast, kellele hakati e-kursusi looma augusti lõpus. Praegune olukord on kõigile uus ja ilmselt pole kellelgi aega olla mulle Juta eest. Mulle tundub tegelikult, et muutus käib RAK-ile isegi veidi üle jõu ja seetõttu hakati septembri keskel otsima üldharidusõpingute õppejuhti. Klassijuhatajale käib vast ka ca 200 õpilast üle jõu, ta on ikkagi 8.-12. klassi peale ühine…

Igatahes, enda avamine viis ainult selleni, et näen nüüd Outlookis e-õppijate gruppi ja pääsesin Moodles kursustele ligi, aga kellegagi rääkida ikka ei ole. Nagu mulle öeldi: uju või upu. Ma kardan, et ma upun.

Kui ma ei oleks läbi magamata ööde ja pisarate nii kaugele jõudnud, siis ma ei kõhkleks ja lööksin kohe käega, sest tõsi on see, et ma ei püüdle selle poole iseenda pärast, teen seda vaid välisest survest. Mul ei ole plaanis keskhariduse baasil midagi õppima minna, mul ei ole seda stiimulit. Ma tahaks selle kõige lihtsalt kaelast saada, et keskenduda edasi kutseõppele: RAK-is on mitu eriala, mis mind kõnetavad ja need on kõik põhihariduse baasil või pole seegi nõutud.

Käegalöömine pole muidugi välistatud, sest on õhtuid, kus ma tunnen, et nii oleks kõige õigem, nii langeks õlgadelt koorem, mis hoiab mind paigal. Praegu ma lihtsalt tammungi aastast aastasse oma “pean omandama keskhariduse” happes, mis ainult söövitab mind, mitte ei vii edasi.

Ma olen üleüldse liimist lahti. Olen seda mingil määral vist alati olnud, mõnikord rohkem, mõnikord vähem. Viimasel ajal rohkem. Viimase aja all pean silmas paari viimast aastat, umbes nii kaua on asi progresseerunud. Ma ei tea mis asi. Võib-olla on see füüsiline, võib-olla vaimne, võib-olla mõlemat…

Või siis päris kindlasti mõlemat, sest rauadepood on mul tühjad ja D-vitamiini tase liiga madal. Jep, pärast kõike seda punast liha ja päikest, mida see suvi on täis olnud. Rauataseme asemel on tõusnud hoopis kolesterool ja seda veidi üle normi.

Vaimne seisund on nii ja naa. See naa võib tulla vajalike mineraalide ja vitamiinide puudusest, sest laias laastus ma masendunud ega kurb ei ole. Olen pigem apaatne – ma ei taha teha isegi asju, mis mulle meeldivad, rääkimata asjadest, mis ei meeldi. Nii tuim ma aga ei ole, et iga veidigi liigutava asja peale nutma ei hakkaks.

Ma olen väsinud. See väsimus on füüsiline, mitte vaimne. See ei ole isegi päris väsimus, sest ma ei ole otseselt unine, ma ei haiguta, aga leian end siiski sageli pikutamas, sest ainuüksi nõudepesu võtab naha märjaks ja paneb südame puperdama.

Mõnikord leian end ka keset päeva magamast, seda väga harva, kuigi võiksin seda iga päev teha. Ma lihtsalt tean, et siis ei jää ma õhtul enam kuidagi magama. Mitte et muidu jääksin kergelt… Päeval uinun küll kergelt, mõnikord piisabki vaid pikali heitmisest, aga päevane magamine pole mingi magamine. Öösel ei juhtu seda kunagi, aga päeval on tavaline, et ma kõigun kuskil kahe seisundi piiril – ma kas kaotan reaalsustaju ja vähkren kogu aeg, ent mõistus ei virgu, või siis ärkan ning kuulen ja tajun kõike, aga ei saa end liigutada. Kumbki pole kosutav variant.

Uinakutest rääkides, siis ühel hommikul saatsin ma küll lapsed kooli ja ise läksin voodisse tagasi. Järgmisel hetkel helistas Silver, nägin, et kell on 10.19 ja ma hüppasin voodist püsti: “Appi, ma magasin sisse! Ei ole võimalik!” Tormasin toast välja ning tardusin esikus, sest rulood olid üleval, toad valged, lapsed läinud… Siis meenus, et ma ikka olin hommikul ka tunnikese üleval, aga jäin nii sügavalt uuesti magama, et Silveri kõne peale tuli mulle silme ette ainult see moment, kus ma äratuskella kinni panin, edasi oli tume maa.

Ma tegelikult tunnen, et asi on paremuse poole liikumas, olen ikkagi paar kuud võtnud korralikes kogustes D-vitamiini ja rauda koos B-vitamiinidega, lisaks GABA-t, 5 HTP-d, oomega-3 kalaõli ning hiljuti lisasin kombosse veel magneesiumi. Viimase mõju on kõige kiiremini avaldunud, jalakrambid pole enam nii tavalised ja silmalaud pole esimesest pihustamisest alates tuksunud, varem tegid seda pea kogu aeg. Veidraid südamelööke on ka vähemaks jäänud. Vahepeal oli täitsa tavaline, et poolunne jäädes tekkis mul hingamispaus, rinnus läks õõnsaks ja süda tegi ühe eriti tugeva löögi, millele järgnes vabalangustunne peas. Ütleksin, et peas läks ka õõnsaks, aga seal on nagunii suhteliselt õõnes.

Kui ma loen mainitud ainete puuduse kohta, siis kõik mu füüsilised ja vaimsed mured on sümptomite hulgas esindatud, nii et võib-olla ei olegi mul otseselt midagi viga, vaid ma olengi lihtsalt tühi. Tühi igasugustest vajalikest ainetest, mis omakorda tekitab tunde, et ma olen endast kõik ära andnud, rohkem pole midagi anda. Seda olen ma viimasel ajal tundnud ka blogi puhul. Ka praeguse postitusega on mul tunne, et ma annan endast midagi ära ja mul on raske seda teha, sest ma olen niigi tühi.

Samal ajal on inimesi, kes annavad päriselt teistele midagi, annavad oma aega ja energiat, et aidata raskelt haigeid inimesi või haavatud loomi… Mul on olnud palju selliseid hetki, kus mõni abipalve või üleskutse tekitab tunde, et ma ei jaksa neid isegi lugeda, sest ka need võtavad minust mingi osa ära. Ma lihtsalt alati tunnen, et tahaksin kõiki aidata, aga samas ei jaksa ma kedagi aidata, isegi iseennast mitte.

Lubasin siin jagada rahvaalgatust Loomakaitseseaduse ja selle õigusaktide muutmiseks, aga ma ei jõudnud nii kaugelegi, et annaks oma allkirja, kuigi mõtlesin sellele pea igapäevaselt. Õnneks ei ole kõik nagu mina ja algatus sai üle 7000 allkirja ning on tänaseks Riigikogule üle antud.

Lubaduse andsin Loomapäästegrupile, kelle osas on mul olnud vastakaid tundeid… Ma ei hakka neid tundeid siin pikalt lahkama, sest laias laastus leian, et nad ajavad õiget asja. Mul endal on lihtsalt raske tõmmata kuskile piiri, mistõttu ei ole ma muutnud looma inimesega võrdseks ja näen paljudes vigastustes pigem looduslikku valikut, sest vastupidisel juhul jõuaksin ma lõpuks sinnani, et laseksin isegi paelussil rahulikult oma kõhus elada. Inimeste valikult loomi hooletusse jätta ma looduslikuks valikuks ei pea, nii et selles osas toetan gängi tegevust kahe käega ja edaspidi ka 10 euroga kuus.

Hakkasin Loomapäästegrupi püsiannetajaks, sest see on taas vähim, mida ma teha saan (enda süümepiinade vähendamiseks), sest midagi muud ma ju ei jaksa teha. Ma valisin enne summa ära ja alles siis lugesin, et sellise püsiannetusega on mul võimalik saada aasta pärast toetajaliikme kaart, millega saab soodustusi ka Jüripoja kliinikus, kus ma oma loomadega käin. Loodetavasti mul seda kaarti tulevikus väga sageli vaja ei lähe, nii saaksin kõige soodsamalt hakkama.

Püsiannetustest rääkides, siis meenutan, et talviste kulude vähendamiseks tühistasin Kingitud Elu igakuise toetamise, aga unustasin jätkata, kui seis jälle paremaks läks. See tuli meelde siis, kui mu uriinis oli valk, bilirubiin ja veri ning ma jõudsin nende guugeldamisega kaugele arenenud soolevähini. Pärast seda hakkasin uuesti püsiannetajaks ja poole suuremas summas kui varem. Mitte et ma arvaks, et see diagnoosi eemal hoiab, kuid tühistada oli hästi halb tunne ja ma üritan seda pausi nüüd kuidagi kompenseerida.

Aa, perearst pani muidu diagnoosiks “halvasti pestud tussu”, nii et muretsemiseks ei ole põhjust…

Tegelikult mõned uuringud mind siiski ees ootavad, mitte küll otseselt uriinianalüüsiga seotud (v.a sapikivide välistamine), aga ma oma hädade puhul nii kindlalt vitamiinide ja mineraalide puudusele ei panusta, et muud variandid kontrollimata jätan. Täna alustangi gastroenteroloogist.

Tahan end lõpuks ikkagi korda saada, olgu selleks siis vaja pikemat vitamiinikuuri, sooleuuringut või psühhoteraapiat. Või lihtsalt mingit muutust. Oli ju siiski üks ööpäev, kus ma tundsin, et ma elan. Ja ma tõesti elasin. Ma ei andnud endast midagi ära, ainult ahmisin sisse. Aga järgmisel hetkel maandusin valusalt, sest tegelikult oli kõik endine. Mina olin endine. See ööpäev andis siiski lootust ja ma olen pärast seda võtnud kõik vastu: iga kutse, iga ettepaneku, iga uue võimaluse. Kavatsen jätkata samas vaimus, et ma koduseinte vahel juuri alla ei võtaks…

Lootuskiir? Ei, suvaline pilt.

Naljakas on see, et meil pole tegelikult vist kunagi nii hästi läinud kui praegu, aga ma olen end kindlasti elus õnnelikumana tundnud. Praegu ei ole ma küll õnnetu, aga ma ei ole õnnelik ka. Ma lihtsalt olen. Või ei ole. Nagu tühi maja.

43 thoughts on “Olen ja ei ole

  1. Ma tean kui raske on leida head professionaali, kellega rääkida, aga ma loodan, et Sa leiad selle. Kirjutad, et ei ole masenduses ega kurb, aga… Sa kirjutad, et tunned apaatsust – apaatsus tähendab üldplaanis siiski juba mõõdukat depressiooni. Depressioonis inimene ei olegi alati kurb ega masenduses, aga apaatsus, huvi kadumine, nutmine…. väga tuttavad kaaslased need kõik depressioonile.

    1. Jep, see võib olla midagi depressiooni moodi, mitmed internetis tehtud testid on andnud ka tulemuseks, et mul on tõenäoliselt depressioon. Kui nii, siis tõenäoliselt vajalike mineraalide/vitamiini puudusest, sest praegune elu küll masendav ei ole. 🙂

  2. Hei. Miks sa sunnid endale keskharidust peale? Miks sind huvitab teiste arvamus, et see peaks olema? Mine õpi seda mis su hingele pai teeb, seda enam, kui seda saab vaid põhikooli põhjal teha. Tee keska siis, kui sa vaimselt valmis oled. Ära sunni endale peale asju, mis sind kurvaks teevad. Päriselt, sa oled nii vinge blogija, ära tee endale liiga 💗🙂

    1. Ma olen end nii kaua sundinud, et nüüd loobudes tunduks kõik eelnev sundimine mõttetuna. Terve mõistus ütleb küll, et parem õudne lõpp kui lõputu õudus, aga kaine meel mõtleb siiski sellele, et praegu on mul võimalik lõpetada veel RTG tingimustega (11. klassis jäi ühe vene keele ja ühe matemaatika kursuse hindeks üks, RAK seda ei luba, aga üleviimise tõttu kehtivad praegu RTG tingimused), hiljem on ilmselt raskem.

  3. Hei Liivi! Tean täpselt, mida sa tunned. Minul jäi keskkool pooleli 17 a. Läksin täisealiseks saamisel välismaale tööle ja elama, kus olin umbes 1,5 a. Tagasitulles sundisin ennast kooli minema, et keskharidus ikkagi kätte saada. Alguses oli hoog sees ja kõik justkui sujus aga siis sattusin samasuguse ärevuse kätte nagu sina kirjeldad. Läks veel mitu aastat ja mitu katset, et pool 11 klassist ja terve 12 klass lõpetada aga ära ma ta tegin. Mind aitas see, et mu abikaasa toetas mind. Ma ei olekski ise hakkama saanud. Mul oli ikka tohutu ahastus peal, süüdistasin ennast koguaeg, et miks ma õigel ajal kooli ära ei suutnud lõpetada ja kuidas ma nii loll olen. Tegelikult teeb selline mõtlemine asja ainult hullemaks. Ma tean, et sa vb praegu ei usu mind aga kui sa selle lõputunnistuste kätte saad ja endale õlale patsutad, siis sa tunned, kuidas suur koorem su õlgadelt langeb! Sa ei kujuta ettegi, kui uhke sa enda üle oled. Ja tead, mis siis juhtub? Siis sa otsid võimaluse, mida ja kuidas edasi õppida, sest sa oled enda hirmudest üle saanud! Mind kiusas samamoodi koolis matemaatika ōpetaja, küll kutsus mind lauda mariks ja mōnitas teiste nimedega. Ta tegi isegi kogu klassi ees mulle selgeks, et minul küll keskkooli asja pole. Tean täpselt, mis tunne sul on! Kui sa tahad vōime sellel teemal suhelda ja ma võin sulle toeks olla! Usu mind sa saad hakkama. Sest ma näen (loen), et see siiski on sinu unistus. Saada päris enda lõputunnistus, millel on kirjas, et sul on keskharidus. Ole tubli!

    1. Keskharidus ei ole otseselt mu unistus, see on pigem miski, mille osas ma tunnen, et see peaks olemas olema ja tahaksin sellega lihtsalt ühele poole saada. Olen ka üsna veendunud, et kui ma ükskord lõpetan, siis tunnen ainult kergendust, mitte uhkust. Tean juba eos, et lõpuaktusest ma osa ei võtaks – kui viimane töö tehtud, siis vabatahtlikult ei taha ma koolist rohkem midagi teada. Kehtib ainult keskhariduse puhul, mõni muu lõpuaktus oleks küll rõõmus sündmus. 🙂

      Aga see ahastus ja enda süüdistamine on tuttav, ma jään ilmselt alatiseks 9. klassi lõpus tehtud valesid valikuid kahetsema. Kõik oleks võinud minna teisiti. Isegi see oleks olnud parem variant, kui oleksin sundinud end kutsekat lõpetama, seal oli ainult aasta ja 4 kuud jäänud, osa sellest veel praktika.

  4. Olen sarnases seisus. Apaatsusest ja/või kurvastustest olen küll lahti saanud (peamiselt lõpuks holistilise teraapia abil), aga samamoodi tunnen, et olen kuhugi kinni jäänud. Iga õhtu mõtlen, et kas see ongi kõik, mis ma oma elus tegema pean. Samas ei oska midagi muuta ka, kuna millegi vastu kirge tundnud ei ole ma kunagi. Ja siis tiksungi lihtsalt edasi … Ainuke asi, mis natuke värvi põskedele toob, on sport. Kui ma jooksen ja podcaste kuulan, tunnen natukeseks, et kõik on võimalik.. ma leian selle, mida ma tegelikult teha tahan ja ma lähen kohtadesse ja ma tunnen kirge ja ma annan lõpuks midagi maailmale tagasi. Kuni siis koju tagasi maandun 🙂
    Tahaks ka öelda, et ära sunni end seda keskharidust lõpetama, aga tean seda välist survet väga hästi. Ma jätsin vahepeal bakaõppe pooleli ja siis lõpuks tegin ikka ära. Suureks motivaatoriks oli muidugi laps, kelle peale mõeldes tahtsin ikka endast parimat anda. Teised olid siis lähisugulased, kes küll midagi ei öelnud, aga ma ikkagi tundsin, nagu oleks neid kuidagi alt vedanud.
    Kui ma aga nüüd Sinu peale mõtlen ja kujutan end ette Sinu olukorda, siis ma ei tea, kas ma teeks lõpuni. Vähemalt praegu. Sest kui üks Sinu lastest satuks samasugusesse olukorda, kus ta lihtsalt ei suuda kooli lõpetada, sest see viib ta paanika äärele, siis mida Sa oma lapsele ütleks? Suhtu endasse samamoodi nagu oma väikestesse 🙂

    1. Ma olengi iseendale öelnud, et kui näeksin kõrvalt kedagi teist samas seisus, siis mul oleks talle ainult üks soovitus… Ma ei tea, miks iseendale on nii raske sama soovitada. Silver on mulle kogu aeg öelnud, et las olla, et ma ei pea ennast piinama, aga mina olen võtnud seda nii, et ta ei toeta mind. Tegelikult ta just toetabki MIND. Ma tahaksin selles osas tema moodi olla, tal on samuti põhiharidus (puudu on mõned 12. klassi kursused), aga tal ei ole mitte mingit soovi ega plaani seda muuta ning ta ei lase end mingisugusel välisel survel kõigutada. Ta teab, kes ta on, mida ta suudab ja mida ta tahab (ja ta teebki seda, mida ta tahab ja armastab), haridustase mingit kompleksi temas ei tekita. Hambusse jääb see ikka teistel.

  5. Kuniks sa ootad aega, et näost-näkku spetsialistiga kohtuda, on tegelikult olemas ka tasuta ja anonüümsed abiküsimisvõimalused:
    lahendus.net ja https://peaasi.ee/kysi-noustajalt/ – mõlemaid haldavad ja veavad eest psühholoogid, terapeudid ning vastamine on päriselt garanteeritud. Kui oled korra juba mõtted kirja saanud, usun, et saad seda veel teha, ehk on abiks.

    1. Aitäh! Ma olen korduvalt sellel lehel käinud (peamiselt lugemas ja teste tegemas), aga pole kordagi mõelnud, et võiksin selle kaudu kellegi poole pöörduda. Sain juba ka infot, et alates 27-aastastele pakutakse seal vaimse tervise kriisiabi, nii et täitsa olemas eraldi võimalus minuvanustele. 🙂

  6. Kooli mõttes eioskagi toetada. Sul põhimõtteliselt tõmmati vaip jalge alt ära ning päris lõpusirgel lükati tundmatusse. See “upu või uju” ei ole kindlasti lahendus täiskasvanute hariduses kui inimesed, kes poolikut haridusteed jätkavad, on niigi ebakindlad.
    Aga laiemas plaanis ma natuke tean, mida tunned. Elu on pealtnäha ilus, asjad sujuvad aga sina istud pimedas sügavas augus ja ei saa/taha/jaksa… Mind aitas teraapia. Õnneks on üks pereliige psühhoterapeut, kellega rääkides ja koos kulgedes ta märkamatult mind sealt august välja upitas.
    Ja 5-htp kuur aitab mind samuti.
    Ja päris mitu head mõtet läks praegu sinu poole teele, ehk aitab 🙂

    1. Aitäh!

      Ma ei tunnetanud, et 5-htp (ja/või GABA) midagi muudab, aga ma nüüd 10 päeva ei võtnud neid ja vahe on selgelt sees. Eile tekkis väikesest asjast nii suur madalseis, et kõik tundus halb ja enda peegelpilt ajas nutma. Sellist asja pole ammu olnud. Jätkan mõlema võtmisega. 🙂

  7. Ma ei asenda kindlasti küll Jutat, olles Sulle võhivõõras, aga loodan, et Sinusse saabuvad sisemine rahu, optimism ja tasakaal tagasi.
    Sa oled mulle kui blogilugejale jäänud silma kui väga sümpaatne inimene, naine, ema ja blogija (ülivõrdes!).

    12.klassi lõpetamise osas olen hoidnud sulle varem pöialt ja hoian praegugi. Tõepoolest, nii vähe on veel edasi minna ja seda mitte tehes võib see kauaks hinge kriipima jääda. Mind motiveerisid gümnaasiumi (ja ülikooli) ajal sihti silme ees hoidma vanavanemad sõnadega “Kool on kõige tähtsam, tööd jõuad terve elu teha”.

    Mis puutub matemaatikasse, siis olin selles nii ebakindel, sest mu isa oli sisendanud minusse (ja mu emasse) teadmise, et “naistel pole nii palju loogilist mõtlemist kui meestel” ja lõpuks hakkasin arvama, et ma olengi loll kui midagi ei osanud. Sain uuesti rajale alles gümnaasiumiajal tänu keskkonnavahetusele (kolisin vägivaldest kodust ära) ja matemaatikaõpetaja ühele lausele, millest kaudselt lugesin välja, et paremad tulemused tulevad, kui rohkem tööd teha ja selle nimel vaeva näha (mitte ei ole asi oskamises või mitteoskamises). See mõte aitas mind nii palju. Pidin oma enesekindlusega palju tööd tegema, ennast motiveerima ja lõpuks hakkasid ka paremad tulemused tulema. Kõiges 🙂
    Ma soovitan omale koju osta (kui veel olemas ei ole) raamat “Matemaatika Raudwara” (mustade kaantega). See oli mõnikord heaks abimeheks nii gümnaasiumi kui ka ülikooli ajal ja kui endal ei lähe vaja, siis võib-olla kunagi lastel.

    Kujutan ette, et on raske, kui abikäsi ja lähedasi motivaatoreid ei ole kõrval. Aga sellegipoolest, loodan et mu virtuaalsed mõtted aitavad Sul pisutki oma mõtteid korda seada.

    Ja veelkord, soovin Sulle palju edu! 🙂

    1. Aitäh heade sõnade ja soovide ning soovituse eest! “Matemaatika raudwara” mul kodus ei ole, aga saab olema (tellisin just ära), kasvõi laste jaoks. 🙂

      Tore on lugeda, kuidas sa oma enesekindluse tagasi said ja oma eesmärgid täitsid! Kujutan ette, et vägivaldses kodus kasvades pole matemaatika ainus, kus enesekindlusest vajaka jääb, nii et mul on siiralt hea meel, et sellisest keskkonnast välja said!

      Soovin sulle samuti palju edu ja et minevik sind kunagi ei kummitaks! ❤

  8. Kirjelduse järgi kimbutab sind ilmselt depressioon ja depressioon ei ole muud kui endale eluliselt vajaliku otsuse tegemise ignoreerimine või edasilükkamine. Olen korduvalt olnud madalseisus, praegu tunnen ennast juba paremini ja seda põhjusel, et võtsin vastu raske otsuse, tegin elus enda jaoks vajaliku muudatuse. Praegu võiks sind aidata see, et teed kindla otsuse see kool igal juhul ära lõpetada või siis hetkel sellest loobuda ja teha siis kui on sinu jaoks õigem aeg. Haridus on loomulikult oluline, aga õppida saab alati ja igal ajal. Kui põhihariduse baasil on võimalik õppida sinule meelepäraseid ameteid, siis see on ju suurepärane. Keskkooli võid ju lõpetada ka kunagi hiljem. Ma usun, et sinu enesetunne paraneb oluliselt, kui endaga kooli osas kokkuleppe ära sõlmid. Ma loodan, et sa ei tunne ennast teistest halvemini keskhariduse puudumise pärast. Minu arust oskad sa suurepäraselt kirjutada väga huvitavatel teemadel ja lisaks oled imeline ema ja abikaasa. Minul on küll magistrikraad, aga ma ei suudaks iial ennast nii hästi väljendada ja usun, et nelja lapsega lõpetaksin hullumajas 😀

    1. Ma ise ei tunne end teistest halvemana, aga ma tunnen, et teised peavad mind kehvemaks. 🙂

      Depressiooni algpõhjuse kirjeldamine on minu puhul kümnesse, täpselt selles seisus ma olengi, ma ignoreerin teemat ja lükkan otsustamist aina edasi, aga samas see püsib mul kogu aeg koormana õlgadel. Kas ma just (selle tõttu) depressioonis olen, aga rahulikult see elada ka ei lase.

  9. Armas Liivi! Olen Su blogi lugenud aastaid, ja kuigi sa jagad endast vägagi ausat pilti, pole ma kordagi tundnud, et oleksid kuidagi ebasümpaatne või veel vähem, kuidagi vähem väärtuslik kui mõni teine. Hoopis vastupidi – Sinu kirjutisi on ülimalt hea lugeda, Sul on tohutult meeldiv keelekasutus ja minu arvates oled Sa ka väga hea ema. Lapsed on alati hoolitsetud, hoitud, hinnatud. Ma tean, et sotsiaalmeedias võib jagada mistahes fassaadi, aga Sinu pere puhul on näha, et juured on sügavamal. Kas võib olla, et Su praeguse madalseisu põhjustabki liigne intelligentsus? 🙂 Tundub, et Sul on raske leppida sellega, et sa ei vasta iseenda nõudmistele. Ja ma täiega mõistan seda… Ilmselt mõjutab Su väsimust ka vitamiinide defitsiit, aga ärme alahinda aastatepikkuse ärevuse ja vaimse pinge mõju. Olen isegi jooksnud mööda arste, kui on ilmselged füüsilised probleemid, aga lõpuks kadusid need ikka alles siis, kui kadus elust ebameeldiv pinge, millele ma eriti tähelepanu ei pööranudki.

    Nii kahju, et Sul enam oma Jutat pole! Selline inspireeriv ja motiveeriv inimene oleks kindlasti Su üle selle koera saba aidanud. Ja ma mõistan, milline blokk võib ette tulla, kui sisened omaarust valmistunult ja siis äkitselt on ees mingi sein, rodu tehnilisi segadusi ja ettenägematud takistused. Nõme! Aga ma väga loodan, et leiad kellegi, kes Su käest hoiab sel teekonnal.

    Loodan, et Sul läheb väga hästi ja soovin, et leiaksid uuesti elurõõmu. Vahepeal mõjub üksinda ärakäimine hästi. Ma ei tea, kui palju Sul on kvaliteetaega enda jaoks? Noh, oled küll kodus ja teed majapidamistöid, kui lapsed on ära, aga see pole ju SEE. Kas Sul oleks võimalik lapsed näiteks oma vanemate juurde viia nädalavahetuseks ja kas või mõnele inspireerivale sõbrannale külla sõita? Mõtle, mis annaks jõudu.

    Pai! 🙂

    1. Ma vastan küll pika hilinemisega, aga tea, et lugesin kommentaari samal päeval ja see tähendas mulle palju, ma lihtsalt ei jaksanud vastata. Tänan sind iga hea sõna eest, need kuluvad ära ka praegu, 10 päeva hiljem.

      See oleks päris hea, kui ma ütleksin, et mul on raske, sest ma olen liiga intelligentne. 😀 Aga ärevuse ja pingete mõju olen saanud tunda küll – kui 11. klassiga jätkasin, siis mul olid pidevalt rinnus valud, õhku oli vähe, kurgus oli tükitunne ja nii edasi. Käisin ühe, teise ja kolmanda arsti juures, kõik oli korras ja kõik sai ka päriselt korda, kui järgmise õppeaasta keskel otsustasin, et lükkan 12. klassi edasi. Praegu võib sama teema olla, ilmselt osaliselt ongi…

      Mul on aega enda jaoks küll, aga tõsi, kvaliteetaega mitte nii väga, seda näpistan tavaliselt ööune arvelt ehk inspireerivad kohtumised sõbrannadega toimuvad enamasti hilistel õhtutundidel. AGA… Ma tõsimeeli vaatan 5-7-päevaseid paastupakette, millest talvel osa võtta, kui Silver on kodus. Teeksin seda üksi, mitte sõbranna ega kellegi teisega. Võtaksin kaasa vaid raamatud ja nuputelefoni, et vajadusel olla kõne kaugusel. Tunnen, et kõige enam vajan ma sellist restarti, mis on täis vaikust, üksindust, oma keha kuulamist, loodust, hingamisteraapiat ja muud sellist (v.a klistiir ja sooltepuhastus), mida taolised paketid pakuvad. Enne aga oleks vaja oma vitamiinide ja mineraalide tasemed korda saada, nii et ma konkreetseid plaane veel ei tee, lihtsalt mõlgutan mõtteid. 🙂

  10. Hea Liivi! Ma ei oska kahjuks kuidagi abiks olla, aga tahtsin lihtsalt pisikesegi kommentaari vastu anda, et sul ei oleks tunnet, et oled ainult endast ära andnud. Soovin sulle tervist, jaksu ja elurõõmu. Terve elu on veel ees, kõik see halb on mööduv.

  11. Hei!
    Palun vabandust, aga mis kasu Sulle siis sellest RTG Jutast oli, kui Sa ikkagi kooli pooleli jätsid? Inimene tegeles Sinu murega südamest, ja Sina? Sellepärast polegi vaja selliseid Jutasid, terve ja normaalne inimene peabki oma elu ja õpingutega ise hakkama saama.

    1. See on umbes sama, nagu öelda inimesele, kes on käinud teraapias ja siis äkitselt terapeudist ilma jääb, et mis kasu sul temast üldse oli, kui sa kohe omadega mäele ei saanud. Lihtsalt õel.

      1. Kui inimene läheb ise oma terapeudi juurest ära….ei ole ju mõtet edaspidi ennast aastaid haletseda ega blogis ulguda.

      2. Kristiina, ära tee välja (endale peaksin sama ütlema), Anu-Seeder-Maldutis ongi õel, ta on siin mitu aastat käinud ainult negatiivselt kommenteerimas. 🤷‍♀️

      1. Erinevalt sinust Juta mõistis mind ja kinnitas, et olen alati tagasi oodatud, kui olen valmis kooliteed jätkama. Ja olin ka, kui möödunud sügisel uuesti kooli läksin.

  12. Sa oled väga tubli ja vapper ! Õige on abi küsida, sest muidu võib see õigel ajal saamata jääda. Kasvõi Juta, sõbrannade, blogipostituse, psühhiaatri või kelle iganes näol. Ära heida meelt 🙂

    Ühele kommentaatorile vastulauseks tahan öelda, et depressioon ei ole lihtsalt otsuste tegemata jätmine vaid haigus. Õnneks on olemas ravi teraapia ja vajadusel ka ravimite näol.

    Olen olnud sarnases olukorras (tohutu väsimus, ärevus, depressioon). Mind isiklikult aitas psühholoog. Praegugi on hea kord kuus ventileerida. Miks ma küll aastaid tagasi sellist abi ei otsinud ?

    1. Aitäh!

      Sul on õigus, depressioon on haigus, see võib tabada ka siis, kui kõik on kõige paremas korras ja pole probleemi, mida üritatakse ignoreerida.

      Ma meelt ei heidagi (enamasti), lihtsalt tiksun niisama. 🙂

  13. Armas Liivi!
    Minagi tean, mis on depressioon – ja just sedamoodi su kirjeldus kõlab. Samas on see täiesti mõistetav, kõik need tagasilöögid, nelja lapsega üksi toimetamine nii pikal (ja pimedal) ajavahemikul jne. Nukker on ka see, et pikale kirjale nõnda lakoonilise ja lihtsalt edasidelegeeriva vastuse said, et inimene ei vaevunud süvenema ja kaasa elama ning sisulisi lahendusi otsima.
    Tahtsin lihtsalt öelda, et elan kaasa, toetan ja loodan, et leiad (lisaks blogikogukonnale) kellegi, kellele hingelt ära rääkida, mõne kuulava kõrva, vajadusel õla, mille najal nutta. Kui tuttavateringist ei leia, siis üheks võimaluseks on ka 24/7 hingehoiutelefon – 116 123. Kui see maailmavaateliselt vastuvõetamatu ei ole, siis võid uurida ka lehte sinuabi.ee
    Igatahes soovin sulle kõike paremat ja mõtlen su peale.

    1. Aitäh kaasa elamast ja mõtlemast!

      Ma arvan, et sinuabi.ee ei ole mulle maailmavaateliselt vastuvõtmatu, kuigi ma ise usklik ei ole, aga tõenäoliselt ma hingehoiutelefoni võimalust siiski ei kasuta. Mul õnneks on inimesi ümber, kes mu hinge hoiavad, eelkõige pean silmas Silverit, tema on minu hingehoiutelefon. 🙂

  14. Liivi sa oled geniaalne blogija, päriselt ka. Tänapäeva maailm on nii paljuski üles ehitatud näilisusele ja seda on tohutult palju ka blogimaailmas, iga kord sinu postitusi lugedes on see nagu sõõm värsket õhku. Kahju kuulda, et on pigem rasked ajad. Ma arvan et sulle, nagu ka mulle ja ma arvan umbes poolele Eestile, oleks tõesti vaja head psühhoterapeuti, kahju, et seda tüüpi abi on üsna raske (ja kulukas) leida. Aga sa oled nii tark naine, sa kindlasti oskad teha enda jaoks õigeid otsuseid, nii nagu sa senigi oled osanud. Hoian pöialt!

    1. Oh, mis meelitused! Aitäh! 🙂

      Ma arvan ka, et poolele Eestile kulub psühhoterapeut ära, pea igal inimesel on miski, millega tema maadleb… Näen enda lastegi pealt, et mis ühe jaoks on käkitegu, on teise jaoks ületamatu ja mis kolmandale meeldib, see on neljanda jaoks trauma… Aga nad kõik peavad ühesugusesse kasti mahtuma.

  15. Mina olen üks neist õnnelikest, kellele tegelikult koolis käia meeldib. Keskkooli sattusin juhuslikult nn. eliitkooli ja meil oli tubli ja motiveeritud klass, kellega läksime pea täies koosseisus esimesest klassist kuni kaheteistkümnenda lõpuni välja.
    Ülikoolis meeldis mulle ka käia, kuid kuna seal sellist õpetajatepoolset kontrolli ja sundimist oli vähem, siis jäi lõputöö kirjutamine aastateks venima. Ja kogu aeg oli see nagu mingi koorem mul kukil, ikka mõtetes ja kohustusena kuskil taustal olemas. Kui siis ma selle ükskord ära tegin oli see kergendustunne ja rõõm ikka tohutu! Mul polnud kordagi plaanis õpitaval erialal tööle hakata, aga sellest hoolimata oli nii hea tunne, et see peatükk elust on läbi ja mul on ülikool lõpetatud. Nüüd õpin magistris (kuigi eelnevalt lubasin, et ei iial enam ülikooli :D) ja olen praegu sellega väga rahul, et mul ikkagi bakalaureusekraad sai tehtud. Sa võid praegu arvata, et kunagi ei taha midagi keskhariduse baasil edasi õppida, aga tõsiasi on see, et ega kunagi ei tea, mis pähe lööb 😀
    Natuke samamoodi nagu sina tunned keskkooli osas tundsin mina end autojuhilube tehes. Nii et igaühel meist omad raskused ning murepunktid, kuid sellest hoolimata usun, et pingutus on seda hilisemat rõõmu ja head tunnet, mis eneseületusega kaasa tuleb täiega väärt. See ei tundu praegu võibolla võimalik, aga ma usun, et ega see tulemata jää 🙂
    Palju jaksu ja edu selle viimase jupi tegemisel! Usun, et saad hakkama 🙂

    1. Kui ma suureks saan, siis ma tahan olla nagu sina. 😀 Päriselt, seda on tore lugeda, kuidas teised end kokku võtavad, midagi ära teevad ja edasi liiguvad. 🙂

      Sul on õigus, kunagi ei tea, mis pähe lööb ja see ongi üks asi, mis sunnib praegu sabast üle saama… Samas on ehk motivatsioon 12. klass ära teha viis korda suurem, kui peas on miski, mille poole püüelda.

      Ma ei mäleta, et mulle üldse oleks kunagi meeldinud koolis käia. Jah, põhikoolis vahetunnid meeldisid küll, aga sealt edasi polnud ka vahetundidel enam mingit võlu. 🤷‍♀️

  16. Ma olen kaks korda hakanud kommentaari kirjutama… ja pooleli jäänud. Sest noh, ega mul ka praegu kõige parem periood ei ole.
    Aga ma lihtsalt tahtsin vähemalt paar head ja toetavat sõna jätta Sulle. Või virtuaalse kallistuse. Ma tean seda tunnet, kus kõik asjad jooksevad kokku. Kus tegemata asju saab korraga nii palju ja kui iga pisike tagasilöök tundub ületamatu lahinguna. Tean seda tunnet, kus mõistus ütleb: “Tõsta nüüd üks jalg teise ette ja mine! Midagi hullu ei juhtu,” aga millegipärast ükski lihas kehas ei ole võimeline liikuma. Tean, mis on stress, depressioon, läbipõlemine. Aga olen kõigest läbi tulnud ja hakkama saanud. Ahjaa, tean ka, mida tähendab kooli poolelijätmine (ja siis asja uuesti kättevõtmine ja ikkagi ärategemine) – seega ma tean ka seda ühiskonna survet jms.
    Ehk sind lohutab see mõte, et see kõik läheb mööda. Mind on aidanud kogemus ja teadmine, et kõige raskem on alati esimene samm. Isegi siis kui seda esimest sammu tuleb mitu korda teha. Ja aitab alati ka suurema eesmärgi silmas pidamine – kui on keeruline ja jama, siis hoia silme ees lõpptulemust (nt kooli lõpetamine). Ja võib aidata ka see kui oma peas asendad selle “PEAN omandama keskhariduse” lausega “TAHAN omandada….” Pisike asi, aga muudab nii palju. Sest tõesti, sa ei pea, aga sa saad ja võid ja ilmselt ka tahad. Kõik asjad, mida PEAB, on automaatselt vastumeelsed. Need, mida tahad, on palju vastuvõetavamad.
    Ja tean, et need Juta-moodi inimesed on vajalikud ja hindamatud. Mul on siiralt kahju, et sinu toredat tugiisikut enam ei ole. Siiski usun, et Sa leiad enda jaoks hea lahenduse ja tuleb mõni uus Juta mingil moel ja…. kõik läheb mööda 🙂

    1. Kui Sulle tundub, et kommenteerisid asjata, siis see pole nii. Vastan küll pika viivitusega, aga olen vahepeal Su kommentaari kaks korda lugenud ja mul on hea meel, et vaatamata enda madalseisule jaksasid mind siin turgutada. 🙂

      Ma veidi veel mõtlen, mida ma päriselt TAHAN ja siis vastavalt sellele meelestan end. Kui see tahtmine eeldab seda, et enne peab midagi ära tegema, siis liigitan selle tahtmise alla.

      Ma usun ja tean samuti, et kõik läheb mööda… Tean ka seda, et tegelikult ei ole praegu midagi katki… Ma lihtsalt ise pean oma kookonist välja tulema, tegema selle esimese sammu, kas või sada korda, kui vaja…

      Sulle ka üks virtuaalne kallistus ja pea vastu – kõik läheb mööda. 🙂

  17. Järgnevad soovitused võivad küll kõlada veidralt või ulmeliselt aga..

    ..esiteks, ma soovitaksin sul teha unistuste-eesmärkide tahvli, kuhu ära märkida kõik tähtsamad unistused ja eesmärgid, mida sa tahaksid X aasta(te) jooksul saavutada. Ideaalis võiks see olla visuaalne ehk ajakirjadest või internetist leitud piltidega aga võib ka lihtsalt märksõnadena kirja panna ning juurde lisada kõik olulisemad punktid. Mind on selline tahvel väga palju aidanud, sest pärast tahvli tegemist on pea natukene selgem ning eesmärgid silme ees.
    ..teiseks universium. See punkt kõlab vist kõige ulmelisemalt aga ma usun, et mõtetel on jõud ning kui sa julged oma soovid kõva häälega välja öelda (mida positiivsemas võtmes, seda parem) siis universium aitab. Tegelikult väga loogiline ka, sest kui sa näed maailma negatiivselt siis sa ei näe kõiki võimalusi, mida see maailm pakub. Ma tean, et vahel ongi raske positiivset näha..ma isegi seal olnud, mehest rääkimata. Kuid jällegi, see universiumisse ja selle jõusse uskumine aitab, sest sa ei tunne end täiesti üksi ja abituna.

    Ma tean, et need soovitused võivad näida..naiivsed ning elukauged aga need tulevad südamest. Ma olen sinu tegemistele aastaid kaasa elanud ning elan ka edaspidi. Sa oled julge, kange, imeline naine ning ma tõesti loodan, et sa saad vajaliku abi antud olukorrast väljumiseks! Isegi seal olnud ning tõesti, Lennart Meri kuulus tsitaat „Olukord on s*tt, aga see on meie tuleviku väetis!” on vägagi kohane..

    Viimasena küsiks, et miks sa tahad keskkooli lõpetada kui sul on võimalik minna põhikooli baasil kutsekooli? Ma tean, et keskkooli lõpetamine on sul aastaid ristina kaelas olnud aga võib-olla antud muutus kooli süsteemis on märk, et on aeg valida teine tee?

    Virtuaalsed kallid!

    1. Hei!

      Mul võtab vastamine jälle nii kaua aega… Loodan, et sa ei arva, et võtsingi su soovitusi kui elukauget või naiivset umbluud – seda ma kindlasti ei teinud, vastupidi, olen üsna sama usku. 🙂 Ma tahvlit ei ole teinud, aga salamärkmeid kuskile küll ja ma olen üsna lähedal sellele, et kleepida oma pea modelli keha külge ja kinnitada see külmiku uksele. 😀

      Su küsimusele vastaksin, et ma otseselt ei taha keskkooli lõpetada, see on alati tundunud miski, mida peab tegema… Valisingi nüüd teise tee, võib-olla alatiseks, aga võib-olla jõuan ükskord ringiga keskkooli tagasi. 🙂

      Kallistan vastu! 🙂

  18. Kui Sa siiski otsustad kooliteega jätkata ning soovid misiganes kujul abi matemaatikas, siis tea, et võid alati mulle kirjutada. Olen matemaatika abiõpetaja, ehk saan abiks olla!
    Soovin sulle palju jaksu ja edu! Sa oled üks imeline naine!

    1. Aitäh! Sa oled juba päris mitmes abipakkuja matemaatika osas – nii äge, et siin matemaatikud koos ja et teil on viitsimist ja tahtmist võõrast inimest aidata. 🙂

      Praegu ma siiski läksin loobumise teed…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga