Ühiskonna pasakiht?

Pille tõi välja, kui palju tema ühe õige blogija iseloomustusele vastab ja mina, nagu teine õige blogija muiste, kopeerin nüüd teda, sest ise ma sama hea teema peale ei tulnud, kuigi nägin Perekoolis blogijaid iseloomustavat nimekirja:

1) max keskharidus
2) lagunenud perest pärit
3) noorelt ja väga noorelt emaks saanud
4) … ja lapsi peab ikka nii 3 olema
5) auto juhtimisõigust pole
6) välimuselt pigem tuustid
7) tööl pole käinud , enamasti
8) kõvad targutajad, tegelikult ei tea elust midagi, elukogemus puudub
9) sisemiselt ka tuustid
10) meeste välimus pole oluline, aga no ma ei tea, enamasti ikka kõvasti annab soovida

Ma lasin selle ühest silmast sisse ja teisest välja, sest minu arvates räägib selline üldistav ja halvustav suhtumine rohkem inimese enda kohta, aga tegelikult on sellele iseloomustusele vastamine hea võimalus end siin rohkem avada. Ma ei saa öelda, et ma siiani ei ole avatud olnud, aga ainuüksi selles nimekirjas on juba mitu teemat, mida ma enda mälu järgi blogis puudutanud ei ole. Ma võin muidugi eksida, sest mälu on mul hullem kui kuldkalal, mida tõestas ilmekalt eilehommikune vahejuhtum, kus ma tegin endale võileiva, lõikasin selle neljaks, keerasin selja, et kuum vesi teetassi valada ja kui uuesti oma pisikesi võikusid vaatasin, siis alles oli ainult kolm, mille peale hakkasin Silverit tögama, sest kellegi teise kõhtu see üks poleks kaduda saanud. Kui ta süüd omaks ei võtnud, hakkasin keelega oma hambaid kompima ja täitsa leidsin jääke leivapurust… Hea, et ma teda veel täis suuga oma võiku ärasöömises süüdistama ei hakanud.

Millest ma kirjutada tahtsingi … õigus, see nimekiri…

1. Max keskharidus

Sageli on tunne, et keskharidus, kui ma üldse selle omandan, minu maksimumiks jääbki. Ma olen koolis käinud 12 aastat ja mõned kuud peale, istuma ma ei ole jäänud, aga kutsekeskkooli kolmandal kursusel katkestatud õpinguid sain jätkata vaid 11. klassis ning see võttis motivatsiooni korralikult alla. Ma küll läksin keset aastat kutsekeskkoolist otse gümnaasiumisse, aga kui mind oli korduvalt õpetaja poolt klassitäie minu jaoks võõraste inimeste ees alandatud ja solvatud, siis see oli miski, millega ma kohaneda ei suutnud, kuigi teised ütlesid, et ärgu ma tehku välja, see õpetaja ongi selline.

Minul ei olnud paksu nahka, mistõttu ühel hetkel ma lihtsalt ei julgenud enam kooli minna ja ma pole siiani tolle asutuse ustest sisse astunud, isegi mu paberid tõi täditütar ära. See kogemus süvendas minu koolitraumat nii palju, et mul ei tulnud pikka aega haridustee jätkamine üldse mõttessegi. Mul ei ole ka selliseid vanemaid, kes oleksid haridust kuidagi eriliselt tähtsustanud ja survestanud mind koolis käima, nii et kõik oli minu enda otsustada ja teha.

Kui ma neli last hiljem suure pealehakkamisega 11. klassi astusin ja tolle õppeaasta jooksul püsis Neljas tervena kokku ühe kuu, siis ma elasin oma puudumiste ja kuhjunud tööde pärast igasuguseid emotsioone läbi, mu unenäod olid kooliteemalised painajad, ärkvel olles ei julgenud ma e-kooli avada ja see kestis hetkeni, kuni oli selge, et 12. klass jääb veel ootama. Kusjuures mul ei olnud mingit põhjust tunda ärevust, vastupidi, mu õppenõustajast klassijuhataja oli alati väga mõistev ja kui mõni õpetaja vähe teravama märkuse tegigi, siis see oligi vaid lühike märkus, mitte pikk näägutamine, aga kuskil sisimas, üldse mitte sügaval, olen ma endiselt see 18-aastane Liivi, kes kardab kõike kooliga seonduvat ja pika puudumise järel naelutab see hirm mind koju.

Sügiseks olen ehk 11. klassist toibunud ja valmis astuma suure pealehakkamisega 12. klassi, et saada üle ka koera sabast. Iseenesest mul kuskile kiiret ei ole, sest mul ei ole mingeid mõtteid, mida edasi õppima minna, aga kui kunagi need mõtted tulevad, siis selleks ajaks võiks keskharidus olemas olla.

Andestage, haritud blogijad, et statistikat sinna “max keskharidus” poole tõmban ja sellega ka teie koolidiplomit määrin, aga usun, et see on nii teie kui ka Perekooli kasutajate huvides, kui kõik ei püüdle kõrghariduse poole – vähem konkurentsi, eks.

2. Lagunenud perest pärit

Mu vanemad tähistasid viimati 30. pulma-aastapäeva ja nad on mul endiselt turteltuvid, vaat et saan veel väikese õe või vennagi. Ma ei ole neid kunagi kuulnud teineteise peale karjumas, võib-olla seda on olnud, aga mitte laste ees. Meie kahjuks oleme teineteise peale laste ees karjunud ja me kumbki ei saa aru, kust see tuleb, sest ka Silver pole oma vanemaid (kes tähistasid juba 54. pulma-aastapäeva) sedasi tülitsemas näinud.

Kui mitte arvestada seda, et mu nooremale vennale osteti esimesena käikudega ratas, siis oli mu lapsepõlv täitsa traumavaba, lisaks sellele, et ma ei näinud oma vanemaid tülitsemas, ei näinud ma neid ka alkoholi liigtarbimas, suitsetanud pole nad samuti, nii et nad on selles osas igati eeskujulikud olnud. Ma päriselt võtsin neid eeskujuks, eriti oma ema, ma tahtsin väga tema moodi olla, juba seetõttu hoidsin teismeeas alkoholist ja tubakast (üksikute eranditega) eemale, aga muidugi ka seetõttu, et mõlemad maitsesid jubedalt. Ka noorelt abiellumine ja pere loomine oli just ema eeskujul minu unistuseks ning nii läkski, abiellusin samuti 19aastaselt (mehega, kes on loomuselt üsna palju minu isa moodi, nii et viimane oli mehevalikul eeskujuks) ja aasta hiljem olin ise ema. Nüüd mõtlen küll teisiti ja soovin, et minu tütar ei vaataks mulle sedasi alt üles, vaid elaks nii, et mina saaksin temale alt üles vaadata.

Ma üldse ei kahtle, et on inimesi, kelle jaoks oleme üks suur kamp sealt kaugelt teisest Eestist, aga mulle meeldib, et mu vanemad on lihtsad inimesed, kes peavad talu, mulle väga meeldis mu lapsepõlv ja mul on nii kahju, et meie lapsed saavad seda taluelu vaid keeleotsaga maitsta, aga asi seegi. Ka Silveri vanemad on teinud terve elu “häbiväärset lihttööd”, mis ei ole tegelikult üldse lihtne olnud, nii et oma pensionipõlve on nad auga välja teeninud ning seda põlve nad ongi nüüd juba kümme aastat ja peale pidanud.

Meil on nii minu kui ka Silveri vanematega lähedased suhted, me näeme pea igal nädalal, sageli isegi mitu korda nädalas ja ma ei vahetaks selliseid peresuhteid millegi vastu. Meie pered on ka peamiseks põhjuseks, miks me ei ole kolinud Soome, kuigi seda kaalunud oleme. Lihtsam on taluda kevadel ja sügisel lahusolekut teineteisest kui terve aasta kõigist teistest inimestest meie ümber, just nii terved on need perekonnad, kust Silveriga pärit oleme.IMG_6432Minu terve pere.

3. Noorelt ja väga noorelt emaks saanud

Ma ei tea, kas 20aastaselt sain noorelt või väga noorelt emaks, aga igatahes vastan sellele punktile ning ma juba lühidalt kirjutasin ka, mis ajendas mind varakult emaks saama. Oma ema enda iidoliks pidamine ei olnud muidugi ainus ajend, mulle lapsed ikka meeldisid ka ja väga igatsesin endale oma. Ma ei olnud ainus, Silver igatses samamoodi.

Meie esialgne plaanimajandus oli veidi eeskujulikum, ikka kool ja töö enne ning siis lapsed, aga läks teisiti. Mitte kogemata, aga alguse sai see küll sellest, et me arvasime, et ma olen kogemata rasedaks jäänud. See mõte oli hirmutav, mistõttu me mõlemad lootsime, et tegu on tsüklihäirega, aga veidral kombel olime mõlemad väga pettunud, kui just selleks see osutuski. Sealt ei läinud enam palju aega, kui Silver vihjas isadepäeval, et järgmisel isadepäeval tahaks ta juba ise kingitusi saada. Ja sinna see esialgne plaan läks. Selleks ajaks olime pea neli aastat koos olnud ja samal ajal valmistusime ka pulmaks, nii et aeg lapse saamiseks ei tundunudki enam nii vale. Ma ei ütle, et see aeg just õige oli, aga valeks ei pea ma seda endiselt.

4. … ja lapsi peab ikka nii kolm olema

Otseloomulikult! Kõigil peaks lapsi vähemalt kolm olema, siis ei oleks vananev rahvastik ja sellega kaasnevad sotsiaalsed probleemid enam Eesti suurimaks mureks. Olgu, keegi ei peaks saama sunniviisiliselt soovitust enam järglasi ja seda enam tuleks “paljulapselise” sõimusõnaks muutmise asemel olla tänulik nende perede eest, kes lapsi rohkem soovivad ja sellega ainsate järglastena kasvavate laste tuleviku maksukoormat vähendavad.

5. Auto juhtimisõigust pole

Jess, siit tuleb minu tähetund. Autojuhiloa saamine oli miski, mida soovisin nii väga, et ma ei kannatanud oodata, kuni kutsekeskkooli kolmandal kursusel need tasuta saan, nii et kasutasin teisel kursusel ära oma stipendiumi (mis oli mul sel ajal 1600 krooni kuus) ja omandasin juhtimisõiguse esimesel võimalusel, isegi veidi liiga vara, sest olin siis veel viimaseid nädalaid 17aastane ja pidin oma sünnipäeva ootama jääma. Kõik eksamid tegin esimese korraga ära, kusjuures sõidueksamile läksin tegelikult nii, et olin õppesõitu teinud vaid 4-5 korda. Protsessi tegi lihtsaks asjaolu, et hakkasin ARKi lehel liiklusteste juba põhikooli lõpus lahendama, esimest korda rooli istusin veel varem (maaelu rõõmud) ning sõidueksami tegin Paides.OLYMPUS DIGITAL CAMERAKolmandal kursusel hakkasin omandama veel C1-kategooria juhtimisõigust, jõudsin isegi mõned õppesõidud ära teha ning oli lootust ka sellega varem sõidueksamile minna, aga siis jätsin kooli pooleli ja sinna see jäi. Sellest on isegi veidi kahju, kuigi mul pole kordagi C1-kategooria juhtimisõigust vaja läinud.

6. Välimuselt pigem tuustid

Absoluutselt, ma isegi ei ürita seda meigiga varjata! Olgu, mõnikord ripsmetušši kasutan, aga tegelikult tunnen ma end ka selleta ilusa tuustina. Võib-olla tulekski seda punkti natuke täiendada, hästi sobiks näiteks “välimuselt pigem tuustid, aga enesehinnang on laes”.mde

7. Tööl pole käinud, enamasti

Ma olen teinud igasuguseid erinevaid talutöid, aga päriselt tööl pole ma tõesti käinud. Päriselt töötamiseks ei pea ma ka künnivõistlustel abikohtunikuks olemist ja kahenädalast katseaega Jazzi käsipesulas, aga need on ainsad korrad, kus ma mingitki taskuraha olen teeninud. Aah, jälle valetan, olen Pere ja Kodu ning Virumaa Teataja kolumnide eest ka ikka honorari saanud ja selles vallas võiks mul ehk kunagi isegi potentsiaali olla, kui ükskord tekib vajadus või soov tööle hakata. Hetkel seda vajadust ega soovi ei ole, sest lapsed täidavad veel piisavalt minu päevakava.

Mina ise oma olematu tööstaaži pärast ei muretse, mul on pensionieani veel nii palju aega, et jõuan oma elus 30-40 aastat kindlasti tööl käia. Ma ei näe ka põhjust, miks peaks keegi teine meie pere valikute pärast muretsema või neid ette heitma, mõttetu tegevus, mis meie elus midagi ei muuda.

8. Kõvad targutajad, tegelikult ei tea elust midagi, elukogemus puudub

Ma olen viimase 10 aastaga saanud väga korraliku elukogemuse ja see on õpetanud mulle ka seda, et internetis targutamine ei vii kuskile, raiskab vaid energiat.

9. Sisemiselt ka tuustid

Ma ei tea, milline on üks sisemine tuust, aga ma usun, et selle Perekoolist võetud kommentaari autor seda on: “No kammoon. On inimesi, kelle blogi on huvitav, sest nad ise elavad huvitavat elu, teevad huvitavaid asju ja on huvitavad inimesed. Jaaa siis on inimesed, kelle blogi loetakse näitena ühiskonna pasakihist, sh massilised tãiskohaga poegijad.”

Minu jaoks iseloomustab ühiskonna alumist kihti pigem selline labane sõnakasutus ja see on miski, mida minu süüks ei saa panna. Ma ei ole kunagi ei avalikult ega anonüümselt kedagi sedasi solvanud, et end seeläbi teistest paremana tunda ja teate mis, tänu sellele ma tunnen end näiteks tsiteeritud kommenteerijast paremana.

10. Meeste välimus pole oluline, aga no ma ei tea, enamasti ikka kõvasti annab soovida

See on ju loogiline – milline kena mees vaataks tuusti?!Digital CameraKui me olime noored ja ilusad ning kaalusime mõlemad 15 kilo vähem. Silverile kulus kaalutõus ära, mulle mitte nii väga.

Kui aus olla, siis ma olin kunagi Silverit vaadates seda meelt, et nii koleda noormehega ma küll koos olla ei taha, aga näe, armusin ära tema sisemisse ilusse ja sellest piisas ka füüsiliselt atraktiivseks muutumiseks. Pealegi osutus ta nii heaks suudlejaks, et me alguses eriti muud ei teinudki ja nii ma ei pidanud teda väga vaatama ka. Kui ükskord silmad avasin, siis oli ta juba palju kenamaks muutunud, kuid siis ehmus tema, sest mina olin vahepeal paksuks läinud, aga näe jälle, ka tema hindab minu juures enamat kui pelgalt välimust. IMG_5832Ühiskonna pasakiht?

Kokkuvõttes võin öelda, et ma olengi see hariduseta saripaljunejast tuust blogija, kes tööl pole ei käinud ja kelle mees annab kõvasti soovida, aga selline iseloomustus ei solva mind, sest mind ei häiri mu vähene haridus, laste arv, tuust olemine, olematu töökogemus ega mehe välimus. Keegi teine ei peaks end samuti nende omaduste pärast häirituna tunda, see oleks asjatu vaev.

Millise legolaua saab 200 euro eest? Enda tehtud legolaua!

Legolauad on jube kallid, mõned ka ebapraktilised, eriti sellised, mille hoiukastile ligi pääsemiseks tuleb mänguplaat kogu täiega üles tõsta, seda loomulikult palvetades, et ehitised ära ei laguneks. Me ei raatsinud legolauda osta ja otsustasime ise ehitada, see tähendab siis, et mina otsustasin, et me ehitame. See otsus sündis majas, kus lastel oli palju rohkem ruumi kui siin, aga läks nii, et ehitamiseni me ei jõudnudki. Küll jõudsin osad plaadid valmis osta ja nii need meie riidekappi oma aega ootama jäid.

Ma olen siin kahe aasta jooksul mõelnud legolaua peale nii ja naa, üritanud seda mõtetes voodi alla mahutada või lakke riputada, sest … jah, ruumipuudus. Ei jäänud ikka muud üle, kui magamistoad ära vahetada, et lastele seda ruuminatukest juurde tuleks. Hetkeks läks neil olukord isegi päris avaraks, aga siis hakkasime legolauda ehitama.sdrKui me Puumarketist materjaliga koju jõudsime, siis läks olemine nii põnevaks, et ma lükkasin mööbli ja maas vedelenud mänguasjad oma lampjalaga seinte äärde, mitte ei hakanud aega raiskama koristamise ja muu sellise peale.

Laua ehitamise tegime nii lihtsaks, et oleksime paari tunniga valmis saanud, kui meil oleks peale käsisae midagi paremat olnud, aga ei olnud ja käsisaega lauajalgu valmis lõigata ei andnud. Ehitamise lihtsaks tegemise all pean silmas seda, et tegime päris palju praaki ja söögilauana valminud mööblitükki kasutada ei kannata, aga see meie eesmärk ei olnudki.

Lauajalgadeks ostsime kaks kolmemeetrist parajalt jämedat höövelprussi, nii oli ka eksimisvaru, mis läks täitsa asja ette. Kusjuures ma tellimust tehes ei mõelnud üldse sellele, kas meile kolmemeetrised prussid autosse mahuvad, aga mahtusid, paar sentimeetrit jäi veel ruumi ülegi. Voyager on kummist, midagi pole öelda.

Teisel päeval käisime minu vanemate juures nurgasaega jalgu valmis lõikamas ja tulemus sai ideaalne. Kui jalad said alla, siis lühikese vahega kandsin valminud mööblitükile kaks kihti Fusion Mineral Paint mööblivärvi, mis juba varasemast ajast kodus olemas oli ning saigi peaaegu valmis.mde Peaaegu seetõttu, et katteliistude osas tegin valearvestuse ja üks liist tuli juurde osta. Selle asja ajasime kolmandal päeval korda, nii et lihtne töö, aga sobivate tööriistade puudumise ja minu valearvestuste tõttu võttis ehitamine aega kolm päeva. cofKolmas lürbib siin oma esimest kohviautomaadi kakaod, nii vähe oligi vaja, et end pool tundi suure ja erilisena tunda. cofSelle kolme päeva sees jõudsin väikeste lauale ühe vana kõveraks väänatud Duplo plaadi asemele kaks uut osta, nii et üks legolaud sai selle aja sees siiski valmis.cofKolmanda päeva õhtuks oli põhimõtteliselt valmis ka suur legolaud, lihtsalt keskmised plaadid ei ole päris nii nagu ma neid ette kujutasin. Vanast ajast oli mul olemas kaks rohelist ja üks kollane plaat, aga vahepeal on Lego alusplaatide roheline oluliselt heledamaks muutunud ja teist kollast plaati ei ole ma siiani kuskilt leidnud, mistõttu on tulemus minu jaoks liiga kirju, tahan veega piirnevat rannariba ja ühesuguseid rohelisi plaate.sdrKatteliist on lauaplaadist nii palju kõrgem, et tekitab legolauale väikese serva, mis peaks siis takistama plaatide paigast nihkumist, kui need peaks liimist lahti tulema. Mitte et need oleks praegu üldse kinni liimitud, veel ei ole, aga kui keskmised plaadid vastavad minu nägemusele, siis need saavad laua külge kinnitatud. Väike serv muudab laua ka visuaalselt ilusamaks. mdeLaud on suur, täpsemalt on selle mõõdud 102×150 sentimeetrit, nii et põrandapinda haarab see enda alla omajagu. Õnneks mahub laua alla ka omajagu asju, isegi kummut ja seda puhtjuhuslikult päris napilt. Selline paigutus ei olnud mul tegelikult plaanis, aga mitte kuskile mujale seda mööblitükki ka enam suruda ei olnud. Nii on olukord silmale isegi täitsa ilus, sest kummuti taga on omakorda peidus veel suur nukuvoodi.

Alguses mõtlesime teha riiuliga laua, kuhu mahutada palju väikeseid karpe, aga arvasime, et need sorteerituna seisma ei jää ja siis muutub asi tüütuks, kui juppide otsimiseks tuleb sobrada korraga kümnes karbis. Läksin seda teed, et ostsin Bauhofist pikad ja madalad 35-liitrised hoiukastid ning lükkasin need koos Lego juppidega laua alla.

Legolaua ehitamisega oli minu eesmärgiks klotsid põrandalt ära saada ja luua lastele võimalus ehitada nii, et nende ehitised ei jää meile ette, mistõttu pole neid vaja ka lammutada. Sellelt legolaualt ei võta me tolmugi teisiti kui seda ära puhudes.sdrNagu näha, siis Legosid ma põrandalt ära ei saanud, pigem näeb tuba enamuse ajast välja nagu mini Legoland. Legolinn ise on endiselt lahja, sest linna ehitamise asemel mängivad lapsed seal pigem arvutimänge läbi ja panevad rohkem rõhku masinatele ning inimestele. Ainsaks hooneks linnas on ka relvapood…cofJep, laual jookseb rott, meie noorim pereliige, kelle nimeks pani Neljas Siidi. Me oleme Siidile varsti kolm nädalat sõpra otsinud, aga mitte valge emane rotipoeg on veel suurem defitsiit kui kollane Lego alusplaat. Käisime vahepeal Tallinnas kinos ja möödaminnes lootsime Mustika keskusest Siidile sõbra ka osta, aga seal oli vaid valge emane, pealegi mitte kõige tervema välimusega. Helistasin veel kaheksasse loomapoodi, aga kõigis oli kas sama seis või polnud üldse rotte. 

Ma arvestasin kokku, et meil kulus legolaua peale umbes 200 eurot, selle summa sisse ei ole ma arvestanud hoiukarpe, aga ülejäänud asjad alustades kruvidest ja lõpetades värviga küll.

Hetkel on Jukus plaadid ja paljud teised Legod soodushindadega ning sama kogus plaate maksaks ümmarguselt 108 eurot. Kui see soodukas läbi saab, siis 1A.ee lehel on Legodel (nagu ka paljudel teistel asjadel) ühed soodsaimad hinnad, ma ise ostsin plaadid sealt. Puumarketis kulus meil väikese varuga ostetud materjali peale 53 eurot. Värvipurk maksis sügisel ligi 30 eurot koos saatmiskuluga, aga ma olen sellega saanud ära värvida elutoa kardinapuud, nüüd legolaua ja pool purki jäi veel endiselt alles, nii et ma tegelikult tervet seda summat legolaua sisse arvestada ei saa.

Ma ei ütle, et ligi 200 € ühe legolaua kohta väga odav summa on, aga igatahes saab ise meisterdades selle raha eest palju ägedama legolaua kui kaks korda suurema summa eest poest ostes.

Vitamiinikommi asemel vitamiinipomm

Ma olen korduvalt uurinud apteekides erinevate kummikarude koostist ja need heaga riiulile jätnud, sest need on olnud rohkem kummikommid kui vitamiinid. Võib-olla olen selliste multivitamiinide suhtes ülekohtune, aga minule pole need kasulikena tundunud ja nii pole mu lapsed kunagi multivitamiine saanud.

Kui minuga võttis ühendust Rosena.ee esindaja ja pakkus lastele proovimiseks Nutrigeni toidulisandeid, siis olin ka päris skeptiline, aga vaatasin pakutavad siirupid üle ning üllatusin meeldivalt, sest nende koostiosade esimene komponent ei olnudki suhkur, vaid vesi. Need siirupid osutusid puhtaima koostisosaga multivitamiinideks, mida ma näinud olen ja kuna praegu on viiruste aeg ning vitamiinirohket värsket kraami on laual suvise ajaga võrreldes oluliselt vähem, siis võtsin pakkumise vastu. 
cof
Lapsed teevad läbi oma elu esimest vitamiinikuuri ja mina teen seda koos nendega, et saaksin jagada maisteelamust.

Nutrigen Supra

Väidetavalt on see ainuke toidulisand lastele maailmas, mis sisaldab 13 vitamiini ja 10 mineraalainet, nii et tõeline vitamiinipomm. Maitselt on see hapu apelsin, paneb veidi grimasse tegema. Kolmest siirupist annaksin sellele maitse poolest teise koha, aga ühele lapsele maitseb see kolmest enim.

Mõnede spetsialistide arvates võiks igal talvel ühe vitamiinikuuri läbi teha, mõnede arvates pole seda üldse vaja, sest tegelikult saame kõik vajaliku ikkagi toidust kätte, teine jälle ütleb, et ühe või teise vitamiini päevanormi kätte saamiseks tuleks süüa näiteks kaks ämbritäit marju. Võta siis kinni, eks. Ma lähtusin oma valiku tegemisel sellest, et siirupites olevate vitamiinide kogused pole nii suured, et võiks tekkida üleannustamise ja kasu asemel kahju tegemise oht. Olgu, Nutrigen Supral on tegelikult need kogused täitsa märkimisväärsed võrreldes teiste Nutrigeni siirupitega, nii et see sobib pigem vast ühekordseks kuuriks, aga teisi julgeksin lastele pikema perioodi vältel lisaks anda küll. See on siis puhtalt minu tarkus ja julgus, kellegagi nõu ma pidanud ei ole. Kui, siis ainult Googlega.

Nutrigen Vegy

See siirup on mõeldud lastele, kes ei armasta köögivilju süüa. Ma enda laste osas väga kurta ei saa, kamba peale söövad nad korralikult, aga eraldi võttes nokib üks toidust sibulad välja, teine porgandid, kolmas tomatid ning neljas ainult tomatit ja kurki sööbki. Kui võrdlen neid lastega, kellega rohkem kokku puutume, siis ütleksin, et nad söövad isegi hästi erinevaid köögivilju, aga alati võiks paremini Samuti võiksin mina paremini süüa teha, sest meie toidulaud ei ole kindlasti kõige eeskujulikum ja täisväärtuslikum. Seetõttu meeldib mulle Vegy siirup kõige enam ja seda soetan kindlasti juurde. Minu ja poolte laste arvates on see maitse poolest ka kõige parem, samuti pigem hapu, aga kerge magus mekk on siiski juures.

Nutrigen Growmega

See on kalaõli-vitamiini kombo, mille tekstuur on rohkem ikka see kalaõli, aga maitse pigem mitte. Minule maitseb see kõige vähem, aga ühele lastest meeldib jälle kõige rohkem. Pärast avamist on selle maitse pisut kibedamaks muutunud, apelsini see mulle ka väga ei meenuta, aga maitseelamuse pärast keegi seda nagunii ei võtagi. Kes tahab maitseelamust, see ostab ilmselt kummikarudeks vormitud vitamiine või siirupeid, mille esimeseks koostisosaks on suhkur.

Vegy ja Growmega siirupid sisaldavad nii vähe D vitamiini, et seda olen lastele juurde andnud, aga Suprale ei tasu midagi lisaks anda.

Saadaval on ka maasikamaisteline Nutrigen Omega siirup ohtra kalaõliga, mis sisaldab samuti väga mõõdukas koguses vitamiine, nii et midagi on ka neile, kellele apelsin peale ei lähe.

Ma soovisin lisaks proovida ka Nutrigen Vitamixin helbeid, aga ma ei ole jõudnud neid veel toidu hulka lisada, nii et nende maitset või selle puudumist ma kommenteerida ei oska, aga võib oletada, et need on maitsetud, kui need on mõeldud lastele, kellele siirupid ei istu. Ma seetõttu neid igaks juhuks soovisingi, et äkki kellelegi lastest siirupid üldse meeldi, aga sellist olukorda ei tekkinud, kõik võtavad hommikuti oma lusikatäied ära.

Ma toodete tutvustamist enam kaugemale ka lükata ei soovinud, sest siirupitel on viimaseid päevi 1=2 kampaania, mille ajal saab ühe hinnaga kaks pudelit toidulisandit. Kes on siiani pakkunud lastele igasuguste lisaainetega kummivitamiine, siis soovitan nende asemel iga kell Nutrigeni siirupeid.

Rosena dermakosmeetika e-poes on igasuguseid muid tooteid ka ja viimaseid päevi saab sooduskoodiga “Eesti” tavahinnaga tooted 20% soodsamalt. Või midagi sellist. Ühesõnaga ma nägin Facebookis reklaami, mille sisu meelde ei jäänud, aga sooduskood jäi ning katsetasin just osade toodetega, et see täitsa toimib ka, kui tegu pole just kampaaniatootega. Mulle endale jäi seal silma punetust vähendav kreem, mis võiks sobida ühele rosaatseaga kimpus olevale mehele, kellega ma koos elan. Talvega on tal asi jälle nii hulluks läinud, et ta näeb oma lilla ninaga välja nagu … viinanina.

Muide, Maris ja maailm blogi Facebooki lehel loositakse 1. märtsil Nutrigeni siirupeid välja, nii et kellel tekkis huvi, aga osta ei raatsi, siis võite katsetada loosiõnne. Marise arvamust Nutrigeni siirupitest saab lugeda tema blogist.

Ülev hetk

Viimasel ajal on olnud väga palju sinimustvalget. Uudistes, sotsiaalmeedias, tänaval, koolis, lasteaias, poes. Kohati tekitas see meeleolu, kohati küsimusi. Üks küsimärk tekkis poes temaatilisi teeküünlaid vaadates. Need olid nagu teeküünlad ikka, vaid sinimustvalge kleeps kattis küünlavaha ja see oli piisav lisa, et küsida kuue küünla eest üle kolme euro. See polnud muidugi ainus kord, kus tekkis #lipuvärvidrahaks tunne, aga ma end väga häirida ka ei lasknud, sest me oma raha lipuvärvideks ei teinud. Või siis veidi tegime, kui lastele sinimustvalged kikilipsud ja õhupallid ostsime, aga esimesed kestavad kaua ja teised polnud nii kallid, et lisaks õhupalli maitsele oleks ka lipu maitse suhu tulnud.

Samal ajal, kui keegi tuli heale ideele kleepida lipuvärvid teeküünaldele ja need mitmekordse hinnaga maha müüa, tuli hea idee ka Kalevil, kelle juubelikollektsioon on huvitava mustriga. Minu jaoks oligi see lihtsalt muster, aga Silveri vennapoeg nägi seal koode ja kui ta need koodid lahti muukis, siis said neist tähed, tähtedest omakorda sõnad. Sama laulu sõnad, mille viis mängib ka Eesti-kujuliselt rippuvate šokolaadide reklaamis – “Eesti muld ja Eesti süda”.

Selline avastus on liigutav. Vähemalt mind liigutas, sest “Eesti muld ja Eesti süda” on üks parimaid lugusid ühelt parimalt esitajalt. Jah, ma tean, et tegelikult on see üks parimaid luuletusi Lydia Koidulalt, aga minule seostuvad need sõnad siiski alati Rujaga, Urmas Alenderiga.

Keegi on nendele sõnadele ka palju pilte juurde lisanud, teiste hulgas pildi minust (algusega 2.54), mille avastamine oli aastaid tagasi paras üllatus, aga kuna lugu mulle väga meeldib, siis sellist väikest pildivargust võtsin meelitusena.

Eesti 100. sünnipäev möödus meie peres tegelikult üsna märkamatult. Meil oli mineku ja külakostiks vaaritamise mõtteid, aga kui neljapäeva õhtuks Teisel taas kõrge palavik tekkis, siis oli juba selge, et mineku mõttest võime kohe loobuda. Kuna ka terve reedene päev möödus lapsel kõrges palavikus, siis laupäeva osas polnud meil enam üldse mingeid ootusi ja arvestasime koduse laatsaretiga.

Läks aga nii, et laupäeva hommikust alates noris Teine kõigiga tüli ehk meie vana hea laps oli tagasi ning haigusest polnud enam mingit jälge. Siiani ei ole. Kaks nädalat tagasi oli tal samamoodi paar päeva kõrge palavik, ka Esimesel ja Kolmandal oli ning kogu kamba peale lisandus vaid Esimesele kerge nohu ja köha. Imekombel jäi tookord Neljas täiesti puutumata, kuigi lisaks palavikus vendade seltskonnale veetis ta neli päeva kodus koos oma tõbise sõbrannaga, keda ma hoidsin. Hoidmiseks on seda ehk palju nimetatud, sest tüdrukud ajasid rohkem oma asja ning minu asi oli neid vahepeal vaid sööma kutsuda. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, eks.

Ühesõnaga laupäeval oli Teisel täitsa hea enesetunne, aga meil polnud enam mingit tunnet ja isegi, kui oleks olnud, siis me ei oleks julgenud minna Teisega paraadile või Silveri vanemate juurde, kus me igal aastal Eesti sünnipäeva tähistanud oleme. Esimest pelgasime Teise tervise pärast ja teist Silveri ema tervise pärast. Samas niisama kodus ka olla ei tahtnud, nii et läksime hoopis minu vanemate juurde suusatama ja sauna ning kiluvõileibu tegema. cofNeed on pühapäevased kilukad. Porruga, sest rohelist sibulat polnud enam saada. 

Ma võtsin Eesti sünnipäeva puhul eesmärgiks suusatada 10 kilomeetrit, millega oleksin isikliku rekordi teinud, aga Silveri suusad ei libisenud hästi ja isa suusad libisesid liiga hästi, seda nii edasi kui ka tagasi, nii et ma jaksasin suusatada ainult 3,5 kilomeetrit. Ma ei olnud pettunud, sest selle maa jooksul tabas mind Eesti sünnipäeva kõige ülevam hetk, kui eemalt metsa äärest vaatasin oma lapsepõlvekodu ja taipasin, et see kodu on veel vanem kui Eesti Vabariik._MG_8997Minu vanavanavanaisa Mart ehitas selle maja 1914. aastal. Ma ei kujuta ette, millised olid emotsioonid selles majas 100 aastat tagasi. Ma isegi ei kujuta ette, milline oli mu vanavanavanaisa Mart. IMG_20180225_225336.jpgVõib oletada, et ta seisab siin rehealuse ukseava ees, aga seegi pole kindel.

Ma ei kujuta ka ette, mida on näinud selle maja seinad või kui lähedalt on seda puudutanud sõjad. Metsas olla pommiaugud ja need augud pole majast sugugi kaugel. Majast polnud kaugel ka lõhkemata miin, mis nii 15-20 aastat tagasi künni ajal maapinnale ilmus ja mille leidmisest maakonnalehes lugu tehti.

Minu mälus on kellegi jutt, et naabertalus, mida ei ole enam ammu, tapeti kõik inimesed, vaid koerakuudis peidus olnud laps pääsenud eluga. Vanaema ei tea sellest midagi, aga teab, et neid naabertalusid, mida pole ammusest ajast, oli rohkem, kuid nendest pole enam vundamendi varemeidki alles. Kui me lapsed olime, siis veel oli ühes kohas kaev, kuhu sisse piiluda ja teises kohas kelder, kuhu end peita ja kolmandas kohas kasvasid head õunad. Ma tahaksin loota, et mu vanavanavanaisa rajatud kodust on ka Eesti 200. sünnipäeval rohkem alles kui head õunad…OLYMPUS DIGITAL CAMERAMardil oli kaks abikaasat, esimene suri aasta pärast seitsmenda lapse sündi, teise abikaasaga said nad 2 aastat hiljem kaksikud, tüdruku ja poisi. Esimesest abielust sündinud lastest surid mitu pisikestena ja ka teisest abielust sündinud tütar elas vaid paarikuuseks. See kõik toimus enne 1914. aastat ja mul pole aimugi, kus Mart siis elas, vanaemal samuti ei ole.

Pärast vanavanavanaisa Marti jäi talu mu vanavanaisa Oskarile. Miks nii ja mis teistest lastest sai, seda ma ei tea. Vanaemalt uurisin ja temagi ei tea enamat kui seda, et üks vend jäi täiskasvanuna rongi alla ja üks õde rändas Ameerikasse. Sugupuud uurides jääb mulje, et Oskari nooremad õed ja vennad surid lastena, välja arvatud õde, kes Ameerikasse läks ning vanemad õed ja vennad lendasid ilmselt varakult pesast välja, sedasi ehk jäigi Oskar ainsaks pärijaks.

Oskar oli kodutalu ehitamise ajal nii suur poiss, et palkides on tema higi ja vaeva samuti. Kuldsete kätega mehena aitas ta ehitada ka oma tütre maja Tartus ja poja maja Tallinna servas. Oma kolmandale lapsele ta maja ehitada ei aidanud, ta hoopis aitas tema pojad üles kasvatada, sest minu vanaisa Karl võttis endalt elu, kui isa ja onud olid pisikesed poisid.

Vanavanaisa Oskar suri, kui ma olin viiene. Ma mäletan teda ennast ähmaselt, rohkem mäletan tema öökappi, Vana Toomase lampi, tema istekohta köögilaua ääres. Mäletan isegi tema surnukeha lõhna ja kurbust, mida tema surma järel tundsin, aga ma ei mäleta ühtegi ühist hetke ega jutuajamist. Seda mäletan ka, et ta oli mulle väga armas ja täna on liigutav mõelda, et ta on kandnud mind samadel kätel, millega aitas rohkem kui 100 aastat tagasi minu lapsepõlvekodu ehitada._MG_0880Minu vanavanaisa Oskar.

Minu isa sündis oma kodutalus ja on kõik oma 56 aastat seal elanud, ka minu vend Mart elab endiselt vanematekodus ja tõenäoliselt ta jääbki sinna. Ma olen seda ka varem kirjutanud, et mu vend Mart sündis pere teise lapsena 27. detsembril nagu vanavanavanaisa Mart. Meie Teine sündis 24. märtsil nagu minu kadunud vanaisa Karl, kellele mõeldes sai Teise nimeks Karli. Õe teine laps sündi 23. oktoobril nagu meie vanavanaisa Oskar ja õde täitsa kaalus lapsele sama nime panemist, aga siiski ei teinud seda, sest vahetult enne sündis suguvõssa üks Oskar, kes on samuti vana Oskari lapselapselapselaps.

Lisaks sellele, et just need pere teise lapsena sündinud poisid omale vanade peremeestega samad kuupäevad valisid, on need poisid ka ainsana nende vanade peremeeste nägu. Selline kokkusattumus mõjub sümboolsena ja tekitab veidi tobedalt kõlava mõtte, et Mart, Oskar ja Karl sündisid uuesti ning tegid seda suremise, mitte sündimise järjekorras. See seletaks ka seda, miks Teine on meil ainus, kes tahaks koolis käimise asemel hoopis minu vanemate talus elada ja töötada.
_MG_9064Selline ongi minu Eesti. Minu lapsepõlvekodu. See kõige kodum kodu. 

See ülev tunne, mis mind hetkeks suusarajal peatas, pani mind ka saunast välja tulles seisatama ja maja vaatama. Taevas oli sinine ja selge, lumi sillerdas, korstnast tõusis suitsu ja maja ees lipuvardas lehvis sinimustvalge.

IMG_6113See on taas vana pilt, ma tegin laupäeval vaid ühe pildi, kui minutiks raudtee ülesõidu taha seisma jäime ja see olukord üsna sinimustvalge näis. Nii suusarajal kui ka saunast väljudes oli mul küll tunne, et tahaksin need hetked peatada, aga mul ei tulnud pähe seda telefoniga teha. Mitte et neid hetki oleks üldse saanud jäädvustada. Ei oleks. Need olid mu sees.cofÜkskord varem, kui suusad paremini libisesid ja pidasid.

Kuigi selle saja aasta tajumine oma lapsepõlvekodu põhjal tekitas üleva tunde, ei võtnud see mul silma märjaks. Viimast tegi hoopis Leedu presidendi ja tema kolleegide lauldud “Eestlane olen ja eestlaseks jään” ning külmavärinad tõi ihule Silja Europale paigaldatud udupasunate hümn. Aitäh neile!_MG_9023Minu jaoks Eesti sünnipäev veel läbi ei ole, sest 24. veebruaril oli sinimustvalge jäätis sama otsas nagu vürtsikilud, aga just seda ma sel tähtsal päeval osta tahtsin…

Millest ma eelmisel aastal ei kirjutanud

Kuna ma ei ole pikalt agaralt bloginud, siis on mul palju veidigi eredamaid või hoopis hapumaid hetki jäänud jagamata ja tänaseks on osa nendest mälust ka pühitud, nii et kõike enam kirja panna ei saagi, aga midagi ikka.

Ma tavaliselt Silveri asjadest siin väga ei kirjuta, aga kuna tema asjad puudutavad väga suurel määral ka mind, siis seekord veidi läbi Mangi horoskoobi jagan tema töösaagat.

Veebruaris jätkub üldsuse huvi Kalade vastu, kusjuures ka tähtsatel kohtadel olevatelt inimestelt. Pakutakse uut töökohta, uusi projekte või paremaid teenimisvõimalusi. Kahjuks Kalad ise pole heas vormis – on pooltõbised või muidu apaatsed. 

Silver oli tööasjades veebruaris vägagi apaatne, sest ta oli sel ajal 100% kodune, aga tema seljataga tehti suuri plaane ja loodi talle paremaid teenimisvõimalusi.

25. maist kuu lõpuni on arusaamatusi maksuameti, raamatupidamise või muu paberimajandusega. Ühiskonnas, poliitikas ja isegi äriringkondades käärib ning 13.–23. juunini satuvad Kalad intensiivsete sündmuste keerisesse.

Kuu lõpus oli selle parema teenimisvõimalusega seotud paberimajandusega probleeme. Juunis hakkas ettevõtte omanike vahel tugevalt käärima ja Silver jäi nende sündmuste keerisesse, kus mõlemad osapooled tegid tema ees teineteist maha ning tekkis olukord, kus enam ei teadnud, keda uskuda.

Juuli esimesed kümme päeva on üsna rahutud, see on enamjaolt eelmise kuu sündmuste järelkaja. Nad jäävad jälle opositsiooni, olgu poliitikas või maailmavaates. Sellest pole häda, pigem tõuseb nende autoriteet ja kunagi tuleb ka võit. Igatahes Kalade kuulsus sel kuul kasvab ja tunnustust tuleb juurde.

Juuli algus oli endiselt rahutu, kuid tunnustust sai ta sel kuul juurde ja paberimajanduse sai ka korda ning seda palju leebematel tingimustel võrreldes esialgse nägemusega. Jumal tänatud, et nii läks, sest muidu ta oleks ta veel mitu aastat ettevõttega laulatatud või siis oleks lahutatud, aga ei tohiks konkurentide juures töötada.

Augustis pööravad nad rohkem tähelepanu tööasjadele, ja seda mitmel rindel – nii kodustesse töödesse, lastehoidmisse kui ka oma ettevõtte päevapoliitikasse süvenemisega. Kuu algul ei kulge asjad pahanduste ja riiuta, sest alluvad või kolleegid on lohakad või venitavad asjaajamistega. Olles ise heas vormis, on Kalad nõus suurema osa töödest enda kanda võtma.

Augustis tuli tööasjadele rohkem tähelepanu pöörata ja ettevõtte päevapoliitikasse süveneda. Olid pahandused, olid riiud ja Silver tegi suurema osa töödest ise ära, aga seda tegi ta nagunii ka igal teisel kuul enne ja pärast.20170723_191521.jpgSilver mitmel rindel tööasjadele, kaasa arvatud lastehoidmisele, tähelepanu pööramas ehk Lumivalgekesele süsteeme õpetamas.

September toob Kalad reaalsusse tagasi, sellele aitavad kaasa kolleegid või sõbrad, pakkudes osalemist head sissetulekut tõotavates projektides. Võimalusi tuleb palju, mistõttu Kalad vajavad aega süvenemiseks, seda enam et eelmise kuu kõrge temperatuuriga tunded pole veel maha jahtunud.

Septembris tülid vana ja uute omanike vahel jätkusid ning mõlemad püüdsid Silverit oma poolele võita. Poolt oli lõpuks kerge valida, sest uute omanike juhtimise ajal sattus ettevõte esimest korda rahalistesse raskustesse ja samal ajal oli laual hea pakkumine firmalt, kellele nad alltööd tegid ning uus projekt vana omaniku ja tema poja poolt, kes olid endiselt tema kolleegid. Võimalik et ka sõbrad.

Igatahes Silver lahkus töölt ja nad alustasid vana ülemuse pojaga täiesti nullist. Olgu, mitte päris nullist, ühel on oskused ja teisel on raha, aga riskivaba samm see siiski ei olnud. Esimesel kuul töötasid nad kahekesi. Kellel on vähegi aimu asfalditöödest ja masinapargist, mida töö juures kasutatakse, siis võite ette kujutada, milline rabelemine ja masinast masinasse jooksmine see oli.

Oktoober pole kahjuks nii hea. Siin võib jätkuda eelmise kuu lõpul alguse saanud ebameeldivuste jada. Mingid tüübid on otsustanud kärbsest elevandi teha ja sellega neilt suuremaid rahasummasid välja nõuda. 

Kuigi töölt lahkumine tehti talle vägagi lihtsaks ja öeldi, et kinni teda ei hoita, mingu päevapealt (sest neil polegi temasugust vaja ning uusi töötajaid saab kasvõi Hiinast), siis ebameeldiv olukord oli see ikkagi ja aina ebameeldivamaks läks, kui niigi hilinenud lõpparvest võeti maha makstud üür. Selgituseks öeldi, et kuna ta ei ole enam töödejuhataja, siis suvalise inimese üüri nad ei maksa, nii et juba makstud kolme kuu üüri võtsid nad lõpparvest maha ja maksmata kuude eest jätsidki maksmata. Loogiline, eks.

Silver seda asja nii ei jätnud ja esitas neile nõude selle summa kätte saamiseks ning lisas sinna juurde ka saamata jäänud ületunnitasud mitu korda suuremas summas. Viimast ei oleks ta teinud, kui temaga nii alatult poleks käitutud. Vastu sai ta nõudeähvarduse, kuna ta olevat tahtlikult takistanud ettevõtte arengut või muud sellist. Noh, ainus tema tegevus, mis takistas ettevõtte arengut, oli töölt lahkumine, pärast mida läks firmal kõik nii allamäge, et nad ütlesid tellijatele tööd üles, sest nad ei suutnud neid enam täita. (Vaatmata sellele, et neid oli brigaadis 5-6.) Peatöövõtja ees nad küll käsi üles ei tõstnud ja üritasid midagi teha, aga ei saanud hakkama ja nad kaotasid oma lepingu ehk nende hooaeg sai varakult läbi. Või et neil ei olegi Silveri-sugust vaja… Kuna peatöövõtja nägi suvel, milleks Silver võimeline on, siis said nemad kõik tööd endale, seda küsimata.

Minnes tagasi selle nõude juurde, siis seda ei täidetud ja asi läks palkkaturvasse. Silver nende nõuet ootab siiani, kuigi ma ei tea, kuidas nad tõestavad, et Silver on ettevõtte arengut takistanud, kui temata ettevõte enam üldse ei toiminud. See on see, kui asfalteerimisfirma võtavad üle inimesed, kellel puudub antud alaga igasugune kokkupuude. Igatahes see saaga veel läbi ei ole, aga samas aktuaalne ka mitte (ilmselt aasta teises pooles hakkavad asjad liikuma), nii et enamasti ei ole see teema üldse meeleski.

Ühesõnaga oli meil Silveriga palju magamata unetunde, sest nii kevadel, suvel kui ka sügisel oli tal tööalaselt väga segane, pingeline, valikuid ja otsuseid täis olukord, millele me mõlemad palju mõtlesime ja millest omavahel lõputult rääkisime. Kui vahepeal isegi tundus kõik, et kõik on paika loksunud, siis kuskilt tuli jälle uus info või uus otsus, mis lõi maapinna taas kõikuma. Sellest segadusest, stressist ja emotsioonide virvarrist sündis aga uus ettevõte, mille töid on juhtinud ja peamiselt ka teinud Silver ning mis lõpetas vaid kaks ja pool kuud kestnud hooaja edukalt. Tahaksin öelda “lõpp hea, kõik hea”, aga tegelikult on see alles algus, nii et uue hooaja ees on kerge ärevus.

Muide, Mangi horoskoop ütles septembri kohta veel nii: “Kuu viimane nädal toob aga mõttetuid väljaminekuid, näiteks liiklustrahvi näol.”

See ei juhtunud küll kuu viimasel nädalal, vaid eelviimase lõpus, aga hommikul toodi ukse taha tähitud kiri Prantsusmaalt. Kolm lehekülge prantsuskeelset teksti, millest ma lugesin välja kuupäeva, kellaaja, koha ja trahvisumma, milleks oli 180 €. Esmalt ma arvasin, et see on mingi petuvärk, sest antud kellaajal olime veel loomaaias, aga daa … ajavahe. Ma vaatasin piltide infos olevaid numbreid, mis näitasid Eesti aega, nii et me siiski ei olnud sel kellaajal loomaaias, vaid võisimegi olla Vitry Sur Seirel ja sõita lubatust 8 km kiiremini.

Ma otsisin netist teiste kogemusi ega leidnud suurt midagi. Ma vaatasin üle krediitkaardi ajaloo, sest sellistel juhtudel võtab autorendifirma tavaliselt mingi väikese summa maha, aga Silverilt ei olnud midagi maha võetud. Vaatasin üle e-postkasti ajaloo, et näha, kas mõni Hertzi kiri oli kahe silma vahele jäänud. Ainult reklaamid. Üritasin Google tõlke abil kirja lahti kodeerida, et aru saada, kuidas ma selle trahvi ära maksta saan, aga ma ei saanud midagi aru. Lõpuks taipasin, et kirjas on mingi kood, millega ma saan näha andmeid Antai.fr lehel ja sealt leidsin sama teksti inglise keeles, nii et päev sai päästetud.

Mul kulus reaalselt üks täispikk päev selle trahvi õigsuses veendumiseks, info otsimiseks, Antai lehega tutvumiseks ja saatkonnaga suhtlemiseks, sest sellelt Antai lehelt sain ma teada, et esimene trahviteade saadeti tavapostiga teele juba maikuus, siis oli trahvisummaks 68 €, mis oleks vähenenud 45 € peale, kui oleksime selle tasunud 15 päeva jooksul alates teate kätte saamisest. Kuna see teade meieni ei jõudnud ja meil trahvist mingit õrnhalli aimu ka ei olnud, siis tuli septembris juba karmim kiri karmima summaga ja ma otsisin saatkonnalt sellise ebaõigluse vastu abi. Nende vastus oli põhimõtteliselt selline, et see on tavaline asi, aga võin üritada seletuskirjaga summat väiksemaks saada.

Sealt tuli edasi dilemma, kas maksta teatud aja jooksul 144 € ja loobuda seletuskirjast või maksta 180 € ja loota, et pärast seletamist kahaneb summa tagasi esialgse peale, sest tahtlikult ei olnud me midagi maksmata jätnud. Sellega on nüüd nii, et näen Antai kodulehelt juba ammu, et nad on mu kirja (loomulikult tavakirja, sest “appeal online” tähendas seda, et pärast nõutud väljade täitmist tuleb ette teade, et prindi see kõik nüüd välja ja pane ümbrikuga teele) kätte saanud ja selle ära menetlenud, aga mingit tulemust ma seal ei näe, samuti pole tulnud koju uut kirja ega arvele mingit tagasimakset, nii et ilmselt ei muutnud seletuskiri midagi ja summaks jäi 180 €.

Kokkuvõttes on tegu ühe eriti mõttetu väljaminekuga, sest me oleksime iga kell maksnud 180 € asemel 45 €, kui meil oleks see võimalus olnud.

giphy

Sügis oli üldse täis ootamatuid olukordi ja väljaminekuid, mis keeras plaanimajanduse tagurpidi. Kui ma tegin plaane, siis jäid mu oma lapsed haigeks või sattus õelaps haiglasse ajal, mil ilmad vähegi lubasid isal saaki koristada, mis tähendas, et ema oli sel ajal kuivatis ja mina olin abis õe teisi lapsi hoidmas. “Õnneks” mu enda lapsed ka siis veel taastusid, nii et saime olla koolinädalal mitu päeva Lehtses.20170924_162043Kui veel saagikoristusest kirjutada, siis seda, et sellel hooajal saime vaid ühe korra paar ringi kaasas sõita. Lihtsalt head ilma oli nii vähe, et kombain seisis kodus ja kui oli ilma, siis polnud meid maal või oli isal nii suur tempo ja stress peal, et ma ei tahtnud talle lastega jalgu minna.20170924_162953Näide jalus olemisest.

Loetud päevad pärast õelapse teemat, kui mul endal olid lapsed Lehtse jäetud, et saaksin võtta päeva oma kooliasjadega tegelemiseks, tuli Neljandaga hoopis erakorralisse sõita, mis tähendas Kadrina-Lehtse-Rakvere-Lehtse-Kadrina otsa, nii et mitte kõige lühem ja kiirem variant. Täna ma ei näe, et sellest käigust tegelikult kasu oleks olnud. Haav, mis erakorralises kokku liimiti, tegelikult kokku ei jäänud, sest plaastri alt tuli lõpuks ikkagi avatud haav välja, millest jääb suur arm. Teisel on üks haav samamoodi kokku liimitud ja temal on armiks silmatorkamatu kitsas valge triip.
arm
Esimene pilt on tehtud vahetult enne liimimist, teine nüüd 4 kuud hiljem. Armi määrin Dermatix Ultraga, aga paremaks see vaevalt muutub ja kaldun arvama, et tüdrukuna ei ole tal tulevikus sellest armist päris ükskõik. Kahju, et nii läks.

Kuidas Neljas selle haava üldse sai? Nad mängisid Kolmandaga õues palliga ja Neljas kummardas pallile nii õnnetult järele, et lõi pea hooga vastu lillepaja serva.

Lasteteemal jätkates, siis eelmise aasta lõpus tegi Kolmas oma valiku ja hakkas vasakukäeliseks, sinnani oli mõlemakäeline. Mul on natuke kahju, et ta sellise valiku tegi, sest paremakäelisena tundub vasakukäelise elu minu jaoks veidi ebamugav. Aga mida ma ka tean, kui ma pole kunagi vasakukäeline olnud.cof Kolmas on igatahes oma valiku teinud, parema käega enam paljusid asju teha ei oska ja mina vägisi tema käelisust muutma ei hakka, olgu siis ainus vasakukäeline peres. Võib-olla üldse tutvusringkonnas, sest mul ei tule hetkel pähe kedagi, kes oleks vasakukäeline … peale mu onu, kellel pole kunagi valikuvõimalust olnud, sest tal pole töökorras paremat kätt.

Sellest ma eelmisel aastal kirjutasin, kuidas me korteris kiirremondi tegime, aga seda ma ei kirjutanud, miks seda tegime. Me osalesime Coop Panga dokumentaalreklaamis ja tahtsime enne võtete algust kodu vähegi esinduslikumaks muuta. Loomulikult jäi kodu nii vähe pildile, et sama hästi oleks võinud jätta remondi tegemata, aga samas oli motivatsioon hea ja kui seda poleks olnud, siis võtaksime ilmselt siiani hoogu.Clipboard05Ma reklaami ennast siin ei jaga. Kes pole näinud, aga tahab näha, siis reklaami leiab Coop Panga kodulehelt või nende Facebookist, viimaselt lehelt leiab ka lühiklippe, mis kohati kordavad reklaamis näidatut. Reklaamvideo iseenesest tuli ilus, veidi isegi kurb, või siis päris kurb, sest nii mõnelgi vaatajal on silmad märjaks läinud. Isegi mu ema, kes tegelikult ju teab, et meie lugu pole üldse nii kurb, nuttis korralikult.

Reklaami ennast ma siiski siin jagada ei taha, sest esiteks ei ole see meie terviklik lugu, pigem väga ühekülge, mis edastab rohkem Coopi sõnumit ja teiseks on ennast ikka nii veider ekraanilt vaadata. Silver ei ole näiteks siiani ei reklaami ega lühiklippe vaadanud, ta lihtsalt ei suuda.

Selles reklaamis osalemist me siiski ei kahetse, sest kogemus ise oli põnev ja lõbus, seda muidugi tänu ägedale võttemeeskonnale. Reklaam ise tuli loetud minutid pikk, aga võtted kestsid kolm päeva, enne seda kohtusime režissööriga veel kolm korda ehk kokku kohtusime kuuel päeval. Kui kõik sai läbi ja ma teadsin, et rohkem tagasi ei tulda, siis mul oli isegi kahju, tundsin, et hakkan sellest seltskonnast puudust tundma.

Esimene kord tehti meist tutvustav videoklipp, nagu ka teistest, kes olid valmis reklaamis osalema. Pere välja valimine jäi Coopi teha. Ma ei tea, kui palju lapsesuu valiku tegemisel rolli mängis, aga lapsed viskasid häid kilde küll. Näiteks küsiti neilt, kas nad igatsevad ka isa, kui ta on Soomes. “Kes see isa on?” küsis Kolmas ükskõikselt vastu. Mõne aja pärast teatas Neljas, et emmel käib peika, kui issi on Soomes. Õnneks ei tekitanud see teade mingit piinlikku vaikust, vaid see mõjus kõigile naljakalt ja Silver veel lõõpis Neljandale vastu, et tahab hiljem sellest rohkem kuulda.

Teisel korral, kui me olime juba valituks osutunud, käis režissöör me kodu üles pildistamas ja käisime mu vanemate taluga tutvumas, sest mõttes oli ka seal filmida. Kolmandal korral kohtusime juba Soomes, kus me koolivaheajal olime, seal filmiti kaks päeva põhiliselt Silverit ja pärast vaheaega käisid ühe päeva sees võtted nii meie kodus kui ka mu vanemate juures. 20171031_161408Kõigest sellest jõudis reklaami sisse äärmiselt vähe. Välja jäi kõik, mis mu vanemate juures filmiti, samuti see, kuidas me Soomes terve perega mänguväljakul olime, lisaks palju erinevaid tahke Silveri tööst, tema lõunapaus, pärast tööd tänaval kõndimine ja nii edasi.

See on tegelikult uskumatu, kui palju tunde ja vaeva ühe lühikese reklaami taga on. Kui palju “oota, õues sõitis reka, teeme selle uuesti” ja “lase tossu juurde, teeme selle uuesti” või “siin on praegu väga hea valgus, teeme ruttu siin ühe võtte”. Lapsed iseenesest pidasid päeva kenasti vastu ja nad said nähtud vaeva eest ka korraliku esimese töötasu.

Muide, kui ma kirjutasin pärast seda kiirremonti, mis oli rohkem nagu värvimismaraton, et mu käsi on sellest haige, siis mu käsi jäigi haigeks, lausa kaheks kuuks. Vahepeal oli nii hull, et mu parem käsi oli üsna kasutu ja ma tegin nädalase pausi igasugusest trükkimisest ja muust, aga kasu sellest ei olnud. Sain uue saatekirja reumatoloogi juurde, aga sinna ei ole mul vist mõtet enam minna, sest tänaseks on probleem kadunud.

Ma ei tea, kas see on nüüd kokkusattumus või mitte, aga mu käsi sai korda pärast seda, kui ema haigeid kohti veidi mudis ja oma pöialt pikalt tolle muhu kohal hoidis. Tema tundsis muhu sees tuksumist, mina ei tundnud mitte midagi, aga sellest hetkest alates läks asi paremaks ja nädal hiljem oli olukord juba täitsa okei. Ema kordas oma seanssi, tundis endiselt tuksumist ja pärast seda unustasin ma oma käehädad täielikult, sest neid ei olnud enam. Muhku ka enam ei ole, kuigi see oli pärast valu kadumist veel mõnda aega alles. Hakka või uskuma, et mu emal ongi ravivad käed nagu talle on öeldud.

No nii, nüüd vist võibki eelmise aasta otsad kokku tõmmata, sest midagi muud mul enam meelde ei tule, millest kirjutada.

Vasakukäelised, kas on ebamugav olla vasakukäeline? Jah, loll küsimus, sest ilmselgelt on teil ebamugav olla paremakäeline, aga siiski, kas on mõnikord tunne, et paremakäeline oleks mingil põhjusel kergem olla?

Kui keegi teab tõhusat armiravi, mida saab või lausa peaks teostama juba lapseeas, siis jagage infot, äkki annab Neljanda armiga midagi teha.