Appi, mu lapse nimi on Eesti kõige populaarsemate nimede hulgas!

Ütlen etteruttavalt ära, et pealkiri pole päris tõsi – Kolmanda nimi on tõesti populaarsuselt 48. kohal, kuid postituse pealkirja toon on jutumärkides, see tegelikult ei häiri mind. Kohati jääb aga mulje, et trend liigub suunas, kus selline olukord võrdub õudusunenäoga…

Alustades algusest, siis ühel ilusal päeval leidis Silver keldrist karbi muusikaplaatidega, mis meil rohkem kui 3 aastat tagasi vanas Voyageris mängisid, “Kiisulaulud” nende hulgas. Viimase panin järgmise autosõidu ajal mängima, et lapsi üllatada, aga nende muusikamaitse on vahepeal nii palju muutunud, et peale Neljanda ei tahtnud keegi kassilaule kuulata. Ma ootasin veidi teistsugust reaktsiooni, näiteks samasugust nostalgialaksu, mis minu “Kassi kontserti” valla päästis. Neljas paraku isegi ei mäletanud neid laule ja poisid katsid kaasalaulmise asemel oma kõrvu ning palusid, et ma plaati vahetaksin.

Tegin seda ja järgmisel plaadil pöördus Kaire Vilgats Esimese poole, et koos tähestikku õppida… Teate või mäletate nimelaule? Lapsed ei mäletanud, nii et need kuulati huviga lõpuni, sest igas laulus oli kellegi nimi esindatud.

Muide, Teise nime ei olnud algselt nimelaulude valikus, aga ma kirjutasin ettevõttele ja Kaire Vilgats lõõritas selle vähemalt kahe laulu juurde, sest ma soetasingi igale lapsele vaid kaks muusikapala (valikus oli vist seitse erinevat lugu). Seda meenutades mõtlesin tulla neile tasuta reklaami tegema, aga selgus, et nimelaule polegi enam…

Ma ei tea, mis neile tegelikult saatuslikuks sai, aga mõni aeg hiljem ühe mängumaa broneeringuid vaadates tekkis küsimus, kas nimelaulud kadusid ainulaadsete nimede kasvu tõttu. Tõenäoliselt oli ettevõtte eesmärk, et iga päev ostetaks laule uuele Miale või Robinile, mitte ei palutaks Kairel laulda sisse nimesid, mida ta hääldagi ei oska ja mida ostetakse vaid korra.

Võimalik, et ka pärast mind ei soetanud keegi Teise nimega laule, sest tegu pole eriti populaarse nimega… See selleks, nimelaulude kadumise asemel hämmastas mind pigem see, millistele nimedele mängutoad broneeritud olid… Nii on inetu öelda, aga üks oli hullem kui teine. Mul tõesti tekkis tunne, et lapsevanemad on ainulaadsust taga ajades unustanud, et see pole mingi võistlus, vaid lapsed peavad päriselt nende nimedega elama.

Lapsele nime valimine...

Õnneks vaatab praegu antud mängumaa broneeringutes teine pilt vastu, enamik nimedest on tavalised tänapäevased eesti ja vene nimed, sekka mõned üksikud omapärasema kirjapildiga, ent ei midagi sellist, kus ühte nimesse on üritatud suruda kõik võõrtähed ja nimi ise on selline, et ei saa aru, kas see kuulub poisile või tüdrukule.

Ma ei tea, mis möödunud kuul toimus – äkki sünnivadki eriliste nimedega lapsed peamiselt aasta alguses? Veebruaris on tunne aga nii palju isamaalisem, et siis sünnivad Kadrid, Mardid, Oskarid, Martad, Jaanid, Teeled, Säded jne.

Erilistele nimedele mõeldes meenub kohe üks Facebooki postitus, mille all hakkasid vanemad jagama oma laste nimesid ja kogemusi, kui raske või kerge neid registreerida oli. Ma ei oska seda postitust enam otsida, aga mäletan, et lugesin kommentaare kohati päris suurte silmadega… Isegi, kui ma leiaksin selle, siis ma ei hakkaks sealt nimesid välja tooma – pole vaja, et need lapsed kord oma nime guugeldades siia jõuavad ja end halvasti tunnevad, sest saavad aru, et jutt on konkreetselt neist, teisi samanimelisi lihtsalt ei ole.

Mul on raske mõista vajadust leiutada oma lapsele keeruline nimi, mida kellelgi teisel ei ole. Ma pean silmas just selliseid ainulaadseid nimesid, mida keegi ei oska kuulmise järgi kirjutada ja mis kõlavad väga võõralt. Mu sõbranna lapse ainulaadne nimi kõlab nii tavaliselt, et ei saa arugi, et temanimelisi on Eestis vähem kui 5 ja see sündis loomulikult, mitte teadlikult ja tahtlikult erilist nime leiutades. Loomulikult tuli ka järgmise lapse nimi, mis on nii populaarne, et see on olnud korduvalt kuu enim registreeritud nimede tabelis. Tema jaoks pole see katastroof, nagu ei olnud ka esimese lapse ainulaadne nimi eesmärk omaette.

Ma olen ühest ja teisest kohast lugenud, kuidas meeldib mingi konkreetne nimi, aga lapsele seda anda ei saa, sest see on kas tutvusringkonnas esindatud või liiga populaarne – ikkagi jube, kui klassis on mitu sama nimega last! Ma ei eita, olen püüdnud seda ka ise vältida ja see oli üks põhjus, miks Esimesel oli varem kaks nime. Oli, sest ta oli viiene, kui tema nimest kadus Sebastian, mis registreerides tundus lihtne nimi, aga leidis pereväliselt palju valesti kasutamist (Sebastjann, Sebastjaan), samal ajal ei kasutanud peresiseselt seda keegi… Täna on tal klassivend, kelle teine nimi on sama, mis temal, aga nad on täitsa rõõmsalt koos Tootsid, ei häiri ühesugune nimi ei neid ega kedagi nende ümber, ka mind mitte.

Neljas sai sama nime, mis on mu sõbrannal ja laps räägib vabalt tädi Tuulist nii, et ta ei seosta seda enda nimega. Mina ka ei mõtle sellele, et nad mõlemad on Tuulid, ma ei taju seda isegi siis, kui nad on kõrvuti ja ma pöördun kordamööda mõlema poole. Kui Neljandale panin teadlikult sõbrannaga sama nime, siis Kolmanda puhul ma ei osanud arvata, et ükskord võtab Silveri vennatütar sama nimega mehe, aga see ei tekita kuidagi segadust ega ebamugavust, pigem on kaasa toonud ainult nalja.

Ausalt, pange lapsele see nimi, mis teile meeldib, olgu see siis populaarne või tutvusringkonnas olemas, see ei jää hiljem häirima. Ärge ainult öelge, et teile meeldibki Zhezherella või Pabuliize, sest need on vägisi punnitatud nimed, mille eesmärk on erineda kõigist teistest. Erinemisel pole iseenesest midagi viga, aga on veider, kui väljamaise kõlaga nimi on välismaal tegelikult negatiivse tähendusega või selle kirjapilt on selline, et ka mujal maailmas tuleb nime tähthaaval ette öelda või paberile kirja panna.

Vähem on rohkem, eks, see kehtib ka nimede puhul (mõistsin seda pärast Esimese sündi, kui kuskil oli vaja tema täisnime kirjutada). Mitte et lihtsad nimed alati lihtsad oleksid… Teisega ühtegi nimekaimu lugu ei ole (kuigi Eestis on veel 267 sama nimega inimest), kuid tema nimi on paljude jaoks siiski liiga raske, sest isegi sõbrad kipuvad talle endiselt Karl ütlema (sedasi on tal nimekaimusid muidugi omajagu). See on veel väike eksimus, kord registreerisin talle arsti juurde aja ning naine teisel pool toru ütles tema kohta esmalt Karl, pärast parandamist Karlis ja hiljem kordas üle aja, mille ta Karlosele kirja pani…

Nimedest rääkides, siis Neljanda puhul kaalusin ka nime Samia, sest see meeldis mulle juba siis, kui ma “Kirgede tormi” vaatasin ning vanaema Saimale mõeldes oleks see justkui tema nimest tuletatud. On küll üsna ainulaadne nimi, aga siiski lihtsa kirjapildi ja kõlaga, eks. Samas ülejäänud pereliikmete nimedega see hästi kokku ei sobi, nii et valituks see ei osutunud. Selle asemel läkski käiku mu sõbranna nimi, kuigi ma alguses kõhklesin, kas see veider pole. Ei ole. Ma ei kujutaks ei sõbrannale ega Neljandale mingit muud nime ette, seega on kõik igati õige.

Üks täiesti suvaline tähelepane: kui Esimese nimi sai muudetud, siis avastasime, et kuigi meil on väga erinevad nimed, on nendes siiski teatav harmoonia (üle ühe 6 tähte, 5 tähte; eelviimane täht e, viimane täht i). Olles seda märganud, ei suuda ma sellest enam mööda vaadata, mistõttu on mul hea meel, et me rohkem lapsi ei plaani, sest ma ei oskaks leida viiendale nime, mis harmooniat ei rikuks – nii et ma pole ka ise kiiksudest sugugi puhas…

Kivvi minu kapsaaeda

Waku Organicsis oli aasta alguses pikalt kampaania, mille ajal oli kogu kaup 25% soodsam – see oleks olnud hea aeg kirjutada ammu lubatud postitus juuksehooldustoodetest, aga paraku võtsin ma veel pikemalt hoogu ehk allahindlus sai enne läbi. Mõtlesin, et mis seal ikka, küll neid kampaaniaid tuleb veel ja siis kirjutan oma postituse, ega juuksehooldustooded ei kao vahepeal kuhugi…

Kaob hoopis Kivvi looduskosmeetika, sest Waku Organics keskendub edaspidi eeskätt orgaanilisele juuksehooldusele, seda nii veebipoes kui Tallinnas (Narva mnt 7b) ökojuuksesalongis. Kusjuures mulle seostubki Waku Organics rohkem juuskehooldusega, sest poolteist aastat olen peaaegu kõik juustele ja peanahale mõeldud tooted sealt ostnud, vaid turbamask on tulnud Turblissist ja retseptiravimid apteegist. Viimased, muide, ei ole psoriaasi sedasi leevendanud, nagu teevad seda Turblissi ja Radico juuksemaskid, pigem tõid need probleeme juurde, aga see on juba järgmise postituse jutt.

Selle postituse pühendan hoopis Kivvile, mis on praeguse tühjendusmüügi raames 50% soodsam. Ma alles küll tegin Wakust tellimuse, aga kasutasin taas võimalust ja soetasin uue mustsõstraekstraktiga näopesuvahu ning neli huulemarmelaadi (kaks mustika ja kaks kollase ploomi oma, mõlemad lõhnavad väga isuäratavalt). Mul endal on väga harva huulepalsamit vaja, aga Neljas nokib oma huuled pidevalt katki ja umbes sama järjepidevalt kaotab ta oma huulepalsamid ära, nii et temal peab varu ees olema.

Viimase Kivvi huulemarmelaadi puhul on mul tegelikult kuri kahtlus, et see ei kadunud ära, vaid see läks lasteaiast kaduma… See on vaid üks teooria, võib-olla on see hoopis kuskil kapi taga või leidis kogemata tee prügikasti – igatahes seisis Neljanda mustikamaitseline marmelaad tema kapi avatud riiulis vaid kolm päeva ja rohkem pole me seda näinud. Küll kuulsime kolmel õhtul, kuidas kõigile meeldis tema huulemarmelaadi lõhn, nii et ma ei välista võimalust, et kellegi jaoks oli see vastupandamatu. Olen ikkagi sama kogenud, kui plaanisin kollase ploomi huulemarmelaadi koos kehamarmelaadiga välja loosida ja seda salaja nuusutasin… Võitja sai endale küll mõlemad, aga huulemarmelaadi pidin uue ostma, sest esimene läks endal käiku.

Kui huulemarmelaadid tunduvad isegi poole hinna juures pigem kallid, siis pildil oleva Kivvi Pyrus Cydonia komplekti hind on praegu ainult 12.63 €, mis minu hinnangul on looduskosmeetika kohta igati taskukohane.

Näopesuvedelik, toonik ja niisutav geel.

Ma alles kasutasin seda sarja, 25%-se sooduka ajal varusin pudeli küdooniaekstraktiga näotoonikut juurdegi, mistõttu jätsin nüüd tühjendusmüügi ajal vaarika oma ostmata. Kui oleksin teadnud, et hinnad poole väiksemaks kahanevad, siis oleksin vaarika näotoonikut (7.69 €) eelistanud, eelmisel kuul rääkis teise kasuks lihtsalt taskukohasem hind. Praegu on neil muidugi ka hinnavahe, aga mitte nii suur, et ma ei raatsiks kallimat varianti osta.

Andes sarjale veidi tagasisidet, siis vahutav näopesuvedelik (3.63 €) teeb küll oma töö ära, aga vahutava vedeliku asemel on see pigem geel, mis ei lähe eriti vahtu, vähemalt mitte rohkem kui tavaline näopesuseep. Ripsmetušši see kõige paremini maha ei pese ja silma minnes kipitab, kuid näonahk jääb klaar, niisutatud ja mitte punetav, nii et sobib ka tundlikule nahale.

Näotoonikule (3.63 €) on mul ainult kiidusõnad, muidu uut pudelit ei oleks ostnud. Proovimise pärast oleksin küll muud eelistanud, kuigi ma ei kujuta ette, mille poolest võiks näiteks vaarika oma parem olla, ehk vaid lõhna poolest…

Intensiivselt niisutav geel (5.37 €) niisutas tõesti väga hästi, aga mulle meeldivad kreemid rohkem… Sellega jäi pealekandmise järel tunne, et näonahal on kilejas kiht. See tunne kadus küll ruttu, aga eelistan siiski edaspidi kreemi.

Kellele meeldib üheaegselt kasutada sama sarja tooteid, siis geeljad variandid nii hullud ei ole, et neid enda nahal proovida ei tasu, eriti veel praeguse hinna juures. Kes aga kasutab meeleldi erineva sarja või hoopis erineva firma tooteid, siis mustsõstraekstraktiga sarjast on saadaval veel näopesuvaht ja niisutav päevakreem.

Näopesuvaht (4.20 €) meeldis mulle väga, ostsin nüüd uue pudeli varuks, sest teise sarja geel saab peagi otsa. Ma ütleksin, et hoopis selles mugavas pumppudelis on vahutav vedelik, välja tuleb siiski ainult õhuline vaht, mis eemaldab tõhusalt, silmi ärritamata, ka ripsmetuši. Väidetavalt vähendab see vananemismärke, mustust ja rasu kindlasti, lisaks saab ühe pudeliga pikalt hakkama, nii et soovitan seda soojalt.

Mustsõstraekstraktiga päevakreemi (6.42 €) kasutamisest on küll omajagu aega möödas, aga mäletan, et mulle meeldis selle lõhn, see imendus hästi ja see niisutas tõhusalt. Kui mul ei oleks uusi lemmikuid Bon Merite näokreemide näol, siis varuksin ilmselt just seda juurde.

Teistest laos olevatest toodetest olen proovinud veel pigmendilaike vähendavat seerumit (19.17 €) ja pean ütlema, et möödunud suvi oli üle mitme aasta esimene, kus mind ei häirinud kordagi mu pigmendivuntsid. Seerum neid päris ära ei kaotanud, aga nii palju tagasihoidlikumaks muutis küll, et need ei karjunud mulle peeglis vastu, pidin neid hoopis otsima ja enamasti leidsin vaid ühe… Mu pigmendivuntsid ei ole iseenesest väga suured ega väga tumedad, nii et ma ei julge lubada, et seerum kõiki aitab, aga praeguse hinna eest tasub proovida. Kuna toodet kulub vähe, siis saab sellega üsna pikalt hakkama ehk tulemused peaksid ilmnema juba esimese pudeli juures.

Teisi poole hinnaga tooteid vaata ja soeta Waku Organicsi veebipoest või ökosalongist (endiselt Narva mnt 7b, Tallinn).

Minu poolt tänusõnad Waku Organicsile Kivvi tutvustamise eest ja soovin neile edu peamiselt juuksehooldusele spetsialiseerudes. Samuti soovin neile edukat tühjendusmüüki ja teile hea hinnaga looduskosmeetikat.

Ps! Võtsin ka selle postitusega nädalakese hoogu, õnneks on hinnad ikka pooleks, nii et seda kampaaniat ma maha ei maganud.

Pps! Waku Organics pole minult seda postitust oodanud ega selle ilmumist kuidagi tasustanud.

“Nakkus”

Iga kord, kui ma loen midagi koroonaviiruse kohta, tuleb mulle silme ette film “Nakkus”. Kes ei ole seda näinud, siis fataalsete tagajärgedega haiguspuhang saab seal alguse Hong Kongis, aga üheks esimeseks nakatunuks on Minneapolises elav naine, kes toob tundmatu viiruse koju, nii et inimesi hakkab riburada surema mõlemas linnas. Ja igal pool mujal ehk olukord võtab pandeemia mõõtmed.

Kui kirjutati, et koroonaviirus sai alguse kalaturult, meenus mulle filmi lõpp, kuigi seal ei olnud ei kalaturgu ega kalu, kuid mingid seosed mul ikkagi tekkisid. Rohkem oli seosteks ja mõtetes filmi jooksutamiseks põhjust, kui ilmusid artiklid, et haiguse algallikaks võivad olla nahkhiired… Nüüd ma ei saagi enam seda filmi silme eest, sest ülerahvastatud haiglad, suletud linnad, karantiinid, vandenõuteoreetikud ja muu filmis nähtu on samuti igapäevastes uudistes.

Olukord ei ole küll sama hull, aga ma usun, et avaldatust siiski hullem ja sarnaselt filmile üritatakse praegu lihtsalt (veel) suuremat paanikat ära hoida. Nii hulluks ma olukorda siiski ei pea, et ise muret tunneksin, aga mine tea, äkki ühel hetkel on viirus siin ja lüüakse samuti paarkümmend koppa maasse, et kiiresti uus haigla püsti panna.

Iseenesest ma pean võimalikest maailmalõpu teooriatest pandeemiat väga tõenäoliseks, aga seda mitte kuskil laboris loodud haiguse tagajärjena, vaid emakese Maa korraldatud parasiiditõrjena. See ei oleks ilmselt päris lõpp, aga korralik restart küll, sest asjad ei saa käia nii, et inimesed võtavad Maalt, mis võtta annab ja siis kolivad Marsile…

Muide, antud teooria puhul on peetud usutavaks, et selline pandeemia saab alguse just Aasiast ja seda loomalt inimesele kandunud muteerunud viiruse näol. Ma ei taha sellega nüüd öelda, et parasiiditõrje juba käib, vaid pean seda teooriat pigem üheks “Nakkuse” ja teiste sarnaste filmide inspiratsiooniallikaks.

Ühesõnaga, koroonaviirust ma ei karda, aga kõhugrippi küll, mistõttu võttis veidi kõhedaks, kui e-päevikusse tuli teade, et koolis, eelkõige 4.-6. klassis, on haiguspuhang, mille sümptomiteks on halb enesetunne, iiveldus, oksendamine ja nii edasi. Meie neljandikul piirdus asi vaid halva enesetundega ja ma jõudsin pääsemise üle juba rõõmustada… Kuni olin üleeile kõhugripiga pikali.

Õnneks on see möödas ja laste poolt lohutuseks toodud Bounty on söödud ehk kõik on jälle hästi. Loodetavasti on nakkustega ka nüüd mõneks ajaks ühel pool, vaid filmi võiks veel korra vaadata…