Oleme kaalunud seda ühtepidi ja teistpidi ning jõudnud otsusele, et Dingole on vaja uut kodu, sest alevielu ei sobi talle. Jah, ma olen lugenud arvamusi, et Austraalia karjakoer ei sobi korterisse, aga see ei ole probleem. Korteris elamine sobib talle väga hästi, kuid korterist väljas on temaga raske. Eelkõige on tal endal raske, sest ta unustab õues kõik reeglid ja oma peremehed ning allub ainult oma instinktidele. Paraku on tema instinktid nii tugevad, et mina olen nende pärast neli korda kõhuli käinud…
Ma tean, et Austraalia karjakoerad teiste koertega väga ei sõbrusta, aga ma ei oodanud seda, et ta ei mahu nendega isegi samasse alevisse ära. Paraku on meil siin koeri palju ja raske on õues käia nii, et ta ühtegi liigikaaslast ei näe. Isegi kui ei näe, siis nende lõhna tunneb ikka ja sellest piisab, et olla terve aja kergelt meeleheitel. Mingil põhjusel on koos lume saabumisega see meeleheide süvenenud ja jalutuskäikudest on saanud üks suur stress. Ei, teda ei huvita keelamine, maiustused, mänguasjad ega muu selline. Teda ei huvitanud sellised asjad ka kutsikakoolis, teda huvitasid ainult teised kutsikad. Alguses huvitas teda küll rohkem mängimine, aga viimases tunnis oli ta juba puberteet valmis ja siis tahtis ta neljale koerale kallale minna, nii et jätkukoolitused on temaga ära jäänud.
Muus osas on ta peaaegu väga hea koer. Jah, ta võib olla mõnikord ettearvamatu ja ta ise üritab alati arvata ette teiste järgmised sammud, mis tähendab, et ta koperdab pidevalt jalus, aga temast lojaalsemat ja memmekamat koera on raske leida.
Minnes asja juurde, siis ideaalis sobiks Dingole kodu, mis asub alevist väljas ja on ümbritsetud metsadest ja põldudest. Sellise kodu ümber pole talle isegi aeda vaja, sest ta ei lähe kuskile. Kui just kuskil sõnnikut ei laotata… Maal olles on ta ühe korra kodu juurest ära jooksnud ja just sõnniku pärast, milles ta püherdada tahtis. Püherdas ära ja tuli tagasi. Paar korda on ta mulle järele ka jooksnud, kui ma olen kuskile läinud ega ole teda kaasa võtnud. Kui ta aga ei näe, et pererahvas ära läheb, siis hiljem ta jälgi ajama ei hakka, vaid ootab kenasti kodu juures.
Alevimaja sobib ka, kui see asub rahulikus tänavas ning on kõrge aiaga ümbritsetud, sest suurema osa ajast tahab ta nagunii toas olla, aga on hea, kui ta saab vahepeal oma hoovis palli taga ajada. Ta ei ole nii meeletult aktiivne nagu tõututvustuses välja tuuakse, talle täiesti sobib ka see, kui ta saab tund või paar aias oma asju ajada, selle kõrvale ta pikki jalutuskäike või jooksutamist ei vaja. Kui õues on kole ilm, siis ei taha ta kokku isegi ühte tundi õues olla, vaid teeb ruttu oma hädad ära ja kibeleb tagasi tuppa. Nii-öelda õuekoeraks ta ei sobi, talle ei meeldi olla üksi ja ta on harjunud magama peremehe voodi ees või voodis, kui põrandal hakkab jahe. Võimalik et see on hoopis vastupidi ja ta magab voodi ees siis, kui voodis hakkab palav, hehee.
Rääkides nüüd edasi Dingo uuest kodust, siis see peaks kindlasti asuma Kadrinas või lähiümbruses ja majas peaks olema kuus tuba või võimalus need väikese ümberplaneerimisega luua, et me mahuksime ka mugavalt tema uude koju…
Vabandust, kui eelnev eksitavalt mõjuv jutt teid veidi ärritas, aga tõsi on see, et me oleme hakanud eelkõige Dingo pärast taas majale mõtlema. Mulle küll endiselt meeldib mõte korteri kuuetoaliseks ehitamisest, aga see ei lahenda olukorda, kus koeraga on raske alevis liikuda ning kus me ei saa Silveriga kahekesi kuskil käia, sest lapsed ei saa koeraga hakkama. Ühe öö me olime nüüd kodust eemal, mu õde tuli meile koera jalutama ning ka tema käis kõhuli… Keskmist kasvu koera kohta on Dingo väga tugev, ikka VÄGA tugev. Ma olen ka naise kohta tugev, aga sellel koeral lohisen järel nagu tühi kott.
Teine asi on see, et me vist leiame enne kuuetoalise maja kui saame korterit ümber ehitada, sest seda pole mõtet enne suurt rekonstrueerimist teha, aga viimast oleme oodanud juba kümme aastat ja veel pole teada, millal see juhtub. Nali naljaks, aga kui koosolekul öeldi, et keegi ei hakkaks vannitoas remonti tegema, sest peagi lähevad kõik torud vahetusse, siis me olime veidi mures, kuna me olime siis remondi alles lõpetanud, ent nüüd me tahame juba ise uut remonti teha, kuid ei saa, sest varsti hakatakse torusid vahetama.
Kuna Kadrinas ja lähiümbruses tuleb harva midagi avalikult müüki ja veel harvem on see heas seisukorras maja, siis ei jää meil muud üle, kui loota õnnele, et leiame midagi ise avalikult otsides. Kui keegi kohalikest hakkab maja müüma või teab kedagi, kes hakkab, siis andke mulle teada.
Ideaalis ehitaksime midagi Nõmmikule, aga seda me lubada ei saa ja praegu ei oleks see ka mõistlik, võib-olla juhtub see kümne aasta pärast, kui lapsed on suured. Praegu on meie jaoks oluline, et lapsed saavad kerge jalavaevaga kooli ja koju ega sõltu meist või ühistranspordist, mistõttu otsime maja alevisse või alevi serva. Nagu juba eespool mainisin, siis majas võiks olla kuus tuba või võimalus ruume sedasi poolitada, et iga laps saaks endale oma toa, kasvõi pisikesegi. Palju asju võiks veel olla, aga kuna siin on raske leida maja, rääkimata ideaalsest majast, siis oleme avatud kõigele, mille hinnaklass on kuni 250 000 eurot. Ehitamist ei ole mõtet soovitada, selle jaoks meil piisavat omafinantseeringut ei ole, pankadega on sel teemal juba suheldud.
Mingi aeg lisan kuulutuse ka Facebooki, täna ilmselt enam ei jõua ja ma ei tea, kas ma seda pärast homset tööpäevagi jõuan, kuid kui ükskord seda näete, siis jagamine on teretulnud. Tõenäosus sedasi siin maja leida on küll väike, aga proovida tasub, eks – äkki veab ja uus aasta toob meile uue kodu. Kui ei, siis kahe aasta pärast pidavat üks ruumikas heas seisus maja müüki tulema ja me loodame olla siis järjekorras esimesed huvilised. Et jah, sellised on lood siin Kadrinas, kust keegi ei taha ära kolida. Meie ka mitte.
Kui keegi teist on samamoodi oma ostusoovist kuulutanud, siis kuidas läinud on? Tuli pakkumisi ja leidsite uue kodu?
Minul ja Silveril on asjad läinud kuidagi nii, et me mitte ainult ei tea teineteise paroole, vaid meie peamised meiliaadressid on omavahel ühendatud ehk tema näeb enda nimega sisse logides ka minu postkasti ja vastupidi. Kuna me oleme nagunii juba kui üks inimene, siis ei olnud minu jaoks probleem tema uut telefoni seadistades logida sisse enda Google kontoga, sest tema omaga see ei õnnestunud. Sellest on aasta möödas ja siiani on see nii jäänud, mis tähendab, et Silver saab teavitusi minule saabunud kirjade kohta. Mul on sellest suva. Temal ka ja reeglina ta minu kirju ei ava, aga eelmisel kuul see juhtus – mingi kõrgem võim pani teda saabunud teadet automaatselt avama ja see tõi endaga kaasa selle postituse siin.
Kusjuures kirja ta ei lugenud, lihtsalt ütles mulle kõne ajal, et Ruth saatis mulle mingi koostööpakkumise ja ta kogemata avas selle. Läksin siis vaatama, mida Ruth mulle pakub ja hakkasin naerma, sest tema ei pakkunud midagi, hoopis Kirsten pakkus Ruth Terrasse kodulõhnastajaid. Lasin kirja kiirelt silmadega üle ja pobisesin mõned kohad ette: “Ruth Terras bränd sündis…100% looduslik tooraine…on loodud eestlastele arvestades nende lõhnaeelistusi…mulle väga meeldiks, kui testiksid Ruth Ter…” Silver katkestas mind poole sõna pealt ja peaaegu karjatas: “Jah! Ütle jah!!!” Neelasin sõnulõpu alla ja mõtlesin, et kust see nüüd tuli. “Me kodu vist ikka väga haiseb sinu jaoks”, muigasin tema reaktiooni peale. Nali naljaks, aga tuli välja, et haiseski…
Iga kord, kui Silver Soomest tuli, siis ta mainis, et korteris haiseb nagu loomaaias, aga ma mõtlesin, et ta veidi liialdab, sest ma ei tundnud midagi. Mitte et ma kunagi poleks tundnud, aga ebameeldiva lõhna peale olen näriliste puurid korda teinud, kasside vetsu puhastanud, koera pesnud ja asi on kontrolli all tundunud. Silveri jaoks aga oli asi kontrolli all alles siis, kui lõhnaküünal oli mitu tundi põlenud. Õnneks piisas lõhnaküünlast, kuigi mõnikord vaatas ta poes igatsevalt ka “õhuvärskendajaid”. Teate küll, need on need aerosoolid, mis õhku kuidagi ei värskenda, aga ajavad iiveldama ja panevad pea valutama. Vähemalt minuga on nii ja seetõttu pole meie kodus kunstlikult lõhnavat kodukeemiat, vaid ainult lõhnatu või looduslikult lõhnav ökokraam.
Ettevuristatud üksikutest lausejuppidest sai Silver aru, et Ruth Terrase kodulõhnastajad võiksid mulle sobida ja temale sobib kõik, mis lõhnab loomadest üle, nii et ta pani selle koostöö minu jaoks lukku. Või mina panin selle tema jaoks lukku. Vahet ei ole, sest me mõlemad tahtsime Ruth Terrast oma koju. Mina juba seetõttu, et minu eeterlikest õlidest valmistatud kodulõhnastajad on ainult pulkade läheduses tuntavad olnud ja ma tahtsin puhtast uudishimust teada, kui hästi kellelgi teisel on sama asi õnnestunud.
Enne, kui jagan muljeid koos eluliste tootepiltidega, tutvustan lühidalt kirja saatnud Ruthi:
Ruth Terras on kodumaine ruumilõhnastajate bränd, kelle tooted on 100% looduslikud ja läbi eeterlike õlide toime ka toetava mõjuga.
Valikus on 5 kodulõhnastajat, 3 autolõhnastajat, 5 eeterlike õlide segu ja 20 puhast eeterlikku õli. Kinkekomplektide seest leiab veel karurasvaseebi ja hõbedast kõrvarõngad valge Shell pärliga.
Kodulõhnastajad lõhnavad kuni 52 nädalat – oleneb pulkade arvust ja nende pööramise sagedusest.
Iga kodulõhnastaja ostu pealt annetatakse 1 € MTÜ-le Heategevus Eestis.
Ma ütlesin, et teen lühidalt ja nelja punktiga saingi kõik olulisema öeldud.
Niisiis, minnes nüüd konkreetselt kodulõhnastajate juurde, siis mulle avanes õnn katetada ära kõik viis “kellaaega” ja nendest piisab, et peita ära seitsme looma lõhn. Jeerum, ma ei olnudki enne meie loomi kokku lugenud, pidin sõrmede peal kontrollima, kas neid on tõesti nii palju…
Musti, Täpike ja Piiksu elavad esikus, nii et nemad tervitavad kõiki oma lõhnaga, hehee.
Kuna meil on esik, köök ja elutuba omavahel avatud, tuleb ruumi suuruseks ligi 40 m2, ent 7.19 PM jaoks pole see probleem, lõhn levib igasse nurka, isegi trepikotta, kuigi mul pole kõik kuus pulka kasutuses. Ma ise seda enam nii kaugele ei taju, kuid riiulist möödudes tuleb jõulutunne peale küll, sest minu jaoks just sedasi see lõhnab. Nüüd lugesin, et selles on vürtsikas kaneel, apelsin ja rosmariin, seega pole vist ime, et mulle see veidi jõulune tundub. Või siis päris jõulune, sest suvel ma seda lõhnastajat riiulile ei paneks, kuid järgmise aasta detsembris võiks kodu süda olla taas täitunud 7.19 PM hubase hõnguga.
Kui Silver nüüd Soomest tuli, siis just see lõhn võttis ta juba trepikojas vastu ning tuppa astudes ütles ta esimest korda, et kodus on nii hea lõhn, ei mingit roti- ega kassihaisu. Mõne aja pärast küll küsis, kas aroom veidi liiga tugev ei ole, aga samas tõdes, et vastu see ei hakka. Tänaseks on temagi nina harjunud ja lõhna tajub ta ainult riiuli lähedal.
Ruubi ja Robin, kelle wc on panipaigas, kust mõnikord levivad aroomid ka esikusse.
Kassituba on laste pandud nimi panipaigale, aga see väga vale polegi, sest kassid veedavad seal rohkem aega kui keegi teine. Tegu on umbes 2,5 m2 väikese ruumiga, mille ukses on kasside jaoks ava, nii et lõhnad seal kinni ei ole. Liivakast lõhnab esikusse välja küll vaid siis, kui ma olen viis korda järjest unustanud liiva osta ja kiht kastis on kole õhukeseks jäänud, kuid väikeses ruumis endas on pea alati mingi lõhn sees. Ruth Terras 6.07 AM Pure and Serene sobib väikesesse kuiva ruumi ja meie panipaik on selle jaoks ideaalne koht. Kümneruutmeetrises magamistoas seda lõhnastajat eriti tunda ei olnud, kuid panipaigas hõljub küll apelsinine värskus.
Viieaastane Muri on meie peres ainus (peale minu siis), kes oskab paigal püsida.
Muri elab suurte poiste toas ja nemad vastutavad puuri sanitaarpuhastuse eest, suurpuhastust teen mina. Sageli juhtub küll nii, et pean suurpuhatust tegema seetõttu, et sanitaarpuhastused on jäänud õigel ajal tegemata, mis tähendab ka seda, et mõnel hommikul tervitab mind poiste pisikeses umbes magamistoas kerge sigala. Kokku elab seal ikkagi kolm põrsast – kaks neist küll heina sisse oma hädasid ei tee, aga trenniriideid ja juustuseid sokke nad ka omal algatusel pesukorvi ei vii.
Õnneks lõhnab seal nüüd rohkem 11.23 PM Pure and Mellow järele, mis on Ruth Terrase lõhnavalikust mu lemmik. Pure and Mellow täidab ruumi kergelt magusa värskusega ja lõhnab võrdlemisi tugevalt. Poiste magamistuba on 9 m2 väike ja neli pulka on seal ehk isegi liiga palju, aga pead see siiski kellelgi valutama ei pane. Lõhnad on küll maitseasi, aga kui ma peaksin viiest kodulõhnast kellelegi ühe kinkima, siis just 11.23 PM-i, sest mulle tundub, et sellega on kõige väiksem tõenäosus mööda panna. Pure and Mellow lõhnab mõnusalt mahedalt, mistõttu võiks see kas meeldida või ükskõikseks jätta, aga vastu ei tohiks hakata.
Dingo on minu sabarakk ja ta on esimesest päevast alates maganud meie toas.
Meie koer ei lõhna enamasti nagu koer, kuid mõnikord lõhnab ta nagu surnud rott või kanas*tt või mädanenud kala või värskelt põllule laotatud sõnnik… Dingo ei ole kunagi maal kodu juurest ära jooksnud, aga ühe korra ta seda ootamatult tegi ja seda ainult seetõttu, et kilomeetri kaugusel veeti sõnnikut ja tal oli vaja käia seal sees püherdamas. Austaalia karjakoera karv võib küll olla mustusthülgav, aga haisu see ei hülga ning mõnikord haiseb ta veel pärast pesugi nagu hapusilk, nii et selle koeraga kuluvad kõik kodulõhnastajad ära. Pisema ruumilõhnastaja võiks talle lausa kaela rippuma panna..
4.55 AM oli esmalt köögis riiulil, aga see ei täitnud lõhnaga kogu ruumi, nii et edasi rändas see kassituppa ja sealt omakorda meie magamistuppa, sest seal jäi 6.07 AM liiga lahjaks. Minu jaoks oli Pure and Dare alguses veidi liiga tsitronellane, aga nüüd, kus vedelikust on juba pool kadunud, domineerib rohkem mentooli kargus ja see mulle juba meeldib. Muide, pool vedelikust on kadunud umbes viie nädala ja kuue pulgaga, nii et maksimum pulkade arvu juures võib üks pudel isegi üle kahe kuu kesta. Ma ütleksin, et 4.55 AM on üsna iseloomukas ega pruugi kõigile meeldida, aga siiani on see olnud ka kõige muutuvam ja üllatavam, nii et soovitan sellele võimaluse anda.
Mõtlesin küll, et vannitoas oleva kodulõhnastajaga ei saa siduda ühtegi looma, aga tegelikult saab, sest meil on hõbedased majasoomukad. Mida nad vannitoas söövad, seda ma ei tea, sest tapeet on endiselt seinas ja rätikud terved, aga millestki nad seal toituma peavad, nad on siin olnud ikkagi kauem kui meie. Meid nad igatahes ei sega, nii et mingit võitlust me nendega ei pea, vastupidi, hommikuti ma hoopis jälgin, et ma ühelegi kabuhirmus põgenevale majasoomukale peale ei astuks.
Majasoomukad vetsus ei haise, aga vets on ikkagi vets, nii et kodulõhnastaja kulub seal enim ära. Minu jaoks on 2.48 PM Pure and Spunky viiest kodulõhnastajat kõige intensiivsem, mistõttu sobibki see hästi vannituppa, sest muid aroome seal enam tunda pole olnud . Ühe öö oli see ka meie toas, aga seal oli lõpuks tunne, et ma söön seda lõhna – mõju oli liiga tugev, kuigi kasutasin ainult kolme pulka. Naljakas, sest 2.48 PM oli see, mida esimese hooga enda lemmikuks pidasin, aga tuli välja, et see on hoopis ainus, mille sees ma ei jaksa pikalt olla. Kusjuures autos meeldib see mulle väga, seal ei mõju see nii intensiivsena, pigem vastupidi, pean pudelit sageli tagurpidi keerama, et lõhna oleks rohkem tunda.
Koostises on sidrunheina, piparmündi ja invgeri eeterlik õli.
Ongi kõik, rohkem meil loomi ega kodulõhnastajaid ei ole, aga ma ei saa lubada, et neid juurde ei tule. Kodulõhnastajaid siis, mitte loomi, viimastest aitab küll. Võib-olla…
Liigume nüüd aga kõige toredama osa juurde ehk mul on teile ka midagi. Kes on Ruth Terrasega juba tuttav, siis milline “kellaaeg” teile enim meeldib? Kes ei ole tuttav, siis Ruth Terras kingib ühele lugejale 50-eurose kinkekaardi, et saaksite ka enda kodu täita loodusliku ja toetava lõhnaga. Loosis osalemiseks jagage postituse all mõtteid enda unistuste kodulõhnast või andke teada, milline Ruth Terrase kodulõhnastaja teile kõige huvitavam tundub. Kingituse loosin välja 24. detsembril, et muuta kellegi jõululaupäev veel ilusamaks.
25. detsember – Väikese hilinemisega sai kinkekaardi endale reet – häid jõule Sulle ja kõigile teistele samuti!
NB! Ruth Terrase ruumilõhnastajaid saab oma ninaga nuusutada järgmiste edasimüüjate juures:
Tallinn LEVI Home – Solaris Keskus Eliksiir – Järve Keskus, Selveri kassade vastas Aatrium – Järve Keskus Teele – Baltijaama Turg 2. korrus
Haapsalu Lillerand – Rannarootsi Keskus
Tartu LEVI – Tartu Kaubamaja 2. korrus Gardest – Roheline 14
Pärnu Sonne – Kuninga tn 34 Testosteroon – Aia 8
Valga Lillepood Bellis – Valga Selver
Paide Loits – Keskväljak 3
Võru GiftKink – Tartu tn 25
Kuressaare Saaremaa Kaubamaja 2. korrus
Viimsi Piste – Viimsi Kaubanduskeskus 2. korrus Viimsi Lihapood – Rohuneeme tee 35
Soovitan jälgida ka Ruth Terrase Facebooki lehte, kui soovite olla kursis, millistel laatadel või üritustel nad osalevad või kus järgmine kord pop-up poe püsti panevad.
Loodetavasti ei tule mul nüüd silm peast välja, et vana asja meenutan, aga kahjuks ei ole ma unustanud, kuidas kolm aastat tagasi tekkis minu abikaasa sissetulekust sõltumise postitusest ühiskondlik mure, kus erinevates blogides ja nende kommentaariumites arutleti otse või läbi lillede selle üle, kui valesti ma elan ja mõtlen, et olen hariduse ja töökogemuseta kodune ema ning sõltun ebamugavustundeta oma abikaasast. Ma ei ole unustanud ka toetust nendelt, kes mõistsid või vähemalt aktsepteerisid meie valikuid ega leidnud, et minu riskide analüüsimine on nende probleem – te ei kujuta ette, kui väga mul oli seda siis vaja!
Paraku jäid mind kummitama just need etteheitvad ja “murelikud” kommentaarid, mis on mitu aastat vahelduva eduga PMS-i ajal mu peas mänginud. Nüüd, kus ma pole enam kodune – ega isegi madalapalgaline – tahaksin nendele kommentaaridele sarkastiliselt vastata, aga ma tean, et ma ei tunneks end pärast paremini. Õnneks saab end paremini tunda Birgit, kes muretses tookord minu liiga mugava elu pärast, sest see on praegu viimane sõna, millega mu argipäeva kirjeldada. Heh, selle kirjutamise järel tegelikult isegi hakkas veidi kergem…
Igatahes, mul on meeles ka üks kommentaar, kus mulle üritati selgeks teha, et enda teenitud raha pangakontol nägemine on ikka hoopis teine asi ja küll ma oma esimesel palgapäeval kogen, kui hea tunne see on. Mul oli möödunud kuul esimene palgapäev ja ma veidi isegi ootasin mingit erilist tunnet, aga pean tõdema, et mul kaasnes sellega null emotsiooni. Minu jaoks oli see ikka lihtsalt number meie pere eelarves. Hea tunne oli siis, kui sain Maksu- ja Tolliametilt teate, et olen registreeritud töötamise registris ja hea tunne on hommikuti tehasesse sisse astuda, kuid raha, mis kanti minu ja Silveri ühiselt hallatavale pangakontole, mingit “vau, minu teenitud raha” momenti ei tekitanud.
Ma ei saa sinna midagi parata, aga mul ilmselgelt ei ole rahaga sellist suhet nagu paljudel teistel. Minu jaoks on see alati lihtsalt (mitte ajada segamini sõnaga “kergelt”) tulnud ja läinud ning olnud kõigest raha. Enda teenitud raha ka tuli ja läks, sest kui hakkasin enda pangakontolt paari arvet maksma, siis maksin juba kõik ära ja suurt midagi sinna alles ei jäänud. Mis seal ikka, kuu lõpus võtsin Silveri kontolt juurde… Jah, võtsin, mitte ei küsinud, palunud, nurunud ega muud sellist, sest see on meie ühine raha. Mul on kahju, kui selline väljaütlemine taas kedagi häirib, aga katsuge näha selles ka minu panust. Kes seda ei näe, siis muretsema te ei pea, Silver on näinud seda kõik need aastad ning see on see, mis loeb.
Kui teised on siin oma pead vaevanud, et mis küll saab, kui mul meest enam kõrval ei ole, siis meie jaoks on olnud murekoht pigem see, mis saab siis, kui mind enam Silveri kõrval ei ole. Tema jääb minuta keerulisemasse olukorda kui mina temata. Mu elu on küll kindlustatud, aga kodune inimene ei saa end kuuekohalise summa peale kindlustada, nii et minu surma või invaliidistumise korral ei saa Silveri elu olema majanduslikult muretu. Veel raskemasse olukorda jääks ta siis, kui tahaksin lahutust ning poolt meie ühisvarast, et mingi karvasega välismaale pageda, kust ma iial ei hakka talle elatist maksma. Antud variant tundub muidugi absurdne, aga mind on sellise ohu eest palju kordi hoiatatud, seega peaks ka Silver olema valmis võimaluseks, et ühel suvalisel päeval ei armasta ma enam ei teda ega lapsi. Ikka juhtub ju! Paraku ta ei ole selleks valmis, nii et temal on vaja mind rohkem kui minul teda. Seda siis elukorralduslikus mõttes, emotsionaalses mõttes vajame teineteist võrdselt ning kumbki meist ei hakka siin kellegi teisega kuskile põgenema.
Sellega, et ma tööle läksin, ei muutu me elukorralduses midagi, Silver jääb endiselt teedeehitajaks ja kodune elu on ka edaspidi aastas vähemalt poole ainult minu õlgadel. See ongi minu panus, milleta tema ei saaks teha tööd, mis talle meeldib ja sobib ning millega ta teenib nädalas rohkem kui mina kuuga. Kui ta kord jäädavalt kodumaale tagasi tuleb, siis ikka sama ameti peale ehk kaheksast viieni ma teda töötamas ei näe. Ma isegi ei oota seda temalt, sest meie elukorraldus on alati selline olnud ja minu jaoks on see loomulik. Samamoodi ei oota Silver minult rahalist panust (toredaks boonuseks peab seda küll), ent ta ootas, et ma leiaksin endale mingi tegevuse, mis ei laseks mul koduseinte vahel manduda. Ei, ta ei kartnud, et minuga pole varsti millestki rääkida ja ta peab endale uue naise otsima, nagu mulle kolm aastat tagasi ennustati… Ta kartis hoopis mu vaimse tervise pärast. Õigustatult, sest vaatamata sellele, et Silveri jaoks olen ma asendamatu, ei leidnud ma kodus enam piisavalt rakendust, et tunda end vajalikuna, aga just nii ma end tunda soovisin.
Nüüd olen ma nii korralikult rakendatud, et ma ei jõua ära oodata, millal Silver koduseks jääb, sest pärast füüsiliselt rasket tööpäeva ei ole mul jaksu teiseks tööpäevaks kodus. Kõige rohkem on kannatanud laste hinded, kuna ma ei hinga neile enam kuklasse, vaid lasen neil ise oma asjade eest vastutada. Pingeline trimestri lõpp paraku näitas, et nad siiski vajavad kuklassehingamist ja selles on Silver minust parem. Täpsustan siis, et ta pole mitte minust karmim, vaid kannatlikum ja järjepidevam.
Kaua me enam ootama ei pea, praeguste plaanide põhjal tuleb ta järgmise nädala lõpus koju ja enne maikuud ta tõenäoliselt kuskile ei lähe. Muide, isegi selle pika talvepuhkuse ajal saab olema tema sissetulek suurem, nii et kui me mõõdaks teineteise panust rahas, siis Silver võiks terve talve teleri ees õllet juua, aga ma tean, et selle asemel ootab mind töölt tulles korras kodu, jalutatud koer ja soe söök. Korra olen seda ühel reedel juba tunda saanud ja see oli väga mõnus lõpp töönädalale. Veidi harjumatu saab see küll olema, et enam ei ole me koos kodused, vaid mina tulen töölt õliste ja rakkus kätega ning mees ootab mind kodus pliidi ääres, käed puhtad ja pehmed. Huvitav, kas sellises olukorras häirib Birgitit ka Silveri mugav elu või tema saab mehena hoopis kiita, et ta kodu korras hoiab ja lastega tegeleb…
Meie elu hakkabki nüüd sedasi välja nägema, et mina töötan aasta läbi ja poole sellest ajast vean ka kodust vankrit üksi ning Silver töötab aastas veidi üle kuue kuu ja ülejäänud aja on kodune. Talvel saab mu argielu küll oluliselt kergem olema, aga kui teda ei ole… Siis olen töötav üksikema, kellel on Austraalia karjakoer, hehee. Viimane on oluline info, sest see koer on laps ja töö ühes ehk täpselt selline väljakutse, mille eest tõututvustuses hoiatatakse. Väljakutse kõrval on ta palju muud ka, nii et ma praegu ei kurda siin, vaid lihtsalt tõden fakti, et pärast tööd on ta minu lisatöö, trenn, hobi, teraapia ja nii edasi.
Karjakoer Dingost kirjutan ma ehk järgmisel kuul pikemalt (siis saab juba aasta päevast, mil ta meile tuli), praeguse postituse mõte on rohkem siiski see, et minu pärast on asjatult muretsetud. Või peaksin ütlema, et minu elu enda standarditega võrdlemine on olnud mõttetu ja on mõttetu ka edaspidi… Ma üldse ei kahtlegi, et ka mu töö on selline, mille peale mõni tahaks öelda, et hariduseta ma paremat ei leiakski. Kui mõtled nii, siis küsi esmalt endalt, kelle jaoks paremat. Kes tahab aga taas korrata, kuidas tema ei suudaks iial elada nii nagu mina, siis ärge nähke vaeva – keegi ju ei käsigi teil samamoodi elada. Elage nii, et surres ei ole teil midagi kahetseda. Ma ükspäev mõtlesin, et kui ma peaksin praegu surema, siis mul oleks kahju vaid sellest, et ma oma elu kauem elada ei saa. Ma ei kahetseks midagi ega tunneks, et midagi on tegemata jäänud. Järelikult elan ma õigesti.
