Hea, et lahku ei läinud ehk jõulud 2019

Idülliline perepilt, mille saamiseks tuli teha kurja häält…

Jõululaupäeva hommikul hakkas tööle ootamatu äratuskell, mille valju sahina sees kõlasid põrkavad ja veerevad helid… “Kuuuuusk!” hüüdsin veel pooleldi magades. Silver võpatas minu hüüatuse peale üles ja hakkas kuuske justkui voodist otsima, ise samal ajal midagi ehmunud häälega korrates. Mida, ei mäleta me kumbki, sest järgmisel hetkel olime juba elutoas ja tegelesime pikali kukkunud kuusega.

Kuuesmunad, osad katkised, olid mööda tuba laiali ja põrandal lainetas okkaid täis vesi. Kedagi kuuse lähedal näha ei olnud, aga märjad käpajäljed jooksid üle tumba aknalauale ruloo taha peitu, nii et tõenäoliselt oli seal kellegi kuri käpp mängus. Puu ise on muidugi samuti kehvake, selle tüvi lookleb ja üks külg on paljas, mistõttu on raskus ebaühtlaselt jaotunud, nii et piisaski vaid õrnast kuusemuna sikutamisest, et kogu kupatus pikali vajuks.

Sama juhtus Silveri ja Teise möllamishoo ajal, aga siis jõudis Silver kuuse poole kukkumise pealt kinni püüda ja saime selle kuidagi poolviltu kuusejala sisse tagasi. Kuusejalg ise oli ka kehv, nii et pärast esimest kukkumist varusime järgmisele aastale mõeldes uue jala ja jõululaupäeva hommikul avanes võimalus see käiku lasta.

Silver hakkaski uut kuusejalga kokku panema, mina hakkasin põrandat kuivatama ja lärmi peale ärganud Teine hoidis kuuske püsi. Läksin närvi, sest vett oli palju (oli Silveril vaja õhtul see kuusejalg täis valada?!) ja Silver läks närvi, sest uus kuusejalg tundus talle mõttetu saast (see ajas mind veel rohkem närvi, sest ma valisin selle).

Kui ma sain põranda kuivaks ja Silver jala kokku, siis ta võttis Teiselt kuuse ning ma küürutasin kuuse all, et see jala sisse korralikult kinni kruvida. Silver surus kuuse pikalt mõtlemata keskele ora otsa kinni, kuigi me nägime esimesel korral omajagu vaeva, et tüvi poolviltu jala sisse saada, sest ainult nii nägi kuusk sirge välja. Kuna nüüd läks tüvi sirgelt jala sisse, oli puu vasakule küljele viltu ja ettepoole kaldus. Mul oli suva, aga Silverit ajas vildakas kuusk vihale…

Ma hakkasin terveid kuusemunasid tagasi riputama, tema hakkas põrandat pühkima ja samal ajal muudkui kobises erinevatel teemadel, aga iga lause mõte oli sama: kuusk on pask ja kuusejalg on pask. Tavaliselt on see minu roll ja mind ärritas, et tema sedasi käituma hakkas, nii et pööritasin veidi silmi ja küsisin, mis tal viga on. Võimalik, et mõtlesin veel valjult otsa: “Püha jumal, kuidas sa täna hädaldada võid, ei jaksa seda kuulata, nagu mingi eit!” Silver ei jäänud võlgu ja ütles, et tal on minust täiega kopp ees. Võtsin selle peale oma seitse asja ja läksin vannituppa, et end riidesse panna, sest antud olukorras ma ei tahtnud enam tema ees pesu väel olla.

See polnud esimene kord, kui ta mulle nii ütles. Kuulsin sama neli aastat tagasi aastavahetusel ja sellele järgnenud jaanipäeval, nii et ainult jõulud olidki veel puudu. Hetkeks oli tunne, et hakkan seda juba uskuma, nii et võtsin vannitoas vähe rohkem aega ja tegin kõik hommikuprotseduurid ära, kuni silmad kuivasid.

Samal ajal tegi Silver elutoa korda ja üritas kuuske paremini sättida, et see uuesti pikali ei vajuks, sest see oli tõesti kahtlase nurga all. Elutuppa jõudes pakkusin, et võtame kuuse jala seest välja ning teeme uuesti ja paremini (nii, nagu ma alguses tahtsin teha), aga Silver oli kindel, et uue jala sisse ei saa tüve kuidagi poolviltu kinnitada. Proovida siiski võis, ainult et andis kuuske jala seest kätte saada… Kui see lõpuks õnnestus, palusin Silveril kuuske sirgelt püsti hoida ja hoolitsesin selle eest, et selle tüvi poolviltu jala sisse läheks ning sinna kinni jääks. Läks ja jäi (mille peale tahtsin öelda, et ma ju ütlesin, aga ma ei teinud seda), nii et saime voodisse tagasi minna.

Silveril ei tulnud enam und, kell oli ikkagi juba seitse ja olime selleks ajaks üle tunni üleval olnud. Minul ei tulnud und, sest Silveril oli minust kopp ees… Seedisin seda paar tundi ja küsisin Silverilt, kas ta tahab jõulukingiks vabadust. Ei tahtnud. Ta isegi ei mäletanud, et tal varahommikul minust kopp ees oli, tema jaoks oli tegu mõlemapoolse hetkelise ülekeemisega ja ta unustas selle kohe. Mina ei unusta kunagi, ma kaevan sellistes olukordades kõik vanad asjad ka üles ja praen end oma südamevalu mahlas.

Ma ei tea, miks ma seda teen, kui ma tegelikult tean, et ma olen viimane inimene maamunal, kellest Silveril kopp ees on. Mulle ilmselt meeldib, kui ta minu südamevalu peale seda igal moel kinnitab.

Silver kinnitamas, et tal pole minust kopp ees

Lahku me seega ei läinud, hoopis rääkisime hommikusest vahejuhtumist ja tõdesime, et mõlemad olime ärritunud eelkõige lühikesele ööunele järgnenud ebameeldivast äratusest ja Silver omakorda veel teadmisest, et tema pere tuleb jõulusöömaajaks meile. Minu jaoks ei olnud see stress, pigem isegi tore vaheldus, sest kunagi varem polnud jõulud meil olnud ja pealegi käisid pooled Silveri pereliikmed meie korteris viimati oma 10 aastat tagasi, nii et oli viimane aeg ise võõrustaja rollis olla. Samuti meeldis mulle mõte, et lapsed saavad jõuludest mõned sellised mälestused nagu on minul lapsepõlvest: kraamimine, pikk laud, toidulõhna täis tuba, külaliste ootamine, kinkide vahetamine, poole ööni üleval olemine, hommikune segadus ja nii edasi.

Jõulauad 17-le ehk kõik ei mahtunud ühe taha ära

Silver stressas asjata, saime ilusti õigeks ajaks valmis, mahtusime kõik kenasti ära ja olemine oli mõnusalt hubane. Õhtu oli tõesti tore ja kõige ägedamaks jõulukingiks osutus uudis, et suguvõsa kasvab uue pisikese liikme võrra, kes teeb Silverist vanaonu. Vanaonu!

Nali, mind tegelikult ei tõmba vanemad mehed (meil ei ole suurt vanusevahet, Silveril aga vendade ja õega on, mistõttu sai ta onuks juba seitsmeaastaselt), lihtsalt lõbus on olla vanaonuga abielus.

Minnes nüüd jõuludega edasi, siis esimese jõulupüha veetsime minu vanemate juures ja võtsime sinna kaasa eelmisel õhtul alles jäänud söögi. Naersime küll, et need on säästujõulud, aga kasu oli siiski mõlemapoolne – meil ei läinud toit vanaks ja ema ei pidanud terve päeva vaaritama.

Teel maale / Kui statiivil on üks tähtis kruvi kadunud / Kingiralli

Tänavu tõi jõuluvana lastele just need (vanemate silmis kohati tarbetud) mänguasjad, mida nad väga soovisid, mistõttu olid nad kinke avades eriti õnnelikud. Rõõm oli näha kõrvalt laste rõõmu! Ka külalised tõid lastele kuuse alla väikesed pakikesed, samuti ootasid neid kingitused minu vanemate juures, Neljandal jäi õhku vaid küsimus, miks emme ja issi neile kinke ei teinud…

Mul on kombeks igal aastal lapsi perepiltide tegemisega piinata, pärast on neid pilte ikkagi tore vaadata. Teha neid tore ei ole, sest lapsed ei viitsi vaeva näha ning nad torisevad, sahmivad, teevad piltidel nägusid, kaklevad omavahel ja nii edasi. Ma ei ole üldse kannatlik inimene, nii et selliste piltide taga on sageli paar minu kurja käratust. Ütlen seda, et piltide põhjal ei jääks muljet, et need on kergelt sündinud, kuid kõige tavalisem idüll on neis siiski olemas. Suure pere argielu idüll.

Järgmise pildi juures kahtlesin pikalt, kas jagan seda või mitte, sest Esimese käežest mulle väga ei istu, aga samal ajal iseloomustab see pilt meid täitsa hästi.

Aus perepilt

Mis siis veel. Viimase jõulupüha veetsime kodus vedeledes, eile käisime minu venna 30. sünnipäeva puhul kahes põgenemistoas ja täna läheme 12. pulma-aastapäeva puhul ehk kinno või oleme lihtsalt niisama kahekesi kodus, see on ka mõnus vaheldus. Seekord kuskile spaasse ega mujale ei lähe, see lihtsalt ei mahtunud enam eelarvesse. Pole eriti tuju ka minna, aga seda võib-olla tolle eelarve pärast… Meeleolud on meil muidu ikka head ja igav pole meil kunagi, nii et pole üldse halb olla kahekesi koduseinte vahel.

Mina täna filmis nähtud jõulukuuse peale: “Nii ilus tihe kuusk, aga me ilmselt ei raatsi ka järgmisel aastal sellist osta, vaid toome taas metsast ühe äbariku.”
Silver: “Palju need kuused ikka maksavad!”
Mina: “Noh, alla 30 euro vist küll sellist ei saa…”
Silver: “On see siis palju maksta, kui tänavu oleksime selle äbariku pärast peaaegu lahutanud?”

Meie huumor, tegelikult polnud asi üldse nii hull.

Järgmiste koolilaste tuba

Viimase kolme aasta jooksul on siin magamistubades omajagu uuendusi olnud. Esmalt sai suurte poiste tuba uue ilme, kui Esimesest koolilaps sai; pärast seda sai väikeste tuba uue ilme ja lõpuks said mõlema toa uksed esiku iluravi käigus uue värvi, mis muutis olukorra juba peaaegu ideaalseks, aga…

Väikeste tuba, suurte tuba

Lastel oli mängimisruumi vähe, mistõttu andsime oma master bedroomi väikestele, ise kolisime suurte poiste magamistuppa ja nemad omakorda väikeste vanasse tuppa. Mängimisruumi tuli juurde, aga väikeste uue toaga ma enam rahul ei olnud.

mõned enne vaated

Kollane tapeet, beež lagi ja otsasein (19aastane mina arvas, et äge mõte), sinine ja punane mööbel, männipuidust põrand, sama tooni puidust kirst, tumepruunid puidumustriga kardinapuu ja laelamp… See kompott ei istunud hästi kokku ja see häiris mind.

mõned realistlikumad enne vaated

Ostsin juba eelmisel aastal halli seinavärvi ära, et eemaldada kompotist kollane toon, aga värvimistuhinat peale ei tulnud. Tuhin saabus nüüd koos Kolmanda kooliminekuga, sest oli aeg muuta tuba koolilapselikumaks ja vahetada pisike lastelaud korraliku kirjutuslaua vastu.

Kui seinad said ööpäevaga kollasest halliks, siis männipuidust kirjutuslaua siniseks saamise teekond võttis kõvasti kauem aega ja kõvasti tuhinat maha. Ostsin juba enne värvima hakkamist varuks uue purgi Fusioni mineraalvärvi, aga tegin seda vaid mälu järgi ning valisin kogemata Liberty Blue asemel Midnight Blue tooni. Need on küll üsna sarnased, aga kui olin pooliku Liberty Bluega laua kahes kihis üle värvinud ning uue purgiga kandnud lauaplaadile kolmanda kihi, siis jäi vahe ilmselge. Kusjuures mulle tundus uus purk kuidagi tumedam sinine, aga ma ei süvenenud ja see maksis kätte.

Tellisin õige tooni, aga tuhinat enam polnud, nii et päris valmis sain värvimistöödega alles nüüd, umbes kolm kuud hiljem….

Lisaks seintele sai halli tooni ka kardinapuu ning me paigaldasime tuppa uue halli lambi (Olaf), mille jaoks varusime viis võimsat LED pirni, nii et väikeste toast sai hoobilt korteri kõige valgem tuba. See valgus oli nii tugev, et mul hakkas sellest halb, mistõttu vahetasin kolm pirni nõrgemate ja kollakamate vastu. Pildil on pirnide vahe näha, samuti aknapeegelduselt, aga muidu mitte.

Varem oli nende toas väga nõrk kollakas valgus, kuigi ka enne oli lambil viis pirni, lihtsalt need pirnid olid peidus ja andsid kokku sama palju lumeneid kui üks uus pirn. Vahe oli nii suur, et oleme praeguseks terves korteris pooled pirnid paremate vastu vahetanud ja ühe pirni omakorda kehvema vastu tagasi, sest see paljastas korteri pimedaima nurga kehva värvimistöö…

Koos lastelauaga vahetasime välja ka väikese kummuti, asemele tõin esikust suurema ja värvisin selle ka siniseks. Esikusse rändas asemele kirst, mille olin vahepeal halliks värvinud.

Voodipesu on ostetud mõnda aega tagasi Dormeost. Kahjuks enam neid tootevalikus ei ole, aga ostsin need 13 euro eest komplekt ja saan jagada vaid kiidusõnu. Voodipesu kangas on tihe ja tugev, aga samas pehme ja mõnusalt siidine, nii tekokott kui padjapüür on lukuga suletavad ning voodipesu ise on kahepoolne: triibuline või haide/merineitsidega. Kummiga linad on samuti Dormeo omad, need maksid mingi kampaania ajal vaid 2 eurot ja on ligi kolm aastat igapäevases kasutuses olnud. Need on nii head linad, et ma kahetsen, et neid vaid neli ostsin, oleksin võinud sellise hinna eest neid kaks korda rohkem varuda.

Suured poisid said enda tuppa suure riiuli tagasi ja nende väike riiul kolis koos gloobusega väikeste tuppa, sest viimane ei mahtunud poiste riiulisse ära. Poisid sellega väga rahul ei ole, nendele meeldus gloobuse valguses magada, soolalambi valgus ei pidavat sama olema, nii et nemad tahavad pisemat valgustatud gloobust asemele. Jep, meil magavad lapsed öölampide valguses, Silver samamoodi, ma olen ainus, kes eelistab kottpimedat tuba, nii et ma pean magama silmaklappidega.

Koolikott saab nüüd kaks nädalat samas kohas seista, sest lõpuks on käes jõuluvaheaeg.

Täispuidust kirjutuslaua ostsime Soomest 30 € eest, kuigi Silver oli väga skeptiline, et me selle kuidagi koju saame toimetatud. Ta ei arvanud, et see meie Voyageri või tema Almerasse mahub, mina uskusin, et pool lauda mahub ühte ja pool lauda teise autosse ning koju see lõpuks jõuab. Tegelikkuses mahtus laud koos meie kõigi ja muu kraamiga Voyageri ära, nii et ei pidanud midagi isegi poolitama hakkama.

Tool maksis rohkem kui laud ja on ebaõnnestunud ost. Esiteks on see liiga kõrge ja teiseks on kassid selle juba väga koledaks kraapinud. Nad muidu ei kraabi diivanit või seinu, ainult tumbat, mida on lubatud kraapida, aga toolist nad mingil põhjusel küüsi eemale ei saa.

Seinal ripuvad laste kunsiteosed, laua all elavad rotid ja hall riidest kott on Duplo klotse täis. Väikeste toast on kadunud juba omajagu asju, mis vihjasid sellele, et toas elavad väikesed lapsed, aga Lego Duplod on veel alles ja täitsa kasutuses. Väikesed pole tegelikult enam nii väikesed, Kolmas käib ikkagi juba koolis ja Neljas lõpetab kevadel lasteaia, nii et varsti tuleb aeg, kus pakin klotsid lapselapsi ootama…

Kuigi kompott ei ole enam nii häiriv, ei saa ma ilmselt enne rahu, kui lagi ja otsasein on valged, plastmassist põrandaliistud hallide puidust liistudega asendatud ning puidumustriga lüliti ja pistikupesad neutraalsete vastu vahetatud. Tõenäoliselt jääksid pärast seda põrand ja aknalaud endiselt häirima, nii et päris valmis see tuba ei saagi, sest me endiselt loodame lähiaastatel kolida ega soovi seetõttu siin kapitaalset remonti ette võtta.

Kes vaatasid, et tuba on nii ilusti korras, siis mainin ära, et tegin pildid laupäeval, kui lapsed olid vanaemade juures. Tänane vaatepilt oli taas selline:

Vähemalt ei ole igav

Ma ei ole kunagi olnud EKRE pooldaja, aga praegu on mul hea meel, et erakond on koalitsioonis, sest poliitika polnud isegi Edgar Savisaare ajal nii koomiline. Ma ei ole järge pidanud, nii et ma ei tea, mitmes tasuta etendus praegu käib, aga see on üks parimaid!

Viimati oligi mul sama naljakas, kui Ruuben Kaalep õpetas ekrelastele vahva käemärgi, mida nad rõõmsalt kasutama hakkasid. Samal ajal avastas meie 7aastane Kolmas, et ta vennad lähevad päris närvi, kui neile öelda “sa oled vunn” nii vaikselt ja venitades, et see meenutab midagi muud. Kui vennad kisama pistsid, siis tema sai ainult käsi laiutada, sest ta ütles kõigest vunn. Nagu ekrelasedki väljendasid käemärgiga vaid oma head tuju…

Mart Helme tänane käitumine oli sama lapsik – tema nii ei öelnud või vähemalt nii ei mõelnud ja vabandas vastumeelselt (ajakirjanike vale rõhuasetuse eest) ainult seetõttu, et “issi” käskis seda teha. Lõpetuseks ütles Jüri Ratas, et peame siseministri sõnavõtu selja taha jätma, mis on õnneks lihtne, sest varsti varjutab selle järgmine. Pealegi pole Mart Helme mingi Kaja Kallas, et tema verbaalseid õnnetusi peaks pikalt meeles pidama.

Ootan huviga homset umbusaldamist, sest mul pole aimugi, mis tulemus olla võiks.