Aitäh, kallis Assa lukk, et sa vargaid sisse ei lubanud!

Nii tahaks praegu reisimuljeid jagada, aga need on hetkel reisile järgnenud sündmuste varjus. Kui me kella poole ühe ajal öösel (vastu laupäeva) koju jõudsime, siis me ei saanud korterisse sisse, lukusüdamikus oli mingi metallvarras ees. Kujutate ette, kui muserdav võib selline asi olla, kui jõuate nädalaselt reisilt tagasi, olete surmväsinud, kõik on vähemal või suuremal määral tõbised, üks veel päris kõrvapõletikus, ja ainus soov on kodus hetkeks aeg maha võtta, aga koju sisse ei saa ning tuleb hoopis ööseks vanemate juurde sõita? Sel hetkel me ei saanud aru ka, kas see oli sissemurdmiskatse, kellegi haige nali või hoopis mingi vimm meie vastu.

Järgmisel päeval sõitis Härra juba hommikul vara peenete tööriistadega Kadrinasse, et uks lahti saada. Tagasi tuli ta sama targalt ning uuele katsele läks juba puuride ja ketaslõikuritega. Esimene eesmärk oli lukk läbi puurida, aga arvestasime ka sellega, et võib-olla tuleb hoopis uks läbi lõigata.

Kell läks ja lõunaks oli selge, et kogu see jama võtab nii palju aega ära, et kell 17.00 lapse sünnipäeva enam pidada ei jõua. Härra ei olnud endiselt tuppa saanud, me lastega olime endiselt Lehtses ootel, meil ei olnud puhtaid riideid ja meil ei olnud ka aimu, kaua uksega läheb, nii et helistasin Politseimuuseumisse ja lükkasin lapse sünnipäeva kahjutundega nädala võrra edasi. Teine nii ootas seda tähtsat päeva ja tegelikult möödus tema sünnipäev igasuguse vastava meeleoluta. Kogu selle olukorra juures oligi kõige rohkem lapse sünnipäevast kahju.

Härra lukku lahti ei saanud, ükski puur lukusüdamikku ei puurinud, nii et ta lõi lõpuks käega ning lõikas lukukeele läbi ja seda läbi ukse, sest muudmoodi sellele ligi ei pääsenud. Pilt kodukootud “lukuabist” on Instagramis ka olemas, kes veel näinud ei ole. Õige lukuabi oleks kindlasti vähe viisakamalt ukse lahti saanud, aga kuna me ei ela Tallinnas, siis see abi koos uue lukusüsteemiga oleks lihtsalt niivõrd palju maksma läinud, et me ei pidanud seda otstarbekaks, eriti olukorras, kus me nagunii tahtsime selle ukse uue vastu vahetada. Selline päevapealt vahetamine, eriti pärast reisi, mis meid niigi miinusesse viis, siiski plaanis ei olnud, nii et tegelikult on meil nüüd näpud täitsa põhjas ja oma võlga vanemate ees klapime mitu kuud. Õnneks või kahjuks lähebki Härra nädala pärast taas tööle ja tänu sellele pöördub pooleaastane “väljaminekud suuremad kui sissetulekud” seis taas vastupidiseks ja saame näpud põhjast välja tõmmata.

Sedasi päevapealt uue ukse leidmine ei olnud ka kerge, Rakvere Ehituse ABC, Bauhofi ja K-Rauta valiku peale oli ainult kaks ust, mis meile meeldisid ja mõlemad maksid 400 € ringis. Kuna raha praegu loopida ei ole, siis kaalusime kolmandat varianti, mis meile ei meeldinud, aga oli 150 € odavam. Me isegi mitte ainult ei kaalunud, vaid olime juba valmis selle ära ostma, aga küsisin igaks juhuks üle, kui vastupidav on selline lukusüsteem, kus võtme keeramise peale läheb uks lukku viiest erinevat kohast: ukse alt, ukse pealt ja kolmest kohast ukse küljelt. Müüja vastas ausalt, et ta väga optimistlik selle süsteemi osas ei ole, sest ukse kohta on palju pretensioone olnud ja neil on lingid kogu aeg laos olemas, sest need kipuvad ära murduma. Tõdes, et tegu on Hiina uksega ja soovitas meil pigem kallima variandi valida. Mõeldud tehtud ja kuna neil seda kallimat varianti meile sobivas mõõdus koha peal ei olnud, siis sõitsime edasi Jõhvi, kus see oli olemas. Ukse otsimise ja sellel järel käimise peale kulus kokku 4 tundi ning terve selle ajal ootas meid korteris Härra isa, kellele me ei saanud kuidagi teada ka anda, et meil läheb plaanitust veidi kauem.

Kuna jamad kipuvad meid pidevalt saatma, siis ega uue uksega ka kõik libedalt ei läinud. Härra ja ta isa said selle üsna kiiresti ette, aga selgus, et lingid, üks lukk ja riiv olid puudu. Üks lukk oli õnneks olemas, nii et ukse ikkagi lukku sai panna, kui Härra järgmisel päeval meile Lehtse järele tuli. Me nimelt ei jaksanud laupäeva õhtul enam koju sõita ja Härra, kes lõpetas uksega mässamise alles kella 21-22 vahel, ei jaksanud Lehtse meie juurde sõita. Nii imelik oli üle pika aja jälle eraldi olla, aga eks see oligi väike soojendus enne järgmist nädalat, mil Härra läheb taas tööle ja hakkab kodus vaid mõned päevad kuus olema.

Pühapäeval helistasin ka Jõhvi, et puuduolevad osad kätte saada, aga nii kiiresti see ei käinud, lubati hoopis järgmisel päeval koos juhatajaga lahendus leida. Esmaspäeval võttis Härra ise ühendust ja kordas sama, mida mina eelmisel päeval – nende asjadega on kiire. Edasi läkski asi kiiresti, ta sai kohe hommikul jäätmekeskusest (kuhu ta vana ukse viis) tagasi sõites puuduolevad asjad Rakvere kauplusest kätte ning lõunaks oli uks peaaegu komplekte. Peaaegu seetõttu, et meil oli tegelikult kodust lahkumisega kiire ja riiviga nii kiire ei olnud, nii et see ootab endiselt oma aega.000000.jpgKuna uus uks vana kohale ei sobinud, siis meie uksepõsed on päris koledas seisus ja saime oma korterisse pool rida koridori plaate ka.00000IMG_1457.JPGKui uksevahetus on nüüd tehtud, siis tuleks tõsisemalt plaani võtta ka esiku-köök-elutoa remont, millest me siin ka vahelduva eduga oleme rääkinud. Ühel hetkel olime seda meelt, et kuna nagunii tahame esimesel võimalusel maja osta, siis pole mõtet siia investeerida ja teisel hetkel olime jälle seda meelt, et kui see esimene võimalus avaneb näiteks alles viie aasta pärast, siis sinnani tahaks elada ikkagi nii, et kodu silma ei riiva. Kuna olukord riivab silma nüüd veel rohkem, siis tuleb see remont ikka ära teha. TF Bank saatiski esmaspäeval reklaami pealkirjaga “Kas Sul remonti on vaja teha?”, mille ajastus on lihtsalt suurepärane, aga remonti kavatseme siiski ilma laenuta teha, või kui, siis Ehituse ABC 0% intressiga. Remondiga hakkame tegelema ilmselt suvel ja kasutame selleks veidi kõrvalist abi, sest me ise oleme sel ajal ju Soomes. (NB! Sellel suvel korter tühjaks ei jää, kui kellelgi mõte liikuma hakkas või midagi.) 

Sel ajal, kui Härra ja ta isa uksega jamasid, käis ka ülemine naaber rääkimas, kuidas tema ärkas 18. või 19. öösel selle peale, et meie magamistoa akna taga käis korralik kolistamine. Kui ta akna peale jõudis, siis polnud enam kedagi näha, aga meie magamistoa mõlemal lahtikäival aknaruudul on kangutamisjäljed olemas, nii et pole kahtlustki, et keegi üritas meile sisse murda, mitte ei olnud see kellegi nali või vimm. Isa sõber helistas oma politseinikust sõbrale, kes ütles, et sel nädalavahetusel oli küll Kadrinas sissemurdmisi või vähemalt katseid, aga ta peast ei osanud neid välja tuua. Lisaks oli sel nädalavahetusel olnud sissemurdmisi ka Tapal, kust ei ole siia üldse pikk maa, nii et võib-olla sama punt käis nii seal kui ka siin “töötamas”.

Ma tegelikult ei usu, et see varas või need vargad meie akna ja ukse taha blogi kaudu tulid, sest vastasel juhul nad oleksid teadnud, et meilt ei ole midagi võtta. Kui just 32″ televiisor, mis näeb tänasel päeval välja nagu arvuti ekraan (ja mille asemel eelistavad paljud osta pigem 40″ ja suurema teleri, mille hinnad algavad juba 300 eurost), või 6 aastat vana väga aeglane sülearvuti mingi hea saak pole. Olgu, Xbox ka. Aga ehteid või naaritsa kasukaid mul ei ole, kullakange ka mitte, raha pole meil ei kodus ega pangaarvel, lauahõbeda tegime ise paar aastat tagasi rahaks, seega midagi, mida suurema vaevata akna kaudu välja tassida või kiiresti ja kergelt rahaks teha, meil ei ole.

Samuti ei ole ma kunagi maininud meie täpset aadressi. Selle väljauurimine kindlasti raketiteadus ei ole, eriti kohalikule, aga ma siiski kahtlen, et blogi siin saatuslikuks sai. Pigem sai saatuslikuks see, et me unustasime rulood alla lasta ning meie magamistoa aknast sisse vaadates paistsid kohe silma sülearvuti, televiisor ja Xbox. Lisaks reetsid ka keset ööd üleval olevad rulood (ja tühjad voodid), et meid ei ole kodus. Ma usun, et kui varas oleks teadnud, et me läksime ära terveks nädalaks, siis ta oleks tulnud uuesti aknaid kangutama või klaase lõhkuma, oli tal ju veel 5-6 ööd aega katsetamas käia, aga see oli ühekordne katse ja piirdus ainult meie magamistoa aknaga, laste magamistubade aknaid ei ole kangutatud. Või noh, ainult meie magamistoa aknaga ikkagi ei piirdunud, ukse taga käisid ka ja lõhkusid luku ära, igavesed saatanad. Võib-olla koridori uksest muukisid end ka sisse, sest naabrimehel läks ühel päeval ukse lukust avamine väga raskelt, ta isegi arvas, et ei saagi ust lahti. Ja kuidagi pidi ju võõras keset ööd meie ukse taha saama.

Vahepeal ma isegi mõtlesin, et see oleks ikkagi võinud olla õnnestunud katse, siis oleks meil esimene mõte olnud politsei ja kodukindlustuse poole pöördumine. Viimane oleks varastatud asjad asendanud ja kõik korras. Praegusel juhul ei näinud politsei kutsumisel mõtet ja kui ikkagi isa sõbra politseinikust sõbra soovitusel politseisse helistasin ja sissemurdmiskatsest teatasin, siis teate vastuvõtja ei saanud aru, miks ma üldse helistan, kui keegi korterisse sisse ei saanud ja midagi minema ei ole viidud. Ohates selle sündmuse siiski fikseeris, kuigi ta ei saanud aru, mis point sellel on. Isa sõbra sõbra jutu põhjal oli point selles, et kui sellel ajavahemikul oli Kadrinas sissemurdmisi, siis saaks neid asju omavahel seostada, aga samas tõestada ikka midagi ei saa, nii et uue ukse eest arvet kellelegi esitada ei ole.

Kodukindlustus ka ilmselt enam appi ei tule. Oleks tulnud, kui oleksime kutsunud lukuabi ja lasknud luku ära vahetada, siis poleks omavastutust ka olnud, aga paraku ei olnud meil meeles, et meil on kodukindlustus ja me ei tulnud absoluutselt selle peale, et tegu on kindlustusjuhtumiga. Me tahtsime lihtsalt ruttu koju saada ja uksevahetus tundus selleks kõige mõttekam lahendus, kodukindlustus tuli meelde alles siis, kui kõik oli juba läbi. Mis seal ikka, kui pea ei võta, siis peab võtma rahakott. Ma küll pühapäeval kirjutasin kindlustusandjale, aga ma väga optimistlik ei ole ja kuna vastust pole siiani tulnud, siis ilmselt on nad veel naerust kõveras meiesuguste kilplaste pärast.

Positiivne on siiski see, et meil on uus, tervem, ilusam ja helikindlam uks ning tänu sellele tuleb peagi ka päev, kus vahetame esiku ajutise põranda päris põranda vastu ja kui juba, siis juba ja uue ilme saab kogu esik-köök-elutuba, mis on omavahel avatud ja mida on kokku kena 40 m2.

Kui reisile järgnenud sündmustest veel rääkida, siis esmaspäeval läksime Härraga puhkusejärgsele puhkusele, mille saime kingituseks. Enne seda käisin veel Neljandaga arsti juures, Esimene pidi ka tulema, aga tema oksendas pärast ärkamist, nii et jäi ära. Olime üsna veendunud, et Esimene jälle lihtsalt oksendas, nagu ta seda mõnikord teeb, kui ärkab liiga vara või sööb asju, mis omavahel väga kokku ei sobi, näiteks banaan ja soe tee, seega oma puhkusejärgset puhkust ära ei jätnud. Esimene ise tundis end ka pärast oksendamist hästi, aga igaks juhuks võtsime autosse kilekoti kaasa, kui peaks sõidu ajal halb hakkama. Sõidu ajal ei hakanud, hoopis enne autosse sisenemist hakkas ja nii ta oksendas maja ees kilekotti. Pärast seda oli jälle kõik korras. Aga tegu ei olnud siiski lihtsalt oksendamisega, sest õhtuks oksendas ka Teine. Nii palju meie puhkusejärgsest puhkusest, mille ajal me tundsime end Härraga nii sitasti, et me veedame aega 150 km kaugusel veekeskuses ja käime kinos, kui meie emad tegelevad selle jamaga, mis võib neile ka külge hakata. Kui me veekeskuses käisime, siis me muidugi veel ei teadnud, et Teine ka oksendab, see selgus kell pool 10 õhtul kinos, kui Härra ema seansi alguses helistas. Vastu ööd me enam koju sõitma ei hakanud, mitte et Härra ema seda oodanud oleks, aga filmijärgseks nosimiseks ostetud koogid ja šampus meid kumbagi enam ei isutanud, ei olnud lihtsalt tuju. Esmaspäeva hilisõhtul oli mul ka juba veidi raske olla ja eile varahommikul olin ma külma higiga kaetult hotelli vannitoa põrandal siruli ja mõtlesin hirmuga kojusõidule.

Sedasi olin ma mitu korda siruli ja kui viimane hoog üle läks, siis läksime ruttu autosse, kus sõitsin terve tee lamavas asendis koju, terve aja iiveldas, aga suutsin veel käia oma vanemate juures toas ja Härra vanemate juures toas, kui lapsed, kes selleks ajaks olid kõik vähemalt korra oksendanud, peale korjasime. Vahetult enne kodu tuli uus hoog peale, kus ma läksin nii higiseks, et märjad jäljed jäid ukse käetoele ja higipärlid voolasid mööda nägu alla. Eirasin oma põskkoopapõletikku ja tegin akna lahti, et külm tuul mind maha jahutaks. Aitas, ma ei hakanud oksele, aga kõnevõimetuna teises dimensioonis olin hetkeks küll ning toas kukkusin voodisse, kuhu jäin õhtuni, rohkem ma end liigutada ei suutnud.

Ma magasin eile kokku vähemalt 18 tundi ja lapsed umbes sama kaua, vaid Härra oli korras ja poputas seda, kes poputamist vajas. Öösel oli ka minul juba nii palju parem, et kui Teine nuttis kõrvavalu käes, siis ma sain ise sellega tegelda. Kahjuks kõrvavalu hästi ära ei läinud ja hommikuks oli ka tema kõrvast verine vedelik väljas.  Pärast seda pole rohkem valu kurtnud, nii et ma ei teagi, kas tal on põletik või oli tal samasugune viiruslik vill, mis oli Esimesel ja mis ravi ei vajanud. Neljandal ei olnud ka esmaspäeval kõrvas midagi näha, aga antibiootikumid sai ikka peale, kuigi põletikunäit nii suur ei olnud, et oleks võinud bakteriaalset põletikku kahtlustada ja ka tema ei ole rohkem kõrvavalu kurtnud, ainult samal ööpäeval oli viril, kui tal samamoodi verine vedelik kõrvast välja tuli. Kuigi perearst kõrvas midagi erilist ei näinud, arvas ta, et kõrvaarst peaks selle üle vaatama, kuid viimase juurde saab alles aprilli lõpus. Registratuuris soovitati erakorralisse minna, kui asjaga on kiire, aga me oleme ilmselt kõik lugenud, kuidas erakorralise jaoks on sellised viirushaigused lihtsalt koormaks. Naljaks on minna lapsega, kellel pole palavikku, kes millegi üle ei kurda ja kelle kõrvas perearst midagi erilist ei näinud, erakorralisse igaks sajaks juhuks kõrva näitama, aga parem karta kui kahetseda.

Hetkel vajaksid kõrvade kontrolli isegi kolm last, Neljas siis igaks sajaks juhuks, Teine nüüd ka, kuigi ta pole rohkem kurtnud ja pealtnäha pole tal midagi viga ning Esimene samuti, sest ta taas ei kuule. Ilmselt on nohu jälle kõrvadesse löönud. Paraku ei olnud täna ei minust ega Härrast erakorralisse minejat, nii hästi ma end ei tunne, võitlen ikka iiveldusega ja Härra on üldse terve päeva pikali olnud, nagu mina olin eile. Erakorralisse me siiski minema peame ja kuna homme on nagunii vaja Kolmandaga Tallinnasse silmaarsti juurde minna, siis käime (kui Härra muidugi on teovõimeline) vast ülejäänud kolmega Mustamäel erakorralises ka ära, seal peaks kiiremini kõrvaarsti jutule saama kui siin.

Ma ise sain ka esmaspäeval antibiootikumid peale, kuigi mu põletikunäit oli väiksem kui 5, kuid kõik sümptomid viitavad põskkoopapõletikule ja kuna ma olen tänaseks olnud 6 nädalat haige, eriti viimasel kahel nädalal, siis ma olen nõus taas antibiootikume võtma, ma lihtsalt tahan terveks saada. Ma tahan, et lapsed terveks saaksid. Ma tahan loota, et see oligi nüüd kõik, et praeguse enneolematu haigustekompotiga see haiguste laine otsa saabki, nagu ilutulestiku viimane suur pauk, selline millenniumi pauk, mis meie eluajal enam ei kordu.

Eile me muidugi Neljandaga kumbki antibiootikume ei võtnud. Tema tegelikult võttis hommikul ja oksendas selle välja, mina ei võtnud üldse, sest ma ei söönud eile suutäitki ja ega Neljaski pärast hommikusööki enam midagi ei tahtnud. Mitte et täna meil siin kellelgi üldse hea söögiisu oleks, aga paast on läbi, me lastega midagi ikka hammustanud oleme, mina selle eesmärgiga, et saaksin rohtu võtta, enesetunde poolest oleksin võinud küll edasi paastuda. Loodan, et ma ei hõiska enne õhtut, aga oksendamisest ma pääsesin, olin küll korduvalt sellele väga lähedal, aga külm põrand ja külm õhk aitasid selle “üle hingata”. Nali naljaks, aga külmaga läksid need hood üle ja ma ei pidanud oksendades surema. Isegi, kui ma ellu jään, siis oksendades ma tunnen, et ma suren, ma ei kannata seda absoluutselt. Ma nutan ja oksendan. Lapsed ei nuta, nad oksendavad ja elavad edasi, igasuguse kaebamiseta. Minult nad oma vaprust igatahes saanud ei ole.

Kusjuures see kõhugripp on väga veider, sest mitte kellegi kõht lahti ei ole, kõik toimib tavapäraselt ja keegi vist sapivedeliku oksendamiseni ka ei jõudnud, Neljas oksendas ainult korra, Kolmas kaks korda ja suured poisid siis veidi rohkem, kuid ühtemoodi halb oli kõigil. Ka täna ei olnud lapsed veel taastunud, päeva küll keegi maha ei maganud, aga tavapärasest rahulikumad ja vaiksemad olid kõik.

Kui nüüd homse päeva ka üle elame ja lõpuks reisist ning sellele järgnenud sündmustest taastunud oleme, siis katsun reisimuljeid ka jagada. Hea asi on see, et mida päev edasi, seda ilusamaks need muljed muutuvad, negatiivne lihtsalt kaob kuhugi ära ja alles jäävad vaid toredad mälestused. Tänagi pilte vaadates tekkis hea tunne, parem tunne, kui oli nende piltide tegemise ajal, kui tuli nahast välja pugeda, et kõik lapsed koostööd teeks. Kõige paremini tegid nad koostööd siis, kui meid pildistas võõras inimene, aga seda juhtus vaid kaks korda. Kõige vaiksem autosõit möödus meil ka siis, kui võtsin kord hääletaja peale, lapsed olid hiirvaiksed, Esimene ei vaadanud nutikast isegi oma videoid edasi. Kui tädi sihtpuntki jõudis, siis ärkasid lapsed taas ellu. See oli piinarikas autosõit ka minu jaoks, sest tädi ei võtnud vedu, kui üritasin juttu teha ning raadio ainult ragises, pidin selle kinni panema ja nii me sõitsime piinlikus vaikuses, aga see on juba hoopis teine lugu.

Teine lugu on ka see, kuidas hetk tagasi tuli Kolmas voodist välja, läks padjanäoga meie tuppa, seisis seal kottpimedas kummuti (mille peal on xbox) kõrval ja kui tule põlema panime, siis ta ütles, et ta tahab Minecrafti mängida. Ma hakkasin naerma ja ütlesin, et mingu magama tagasi, aga selle peale läks ta hoopis esikusse, ronis diivani seljatoele ja toetus kätega vastu pilti, mis diivani kohal ripub. Seisis hetke sedasi segaduses olekuga, läks sõnatult oma voodisse tagasi ja magas edasi. Kuutõbine? Ma ei tea, aga igatahes oli see praegu väga veider hetk.

Edaspidi katsun vähem laatsaretist kirjutada, mul ausõna on muid teemasid ka, aga kõik on ootel, ma lihtsalt ei jõua siia sageli, sest päris elu ja muud jutud. Varsti tuleb suvi, siis, sest järgmisest nädalast läheb mul ajaga veel kitsamaks ja kitsas ongi kuni suveni.

Laatsaret enne suurt reisi

Andke andeks järgneva segaduse pärast, aga ma alustasin selle postituse kirjutamist juba eelmisel nädalal ning ma ei viitsi midagi muutma hakata, lisan sulgudesse lihtsalt kommentaare, kui on midagi kommenteerida.

Ma vist muudan blogi nime ära, aga enne mõtlen veel, kas uueks nimeks saab kuushaigetsidrunit.com või haigedsidrunid.com. Ilmselt saate aru, et ma kavatsen nüüd kirjutada, kuidas me kõik jälle haiged oleme. Peaaegu kõik. Alles hiljuti päris terveks saanud Esimene käib rõõmsalt koolis (tänasest enam ei käi) ja Härra ka tegelikult juba terveneb oma kaks kuud kestnud köhast (köha pole enam, kuid üleeilsest on paks nohu), aga ma ei imestaks, kui nemad kaks nüüd samamoodi uuele ringile lähevad (läksidki ja me keegi ei imesta). Mina läksin. Mu nädalaid kestnud köha ägenes nädala alguses, üleeile ärkasin nohuga (hehh, see nohu oli nohu, nüüd on mul NOHU) ja eile öösel istusin larüngiidis Kolmandaga (kes nüüdseks on terve) tema toas akna alla, kuni tema jälle hingata sai ja minul neelamine valusaks muutus.

Pärast seda magasime koos 70×155 mõõtudega voodis, endiselt lahtise aknaga toas, ja kui Härra tuli hommikul mulle ütlema, et mingu ma nüüd meie voodisse pikali, siis ma olin nagu auto alla jäänud – nina kinni, kurk valus, pea paks, kõik kehaosad kitsas voodis ebamugavas asendis magamisest kanged. Pidime kannatama uue narivoodiga suveni, aga mul on küll tunne, et ma ei jaksa sinnani oodata, sest ma leian end liiga sageli väikeste toas magamas.

Tagasi haiguste juurde, siis Esimene käis ka hiljuti arsti juures, sest ta peanahale tekkisid vesised ja kohati verised laigud, mis ei olnud küll valusad ega sügelenud, aga nägid ikkagi ehmatavad välja. Nahaarst viskas nendele pilgu peale ja küsis: “Kas tal on olnud hiljuti antibiootikumikuur?” Vot siis, kust sellised imelikud asjad tulla võivad, nii et tema ei köhi ega tatista (nüüd juba tatistab), kuid maadleb veel aasta alguses põetud haiguse tagajärgedega. Tegelikult jõudis ta siin vahepeal köhida ja tatistada ka ning Kubijal oligi see eriti tobe, et lastel oli veel mingi köhajäänus, mis avaldus ainult hommikusöögilauas. Ma arvan, et asi võis seal olla õhus, igatahes miski pani lapsed seal mõlemal hommikul korralikult läkastama ja see võis jätta mulje, et oleme täitsa haigete lastega spaas, samal ajal mujal ei köhinud nad kordagi.

Esmaspäeval (eelmise nädala esmaspäeval siis) helistati lasteaiast ka ja kutsuti Kolmandale järele, sest ta oli nii koledalt köhinud. Ta oli olnud lasteaias ainult poolteist tundi ja Härra tõigi ta koju ära, kus ta enam kordagi ei köhinud ja arvasime, et taas mingi õhuteema. Plaanisime teda järgmisel päeval veel kodus jälgida ja lasteaeda ainult pildistamisele viia, kuid teisipäeva hommikul ärkas ta paukudes, nii et jäi ära igasugune pildistamine ja sellest paukumisest saigi südaööks kõriturse. Kusjuures me alles mõnda aega tagasi rääkisime Härraga, et Kolmandal polegi ammu larüngiiti olnud, äkki ongi sellest juba välja kasvanud… Nii palju siis sellest.

Pildistamisele ei läinud ka Neljas, sest ma lihtsalt ei suutnud end eile (nädal tagasi) maast lahti ajada ning Härra ka ei viitsinud sellega tegeleda. Nagunii pole Neljas peaaegu üldse lasteaias käinud, mis ikka tekitada teistes segadust, et kes see võõras tüdruk rühmapildil on. Jaanuaris oli rekordkuu, Neljas käis 8 päeva lasteaias, veebruaris tegi ta selle tasa ning käis kohal vaid ühe päeva ja sellel kuul ei jõua ta võib-olla üldse lasteaeda. Isegi, kui järgmisel nädalal võiks viia, siis enne Pariisi reisi ei hakka riskima ja pärast reisi jääb vaid 3 päeva, millal ta võiks minna, aga mille suhtes ma väga optimistlik ei ole. Tal lihtsalt on see tobe nohu, mis pole allergiline ega põletikuline, olnud sünnist alates ja ma ei loodagi, et selle kuu lõpuks see kaob. Veebruaris siiski ei olnud tal ainult kaasasündinud nohu, vaid ilmselt korjas ta Lõuna-Eesti väljasõidul kuskilt midagi üles, sest pärast seda läks ta terve lapsena lasteaeda ning õhtul tuli väga tatisena koju ja ma ei usu, et ta seal nii kiiresti mingi pisiku sai.

Ma olen päris mitmelt inimeselt kuulnud, et see sügis-talv on neil eriti haigusterohke olnud. Minu ja Härra puhul kehtib see küll, lapsed on nagunii pärast lasteaeda minekut pidevalt haiged olnud, enamasti vahelduva eduga ja see loob tunde, et nad ongi kogu aeg haiged, nii et nemad sellel talvel siin vist mingit rekordit ei löö. Ainsa rekordi seadis Teine, kes on nüüd esimest korda sellel lasteaia-aastal haigena kodus. Nii pikalt pole varem keegi terve olnud, vähemalt mitte lasteaialapsena, enne seda küll.

Ma ostsin sügisel immuunsuse tugevdamiseks maca pulbri, mille lõhn on kohutav ja maitse veel hullem. Mina olin ka ainus, kes maitset proovis, teistele lõhnast täiesti piisas. Ma segasin lusikatäie pulbrit küll jogurti sisse ära, aga maitse kuskile ei kadunud, nii et maca pulber meie immuunsust ei tõsta. Praegu tarbime vahelduva eduga kasekäsna pulbrit, mis ei ole ka päris komm, aga igatahes kõvasti parem kui maca pulber ja kui see otsa saab, siis avame Bio4You saadetud baobabi pulbri. Häid omadusi on sel küll palju, aga sageli on head omadused pöördvõrdes hea maitsega, nii et jään huviga paki avamist ootama. (Pole ikka veel avanud)

Baobabi pulber on naturaalne multivitamiin, sisaldab rohkem rauda kui punane liha, 6 korda rohkem kaaliumi kui banaan, 6 korda rohkem C-vitamiini kui apelsin, vitamiine A, B1-B2-B6, PP, kaltsiumi, magneesiumi. Sobib immuunsuse tõstmiseks, toetab närvi- ja seedesüsteemi. Tänu kõrge C-vitamiini ja õunhappe sisaldusele aitab organismil saadud toidu teisendada energiaks. Sisaldab hulgaliselt probiootilisi kiude ja seedeensüüme, mis soodustavad probiootiliste bakterite kasvu seedetraktis ja parandavad seedimist.

See kodune laatsaret rikkus siin omajagu mu plaane ära, täpsemalt 8 plaani koolitööde järeletegemise näol. Tahtsin viimase  veerandi alguseks kõigega joone peale saada, aga tundub, et päris nullini ma oma tegemata töid enam viia ei jaksa, sest need 8 pole ainsad ja mul on jäänud vaid nädal. (Ei ole enam nädalat jäänud ja nullini enam kuidagi ei jõua, esmaspäeval likvideerisin ühe tegemata töö ja sain ühe juurde, sest ma puudusin terve päeva, käisingi vaid õhtul vanu asju lahendamas, nii et 8 on endiselt 8, ja siis on 3 tööd veel, mida ma ilmselt ei teegi ära.)

Kusjuures ma nägin seda võib-olla unes ette. Lagunenud trepp sümboliseerib ebaõnnestumist ja ma nägin unes lagunenud treppi, mille pärast ei saanud me minu ja Härra perega mingi modernse hoone teiselt korruselt alla. Vähemalt mitte mööda treppi, rõdult sai küll esimesele korrusele hüpata ja kõik seda võimalust kasutasid ka, ainult mina mitte, kuigi teised julgustasid mind hüppama ja isegi 5-aastane Kolmas hüppas ise sealt alla. Mul jäi unenäos selle peale küll süda seisma, aga temaga ei juhtunud midagi. Kõrgus mind absoluutselt ei hirmutanud, sest see ei olnud lihtsalt nii kõrge ja päriselus oleksin kõhklemata alla hüpanud, aga unenäos ei suutnud. Oli küll minu unenägu ja mina ise olin peaosas, aga ikka ei oska põhjendada, miks ma unenäos seda hüpet ei teinud, kui kõrguse ees mul hirmu ei olnud. Igatahes hakkasin otsima teist väljapääsu ja sain trepiava servades olnud talade kaudu teisele poole trepiava, kus moodsa uusehitise asemel vaatas mulle vastu mahajäetud puitmaja sisemus oma kooruvate tapeetide ja laevärviga, tolmu, ämblikuvõrkude, sodi täis põrandaga ning sinna ma seisma jäingi, tagasi ei saanud minna ja kuigi mu ees oli palju uksi, siis edasi ma ka ei läinud, sest ma lihtsalt ei julgenud ühtegi ust avada.

Võiks öelda, et see unenägu sümboliseerib palju enamat kui lihtsalt ebaõnnestumist, aga ma ei oska selle peale midagi muuta, alla hüpata ka kuskilt ei ole, nii et ma elan tavapärast elu edasi ja liigselt selle unenäo peale ei mõtle. Kui mul kooliasjadega ei oleks nüüd kahel viimasel nädalal kehvasti läinud, siis ma poleks üldse sellele unenäole tähelepanu pööranud, aga kuna see uni tabas mind minu motiveerituse ja energiasööstu tipul ning pärast seda rikkus laatsaret ära mu motiveerituse, energiasööstu ja kõik tehtud plaanid, siis tekkis väike ettekuulutuse tunne.

Unenägudest rääkides, siis mu vana tuttav, kes loeb mu blogi ja kes ise ka blogib, saatis mulle ühe väga laheda kingituse. Ma kunagi kirjutasin pikemalt oma tüütutest unenägudest ja tema tegi mulle selle peale unenäopüüdja, mille keskele lisas hematiidist rõnga. Hematit tasakaalustab, parandab mälu ja loogilist mõtlemist (eriti hästi pidi matemaatilisele mõtlemisele mõjuma, mis mulle kulub väga ära), peegeldab halva energia eemale, aitab vereringehäirete, unetuse, sundmõtete ja sõltuvuse korral. Sellepärast ma nii pikalt bloginud ei olegi, et ma olen netisõltuvusest paranemas. (Nali, mul ei ole mingit netisõltuvust. Okei, tegelikult on ja ma ei ole sellest paranemas.)IMG_0039100CANON14Esimesel päeval tundsid kassid unenäopüüdja vastu natuke liiga palju huvi ja ma kartsin, et kasse ei saagi koos kingitusega ühte tuppa jätta, aga tänaseks on nende huvi raugenud, pigem jääb mulje, et neil tuleb ka selle all hea uni, sest mõlemad on hakanud rohkem meie voodis magama.

Ma ei tea, kas unenäopüüdja tõesti toimib või olen viimastel nädalatel tavapärasemast väsinum, aga võin öelda, et olen väga vähe unenägusid näinud. Peaaegu ei olegi, meeles on mul ainult see lagunenud trepi oma. Keegi küll kommenteeris, et unenäopüüdja peab olema enda tehtud, aga mõni jälle väidab, et kõige paremini toimib kingitud variant. Ma ise arvan, et kõige paremini toimib unenäopüüdja siis, kui inimene sellesse usub. Ma ei saa öelda, et ma kogu südamest usun, aga ma ei saa ka öelda, et ma ei usu, muidu ma ei oleks sellise kingitusega nõus olnud ja värvieelistusi avaldanud. Ma olen T6rukesele kingituse eest väga tänulik ja ma olen ka liigutatud, et ta sellist pisiasja märkas ja minu peale mõtles. Aitäh veel kord, K!

Vahepeal juhtus siin selline huvitav lugu, et Härra sai aasta vanemaks ja sünnipäevapõlgurina ütles ta oma vanematele juba eos, et need teda sel päeval ei tüütaks (ikka huumorivõtmes) ning lootis, et kõik teised unustavad selle päeva ära. Minu vanemad siiski astusid läbi ja meie sõbranna tuli ka korra tuppa, andis kingi üle ja kadus, isegi kooki ei tahtnud, sest ta olla dieedil. Ausalt, kui tema on paks, siis ma peaksin end väga häbenema. Igatahes edasi oli selline lugu, et meil olid kõhud kooki täis ja kui ahjus sai kana valmis, siis kellelgi ei olnud selle järele enam isu, aga kuna sõbranna kiirustaski tagasi koju süüa tegema, siis Härra pakkus välja, et võiksime kanaga sinna minna. Mul vajus suu põrandani, sest ta tavaliselt ei paku selliseid asju kunagi ise välja, vastupidi, ma pean teda väevõimuga kellelegi külla vedama. Korra kõhklesime küll, sest me ise olime ju haiged ja sõbranna lapsed olid haiged, aga kuna me kõik nagunii juba haiged olime, siis mis seal ikka… Päev, mille Härra tahtis veeta sedasi kodus, et keegi talle õnne ei soovi, lõppes 90ndate muusika kuulamise ja päris diskoga (diskovalgus ja muud jutud) sõprade juures ning mina nägin Härrat esimest korda 13 aasta jooksul sedasi tantsimas. Kusjuures ta tantsis põhiliselt lastega ja pärast kodus veel õhkas, et nendega oli nii tore tantsida. Terve õhtu oli väga tore ja tuleb tõdeda, et nii toredat sünnipäeva polegi tal ammu olnud.

Mis siis veel… Ahjaa, ülehomme läheme reisile. Juba ülehomme! 48 tunni pärast samal ajal oleme oma apartmendis ja näeme võib-olla aknast Eiffeli torni. Sel kellaajal võime vabalt ka mitte midagi näha, sest näod on juba padjas. Ei ole välistatud ka see, et hoopis otsime siis alles hotelli.

Lennukis ma kohti ei valinud, lasin süsteemil valida ja süsteem andis meile lennuki keskel kaks järjestikust kolmest rida, meile sobib. Lisapagasist loobusime ka ning tundub, et meil jääb isegi käsipagasis ruumi üle – väikeste “kohvrid” on pakitud ja neil on täitsa tavalised pisikesed lasteaialaste seljakotikesed, aga mahutavad teised päris palju, lisaks neljale komplektile riietele on kotis ka varujalanõud. Autorendiga ka vedas, venitasin broneerimisega omajagu ning pea iga päev vaatasin Arguscarhire`i kodulehel, kuidas hinnad kõiguvad, kuni ühel õhtul olid need kõikunud arvestatust 100 € odavamaks, bronnisin siis loomulikult ühe Ford Grand C-Maxi (või sarnase) ära. Täna on hind veel 20 € võrra kukkunud, nii et mitte varane broneerija ei võida, vaid viimase hetke kunde, aga ilmselt mängivad siin ka rolli aastaaeg ja hooaeg ja muud sellised jutud.

Ilmataat meid seekord vist ei soosi, sest ilmateade lubab veidi päikest vaid saabumis- ja lahkumispäeval. Jääb mulje, et pilved ja vihm liiguvad koos meiega. ilm.jpg

Reisist veel nii palju ka, et me ei hakka end pooleks pingutama, et võimalikult palju näha ja teha. Võtame tasa ja targu laste tempos ning teeme oma plaane jooksvalt, peaasi, et Eiffeli torn ja Disneyland saavad linnukse kirja, kõik muu on boonus.

Kui vähegi võimalik, siis katsun killukesi meie seiklusest Instagramis ja Facebookis jagada ning parimal juhul jõuan isegi mõnel vihmasel õhtul lühidalt blogida.

Sorri, Erik!

Ma olen viimase paari kuu jooksul üritanud taas Orgu kava järgida ja libastumiste ajal on Härral kombeks öelda, et Erikule see võileib või komm või torditükk küll ei meeldi. Ilmselt on Erikul jumala ükskõik, aga hetkel üritas Härra taas märku anda, et valmistan Erikule pettumuse, sest kell on veerand 12 õhtul ning mul praeb pannil 2 muna ja potis keeb neid veel 4, sest mul on kõht nii tühi, et isu mõlema järele on suurem kui võime valida. Veidi aega tagasi lõpetasin mingi 15. kommi söömise. Ma pole terve jaanuarikuu jooksul kokku ka nii palju komme söönud kui täna.

Vaatamata tänasele kommisöömismaratonile ja hilisõhtusele einele on lootust lõpetada jaanuar tulemusega -4 kg. Vaid 200 g on sellest ümmargusest numbrist puudu ja ma pole viimasel nädalal Orgu kava isegi avanud, trenni pole ka teinud, sest neelupõletiku või AB-kuuri pärast on võhm nii väljas olnud. Enesetunne on küll juba hea, aga natuke liigutamist võtab hinge kinni ja silme eest mustaks ning sedasi vägistades ma end liigutada ei taha. Liigutamine peab olema tore, siis tekib soov seda korrata ja nii ma olengi end liigutanud ainult toreda enesetunde ajal, tulemus on see, et igatsen seda ja ootan, millal füüsiliselt jälle jaksan.

Kuigi Orgu kava vahepeal avanud ei ole, siis olen teinud süüa ikkagi kava stiilis, nii et selle vaba nädalaga pole juurde midagi tulnud, pigem veidi maha läinud. Täna lõpetan tõenäoliselt küll plussiga, aga homsest hakkan jälle tubliks ja 3 keedumuna ongi tegelikult hommikuks, et saaksime Härraga süüa 2 tatragaletti purustatud muna ja avokaadoga, mille peal on ohtralt Chilli Explosionit, millest ma olen sõltuvusse jäänud.

Nii… Lubasin endale nüüd vahepeal 2 praemunaleiba ja ühe keedumuna ohtra majoneesiga, kõht päris täis ei saanud, aga näljasurma ma enam ei sure, võin julgelt magama minna.

Hea uudis on see, et tänase seisuga on homme kõik lapsed endiselt lasteaeda-kooli minemas. Loodetavasti ei ole hommikul üllatusi. Neljas käis terve eelmise nädala lasteaias ja reedel läks ta juba rõõmsa näoga otsejoones õpetajat kallistama, tavaliselt on pidanud õpetaja tulema nutvat last kallimata. Igatahes oli see suur kergendus, sest veel päev varem jooksid tal pisarad ja nii kiiret tujumuutust ei osanud ma oodata. Tundub, et ta siiski ei pea koduseks lapseks jääma ning harjub lõpuks lasteaias käimisega ära. Neljandast rääkides, siis tal on pöial umbes ja ma ei tea, mida sellega peale hakata. Enam võib-olla ei ole ka, nüüd äkki paraneb. Ma tõesti ei tea, sest ei mul ega Härral ega teistel lastel pole kunagi sellist asja olnud.IMG_8278.JPGSelline oli pöial täna õhtul. Mädase paistetuse avastasime alles eile hommikul, kui Neljas seda näitama tuli, sel hetkel surus mäda end küüneservast välja ning paistes koht nägi välja nagu tühi vill, mis seda vist oligi, sest tänase vannitamise järel tuli nahk sealt maha. Ma ei kujuta ette, kui kiiresti sellised asjad tekivad või kuidas me seda varem ei näinud, näiteks reede õhtul, kui lapse hambaid, nägu ja käsi pesin. Laps ise ei kurtnud ka varem midagi.

Helistasin igaks juhuks Rakvere erakorralisse, et äkki peaksin seda näitama minema, aga nad ei tahtnud näha, kui mäda juba ise välja tuli. Soovitasid vaid Braunovidonit (mis mingil veidral põhjusel oli mul kodus olemas, kuigi ma ei tea, et oleks seda kuskil kasutanud) peale panna ja pöidla kinni siduda. Kui palju see aidanud on, seda ma ei tea, sest pöial päris korras ei ole, samas mädane ka enam ei ole, või on mäda endiselt selle punase paistetuse all ja hakkab mingi aeg uuesti kuskilt välja tulema. Ma ei tea, puuduvad igasugused kogemused panariitsiumiga. Igatahes täna läks Neljas Braunovidonita magama, sest see pani tal pöidla kipitama, eks ole näha, mis seis homme hommikul on, kas on paranemas või mädaneb edasi.

Kui märkasite, siis teisel pool küünt on ka üks muhuke, see on suur soolatüügas. Ma kohe üldse ei tahaks, et pisike preili peaks kogema selle külmutamist, aga minu kogemused on näidanud, et see on kõige kiirem ja efektiivsem lahendus. Mul endal olid kunagi mõned soolatüükad käe peal ja mõnikümmend varvaste peal (ja see oli veel vähe võrreldes õega, appi, mis tema käed olid), siis sai igasuguseid asju proovitud, ka nende üles poomist. Lõpuks sain neist lahti külmutamisega ja vahepeal olen käinud veel üksikuid soolatüükaid külmutamas, sest neil on kombeks tagasi tulla. Praegu on ka üks pisike sõrmusesõrmel, kohe abielusõrmuse juures, nii et võiks koos Neljandaga minna ja selle ära teha. Esimesel olid ka mõned aastad tagasi soolatüükad, üks oli täpselt päka all ja igavesti suur ka veel, aga kadus kahe külmutamisega ning tagasi pole tal need tüütused tulnud.

No näed, jõudsin praemuna pealt umbes pöidla ja soolatüügasteni, head isu, eks!