Puslebeebi ja allaandmine või edasiliikumine

Ma nägin paar kuud tagasi eriti veidrat unenägu, mida kavatsen siin jagada, aga esmalt hoiatan, et puslebeebi kirjeldus võib olla (rasedatele) veidi häiriv. 

Mäletan unenägu sellest hetkest, kus olin sünnituslaual kõige traditsioonilisemas asendis ja vaatasin, kuidas arst mu laiali jalgade vahelt mingi tombu võttis, seda hetkeks oma näokõrgusel uuris ja siis lauale asetas. See tomp oli suur lootekott, mille sisu ma eemalt ei näinud.

source

Ma tõusin püsti, astusin lauale lähemale, võtsin lootekoti kätte, keerutasin seda igatepidi ning nägin häguse vee sees beebit, kes elas ja hingas, aga oli lootekotis juppidena. Nägin tema tumedaid juukseid, pisikest armast nägu, tuksuvaid organeid ja tervet kätt, mis oli beebinuku jäsemele vastava kinnitussüsteemiga. Vaatepilt ei olnud minu jaoks hirmutav ega eemaletõukav, küll aga harjumatu, mistõttu küsisin arstilt, miks laps selline on. Tema vastas, et mõnikord lapsed sünnivadki nii. Ma sõnasin selle peale, et mul sündisid esimesed neli ühes tükis ja mul polnud aimugi, et teisiti on üldse võimalik.

Järgmisel hetkel valas arst lootekoti sisu lauale ning hakkas beebit kokku panema. Mina lasin silmadega juppidest üle, et leida vihje, kummast soost laps on. Ma ei leidnud seda enne, kui arst jõudis oma tööga alakehani ja sinna sobiva osa pani. Laps oli poiss ja mina olin veidi pettunud, sest soovisin tüdrukut, aga see pettumus läks kohe üle, kui ta oma rinnale sain, siis tundsin ainult puhast rõõmu. Muide, rinnale sain täitsa tavalise beebi, mitte vastsündinud Frankensteini.

Ma ei otsi tihti, mida üks või teine sümbol unenäos tähendab, aga selle ja ka paari järgneva peale tegin seda. Ma kahjuks ei mäleta, millised need järgmised unenäod olid, aga koos nendes nähtud sümbolitega mõtestasin puslebeebi unenäo enda jaoks lahti kui viite uutele võimalustele, millegi uue algusele, lihtsalt ma pean asjad enne enda jaoks kokku panema.

Nii narr kui see ka pole, andis see unenägu mulle viimase tõuke loobuda praegu koolist. See oli miski, millega ma ei liikunud absoluutselt edasi, aga mis on mind hoidnud kõiges muus tagasi, sest hääl mu peas on korrutanud aastaid, et esmalt keskharidus, siis muu. Tegelikult ei olnud tõukajaks ainult unenägu, oma osa oli ka leheküljel Financer.com, millega koostööraames üsna põhjalikult tutvusin ja kus sattusin “Kuidas teenida rohkem raha?” artiklile. Seal ei olnud küll midagi väga uut kirjas, aga ilmselt olin ma sel hetkel antud teema osas nii avatud, et kirjutaja isiklik kogemus mõjus innustavalt ja julgustavalt.

Unes nähtu, ilmsi loetu ja mõtetes seeditu viis mind lõpuks sellesse punkti, kus saatsin õppenõustajale kirja, tänasin teda toetava ja mõistva suhtumise eest ning palusin end nimekirjast kustutata. See ei olnud lihtne samm, vastupidi, sellega kaasnes palju erinevaid emotsioone – kahetsus, kurbus millegi lõpliku ees, oma saamatuse tunnistamine, häbi allaandmise ja läbikukkumise pärast…

Ma nutsin kirja kirjutades, mul läks süda pahaks, kui selle ära saatsin ja ma ei julgenud hiljem vastust avada, tahtsin selle hoopis kustutada ja kogu teema unustada. See aga ei tundunud lahendusena, nii et vältisin mõnda aega postkasti sisenemist ja kui seda uuesti tegin, siis võtsin südame rindu ning lugesin vastuse läbi. Seal oli taas vaid mõistev ja toetav suhtumine, mida oskasin tegelikult oodata, aga ikkagi ei olnud kerge kirja avada.

Mul pole olnud kerge ka e-kooli avada või kooli kohale minna. Olen nii palju kordi mõelnud, et nüüd teen seda, lihtsalt võtan kätte ja teen, veel hommikul ärgateski olen arvestanud sellega, et lähen kooli, aga ma pole sinna jõudnud. Mul ei ole Rakvere Täiskasvanute Gümnaasiumiga ühtegi halba kogemust (v.a arvatud “oi, mis üllatus, madam Sidron on ka kooli jõudnud” kommentaar, mis mõjus mulle – tõenäoliselt taas põhjusta – alandavalt), aga kõik varem läbielatud emotsioonid tõstavad endiselt pead, kui teemaks on kool.

Ma ei ole keskhariduse omandamise mõtet igaveseks maha matnud, aga ma tunnen, et mul on vaja selleks teekonnaks kõrvalist abi psühholoogi või isegi ravimite näol, mis hoiaks asjatut ärevust kontrolli all või kaotaks selle sootuks, sest tegelikult pole selleks mingit põhjust ja kuigi ma seda tean, tunnen ma end ikka ja jälle murust madalama 18aastasena, kes ei suuda kooli minna ja kes näeb kooliteemalisi õudusunenägusid. Seda esiteks. Teiseks oleks vaja päris motivatsiooni, sellist nagu on nendel, kes mitte ei omanda keskharidust, vaid parandavad nendes ainetes hindeid (ja teadmisi), mis on olulised soovitud erialale sissesaamiseks. Mina roomasin 11. klassi (vene keele, keemia, füüsika ja matemaatika) õpetajate armust lõpuni, sama teeksin 12. klassiga ja seda põhimõtteliselt selleks, et ma ei peaks enam üheski ankeedis oma haridustasemeks märkima põhihariduse ning vastaksin veidi rohkem ühiskonna normidele.

Võib-olla on need asjad omavahel seotud – mul puudub motivatsioon, sest kool tekitab minus ärevust, mistõttu tahaks sellega lihtsalt ruttu ühele poole saada või mul on ärevus, sest mul ei ole motivatsiooni ja ma pean end sundima koolis käima. Nii või naa on tegu surnud ringiga. Olgu, kuidas on, aga hetkeseisuga ei näe ma end uuesti koolile mõtlemas enne 2021. aasta sügist.

Pärast tehtud otsust ja saadetud kirja tundsin ma suurt kergendust, isegi vabadust ja see tunne on endiselt alles. Mul on nii palju uusi mõtteid, puslebeebi mõtteid – on, mida kokku panna. Naljakas on see, et pärast tehtud otsust on minu aastaid kordunud unenägu allakukkuvast lennukist asendunud õhkutõusva lennukiga. Kui lennuõnnetus sümboliseerib iseendale seatud liiga rasket ülesannet ja viitab vajadusele sellest vabaks lasta, siis õhkutõus on märk saabunud energiast alustamaks millegagi, mis on pikka aega mõtetes olnud. Kui lennuõnnetusi olen ma alati maa pealt näinud, siis õhkutõusvas lennukis olen istunud reisija või piloodina ja seda viimase kuu jooksul juba üsna mitu korda. Unenäod on olnud võrdlemisi erinevad, aga lennuki õhkutõus on alati olnud ühesugune, hirmuäratavalt vaevaline, kuid õhku on see tõusnud ja sellega on kaasnenud rahulik turvatunne.

Ma ei võta unenägude seletusi muidu väga tõsiselt, aga puslebeebi jäi mind tugevalt kummitama ning õhkutõusev lennuk lubab arvata, et tegin õige otsuse. Ma tõlgendaksin lendamise unenägusid enda jaoks nii, et tolle puslebeebi kokkupanemine saab olema vaevaline ja hirmutav, aga lõpuks hakkab asi sujuma.lilleke rohusVäga suvaline pilt, aga selle vaatamine loob minus alati hea tunde. 

Kui veel unenägudele mõelda, siis viimasel kahel ööl olen näinud, et ma sätin, silun ja imetlen oma juukseid, mis on hästi paksud ja tihedalt lokkis (mida need tegelikult ei ole). Nüüd lugesin, et juuste sättimine sümboliseerib uutele plaanidele, ideedele ja teemadele mõtlemist ning lokid sümboliseerivad keerulise olukorra lahendamist, küsimustele vastuse saamist, otsuste positiivset tulemust (samuti naeruväärsust, flirti ja ahvatlust, olenevalt siis allikast). Ilusad juuksed ja unenäo positiivne alatoon on ka märk kasvavast enesekindlusest.

Postitus jäi pooleli, eelneva pika jutu kirjutasin üleeile, vahepeal olen kaks ööd erinevaid unenägusid näinud.

Kui ma üleeile tundsin, et mu enesekindlus on tõesti kasvamas, siis täna võin öelda, et alateadvuslik ebakindlus ilmutas end juba järgmises unenäos. Nägin, kuidas sõitsin mootorrattaga politsei eest ära, kuid rattal oli jõudu vähe, ma ei saanud piisavalt kiiresti eest, mistõttu keerasin maanteelt kitsale käänulisele tänavale, et kuskile peitu pugeda. Kui jõudsin tupikusse, siis tahtsin üle aia ronida ja jala edasi põgeneda, aga politsei jõudis mulle järele. Sel hetkel mõtlesin, et milleks mul oli vaja põgeneda ja tuua endale rohkem pahandust kaasa, oleksin võinud kohe seisma jääda ja saada lihtsalt juhtimisõiguseta sõitmise eest trahvi. Kui põgenemise ajal tundsin hirmu, siis politseid nähes leppisin rahulikult oma saatusega. Mul pandi käed raudu ja järgmisel hetkel olin juba kodus ning avasin trahviotsuse, mille täpset summat ma ei mäleta, kuid tean, et see oli kolmekohaline ja algas kaheksaga. Pidasin seda unenäos väga kergeks karistuseks.

Politseiauto eest põgenemine ja selle ajal paanika tundmine sümboliseerib millegi tegemist, mida teised ei salli, tolereeri ega mõista, mida poolik kooliharidus ilmselt on. Ratta vähest jõudlust seletaksin ebaõnnestumise või selle hirmuga, sama sümboliseerib ka tupikusse jõudmine, arreteerimine tähistab aga vajadust elus muudatusi teha, samal ajal viitavad politseinikud sellele, et peaksin õigesti käituma. See ongi mu sisemine dilemma, hääl mu peas on aastaid öelnud, et õige oleks kool lõpetada, teine pool minust tahaks aga ujuda vastuvoolu ja teha teisiti. Trahv sümboliseerib kohustuste tekkimist, mis mind ärritavad ega sobi mu loomusele (ee, kohustused ei lähegi minu laiskloomusega kokku), kuid number 8 (mis ei olnud küll eraldiseisev number, aga ainus, mis meelde jäi) on jällegi märk peagi saabuvatest edusammudest, lisaks annab teada, et peaksin tegemistes kasutama täiel määral oma oskusi ja andeid.

Kindlasti annab seda unenägu sajal erineval viisil tõlgendada, aga minu lühikokkuvõte oleks selline, et ma tunnen end enesekindlamalt, kuid sisimas olen ebakindel ja kardan teiste avamust, sest ühiskonna silmis ei ole mu valikud õiged.  See hirm võib olla aga asjatu, nagu ka hirm ebaõnnestumise ees, sest mul on oskusi ja andeid, mida võiksin oma tegemistes kasutada ka põhiharidusest kõrgema haridustasemeta.

Ütlen taas, et ma ei võta unenägude seletusi muidu tõsiselt, aga praegu on need küll julgustavalt mõjunud või sees toimuvaga kokku läinud. Igale unenäole ma muidugi seletust otsinud ei ole, iga unenägu pole ka kordunud ega kummitama jäänud, pigem ei ole need päeva lõpuks isegi meeles. Kui viimase aja unenägudele mõtlen, siis ongi mul meeles vaid puslebeebi, lennukiga õhkutõusmised, lokkis juuksed, politsei eest põgenemine ja Vigala Sass, kellega seotud unenäo sisu ma ei mäleta, aga mehe enda pilt on selgelt silme ees. Tema unes nägemisele ei oska ma mingit seletust leida, sest ma pole kunagi Vigala Sassi tegemisi jälginud ega temale mõelnud, ma isegi ei tea, millega ta täpsemalt oma eluajal tegeles, aga mingil veidral põhjusel ta mu unenäos oli.

Õigus, täna öösel ma surin, aga sellele unenäole ei jaksa ma mingit seletust otsida, uurisin välja vaid selle, et enda surm võib olla hea enne, tähistada uut algust, uue eesmärgi tekkimist ja muud sellist, aga sellel võib ka hoopis teine tähendus olla, kui tõlgendada tervet unenägu. Unenäost endast, siis pidime minema üle silla laevale, aga ma läksin esmalt kontrollima, kas see tormise mere tõttu üldse võimalik on, sama tegi üks mees oma paariaastase lapsega. Silla juurde jõudes nägime, et selle asemel viis laevani lahtistest telliskividest hulpiv rada ja ma haarasin automaatselt võõra lapse sülle, sest kartsin, et too mees muidu proovib temaga üle vee minna. Hakkasime kiiresti tagasi minema, sest vesi tõusis, kuid kohale ma ei jõudnud, sest vajusin poole kõndimise pealt sügavasse vesiliiva, jõudsin veel vaid lapse üles tõsta ja tundsin, kuidas ta mu käte vahelt päästeti, aga mina sinna liiva jäingi. See surm oli väga rahulik, ma isegi ei kartnud, tundsin hoopis kergendust lapse pääsemise üle ning viimase asjana mõtlesin, et nii ma siis surengi ja pilt läks mustaks.

Lõpetuseks lingin Briti “Kui elu annab sidruneid, siis …” Instagrami postitust, mis mõjus kinnitavalt – see on tõesti minu elu, minu valikud, minu rõõmud, minu vead, minu kogemused ja õppetunnid.

19 thoughts on “Puslebeebi ja allaandmine või edasiliikumine

  1. See on väga huvitav postitus. Mitte niivõrd unenägude seletamise, kuivõrd koolihariduse omandamise osa. Ütlen ausalt, et ma pole kunagi aru saanud inimestest, kes ei suuda kooli lõpetada. Olengi see, kes viskab nina selga väikese haridusega inimeste puhul. Ja ütlen veel ausamalt, et loen su blogi vahelduva eduga ja olen mitu kord imestanud, et “endal haridust pole, aga kirjutab hästi ja vigadeta”. Palun vabandust, aga nii see on/oli. Nüüd aga asja juurde. Ilmselt on mul õppetund elult õppida, sest mu oma tütar visati eile just koolist välja. Kusjuures kutsekast või Eesti kutsekaga samalaadsest koolist, oleme Saksamaal. Ma eriti ei vihastunudki, sest seda oli oodata, märgid näitasid ja koolilt olid hoiatused olemas. Ta on muidugi eriline juhtum, sest on mul lapsendatud ja elanud siin 5 aastat, tuli kui oli 14, nüüd peagi 19. Keeled on õppinud ära, kõike teeb, aga mitte midagi perfektselt. Enne käis erakoolides, aga gümnaasiumi kvalifikatsiooni ei saanud, seepärast valiski kutsekalaadse. Võib-olla see ei olnudki sobivaim kool talle (poeg ka ütles, et jama kool ja tema tunneb meil kohalikku süsteemi kõige paremini). Erakoolides ikka poputati ette-taha, nüüd oled korraga täiskasvanu ja vaata ise, kuidas oma kooliga saad. Lisaks on ta täisealine ja omab 10 klassi haridust, koolikohustus temale enam ei kehti ja seega ei pea kool tema pärast ka vaeva nägema – ei viitsi pingutada, lase jalga. Mind häiribki kõige rohkem see suhtumine, et “ma nagunii ei saa”. Kuhu jääb püüd midagi saavutada, pingutamine, soovide nimel tegutsemine? Lasen tal nüüd natuke olla (aga mingi töö peab leidma, lihtsalt põhimõtte pärast, niisama kodus ei passi), aga igal juhul survestan ma aasta-pooleteise pärast taas (kui ta ise enne ei hakka tahtma), et keskharidusega võrdne haridus tuleb kätte saada. Ütleb küll, et tahab ise ka, aga ma ei saa aru, kas päriselt tahab või ütleb, sest teab, et ma tahan seda kuulda. Mingit kodumängu küll ei tohi praegu mängima hakata, õnneks pole kindlat peigmeest ka hetkel. Materdage mind, kui soovite, ma möönan, et mul on õppetund õppida, aga andke häid ideid, mingid plaanid meil muidugi on ka edasise osas.

    1. Mulle tundub, et oleks siiski parem, kui su tütar juba sel sügisel kuhugi edasi läheks (kui võimalik, sest ma Saksa süsteemi ei tea, mis ajaks peab sisseastumisavaldused esitama). Esiteks, et tal ei kaoks õpiharjumus. Ja teiseks, et ta ei kukuks sellesse mugavustsooni, kus teenib küll ise raha aga elab vanemate katuse all ja kõik eluvajalikud kulud on nii või teisiti kaetud. Vahepealsel ajal keskenduks sellele, milline kool/kutseala talle paremini sobida võiks – kui tal endal selgeid eelistusi pole kujunenud või andeid avaldunud, siis kasutaks professionaalset karjäärinõustamist. Ning kui tal on mingite üldhariduslike ainetega (matemaatika vms) probleeme, siis saaks seda aega kasutada, et järje peale saada, vajadusel eraõpetaja abiga.

      Ühelt poolt oleks vist hea, kui tal on kindel töö ja mingi rutiin aga vbl hoopis suunata teda katsetama, end proovile panema ja avastama, erinevate koolituste ja n-ö tööampsude kaudu?

      Su jutust jäi kuidagi kõlama see, et ta ei tee “mitte midagi perfektselt”, mis tekitas rea küsimusi ja ei taha ühe sõna kallal norida ka… aga ehk on siin mõtteainet.

      Mis peikasid puudutab, siis need võivad tegelikult ka positiivselt mõjuda. Mul on lähiringis näide tüdrukust (oli siis 14-15a, nn eliitkooli õpilane, üsna tubli ja nutikas loomult aga peres olukord pehmelt öeldes keeruline), kelle õpitulemused ja motivatsioon tegid korraliku hüppe, kui tekkis suhe ühe teise hinnatud kooli abituriendiga. See noormees aitas palju ja õppisid koos.

      1. Ma olen ise ka seda mõelnud, et pikka vahet ei tohiks sisse jääda, aga tal on augustist võimalus minna Zürichisse lapsehoidjaks, aastaks või isegi kauemaks, seega koju ei jääks.Võib-olla läheb hoopis seal õhtukooli, lisaks arvan, et see kogemus aitab arendada vastutustunnet ja kujundada tööharjumust. Kolmanda boonuspunktina näen, et seeläbi saan ta siinsetest sõpradest (kes minu arvates on halb seltskond) valutult eraldada. Sama lugu ka peikadega – kui tekiks keegi selline, kes motiveerib õppima ja edasi liikuma, plaksutaksin vaid rõõmust käsi, praegu paraku ühtegi seesugust silmapiiril pole. Aga sõna “perfektselt” kasutamise peale mõtlesin ise ka – see kõlab seal veidi kahtlaselt. Ei ole ma selline ema, kes kõiges täiust nõuab. Esialgne lause oli “ta räägib nelja keelt, aga mitte ühtegi perfektselt…” tegin selle ümber, aga kuidagi poolikult. Ja mitteperfektne keelt rääkimine pole ka probleem, kuniks keelega ei tööta, samas tuleb ära otsustada, milline su põhikeel on, milles hariduse omandad ja mida veatult kirjutad. Tema talent on lastega tegelemine ja koolieelsest pedagoogikast kui erialast oleme ka rääkinud, aga selleks on eelkõige vaja keskharidusega võrdset haridust. Eelkõige aga aitäh kaasa mõtlemast.

        1. Ma esimese kommentaari peale mõtlesin pakkuda kuskil teises riigis (vabatahtlikuna) töötamise varianti, endal küll kogemust ei ole, kuid teiste pealt näen, kuidas see on olnud kui kiire elukool, kasvatanud iseseisvust, laiendanud silmaringi, avardanud mõttemaailma, toonud uusi ideid ja võimalusi. Zürichi variant tundub väga hea ja mulle tundub küll, et tulevikunägemused on teil mõlemal olemas, ei ole päris nõutu olukord. 🙂

  2. Tekkis küsimus, et kas sa oled varasemalt ka oma paanika ja ärevuse teemadel spetsialistiga rääkinud või tekkis see mõte alles nüüd plaane ümber mängides? Aga soovitaks rääkida küll, kui asjalik inimene vastas istub siis teeb see mõtted selgemaks ja lööb pea klaariks küll. Muidugi alati ei pruugi esimene inimene kohe sobiv olla. Kui esimene spetsialist ei tundu “midagi tegevat” siis proovi teist, kõik inimesed lihtsalt ei klapi.
    Üldiselt hariduse teemal olen samal nõul eelkommenteerijaga, et “põhiharidusega aga kirjutab vigadeta (ja hästi)”. Kusjuures elu on näidanud, et omandatud haridus ise ei näite inimese kohta vähimatki. Kuigi keskharidus on siiski üsna elementaarne. Just valikute mõttes, et see annab kätte rohkem valikuid.
    Ma ise olen veidi napakas sariõppija. Peale keskkooli on käidud mitmes koolis ja koolitstel aga tööelus neid teadmisi ülearu ei kasuta. Pigem olen laiendanud enda silmaringi. Mõned peavad mõttetuseks kui õpid mitu aastat ja raha see sisse tooma ei hakkagi aga mulle lihtsalt meeldib asju teada. Vaikselt hakkabki uus koolimõte kuklas kripeldama aga valdkonda ei ole veel välja mõelnud…

    1. Vastan pika hilinemisega, aga ei, ma ei ole varem oma ärevusega ühegi spetsialisti juures käinud, kuigi olen sellele ennegi mõelnud ja selle vajadusest õppenõustajale rääkinud. Vaba aastaga see ärevus loomulikult kadus, sest ma ei mõelnud enam koolile, sügisel olin optimistlik ja mõtlesin, aga jah, läks ikka nii nagu läks … 🙂

      Sulle soovin aga edu järjekordsetes õpingutes. 🙂

  3. Kusjuures mina mõtlesin ka kunagi sama sinu kohta nagu eelnevad kommenteerijad. Aga samas – ise olin ka juuksekarva otsas gümnaasiumi lõpetades, võtsin end lihtsalt viimasel hetkel kokku. Ja hetkel mõtlen, et jumal tänatud, et võtsin ikka. Kutsekas pärast gümnaasiumi oli suht kerge ja kuigi ma oma erialal ei tööta, sest see ikkagi ilmselt pole minu jaoks, siis õppimist ei kahetse. Ülikooliinimene pole ilmselt minagi.

    Lihtsalt isegi praegu paneb ülikooli puudumine sellesse olukorda, kus tööd leida ei pruugi kerge olla. Õnneks mulle anti minu praeguses töökohas võimalus ja kui kunagi peaksin tahtma seda vahetada, siis on mingi kogemus juba olemas ja ehk on lihtsam. Tänapäeval loeb kas haridus või kogemus. Kui pole kumbagi ja oled juba üle 30, siis on raske tööd leida. Eriti kui päris igasugust tööd ei tahaks.

    Me oleme sinuga nii erinevad inimesed, Liivi, aga ometi meeldib mulle su blogi ja maailmavaade. Mina isiklikult niimoodi eldada ei suudaks, sest minu enda raha ja sissetulek on mulle juba 18-aastaselt ülioluline olnud, aga inimesed ongi erinevad. See koduperenaine olemine pikemas perspektiivis nagu sina oled, ajaks mind hulluks. Et kui lapsed juba suuremad on, siis ma tahaksin kindlasti tööle minna, ka siis, kui see poleks otseselt majanduslikult vajalik. See on vist mingi eneseteostuse teema, mida kõigil ei ole olemas, aga minul on viimasel ajal eriti välja löönud.

    Hoolimata sellest, et mina sellist elu elada ei tahaks nagu sina elad, imetlen ma neid inimesi, kes seda oskavad, kelle jaoks selline koduperenaine ongi see, mis õnnelikuks teeks. Mind ainult see ei rõõmustaks, ma läheksin hulluks.

  4. Mul on nii kahju, et kui Sa sellistel teemadel kirjutad, ennast avad ja laialigi laotad, tulevad sellised kommentaarid, mis ühest küljest kiidavad ja teisest küljest alandavad. Noh, nagu et “su enda valik ja tore, et õnnelik oled AGA mina nii küll ei suudaks elada…”. Mulle tundub, et nii on teistel jube kerge ennast nö tähtsamaks teha, saamata aru, et see on kellegi teise kulul tõstetud enesekindlus.

    Britil olid õiged mõtted, keskendugi nendele! 🙂

    1. Sellist “mina küll ei …” arvamust olen nii palju kohanud, et ma ei pane seda enam tähelegi, aga Sinu mõttega olen nõus – sellised kommentaarid tõstavad vaid kommenteerija enesekindlust, teisele poolele mõjuvad need pigem alavääristavalt, nagu ta tegelikult elaks ikkagi valesti. See ei pruugi olla üldse kommenteerija eesmärk, kuid võib siiski mõjuda taktitundetult. Ilmselt mängib selles rolli ka enda sisetunne, kui tunda end ebakindlalt, siis sellised kommentaarid süvendavad seda, kui aga tunda end oma nahas enesekindlalt, siis voolab kõik mööda külge maha. Mul vist lõpuks voolab. 🙂

  5. Kool ongi üks jube koht:) Ütleb inimene, kes õpib juba 25. aastat ja viiendas koolis.p Mitte ühestki koolist, mille olen lõpetanud, pole ma vabatahtlikult läbi astunud. Koolid olen lõpetanud väga heade tulemustega, sest ärevusest pingutan nii palju, et tulemused tulevad. Ja ikka on kohutav aeg-ajalt. Olen hetkel mag-õppes. Osa aineid on mõnusad, osa õppejõude on toredad. Aga… Kujuta endale nt ette tänast olukorda. Esitled hiidsuures auditooriumis 60 inimesele ja oppejoule uurimust. Määratud on ka retsensent, kes aspergerliku aususe ja põhjalikkusega on su tööst yles otsinud pisimagi vea (minu tööd on ysna perfektsed, aga midagi ikka leiab) ja lajatab need hirmvalju häälega lagipähe. Ja siis saad veel õppejõult, rangelt ja tõsiselt proualt… Aga pyhid end lõpuks tolmust puhtaks ja lähed taas. Töö ja laste kõrvalt (olen aastaid yksikema), et saada järgmine paber, aga õnneks ka uusi vajalikke teadmisi. Nii et mõistan seda kooliõudu, jõuetust ja väsimust. Liigagi hästi. Ja näen keskkooli õudukaid ka vahel unes.

  6. Mina igatahes oma kommentaari küll alandavaks pidada ei oska. Pigem kiitus stereotüübi murdmise eest Liivile.

  7. Appi kui loll! Selle asemel et siin üksipulgi meetriviisi oma laste haigusi üles lugeda, mine õue jalutama või hakka õppima. Lapsed on Sul haiged sellepärast, et neid on nii palju ja nad ei saa üksteisest hetkegi rahu, puhata ja omaette olla. Mida Sa mõtlesid, et sellise karja valmis vorpisid? Aga no mida tahta põhiharidusega jutupaunikult…

      1. Mina küll ei leia kodanik Kummaski kommentaarist ühtki viidet mõttetöö olemasolule ning üldise hinnangu ta kommentaarile saab võtta kokku tema oma sõnadega: “Appi kui loll!” :D.

    1. Jumal tänatud, et meil on olemas sinusugused tarkpead! Ütlus ‘Haridus ei näita haritust’ saab kohe tõestust…

  8. Ka minul on põhikooliharidus, seoses ärevusega kooli ees. Hakkasin koolist puuduma kuskil 15aastasena kui mulle pakuti tööd esialgu nädalavahetusteks. Siis ka nädalapäevadel. Kui ütlesin, et ma ei saa tööd kell 13 alustada, sest mu kool lõppeb kell 15, öeldi mulle, et leiavad kellegi teise. Raha oli magus ja hakkasin esiagu viimastest tundidest puuduma. Gümnaasiumis aga sain aru kuidas õppimine on mu oma vaba valik ja koole kus seda teha nii palju. 17aastane, vanematega kes ei jälginud kooliteed, kellel on palju vaba raha ja kes hakkas pidudel käima ja poistele silma viskama.. halb kombinatsioon, kool sinna ei kuulunud. Olen mõtetes palju oma vanemaid süüdistanud, keda armastan jäägitult ja kes hoiavad/kaitsevad kus saavad. Aga vot kooliajal olin juba nii nutikas, et rääkisin neile kuidas mul kõik väga hästi ja suutsin isegi ennast samal ajal seda uskuma panna.
    Nüüd olen üritanud kaks korda alustada täiskasvanutes ja lõpetanud sama kiirelt, sest appi-ma-ei-saa-hakkama ja kui ühe päeva haiguse pärast puudunud, tuleb uuesti ärevus ja süütunne ja meenuvad kommentaarid õpetajatelt põhikoolis stiilis “kuuvarjutus ka meil kooli jõudnud”. Noorele hingele need andsid kerge tõuke tookord peale ühte puudumist rohkem puududa, sest tööl mind hinnati ja sinna mind oodati. Koolis olin küll ûks “populaarsetest” kuid seda enam sain kõigilt puid alla.

    Mu pikas jutus ühtegi kasuliku pointi vist ei olegi, lihtsalt jagan Sinuga kogemust. Minu arvates oled Sa nii tubli inimene ja paberi puudumine minu silmis sind madalamaks kuidagi ei tee, pigem austan su haritust elus kui haridust.

    Sellel sügisel proovin uuesti 🙂 saan hakkama.

  9. Mul ülikooliga sama teema. Nii pikalt vinduma jäänud, et pole üldse tahtmist tegeleda. Nii ongi haridusteed palju raskem jätkata, kui tunne, et rongist maha jäänud. Sinna lisanduvad veel igasugused emotsionaalsed taagad ja piinlikkus õppejõudude ees, fossiili tunne jne. Ma vist päris maha ei mataks keskhariduse omandamist, aga võibolla oleks parem variant kutsekeskharidus huvipakkuval erialal, sest ainult keskkooli lõputunnistus ei ole eriti motiveeriv. Ise tahan ka alustada puhtalt lehelt, leida eriala, mis innustab. Uisapäisa kuskile pabereid sisse viia pole mõtet. Nelja lapse kasvatamine on ka täiskohaga töö ja logistiliselt peab enne kõik selge olema, et kes nt haiget last valvama tuleb, kui endal vaja koolis olla.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga