See käis küll ruttu

Kes ei näinud Kanal 12-st dokumentaalfilmi “Põhja-Korea hämarad saladused”, siis soovitan seda võimalusel järele vaadata. Me hommikul vaatasime ja jäime üsna sõnatuks. Kes leiab, et Eestis on halb elada, tänab hiljem Jumalat, et ta siia sündis, sest siin ei pea kolm põlvkonda kandma karistust selle eest, et üks pereliige julges avalikus kohas välismaist muusikat mängida. Mitte et seda tohiks koduseinte vahel teha, oh ei, Põhja-Koreas ei tohi endale isegi igasugust soengut lõigata, eriti veel samasugust nagu Kim Jong-unil, selle eest on karistuseks avalik hukkamine. Tahaksin öelda, et nali, aga tegelikult on seal avalikud hukkamised tavalised, iseasi, kas just vale soengu eest.

Ma teadsin, et Põhjas-Korea pole mingi paradiis, ent dokumentaal mõjus siiski raputavalt, seda mitte ainult sealse režiimi ja tavaelanike halva elu pärast. Mulle on varasemalt ka nende raketiuudised silma jäänud, aga vaatamata Kim Jong-uni õhku täis rinnale on mulle jäänud mulje, et Põhja-Korea on ajast maast. Igapäevaelus ongi (mis tuleb riigile vaid kasuks, sest kübersõjas ei saa neid vastu rünnata), kuid sõjalise võimekuse poolest on nad vägagi kaasaegsed ja reaalseks ohuks tervele maailmale…

Ainus, kes aidata saab – Chuck Norris

Päeval käisime Esimesega LOR-arsti juures ja ootesaalis kuulsin, kuidas kaks haiglapersonali liiget rääkisid omavahel, et siia seina äärde mahuks kaks ja kui sealt seina äärest toolid ära võtta, siis mahuks veel kaks või kolm, mille peale mõtlesin, et see kõlab kui koroonaviiruseks valmistumine, aga on kindlasti midagi muud. Õhtuste uudiste valguses võib vist oletada, et nad ikkagi koostasid kriisikava, mitte ei mõelnud haigla uue sisustuse peale.

LOR-arsti juures läks muidu hästi – läksime sinna teadmisega, et täna selgub šundi eemaldamise aeg, kuid see oli vahepeal ise lahti tulnud ja püsis kõrvas vaid tänu vaigule. Esimene šunt eemaldus ise juba aasta eest, teist käisime sügisel näitamas ja siis jäi jutt, et võtan enne aasta lõppu ühendust, et uue aasta alguses see narkoosi all eemaldada. Seekord tasus mu laiskus end ära, šunt eemaldus siiski ise, ligi kaks ja pool aastat pärast paigaldamist.

Hiljem kohtasin Põhjakeskuse parklas sõbrannat, kes tõstis kärust asju autosse, mis oli juba maast laeni üsna täis. Tema elukaaslane tuli poest veel järgmise kärutäiega. Tuli välja, et nad ei valmistu ainult karantiiniks, vaid palju enamaks, isegi sõjaks. Viimast öeldi naljaga pooleks, aga selles oli siiski väike tõetera sees. Ma ei imestanud, sest meespool on vandenõuteooriatega hästi kursis, pigem tekitas tema valmistumine natuke muret. Ei, mitte tema vaimse tervise, vaid tuleviku pärast, vaatasin ikkagi hommikul Põhja-Korea dokumentaali ja olin mõtetes veel III maailmasõja juures… Tegelikult on sõbranna elukaaslase näol tegemist inimesega, kes on maailmaasjadega hästi kursis ja näeb kõike pikalt ette, nii et ma veidi isegi usaldan tema arvamust. Mitte küll nii palju, et oleksin paanikasse läinud (nemadki polnud paanikas, lihtsalt ettevaatlikud), aga piisavalt, et mõelda kuivainete ja konservide varumise peale. Seda ainult karantiini jaoks, sõja puhul lubasin nende juurde minna.

Kohe kuivaineid ja konserve siiski ostma ei läinud, aega ju küll. Või enam ei ole? Õhtuste uudiste põhjal on küll tunne, et homme valitseb poodides kas paanika või tühjus. Ise paanikas ei ole, kuid tühjade kätega ka ei tahaks jääda, meil hakkab ikkagi vetsupaber otsa saama…

Ma olen tegelikult võrdlemisi rahulik, ma ei karda koroonasse nakatumist ega pea eriolukorra tõttu suurt kahju kannatama, aga mure üleüldise Eesti (ja terve maailma) käekäigu pärast on siiski olemas. Olukord tundub nii nutune, et olen esimest korda Martin Helmega nõus, majanduskriis on juba käes.

Kooli sulgemine meid ka väga palju ei mõjuta, nagunii oleme Silveriga mõlemad kodus ja kuna lapsed on terve talve vahelduva eduga haiged olnud, siis järgnevad kaks nädalat ei ole midagi uut. Tänagi olid kaks poissi kodus, Teisel tõusis eile kõrge palavik ja Kolmas on juba eelmisest reedest “sinisel lehel”. Homme on üldse kõik kodus, sest ka Esimesel tõusis täna palavik ja Neljandal on lihtsalt vaba päev, nii et meie karantiin algab varem.

Kui palju eriolukord teid mõjutab? Saate jääda rahulikuks või pööratakse teil elu pea peale?

7 thoughts on “See käis küll ruttu

  1. Eks see eriolukord ikka mõjutab igapäevaelu. Tänane päev on kulunud selleks, et uue olukorraga harjuda. Alguses mõtlesin küll, et nüüd on ilmalõpp käes, aga nüüd olen juba päris rahulik – saabki rohkem kodus olla ja bakatööd kirjutada. Tegelikult tahtsin seoses Põhja-Koreaga soovitada üht päris valgustavat raamatut, mida hiljuti lugesin. Selle autor on Hyeonseo Lee, pealkiri “Seitsme nimega tüdruk”. Seda lugedes mõtlesin ka, et küll meil siin Eestis on hea elada!

  2. Tööandja on reeglid edastanud. Üksi reisil käinud töötaja otse tööle ei tule vaid peab 2 nädalat kodus püsima. Kui töötajal on olnud kontakt (nüüd praegu) välismaalt tulnuga siis jääb koju karantiini. Kuna koolid pannakse kinni siis valgekraed jäävad soovi korral kodukontorisse (kui saavad).
    Ise plaanin veel tööl käia kuna lasteaed töötab, haigeid lapsi aeda ja ei viida ning seega on laps hästi hoitud. Tatart ei ole õnnestunud osta aga olen alles neljast toidupoest otsinud… Vetsupaberit õnneks kodus on kuigi poes tühja riiulit vaadates tekib vastupandamatu soov veel osta…

    1. Vajalikud reeglid. 🙂 Meil oli Konsumis tatart küll, vaid soodsama hinnaklassi omad olid otsas. Grossis oli muidu mitu vist mitu tonni tatart, seisid keset poodi euroaluste peal. 😀

Vasta Liivi-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga