Unehalvatus

Ma kogesin täna taas unehalvatust, eelmisest ja ühtlasi esimesest sarnasest kogemusest kirjutasin möödunud suvel, aga tänane halvatus oli pisut teistsugune.

Mul on hommikust alates veidi halb olnud – iiveldus, kõrvetised, valusad lihased, nõrkus, uimasus. Kui lasteaias teisele korrusele kõndisin, siis nahk läks märjaks ja süda puperdas, sama seis oli, kui lasteaiast koju jõudsin, ainult et siis ei löönud süda kiiremini, vaid pigem jäi hetkeks seisma ja siis hakkas suure pauguga uuesti tööle, vähemalt tunne oli küll selline. Mingil põhjusel otsustasin siiski veel hommikukohvi ka juua, kuigi mõnikord on pooled kirjeldatud probleemid just kohvi joomise tagajärg. Ma ei joonud seda muidugi tühja kõhu peale, aga siiski, enesetunnet see ei parandanud, raskustunne rinnus hoopis kasvas ja ma viskasin pikali.

Uni suurem asi ei olnud. Pärast Silveri minekut pole see ühelgi varahommikul suurem asi olnud, alates poole viiest hakkan iga natukese aja tagant ärkama ja kella vaatama ning enne äratust olen juba lõplikult üleval. Samas veel kaks nädalat tagasi ei ärganud ma isegi äratuskella peale. Kuna ma hõivasin igatsusest Silveri voodipoole, tema padja ja teki, siis võimalik, et tema energia mõjutab mind kuidagi, sest selline 5 ja 7 vahel kella vaatamine ning ärkamise ootamine on rohkem tema teema, aga see selleks.

Magasin täna siis rahutult kerget lõunaund, kuulsin vahepeal läbi une aknatagust kraaksumist, trepikojas kõndimist, kuivati töötamist ja otsisin aina mugavamaid asendeid, kuni ühel hetkel ma ei saanud enam asendit muuta, sest mu kehas ei liikunud ükski lihas. Esimene reaktsioon oli ükskõikne “jälle”, millele järgnes rahulik ooteaeg ja vist isegi uuesti uinumine, sest kui taas silmad avasin, siis mulle tundus, et Teine on magamistoas ja liigutab massaažirullikuid mu seljal, aga ma teadsin, et ta ei saa veel kodus olla. Mul käisid kehast igasugused külma- ja kuumavärinad läbi ning ma üritasin end nii meeleheitlikult liigutada, üritasin voodist püsti hüpata, aga selline meeleheide tekitas vaid tunde, et ma ei saa enam isegi korralikult hingata. Tekk oli ka mul ka osaliselt üle pea tõmmatud, nii et värsket õhku võis päriselt hakata väheks jääma.

Mingi hetk mulle tundus, et Teine tegutseb juba köögis, kuigi ka see oli nii ähmane tunne ja mõistus ütles, et seda tegelikult ei toimu. Ma ei maganud ega olnud üleval, samas silmi ma korralikult lahti ei saanud, suutsin neid vaid hetkeks avada ja pöörlevat ümbrust vaadata, tunne oli selline nagu silmad oleks veidi pahupidi. Ma püüdsin veel karjuda Teise nime, keskenduda, end liigutada, uuesti uinuda, isegi nutta, aga midagi ei muutunud. Ma tundsin end kurnatuna ja kui lõpuks sõrmenipsust see halvatus üle läks, siis ma olingi kirjeldamatult kurnatud, nõrk, uimane.

Nii palju siis lõunauinakust, mis pidi enesetunnet parandama … veel hullem on hoopis olla, aga uuesti magama ma enam ei lähe.  FeistyCluelessJenny-max-1mbPs! Kõik Teisega seotud tundmused ja kuulmised olid luulud, teda polnud kodus.

Ideaalne perepuhkus Viimsi spaas

Meie spaatamisest on juba kuu möödas, aga kirjutama jõuan alles nüüd, kui olen enda ebaedust üle saanud. Mul oli plaanis panna kokku väike videoklipp nagu oli eelmise perepuhkuse postituse juures, aga sellega läks nii, et ma ei jõua kokku lugeda neid tunde, mida igasuguse tulemuseta selle video peale kulutasin.
Viimane piisk karikasse kukkus siis, kui jäin lõpuks ühe tasuta programmi peale püsima, sellega poolteist tundi pika materjali kuue minuti sisse mahutasin ja siis avastasin, et millekski enamaks see programm väga suuteline ei olegi. Tegu pidi olema hea alternatiiviga kadunud Windows Movie Makerile, millega oleks mu videoklipp juba ammu valmis, aga nii palju siis sellest. Kõik katsetatud alternatiivid jäid võimalustelt piiratuks, raiskasin nendega vaid ebamõistlikult palju aega ja närvirakke.

Kuna ma nii palju vaeva olen juba näinud, siis päris alla ma ei anna, liikuv pilt tuleb lõpuks ka, aga seda alles siis, kui rahaline seis tundub piisavalt hea, et soetada asjalik videotöötlusprogramm.

Puhkuse juurde minnes, siis puhkuseks on seda tegelikult vale nimetada ja lesima me sinna loomulikult ei läinudki. Läksime mõttega käia H2O veekeskuses, kinos, mängutoas, veekeskuses, kinos, Põhjakonna trepil, veel veekeskuses ja nii edasi, aga kõigest algusest peale.

Kui Viimsi spaast pakkumist küsisin, siis arvestasin suure peretoaga, aga soovitati hoopis sviiti, olla nelja lapsega mugavam variant. Valisime siis lastele mõeldes vanniga sviidi, aga etteruttavalt ütlen ära, et oleksin võinud rohkem enda peale mõelda ja sauna eelistada, sest lapsed said oma sulistamisisu veekeskuses täis ja vanni keegi enam väga ei kippunud, vaid väiksemad käisid korra esimesel õhtul ning see oligi kõik, vann rohkem kasutust ei leidnud. Me Silveriga oleksime see eest hea meelega mõlemal õhtul saunas mõnulenud, sest lastega veekeskuses käies me saunadesse põhimõtteliselt ei jõudnudki. Järgmine kord oleme targemad.sdrsdrSviidi magamistoas on lai voodi ja elutoas käivad lahti nii diivan kui ka tugitool, mis annavad kokku 5 magamiskohta, aga me arvestasime, et Neljas tuleb meie vahele ega vaja lisavoodit. Tegelikkuses magasime oma laias voodis kahekesi ning lapsed mahtusid ka lisavoodita elutuppa ära. Tugitoolis magamise pärast veidi kaklesid küll, aga ainult esimesel õhtul, teisel õhtul oli kõigile selge, et sinna läheb magama katkise varbaga poiss. sdrLisaks sellele, et lapsed jagasid diivanit, jagasid nad veel ka tekke, sest neid oli meil kamba peale ainult neli. Vast oleks neid juurde saanud, kui oleksime küsima läinud, aga saime ka olemasolevatega hakkama … kui mitte arvestada, et esimesel õhtul magas Silver tekita, sest ma mässisin kõik enda ümber ja teisel ööl jäin ise paljaks ning pidin endale päevateki peale tõmbama.

Kui tekke oli neli, siis hommikumantleid oli viis ja susse polnud üldse. Viimaseid oleks ilmselt samuti küsimise peale saanud, aga kuna mul olid mu Playboy plätud kaasas ja teisedki paljasjalgsed polnud, siis sussidest me puudust ei tundnud. Hommikumantlid läksid pea kõik käiku, vaid kõige väiksem jäi meist puutumata, sest see oli ka Neljandale väike ja isegi kui ei oleks olnud, siis ta oleks ikkagi eelistanud enda oma, sest see on roosa.IMG_7351Me startisime Viimsi poole neljapäeval pärast tunde ja jõudsime piisavalt vara kohale, et käia kahes vahetuses H2O veekeskuses. Hotelli klientidele on E-N perepääse 15 € ja see kehtib majutuse lõpuni, nii et selle raha eest saime H2O-s kolme päeva jooksul kokku viis korda käia. Perepilet kehtib muidugi kahele lapsele, aga mingil põhjusel me Kolmanda eest juurde ei pidanud maksma ja Neljas sai vanuse poolest nagunii tasuta sisse.

Kuna me pidime kord nelja lapsega H2O-s lolliks minema, siis arvasime, et targem on kasutada võimalust ja käia veekeskuses korraga kahe lapsega ning teised kaks Rõõmupisikusse jätta, aga sedasi võis igavusest lolliks minna, seetõttu olime järgmisel hommikul kuuekesi platsis ja rohkem mingit poolitamist tegema ei hakanud. DCIM101GOPROGOPR2080.JPGLastele meeldis võrdselt nii H2O-s kui ka saunakeskuse poolel, seega siiberdasime üsna palju mõlema vahet ning kaks korda jõudsime ka kolmandal alal asunud ujumisbasseini kõrvale mullivanni ja lastebasseini. Ühesõnaga olime seal, kus parasjagu rahulikum oli ja kuidagi vedas nii, et läbi sumiseva saunakeskuses H2O-sse jõudes olime seal ainsad ning kui see inimestega täitus, siis saunakeskuse poolele tagasi minnes olid seal basseinid tühjaks jäänud ja kui mõlemad keskused sumisesid, siis saime ujumisbasseini kõrval omaette veemõnusid nautida.

Kuna me neljapäeval jõudsime Viimsisse üsna näljastena, aga söömas käimiseks enam väga aega ei jäänud, siis me sõime väikestega H20-s ja suured poisid sõid samal ajal Rõõmupisikus. Menüüsid peast ei mäleta, aga põhimõtteliselt olid valikus kiirtoit, kiirtoit ja kiirtoit ning me valisime kiirtoidu.DCIM101GOPROG0102015.JPGMe olime vee- ja saunakeskuses kokku 8-9 tundi, aga kordagi ei olnud tunnet, et lastega on raske, kuigi nad ei püsinud koos, vaid Esimene tahtis torudes käia, Teine minuga lainebasseinis ringe teha, Neljas väikeste alal olla ja Kolmas selle ning sinise liumäe vahet liikuda. Kui paar aastat tagasi oleks selline olukord hulluks ajanud, täpsemalt ajaski, siis seekord sain julgelt Teisega basseinis olla ja jälgida eemalt, kuidas Esimene uuesti ja uuesti trepist üles kõndis, et eakohastest torudest alla lasta ning Silver jälgis väiksemaid pisemate alal või siis lasi Kolmandaga sinisest liumäest võidu alla ja Neljas vaatas seda toolil lamades pealt, sest ühineda ta ei julgenud. Laste ohutunne tegigi olukorra kergemaks, keegi ei kippunud kuskile, kus nad iseseisvalt hakkama ei saa, nii et saime korduvalt Silveriga kahekesi mullivannis olla või soojal toolil lesida ja lapsi eemalt jälgida. DCIM101GOPROGOPR2147.JPGDCIM101GOPROGOPR2132.JPGKuna mäletasin vanast ajast, et H2O põrand on väga libe, siis seekord kandsid lapsed basseinijalanõusid ja keegi ei kukkunud, aga Kolmas enda jalanõusid pikalt kanda ei saanud, sest need hõõrusid. Sellega läks nii, et ühel hetkel tuli ta sinisest liumäest longates välja ning suurest varbast jooksis korralikult verd. Ta oli veest välja tulles oma varbad astme vastu ära löönud ja kui Silver selle astme serva kompimas käis, siis see oli olnud tõesti terav. Atlantis-H2O-Aquapark-sinine-toru.jpgPilt on laenatud Atlantis H2O kodulehelt.

Tolleks õhtuks oli Kolmanda veerõõmudega kõik, Silver jäi suurte poistega veekeskusesse ja ma läksin väiksematega tuppa. Kell oli siis juba üheksa ringis, viimasest söömisest oli üksjagu aega möödas ja ma tellisin hotellis asuvast sushi baarist mida head ehk lasin peakokal endal valida, millised rullid ta meile teeb, mu ainsaks sooviks olid, et üks oleks külm ja teine soe. Ma ei teagi, mis nimega rullid meile kokku pandi, aga maksin nende eest 25 € ja soe variant viis lihtsalt keele alla.mdeNeed tükid olid nii suured, et ühest sai võtta kaks ampsu ja nelja tükiga sai kõhu ääreni täis. Kuna peale minu keegi väga sushit ei armasta ja teised sõid kamba peale suurema nälja peletamiseks vaid mõned tükid ära, siis tegelikult oleks meile piisanud ühest rullist. Jälle teinekord targem. Kui ma teaks, mis selle sooja variandi nimi on, siis ma soovitaksin seda kahe käega, see oli tõesti hea ja see oli ka ainus, mida Silver koos lastega sõi. Mulle maitses külm ka, aga soe variant oli nii hea, et mul on siin korduvalt neelud selle järele käinud.

Söögist rääkides, siis erinevatest kohtadest tagasisidet lugedes jäi silma, et hotelli hommikusöögi osas oldi kriitilised, aga me jäime rahule. Grand Rose spaahotelli valikule jäi küll veidi all, aga samas puudust ei osanud ka millestki tunda. Tõstsime endale keedumuna, munaputru, peekonit, müslit, pannkooke, saiakesi ja soovi korral oleks saanud teha ka erinevaid võikusid või süüa putru. Ühesõnaga valikuvõimalusi oli rohkem kui me süüa jaksasime.cofHommikusöögi ajal tõdesime taas, et vaid aastaga on nii palju muutunud ja lastega on järsku palju kergem. Kui Kubijal istusid lapsed lauas ja meie tõime neile kõike, mida nad soovisid, siis seekord hoolitsesid suuremad poisid ise enda tühja kõhu eest ja olid abiks, kui väiksemad tahtsid midagi juurde. Nii ei pidanud me laste vajaduste nimel edasi-tagasi jooksma ja siis nende täitunud kõhtude ning rahutute jalgade kõrvalt enda taldrikuid tühjaks ahmima, vaid saime rahulikult süüa ja kohvi juua.

Käisime ka Black Rose pubis söömas, mida on samuti kehva toidu pärast kritiseeritud, aga lapsed jäid oma pasta või kartulipüree ja lihapallidega väga rahule ning mina võin ikka ja jälle kiita üleküpsetatud pelmeene sinihallitusjuustuga. sdrmdeKuna pikka aega oleme põhiliselt Viimsis kinos käinud, siis oleme ka Black Rose pubis võrdlemisi palju kordi söönud ja minu vaieldamatuks lemmikuks on jäänud need üleküpsetatud pelmeenid. Hinnaklass on seal täitsa taskukohane, koos Perekaardi kümneprotsendise soodustusega saime 24 € eest kõhud täis.

Samuti saime Perekaardiga veidi odavamalt kinno, sest seekord ei ostnud ma pileteid kodus ära, vaid tegin seda neljapäeva õhtul kohapeal. Sama hästi oleks võinud seda teha ka reedel vahetult enne filmi algust, sest seansile suurt tunglemist ei olnud.cofKinoga läks nii, et saime küll lastega vaadata “Peeter Pikk-kõrva”, aga kahekesi kinos käia ei saanud, kuigi seda väga soovisime. Polnud lihtsalt valikus midagi sellist, mida me oleksime näha tahtnud või mis oleks klappinud Rõõmupisiku lahtioleku ajaga. Võib-olla oli nii isegi parem, sest lapsed jätsime ikkagi paariks tunniks mängutuppa ja veetsime seda vaba aega teineteise seltsis pisut romantilisemalt. cofKui lastele järele läksime, siis leidsime nad eest veidi tüdinult, eks nad olid seal viimase kahe päeva jooksul juba omajagu olnud ka nii kahekaupa, neljakesi kui ka meiega koos, koht hakkas end juba ammendama. Nende jaoks polnud see nagunii uus ja huvitav, sest kinopiletitega saab seal nädala sees tasuta mängida ja seda võimalust oleme varasemalt palju kasutanud.

Kokkuvõttes oli väga mõnus ja aktiivne puhkus, majast kordagi lahkumata sai käia veekeskuses, söömas, kinos, mängutoas ja seda kõike nii palju, et toas käisime vaid riideid vahetamas, pesemas ja magamas. Põhjakonna treppi nägime ka ainult aknast, polnud meil kellelgi õhtuti enam jaksu sinna jalutada.IMG_7326Hommikumantli-karate ja Simpsonid.IMG_7368Viis rõõmsat ja üks roosa lahkumispäeva hommikul.

Kuigi oli lärmakaid momente, kus üks tahtis veekeskusesse, teine mängutuppa, kolmas kinno ja meie lubasime taas, et me ei lähe enam kunagi lastega kuskile, siis tegelikult oli meil kõigil kahju lahkuda ja Teine, kes sõitis koju tagasi aasta vanemana, pani sünnipäevaks saadud raha kõrvale, et uuesti kuskile spaasse minna. Paraku tuleb sellele summale mõned sajad eurod juurde korjata, aga sellega aega on, sest enne talve ei saa me nagunii sellist üritust korrata.

Kuna see spaapuhkus sai ette võetud ainult laste pärast, siis võime öelda, et panime valikuga kümnesse. Lastel oli väga tore, mis ongi põhiline ja boonusena saime võtta hetke ka teineteise jaoks, nii et tegu oli ideaalse vaheldusega tervele perele. Peaaegu … vaid saun oli puudu.

Ps! Viimsi Spa Facebooki lehel kirjutati, et minu kiidetud sushid on hoopis küpsetatud Katamari makid. 

 

Mida värki?!

Neljas on jälle nohus. Ta alles eelmisel teisipäeval sai pärast kahenädalast nohu uuesti lasteaeda ning tänast päeva enam välja ei vedanud, taas nohuga kodus. Tahaks veidi isegi vanduda, sest mul pidi täna olema üks nendest haruldastest päevadest, kus ma olen üksi kodus, aga nii palju siis sellest … Murphy või keegi otsustas mulle hoopis meenutada, miks sellised päevad on haruldased.

Ma ei ütleks, et Neljandal on nõrk immuunsus, sest peale nohu talle suurt miskit külge ei hakka ja ega see nohusse jääminegi alati reegel pole. Aasta alguses hoidsin neli päeva sõbranna nohust last, jätsin Neljanda lasteaiast koju, et nad saaksid koos mängida ning Neljandale see nohu külge ei hakanud, ega ka palavikuviirus, mida kõik poisid samal ajal kordamööda põdesid, Teine veel kahenädalase vahega kaks korda. Samuti jäi ta puutumata eelmisel nädalal rühmas levinud kõhuviirusest, aga nohu korjas jälle kusagilt ülest ja ma julgen juba eos ennustada, et ta on kodus järgmised 2-3 nädalat.

Ta on sünnist alates pidevalt nohus olnud, enamasti on see nohu läbipaistev ja leebe ehk erilist nuuskamisrallit ei ole ning õhk käib ka läbi, aga nohu on nohu, lasteaias ei sobi sedasi käia. Perearsti juures palju kordi kurdetud, LOR arsti juures korduvalt käidud, igasugused proovid tehtud, allergiatestid tehtud, nohu lõpuks adenoidi nohuks diagnoositud, tänaseks adenoid lõigatud, aga endiselt on seis, kus kuu aega terve olnud laps paneb rõõmust käsi kokku lööma. IndolentEthicalAsianconstablebutterfly-max-1mbKolmas oli ka sageli nohus, mitte küll võrdväärselt sageli, aga siiski nii palju, et enne adenoidi operatsiooni ei käinud ta vist mitte ühtegi täiskuud lasteaias või siis oli üks selline kuu, sest mingi risti ma oma mäluseinale teinud olen. Tema on pärast operatsiooni olnud 5 kuud nohust prii ja ainus viirus, mis talle siin vahepeal külge on hakanud, oligi too veider paaripäevane palavik, millega midagi muud ei kaasnenud.

Tegelikult on Neljandal ka olukord veidi parem. Kui ta enne operatsiooni oli kodus olnud 3 kuud, siis pärast adenoidi eemaldamist on ta saanud iga kuu veidi lasteaias käia ja seda isegi 2 ja pool nädalat järjest, nii et areng on toimunud. Kuna ta on nii vähe lasteaias saanud käia, siis päriselt kohanenud ei ole ta siiani, terve esimese aasta (noh, need harvad korrad, kus ta lasteaeda jõudis) läks ta lasteaeda nuttes ja ega praegugi pärast haigusperioode see minek eriti leebem ei ole. Kui laps ei oleks sünnist alates nohune, siis paneksin pidevad haigestumised lasteaiastressi arvele, aga praegu panen lasteaiastressi nohu arvele, sest viimane ei lase lasteaiaga harjuda – kui juba hakkab looma, siis jääb nohu pärast jälle pikemaks ajaks koju ning lasteaiaga harjumine algab taas peaaegu algusest.

Muidugi on ka lasteaia puhul edusamme, mõnel hommikul läheb ta rühma isegi täitsa hea tujuga ja kui ma nüüd ei eksi, siis tänaseks sööb ta juba teiste lastega samal ajal samas lauas, mida ta enne ei teinud. Sõpru lisaks oma “kaksikõele teiselt emalt” on samuti leidnud, aga kodus räägib endiselt, et lasteaias on liiga palju müra ning ta ei taha selle sees olla, magada ka ei taha seal. Viimane on arusaadav, ta pole magamisest kunagi suurt lugu pidanud, nii et kodustest lõunauinakutest loobusin juba paar aastat tagasi, aga see lärmi osa on kahtlane, sest kodus ta küll rahu ja vaikust ei hinda.

Tagasi nohu juurde minnes, siis ma ei tea enam, mida teha. Ma tean, mida nohu endaga teha, meil on selleks alati olemas Quixx, hanerasv, sibul (nii toidu sees kui ka rõngastena taldade all), eukalüpti- ja teepuuõli, mesi, inhalaator, aga ma ei tea, mida teha, et ta sellest pidevast nohust nüüd nii umbes viie kuuga välja kasvaks, sest siis ma tahan tagasi kooli minna ja seal ka muretult kohal käia, mitte suurema osa ajast nohuse lapsega kodus olla, kellelegi tema hoidmise eest iga kuu paarsada eurot maksta või teda 25 km kaugusele vanaemale viia, et siis 50 km kooli sõita ja sama ringiga hiljem ka koju tagasi ning sedasi kümme korda kuus autoga, mis rüüpab ka maanteel kahekohalise numbri bensiini saja kilomeetri peale ja mis läheks lõpuks ikka pea sama palju maksma kui lapsehoidja. Mitte et vanaemad üldse kogu aeg võtta oleks, Silveri ema peab end pisikute eest hoidma ja praktika on näidanud, et minu emal on sageli muid tegemisi, mille hulka lapsehoidmine ei mahu.

Muide, postituse pealkirjaga on tegelikult omaette lugu. Me tegime eile väikestega multikaõhtu, sõime sinna kõrvale ka krõpsu ja saatsime sellest peost pildi Esimesele, kes vastas “mida värki” ning kohe pärast seda kasutati samasugust väljendit ka multikas teismelise lumeinimese poja poolt. See pakkus veidi nalja, sest me ise sellist väljendit ei kasuta ja me pole veel päris harjunud sellega, et meil on kodus peaaegu teismeline. Igatahes pärast seda sõnumit tegime omavahel “mida värki” nalju ning täna hommikul, kui Silver tuli magamistuppa ütlema, et Neljandal on paks nohu, oli minu reaktsioon “mida värki?!” ja seda igasuguse naljata, nii et tekkis tahtmine kohe järele hüüatada “mida värki, kas see jäigi mulle nüüd külge?”.

Peale käte sügelevad nüüd jalad ka

Mul pidevalt käed sügelevad. Kohe raske on olla, kui pikka aega ei tõsta mööblit (või üldse tube) ringi, ei ehita, remondi ega värvi midagi. Eile ei saanud ka enam rahu, viisin ellu ammuse mõtte ja muutsin vanasse kodusse ehitatud trepipiirde vannitoa nagideks. Kui me kolima hakkasime, siis oli trepipiire juba tegelikult täitsa kasutu, aga minema ma seda visata ei raatsinud, sest teadsin, et ükskord ma sellele mingi otstarbe leian. Veidi enam kui 2 aastat hiljem on see hetk käes.

Kõigi nende aastate jooksul ei ole Silver minu kätesügelusse nakatunud, ta pigem oigab, kui näeb, et ma jälle silmadega midagi mõõdan ja sätin. Mina olen vastuvõtlikum ja kui temal nüüd jalad sügelema hakkasid, siis hakkasid minul ka. Ma räägin suusatamisest, mis on Silverile alati meeldinud, aga mida mina tegin palju aastaid tagasi kaasa rohkem armastusest tema, mitte suusatamise vastu. See kaasa tegemine oli ka selline, et ma puhkisin Jänedal oma poolteist kilomeetrit lühikese ringi ära ning jäin Silverit ootama, kes lõbutses kuskil pikemal rajal.

Silver on igal talvel suusatamist igatsenud ja sellel talvel ostsis endale lõpuks esimesed suusad, odavad algaja harrastaja Karhu omad, mis üsna pea kinnitasid, et me ikka ei ole nii rikkad, et osta odavaid asju. Või siis polnud Silver nii algaja harrastaja, et need suusad teda rahuldanud oleksid. Määre nendel pikalt ei kestnud, libisesid kehvalt või libisesid tagasi ja nii kadus kiiresti sõidurõõm ära, sest tema oleks tahtnud pikemalt suusatada, aga suusad ei teinud koostööd. Sain tema murest igati aru, sest ma oma isa suuskadega ka hästi ei sobinud, olid teised liiga pikad ja jäigad, pidamisala ei läinud mul vastu maadki, nii et isegi kõige pisematel tõusudel tuli teha topelt tööd. Ma küll harjusin ära ja mulle minu lühikestest distantsidest piisas, aga Silver tahtis suusatada iga kord 20 kilomeetrit ja peale ning tema ära ei harjunud, hoopis fantaseeris, kuidas kehvad suusad pooleks saeb ja uued ostab.

Uusi ta siiski osta ei raatsinud, seda enam, et “vanad” ostsime alles veebruari teisel nädalal. Nii suusatas tema oma algaja suuskadega kümneid kilomeetreid ja mina isa omadega iga kord veidi enam, kuni lõpuks 9 kilomeetrit ära tuli. See oli see hetk, kus tundsin, et ma ei tee enam niisama nalja ning hakkasin igatsema enda suuski, parajaid suusasaapaid ja sobivas pikkuses keppe. Nii oli meid siis juba kaks, kes mõlemad unistasid, aga ei raatsinud.

Erinevalt Silverist ma temale raatsisin küll parema komplekti osta ning seda ma ka tegin enda ja Silveri pere abiga. See oli kingitus talle 35. sünnipäevaks ja valiku tegemisel tuli appi Visu.ee veebipood. Ei, see pole koostööpostitus, vaid lihtsalt tore kogemus.

Muide, vanad suusad ostsime ka sealt ja nende kohta ütles esindaja, et need on tõesti väga algaja suusad ega ole mõeldud pikkade distantside suusatamiseks, vaid rohkem metsarajal rahulikuks kulgemiseks, nii et asi polnud kindlasti kehvas määrimisoskuses ja vajadus uute suuskade järele oli päris. Kuna kepid, mis teoorias oleks pidanud sobima, osutusid praktikas ebamugavalt lühikeseks ning saabaste sisetallad kippusid suusatamise ajal asukohta muutma, siis tahtsin ka need uute ja paremate vastu vahetada.

Ühesõnaga kirjutasin veebipoele ja palusin soovitusi paremale varustusele ning vajalikele hooldusvahenditele, sest viimaseid meil üldse polnud, olid vaid kiirmäärded. Sain vastu pika nimekirja soovitustega ning vahetasime veel korduvalt küsimusi ja nõuandeid, kuni sain Silverile kokku ideaalse komplekti Peltoneni võistlus- ja treeningsuuskade, Start sportkeppide ning Alpina treeningsaabaste näol. Lisaks siis kõik elementaarsed hooldusvahendid alates soonekaabitsast kuni mingi harjani välja.

Kuna Silveri vanad suusad olid kohe üle jäämas, siis kasutasin võimalust ja lisasin ostukorvi ka endale saapad ja parajad kepid. Saapad valisin kõige odavamad, mille kohta oli hoiatus, et nendel on värvidefekt, seega mul enda varustusele mingeid erilisi nõudmisi polnud, tahtsin lihtsalt parajaid asju. IMG_20180303_154332Suur suusataja isa suuskade, venna vanade saabaste ja suvaliste lühikeste keppidega.

Kui kaup kohale tuli, siis oli Silver esmalt pahane, et ma ikkagi sedasi raha kulutasin, aga samas oli tal hirmus uudishimu kõike katsuda, uurida, proovida ja elevus sai lõpuks võitu, temast sai laps kommipoes, kes tahtis kohe kommi sööma hakata ehk uue varustusega suusatama minna. Paraku oli tekkinud mingi aps ja suusad tulid kohale vales suuruses, olid teised liiga pikad. Kirjutasin, sain kohe vastuse ja lubaduse, et õiges pikkuses suusad on järgmiseks päevaks kohal. Kuna nagunii läks juba vahetamiseks, siis palusin ka uusi keppe, sest kodulehel näidatud punaste asemel tulid kohale sinised. Silveril oli värvist ükskõik, aga mina tahtsin, et punaste suuskade kõrval oleksid ka punased kepid. Kelle jaoks on samuti värvid olulised, siis soovitan veebipoest suusavarustust ostes seda rõhutada, ma ise selle peale ei tulnud.

Tellimusega oli üks aps veel, minu defektiga saabaste asemel tulid kohale hoopis uuemad ja kallimad, millel polnud mingeid defekte. Olin valmis ka need õigete vastu tagasi vahetama, aga öeldi, et kui saapad sobivad, siis võin need endale jätta. Selle peale sai minust ka laps kommipoes.

Kui Silver juba korraliku varustuse sai, siis tekkis tal soov ka korraliku riietuse järele, nii et kasutasime veel Sportlandi talvetoodete lõpumüügi ka ära ja ta sai endale 120 € eest sooja pesu, püksid, vahekihiks mõeldud pluusi, tuulejaki ja suusakindad. Süda tilkus veidi verd küll, et nüüd talve lõpus nii palju talvistele spordiriietele kulutame, aga olgem ausad, uue hooaja alguses sellise raha eest sellist varustust ei saa.

Uus suusavarustus ja uued riided tegid järgmise sõidu nii mõnusaks, et ta suusatas igasuguse pingutuseta 28 km ja tegi sellega oma rekordi. Pole küll päris Tartu maraton, aga aastatepikkuse tugitoolisportlase kuuajase arengu kohta minu arvates väga hea tulemus. Stardipositsioon muidugi kõige kehvem ei olnud, sest tänu füüsilisele tööle ta päris tugitoolisportlase vormis ei ole.IMG_7028.JPGIgatahes leidis Silver suusatamises tõsise harrastuse ja uut suusavarustust peab ta aegade kõige paremaks sünnipäevakingiks. Jess! Uued suusad on tal tõesti head, need sõidavad ise, päriselt ka. Ta jõudis mulle viimane kord ringiga järele, võttis hoo maha, et minuga veidi samas tempos suusatada ja juttu rääkida, mis aga nägi välja nii, et tema läks sirge seljaga ees ja lükkas vaid keppidega kergelt hoogu juurde ning mina tegin tema selja taga elu eest klassikasamme ja paaristõukeid, aga vahemaa meil ikka ainult pikenes. Tema märkas seda koomilist vaatepilti alles siis, kui ma hingetult hüüdsin, et ma enam ei jõua.

Temaga ma sammu pidada tõesti ei jõudnud, aga 14 kilomeetrit suusatada jõudsin küll. Ma ei oska isegi kirjeldada, kui rõõmsaks see number mind tegi. Kelle jaoks on see tavaline soojendusring, siis kujutage ette, kuidas ma vaid kuu varem ei jõudnud lõpuni suusatada 3 km pikka rada ning lõikasin selle enda jaoks ligi kilomeetri võrra lühemaks. Ma olin rõõmus, kui tuli ära 3 km piir, sest see oli mu rekord, ma olin enda üle väga uhke, kui ületasin 6 km piiri ja mul on siiani raske uskuda, et MINA suusatasin 14 kilomeetrit. Veel raskem on mul uskuda, et mul jalad sügelevad, sest pole enam kuskil suusatada. Nii korralikult sain Silverilt selle haiguse külge.

Ja mitte ainult. Me käisime ükspäev jooksuvarustust ostmas, tema jalanõusid, mina riideid. Mulle ei meeldi joosta … kui, siis ainult pimedas, mil samm tundub kergem võrreldes valges jooksmisega … aga siin ma nüüd olen, valmis Silveriga jooksma minema, sest jalad sügelevad. Ise ka ei usu!

Järgmiseks talveks on ka juba suured soovid ja plaanid olemas. Sooviks oleks palju lund ja seda mitte koguselt, vaid ajaliselt, et saaksime ellu viia plaanid ning lapsed ka kõik suusatama panna. cof

Kas olete oma lastega ortodondi juures kontrollis käinud?

Kui ma adenoidi operatsioonide kohta infot otsisin, siis jäi silma, et pärast operatsiooni tuleks käia igaks juhuks ortodondi juures, sest adenoid võib tekitada erinevaid hamba-lõualuusüsteemi anomaaliaid. On olemas isegi väljend “adenoidi nägu” ja sageli jõutaksegi adenoidist tingitud hambumushäiretega esimesena ortodondi juurde, kes soovitab edasi minna nina-kõrva-kurguarsti juurde, sest probleemid viitavad ninahingamisfunktsiooni häirele. Kui palju on aga neid nina-kõrva-kurguarste, kes pärast adenoidi (või mandlite, ninakarbikute jms) operatsiooni soovitavad külastada ortodonti, et välistada või tuvastada tekkinud anomaaliad? Ma võin nüüd meie toredale arstile liiga teha, aga ma tõesti ei mäleta, et tema oleks seda soovitanud.

Minul soovitas ortodonti külastada hambaarst, sest Teisel oli ja on siiani probleemiks jäävhammaste ruumipuudus. Kui ma just eriti algaja googeldaja ei ole, siis meil on siin Rakveres vaid üks ortodont ja tema juurde oli enam kui pooleaastane järjekord, aga ruumipuudus kannatas selle ooteaja ära. Midagi sellega hetkel ei tehta, tõenäoliselt suruvad olemasolevad uued hambad end ise lõpuks teiste vahele ritta ja päris probleemid algavad alles teismeeas. Küll leiti, et ülemine huulekida on madala kinnitusega või muud sellist, igatahes on see süüdi ülemiste esihammaste suures vahes. Veel kida lõikama ei hakatud, sest ortodondi praktika on näidanud, et mõnel juhul jõuavad esihambad lõpuks ikka teineteise kõrvale ja midagi lõigata pole vajagi. Aasta lõpus vaadatakse seda asja uuesti.

Muus osas oli Teisel kõik korras ja sai soovituse süüa iga päev midagi, mida tuleb korralikult närida, näiteks porgandit, kaalikat, kuivikuid ja muud sellist. Seda seetõttu, et ka ebapiisav närimine tekitab hambumushäireid. Muidugi küsis arst visiidi ajal ka adenoidi kohta, vastasin, et sellega pole lapsel probleeme olnud, aga teised kolm kohe lähevad neid lõikama. Mul oli nagunii plaanis teistele ka sel päeval ajad kirja panna, aga ortodont jõudis esimesena öelda, et võiksin teised lapsed samuti kontrolli tuua. Teine sai kiiresti kordusvisiidi ja koos temaga võisin kaasa võtta Neljanda, Esimene ja Kolmas said märtsikuusse (oli oktoober) kirja.

Neljandaga läks lihtsalt, adenoid halba ei olnud teinud ja ka tema V-kujuline alumiste esihammaste vahe on täitsa normaalne. Esimese ja Kolmandaga nüüd nii lihtsalt ei läinud. Esimesel on üleval ruumipuudus, millega hetkel midagi ei tehta, lisaks on alumine lõualuu liiga taga, mis võib olla tingitud suuhingamisest ja see vajab tähelepanu. Kolmandal on lahihambumus, mis on tingitud valest neelamisvõttest ja valet neelamisvõtet põhjustab:

  • pärilikkusest tingitud hammastevaheline sigmatism (pudikeelsus); Mitte meie puhul.
  • pikaajaline luti imemine; Ei võtnud üldse lutti ega lutipudelit.
  • hiline tugeva konsistentiga toidu lülitamine toiduratsiooni ja pikaajaline vedela toidu tarvitamine; Kindlasti mitte.
  • ajutiste hammaste hiline lõikumine; Vastupidi, tulid pigem varakult.
  • sõrmede, rusika ja keele imemise harjumus; Õnneks ei ole olnud.
  • patoloogilise hambumuse varajane formeerumine, kui on tegemist suure sagitaalse või vertikaalse lahiga; On väike vertikaalne lahi, nii et ei.
  • ninahingamistakistus. Bingo!

Mida arst mõlema poisi puhul kohe märkas, oli läbi peaaegu kinniste huulte hingamine, nii et suuhingamiseks ei peagi suu ammuli olema ja mina pole seetõttu tähele pannud, et nad tegelikult ikkagi hingavad läbi suu. Teate, mida ortodont soovitas kasutada, et lastel tekiks harjumus hakata nina kaudu hingama? Teipi! Jep, ma võin oma lastel suud (väikese paberteibi jupiga) rahumeeli kinni teipida, et nad ei unustaks hingata läbi nina, sest see on tulemuslikum kui lihtsalt pidev meelde tuletamine. Hetkel on neil suuhingamise harjumus nii sees, et nad ise ei pane tähelegi, kui suu veidi lahti vajub ja õhk sealt kaudu käima hakkab. Teine variant on hoida pidevalt midagi huulte vahel, aga sellega on oht, et nad hakkavad seda lõpuks kramplikult tegema, mis pole samuti hea. Sellise pideva meeldetuletuse kõrvalt tuleb muidugi teha ka erinevaid harjutusi, nii et kiire ja lihtne see hingamisharjumuse muutumine olema ei saa.

Lisaks vajab Kolmanda vale neelamisvõte ravi peene nimega teraapia ja mingisuguse keele asendit korrigeeriva aparaadi näol, mis läheb umbes pooleteise aasta jooksul maksma 650 €. Nii pika aja peale hajutatuna ei ole see summa, mis hinge kinni võtaks, aga arvestatav raha siiski, eriti olukorras, kus terapeudi järjekorda pandi mõlemad poisid ehk võime rääkida juba 1300 € suurusest väljaminekust. Parimal juhul ei vaja Esimene teraapiat täies mahus, aga see kõik selgub alles siis, kui me ükskord tolle terapeudi juurde jõuame. Hetkel pandi poisid järjekorda, mis on nii pikk, et ühtegi aega anda ei osatud. Kui juba osatakse või kui keegi vahepeal oma ajast loobub, siis võetakse ühendust.

Mõlema poisi probleemide põhjustajana näeb ortodont adenoidi, nii et kelle lapsel on olnud ninahingamist takistavaid tervisemuresid, siis soovitan käia ortodondi juures kontrollis. Soovitan tegelikult käia seal ka siis, kui suuhingamine pole teemaks, sest see pole ainus, mis anomaaliaid tekitab ja varakult avastatud anomaaliaid võib olla kergem ravida. Seetõttu tehti poiste hammastest ka röntgenpildid, et näha, kas neil on kõik jäävhambad olemas ja omal kohal. On. Esimesest tehti lisaks veel üks pilt, mida ortodont vahepeal ise uurib ja mõõdab (nii ta ütles) ning millest räägitakse täpsemalt septembris kordusvisiidi ajal. Teemaks siis ikka see alalõug, mis on nii taga, et esihambad kokku ei lähe. 20171002_124534“Fotograafi” juures.

Veidi targemat lugemismaterjali ka:

Millal külastada esimest korda ortodonti

Lihtsalt ja lühidalt, kuidas ennetada puseriti hambumust

Kõik hammaste arengust ja anomaaliatest ja samalt saidilt hamba-lõualuusüsteemi anomaaliate profülaktika