Selgus majas

Mul oli kolmapäeval lasteaias kohtumine eripedagoogiga, et rääkida Neljanda arengust ja teha kooli(pikenduse) osas otsus ära. Septembrini on küll veel omajagu aega, aga kui minna koolipikenduse teed, siis peaks seda juba varsti taotlema hakkama. Ainult et veel kaks kuud tagasi ei olnud ei minul ega lasteaia personalil selget nägemust, milline tee valida…

Ahh, hakkasin siia mingit pikka eellugu kirjutama, aga kustutasin ära, sest kõik mu postitused ei pea olema lõputud heietused. Ühesõnaga, Neljas on teinud kahe kuuga sellise arenguhüppe, et koolipikendus ei ole enam üldse kõne all. See tähendab, et meil on sügisest neli koolilast – nii uskumatu ja nii äge!

Kui eripedagoog küsis, kuidas minu arvates Neljandal vahepeal läinud on, siis vastasin, et mulle tundub, et ta on teinud väikese arenguhüppe… “Väikese? See on olnud ikka suur hüpe!” segas ta vahele. Mul hakkas hetkega kergem, sinnani kartsin, et äkki pole edusammud olnud piisavad ja saame ikkagi soovituse hakata koolipikendust taotlema. Me ei saanud isegi soovitust eelistada väikeklassi! Viimasest kui valikuvariandist siiski räägiti, aga tõenäoliselt tõstetaks Neljas peagi tavaklassi, nii et sama hästi võiks selle etapi vahele jätta ja vajadusel kodus lapsega rohkem tööd teha.

Kui Neljas arenes kahe kuuga hüppeliselt, siis pole välistatud, et järgmise seitsme kuuga areneb ta veel nii palju otsa, et ta ei vajagi üldse tavapärasest enam individuaalset tähelepanu.

Väike julge maailmaavastaja või tulevane zooloog?

Mul on hea meel, et nii läks, sest kuigi ma olen koolipikendust kaalunud, olen rohkem siiski koolimineku poolt olnud, sest ma tahaksin loota, et Neljas talub seda lasteaiast paremini…

Ma olen siin varem ka kirjutanud, et ta kogeleb, eks. See kogelus tuleb ja läheb ning muudab vormi – reegline tuleb see koos lasteaiaga ja läheb vaheaegadega. Tänaseks on ta taas olnud nädala kodus ja igasugused kõnehäired on kadunud, samas paar pikka päeva lasteaias mõjuvad talle nii, et ta tuleb koju ega saa sõnu suust välja. Kooli poole lühemad ja vähe vaiksemad päevad ehk ei mõju nii halvasti.

Lasteaias talle iseenesest meeldib ja pikema puudumise järel ta juba ootab sõpradega kohtumist, aga ta tahab ja vajab siiski vähemalt ühte vaba päeva nädalas, sest sealne lärm on talle liiast. Nii väga lasteaed siiski ei meeldi, et ta sinna veel üheks aastaks tahaks jääda…

Kõnehäired iseenest pole koolipikenduse puhul teemaks olnud, murekohtadeks on olnud hoopis õpihimu puudumine, tujutsemine, püsimatus, kiirustamine, vähesed teadmised ja oskused. Kõiges selles on Neljas tõepoolest palju edusamme teinud ja seda sõrmenipsust. Ilmselt käis tal lihtsalt õpihimu osas klõps ära ja sealt edasi oli suureks abiks töö, mida eripedagoog tegi lasteaias ja meie Silver kodus. Mitte et ma ei oleks üldse lapsega koos õppinud, aga Silver on seda päris kindlasti rohkem teinud, lisaks on ta olnud palju kannatlikum ja rahulikum, nii et suurem au kuulub õigusega talle.

Oh, kuidas ma tahaksin siia lõppu lisada pildi käpukil Silverist, kes lakib pealambi valguse abil Neljanda varbaküüsi, aga ta ei luba seda jäädvustust kuskil jagada. Pildi kirjeldamise kohta ei öelnud ta aga midagi, nii et vähemalt saate veidigi aimu, kuidas meie peres isa ja tütar kvaliteetaega veedavad.

8 thoughts on “Selgus majas

  1. Millal ta sünnipäev on? Kas selliste näitajate puhul sünnikuupäev üldse võetakse arvesse?
    Mul lapsel sept alguses sünnipäev, õppida vist viitsib, aga niisama minu soovil vist koolipikendust ei anta?

    1. Lapse sünnipäev on augustis, puhtalt selle põhjal midagi valida ega otsustada ei saa, see võimalus on nendel, kelle laps saab vist septembri lõpust 7.

      Niisama enda soovil koolipikenduse saamine on ilmselt veidi keerulisem (kui mitte võimatu).

      1. Võimatu kindlasti pole ja tegelikult keerulisem ka ilmselt mitte.
        Nii ehk naa peab ju rajaleidjas või lastepsühhiaatri juures vms käima.
        Niiet kui ise tahta, siis peab lihtsalt ise käima vajalikud kohad läbi ja avaldama tungivat soovi pikenduseks ja ma usun, et saab ikka 😉

        1. Mhmh, nii või naa peab esitama taotluse, lihtsalt komisjon ei pruugi koolipikendust anda, kui nende arvates seda vaja ei ole.

          Kui lasteaed arvas, et Teine võiks koolipikendust/väikeklassi vajada, siis kohtusime Rajaleidja personaliga, kes rääkisid lapsega, tegid temaga mängulisi teste ning ütlesid lõpetuseks, et seda last nad komisjoni ees näha ei soovi ning koolipikendust ta kindlasti ei saa.

          Siis olid tingimused veel leebemad, nüüd veel raskem koolipikendust saada. Kopeeriksin siia ühe lõigu, aga Postimees ei lase seda enam teha, nii et jagan linki, kust saab lugeda, kui keeruline on saada koolipikendust isegi siis, kui seda tegelikult vaja oleks: https://www.postimees.ee/4502123/ema-voitleb-last-eesti-kooli

  2. Hea lugeda, et tekkis arenguhüpe ja õpihuvi ja muu. Mul augustilõpu poisslaps ja sügisel koolitee ees. Tähti ja numbreid küll tunneb aga lugemine-kirjutamine lähevad ikka visalt. Kui on vaja tähti harjutada või kasvõi paar lauset lugeda siis kipuvad pisarad tulema… Lisaks igipõline eitahaeioskaeisaajaüldseigavon…. Võtame asja pisikeste sammude kaupa. Loeme iga päev kasvõi kaks lauset. Ja tundub, et eelkooli õpetaja meetodid on veidi teisemad kui lasteaia õpetajatel. Seal saab laps oma eduelamuse ja kiitust hea soorituse eest ka… Või noh, ju lasteaias ka kiidetakse aga paraku vanema poole pöördutakse vaid kriitikaga.
    Eks märtsikuu paiku selgub, kuidas lasteaed koolivalmidust hindab ja kas õnnestub kodulähedasse kooli pääseda.

    1. Kui lasteaed leiaks, et laps ei pruugi olla kooliks valmis, siis ilmselt oleks sellest juba juttu olnud. Esimene (samuti suvelaps) sai koolipikenduse ja tema oli alles viimaseid kuid viiene, kui nii mina kui õpetajad olime seda meelt, et talle kulub lisa-aasta lasteaias ära, mistõttu vahetas ta sügisest rühma. Neljandaga see olukord nii ilmselge pole olnud, aga siiski tunnistasid õpetajad kevadel, et Neljas on üks nendest, kelle puhul nad on koolipikenduse variandile mõelnud (ise küsisin, sest ma olin ka seda kaalunud). Sügisest muutus teema veidi aktuaalsemaks ja järje võttis üle eripedagoog, et aidata last järele selles, milles vaja.

  3. Ma imestan, kuidas 8 kuud enne kooli algust muretsetakse selle pärast, et laps ei armasta lugeda-kirjutada, st ei ole kooliks küps. 8 kuud on sellises vanuses lapse jaoks meeletult pikk aeg ja selle aja jooksul võib kõike juhtuda! See aeg on põhimõtteliselt terve kooliaasta kestuse pikkune aeg!?! Toon näite iseendast- mind sunniti ka kuue ja pooleaastasena lugema-kirjutama ja ma vihkasin seda! Isa lihtsalt surus mind vana aabitsa taha ja sundis veerima! Ma nutsin ja olin oma vanemate peale solvunud! Aga siis… sattusin vahetult enne 7a saamist vanaema juurde ja sirvisin niisama raamatuid- mulle meeldis pilte vaadata ja klõpsti hakkasin kirjatähtedega iseenesest lugema- 2 nädalaga lugesin kirjatähtedega läbi Bullerby lapsed! Algul keegi ei uskunud mind, aga kui ma hakkasin raamatus toimuvast rääkima, siis nad said aru, et ma oskangi lugeda! Sisuliselt käis klõps ära ja minust sai väike raamatikoi, kes terve algklasside aja igavles koolis, sest ma olin ammu kõik läbi lugenud! Ehk siis armsad emad, mõtlete täiega üle! Lapsel on 8 kuud aega küpseda kooliks ja enamik seda ka teeb, v.a vähesed erandid, aga hea õpetaja aitab ka nemad kenasti järgi ilma eriklassideta ja solgutamiseta erinevate spetsialistide juures! See on ka lapse jaoks trauma, kui ta nt oma sõpradest maha jääb jne!

    1. Ega lugemine-kirjutamine ei ole need näitajad, mida kooliküpsuse/-valmiduse juures hinnatakse. Suuremat rolli mängivad paljud muud tegurid ja nende koosmõju, hea ülevaate saab näiteks siit: https://www.lasteaed.net/2010/11/20/koolivalmidus/

      Sul vist ei ole koolilapsi? Me lastel on klassis 20-21 õpilast ja igas klassi on selliseid lapsi, kes võtavad põhimõtteliselt kogu õpetaja tähelepanu ja energia, mistõttu ei jõua isegi väga hea õpetaja mitte kuidagi aidata järele neid, kes seda vaid vähesel määral vajavad. See ei ole mingi ülemõtlemine, kui vanemad soovivad oma lapsele jõukohast kooliteed ega anna õpetajale suuremat koormust saates kooli/tavaklassi last, kes selleks valmis ei ole.

      Meie esimene laps sai koolipikenduse ja see oli parim otsus üldse. Lasteaias vahetas ta rühma kuueaastaselt ehk tal ei tekkinud olukorda, kus sõbrad läksid kooli ja tema jäi veel aastaks lasteaeda. Tema läks kooli koos uute sõpradega, lisaks ootasid vanad teda juba ees, mis aitas veel kergemini kohaneda. Ühesõnaga, ei olnud mingit traumat, ainult hunnik plusse. Lisa-aastata lasteaias oleks lapsel läinud väga raskeks ja tänaseks ta ilmselt vihkaks kooli, mitte ei armastaks.

Vasta Mai-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga