Ei saa üle

Enamus teist on ilmselt näinud aprillikuu Anne & Stiili artiklit, mille Britt minu “13 aastat orgasmita” postituse põhjal kirjutas. Osad teist nägid kindlasti ka sellele järgnenud Instagrami storysid ja aimavad, millest ma üle ei saa… Artiklit ennast ma ei lingi, kuigi see sai nii hea, et endalgi oli põnev lugeda – Britt tegi tõesti suurepärast tööd, aga kahjuks muutis Anne & Stiili veebijuht selle artikli minu jaoks nii halvaks kogemuseks, et pole möödunud päevagi, kus ma pole sellele kibeda tundega mõelnud. Ma ei kahetse, et Britile enda intiimse loo usaldasin, aga see oleks võinud ilmuda mõnes teises ajakirjas, kus austatakse nii allika lugu kui ka loo kirjapanija tööd. On selline ajakiri üldse olemas?

Kurb on see, et kõik oleks olemata, kui ma oma sisetunnet veidigi usaldaksin. Sel ajal, kui Britt ootas minult vastuseid lisaküsimustele, nägi Silveri ema unes, et ma lõin endale kirve jalga ja minu esimene mõte oli, et äkki ma lööngi selle artikliga endale kirve jalga… Aga ma ei tahtnud seda uskuda, sest ma arvasin, et meil kõigil on sama eesmärk – jagada lugu, millega paljud naised saavad samastuda, mis lohutab ja annab lootust, mis veidigi murrab tabuteemat ja julgustab paare oma seksuaalelus avatumad olema. Naiivne, ma tean! Ajakirja eesmärgiks oli saada hoopis võimalikult palju klikke…

Kui Anne & Stiili aprillikuu number välja tuli, siis guugeldasin, et näha, kas minu lugu ikka on seal sees. Oli küll ja rohkem ma sellele ei mõelnud ning artikkel ise Delfi portaalis minuni ei jõudnud. Mõned nädalad hiljem tuli Neljas vanaema juurest koju ja rääkis, et ta nägi vanaisa lugemas uudist, kus oli minu pilt. Tegin selle peale tiiru Delfis, et näha, kas artikkel on toodud rohkem esile… Oli, aga üldse mitte selle pealkirjaga, millega see kuu alguses üleval oli.

Ma ei suuda kirjeldada neid emotsioone, mis mind valdasid, kui nägin, millise pealkirjaga oli saanud minu kogemusest Anne & Stiili top 1 artikkel. Praegugi kisub seest õõnsaks…. Ma ei hakka kõike siia ümber kirjutama, vaid jagan kuvatõmmiseid storydest, mille Instagrami lisasin:

Pealkiri muudeti küll ruttu ära, sest Britt oli see, kes kohe reageeris ja toimetusega ühendust võttis, aga vana pealkirjaga artiklit luges pool meie tutvusringkonda ja kahju oli juba tehtud. Eelkõige siis Silverile – mis te arvate, kuidas tunneb end üks mees olukorras, kui Delfi pealehel on suurelt kirjas, et ta ei suuda oma naist orgasmini viia? Minagi ei tundnud end paremini, sest see pandi kõlama minu suust. Selline samm ajakirja poolt, kellele mina oma väga isikliku loo usaldasin, oli valus ja vastik – ma tundsin end ärakasutatuna…

Rõhutan, et Britile ei heida ma mitte midagi ette, ka temale tuli antud pealkiri halva üllatusena, isegi ebaõiglase üllatusena. Ausalt, mul on Britist sama kahju kui endast, sest ta võttis minu intiimse loo väga professionaalselt kokku ja siis lajatati tema tööle ebaprofessionaalne pealkiri, nagu see oleks tulnud tema sulest – ega siis artikli juures veebijuhi nime pole, ikka Briti oma. Ma loodan, et tema ees vabandati ikka ka ja siiramalt kui minu ees. Minule tuli veebijuhi vabandus läbi Briti, kes omakorda sai selle läbi peatoimetaja – südamest tulnud, eks.

Mõni võib nüüd mõelda ja öelda, et see on ju tõsi, mu abikaasa ei suuda mind orgasmini viia, aga selline mõte ei anna kellelegi õigust suruda minu suhu võõrast tsitaati ja jagada seda Eesti loetuimas uudisteportaalis. Mina sedasi ei mõtle ja Silveri suunal ma midagi sellist öelnud ei ole, vastupidi, olen korduvalt kinnitanud, et tema taha miski ei jää…

Mäletan, kuidas kõigest alguse saanud postituse peale tehti ka Marimelli blogis meelevaldne järeldus, et ma olen saanud 13 aastat sitta seksi – miks ma varem suud lahti ei teinud; miks ma varem ennast ei puudutanud; kas mu mees ei oska oma käsi kasutada jne… Paraku pean järeldajate pettumuseks ütlema, et ma olen end alates varateismeeast puudutanud ja meie magamistoas ei toimu kindlasti vähemat kui nende omas (v.a kuldne vihm ja svingimine, seda tõesti pole olnud) ning oma suud olen ka algusest peale avanud, seda nii rääkimiseks kui muuks. Samuti oskab Silver kasutada oma käsi ja suud ja… Omades sealjuures enda üle täielikku kontrolli. Ei ole me kumbki “pimedas ja teki all” seksijad ning Silver on väga kaugel “maha ja taha” minutimehest, nii et raskusi orgasmi saamisel ei saa mitte kuidagi panna minu tagasihoidlikkuse (ha-haa) või mehe oskamatuse/suutmatuse süüks. Samuti ei saa orgasmi mittesaamisest teha järeldust, et seks on kehv.

Igatahes, Meelise kaastundega mul midagi peale hakata ei olnud, sest minu arvates pole head vahekorda kogenud hoopis need, kes leiavad, et orgasmita seks on sitt. Seda ütlen ma naisena, kes tänaseks kogeb vahekorras olles minutipikkuseid haripunkte, nii et mul on päris äärmuslik võrdlusmoment olemas, aga ikka tunnen, et hea on ka ilma. Kui ma tahaksin seksist saada ainult orgasmi, siis võiksin kohe alguses võtta stimulaatori välja ning minuti või kahega eesmärgini jõuda, aga minu jaoks on seks palju enamat ja mulle meeldib, kui see ka kestab palju kauem, lõppegu see siis orgasmiga või mitte.

Tookord ma Marimelli blogis toimunust välja ei teinud, aga häiritud olin ma sellest küll, eelkõige seetõttu, et minu silmis oldi Silveri suhtes ülekohtused. Seekord ma aga ei suuda juhtunust üle olla, sest enam ei tõestatud oma meelevaldsete järeldustega lihtsalt funktsionaalset lugemisoskamatust, vaid pandi avalikult minu suhu lause, mida ma öelnud ei ole ja mis mõjus Silverile alandavalt.

Pealkirja muutmine tehtud kahju ei kompenseerinud, miski tegelikult ei kompenseeri seda, nii et mingit pikemat vabandust või nännikotti (mida läbi Briti pakuti) ma ei oodanud siis ega oota nüüd, aga mingigi asjalik selgitus oleks ära kulunud. Selle asemel öeldi põhimõtteliselt “sorry, muutsime nüüd pealkirja ära, võid storyd maha võtta” ja seda ka läbi Briti. Paraku jäi pealkirja muutmisest väheks, sest vana pealkirjaga artikkel jäi ikka Facebooki ning selle eemaldamist pidin eraldi paluma. Enne pidin muidugi ise avastama, et see seal on, 31 000 jälgija ees…

Nädalaid hiljem, kui kibe tunne hakkas vaikselt hajuma, jõudsin taas selleni, kuidas minu loo kõige olulisem osa on ikka see, et abikaasaga ma orgasmi ei saa, aga unes teistega saan:

Mainin vahele, et enamasti olen ma ka unenägudes Silveriga, viimati alles eile, täpsemalt saunalaval ja kuigi saun ise oli külm, hakkas meil nii palav, et Silver pidi vahepeal akna sisse lööma, sest avada seda ei saanud. Muud veidrat juhtus seal ka ja saun ise oli nii tahmane, et Silver nägi välja nagu söekaevur, aga see oli siiski erootiline unenägu ja lõppes sellega, millega erootilised unenäod sageli lõppevad.

Minnes kuvatõmmiste juurde, siis need on tehtud 10. mail, mil artikkel ise oli ammu uue pealkirjaga, aga seksuoloogi kommentaarist tehtud artikli lõpus viidati minu loole ikka vanaga. Juhin tähelepanu, et too artikkel avaldati 23. aprillil ehk kaks päeva pärast seda, kui soovisin, et vana pealkirjaga artikli jagamine eemaldataks ka Facebookist. Selleks ajaks, kui ma seksuoloogi kommentaariga artikli avastasin, oli vana pealkirjaga viide taas tuhandeteni jõudnud. Kahetsusväärne, et ma jälle pettuma pidin, eks.

Jagan kirjavahetust ka veebijuhi endaga:

Täpsustan, et esimeses kirjas pidasin silmas tagasisidet Instagramis, lihtsalt mõtted olid Facebooki juures. Aga jah, see on kõik, viimasele kirjale ma vastust ei saanud, ent vähemalt kadus seksuoloogi suure avalduse alt vale viide.

Ma tõesti oleksin tahtnud teada, mida veebijuht mõtles, kui artiklile sellise pealkirja pani. Oli tema jaoks sellel humoorikas alatoon või ta tahtiski jätta mulje, et üks naine jagab Delfis avalikult lugu oma saamatust abikaasast… Või oli tal lihtsalt nii kiire, et ruttu klopsis midagi kokku… Nagu näete, siis küsisin seda tema enda käest ka, aga selgitust ei saanud ning vabandamine oli endiselt selline, et saaks asja vaid kiiresti kaelast, töö ootab.

Kas pole irooniline, et veebijuht tegigi vaid oma tööd ja sai selle eest tasu (võib-olla klikkide pealt veel preemiatki), Britt sai artikli kirjutamise eest tasu, Penelope sai pildi eest tasu, Anne & Stiil sai top 1 veebiartikli ning mina sain ärakasutatud ja Silver alandatud… Kes veel tahab anda oma panust tabude murdmisse?

Ma lohutangi end sellega, et on olnud hetki, kus mulle oleks taoline kogemuslugu väga palju andnud, mistõttu loodan, et sain anda selle artikliga paljudele naistele ja ka meestele seda, mida nad parajasti vajasid. Olgu selleks siis või vajadus tunda end paremana.

Minnes korra veel artikli juurde tagasi, siis üks asi on veel, mis on selle juures valesti – pilt, mida loo illustreerimiseks kasutati:

Lõik lõppeb kenasti kinnitusega, et mul on kõik hästi, sest seks on minu jaoks nauditav ka orgasmita, ent kõrval on artikli ilmestamiseks frustreeritud mees ja naine, mis on sama kontekstiväline kui veebijuhi klaviatuurist ilmunud pealkiri. Kus on loogika, kui pikale positiivse alatooniga kogemusloole lisatakse pealkirjaks justkui pettunud naise etteheide ning lugu ennast illustreeritakse voodiserval istuva rahulolematu paariga? Kui ajakirja suunaks on tabuteemade kaotamine, siis ehk tasuks esmalt enda eelarvamustest lahti saada…

Postituse mõte ei ole tegelikult kriitika ajakirja suunal, vaid rohkem see, et kõik, kes nägid artiklit ebasobiva pealkirjaga, aga mu storysid Instagramis ei näinud, teaksid, et need ei olnud minu sõnad. On muidugi jälgijaid, kes aimasid seda, sest tagasisideks ütlesid päris mitu inimest, et see pealkiri ei kõlanudki üldse minulikult (ega Briti moodi), aga tean, et oli ka neid, kes käisid artikli vaid korra silmadega üle ja keskendusidki ainult pealkirjale. Väikeses kohas on see ikka väga kõneväärne, kui keegi kirjutab Delfi esilehel oma mehe kohta, et too ei suuda teda orgasmini viia. Mitte et teema ise ei pannud küla kihama küsimusega, kas teised on ka juba näinud, mida Priidu tütar Delfis jagab… Pani küll ja mul on sellest suva, kuni saadakse aru, et artikkel räägib minust (puudutades samal ajal iga teist naist), aga sellest mul enam suva ei ole, kui Silverist saab külas “see mees, kes ei oska oma naist rahuldada”. Oskab küll, isegi nii hästi, et mul ei ole selleks orgasmi vaja.

Nii, nüüd on küll kõik öeldud ja mul hakkas palju kergem. Päriselt! Ma lugesin postituse läbi ja mul ei tekkinud enam mingeid emotsioone, kõik on endast välja lastud. Tundub, et ma ikkagi saan üle.

Kaugsuhe vol. 18

Silver sõitis pühapäeval Soome, mis tähendab, et detsembrini näeme korra kuni kaks kuus. See on meie 18. kevad, kus tema töö (mitte ainult Soome, kus ta on töötanud 9 aastat) meid kaugsuhtesse asetab, nii et midagi uut siin meie jaoks ei ole, aga midagi kergemaks ka ei lähe, ikka on raske nägemiseni jätta. Pühapäev oli meie mõlema jaoks kurb… Silver küll igatses ammu tööle, sest ta ei oska niisama olla ja talle meeldib tema töö, kuid samamoodi meeldime talle meie. Mina oskan niisama olla, oskan ka Silverita olla, kuid tema seltsis on siiski parem.

Seekord saime peaaegu kuus kuud koos olla ja me olimegi põhimõtteliselt terve aja koos – tegime kõike koos, käisime kõikjal koos. Meil tulevad õnneks mõlemad äärmused hästi välja, nii kuust kuusse ninapidi koos olemine kui ka pikalt lahus olemine, ehk meile endiselt sobib selline eluviis. Lahusolekud toovad suhtesse ikkagi mõnusa värskuse, magusa igatsuse, südant kiiremini põksuma paneva ootuse ja toore iha, millesarnast pidevalt koos olles ei tunne. Ma Silveri lahkumist kunagi ei oota, aga sellega kaasnevat taaskohtumist jõuan küll veel temaga koos olles igatsema hakata.

Ühel õhtul enne Silveri ärasõitu lohutasingi end valjuhäälselt ja rääkisin talle, kuidas mulle meeldivad need esimesed ööpäevad, mil me oleme pärast pikka lahusolekut nagu vastarmunud. Ja need esimesed ööd… Silver on enamasti jõudnud koju öösel kella ühe-kahe ajal, aga ükskõik kui pikk päev tal seljataga on olnud, pole me enne varahommikut magama saanud… Kui rääkisin talle, kuidas mulle need ööd meeldivad, siis kuulsin esimest korda, kuidas need meeldivad ka temale ja kuidas ta juba mitu päeva enne kojusõitu meie taaskohtumist ette kujutab. Seda oli hea kuulda, sest ma olen mõnikord arvanud, et ma üksinda tunnen võimendatud tundeid ja liblikaid… Silveri pilgud ja puudutused tõestavad küll vastupidist, aga ma armastan veidi ka kõrvadega, nii et kinnitavad sõnad kuluvad ära, eriti mehe suust, kes sageli sellistest asjadest ei räägi. Kui ma just ise otse ei küsi, mida tuleb päris tihti ette, sest mulle meeldib meie armastuse keeli analüüsida – see on nagu tasuta suhteteraapia, ainult et terapeudita.

Õnnelikud vastarmunud oma 13. pulma-aastapäeva minipuhkusel. Ma polegi sellest midagi jaganud, isegi Instagramis mitte, kuigi tegu oli ühe parima minipuhkusega üldse. See oli samuti äärmusest äärmusesse – rabatelgist luksusliku butiikhotellini.

Postituse pealkiri jätab mulje, et teen siin juttu kaugsuhtest, ent tegelikult tahtsin sellega lihtsalt öelda, et Silver on taas läinud ja kuigi pühapäeval tundus see maailmalõpuna, siis esmaspäeval oli maailm ikka alles ja mina olukorraga taas kohanenud. Argielu lihtsalt neelab nii kiiresti alla. Silver veel päris kohanenud ei ole, temal on sellega veidi keerulisem, nii kohanemise enda kui selle mahuga, kuid temalgi on tänaseks meeleolu parem kui pühapäeval. Abiks on ka see, et hooaja enda ees tunneb ta tegelikult põnevust, mitte ei ole seal lihtsalt hambad ristis raha teenimas.

See aasta tõotab tulla veel parem kui eelmine ja eelmine oli juba väga hea. Ainult et eelmisel aastal samal ajal oli Silver viimaseid nädalaid vanas kohas, täis pettumust, kahetsust ja viha, millele oli eelnenud teadmatust, kahtlusi ja muresid täis talv. Väga hea oli aasta teine pool, kuigi haavad ei paranenud üleöö… Võib-olla ei parane need kunagi päris ära, aga vähemalt me ei mõtle enam nii palju olnule ega sellele, mis oleks võinud olla. Aasta lõpetasime igatahes täitsa rõõmsatena ja uus on olnud siiani mõnusalt murevaba ning jätkub ilmselt samamoodi. Kui kõik läheb hästi, siis detsembriks on taas kohustuste summa märkimisväärselt vähenenud ja mine tea, äkki vahetame siis minu Chrysleri ka millegi uuema vastu, et autodega seotud peavalud saaks samuti läbi. Ma vist polegi jaganud, et novembris vahetas Silver oma 17 aastat vana Nissan Almera salongisooja Škoda Octavia vastu ega näe enam tagasiteed vanade autode juurde…

Ma olen oma vana autoga iseenesest rahul, aga viimasel ajal on sellega tõesti palju peavalu olnud ning lühikese ajaga on tulnud auto alla panna üle 1000 euro ja umbes sama palju kulub veel, et saada suvel jahutust ja sügisel ülevaatuselt läbi. Mitte et ma praegu ohtlikult kehvas seisus autoga sõidaksin, lihtsalt esiklaasis on pikk mõra ning elektrikalad panevad niiskete ilmadega mootoritule põlema. Variant oleks muidugi kuiva ilmaga ülevaatusel käia, kuid ennast häirib ka, kui mootorituli põleb – ükskord põleb äkki asja pärast, aga ma ei tee välja.

Autodest ma tegelikult ka kirjutama ei tulnud ja kaugsuhtest lihtsalt pole midagi kirjutada, sest me oleme siis teineteisest kaugel – näeme harva, teeme harva… Kodustena tegime rohkem, näiteks koristasime keldrit ja panipaika, käisime suusatamas (mina vähe, Silver väga palju), uuendasime veidi kodu, võtsime koera, osalesime sushikoolitusel (Silver oli grupi ainus mees) ja tegime kodus sushit, õppisime lastega, jalutasime metsas, tegutsesime Nõmmikul jne.

Ma ei arvanud, et me tänavu üldse nii kaugele jõuame, aga juhtus sedasi, et saime miniekskavaatori ühe päeva asemel kolmeks päevaks ning isa ja vend tulid ka meile traktoritega appi. Enne muruseemne külvamist on veel veidi teha, kuid suve lõpus ehk saab Nõmmikul juba paljajalu pehmel murul joosta – see on miski, mis töödega alustades tundus kauge tulevik, sest krunt oli selline, et seal ei oleks saanud isegi trimmerit kasutada.

Kui ma oma kõikuva meeleolu ja energiatasemega eksisteerisin vahepeal niisama, siis hoidis Silver kodu piinlikult puhtana, kaanetas ära kõik laste teise poolaasta õpikud-töövihikud (mulle üldse ei meeldi seda teha), remontis autot, hoidis majaesist lumest puhtana ja rookis peale meie parkimisplatside ka naabrite omi, hooldas laste rattaid ning lume sulamise järel käis nendega pikki ringe sõitmas, aitas vanemate juures uued garaažiuksed ehitada ja ette panna, vahetas kõrvalhoonel katuseharja, värvis ja tegi seal veel igasuguseid muid töid, käis minu vanaema juures lahtiseid kahhelplaate kinnitamas ja läks sõbranna sõbrannale appi, kui tolle autol oli rehv katki ja nii edasi ja nii edasi. Silver ei eksisteeri kunagi niisama ja see mulle tema juures meeldibki. Mis talle minu juures meeldib, sellest pole ma siiani aru saanud, aga küllap on selleks mu väikesed käed, nagu ta ükskord välja tõi. Ärge talle öelge, kuid tegelikult on need väikesed ainult tema suurte käelabade kõrval…

Projekt N ja töö kahes vahetuses

Ma olen saanud Instagramis palju küsimusi projekti N ehk Nõmmiku kohta, seda nii uutelt jälgijatelt kui ka vanadelt, kes ei saa aru, kust järsku mingi maakoht tuli. Ma küll olen aja jooksul siin paar korda kohast endast põgusalt kirjutanud, aga pole kunagi kasutanud kinnistu nime, sest ma isegi alles harjun mõttega, et see on Nõmmiku, mitte vana peremehe perekonnanimi, mille järgi me vanemate naabertalu kutsusime. Kuna Nõmmiku tundus alguses võõras, aga tehtud töid tahtsin jagada, siis sai tegemiste nimeks projekt N. Omavahel räägime nüüd küll juba Nõmmikust, muid alternatiivseid nimesid enam ei kasuta, aga seal tegutsemise kohta võib ikka öelda projekt N, kuigi meil pole aimugi, mida me seal teeme. Me lihtsalt teeme.

2018 – üks esimestest piltidest

Alustades algusest, siis Nõmmiku on mu vanemate naabertalu, mille nad ostsid põllumaa pärast vist kolm aastat tagasi. Vähemalt siis olen teinud seal esimesed pildid ja siis oli veel ka väike lootus, et ehk annab maja tõsta ja taastada, et saaks selle ka kasutusse võtta. Tänaseks on selge, et selle maja taastamisel pole mingit mõtet, odavam ja lihtsam on ehitada uus, ainult et ka see variant on meile praegu liiga kallis ja ebapraktiline, sest see eeldaks korterist loobumist ja oma elu logistiliselt väga keeruliseks elamist. Heh, ruttasin väga kiiresti tänasesse päeva.

Ühesõnaga, tänaseks võtame Nõmmikut enda kohana, kuigi see on endiselt vanemate nimel. Kinkelepingust oleme rääkinud küll, aga aega on selle “kiire” asjaga. Jutumärgid siis seetõttu, et meil pole sellega kiire ja ma ei pea muretsema, et mu vanemad oma naaberkrundile järsku rakendust leiavad. Pigem leiavad nad ise seal rakendust, alles ükspäev võttis isa ohtlikud puud maha, mille peal meie ei tahtnud kätt harjutada, sest oleksime need ilmselt elektriliinile langetanud. Me muidugi seda ka ei oodanud, et tema selle töö ära teeb, me tahtsime professionaalile maksta, aga isal hakkas vist meie rahast kahju või otsis ta ellu veidi põnevust, ei tea.

Minnes kinkelepingu juurde tagasi, siis see ei seisa ainult selle taga, et keegi ei viitsi minna notarisse, pigem ei viitsi keegi tegeleda sellega, et eraldada meie maalapike põllumaast. Ma muidugi võtaksin hea meelega kogu kupatuse vastu, aga vanemad vist kardavad, et sellise variandi puhul panen tõsimeeli tee tõkkepuuga kinni, et nende talu vahet toimuv tihe liiklus ei mataks meid tolmupilve alla. (Tegu on ropult tolmava tupikteega, millest paarsada meetrit kuulub Nõmmiku juurde ja mille lõpp-punktiks on mu vanemate talu.)

Teel vanemate juurest Nõmmikule, seda nii erinevate traktorite kui ka erinevate kaasreisijatega. Ma olen viimastel nädalatel olnud nii palju traktorite roolis, et tekkis juba tunne, et ma ei oska enam autoga sõita. Traktoritega oskan aga aina paremini. Mitte siis niisama sõita, vaid tööd teha. Niisama sõites olen tegelikult ka enesekindlam, ise ei saa arugi, aga Silver lubas minuga enam mitte kunagi sõita, sest ma pidavat kihutama…

Kolm aastat tagasi me Nõmmikut enda kohana ei võtnud, siis oli nii ühel kui teisel sellega erinevaid mõtteid, kuni ühel hetkel ei räägitud enam üldse Nõmmikust ja isa pakkus välja variandi talukoht maha müüa. Ema ütles selle peale, et mina võib-olla ikkagi tahan kunagi sinna suvekodu rajada ning isa vastas talle, et siis ei müü seda maha ja tehku ma seal, mida tahan. Pärast seda oli endiselt vaikus, sest mul ei olnud seda õiget tunnet peal, et ma tahan seal midagi teha, aga tasapisi hakati Nõmmikut siiski minu kohaks pidama. Küll tundis onu muret, kas ta ikka võib kivid meie aida juurde kallata ja mingi hetk küsis ema, kas ta võib Nõmmikul ma-ei-mäleta-mida teha, nagu see oleks olnud minu keelata… Nüüd ma juba tunnen, et on minu keelata, mistõttu ma ei lubanud võtta kahte vahtrapuud maha, mis siis, et ema arvates on need tüütud lehelangetajad – meie oleme ikkagi need, kes seal riisuma hakkavad. Ja vahtrapuude vahel võrkkiiges mõnulevad.

Padrikust jäi alles vaid kaks õnnetut vahtrapuud, millest üks ei pruugi olla vaher. Betoonist post seisab viimaseid päevi püsti, see alles ei jää.

See on nüüd vast selge, kust Nõmmiku tuli, aga seda ei oska ma öelda, mis Nõmmikust saab. Esialgu tahaks selle lihtsalt sedasi korda teha, et hoovis saaks paljajalu joosta, aga sinnani on veel pikk maa. Praegu on hoonete ümbrus võsastunud kuumaastik. Võsa on tänaseks küll maha võetud, aga igal pool on sadu või lausa tuhandeid tüükaid püsti, millest pisemad on sõrmesuurused, suuremad aga päris korralikud kännud ja need kõik tuleb välja juurida, kogu maapind tuleb pahupidi keerata, puhtaks sõeluda ja tasaseks tõmmata. Kopatöödega alustame juba neljapäeval, kuid ühe päevaga ei tee kõike seda ära, mida teha tahame ega isegi mitte seda, mida teha oleks vaja, aga ehk saame võsastumise pidurdada, praegu tulevad uued võrsed mühinal peale.

Kui teravaid tüükaid täis kuumaastiku asemel on meil ükskord golfimuru, siis tahaks kõrvalhoone lammutada ja lähiaastatel selle asemele uue ehitada, aga seegi plaan on küsimärgi all, sest lauda tuhaplokkidest seinad on katkised, lahtised, viltused ning vundament tundub olema maapealne, nii et isegi see ei pruugi olla nii korralik, et sinna saaks midagi uut peale ehitada. See kõik selgub aga tulevikus, kui mõtetega ehitamiseni jõuame, praegu oleme siiski ainult lammutamise ja koristamise juures. Seda nii suures mahus, et ma näen Nõmmikul koristamist unes ka…

Ma olen Nõmmikul meeletus koguses prügi sorteerinud. Mõne üksiku väga vana asja olen alles ka jätnud, aga 99,9% sorteeritud ning koristatud asjadest on olnud praht ja seda prahti on tulnud välja nii maa pealt kui maa seest. Me oleme selle kevadega viinud jäätmejaama üle tonni prügi, metalli kokkuostu läks ligi kaks tonni vanarauda ja likvideerimist ootab veel kaks tonni eterniiti. See kõik tuli õuest, laudast ja aidast ning veidi ka rehealusest: veidi seetõttu, et maja koos rehealusega on juba varasemalt suuremas osas puhtaks tehtud ja sealgi oli kõike umbes sama palju.

Mõned viimaste nädalate hetked, mis paraku ei räägi rohkem kui tuhat sõna, sest väga raske oli piltidele püüda seda, mida me tegelikult tegime.

Igatahes, ma olen viimasel ajal nii palju prügiga tegelenud, et pärast viimase kärutäie jäätmejaama viimist nägin unes, kuidas ma käisin Nõmmikul ringi ning iga nurga peal vaatas mulle jälle mingi kilepraht otsa, mille alt tulid välja margariinikarbid, poldid, katkised pirnid ja purgid ning see ei saanudki otsa. Ma muudkui koristasin ja koristasin ning mõtlesin samal ajal, kuidas ma neid asju enne ei näinud, kust see kõik tuleb, kuhu ma selle kõik panen… Ma ärkasin vahepeal mitu korda üles, aga uinudes läksin taas Nõmmikule ja sedasi hommikuni välja. Tunne oli selline, nagu ma oleksingi kahes vahetuses prügi koristanud, mitte maganud.

Viimase prügihunniku viimisest on nüüd nädal möödas ja vahepeal ongi siit ja sealt tulnud prahti juurde. Näiteks hakkasin ma rehealuses hunnikus vedelenud küttepuid riita laduma ning nende vahelt tulid välja vanad saapatallad ja üks terve saabas, veidi kilet, nööri ja muud sellist. Ma pole tööga veel poole pealgi, nii et ilmselt tuleb sealt veel midagi välja. Siis pesi vihm mulla seest välja veel klaasi, mille alt tuli välja veel rauda. Seda ära koristades märkasin eemal kummimati nurka maa seest paistmas, välja seda tõmmata ei jõudnud, seega väike see ei ole. Kui maapinna läbi hekseldame, siis tuleb kindlasti rohkem igasugust jama välja, nii et prügimajandusega veel kõik ei ole, ent lõpp siiski paistab.

Eelmisel pildil on kõik see, millega me viimastel nädalatel kahekesi oleme tegelenud, aga eelmistel aastatel oleme emaga koos end veel hullemast läbi närinud. Ma mõtlesin pikalt, kas ma jagan sellest hetki või mitte, sest tunnen, et tungin sellega teise inimese privaattsooni… Inimest ennast küll enam ei ole, aga tema perele ma kuidagi liiga ei tahaks teha. (Kuigi on olnud hetki, kus ma olen kirunud, et pere ise kõike enne müüki korda ei teinud, aga tööinimestena teeksid nad seda ilmselt siiani…) Teeme nii, et ma jagan seda, mis meid majas ootas, aga te midagi halba eelmise peremehe suunal ei ütle, sest ma olen üsna kindel, et piltidel nähtava olukorrani viis mingisugune vaimne seisund.

Neid pilte vaadates on mul nii hea meel, et see kõik on tänaseks sorteeritud ja peaaegu likvideeritud. Mõned kotitäied riideid ja purke on veel ära viia, aga see pole enam midagi võrreldes sellega, millest me alustasime.
Mida tühjemaks said toad, seda suuremaks kasvasid hunnikud õues…

Taas ei anna pildid edasi seda, mida me tegelikult tegime. Need ei anna edasi haisu ega tolmu, rääkimata ahastusest, mis tuli peale, kui ei osanud kuskilt alustada või edasi minna. Magamistoas oli igas voodis jälgi hiirte tegevusest, nurgas olnud riidekuhi oli täis hiirepesasid ja nende väljaheiteid, köögilaual oli kõike alustades mustadest nõudest lõpetades muruniiduki juppidega ning külmkapis olid roiskunud asjad. Kõik sahtlid ja kapid olid sellised nagu pildil olev sahtlisisu. Ühest riideid ja muid asju täis ämbrist, mille ma tühjaks kallasin, tuli selline hais välja (sest selle põhjas oli surnud rott), et pidin oksele hakkama – hoidsin hinge kinni ja lükkasin kõik sorteerimata kujul prügikotti. Võiksin pikalt jätkata, aga usun, et saite juba selle lühikese lõiguga aru, kuidas tegelikkuses oli asi veel hullem kui piltidel…

Kui keegi praegu mõtleb, et piltidel on ehtsa maaka või asotsiaali kodu, siis tegelikult oli see ühe leiutajast linnamehe suvekodu… Kuidas öeldaksegi – geniaalsuse ja hullumeelsuse vahel on väike samm? Vana peremees oli küll geenius, aga tundub, et ta astus ka sammu edasi. Ma ei ütle seda halva mõttega, vastupidi, ma arvan, et see ongi tema vabandus.

Olgu, mis oli ja tulgu, mis tuleb, aga see kõik tuli nagunii ära koristada, nii et midagi pole katki ka siis, kui me kõik maha lammutame ja kunagi midagi asemele ei ehita. Sellisel juhul rajan sinna lihtsalt ploomiaia ning söön igal sügisel nii palju ploome, et teistel aastaaegadel ei taha neid nähagi.

Jätkates olevikuga, siis lisan siia veel veidi pilte sellest, mida me eelnevatel nädalatel teinud oleme. Nagu ikka, siis pildid kõnelevad tehtud töödest vähe, aga mingi vahe on ikka näha.

Õnneks tuli võsa tagant mets välja, muidu oleks ikka väga hõre mulje.
Suuri puid kahjuks alles jätta ei saanud, vaher oli nii maja kui elektriliini poole viltu ja iga hetk murdumas ning tamm oli keskelt kolmeks lõhenenud ja seest mäda. Kui lõpuks saab hävitamise asemel midagi looma hakata, siis kindlasti istutan rohelist tagasi.
Laut väljast ja seest, enne ja nüüd.

Piltide põhjal oleme just kui vähe teinud, aga tegelikult oleme olnud isegi loodetust kiiremad ja seda suuresti tänu sellele, et mul on võimalik naabritelt traktoreid laenata. Traktorite keskel üles kasvanuna tundub see nii iseenesestmõistetav, aga kui hakkasin mõtlema, mida me siis teeksime, kui meil oleks selline maakoht vanematest 500 meetri asemel 50 kilomeetrit eemal, siis… Tõenäoliselt meil ei oleks seda, sest nii hullu projekti ei võtaks ma kuskil mujal ette, veel vähem traktoriteta. Nõmmiku kasuks räägibki see, et ma kõnnin üle põllu vanemate juurde 3 minutit ja seal on olemas kõik see, mida Nõmmikul (veel) ei ole – vets, soe vesi, söök ja traktorid.

Ma olen jõudnud frontaallaaduri käsitsemisega nii kaugele, et ma enam ei oota juhendamist ega mõtle oma samme ette, vaid tegutsen automaatpiloodil. See on nii lahe tunne ja ma loodan, et issi on mu üle uhke.

Nüüd on küll Nõmmikust kõik jagatud – järgmise sama pika postituse kirjutan ehk järgmisel aastal, äkki selleks ajaks on meil plaanid paigas ka. Vahepeal võiksin vaid meenutada seda, mida me aastaid tagasi Kadrina aias ära tegime… Praegu on igatahes pidevalt déjàvu tunne ehk see pole meil esimene kord kellegi eluajal kogutut (ja maetut) likvideerida, ainult et Nõmmikul on see väljakutse juba järgmisel tasemel.

Projekt N