Jaanid Leo juures ja mere ääres

Me otsustasime juba kuu alguses, et sellel aastal oleme taas jaanide ajal Soomes, sest leidsime, et sel ajal pole tegelikult midagi teisiti kui oleks mistahes muul nädalavahetusel. Inimesed on samad, toidud on samad, sest ilmselgelt on vanemate juures grillimine üks esimesi asju, mida me Eestis teeme ja täpselt sama oleksime teinud jaanipäeval – vanemate juures grillinud.

Neljapäeval siiski tekkis väike kiusatus koju sõita, kuid sobivatel kellaaegadel olid autokohad välja müüdud ja ebasobivatel maksid laevapiletid üle 200 euro, mis on kaugelt liiga suur summa, et reedel 9 tundi koju reisida ja pühapäeval sama kaua tagasi tulla ning seda kõike selleks, et saaks laupäeval surmväsinuna vanemate juures šašlõkki süüa. Jäi ära, me pole enam nii noored, et sedasi jaksaksime. Nii rikkad ka mitte.

Me veetsime reede hoopis laisalt ja tubaselt, sest vihma sadas ja enamus poode olid kinni, nii et ega meil väga midagi teha ei olnudki. Käisime küll igaks juhuks Puuvilla keskuses lootusega, et ehk H&M on avatud ning saame laste sokivarusid täiendada ning ühele õhukesed dressipüksid osta, aga ei olnud avatud. Meil oli nimelt plaan minna järgmisel päeval mängumaale, aga siinne kehv põrand on vahepeal ära lõhkunud vähemalt 6 paari sokke ja Kolmanda ainsatesse korralikesse dressipükstesse, mis said alles eelmisel kuul ostetud, närisid rotid sellise augu sisse, et neid pükse enam päästa ei andnud. Meie enda rotid siis, muid närilisi siin näinud ei ole.cof“Paharotid” Siidi ja Saara oma taaskasutatud pesakiiges, kus nad pidevalt armsasti koos magavad, aga kohe silmad lahti teevad, kui ma puurile lähenen ja neist pilti üritan teha. 

Puuvilla keskuse Citymarketist sokid siiski saime, aga pükse mitte, sest kõik olid seest karvased või maksid minu jaoks liiga palju. Eelistan ikka H&M`i õhukesi “võta 3, maksa 2 eest” dressipükse, sest need on “3 paari uusi pükse ühes kuus, millest 2 kohe ära trööpame” lastega kõige rahakotisõbralikumad. Citymarketist me vaid sokkidega ei lahkunud …cof“Ma tean, et ma ei tohi kummikommi võtta, ma lihtsalt nuusutan …” Loomulikult hakkas Silveril, kes lastega võrdselt kummikomme armastab, pesamunast hale ning järgmisel hetkel kõndisid nad koos ümber paradiisi ja valisid kordamööda komme.

Ülejäänud päeva vaatasime toas filme ja sõime komme, selline mõnus vihmane reede, mille ajal puhkasime järgmiseks päevaks korralikult välja.

Laupäeval läksime vahetult peale avamist Leo`s Leikkimaale, kust lahkusime sulgemisajal ehk kokku olime seal pea 7 tundi ja sellest jäi veel vähekski. Kui me eelmisel suvel imestasime HopLopi suure turnimisala üle, siis Leo`s Leikkimaa kõrval kahvatusid kõik siiani külastatud mängutoad, isegi Lohesaba, mis on nüüd tublil teisel kohal.cofVaade ühest otsast, kus selja taha jäi veel eraldi suur mänguala, ning vaade diagonaalis vastu:cofTuubirada oli Neljanda lemmik ja talle nii jõukohane ka, et abi ta seal ei vajanud, vedas ise tuubi üles, ise lasi sellega liugu ja sedasi kümneid kordi järjest. Vahepeal käis ajas muid asju ning siis oli jälle tuubirajal tagasi.cofcofcofcofLoomadMängumaa muutis vahvaks ka see, et see on kujundatud väikestviisi džungliks, kus on loomad, palmid, hütid, vulkaan, kosk, piraadilaev ja palju värve. Kaelkirjakute taga paistab vulkaan, mille otsas istuvad Teine ja Kolmas, kes muudkui ronisid võidu tippu ja lasid liumäest või mööda vulkaani külge alla. Neid nähes tundus see nii kerge, nii et ronisin ka vulkaani tippu ja siis tegin seal värisevate kätega väikese videoklipi, et anda mängumaa suurust ja vulkaani kõrgust paremini edasi.

Videopildil on väike nooleke, millega paremale liikudes näeb veel paari lühiklippi, viimasel on laste üks lemmikutest, kust lasin samuti ühe korra alla ja kiirus läks seal nii suureks, et ma põhimõtteliselt lendasin torust välja vastu võrku. Ma kujutan ette, kui naljakas nägu mul sel hetkel ees oli, sest ma konkreetselt ahmisin suurte silmadega õhku, kui torust hooga välja lendasin. See oli isegi hullem kui vulkaani liumäest alla laskmine. cofKa selles ussitorus läks hoog nii kiireks, et lõpukurvis võis peaga vastu seina käia, mistõttu sain Neljanda sealt tagasi kord ülevoolavalt rõõmsalt, kord valust nuttes. Meie omadest keegi siiski päris traumat ei saanud, kuigi torudest või liumägedest laskudes lõid nad kõik oma päid või küünarnukke ära. Üks laps sai kuskil siiski sellise obaduse vastu pead, et temale küsiti kohvikust külmakotti ja neid paistis külmikus palju olevat, nii et naer ja nutt käivad ikka koos.cofKosest laskumine oli nii järsk, et mina, Esimene ja Neljas ei julgenud seda üldse proovidagi, Teine ja Kolmas olid taas need hulljulged, kes sealt korduvalt “alla kukkusid”. cofcofcofMis mulle mängumaal kõige enam meeldis, oli laste omavaheline hea läbisaamine. Kui Esimene on muidu juba sellises eas, et tema tittedega mängida ei taha, siis laupäeval lasi ta ennast kahekohalisel rattal sõidutada ja sõidutas meeleldi ka ise oma tittedest vendi ja õde. Sama ühtehoidvalt mängisid nad jalgapalli, hokit, korvpalli, lasid torudest-mägedest alla, sõdisid piraadilaeval ja isegi sõid. sdrSöömisest rääkides, siis valikuvõimalusi seal väga ei olnud, ikka kiirtoit, aga kuna viimati käisime perega Hesburgeris märtsis, siis me Silveriga kadedad ei olnud, võtsime lastele burgerieined koos Fantadega ja maksime nende eest 20 €. Koos Silveri eine ja minu burgeriga oli arve kokku 38 €. Kui lapsed said söönuks, siis me võtsime salaja 12 € eest veel kohvi ja kooki ka ning lõunatasime kahekesi edasi. Kohvi oleksime edasi tasuta saanud, aga polnud rohkem isu. Hinnad tõin siin välja enda jaoks, sest üritasime meenutada, kui palju meil eelmisel aastal HopLopis toidule kulus, aga meelde ei tulnudki ja blogis olin välja toonud vaid jäätiste maksumuse.cofMe Silveriga võrdlesimegi pidevalt kohta HopLopiga ja mõtlesime, et kas viimases enam üldse kliente ongi, sest üsna samas klassis piletihinna eest (60 vs 68 eurot) on kohad märkimisväärselt erinevad. Kui HopLop jäi silma mustusega, siis Leo`s Leikkimaa piinliku puhtusega; kui esimeses kulutasime lisavõimalustele veel 25 €, siis viimases olid kõik tegevused hinna sees, viimases oli ka parem kliima, ei mingit palavust ega toidulõhnadest paksu õhku.

Kodus saime oma küsimusele ka vastuse, kui HopLopi kodulehele vaatasin, seda mängutuba enam Poris ei ole. Meie jaoks pole sellest midagi hullu, sest pärast Leo`s Leikkimaa külastamist me HopLoppi enam uuesti ei lähekski, aga Leo juurde läheme kindlasti veel. Võib-olla lihtsalt järgmisel suvel, sest see pole odav lõbu, kokku jätsime sinna ümmarguselt 138 €. Sellest 20 kulus samme lugevatele käekelladele, mida märkasime alles pool tundi enne lahkumist. Kahju, et kohe alguses neid tähele ei pannud, oleks olnud huvitav vaadata, kui palju samme lapsed mängutoas kokku tegid.

Nende kelladega saime ka aru, miks lastele aktiivsusmonitore ostetakse. Käekella saamise hetkest on nad võidu samme teinud ja pühapäeva hommikul ei olnud enam esimene küsimus, kas nad Xboxi võivad, vaid kas nad võivad minna õue samme tegema. Praeguseks hetkeks on ühe kell küll poolvigane ja teise oma ei seisa kinni, aga mida viieeurostest kelladest ikka tahta … Eks ostame neile jõudumööda aktiivsusmonitorid või nutikellad, las siis sammuvad võidu ja eriti hea oleks, kui saaksime reaalajas jälgida, kus nad sammuvad. Kelle lastel on üks või teine, siis hea võimalus soovitada või mitte soovitada.

Tagasi mängumaa juurde minnes, siis isegi minu ja Silveri jaoks möödusid 7 tundi kiiresti, sest me ei pidanud lastel käest kinni hoidma, me peaaegu ei näinudki neid ja ka lapsed ei olnud kogu aeg koos, vaid ajasid asju omaette või siis oma uute sõpradega. Kui poisid lõid uusi tutvusi endavanuste Soome poistega, siis Neljas hakkas ühel teismelisel Soome tüdrukul sabas jooksma ja tundus, et viimasele see täitsa meeldis, sest vahepeal järgnes ta ise Neljandale, et koos temaga tuubidega sõita.cofKes mõnuleb diivanil, kes möllavad vulkaani jalamil, kes on üldse kadunud.

Me Silveriga mängisime jalgpalli või (laua)hokit, istusime kohvikus, kõndisime niisama ringi, lebotasime diivanitel, surfasime netis ja nautisime seda, et lapsed on nii suured ega vaja pidevat järel käimist. Kui veel 4 aastat tagasi oli selliste perepäevade ajal meil mõlemal käed-jalad tööd täis, siis nüüd võiks öelda, et me käisime mängumaal lausa puhkamas. Päris mõnus, või mis!ViimasedViimane liug ja viimane pilt enne lahkumist.

Kokkuvõttes möödus meie jaanilaupäev toredalt mängutoas ja õhtu veetsime mõnusalt mere ääres.cofMere ääres oli väga jahe, aga olime sellega juba eos arvestanud, nii et olime soojalt riides ning termostega olid kuum kohv ja tee ka kaasas. Tuul tahtis meie piknikuplati puhtaks pühkida, mistõttu ühe käega sõime ja teisega hoidsime asju kinni, aga kõhud saime vähemalt täis. Ülejäänud aja kogusid lapsed samme ja meie laadisime merekohinat kuulates oma akusid. Vahepeal jooksime ikka laste järel ka, kui tundus, et nad lähevad veele liiga lähedale või kakerdavad märgadel kividel.cofcofcofcofcofMe jõudsime mere äärest koju kella 22-23 vahel ja selleks ajaks olime pikast päevast nii väsinud, et kukkusime kõik ruttu voodisse ja magasime 10 tundi jutti. Vaatamata pikale laupäevale puhkas Silver end vahelduseks korralikult välja, tööpäevadel ärkab ta muidu hiljemalt poole 6 ajal, aga siin vahepeal ärkas nüüd pikalt 3.45 ja koju tagasi jõudis 15-16 tundi hiljem. Oli igati õige otsus jääda jaanide ajaks siia ja lihtsalt olla, puhata, veeta perega aega.davKuna mulle aegajalt meeldib postitusi lõpetada lõbusate hetkedega, siis jagan ka nüüd üht eilset nalja. Silverile meeldib hommikuti olla kinniste kardinatega, mina tahan päevavalguse kohe sisse lasta ja nii me eile kordamööda ütlesime Kolmandale, et ta tõmbaks kardinad eest või jätaks need ette. Lõpuks valis laps minu poole ja ütles Silverile: “Ma parem tõmban kardinad eest, muidu sa ei näe emmet ja musitad hoopis patja.”

Silver pidi lõpuks päevavalgusega leppima, patja küll ju musitada ei tahaks.

Sõbrapäeviku küsimused

Kuna ma soovin samuti Malluka sõbrapäevikut täita ja soovin, et teie ka mu sissekannet lugeda saaksite, siis täidan selle enda “vihikusse”. Muide, meil olidki sõbravihikud. Vähe oli neid, kellel olid poest ostetud kõvade kaantega sõbrapäevikud, enamusel olid tavalised joonelised vihikud, mida natuke enda poolt ägedamaks tuuniti ja milles küsiti igasuguseid põnevaid küsimusi. Mul on mu sõbravihikud endiselt alles ja kui ma praegu kodus oleksin, siis sirviksin neid siin kirjutamise asemel. Olid ajad.

  • Nimi/hüüdnimi – Liivi ja hüüdnimesid on olnud igasuguseid erinevaid alates lasteaiapaberist (me keegi ei tea, miks ja mida see üldse tähendab) kuni mädani, aga üldkasutatavat püsivat hüüdnime pole olnud. Valetan, ma olen viimastel aastatel olnud kahe inimeses jaoks Lifka. Mitte küll alati, aga siiski piisavalt sageli, et seda enda hüüdnimeks pidada.
  • Vanus – 30 (Kaugelt liiga vana sõbravihiku täitmiseks)
  • Perekonnaseis – Abielus. Seda juba viimased 10 aastat ja selle aja sees 4 last ka valmis tehtud.
  • Millega tegeled – Mitte millegagi ja samas kõigega.
  • Lemmikvärv – Esimene mõte oli, et polegi lemmikut, aga viimasel ajal eelistan nii kodus kui ka riietuses halli, küllap siis see ongi lemmik.
  • Lemmiklill – Ikka ja alati gerbera.
  • Lemmiksöök/maius – Vist ei olegi mitte midagi sellist, mis oleks see kõige kõigem, aga näiteks Hesburgeris on mu lemmik kebabiburger, Sämmi grillis mehhikopärane sealiha, BabyBackis Creole Gumbo ja neid kõiki ühendab see, et need on veidi tulised. Lemmikuid maiustusi ühendab see, et need kõik on koogid või kringlid.
  • Lemmikjook – Veel mõned kuud tagasi oli see Coca-Cola, kuid ka siis eelistasin ma juua ikkagi vett, nii et janukustutajana on lemmikuks alati vesi. Vedela söögina on mu vaieldamatu lemmik Valio PROfeel caramel-latte proteiinijogurtijook, millest ma siin väga puudust tunnen.
  • Kas sul on midagi, mida sa ÜLDSE ei söö? – Esimese asjana tuleb pähe pekk, mida ma vabatahtlikult suhu ei pane ja kui see kogemata suhu satub, siis rändab see taldrikule tagasi … mitte just kõige viisakam tegu, aga mul tekib kohe okserefleks, kui hamba all pekki tunnen.
  • Lemmik loom – Mulle meeldivad kõik loomad ja kui meil oleks neid kuskile panna, siis meil oleks lisaks kassidele, merisigadele ja rottidele ka Silveri vanemate juures elavad küülikud ning jätkuvalt kahekaupa veel koerad, lambad, kitsed, alpakad ja terve kari igasuguseid sulelisi, isegi kalkunid.
  • Mis oli kõige ägedam asi, mida sa viimase kuu jooksul teinud oled? – Vist mahub viimase kuu sisse: rulluisutasin 27,5 km ja tegin sellega enda isikliku rekordi.
  • Mis on asi, mida sa kunagi lubasid, et iial ei tee, aga oled ikkagi teinud? Ma lubasin, et ma mitte kunagi ei löö ega tutista oma lapsi, aga ma olen seda teinud. Neid asju on kindlasti veel, kuid see on ainus, mis on hinge kriipima jäänud.
  • Kas sul on rohkem sõpru või sõbrannasid? – Seis on suhteliselt võrdne ja mõlemaid on vähe.
  • Mis on su lemmik riietusese? Mul ei ole otseselt lemmikut, aga milleta ma olla ei saa, on aluspüksid. Isegi öösel peavad need jalas olema, sest mulle meeldib selili magades käed püksi pista. Kusjuures mitte ainult enda omadesse, mõnikord pistan sõrmed Silveri aluspükste värvli vahele ja tuleb ka hea uni.
  • Kui sa saaksid praegu enda ette võluda ükskõik mille, mis see oleks? 90 miljonit eurot, millest 89 jagaks laiali ja alles jäänud üheainsa miljoni eest võluks edasi igasuguseid asju.
  • Kui sa saaksid praegu olla ükskõik kus, kus sa oleks? Enne just ütlesin Silverile, et kui saaksin aega tagasi keerata, siis oleksin praegu Grand Rose Spas, mitte siinses hullumajas, aga tegelikult pole enam siin ka häda, hullud jäid magama.
  • Kas kardad midagi? On millegi foobia? – Mul on foobia õnnetuste ees, alati kardan halvimat, kui keegi lastest kõva häälega nutma hakkab. Näiteks eile olid lapsed õues ja ühel hetkel kuulsin, kuidas Neljas hüsteeriliselt nuttes mind endale appi karjub. Mul oli silme ees juba palju verd, süda jättis lööke vahele, aga tegelikult ei saanud ta esimese korruse vetsust välja, sest ei osanud enam keeratavat ukselinki kasutada.
  • Mis sul elust puudu on? Kuna kõige olulisem on olemas, siis võiksin öelda, et midagi pole puudu, aga samas võiksin siia kerge vaevaga kirjutada ka ulmepika nimekirja majast elektrihambaharjani välja.
  • Mis su parima sõbra nimi on? Maris ja ta pole mu meessoost sõber Lätist, vaid sõbranna, kellega kõige sagedamini kohtume.
  • Mis on su viimase aja parim ost olnud? Selline voodi koos madratsiga 45 € eest.
  • Kellele sa viimati kirjutasid? Kas siis e-mail, messenger, sms? Viimane e-mail läks täna hommikul Ulakale Kaunitarile, messengeris vastasin hetk tagasi Silveri õele ja sõnumiga olen paar päeva tagasi Silverile poenimekirja saatnud.
  • Millal viimati nutsid? Täna tuli kaks pisarat, kui laste omavaheline nääklemine ja kaklemine minult viimsegi jõuraasu võtsid ning ma voodisse langedes Jumala poole pöördusin, et ta ütleks, millal neist ükskord inimesed saavad. Südamest nutsin viimati vist aprilli lõpus, kui meenutasin majast lahkumist.
  • Kas sa oled õnnelik? Kui küsida, kas ma olen kogu aeg rõõmus, siis ei ole ja hing õnnest ei pakata, aga üldises plaanis ma siiski tunnen, et ma olen õnnelik. Või vähemalt eluga rahul. Igatahes ei ole ma õnnetu.

Võib-olla oleks nüüd paslik küsida, ega teil juhuslikult mulle küsimusi ei ole? Ma olen täheldanud teiste blogijate üleskutseid esitama küsimusi, millele vastatakse eraldi postituse või videoga, aga pole ise söendanud sama teha, sest kardan veidi ehk küsimusi, millele mulle vastata ei meeldiks, või seda, et keegi ei küsigi midagi. Viimane variant oleks isegi hullem.

Igatahes, kui kellelgi on mõttes mõni küsimus, siis nüüd on õige aeg küsida. Või kui keegi ootab, et ma kirjutaksin mingil teemal, millel kunagi olen lubanud peatuda, aga pole seda teinud, siis ka seda on hea aeg praegu meenutada.

Üllatus Ulakalt Kaunitarilt ehk loosi VÕITJAD!

Nagu pealkirjast järeldada võite, siis Lelo Sona võitjaid ei ole ainult üks, isegi mitte kaks ega kolm … Kuna huvi Sona vastu osutus kordades suuremaks ning nii minul kui ka Ulakal Kaunitaril on tõesti suur usk sellesse mänguasja, siis on võitjad lausa viis! Ma olen Ulakale Kaunitarile sellise ägeda üllatuse eest väga tänulik ja ma loodan, et need viis mänguasja üllatavad teid:

  1. Miiamariia (Väga hästi kirjutatud postitus! Tundsin päris paljus siin ka ennast ära. Mehega ligi 17 aastat koos olnud ja seksist vabalt rääkinud ja katsetanud, aga orgasmini pole siiski jõudnud. Mitmel korralt on tunne olnud, et nüüd see kohe-kohe tulebki, aga lõpuks ikkagi jääb midagi nagu puudu. Seks iseenesest on mõnus ja nauditav ka ilma selleta  Ise endaga tegeledes ikka jõuan orgasmini, aga tihtipeale on pärast tunne, et mingi pinge jäi ikka sisse, et nagu poolikuks jäi asi. Igaljuhul sinu kirjeldatud kogemuse põhjal tundub Lelo küll asjana, mida väga proovida tahaks ) Lelo Sona Cruise
  2. (Tuuline on, väga tuuline… Seal allpool ka lõõtsub vaid tuul juba 24a kahjuks.. Osalen )  Lelo Sona
  3. K (Ma pole ühtegi võitu nii väga soovinud kui seda. Kui teaksin 100%, et see lahendab mu mure, siis ostaksin. Paraku on see aga üpris kallis ja ei julge riskida..Nimelt olen ma 29-aastane ja pole mitte kunagi orgasmi saanud. Olen käinud isegi seksoloogi juures selle murega… Jään loosiõnnele lootma ?)  Lelo Sona
  4. Käts (Ma olen selline veidrik, et mul õnnestub ainult ise ennast lõpuni viia ja kliitoriaalset orgasmi kogeda aga pole kunagi vaginaalset orgasmi kogenud. Vaese tudengina ei hakka seda kallist lelo ostma sest garantiid ju pole, et see töötab aga oleks tore ka seksi ajal kogeda kunagi orgasmi.)  Lelo Sona
  5. Mari P. (No tõesti, RESPECT. Sa oled tohutult julge naine, postitamaks avalikult sellist teemat. Hea meel on tõdeda, et ma pole ainus sama murega. Suurimad tänud sellise maailmaavardava kogemuse jagamise eest. ) Lelo Sona 

Palju õnne ja palju ulakaid hetki iseenda või kaaslasega! Võtan teiega ühendust ja annan teada, kuidas kingituse kätte saate.

LELO_Volonte_EN_171010Pilt Lelo kodulehe blogist

Kellele loosiõnn ei naeratanud, siis 24. juunini või kuni laoseisu lõpuni on mõlemad stimulaatorid sooduskupongiga sidrun poole odavamad. Ma ei julge lubada, et laoseis antud kuupäevani vastu peab ja halb uudis on see, et järgmisele kogusele ei saa Ulakas Kaunitar enam nii suurt soodustust pakkuda, sest Lelo poolt on tutvumishindade kampaania läbi, mis tähendab, et ka edasimüüjatele kehtivad teised hinnad. Hea uudis on aga see, et kupong sidrun jääb tähtajatult kehtima ja annab edaspidi tervele ostukorvile 10% suuruse soodustuse.

19. juuni: LELO tuli korra veel vastu ja Ulakas Kaunitar saab edasi soodushinda pakkuda ehk Sonad on taas saadaval, kuid tarneaeg on umbes 10 päeva. Loodetavasti rohkem ladu tühjaks ei saa ning keegi soodushinnast ilma ei jää.

Kuna esimesel korral sai ladu juba vähem kui 24 tunniga tühjaks, aga tagasisidet on tulnud vähe, siis ma eeldan, et enamus jäid Lelo Sonaga rahule. On nii? Sest ma kujutan ette, et paljud tuleksid oma pettumust väljendama, kui kallis mänguasi ei vasta ootustele? Ei?

Siiani on vaid üks inimene enda pettumust väljendanud: Jah, liiga kõrgele ei maksa vist lootuseid tõesti ajada. ? Esimene katse lõppes pisarates. Kahjuks ei olnud need ei rõõmu- ega kergenduse pisarad. Lihtsalt lootusetuse pisarad.

Mina olen siiski lootusrikas ja ütlen kõigile, kelle esimene kord ei vasta ootustele, et katseta 100 korda veel, aga ära tee seda kordagi mõttega, et see nagunii ei toimi. Samuti ära tee seda vaid lõpptulemuse pärast, naudi protsessi, ära ole enda kehas pettunud, vaid armasta ja hellita end. Kui miski pakub mõnuaistingut, siis lase end lõdvaks ja naudigi seda mõnutunnet, see ei peagi kohe kuskile viima, aga sedasi jõuad iseendale lähemale.

Minul kulus endale lähemale jõudmiseks 4 aastat. Selle aja jooksul ei katsetanud ma kindlasti mitte iga päev ega isegi mitte iga kuu, aga vahelduva eduga ma proovisin aina uuesti ja uuesti. Samal ajal ja sealt edasi oleme ka kahekesi proovinud pidevalt midagi uut, kuni lõpuks leidsin endale selle õige lisastimulatsiooni, aga see ei tähenda absoluutselt, et ma üksi või me koos rohkem midagi uut ei proovi. Alles eile sain Satisfyer Pro 2 stimulaatori kätte, mille katsetasin kohe ka ära. Kuigi selle tööpõhimõte peaks olema sama, mis Lelo Sonal, siis tööd teevad need kaks ikka täiesti erinevalt. Või siis peaksin ütlema, et Lelo teeb tööd, aga Satisfyer ei tee midagi, vähemalt ma ei tunne, et teeks. Ja ka see ei tähenda, et ma rohkem sarnaseid asju ei proovi. Mul on juba järgmine asi välja valitud …

Aga ma ei tahtnud siin praegu jälle enda kogemusi jagada, vaid ikka teiste omi:

Ma ei hakanud kuskil avalikult postitama – aga ma väga tänan sind Lelo teemalise postituse eest. Lugesin mitu korda, tundsin end täitsa ära (hea, et ma pole oma mures üksi) ja tellisin endale ka Lelo Sona Cruise’i. Olen neid ka varem vaadanud, kuid ei uskunud, et see oma töö ära teeb. Täna sain paki kätte ja kohe proovisin ära. Oh issand ma ütlen ? an orgasm a day keeps bad mood away ?

Sama päeva õhtul kui postitus ülesse läks, lugesin ja samastusin väga kõigega, millest juttu oli. Mees lubas järgmisel päeval mulle Lelo tellida, kui aga töölt tuli, avastasime, et kõik Lelod otsa saanud ja ei saagi tellida. Maru kurvaks tegi. Enne magama jäämist, kuskil poole ühe ajal öösel mõtlesin, et vaatan veel igaksjuhuks Ulaka Kaunitari lehele, et ehk on mingi ime läbi veel neid müüki tulnud ja oh üllatust, igat värvi oligi. Tellisin musta kohe ära ja peale seda näitas jälle, et alles on veel vaid üks tumeroosa. Väga suur vedamine oli. Täna sain pakiautomaadist paki kätte, mmm kui hästi pakk lõhnas. Igaljuhul on nüüdseks toode proovitud ja võin kindlalt väita, et Lelo Sona Cruise on igat oma eurot väärt!!! Vapustav asi.

Sattusin su postitust lugema neljapäeval ja see kõnetas mind kohe. Olen vahepeal masturbeerimist juba peaaegu et vihkama hakanud, sest rahuldus sellest on nii poolik, uuele ringile minek kohe pärast lõpetamist aga võimatu. Saatsin Lelo (kõlab nagu lelu, hehe) lingi kohe oma mehele ja tema arvas samuti, et võiks proovida. Parim otsus. Sest üleeile, eile ja täna olen ma tundnud esimest korda elus, mis tähendab tunda täielikku rahuldust pärast orgasmi. Seda tunnet, kuidas varbaotstes kõditab, on hea ja soe. Esimest korda elus saan aru, miks jäädakse pärast (orgasmiga) vahekorda voodisse, tihti ka veel uinutakse (või vähemalt filmides) – sest see on korralikult rammestav, et tõesti lihtsalt ei tahagi kohe püsti tulla ja igapäevaga edasi minna. Wow. Seega suur-suur tänu sulle, et sa oma kogemusest kirjutasid!

Mulle kahjuks Cruise Control’i ei jätkunud ja võtsin tavalise Sona.. ja nagu ausalt, vau, what the actual f*ck? Ma vihkan peal olemist ja eile ma ei tahtnud maha tulla ?
Mul muidu on orgasmiga nii ja naa, vahel tuleb kolm tükki jutti hästi kergelt ja siis on vahel mõni kuu vaimne blokk ees näiteks. Aga ma kujutan ette, et isegi nendel bloki perioodidel võib Sonast kasu olla. Igatahes supersuur aitäh sooduskoodi eest, meie voodielu on nüüd grammike (veel) parem ?

Loosiõnn oleks ju vägev, aga vahest tasub tõesti kindlapeale välja minna! Suur tänu sooduskoodi eest! See on väga muljetavaldav!

Tellisin endale lelo sona internetist umbes pool aastat tagasi. Mõtlesin tellides pikalt veel, kumb võiks parem olla, cruise või tavaline. Esimesed korrad kasutades oli küll selline tunne, et WOW!! Orgasm tuli ootamatult kiiresti, tõesti loetud sekundite jooksul vast ? Nüüd pikemalt seda lelu omades olen siiski tagasi pöördunud oma senise lemmiku juurde – lelo Ina Wave, millel on kaks mootorit – see stimuleerib kliitorit samaaegselt g-punktiga. Mulle sobib see natuke rohkem. Sona puhul on minu jaoks tihti stimulatsioon liiga tugev, ka kõige nõrgemal tugevusel. Iga naine reageerib erinevalt, julgustan siiski proovima ka teisi lelusid, kui tundub, et siiski ei ole päris see veel mis võiks olla ?

Olen viimase kommentaariga nõus, proovige erinevaid lelusid ja tehke valik pigem kallima hinnaklassi seast. Esiteks on nende puhul pandud rohkem rõhku kvaliteedile, materjalid on hoopis teised, vastupidavad ja ohutud, teiseks on need uuringute ja katsetustega välja töötatud nii, et need päriselt ka midagi pakuksid. Jah, naised on erinevad ja seetõttu on ka palju erinevaid mänguasju – mis ei sobi ühele, sobib väga hästi teisele. Tõepoolest, katsetamine on kallis ja on hirmus kahju, kui 100 või 200 eurot maksev lelu ei sobi, kuid sellise riski vähendamiseks ärge tehke valik e-poes, vaid minge poodi kohale, saate oma silmaga lelud üle vaadata, neid käes hoida, nende funktsioone tunnetada. Viimast küll mitte õiges kohas, aga aimu annab ka käe peal.

Minagi oleksin võinud minna poodi Satisfyerit proovima ja oleksin kohe aru saanud, et see jääb Lelole alla. Kui Lelo Sona tõmbab töötamise ajal sõrme auku, siis Satisfyer Pro 2 ei tee midagi. Oleksin seda poes tunda saanud, poleks ma Satisfyerit üldse ostnudki.

Ulaka Kaunitari blogis on väga hea postitus selle kohta, miks on parem poodi kohale minna, soovitan lugeda. 

Võttes nüüd möödunud nädala kenasti kokku, siis aitäh kõigile, kes enda lugusid jagasid. Ma pole kordagi kahetsenud, et sellise delikaatse teema tõstatasin, sest ma ei aidanud sellega mitte ainult paljusid naisi, vaid saadud tagasisidega iseennast ka. Ma pole kunagi varem olnud enda orgasmivõimetuse juures enesekindlam. Minu olukord on täiesti tavaline nähtus ja ma ei tee midagi valesti ega ole katkine, et mulle ainuüksi vahekorrast ei piisa. See lihtsalt on nii ja see pole midagi erilist, et ma orgasmi saamiseks abivahendeid vajan. Ma mitte ei toimi teisiti kui “normaalsed naised”, vaid me kõik oleme normaalsed naised ja me toimime erinevalt. Nii lihtne see ongi.

Edukat eneseavastamist ja rohkelt uusi kogemusi!

“Järgmiseks suveks saledaks” projekt – mai kokkuvõte

Alustasin aprilli kokkuvõttega ja lootsin tookord, et kuu aja pärast olen normaalkaalu ülemisel piiril, aga sellega on praegu nii, et isegi ligi poolteist kuud hiljem olen ma ametlikult ülekaaluline.

Ma seadsin endale eesmärgiks kaaluda 30. sünnipäeval vähemalt 59,9 kilo, aga nädal enne kuupäeva oli selge, et sellist numbrit näeksin kaalul vaid pärast paastulaagrit ja kuigi ma lubasin endale, et ma ei lase motivatsioonil langeda, kui ma oma eesmärki ei täida, lasin ma motivatsioonil langeda. Viimased 2 nädalat on mu kaalunumber olnud vahemikus 62,8 kuni 63,3 kilo, olenevalt siis ainevahetuse kiirusest, nii et positiivne on see, et kaalunumber on püsinud paigal, mitte pole esimese tagasilöögi ajal kiiresti kerkima hakanud.

Motivatsioon iseenesest kadunud ei ole, aga energia küll ja juhuslikult ei ole ma 2-3 nädalat rauda juurde võtnud. Viimane nädal Eestis oli võrdlemisi sisutihe, mistõttu unustasin rauakuuri ja pärast seda unustasin rauasiirupi Soome kaasa võtta. Võib-olla on veel vara järeldusi teha, aga mulle tundub, et mu suurem energia tuli ikkagi rauakuurist ja kuna see on nüüd mitu nädalat pooleli olnud, siis annab see tunda. Olen poodides silmi lahti hoidnud ja guugeldanud, aga seedimisele hästi mõjunud Feroglobin Plus rauasiirupit ma siit leidnud pole ning muud ma ei tahaks katsetada, sest mu ainevahetus pole aastaid nii heas korras olnud ja ma ei julge riskida uute häiretega, veel vähem uute hemorroididega.

Ühesõnaga ei ole mul viimastel nädalatel olnud jaksu end liigutada ja nii ongi, ma pole juunikuus kordagi käinud kõndimas kõndimise pärast, rääkimata kepikõndimisest või rulluisutamisest, aga see on juba rohkem juuni kokkuvõtte teema.

Maikuus liigutasin end piisavalt, täpsemalt 225 km ehk keskmiselt veidi üle 7 km päevas, mis on parem tulemus võrreldes aprilliga. Sõin keskmiselt 1780 kcal päevas, mis on halvem tulemus võrreldes aprilliga. Maikuuga võtsin alla umbes 2,5 kg ehk vähem kui aprillis ning piltidel ja peegelpildis ma seda kaalukadu ei näe, aga teksapüksid, mida kandsin esimest korda kuu aega tagasi emadepäevapeol ja mis tookord vöökohast veidi kitsaks jäid, olid nüüd üllatusena vöökohast pigem avarad, nii et mingi muutus on ikkagi olnud.

Sentimeetrites oli mai lõpuks tulemus selline:

Rind: -1 (kokku -2 cm)
Piht: -2 (kokku -5 cm)
Vöö: -1 (kokku -4 cm)
Puus: -2 (kokku -4 cm)
Reis: -1 (kokku -2 cm)
Säär: 0 (kokku 0 cm)
Õlavars: -0,5 (kokku -2,5 cm)

Kahe kuuga on kaalunumber vähenenud 5,5-6 kg ja mõõdud kahanenud 19,5 cm. Kui jäsemete mõõte kahekordselt arvestada, siis on sentimeetreid rohkemgi läinud. Kaalu ja pikkuse suhte järgi olen siiski endiselt ülekaaluline. Kaal0130aastane vs 28aastane. Sama kleit, erinev kaalunumber. Ilmselgelt sobib see roosa kleit vanemale eidele paremini.

Kaks aastat tagasi käisime minu sünnipäeva puhul väljas hommikust söömas ja lisasin kohvikus tehtud pildi Facebooki, tegin seda telefoniga ning kui kodus pilti suurena nägin, siis avastasin, et kleidinööbid olid kohe eest lendamas ja kõhupekk paistis välja. Pärast seda ma enam ei üritanud oma lemmikut kleiti selga suruda, nii et nende kahe pildi vahele jäänud aja jooksul polnud ma seda kordagi kandnud. Hea meel oli taas oma kleiti päriselt ära mahtuda.Kaal5Mida enda jaoks pean mainimisväärseks, on see, et mul on kadunud isud krõpsude ja kokakoola järele. Pole kaks kuud kumbagi ostnud, kuigi varem olid need iganädalased filmiõhtu kaaslased. Olgu, ühe korra venna kõrvalt olen paar krõpsu võtnud ja need olid isegi täitsa head, aga mul ei olnud tunnet, et tahaksin veel võtta, polnud isu. Lisaks sai sünnipäevalauale kokakoola ostetud, rummi kõrvale, aga keegi rummi ei avanud, nii et kallasin õhtul endale julgelt kokat ja meeldiva üllatusena ei pakkunud see mingit maitseelamust. Silver, kes on sama kaua kokadieedil olnud, arvas sama.

Mingid nõrkused on mul siiski alles, peamiselt saiakesed ja koogid, aga need käivad ka perioodidena peal. Üks nädal oli siin selline, kus ei möödunud päevagi, kus ma poleks söönud mõlemat, ma ainult nendest oleksingi tahtnud toituda. Sain vist isu täis, sest pärast seda pole olnud jälle päevagi, kus ma oleksin tahtnud saiakest või kooki. Jäätist või sorbetti söön küll hea meelega ja seda tuleb ette mitu korda nädalas, aga igasugused kommid ja šokolaadid on tänaseks päris kaugeks jäänud. Ma isegi ei mäleta, millal ma viimati šokolaadi sõin.

Kokkuvõttes toitun endiselt nii, kuidas tahan, ainult koguseid olen piiranud, et kalorinorm (väga) lõhki ei läheks. 228aastane vs 30aastane, esimene tundub oma suurema kaalu juures palju rõõmsam, aga tegelikult on teisel lihtsalt pikk päev seljataga, millele eelnes vaid kolmetunnine ööuni ja mõlemad naised on sama rõõmsad ja enesekindlad.

Kuigi oma kahekümnendates olen ma endale alati meeldinud, olen piltidel oma ülekaalu näinud ja seetõttu vähem pildile jäänud või neid pilte vähe alles jätnud. Nüüd meeldin ma endale jälle piltidel ka ja mõnikord jään nendele nii hea nurga all, et tundun veel saledam kui tegelikult olen. Veel saledam … Kirjutan mina, kes ma olen kehamassiindeksi järgi ülekaaluline. Peaksin ilmselt kirjutama, et näen vähem ülekaaluline välja kui tegelikult olen, aga nagu ütlesin, siis ülekaalulisena ma end ei tunne ja vaatepilt meeldib piisavalt palju, et end saledaks pidada.1Tegelikult on sedasi raske kaalu langetada, kui ma end oma kehas hästi tunnen, aga samas tunneksin ma end veel paremini, kui ma jõuaksin sellisesse vormi, millises ma kunagi varem olnud ei ole. Tunneksin end siis paremini juba ainuüksi seetõttu, et ma sellega hakkama sain. Sellega meenuski, et ma olen kord lubanud 30. sünnipäevaks elu parimasse vormi jõuda. Lõpus veel kirjutasin: Nii et edaspidi saate lugeda taas Orgu kavast, minu kaalust, kõnnikeppidest, aktiivsusmonitorist, kupumassaažist, trennist, kehaanalüüsist ja nii edasi. Kuni hiljemalt kahe aasta pärast saan öelda, et minu keha on pärast lapsi kobedam kui kunagi varem. Kui seda ei juhtu, siis kustutan selle postituse ja teen näo, nagu ma tegelikult ei tahaks üldse alla võtta ja olen väga rahul oma kopsaka kehaga. 

Kustutama ma midagi ei hakka, aga mis ma oskan öelda … Orgu kava proovisin nii tasuta kui ka raha eest, mõlemal juhul ei suutnud ma kava järgida. Proovisin Fitlapi ka, aga taas ei suutnud ma kava järgida. Asi ei ole üldse toitudes, need on väga head ja kui keegi teine need valmis teeks, siis ma kava üle üldse ei nuriseks. Mulle lihtsalt ei meeldi süüa teha ja kui ma seda mingil perioodil rohkem teen, siis sellele järgneb periood, kus ma ei taha potte-panne näha ka ning ostan valmistoitu.

Kõnnikeppidest midagi erilist kirjutada ei ole. Aktiivsusmonitori müüsin maha, pulsivöö ja nutikaalu ka. Kupumassaaži järel tekkisid kintsudele pisikesed psoriaasitäpid ja loobusin sellest. Trennist olen nüüd veidi kirjutanud, täna siis seda, kuidas ma pole seda mitu nädalat teinud. Kehaanalüüsist ja koormustestist kirjutan sügisel, kui olen neid korranud.

Keha ei ole täna kobedam kui kunagi varem, aga oma elu parimas füüsilises vormis olen küll. Ma ei ole kunagi varem jaksanud end nii palju liigutada (14 km suusatada, 27 km rulluisutada) ja ka mu südametöö on veidi aeglustunud, kuid endiselt jääb puhkeolekus liiga kõrgeks, 85-90 löögi vahele minutis. Kuna mul on juba puhkeolekus kõrge pulss, siis trenni ajal tõuseb see kiiresti soovitatatust kõrgemaks ja see oli ka põhjus, miks aktiivsusmonitorist loobusin, punase pulsinumbri vaatamine tekitas vaid stressi. Kardioloog andis mulle loa treenida vastavalt enesetundele ka kõrge pulsisageduse juures ja enesetunde järgi ma nüüd kõike teinud olengi.

Nüüd tuleks kuidagi see enesetunne ja energia tagasi saada, et juunikuus ka ikka mõni kilomeeter kirja läheks, muidu ei ole mul järgmisel kuul millestki kokkuvõtet teha.

Meie (ja fotograafi) esimene peresessioon

Ma olen nii pikalt igatsenud perepilte, mis ei oleks minu enda poolt aegvõttega tehtud, aga mis ei maksaks ka 250 eurot. Jah, saab ka odavamalt, kui hästi otsida, aga mulle meeldinud käekirjaga fotograafide hinnatase sinnakanti on jäänud. Pole päris selline summa, mida raatsiksime fotosessioonile kulutada.

Ühel hetkel avastasin, et mulle meeldib ka asjaarmastajast täditütre käekiri ja küsisin temalt, kas ta oleks nõus meist perepilte tegema. Loomulikult tasu eest. Ta veidi küll kahtles, sest ta pole varem suuremat seltskonda pildistanud, kuid oli siiski valmis proovima. Mina olin jälle kindel, et ta saab sellega hakkama ja meie saame endale portsu ilusaid pilte. Nii ka läks.

Mulle tundub, et WordPress sööb veidi kvaliteeti, mistõttu ma täit ilu ei saa edasi anda, aga midagi ikka.

Processed with VSCO with c1 presetMTF_1 (14).jpgEelmised kaks pilti on mu kõige lemmikumad, olen küll jõudnud need juba Facebookis ja blogis päisepiltideks lisada, aga topelt ei kärise.
Processed with VSCO with m5 presetProcessed with VSCO with c1 presetProcessed with VSCO with m5 presetProcessed with VSCO with c1 preset

Processed with VSCO with c1 preset

Need on lihtsalt möödaminnes tehtud pildid, mille puhul taust ei olnud nii oluline, aga tegelikult mulle täitsa meeldib kleidi ja talutehnika kooslus. Meenutab, kuidas olen käinud kleidis põldugi kündmas.

Processed with VSCO with m3 preset

Piltide autor on Madli Allikas, kes leiba teenib küll palgatööga, kuid hobifotograafina võib teda kohata või temaga kaubale saada Nõos, Tartus või üleüldse Tartumaal, Lõuna-Eestis ja nagu näha, siis Lääne-Virumaal ka. Tema fotosessioonid veel 250 ei maksa, aga mine tea, paar aastat harjutamist ja meie äkki enam tema juurde löögile ei saa.

Ma loodan, et sügisel Silveri ja Madli graafikud nii palju kattuvad, et saame fotosessiooni korrata ning järgmiseks korraks oleks mul juba mõni nägemus ka. Praegu lihtsalt ütlesin Madlile, et tehku meist mingid pildid näiteks metsas, minu jaoks oli oluline vaid see, et kuuekesi peale jääksime. Jäime. Nüüd võiks midagi veidi keerulisemat üritada.