Kuidas minust sai CNC freespingi operaator

~ Liivi ~ 48 Comments

Nagu eelmises postituses lubasin, siis kirjutan nüüd pikemalt oma tööst. Okei, see kõlab nagu hakkaksin oma tööülesandeid kirja panema, aga nii ma seda ei mõelnud, keskendun ikka rohkem sellele, kuidas ma freespingi taha üldse jõudsin.

Kui alustada päris algusest, siis olen mitu aastat hoidnud Lääne-Virumaa töökuulutustel silma peal. Olen jälginud, millistele ametikohtadele inimesi kõige sagedamini otsitakse ja millised ettevõtted kõige enam kuulutavad. Selle põhjal olen oma peas statistikat teinud ning valinud välja erialad, mida õppida ja tööandjad, keda vältida. Ehk siis kui kümme ettevõtet otsivad keevitajat, siis seda eriala tasub õppida ja kui üks ettevõte otsib pidevalt töötajaid kümnele ametikohale, siis seda tööandjat tasub vältida.

Kuulutusi vaatasin ka selle pilguga, kas on üldse midagi, kuhu kandideerida hariduse ja kogemuseta. On küll, töö ei ole otsa saanud, ainult et enamasti on selline töö vahetustega ja kuna üks meie pere lapsevanematest on juba aastast poole eemal, siis ma ei saa endale õhtuseid vahetusi lubada. Nii ma ühel hetkel jõudsingi mõtteni, et õpin keevitajaks, isegi vestlusel käisin ära, kuid õppimise lükkasin siiski edasi, sest ma ei olnud vaimselt just kõige paremas vormis.

Mõni aeg hiljem üritasin end töötuna arvele võtta, aga kuna ma olin registreerinud blogi koostööde pärast maailma mõttetuima osaühingu, mille juhatuse liige ma olin, siis see ei õnnestunud. See tegi meele veidi mõruks küll, sest ettevõtte registreerimine maksis rohkem, kui ma läbi selle teeninud olen. Jep, mu motivatsioon kadus juba esimese arvega, mille esitasin, sest seda ei makstudki ära, ka meeldetuletuse peale mitte. Putru söön ikka… Teine arve tasuti meeldetuletuse peale. Kolmanda arvega läks kõik lihtsalt, ainult et see summa oli mingi 20 eurot. Neljandat arvet taas ei tasutud, ent meelde ma end enam tuletama ei hakanud. Viienda ja kuuenda arve jätsin ise esitamata, keegi neist puudust ka pole tundnud. Pärast seda olen koostöödele ära öelnud või teinud neid üksikutel kordadel ainult toodete eest, nii et mu osaühingul pole olnud mingit käivet. Aga ikkagi ettevõte! Ikkagi juhatuse liige, mitte mingi töötu, kellel oleks asja töötukassasse…

Paraku olin ma sel ajal endiselt vaimselt nii halvas kohas, et juhatuse liikme muutmise asemel mõtlesin rohkem sellele, et ma ei jaksa enam valesid otsuseid teha, ei jaksa ebaõnnestuda, ei jaksa elada. Õnneks oli sel ajal Silver kodus, üksinda oleks nendest mõtetest olnud raskem välja tulla.

Vähemalt oli töötukassast siis nii palju kasu, et nende poolt toetatavate õppekavade nimekirjas jäi mulle silma CNC metallilõikepingi operaatori eriala, mis meeldis mulle teoorias rohkem kui keevitaja elukutse. Praktikas polnud mul aimugi, mida üks või teine amet endast päriselt kujutab – kuigi küsisin metalliettevõttes töötavalt sõbrannalt ühe ja teise ameti kohta, siis päris õiget pilti ma silmade ette ei saanud. Lootust nende juurde praktikale ja tööle pääseda sain aga küll, nii et jäin oma CNC metallilõikepingi operaatori mõtet edasi mõlgutama.

Poole aasta pärast olin uuesti valmis end töötuna arvele võtma, enne lihtsalt pidin oma auväärse juhatuse liikme koha emale üle andma. Muuseas, selle poole aasta sisse jäi ka kaks tööle kandideerimist, mõlemal korral samasse ettevõttesse. Ma küll ei otsinud pingsalt tööd, aga oli üks ettevõtte, kelle juures töötamine mulle teoorias meeldis ja ma mõtlesin, et kui saan nende meeskonda, siis polegi CNC pink minu jaoks. Esimesel korral sain kirja, et koht on täidetud. Teisel korral kutsuti vestlusele, kust lahkusin kahetiste tunnetega. Ühest küljest olin väga meelitatud, et mind vestlusele kutsuti ja seal proovipäev paika pandi, teisest küljest ei tundunud see koht üldse mulle. Esiteks öeldi kohe, et lillelapsed nende kollektiivi ei sobi, vaja on paksu nahka – ma seda töövestlusel ei öelnud, aga ma olen lillelaps. Teiseks küsiti tervise kohta, sest külmas ruumis külma veega töötamine hakkab kiiresti liigestele – ma ei öelnud, et mul on psoriaatiline artriit. Rõõm oli lihtsalt nii suur sellest, et MINUL oli lootust saada tööle vaid teise kandideerimisega, mistõttu ma tegin näo, et mul on paks nahk ja tugev tervis.

Läks nii, et mu tugev tervis ütles enne proovipäeva üles ja me lükkasime selle edasi. Ma lükkasin seda enda jaoks edasi ka siis, kui olin juba terve, sest mul oli vahepeal aega mõelda kõigele, mis töövestlusel hirmutavalt kõlas. “Ütlemisi tuleb ette, sellega peab arvestama. Kriitikat peab taluma, sest me räägime vigadest kõigi eest, et teised neist õpiks.” Kui üks nende töötaja kirjeldas kollektiivi tüüpilise naiskollektiivina, siis minu jaoks kõlas see veel hirmutavamalt, kuigi ma ei tea, milline on tüüpiline naiskollektiiv. Eelarvamused minus ütlesid, et see on ussitav.

Kuna mu tunne ei olnud õige, siis venitasin uue proovipäeva kokkuleppimisega nii kaua, kuni koht sai kellegi teise poolt täidetud. Tundsin pettumust ja kergendust samal ajal, aga tagantjärele saan nüüd öelda, et kõik läks nii nagu pidi. Pärast seda võtsingi end töötuna arvele eesmärgiga õppida läbi töötukassa CNC metallilõikepingi operaatoriks. Paraku tuli välja, et ma siiski ei kvalifitseerunud 33-aastaselt tasemeõppe toetusele, mis siis, et mul pole haridust ega mingit töökogemust. Miks? Sest ma olen viimase viie aasta jooksul katkestanud üldkeskhariduse omandamise. Mul ei olnud selle peale kahju, et ma viimaseid aineid pole ära teinud, vaid kahetsesin, et üldse üritasin kooli lõpetada. See üritamine oli minu jaoks nii raske, et see ei viinud mind sihile, vaid psühhiaatrile… Ja välistas minu jaoks töötukassa toetuse, mis on mõeldud inimestele, kellel on puuduliku hariduse ja oskuste tõttu raske tööd leida. Samuti oli minu puhul välistatud “Minu esimese töökoha” palgatoetus, millega motiveeritakse tööandjaid võtma tööle ja õpetama välja vähese kogemusega noori. Mina pole enam noor.

Mingil hetkel oli mul küll tunne, et ma olen isegi töötukassa silmis maha kantud, aga ma ei andnud alla ja plaanisin minna töötukassa toetuseta õppima. Samal ajal rääkis sõbranna peika mu mõtetest enda tööandjale, kes ütles, et olen sinna praktikale oodatud. See oli minu jaoks väga suur asi, sest ma lootsin sõbranna kaudu saada tema tööandja palgale ega isegi unistanud sellest, et võiksin saada jala Kadrina teise metalliettevõtte ukse vahele. See teine otsib nimelt väga harva uusi töötajaid ja mulle oli jäänud mulje, et kogemusteta meestel on sinna raske tööle saada. Mis siis veel naistest rääkida…

Õppimisega läks aga nii, et Rakveres eriala ei avatud, Tallinnas on ühes koolis õppekeeleks vene keel ja teises koolis on õpe keskhariduse baasil. Ida-Virumaal on samuti õppekeeleks vene keel ja kaugemad koolid on juba liiga kaugel. Tasulisi õppimisvõimalusi ei leidnud ma põhimõtteliselt üldse, vähemalt mitte selliseid, mis oleks alanud lähiajal kuskil lähedal. Nii palju siis õppimisest, toetusega või ilma.

Olin valmis minema mõtetes tagasi keevituse peale, kui sõbranna peika mu olukorrast oma tööandjale rääkis ja tema mind pingi taha tutvumispäevale kutsus. Seda ei osanud ma oodata. Olin sel hetkel Soomes, nii et jäi jutt, et lepime päeva kokku, kui tagasi jõuan. Nädal hiljem laevaga Eesti poole sõites sain sõnumi: “Hei! Võtan su hommikul peale või tuled ise? Igatahes sind oodatakse, oled siin juba põhimõtteliselt tööl.” Mul ei ole sõnu kirjeldamaks neid emotsioone, mida ma sõnumit uuesti ja uuesti ja uuesti lugedes tundsin. See oli siiras rõõm ja elevus. See oli tunne, mis ütles, et kõik on õige.

Järgmisel hommikul võttis sõbranna peika mul piltikult öeldes käest kinni ja viis tutvumispäevale, mistõttu oli mul palju julgem tunne siseneda võõrasse keskkonda võõrasse olukorda. Möödus paar tundi ja see keskkond tundus juba oma, samuti isa ja poeg, kellega ma kõrvuti töötan, nii et päeva lõpuks ei olnud mul mingit kahtlust, et ma olen õiges kohas. Et tööandja saaks selles samuti veenduda, siis leppisime kokku kuuajase tööpraktika, et kohanemine ja väljaõpe oleks survevabam nii mulle kui ettevõttele. Muide, omanikke nägin ma alles tutvumispäeva lõpus, kui maha istusime ning ootustest, võimalustest ja murekohtadest rääkisime. See vestlus toimus humoorikas ja vabas õhkkonnas ning huvi oli nii vastastikune, et nemad hakkasid juba arutama, kuhu mulle pesemisruum teha. Ma lahkusin tutvumispäevalt suure tänulikkuse, elevuse ja väga oodatud tundega. Ja koroonaga…

Mul tekkis déjà-vu tunne, kui päev enne tööpraktika algust helistasin ja ütlesin, et olen haige. Arvasin, et nüüd läheb see koht ka käest, aga ei, mulle sooviti head paranemist ja öeldi, et lepime uue algusaja kokku, kui terveks saan. Kaks ja pool nädalat hiljem algaski mu tööpraktika ja 1. oktoobrist – kolm kuud pärast töötuna arvelevõtmist – sai minust ametlikult CNC freespingi operaator. Miks on see märgiline? Töötuks registreerides pidin vastama enesehinnangu küsimustele ja valima perioodi, mille jooksul hindan töö leidmist tõenäoliseks. Ma valisin perioodiks kolm kuud. Tõsi, kirjutasin juurde, et seda juhul, kui ma ei ole valiv, aga läks nii, et olin kolme kuu pärast täpselt seal, kus alles aasta pärast olla soovisin. Või isegi paremas kohas.

Mina, CNC freespingi operaator.

Jah, mu töö on kohati füüsiliselt raske, lisaks mürarikas ja must ning ma tassin koju peenikest torkivat metallipuru, aga mulle päriselt meeldib see. Olen siin kogu aeg rääkinud, et karjääri tegemise asemel ma pigem töötaksin karjääris ja ma olen seda tõsiselt mõelnud. Ma ei taha töötada kontoris, ma ei taha istuda arvuti taga, ma ei taha inimestega tööalastel teemadel tihedalt suhelda, ma ei taha vastata kirjadele ega kõnedele. Ma tahan end tööl liigutada, tahan tegutseda omaette ja mõelda oma mõtteid, tahan tööpäeva lõpus näha käega katsutavat tulemust. Täpselt seda mu töökoht mulle pakubki ja mida rohkem on liigutamist, seda kiiremini möödub päev. Enamasti kõlabki tööpäeva lõpetav sireen ootamatult kiiresti, aga siiani pole mul veel pärast seda tööriist käest kukkunud, vaid olen veel 15-45 minutit tööd teinud.

Tööajast rääkides, siis see on 8.00-16.30, selle sees on pooletunnine lõuna (mis on tööandja poolt) ja kaks veerandtunnist pausi, mis lähevad tööaja sisse. Mina saabun ja lahkun veidi hiljem, sest jagan veel meestega riietusruumi ning väldin sellist aega, kus paljaid mehi on seal palju. Õnneks neid ei tundu häirivat minu juuresolek, aga mul endal on veidi ebamugav olla alasti meestega samas ruumis. Mitte küll nii ebamugav kui alguses ja mul ei ole enam vaja, et sõbranna peika mind hommikul ära ootab ning ma ei lõpeta tööpäeva temaga samal ajal, et saaksin tema kannul riietusruumi siseneda, kuid endiselt ei oska ma paljaste tagumike peale oma silmi kuskile peita. Kauaks see nii ei jää, minu kabinet – nagu tööandja seda kutsub – on valmimisel. Jah, mulle kui tootmisosakonna ainsale naisele ehitatakse päris isiklik riietusruum. Lahe, eks! Ruumi saab seal olema veel mõnele naise, nii et loodetavasti tegin otsa lahti ja õrnemat sugu tuleb tootmisse juurde.

Ma ei ütleks, et see töö, mida ma teen, on nii-öelda meestetöö, aga füüsiline vastupidavus on oluline küll. Ja jõudu peab ka veidi olema, sest kui kruustangid pole piisavalt kõvasti kinni keeratud, siis võib detail puurimise või freesimise ajal paigast liikuda ja halvimal juhul kõik ära lõhkuda. Mul on seetõttu paar asja vanarauda läinud, mistõttu kinnitan nüüd teatud detaile oma keharaskusega, ronides selleks pingi servale. Sellise jõuga kruustangide kinni keeramine ja avamine on päris raske, aga kondid selle peale veel murdunud ei ole. Käed on vahepeal kehvas seisus küll, mistõttu on Deep Relief ja randmetoed mu uued sõbrad, kuid asi on juba parem võrreldes tööpraktika algusega ning lootust on, et mu käed harjuvad selle tööga ära.

Kõik päevad ei ole rasked, pigem on kergeid päevi isegi rohkem. Need on siis sellised päevad, kus töötan rohkem väikese pingi taga või kus suures pingis olevat detaili puurib ja freesib neli erinevat tööriista, mistõttu kestab tsükkel kaua. Polar Flow päevikut vaadates on väga hästi aru saada, millistel päevadel olen saanud masina töötamise ajal istuda ja millistel päevadel olen jooksnud sedasi kahe pingi vahet, et olen isegi puhkepausid maha maganud.

Oktoobri aktiivsuse tabel.

Oma igapäevase aktiivsuseesmärgi olen seadnud kolmandale taseme ehk 100% täitumiseks on mul vaja rohkem vaeva näha kui 10 000 sammu täis kõndida. Nagu tabelist näha, siis nädalavahetustel ma päevast aktiivsusnormi kuidagi täis ei saa ning reedesel vabal päeval täitus ka 102% vaid tänu sellele, et Silver saabus pärast keskkööd ja me jõudis 24 tunni sees kaks korda…ee…trenni teha.

Silverist rääkides, siis paljude esimeseks küsimuseks on olnud, kuidas tema sellesse suhtub, et ma ainult meeskollektiivis töötan. Ta ütleb, et teda see ei häiri, aga mulle tundub, et ta veidi ikkagi muretseb, sest viimasel ajal pöörab ta mulle rohkem tähelepanu. Selles asi pole, et ta vaataks mind tänu tööleminekule uue pilguga, pigem on ta veidi pettunud, et ma musta ja musklitkasvatavat tööd teen, tema nimelt eelistaks näha mind naiselikumal alal tegutsemas. Paraku on nii, et ta abiellus tüdrukuga, kelle ta leidis mõnikord õhtuti traktoriga põllult ja kes tahtis proovida ära iga tööriista- ja masina, alustades akutrellist lõpetades teerulliga. Ilmselgelt ei ole ma see naine, kes paneb kõrged kontsad jalga, värvib huuled punaseks ja läheb kontorisse tööle. Olen üsna kindel, et seda ei juhtu kunagi ja CNC pingi tagant näen end minemas edasi traktori rooli. Pealegi, Silveril oleks just siis põhjust muretseda, kui käiksin tööl üleslööduna, nii et tal on tegelikult vedanud, et ma tööl must ja kole olen, hehee.

Pean tõdema, et meeskollektiivi suhtes olid mul ka kerged eelarvamused – kujutasin ette onuheinolikke nalju ja küsimusi teemal, kuidas minusugune lillekene sinna ära on eksinud, aga mitte midagi sellist pole olnud. Ma pole üldse tundnud, et mind kuidagi teistmoodi seal vaadataks. Kui, siis ollakse leebemad ja abivalmivad ning jälgitakse rohkem oma keelekasutust, aga muus osas ma ei tunne, et ma üldse seal mingit tähelepanu ärataksin. Ütleksin, et meeskollektiivis on väga mõnus töötada ja mulle täitsa meeldib see seltskond, kellega ma igapäevaselt kokku puutun.

Mulle tõesti meeldib kõik nii väga, et pole veel möödunud päeva, kus ma ei vaataks tööl enda ümber ega täituks õnnetundega. Ma olen lihtsalt nii tänulik selle eest, et mulle – hariduse ja töökogemuseta 33aastasele naisele – anti võimalus liituda oskustöölistest koosneva meeskollektiiviga, kuigi see tähendab, et mulle tuleb eraldi riietumisruum ehitada. Ja ei, ei mina ega sõbranna peika pole seal kellegi lehma lellepoeg, et ma läbi tutvuste oleksin tööle saanud. Ma oleksin praegu samas kohas ka siis, kui sõbranna peikat poleks olnud ja oleksin ise ettevõtte ukse taha läinud. Sain tööle lihtsalt tänu sellele, et CNC pingi peale on raske leida inimest, nagu väga paljudele teistele ametikohtadele, kus tuleb end veidi rohkem liigutada ja mustaks teha, seetõttu oli tööandja jaoks suur asi, et ma ise tundsin freespingi vastu huvi. Tuleb välja, et kes musta tööd teha ei karda, sellele on uksed valla.

Kui tahate teada, mis tunne on pärast 14 aastat kestnud kodust perioodi tööle minna, siis võin öelda, et see ei olnud üldse raske. Vastupidi, ma oleks nagu alati tööl käinud. Võib-olla siis läheb raskemaks, kui Silver on talvel kodune, sest siiani oli väga mõnus talviti nädala sees lõunastel kinoseanssidel käia või pea iga päev Rakveres hommikusööki süüa, aga see lõbu jääb nüüd ära. Teisest küljest läheb muidugi kergemaks, sest kodune elu jääb siis rohkem tema õlgadele, praegu on õhtud ikka rasked või väga rasked. Saan nüüd väga hästi aru, miks Silver on alati rääkinud, et tööl on kergem käia kui lastega kodus olla…

Ma vist ei olegi kunagi küsinud, kellena teie töötate, aga praegu pakub see küll mulle huvi – rääkige kaasa, mis tööd teete ja kuidas selleni jõudsite. Meeldib see teile või tahaksite pigem midagi uut proovida?

Minu poolt on tänaseks kõik ja soovin teile ilusat algavat töönädalat!

PS. Üks asi veel, nähes nüüd kõrvalt keevitajate tööd, siis see ikka pole minu jaoks.

Elu pärast koroonat

~ Liivi ~ 11 Comments

Tere, keda pole ammu näinud!

Kes Instagramis ei ole, see võib arvata, et heitsin hinge, sest viimati kirjutasin kaks kuud tagasi, kui olin koroonas. Õnneks ei olnud ma sellele lähedal, põdesin pigem kergelt, aga kaks hapnikupuuduses veedetud päeva on küll veel nii hästi meeles, et uuesti ma seda kogeda ei tahaks.

Kõige rohkem läks õnneks sellega, et mu lähikontaktsed jäid terveks. Ma kaldun arvama, et proovipäeval ma olin pigem see, kes nakatus, mitte nakatas, sest kui mu üheksateistkümnest (!) lähikontaktsest keegi haigeks ei jäänud, siis tahan uskuda, et pooleldi vaktsineerituna ei levitanud ma haigust edasi. Samuti usun seda, et mu riskirühmas lähikontaktseid kaitses nende täielik vaktsineeritus. Päevi lugedes andiski mulle lootust teadmine, et mu 84-aastane vanaema on saanud kaks süsti, sest temaga oli mul lähim kontakt ja ma poleks seda üle elanud, kui ta oleks minu pärast lämbumissurma surnud. Meil on ikkagi kokkulepe, et ma kingin talle 100. sünnipäevaks paksu pildialbumi ja ma väga soovin, et mu vanaema selle albumi ära näeb.

Rääkides nüüd elust pärast koroonat, siis mu lõhna- ja maitsemeel taastusid väga kiiresti, aga kohvi ma enam juua ei suuda. Selle maitse on endiselt sama, kuid see lihtsalt ei meeldi mulle enam. Koos kohvijoomise harjumusega kadus ka vänge higihais, millega olin pikalt maadelnud. Jah, ma olen kaalunud varianti, et ma lihtsalt endiselt ei tunne hästi lõhnu, aga Silver nuusutas mu terve päeva seljas olnud pluusi ja kinnitas, et see ei haise. Lisaks tunnen ma väga hästi, kuidas laste trenniriided lõhnavad, nii et ma saan oma nina usaldada.

Kes pole minu olukorras olnud, see ei kujuta ettegi, milline elumuutus see on, kui lõunaks ei käi higihais üle pea. Ma olen aegade jooksul ära proovinud kõik kallimad antiperspirandid ja need on nahka ainult kuivatanud, mistõttu olen haisenud ja sügelenud… Minu jaoks on olnud kõik kodust eemal veedetud pikemad päevad ebamugavad, sest olen põdenud, et teised tunnevad mu higikat. Ma olen minema visanud hunniku riideid, sest need on jäänudki haisema. Ma ei ole raatsinud kanda oma ilusamaid riideid, kuna olen kartnud neid oma higiga rikkuda. Ma ei ole raatsinud endale ilusaid riideid isegi osta – 99% mu riietest ongi Paavli kaltsukast just sel põhjusel, et kahju oleks ära visata mitukümmend eurot maksnud pluusi, mida sain kanda ainult kolm korda. Ma ei taha nüüd öelda, et Paavlis on koledad riided, aga valik ei ole seal siiski päris selline nagu suuremates kaubamajades.

Ühesõnaga, elu higikotina oli ebamugav ja kurb, kuid nüüd käin ma tööl, kus higistan pea iga päev nagu jõusaalis, ent mu higi ei haise enam. Vähemalt mitte nii, et rikub riideid ja levib kaugele. Ma olen päris kindel, et mu higi haiseb vähem tänu sellele, et ma ei joo enam kohvi, aga see pole ainus asi, mille olen avastanud. Apteegis soovitati antiperspirandi asemel proovida Lavilini deodoranti ja see tõesti neutraliseerib ebameeldiva lõhna. See ei oleks varem kindlasti sama tõhus olnud, aga praegu päästab see mu tööpäevi küll, sest mu särgi küljes on päeva lõpuks vaid aimatav lõhn. Lisaks avastasin Sanytoli desinfitseerimisvahendi riietele, mis samuti päriselt eemaldab ebameeldivad lõhnad, mitte ainult ei luba seda teha. Tunnistan, et ma ei ole kummagi koostisosasid uurinud, sest ma ei taha teada, mis mürke need sisaldavad, tahan lihtsalt elada nii, et ma ei haise. Olgu see elu siis kasvõi lühem…

Kõige suurem muutus pärast koroonat ongi see, et käin nüüd tööl. Kõik, kes on aegade jooksul muretsenud, et Silver minust (või minu ülevalpidamisest) tüdineb ja ma ise hariduse ning töökogemuseta tööd ei leia, saavad nüüd rahulikumalt magada – Silver ei ole minust tüdinenud ja vaatamata põhiharidusele ning olematule töökogemusele ei olnud mul raske tööd leida. Võiksin isegi öelda, et töö leidis minu ja seda oodatust aasta varem ehk eriala omandamine jäi vahele ning õpin kõike töö käigus.

Oma kabinetis. Sellises suures ja lärmakas.

Plaanisingi tegelikult täna pikemalt oma tööst kirjutada, aga jätan selle järgmiseks korraks, sest mul on veel muid tegemisi ja reedest on nii suur unevõlg üleval, et tahaksin täna vara magama jõuda. Vähemalt teate nüüd, et olen elus ega haise enam ja ma luban, et järgmist postitust ei pea te kaks kuud ootama.

Tsau!

Unenägu hoiatas ette, et mul on koroona, aga ma ei võtnud seda tõsiselt…

~ Liivi ~ 4 Comments

Olen seda postitust neli päeva kirjutanud, nii et ajalise poole pealt võib see kohati segane olla.

Kes jälgivad mind Instagramis, need on kursis, et ma olen Covid-19 positiivne. Nüüd on kursis ka need, kes ei jälgi, aga heietan siiski pikemalt, sest mul pole und. Olen kaks ja pool päeva voodis vedelenud ning suure osa ajast maganud, nii et vahelduseks on praegu mõnusalt selge olla. (Oligi ainult vahelduseks.) Mitte hea, aga selge. Nii võiks nüüd isolatsiooni lõpuni olla, siis ehk jõuan iga päev ühe postituse kirjutada (hahaha), midagi muud nagunii teha pole. Või noh, teha on küll, aga füüsiliselt millekski jaksu ei ole.

Alustan sellest, et ma olen saanud esimese vaktsiinisüsti kätte. Täpsemalt ikka õlga siis, nagu kõik teised. Mul oleksid mõlemad doosid käes, kui ma poleks juuni keskel kartma hakanud ja vaktsineerimisaja tühistanud. Ma niigi olin vaktsiini suhtes väga kõhklev ja kui nägin, et olin broneerinud endale aja 16.06 kell 18:06, siis mulle karjusid silma ainult 666 ja see tundus halb enne. Võib-olla oligi, aga millegi muu suhtes, sest eelmisel kuul jõudsin lõpuks vaktsineerima ja sellega ei kaasnenud ühtegi kõrvaltoimet peale valusa süstikoha, isegi münt ei jäänud õla külge kinni.

Me päriselt tegime peres mündikatsed ära ja mu kevadel vaktsineeritud ema süstikoha külge hakkas münt väga hästi, mitme teise koha peale ka. Vaktsineerimata vend oli samuti “magnetiline”. Mina oma kuiva nahaga ei võtnud ühtegi münti külge, aga pärast sauna oleksin võinud neid niiskele nahale ritta laduda. Mitte ainult münte, vaid ka 50-sendiseid, mida magnet ei võta. Kes on vaadanud tõestusvideoid magnetilistest süstikohtadest ja on mõelnud, et kasutatud on läbipaistvat teipi või muud sellist, siis ei pea sugugi nii palju vaeva nägema. Kes on neid videoid aga tõsiselt võtnud, siis kas pole huvitav “magnet” see vaktsiin, mis tõmbab enda külge nii kaheeuroseid, 20-sendiseid kui ka külmikumagneteid?

Rõhutan, et ma pole vaktsiinipooldaja ega vastane ning aktsepteerin iga inimese valikut, ent umbluud (muudab magnetiliseks, kiibistatakse, valitsus jälgib jne) ma ei usu ja selle levitamist peab tobedaks. Samuti ei usu ma seda, et vaktsiinid on täiesti ohutud, nii et ma ei poolda ka nende pealesurumist. Pooldan valikuvõimalust ja -vabadust, aga tunnistan, et mul on praegu hea meel, et minu ümber olevad inimesed on valinud vaktsineerimise. Loodan südamest, et see kaitseb neid praegu, sest kõik mu pereliikmed on mu lähikontaktsed, ka minu 84-aastane vanaema…

Niisiis, ööl vastu reedet (20.08) nägin unes, et pidime minema Silveriga lennuki peale, aga mind ei lastud väravast edasi, sest seal hakkas kollane tuli põlema, mis andis teada, et mul on e-koroona. Pidin jääma ootama meeskonda, kes mind uuesti testib. Unenägu oli pikem, aga see oli see osa, mis meelde jäi. Hommikul ärkasin paistes kurgu tundega ja mõtlesin, et seetõttu nägingi sellist und, alateadvuse hirm või nii, kuigi ma pole koroonat otseselt kartnud. Pärast hambapesu läks imelik tunne üle ja mingeid kahtlusi see minus ei tekitanud. Edasi läksin sõbranna juurde hommikukohvi jooma ja rääkisin talle ka oma unenäost. Heitsin isegi nalja, et äkki mul ongi praegu koroona… Appi, kui hea nali, haha! Päris nõme oli talle paar päeva hiljem helistada ja öelda, et ma ei tunne lõhna ega maitset…

Laupäeva hommikul oli samuti neelus imelik tunne, otseselt valus ei olnud, aga miski häiris. Ka see läks kiiresti üle, nii et läksin muretult maale sauna. Nagu igal laupäeval, tegi sama ka õde lastega, vanaema, onu – meid oli kokku neliteist… Mitte siis saunas, seal käisime ikka eraldi, kuid majas olime lähestikku ja sõime kooke, mille mina lahti lõikasin. Päris ükshaaval me aga ka saunas ei käi, nii et mina võtsin leili koos vanaemaga… Enne seda maitsesime veel samast pudelist alkoholivaba õlut, mina esimesena, siis vanaema ning edasi jõi seda onu. Koju tulin ma nelja lapsega, ainult et kaks neist on õe omad, kes tulid paariks päevaks külla. Etteruttavalt ütlen ära, et saan nüüd pikalt tädirolli täita.

Igatahes, laupäeva õhtuks läks nina kinni, aga ei midagi sellist, millest ninasprei poleks jagu saanud. Järgmisel hommikul oli pea uimane, kraadiklaas näitas 37,2 kraadi, isu ei olnud, kohv maitses imelikult… Lõuna ajal sõin pitsat, mis tundus vana, sest see oli nii kuiv ja maitsetu. Läti värsked soolakurgid olid sama maitsetud. Eelmisel päeval maalt kaasa võetud koogitükk polnud ka enam hea. Pärast kolmandat käiku koitis, et äkki pole asi toidus. Hakkasin kõike proovima – ploomi, juustu, apelsinimahla – aga ei midagi, ma ei tundnud maitset. Paar tundi hiljem kadus ka lõhnataju. Mul ei olnud sellist nohu ega ninakinnisust, et oleksin saanud sümptomid selle kaela ajada. Mul ei ole varem ühegi nohuga sellist asja ka olnud, et ma üldse maitset ega lõhna ei tunne. Isegi mitte õrnalt. Mitte midagi. Null!

Minu sisetunne hakkas maitsemeele kadumisega ütlema, et mul on koroona, Silveri jaoks oli kahtlane aga see, kui kuulis pühapäeva õhtul, et mul on 38 kraadi palavikku. Viimati olin nii kõrges palavikus siis, kui Kolmas oli väike beebi ja mul oli rinnapõletik. Koroonat ta siiski ei tahtnud uskuda, lihtsalt oli üllatunud, et mul ka kraadiklaas nii suuri numbreid näitab.

Pühapäev möödus mul peamiselt pikali olles, enesetunne kõige parem ei olnud. Esmaspäev oli täpselt samasugune. Hommikul näitas kraadilaas 37,2 ja õhtul 38, suurema osa ajast olin voodis, vahepeal käisin vaid Rakveres testimispunktis ning järgmine päev saingi vastuse, et olen Covid-19 positiivne. See ei tulnud mulle enam üllatusena, aga ma siiski lootsin viimase minutini, et tulemus on negatiivne, sest ma olin nii paljude inimestega kokku puutunud. Kui vastust nägin, siis mul oli enda koroonast suva, esimeseks emotsiooniks olid hoopis süümepiinad ja hirm lähikontaktsete pärast. Enne laupäeva liikusin ka ringi ja lisaks enda perele muutsin lähikontaktseteks Silveri vanemad, enda naabrinaise, sõbranna…

Täna on kõigil viimasest kontaktist 7-10 päeva möödas. Kõigil peale laste, kes minuga koos isolatsioonis viibivad – nemad on hoopis sama kaua minuga igapäevases kontaktis olnud. Jumal tänatud, siiani on kõik terved ja ma loodan, et nii jääb ka. Vaktsineerimata naabrinaise viisin päev enne sümptomite tekkimist Rakverre arsti juurde, aga tema kasutas BioBlocki ja usub, et see kaitses teda. Mina usun, et vaktsiinid kaitsesid teisi. Õel ja vennal ehk lihtsalt veab ning lastel on iseenesest suurem lootus pääseda kergelt. Võimalik peiteaeg ei ole küll veel päris möödas, aga tänaseks saab ikkagi juba kergemalt hingata. Igas mõttes.

Minnes tagasi teisipäeva juurde, siis sel päeval oli mul palju parem olla, palavik oli kadunud, pea selge ja energiat oli ka. Jaksu küll mitte, aga vähemalt oli lihtne ärkvel olla. Järgmisel päeval olin aga jälle udus, sest mul tekkis läbi maski hingamise tunne. Igal pool oli õhk ühesugune: umbne, soe, kuiv, hapnikuvaene. Sügavalt sisse hingates läksid kopsud ainult seest soojaks, hapnikku ei tulnud. Kui ma veel päriselt maski ette panin (koeraga õue minemiseks), siis ma oleks üldse nagu läbi padja hinganud. Mul ei olnud õhupuudus küll nii suur, et oleksin paanikasse läinud, aga väga ahistav oli siiski olla. Õnneks kestis see ainult neljapäeva õhtuni, siis mul hakkas hetkega nii hea, nagu ma polekski üldse haige. Isegi jaks oli tagasi. Kasutasin kohe võimalust ning tegin merisea ja rottide puurid korralikult korda (vana allapanu viskasin ära, puurid pesin duši all puhtaks), sest kerge koristamise jaoks ei ole mul enam nina – ma ei saa aru, kas piisab saepuru sõelumisest või on hais nii tugev, et tuleb kõik ära vahetada. Pärast jalutasin veel Dingoga kolm kilomeetrit ehk rohkem kui eelneval kolmel päeval kokku.

Tegelikult ei ole mul jaks päris tagasi, aga neljapäeva õhtust pole enam seda ka olnud, et mul paari kausi pesemise peale kõik lihased nõrkusest värisema hakkaks. Nüüd ma olen pigem kergelt uimane ja väsinud, nagu tavaliste külmetushaiguste ajal, kui nina on kinni ja pea paks. Praegu on ka nina veel veidi kinni, aga samas ei ole mul isegi mitte väikest nohu, pigem on nina seest liiga kuiv. Seda ma tunnen, et kuskil nina taga on kõik paistes ja hommikuti on kurgus üht-teist, mida välja köhatada, nii et päris möödas kõik ei ole, kuid haige ma ka välja ei näe. Enesetunne on muidugi kõikuv ja kaheksatunniseid tööpäevi ma ilmselt veel ei jaksaks teha, aga nädala pärast vast juba jaksan.

Ma oleksingi pidanud kolmapäevast tööpraktikaga alustama, aga see lükkus nüüd edasi. Haige pole ainult mina, vaid mu tulevane juhendaja ka. Mul oli eelmisel teisipäeval proovipäev, kus olime külg külje kõrval, jagasime tööriistu ja veetassi… Ei oska öelda, kas nakatasin mina teda või tema mind või nakatas keegi kolmas meid. Meil mõlemal tekkisid sümptomid samal ajal ja me kumbki ei tea, et oleksime koroonahaigega kokku puutunud. Mina käisin eelnevatel päevadel ainult poes ja sõitsin laevaga Soomest koju, kuid läksin autost otse kajutisse, mis oli juhuslikult nii lähedal, et kõndisin vaid kaks korrust kõrgemale ja kohe koridori alguses olimegi sihtpunktis, ma ei puutunud sellel teel kellegagi kokku. Tema käis ka ainult poes ja ühel vabaõhuüritusel, kus kellegagi otsest kontakti ei olnud. Tee nüüd selgeks, kust asi alguses sai, eks! Võimatu.

Mu tulevane juhendaja, kes on ühtlasi mu sõbranna peika, põeb oluliselt raskemalt, aga siiski koduseinte vahel. On see sellest, et ta pole ühtegi süsti saanud või on see lihtsalt juhus, ei tea, aga meie mõlema poolt (tema poolt rohkem, sest nad musitasid) lähikontaktseks muudetud sõbranna on praegu terve, nii et võib siiski oletada, et vaktsineerimisest on kasu. (Teadusuuringud muidugi ka kinnitavad seda, aga oma kogemus on ikka oma kogemus.) Mina igatahes ei tahtnud, et Silver tuleb mulle koju appi ja nakatub ka, parem saagu vaktsiini teine osa kätte ja loodetavasti aitab see tal terveks jääda.

Kui lapsed on siin nakatunud, siis nad põevad märkamatult või väga kergelt, nagu enamus lapsi ikka. Viieaastane õetütar kurtis teisipäeval, et tal on kõhuvalu ja oksehäda, jäi nuttes magama, aga ärkas pärast hea enesetundega. Ja väikese nohuga, mis on tal siiani. Minu Teine kurtis ka kahel päeval kõhu- ja peavalu ning oli näost ära, nii et midagi tal viga oli. Teised kaks on aga korras ja maale jäänud lapsed ei kurda ka millegi üle, vastupidi, nad on väga õnnelikud, et sedasi kümneks päevaks vanaema juurde said jääda, hehee. Vedas neil, jah. Teine siin juba pani paika, et järgmise suvevaheaja alguses on tema kümme päeva vanaema juures ja teised sel ajal seal ei käi – kõik peab ikka võrdne olema! Loodan lihtsalt, et siis toimub see kõik vabatahtlikult, mitte koroona pärast.

Pilt, mis kirjeldab mu viimast nädalat kõige paremini.

Kindlalt väita ei saa, aga kahtlustan, et hoopis Dingo põdes siin koos minuga. Ta on pühapäevast olnud minu kõrval igal hetkel, minu peal maganud, mind musitanud ja kolmapäevast muutus ta ise loiuks ning magas isegi rohkem kui mina. Nina jooksis tal ka vett ja ta tundus soojem kui muidu. Neljapäeva õhtuks oli tal parem, mängutujugi tuli sisse tagasi, ja reedeks oli kõik korras. Isegi liiga korras ehk energia ei mahu enam tema sisse ära. Oh jah, tahaks ka sellist energiat…

Mis ma oskan lõpetuseks öelda, õppige taas minu vigadest ja ärge muutuge liiga julgeks – kui ikka kurgus kraabib, siis olge kodus või vähemalt ärge jooge oma vanaemaga samast pudelist ega minge temaga sauna.

Kes on hetkel haiged, siis kiiret paranemist teile!

PS. Unenägu võib tõlgendada nii, et lennukile minek sümboliseerib uut algust (töökohta), mille koroona edasi lükkas (kollane tuli, punane oleks mind lennukist maha jätnud), aga kokkuvõttes läheb kõik siiski hästi.