Laste lemmikud lauamängud

Tahtsin alguses lisada pealkirjaks “Meie lemmikud lauamängud”, aga minu ja Silveri lemmikud ei kattu väga palju laste omadega ning kirjutada tahan rohkem viimastest, sest kõige suuremad mängijad on meil ikkagi lapsed.lauamängud.jpgKui lühidalt rääkida minu ja Silveri lemmikutest, siis ainus ühine lemmik on meil “Tower”, mis on ka üks nendest vähestest, mis meile ja lastele võrdselt põnevust pakub. Nii lihtne, samas nii haarav.

Minu vaieldamatu lemmik on “Scrabble”, aga seda on põnev siis mängida, kui mängijaid on rohkem kui kaks, muidu kipub asi venima. Silverile see mäng nii väga ei meeldi, kuid aegaajalt ta ikka ohverdab end ja teeb minuga ühe sõnamatši. Esimene ka juba vaikselt saab sõnade loomisega hakkama, aga minu jaoks veel natuke liiga aeglaselt ja vigaselt, et mul oleks põnev temaga mängida.

Esimesega mängime rohkem “Saboteur`i” koos laiendusega või “Saboteur Duel`i”, sest me oleme kahekesi ainsad, kellele need mängud meeldivad ja esimest kahekesi ilma laienduseta mängida ei saa. Saboteur Duel on kiirem mäng, esimene variant on vähe ajakulukam, aga võrdselt põnevad on mõlemad. Mõnikord suudan Silveri ka “Saboteuri” mängima sundida ja vastutasuks mängin temaga “Eesti mälumängu”, kus ta alati võidab, nii et viimane minu lemmikute hulgas ei ole.

Silver ei ole tegelikult väga suur mängija, kuigi vahepeal ta tahtis sageli elektroonilist “Monopoly” mängida ja see on tõesti selline lauamäng, millest alguses tekib sõltuvus, aga lõpuks muutub kõik nii lihtsaks, et sammud muutuvad monotoonseks. Laste jaoks see veel nii lihtne ei ole ja nemad mängivad seda rõõmuga, eriti Esimene koos oma sõpradega. Hind on sellel muidu krõbe, aga ma ostsin meie oma 20 euro eest Osta.ee-st ja sellise hinnaga uusi liigub seal siiamaani, praegugi on üks üleval.

“Cluedo” on ka päris lahe mäng, aga lapsed ei ole ikkagi sama tähelepanelikud kui mina ja see muudab nendega mängimise … tüütuks. Sedasi on tegelikult iga lauamänguga, sest lapsed mängivad lärmakalt ega oska kaotada, nii et palju energiat kulub rahu maa peale toomisele. Seetõttu armastan ma väga neid mänge, mida nad omavahel oskavad, saavad ja tahavad mängida, et ma ei peaks kaasatud olema. Mitte et ma ise üldse nendega ei mängiks, mängin ikka ja mängib ka Silver, aga teeme seda rohkem seetõttu, et lastega ühiselt aega veeta, mitte seetõttu, et meil endil väga põnev oleks. Kui vaid üks laps on mängus, siis pole tegelikult hullu, aga kõik neli … Kohati hullumaja. kes leiab esimesenaKui rääkida lauamängudest, millega lapsed oskavad, saavad ja tahavad iseseisvalt mängida, siis esimesena tuleb pähe “Bandido”, mida saab mängida ka üksi, olen isegi seda teinud. See on ka selline mäng, mis on hästi kerge, aga samas haarav. Kui koolis oli lauamängude päev, siis Esimene võttis selle kaasa ja koju tulles kiitis, et kõigile meeldis tema mäng. “Bandido” juures on hea veel see, et võidavad või kaotavad kõik ehk igasugused omavahelised solvumised ja hõõrdumised jäävad tänu sellele ära ning kõik tunnevad võidurõõmu, kui Bandido ei saa põgenema.

Väiksemad mängivad iseseisvalt “Carcassonne Junior” lauamängu, mis on jällegi väga lihtne, aga laste jaoks põnev. Sama lugu on kahe erineva “Dobble” variandi ja “Toweriga”.

Tegelikult ongi meil enamus mänge nii lihtsad, et lapsed saavad nendega omapead hakkama, aga ka neil on enda lemmikud välja kujunenud ja ajas muutunud, sest veel mõned kuud tagasi ütlesid kõik, et “7 ühe hoobiga” on nende lemmik, aga täna ei maininud seda keegi. Laste lemmikud:

Esimese (10): “Cluedo”, mõlemad “Monopolyd”, “Tower”, “Saboteurid”, “Bandido” ja kõige lemmikum on “Kes leiab esimesena?”.

Talle võib “Cluedo” meeldida, aga ta ei oska seda kõrvalise abita hästi mängida ja seetõttu ei ole ta seda kordagi kapist välja võtnud, kui sõbrad on siin olnud, nii et ma kahtlustan, et ta nimetab seda üheks lemmikuks vaid seetõttu, et sai lauamängu jõuluvanalt.

Teise (8): “Võlumets”, “Tower”, “Monopoly Junior“, “Kogu pere reaalsuskontroll” ja “Kes leiab esimesena?”.

Kolmanda (6): Kõik tegevuskaardid, “Carcassonne Junior, “Kogu pere reaalsuskontroll”, “Dobbled”, “Kes leiab esimesena?”.

Muide, tegevuskaartide alt leidsin, et midagi uut on jälle välja tulnud – “100 viisi, kuidas olla hea laps”. Selle toob lastele 1. detsembril päkapikk, vihjeks või nii.

Neljas (5): “Carcassonne Junior”, “Dobbled”, “Tower”, “Bandido” ja loomulikult “Kes leiab esimesena?”. Pusled ka.

Lauamängude troonil seisab seega praegu “Kes leiab esimesena?”, mille Loovhoog meile kuu aega tagasi kinkis, aga mida ma ise juba ammu piidlesin.

Ma piidlesin tegelikult vana versiooni, aga saime uue disainiga mängu, millele on lisatud uusi esemeid ja tegevusi. Viimased muudavad mängu täiesti etteaimamatuks, näiteks ükskord oli Neljas meist kõigist väga haledalt maas ja see viis tal tuju väga ära, aga siis sai õige tegevusega kaardi (võta kotist 2 eset juurde + võta teistelt mängijatelt 2 eset ära) ja selle sama käigu ajal hakkas tal sarnaseid tegevusi aina tulema ja tulema ja tulema, kuni ta oli meist kõigist ees. Temal endal oli nalja palju, aga meie jaoks hakkas asi juba igavaks minema, sest Neljanda käik ei paistnud kunagi otsa saavat.

“Kes leiab esimesena?” on piisavalt lihtne, et ka pere pisemad seda mängida saaksid, aga samas tekitab ka suuremates hasarti ja laste suust muud ei kuule, kui “teeme ühe ringi veel” ning koolist tulles tahetakse ka esimesena asjana seda mängida. Iga uue mängu puhul on neil alguses olnud vaimustus, aga mitte sellist ahvivaimustust, nii et see lauamäng valiti ilmselt põhjusega 2013. aastal parimaks laste lauamänguks Taanis. See ongi parim, kui mul kõik neli nii arvavad ja külla tulnud sõpru seda mängima panevad ning sõbrad seda mängima ka jäävad.

Mul on hästi hea meel vaadata, kui poiste sõbrad siin lauamänge mängivad ja mu rõõm oleks veel suurem, kui rohkem sõpru siin sedasi mängimas käiksid. Kahjuks mõned sõbrad ei taha poistele külla tulla, sest siin on igav, ei ole Playstationit ega muud ägedat, on vaid legolaud, lauamängud ja peitus.

See on küll juba teine jutt, aga ka meie poistel hakkas asi juba käest minema, mistõttu jäid Xbox ja tahvelarvuti Soome, arvutites ma ei luba neil mängida ning telefonide kasutamise osas on ka piirang peal ja nad on jälle nagu lapsed. Jah, kui võimalus on, siis eelistavad ikkagi igasuguseid ekraanimänge, kuid kui võimalust ei ole, siis oskavad aega kasutada ka teisiti kui igavuse üle kurtes. Rõõm on näha, et see on nakkav – on mitu last, kes varem ütlesid, et siin ei ole midagi teha, aga nüüd on hakanud aina sagedamini meil Legodega mängimas käima.

Kui mul on lapsi siin kokku kuus, seitse või rohkemgi, siis mürglit, madinat ja lärmi on omajagu, aga mõnel päeval on see tõesti muusika kõrvadele, sest mul on hea meel, et lapsed endiselt mängida oskavad ja ka lauamängudest lugu peavad.kes leiab esimesena 2Kelle lapsed peavad samamoodi lauamängudest lugu, siis minu omad soovitavad “Kes leiab esimesena?” lauamängu ja ühe sellise väärt auhinna loosin ma Facebookis välja ka.

Järgmisel kuul on juba jõulud ja nagu igal aastal, toob ka tänavu jõuluvana meile paar lauamängu juurde. Kuidas teil, jõuluvana armastab lauamänge kinkida? Kui nii ja “Kes leiab esimesena?” lauamängu kodus olemas ei ole, siis see on küll üks selline mäng, mis võiks kingikotis koha leida, võib-olla isegi esimesena.

Oo, arvuti, miks oled nii aeglane?

Eelmisel esmaspäeval ütles arvuti laadimispesa üles ja kui rüperaal tuli juba remonti viia, siis palusin võtta ka tolmu ja teha midagi, et masin kiiremaks muutuks. Aeglane on see olnud ju esimesest päevast peale ja aeglase all mõtlen ma ikka nii aeglast, et Wordi avamine võtab aega nii umbes 5 minutit, kirjutates ilmub tekst sageli viivitusega, Picasa pilditöötlusprogramm jookseb kokku (saate aru, väike armetu Picasa, mitte Photoshop), videotöötlusprogramm mõtleb iga sammu järel 5 minutit ja nii edasi.

Lootused olid suured, aga tagasi sain täpselt sama aeglase Delli, millega tegelikult väga midagi muud teha ei saa, kui internetist uudiseid lugeda või arveid maksta. Core i5 protsessor sobivat Telia sõnul pildi-,video-ja muusikafailidega töötamiseks, aga kui ka kõige lihtsama pilditöötlusprogrammi kasutamise ajal ootan pidevalt, kuni arvutil “not responding” üle läheb, siis ma ütleksin, et midagi on valesti. Kui Core i3 sobivat kodu- ja kontoritööks, aga mu teps parema protsessoriga arvutis ei “respondi” Word ja Excel ka poole ajast, siis võiks vist öelda, et midagi on ikka väga valesti.

Õnneks kehtib veel garantii, kahjuks avastasin seda alles täna, nii et remondi eest maksin ise, aga pole hullu, see ei maksnud väga palju.

Mul oli ammu plaanis lasta uurida, miks mu rüperaal nii aeglane on ja kas vana lauaarvuti kombel ragisemine on sellega kuidagi seotud, aga kaks aastat möödusid ootamatult kiiresti ja nii see läks. Täna otsisin ostudokumendid üles ja üllatusin meeldivalt, sest garantii kehtib lausa 36 kuud, mis tähendab, et mul on veel 9 kuud aega asjaga tegeleda. Loodan, et need kuud ei möödu sama kiiresti, kui seda tegid kaks aastat.

Kes on arvutitega sina peal, siis kõik andmed masina kohta on siin, saate uurida ja öelda, kas selliste näitajatega arvuti võibki nii aeglane olla. Pärast viin garantiisse ja leitakse, et mingit viga ei ole. Ütlen ka kohe ära, et masin oli kohe alguses nii aeglane, juba enne seda, kui ma üldse midagi kõvakettale salvestasin ja tänase seisuga on vaba mahtu veel 260 GB ehk üle poole kogumahust.

Või ongi Dellid aeglased? Silveri vana Dell on sama aeglane, kuigi tegu on lausa äriklassi arvutiga, mis on tänaseks 7 aastat vana ega ole kordagi remonti vajanud ja mis on parima ekraaniga, mis kunagi vastu ei peegelda, kuid jääb lahjaks isegi e-kooli ja Miksikese külastamiseks, mille eesmärgil see koolipoistele antud sai.

Enda vana Asuse seetõttu Silverile andsingi, et tema Dell oli nii aeglane, aga ta vaatab Soomes telerit läbi arvuti. Ma ei tea, miks ma arvasin, et minu Dell kuidagi parem saab olema …

Ilmselt mu aeglane arvuti on ka üks nendest põhjustest, miks ma enam nii sageli ei blogi, see võtab lihtsalt kaua aega, seda eriti siis, kui soovin mõne pildi ka juurde lisada, või veel hullem, mitukümmend pilti.

Laupäeva õhtu

Neljas käis täna sünnipäeval, pärast mida vaatasime koos “Luciferi” järele, sest eilne osa jäi vahele ja mul nõudekas käis, ei saanud kohe maale tagasi sõita (sealt kahekesi sünnipäevale tulimegi). Pidime pärast seepi tagasi sõitma, aga läks hoopis nii, et Neljas jäi diivanil magama ja seal magab ta ikka veel. Oli vast äge pidu, kui sedasi läbi võttis.cofSünnipäev toimus Kadrinas Roosistuudios, mis alles kevadel avati ja kuhu me siiani ei olnud jõudnud. Koht on väike, aga nii armas ja hubane ning mulle väga meeldib see, et Roosistuudios ei ole elektroonilisi ega plastikust mänguasju. Mõnus vintage-stiilis peokoht. sdrMulle meeldib veel rohkem see, et ka Neljandale meeldis Roosistuudios, ei olnudki vaja rohkem ruumi ega tulesid ja vilesid. Ilmselgelt läks kogu aur seal üksteisega mängimisele ja möllamisele, muidu ta mul praegu diivanil omadega läbi ei oleks.

Las ta siis magab, võime homme ka maale tagasi sõita, vahet ei ole. Saangi kasutada võimalust ja kirjutada sellest, millest eile jäi eluargi tõttu kirjutamata.

Eile oli viimane koolipäev, ideaalis oleksime pidanud täna juba Soomes olema, aga me vist ei sõidagi üldse Silveri juurde. Mitte et ei tahaks, väga tahaks, aga laevapiletid on kallid, sõidud pikad, vaheaeg lühike, lapsed tahavad vanaemade juures ka olla, Silveril saab ülevaatus sellel kuul läbi ja tema tahaks esimesel võimalusel koju tulla, aga ta veel ei tea, millal see võimalus tekib, äkki juba kolmapäeval, võib-olla alles novembris … Tee siis sedasi plaane, eks.

Praegu meil vaheajaks plaane ei olegi, elame päeva korraga ja vaatame, mis saab. Küll võin anda lääne-virukatele ja miks mitte ka kaugema kandi rahvale viimase hetke idee – seiklusorienteerumine. Pühapäev on viimane orienteerumispäev, õhtuks tuleb vastused toimetada sinna, kuhu need toimetada tuleb. Kadrinas näiteks spordikeskusesse. Osalejate vahel läheb midagi loosi, aga auhinna või auhindade kohta mul info puudub.

Me tegime lastega kolmapäeval Kadrina raja läbi. Tegime tegelikult natuke sohki, esimene ja viimane punkt jäid samal päeval läbimata, aga kokku kõndisime siiski kena kuus kilomeetrit. Lastele muidugi lubasin poole lühemat maad, sest muidu ei oleks nad ideest väga vaimustuses olnud. cofLõikasime veidi läbi surnuaia, seda mitte jalavaeva säästmiseks, vaid surnuaia ilu pärast. Mulle ei meeldi matused ja ma ise ei tahaks saada surnuaeda maetud, kuid mulle on alati surnuaiad meeldinud, neis on vaikne võlu. cofsdrIlm oli jalutamiseks suurepärane, valdaval enamusel meist olid tujud ka head. Esimene oli rõõmuga peamine kaardilugeja, Kolmas kandis meeleldi pastakat ning Teine ja Neljas vaidlesid seljakoti kandmise pärast (mõlemad tahtsid seda ise teha), kui Teine parasjagu millegi üle ei kurtnud.davKõik on pildil. Peaaegu.

Kodus selgus, et Teine ei kurtnudki niisama kurtmise pärast, kuidas ta ei jaksa kõndida, kuidas jalad enam üldse ei liigu, kuidas ta on nii väsinud ja kuidas tal pea ka valutab juba. Kui ta toas diivanile istus, siis ta sai vist aru, et tal ei valutagi pea niisama ja tahtis, et katsuksin tal otsaesist. Katsusin, aga midagi aru ei saanud, sest käsi oli mul külm ja me mõlema otsaesised tundusid sama soojad. Andsin talle igaks juhuks kraadiklaasi ja see näitas 38,5 °C.

Minnes ei olnud tal häda midagi, ka esimesel kahel kilomeetril ta veel ei kurtnud, sealt alates hakkas kurtma, aga kuna see tema puhul ei ole midagi uut, siis ma tõesti ei osanud arvata, et tal parasjagu palavik tõuseb. Kodus tõusis see veel edasi ja 39,2 °C juures tundis ta end juba päris halvasti, siis andsin rohu sisse, muidu oleksin lasknud rahus kehal viirusega võidelda.

Ma ei tea, millega ta võitles, aga järgmisel päeval temperatuur üle 37,2 °C ei tõusnud ja midagi pole sellele järgnenud ka, ei nohu, ei köha. Jumal teab, mis see oli. Olin siiski ettevaatlik ja jätsin ta kahel päeval koolist koju, tema vaheaeg kestab seega juba kolmandat päeva.

Neljapäeva hommikul käisin lasteaiast tulles Konsumist läbi ja ostsin kiidetud kaerakliid.

Ma ei tea, kus ma varem olen olnud … Kaerakliidest tehtud puder on nii hea, et tõesti läks isegi mannapudrupoisile peale. Mulle see mannaputru ei meenutanud, ma muidugi maitsestasin seda mee ja kaneeliga, mida Silver mannapudru puhul kunagi ei tee, aga kaerakliipuder oli sellegipoolest hea.

Samuti katsetasin järele soovituse lasta vesi keema, võtta pott tulelt, kallata helbed sisse ja lasta mõnda aega seista. Toimib! Putru ei peagi keetma ja see teeb asja veel lihtsamaks, ei mingit põhjakõrbenud putru ega erilist ajakulu selle valmistamisel.

Putrudest rääkides, siis ma küsisin ühe Helen Helde pudrukohvi juurde, mille loosin välja järgmisel laupäeval pudrupostituse kommenteerijate vahel. Kellel esmaspäeval Facebooki loosis ei vea, siis jääb veel võimalus proovida õnne siin, Heleni Facebooki või Instagrami lehel.

Esmase tagasiside põhjal võib vist öelda, et Helen Helde on algajate pudrusari. Suured pudrusõbrad oskavad juba ise oma putrude sisse igasuguseid erinevaid asju lisada ning neid Helen Helde pudrud ei vaimusta. Mina olen algaja või siis lihtsalt rutiiniarmastaja, kes aastaid kolme erineva pudru vahel laveerinud ega ole osanud igatseda midagi muud, nii et mulle läheb Helde sari hästi peale (välja arvatud porgandiga variant, aga need helbed on jälle kotletis head).

Mul muud juttu ei olegi ega saagi olla, sest Neljas ärkas ja üldse mitte hea tujuga …

Ilusat laupäeva õhtut ja ilusat pühapäeva ja ilusat vaheaega nendele, kellel on vaheaeg!

View this post on Instagram

Niiii ilus!

A post shared by Liivi (@kuussidrunit) on