Tere, keda pole ammu näinud!

Kes Instagramis ei ole, see võib arvata, et heitsin hinge, sest viimati kirjutasin kaks kuud tagasi, kui olin koroonas. Õnneks ei olnud ma sellele lähedal, põdesin pigem kergelt, aga kaks hapnikupuuduses veedetud päeva on küll veel nii hästi meeles, et uuesti ma seda kogeda ei tahaks.

Kõige rohkem läks õnneks sellega, et mu lähikontaktsed jäid terveks. Ma kaldun arvama, et proovipäeval ma olin pigem see, kes nakatus, mitte nakatas, sest kui mu üheksateistkümnest (!) lähikontaktsest keegi haigeks ei jäänud, siis tahan uskuda, et pooleldi vaktsineerituna ei levitanud ma haigust edasi. Samuti usun seda, et mu riskirühmas lähikontaktseid kaitses nende täielik vaktsineeritus. Päevi lugedes andiski mulle lootust teadmine, et mu 84-aastane vanaema on saanud kaks süsti, sest temaga oli mul lähim kontakt ja ma poleks seda üle elanud, kui ta oleks minu pärast lämbumissurma surnud. Meil on ikkagi kokkulepe, et ma kingin talle 100. sünnipäevaks paksu pildialbumi ja ma väga soovin, et mu vanaema selle albumi ära näeb.

Rääkides nüüd elust pärast koroonat, siis mu lõhna- ja maitsemeel taastusid väga kiiresti, aga kohvi ma enam juua ei suuda. Selle maitse on endiselt sama, kuid see lihtsalt ei meeldi mulle enam. Koos kohvijoomise harjumusega kadus ka vänge higihais, millega olin pikalt maadelnud. Jah, ma olen kaalunud varianti, et ma lihtsalt endiselt ei tunne hästi lõhnu, aga Silver nuusutas mu terve päeva seljas olnud pluusi ja kinnitas, et see ei haise. Lisaks tunnen ma väga hästi, kuidas laste trenniriided lõhnavad, nii et ma saan oma nina usaldada.

Kes pole minu olukorras olnud, see ei kujuta ettegi, milline elumuutus see on, kui lõunaks ei käi higihais üle pea. Ma olen aegade jooksul ära proovinud kõik kallimad antiperspirandid ja need on nahka ainult kuivatanud, mistõttu olen haisenud ja sügelenud… Minu jaoks on olnud kõik kodust eemal veedetud pikemad päevad ebamugavad, sest olen põdenud, et teised tunnevad mu higikat. Ma olen minema visanud hunniku riideid, sest need on jäänudki haisema. Ma ei ole raatsinud kanda oma ilusamaid riideid, kuna olen kartnud neid oma higiga rikkuda. Ma ei ole raatsinud endale ilusaid riideid isegi osta – 99% mu riietest ongi Paavli kaltsukast just sel põhjusel, et kahju oleks ära visata mitukümmend eurot maksnud pluusi, mida sain kanda ainult kolm korda. Ma ei taha nüüd öelda, et Paavlis on koledad riided, aga valik ei ole seal siiski päris selline nagu suuremates kaubamajades.

Ühesõnaga, elu higikotina oli ebamugav ja kurb, kuid nüüd käin ma tööl, kus higistan pea iga päev nagu jõusaalis, ent mu higi ei haise enam. Vähemalt mitte nii, et rikub riideid ja levib kaugele. Ma olen päris kindel, et mu higi haiseb vähem tänu sellele, et ma ei joo enam kohvi, aga see pole ainus asi, mille olen avastanud. Apteegis soovitati antiperspirandi asemel proovida Lavilini deodoranti ja see tõesti neutraliseerib ebameeldiva lõhna. See ei oleks varem kindlasti sama tõhus olnud, aga praegu päästab see mu tööpäevi küll, sest mu särgi küljes on päeva lõpuks vaid aimatav lõhn. Lisaks avastasin Sanytoli desinfitseerimisvahendi riietele, mis samuti päriselt eemaldab ebameeldivad lõhnad, mitte ainult ei luba seda teha. Tunnistan, et ma ei ole kummagi koostisosasid uurinud, sest ma ei taha teada, mis mürke need sisaldavad, tahan lihtsalt elada nii, et ma ei haise. Olgu see elu siis kasvõi lühem…

Kõige suurem muutus pärast koroonat ongi see, et käin nüüd tööl. Kõik, kes on aegade jooksul muretsenud, et Silver minust (või minu ülevalpidamisest) tüdineb ja ma ise hariduse ning töökogemuseta tööd ei leia, saavad nüüd rahulikumalt magada – Silver ei ole minust tüdinenud ja vaatamata põhiharidusele ning olematule töökogemusele ei olnud mul raske tööd leida. Võiksin isegi öelda, et töö leidis minu ja seda oodatust aasta varem ehk eriala omandamine jäi vahele ning õpin kõike töö käigus.

Plaanisingi tegelikult täna pikemalt oma tööst kirjutada, aga jätan selle järgmiseks korraks, sest mul on veel muid tegemisi ja reedest on nii suur unevõlg üleval, et tahaksin täna vara magama jõuda. Vähemalt teate nüüd, et olen elus ega haise enam ja ma luban, et järgmist postitust ei pea te kaks kuud ootama.

Tsau!

Olen seda postitust neli päeva kirjutanud, nii et ajalise poole pealt võib see kohati segane olla.

Kes jälgivad mind Instagramis, need on kursis, et ma olen Covid-19 positiivne. Nüüd on kursis ka need, kes ei jälgi, aga heietan siiski pikemalt, sest mul pole und. Olen kaks ja pool päeva voodis vedelenud ning suure osa ajast maganud, nii et vahelduseks on praegu mõnusalt selge olla. (Oligi ainult vahelduseks.) Mitte hea, aga selge. Nii võiks nüüd isolatsiooni lõpuni olla, siis ehk jõuan iga päev ühe postituse kirjutada (hahaha), midagi muud nagunii teha pole. Või noh, teha on küll, aga füüsiliselt millekski jaksu ei ole.

Alustan sellest, et ma olen saanud esimese vaktsiinisüsti kätte. Täpsemalt ikka õlga siis, nagu kõik teised. Mul oleksid mõlemad doosid käes, kui ma poleks juuni keskel kartma hakanud ja vaktsineerimisaja tühistanud. Ma niigi olin vaktsiini suhtes väga kõhklev ja kui nägin, et olin broneerinud endale aja 16.06 kell 18:06, siis mulle karjusid silma ainult 666 ja see tundus halb enne. Võib-olla oligi, aga millegi muu suhtes, sest eelmisel kuul jõudsin lõpuks vaktsineerima ja sellega ei kaasnenud ühtegi kõrvaltoimet peale valusa süstikoha, isegi münt ei jäänud õla külge kinni.

Me päriselt tegime peres mündikatsed ära ja mu kevadel vaktsineeritud ema süstikoha külge hakkas münt väga hästi, mitme teise koha peale ka. Vaktsineerimata vend oli samuti “magnetiline”. Mina oma kuiva nahaga ei võtnud ühtegi münti külge, aga pärast sauna oleksin võinud neid niiskele nahale ritta laduda. Mitte ainult münte, vaid ka 50-sendiseid, mida magnet ei võta. Kes on vaadanud tõestusvideoid magnetilistest süstikohtadest ja on mõelnud, et kasutatud on läbipaistvat teipi või muud sellist, siis ei pea sugugi nii palju vaeva nägema. Kes on neid videoid aga tõsiselt võtnud, siis kas pole huvitav “magnet” see vaktsiin, mis tõmbab enda külge nii kaheeuroseid, 20-sendiseid kui ka külmikumagneteid?

Rõhutan, et ma pole vaktsiinipooldaja ega vastane ning aktsepteerin iga inimese valikut, ent umbluud (muudab magnetiliseks, kiibistatakse, valitsus jälgib jne) ma ei usu ja selle levitamist peab tobedaks. Samuti ei usu ma seda, et vaktsiinid on täiesti ohutud, nii et ma ei poolda ka nende pealesurumist. Pooldan valikuvõimalust ja -vabadust, aga tunnistan, et mul on praegu hea meel, et minu ümber olevad inimesed on valinud vaktsineerimise. Loodan südamest, et see kaitseb neid praegu, sest kõik mu pereliikmed on mu lähikontaktsed, ka minu 84-aastane vanaema…

Niisiis, ööl vastu reedet (20.08) nägin unes, et pidime minema Silveriga lennuki peale, aga mind ei lastud väravast edasi, sest seal hakkas kollane tuli põlema, mis andis teada, et mul on e-koroona. Pidin jääma ootama meeskonda, kes mind uuesti testib. Unenägu oli pikem, aga see oli see osa, mis meelde jäi. Hommikul ärkasin paistes kurgu tundega ja mõtlesin, et seetõttu nägingi sellist und, alateadvuse hirm või nii, kuigi ma pole koroonat otseselt kartnud. Pärast hambapesu läks imelik tunne üle ja mingeid kahtlusi see minus ei tekitanud. Edasi läksin sõbranna juurde hommikukohvi jooma ja rääkisin talle ka oma unenäost. Heitsin isegi nalja, et äkki mul ongi praegu koroona… Appi, kui hea nali, haha! Päris nõme oli talle paar päeva hiljem helistada ja öelda, et ma ei tunne lõhna ega maitset…

Laupäeva hommikul oli samuti neelus imelik tunne, otseselt valus ei olnud, aga miski häiris. Ka see läks kiiresti üle, nii et läksin muretult maale sauna. Nagu igal laupäeval, tegi sama ka õde lastega, vanaema, onu – meid oli kokku neliteist… Mitte siis saunas, seal käisime ikka eraldi, kuid majas olime lähestikku ja sõime kooke, mille mina lahti lõikasin. Päris ükshaaval me aga ka saunas ei käi, nii et mina võtsin leili koos vanaemaga… Enne seda maitsesime veel samast pudelist alkoholivaba õlut, mina esimesena, siis vanaema ning edasi jõi seda onu. Koju tulin ma nelja lapsega, ainult et kaks neist on õe omad, kes tulid paariks päevaks külla. Etteruttavalt ütlen ära, et saan nüüd pikalt tädirolli täita.

Igatahes, laupäeva õhtuks läks nina kinni, aga ei midagi sellist, millest ninasprei poleks jagu saanud. Järgmisel hommikul oli pea uimane, kraadiklaas näitas 37,2 kraadi, isu ei olnud, kohv maitses imelikult… Lõuna ajal sõin pitsat, mis tundus vana, sest see oli nii kuiv ja maitsetu. Läti värsked soolakurgid olid sama maitsetud. Eelmisel päeval maalt kaasa võetud koogitükk polnud ka enam hea. Pärast kolmandat käiku koitis, et äkki pole asi toidus. Hakkasin kõike proovima – ploomi, juustu, apelsinimahla – aga ei midagi, ma ei tundnud maitset. Paar tundi hiljem kadus ka lõhnataju. Mul ei olnud sellist nohu ega ninakinnisust, et oleksin saanud sümptomid selle kaela ajada. Mul ei ole varem ühegi nohuga sellist asja ka olnud, et ma üldse maitset ega lõhna ei tunne. Isegi mitte õrnalt. Mitte midagi. Null!

Minu sisetunne hakkas maitsemeele kadumisega ütlema, et mul on koroona, Silveri jaoks oli kahtlane aga see, kui kuulis pühapäeva õhtul, et mul on 38 kraadi palavikku. Viimati olin nii kõrges palavikus siis, kui Kolmas oli väike beebi ja mul oli rinnapõletik. Koroonat ta siiski ei tahtnud uskuda, lihtsalt oli üllatunud, et mul ka kraadiklaas nii suuri numbreid näitab.

Pühapäev möödus mul peamiselt pikali olles, enesetunne kõige parem ei olnud. Esmaspäev oli täpselt samasugune. Hommikul näitas kraadilaas 37,2 ja õhtul 38, suurema osa ajast olin voodis, vahepeal käisin vaid Rakveres testimispunktis ning järgmine päev saingi vastuse, et olen Covid-19 positiivne. See ei tulnud mulle enam üllatusena, aga ma siiski lootsin viimase minutini, et tulemus on negatiivne, sest ma olin nii paljude inimestega kokku puutunud. Kui vastust nägin, siis mul oli enda koroonast suva, esimeseks emotsiooniks olid hoopis süümepiinad ja hirm lähikontaktsete pärast. Enne laupäeva liikusin ka ringi ja lisaks enda perele muutsin lähikontaktseteks Silveri vanemad, enda naabrinaise, sõbranna…

Täna on kõigil viimasest kontaktist 7-10 päeva möödas. Kõigil peale laste, kes minuga koos isolatsioonis viibivad – nemad on hoopis sama kaua minuga igapäevases kontaktis olnud. Jumal tänatud, siiani on kõik terved ja ma loodan, et nii jääb ka. Vaktsineerimata naabrinaise viisin päev enne sümptomite tekkimist Rakverre arsti juurde, aga tema kasutas BioBlocki ja usub, et see kaitses teda. Mina usun, et vaktsiinid kaitsesid teisi. Õel ja vennal ehk lihtsalt veab ning lastel on iseenesest suurem lootus pääseda kergelt. Võimalik peiteaeg ei ole küll veel päris möödas, aga tänaseks saab ikkagi juba kergemalt hingata. Igas mõttes.

Minnes tagasi teisipäeva juurde, siis sel päeval oli mul palju parem olla, palavik oli kadunud, pea selge ja energiat oli ka. Jaksu küll mitte, aga vähemalt oli lihtne ärkvel olla. Järgmisel päeval olin aga jälle udus, sest mul tekkis läbi maski hingamise tunne. Igal pool oli õhk ühesugune: umbne, soe, kuiv, hapnikuvaene. Sügavalt sisse hingates läksid kopsud ainult seest soojaks, hapnikku ei tulnud. Kui ma veel päriselt maski ette panin (koeraga õue minemiseks), siis ma oleks üldse nagu läbi padja hinganud. Mul ei olnud õhupuudus küll nii suur, et oleksin paanikasse läinud, aga väga ahistav oli siiski olla. Õnneks kestis see ainult neljapäeva õhtuni, siis mul hakkas hetkega nii hea, nagu ma polekski üldse haige. Isegi jaks oli tagasi. Kasutasin kohe võimalust ning tegin merisea ja rottide puurid korralikult korda (vana allapanu viskasin ära, puurid pesin duši all puhtaks), sest kerge koristamise jaoks ei ole mul enam nina – ma ei saa aru, kas piisab saepuru sõelumisest või on hais nii tugev, et tuleb kõik ära vahetada. Pärast jalutasin veel Dingoga kolm kilomeetrit ehk rohkem kui eelneval kolmel päeval kokku.

Tegelikult ei ole mul jaks päris tagasi, aga neljapäeva õhtust pole enam seda ka olnud, et mul paari kausi pesemise peale kõik lihased nõrkusest värisema hakkaks. Nüüd ma olen pigem kergelt uimane ja väsinud, nagu tavaliste külmetushaiguste ajal, kui nina on kinni ja pea paks. Praegu on ka nina veel veidi kinni, aga samas ei ole mul isegi mitte väikest nohu, pigem on nina seest liiga kuiv. Seda ma tunnen, et kuskil nina taga on kõik paistes ja hommikuti on kurgus üht-teist, mida välja köhatada, nii et päris möödas kõik ei ole, kuid haige ma ka välja ei näe. Enesetunne on muidugi kõikuv ja kaheksatunniseid tööpäevi ma ilmselt veel ei jaksaks teha, aga nädala pärast vast juba jaksan.

Ma oleksingi pidanud kolmapäevast tööpraktikaga alustama, aga see lükkus nüüd edasi. Haige pole ainult mina, vaid mu tulevane juhendaja ka. Mul oli eelmisel teisipäeval proovipäev, kus olime külg külje kõrval, jagasime tööriistu ja veetassi… Ei oska öelda, kas nakatasin mina teda või tema mind või nakatas keegi kolmas meid. Meil mõlemal tekkisid sümptomid samal ajal ja me kumbki ei tea, et oleksime koroonahaigega kokku puutunud. Mina käisin eelnevatel päevadel ainult poes ja sõitsin laevaga Soomest koju, kuid läksin autost otse kajutisse, mis oli juhuslikult nii lähedal, et kõndisin vaid kaks korrust kõrgemale ja kohe koridori alguses olimegi sihtpunktis, ma ei puutunud sellel teel kellegagi kokku. Tema käis ka ainult poes ja ühel vabaõhuüritusel, kus kellegagi otsest kontakti ei olnud. Tee nüüd selgeks, kust asi alguses sai, eks! Võimatu.

Mu tulevane juhendaja, kes on ühtlasi mu sõbranna peika, põeb oluliselt raskemalt, aga siiski koduseinte vahel. On see sellest, et ta pole ühtegi süsti saanud või on see lihtsalt juhus, ei tea, aga meie mõlema poolt (tema poolt rohkem, sest nad musitasid) lähikontaktseks muudetud sõbranna on praegu terve, nii et võib siiski oletada, et vaktsineerimisest on kasu. (Teadusuuringud muidugi ka kinnitavad seda, aga oma kogemus on ikka oma kogemus.) Mina igatahes ei tahtnud, et Silver tuleb mulle koju appi ja nakatub ka, parem saagu vaktsiini teine osa kätte ja loodetavasti aitab see tal terveks jääda.

Kui lapsed on siin nakatunud, siis nad põevad märkamatult või väga kergelt, nagu enamus lapsi ikka. Viieaastane õetütar kurtis teisipäeval, et tal on kõhuvalu ja oksehäda, jäi nuttes magama, aga ärkas pärast hea enesetundega. Ja väikese nohuga, mis on tal siiani. Minu Teine kurtis ka kahel päeval kõhu- ja peavalu ning oli näost ära, nii et midagi tal viga oli. Teised kaks on aga korras ja maale jäänud lapsed ei kurda ka millegi üle, vastupidi, nad on väga õnnelikud, et sedasi kümneks päevaks vanaema juurde said jääda, hehee. Vedas neil, jah. Teine siin juba pani paika, et järgmise suvevaheaja alguses on tema kümme päeva vanaema juures ja teised sel ajal seal ei käi – kõik peab ikka võrdne olema! Loodan lihtsalt, et siis toimub see kõik vabatahtlikult, mitte koroona pärast.

Kindlalt väita ei saa, aga kahtlustan, et hoopis Dingo põdes siin koos minuga. Ta on pühapäevast olnud minu kõrval igal hetkel, minu peal maganud, mind musitanud ja kolmapäevast muutus ta ise loiuks ning magas isegi rohkem kui mina. Nina jooksis tal ka vett ja ta tundus soojem kui muidu. Neljapäeva õhtuks oli tal parem, mängutujugi tuli sisse tagasi, ja reedeks oli kõik korras. Isegi liiga korras ehk energia ei mahu enam tema sisse ära. Oh jah, tahaks ka sellist energiat…

Mis ma oskan lõpetuseks öelda, õppige taas minu vigadest ja ärge muutuge liiga julgeks – kui ikka kurgus kraabib, siis olge kodus või vähemalt ärge jooge oma vanaemaga samast pudelist ega minge temaga sauna.

Kes on hetkel haiged, siis kiiret paranemist teile!

PS. Unenägu võib tõlgendada nii, et lennukile minek sümboliseerib uut algust (töökohta), mille koroona edasi lükkas (kollane tuli, punane oleks mind lennukist maha jätnud), aga kokkuvõttes läheb kõik siiski hästi.

Milline ajastus! Mallukas just kirjutas Hindreku talust, kuhu ta koos sõpradega külla kutsuti, mistõttu võib nüüd jääda mulje, et mind kutsuti ka, kuid nii see ei olnud – mind võtsid sinna emme ja issi kaasa. Hale, ma tean.

Aga päriselt, kust leida umbes kuus sõpra, et veeta koos üks tore ööpäev Hindreku talus? Ma läheksin hea meelega Silveriga kahekesi, aga mu soovitud tegevuste jaoks peab olema grupis vähemalt kaheksa inimest, ent mul on ainult kaks sõpra, kellest üks alles käis seal minuga ja teine ei ole väga huvitatud tulema…

Ma veidi kadestan oma vanemaid, sest neil on suur sõprusringkond, kes käivad omavahel väga tihedalt läbi. Peaaegu kõik neist on sama ala inimesed ja ka kohaliku taluseltsi liikmed, nii et neil on palju ühist ja koos tähistatakse iga uue masina ostmist, külvi lõpetamist, viljavõtu lõpetamist ja nii edasi. Igatahes, nende seltskonna jaoks ei olnud mingi probleem leida kümme inimest Rabarestosse minekuks – meid tuli kokku lausa 21 ja kümne inimese asemel läks jõe peale hoopis kümme kanuud.

Mu vanemad võtsid kaasa kaks last, minu ja venna. Mina võtsin samuti kaks last kaasa, Esimese ja Neljanda (vahepealsed ei tahtnud tulla), lisaks võtsin kampa oma sõbranna Tuuli. Esimene aerutas mu vennaga samas kanuus, Neljas istus niisama minu ja sõbranna vahel Tuuli nimelises kanuus ehk ma olin ainus Liivi Tuulide seas (kes ei tea, siis Neljas on mu sõbranna nimekaim).

See oli meie esimene kanuusõit, mistõttu ma veidi põdesin laste pärast – mis saab, kui kanuu ümber läheb ja nad selle alla jäävad? See oli mõttetu põdemine, sest Hindreku talus on laiad kolmekohalised kanuud, mis ei lähe nii kergelt ümber ning Esna jõgi on tasane ja rahuliku vooluga, mitte kärestikuline nagu filmides. Teist korda minnes ei põeks ma isegi siis, kui ühes kanuus on ainult lapsed, ent silmapiirilt kaduda nad ei tohiks, mis siis, et jõgi on madal ja vestid on seljas ja ujuda oskavad ka…

Kanuumatk oli seitse ja pool kilomeetrit pikk, koos Rabarestoga tuli arvestada, et aega läheb vähemalt neli tundi, aga osad meist said pigem kolmega hakkama. Rahuliku kulgemise asemel käis lihtsalt paras võidusõit, mis muidugi oli ka lõbus, aga järgmine kord tahaksin veidi aeglasemalt liikuda, et rohkem loodust endasse ahmida. Vaiksemalt võttes on ehk ka suurem lootus imeilusaid jäälinde näha. Meist eespool liikunud ema nägi nelja jäälindu, mina nägin vaid ühte sinist selga metsa lendamas… Vähemalt maandus sinine kiil korraks mu mõlale – see oli ka ilus.

Rabarestosse oli pooletunnine teekond, aga kuna me startisime erinevatel aegadel, siis jõudsime ka erinevatel aegadel kohale ning meie olime juhtumisi viimased. Teistel oli selleks ajaks esimene vein juba peaaegu joodud, kuid söögid veel valmis ei olnud, nii et hiljaks me ei jäänud.

Täiskasvanutele oli kolme toidukorra kõrvale kolm erinevat veini ja lastele pakuti Tori Siidritalu magustamata Vurts limonaade. Kuna ma mekkisin kõik joogid ära, siis võin öelda, et üks oli parem kui teine. Veinid ei olnud sellised veinid, millega ma siiani harjunud olin – need olid head! Ma tundsin, kuidas mulle kasvas Rabarestos veinisoolikas ja nüüd tahan ma ära proovida kõik 12 veini, mida Hindreku talu kolmetunnisel veinikoolitusel pakutakse. Okoo!

Kõige huvitavam oli dessertvein, aga mul ei ole sellest ühtegi pilti ja ma mäletan vaid seda, et pudel oli väga kitsas. Vein ise meenutas mulle maitselt vanaema õunamoosi, aga pole välistatud, et see võrdlus tekkis veini ja magustoidu kooslusest… Pean ikka uuesti Rabarestosse tagasi minema ja selle asja selgeks tegema.

Täpsustan veinide osas veel seda, et värvide puhul pidasingi silmas vaid värve, kas neid tegelikult sedasi liigitada sai, seda ma ei tea, sest tegu polnud viinamarjaveinidega ja pole üldse välistatud, et valge oli tegelikult roosa ja punane hoopis lilla.

Kolmekäigulise einega oli asi lihtsam – kala oli kala ja part oli part, ei mingit segadust. Toidud serveeriti erinevates suurustes puidust lootsikutes, mis sobisid ideaalselt kanuumatka juurde, sama lugu on tegelikult kala ja pardiga… Ma küll parti ei näinud, kuid üks tahtis vennale ja Esimesele kanuusse lennata ning küllap oli jões kalu ka.

Niisiis, eelroaks pakutud lõhe oli hea, mõnusalt suitsune, aga samas mahlane. Pardipada meenutas mulle minu tehtud ühepajatoitu, ma lihtsalt kasutan pardi asemele veiseliha. Kusjuures ma tegelikult ei oleks aru saanud, et tegu on pardiga, kui ma ei oleks seda teadnud, mulle tunduski see üsna sarnane veiselihale, selline tume ja veidi sitke. Maitsest ma ka suurt midagi aru ei saanud, sest sõin liha ja juurvilju korraga ning mu tähelepanu oli rohkem sellel, et saada iga ampsu järel breketite vahelt kõik kätte. Neljas aga hoidis kahvli otsas suurt lihatükki ja küsis mis see on ning mõmises, et see on nii hea. Järelikult oli ka, sest minu ühepajatoidu peale ta ei mõmise…

Magustoit kõnetas mind kõige vähem ja samas üllatas kõige rohkem. Mulle meeldivad reeglina pooltoored puuviljad, mis hamba all krõmpsuvad, küpsed mind väga ei kutsu ja seetõttu ei kutsunud soojad puuviljad ka, aga ei, need olid koos jäätise ja dessertveiniga väga maitsvad. Viimane käik oligi minu jaoks kindlasti kõige meeldejäävam ja kui seda pakutaks ka Hoovirestos, siis ma eelistaksin seal seda koogile.

Kokkuvõttes sai kõht igatahes korralikult täis ja see kütus kulus edasi aerutamisel ära.

Mul ja Tuulidel kulus söömisele, veinimekkimisele, naermisele ning fotosessioonidele umbes tunnike, esimestel saabujatel pigem poolteist tundi või rohkemgi, sest esimesed lahkusid viimastena. Ja kuna meie jõudsime Rabarestosse viimastena, siis lahkusime esimestena, aga üsna kiiresti jäime teistele jalgu ning järgmise tunni jooksul möödus meist seitse kanuud…

Kanuutamine oli väga lahe, lihtsalt mõnus kulgemine, ei midagi rasket ega ekstreemset, aga samas mõned põnevad takistused tee peal ikka olid. Näiteks lehtes oksad, mis olid täis ämblikuvõrke ning millest me mööda põigata ei jõudnud… Jep, panime otse läbi ja sedasi vähemalt kahes erinevas kohas. Tuulidel polnud väga viga, sest ma sain suurema laari võrke ja sodi enda kraesse, aga ega nemad ka päris ilma ei jäänud. See-eest märjaks saime me kõik, kui lehtes oksad olid pooleldi vees. Kahjuks mitte piisavalt märjaks. Väljas oli nii palav, et vahepeal oli tõesti tunne, et hüppaks vette. Seda me siiski ei teinud, aga jõevett jõin ma küll ja mitte vähe. Maitse oli puhas ja kuna ma siiani elan, siis vast oli päriselt ka puhas. (Rabarestos pakuti ainult veini, nii et tasub kanuusse ohtralt vett kaasa võtta, kui otse jõest juua ei taha.)

Mul oli palav juba seetõttu, et parmude hirmus panin endale pikad riided, aga seal olid vaid üksikud parmud, ei midagi hullu. Kui eelmisel õhtul vanemate juures metsa äärde läksin, siis ma hetkeks mustasin parmudest, aga jõe kohal oli vaikus, pigem sinas seal kiilidest.

Kanuumatk oligi rohkem ilusate vaadetega lõbus üritus, konti see ei murdnud, isegi lihased polnud järgmisel päeval valusad. Võib-olla me ei pingutanud piisavalt palju, sest enamus aerutasid meist ju mööda ja kui me lõpuks sihtpunkti jõudsime, oli pool meie grupist juba Hindreku tallu tagasigi viidud.

Rabarestost südamesilla juurde sõudmine oli siiski nii suur füüsiline pingutus, et kõht läks uuesti tühjaks. Paraku oli Hooviresto sel päeval suletud ja isegi, kui oleks olnud avatud, oleks kell liiga palju olnud seal söömiseks. Kusjuures kanuumatka ja Rabaresto peale tuldigi siis, kui käidi Hindreku talu Hoovirestos söömas ja tehti seal väike ringkäik. Kogu see asi sai alguse tegelikult Aigist, kes Hindreku talu üldse avastas ja kelle loal kasutasin selles postituses vähemalt viit tema tehtud pilti – aitäh!

Piltide põhjal tundub Hooviresto väga idülliline koht, nii et kui ma enamani ei jõua, siis sööma tahaksin sinna küll jõuda.

Kui ma juba olen Rabarestos käinud, siis miks tahan tagasi minna? Esiteks seetõttu, et Silver ei saanud sellest üritusest osa võtta ja ma tahaksin seda koos temaga korrata. Teine asi on see, et pärast kanuumatka oleks väga mõnus minna edasi sauna (ma olin higist läbimärg, tolmune, must), süüa Hoovirestos kõht peaaegu täis, lõpetada õhtu kolmetunnise veinikoolitusega ja uinuda tiigi ääres puhkemajakeses. See oleks midagi uut ja huvitavat, ehk isegi midagi romantilist ja intiimset. Viimast pigem siis üleüldise õhustiku ja jututeemade osas pärast kaheksandat veini, mitte segasauna ja svingerite peo mõttes…

Kui hindadest rääkida, siis kanuumatk koos Rabarestoga on 59 € ühele. Kui eheda maasauna rent on 50 €, siis kaheksakesi olles teeks see 6.25 € leilitaja kohta . Hooviresto menüüd vaadates maksaks minu kahekäiguline õhtusöök 16 eurot, aga saab ka odavamalt ja kallimalt. Kolmetunnise meelelahutusliku veinikoolituse hind ühele on 37.20 € ja selle sees on 12 erinevat veini koos rikkaliku suupistevalikuga. Puhkemajake kahele maksab 36 eurot (neljale 50 €, aga me Silveriga kindlasti kedagi kampa ei võtaks, sorri) ehk siis 18 eurot ööbija kohta. Hommikusööki pakutakse 7 € eest ja see olla samuti rikkalik.

Selle kõige jõudmiseks tuleks hakata Rabaresto poole sõudma lõuna ajal ning magama saaks ikka alles hilisõhtul. Minu arvutuste kohaselt läheks antud üritus ühele inimesele maksma 127.45 eurot pluss õhtusöök, mille peale võib kuluda 10 eurot või 34 eurot, oleneb sellest, kui näljane keegi on, eks. Enda puhul arvestan kokku umbes 145 euroga. Ühest küljest on suur summa, teisest küljest on selle sees omajagu tegevusi ka, nii et kes oleks käpp?

Hahaa, nüüd, kus ma olen suure töö ära teinud, leian kodulehelt paketi “Saame jälle sõpradega kokku”: Paketis sisaldub majutus rehielamus koos sauna ja rikkaliku hommikusöögiga. Viime teid kanuudega meie salajasse Rabarestosse, kus pakume kolmekäigulist lõunasööki ja hiljem jätkub õhtu meeleoluka veinikoolitusega Eesti veini kambris (degusteerime 8 erineva veinitootja veine). Sellise paketi hind on reedel ja laupäeval 149 eurot osaleja kohta, nädala sees 129. Selle summa sees pole küll õhtusööki Hoovirestos ning veinikoolitus on tagasihoidlikum, kuid narivooditega puhkemajakese asemel saab magada rehielamu teisel korrusel armsas kahekohalises toas.

Oh jah, olete õnnega koos, kellel on sellise ürituse jaoks võimalik kümme sõpra kokku saada… Tegelikult pakub Hindreku talu ka minusugustuele õnnetutele võimalust Rabarestot külastada, aga seda üksikutel päevadel. Järgmine selline üritus on 4. septembril vahemikus 12.00-18.00, täpsemalt on tegu Rabaresto Kurjailma eriga: Avame Kurjailma festivalil Rabaresto terveks päevaks, nii et broneeri omale kanuu sobival ajal, sobiva kaaslasega ja tule naudi imelist loodust, metsagurmeed ning põnevaid kodumaiseid jooke. Kogu retk võtab aega u 4 h, alguse saab Hindreku talust, kanuumatk lõppeb Paide tehisjärvel ja vajadusel transport tagasi Hindrekule. Sisaldab kolmekäigulist Kurjailma erimenüüd koos jookidega, kohta kanuus, kuhu mahub 2-3 inimest ja transporti tagasi Hindrekule. Ilm meid ei heiduta, sest pole halba ilma vaid on vale riietus! Hind 55 eur ja broneeri kanuu kirjutades info@hindrekutalu.ee või helista 5278707.

Muidu see “Saame jälle sõpradega kokku” pakett on päris hea lahendus, Hindreku talu perenaise sõnul on kaheksa veini degusteerimiseks täitsa piisav ka, ei pea üldse maksimumi peale välja minema. Kes oleks sellisest üritusest huvitatud? Äkki annab midagi planeerida…

PS. Tõe huvides lisan, et kui ema hakkas nende seltskonna arvet maksma, kauples ta mulle ja lastele tasuta sõidu blogipostituse vastu, nii et põhimõtteliselt on see tagantjärele sündinud koostöö, mille korraldas mu ema. Võib-olla peakski ta mu vahendajaks hakkama, hehee. Blogipostitus oleks tegelikult nagunii sündinud (sest kuidagi pean ju Hindreku tallu minemiseks seltskonna kokku saama), aga nüüd lihtsalt sündis kiiremini ja veidi põhjalikumalt.