Suure pere suur auto

Minult on korduvalt küsitud, miks just Chrysler Grand Voyager, miks mitte VW Sharan või Mitsubishi Grandis või mõni muu soodsam ja ökonoomsem mahtuniversaal?_MG_5987Chrysler Grand Voyager, millega neli aastat sõitsime.

Vastus on väga lihtne, teised mahtuniversaalid ei ole Voyageri alternatiivid ega vasta mitte kuidagi meie vajadustele või soovidele. Kui hakkasime kuus aastat tagasi Nissan Almera kõrvale suuremat autot otsima, siis meil olid kindlad tingimused:

  • Seitsmekohaline

Autot valides me veel ei teadnud, et ma rase olen, seega ei arvestanud me nelja lapsega, vaid sellega, et kolme turvatooli oleks mugavam paigutada ja vajadusel mahuksid ka Silveri vanemad peale. Kuna lapsed olid kõik veel nii väikesed, et keegi ennast ise turvavööga ei kinnitanud, siis oli meie tingimuseks mugav ligipääs tagumisele istmereale ja Voyageri istmete paigutus (kaks keskel, kolm taga) seda mugavust pakub.cofKolm turvatooli Voyageris, veel aasta tagasi oli neid neli.

Enam me küll ei pea käima lapsi rihmadega kinnitamas, aga see oli mitu aastat meie (rohkem minu) igapäev ja ma ei kujuta ette, et oleksin seda pidanud tegema läbi pakiruumi või keskmises reas seljatuge ettepoole alla lastes, mis on eriti ebamugav, kui samal istmel on turvatool.

Meil ei ole enam vaja viimase istmerea juurde ronida, aga laste mugavust peame samuti oluliseks, nii et teistsugune istmete paigutus ei tule endiselt kõne alla.

  • Mahukas pakiruum

Seda punkti täpsustades, siis tingimuseks oli seitse istet JA mahukas pakiruum. Sharani, Zafira, Galaxy ja teiste sarnaste puhul saab nende võimaluste vahel valida, aga Voyageri pakiruumi mahub terve elamine ka siis, kui kõik seitse istet on autost või põrandast väljas, oleneb mudelist.Voyageri pakiruumPilt ei ole ehk kõige kõnekam, aga esimese Chrysleriga suviti Soomes käies ei olnud probleem mahutada pakiruumi TFK kahekohaline vanker, reisivoodi koos võrevoodi madratsiga, tõukeratas ja pea sama palju muid kodinaid kui pildil.

Praeguse Chrysleri istmed saab põrandasse peita, tänu millele on autol sügav pakiruum ja mahukad panipaigad keskmiste istmete ees. Suvel terve perega Soome sõites mahtus autosse ära selline elamine:

This slideshow requires JavaScript.

Piltidelt on veel puudu suur kott viie inimese jalanõudega (igaks ilmaks), kotitäis õuemänguasju ja rulluisud.

Kui viis istet on põrandasse peidetud, siis mahub autosse vabalt näiteks kummut, mis on meeter kõrge ja veidi üle kahe meetri pikk või hoopis selline diivan:kuldne diivan.jpgMe oleme oma Chrysleriga isegi kolmemeetriseid prusse vedanud ja seda kinnise tagaluugiga, aga tunnistan, et see oli juba tõesti napikas.

  • Liuguksed

See oli ehk isegi esimene tingimus, sest väikesed lapsed on autoustega sageli ettevaatamatud ja me ei taha, et meie omad parklates teisi masinaid mõlkide või kriimudega kostitavad.

See on nüüd küll puhtalt maitse asi, aga boonusena on Chrysler Voyager ka ilus.Voyager Town and CountryChrysler, millega oleme kaks aastat sõitnud ja plaanime kaks veel sõita.

Ainult kolm tingimust, aga Voyager on ainus, mis nendele vastab. Olgu, mitte päris ainus, kuid Eesti autoturult leitavad samaväärsed alternatiivid on tulnud samast tehasest (Dodge Grand Caravan, VW Routan, Lancia Voyager) ja toodetud Ameerika turule (v.a Lancia) või on lihtsalt toodetud Ameerika turule (Toyota Sienna) ning on sageli 200-kilovatised. Meie praegune Voyager on ka tegelikult Ameerikast toodud Town & Country, aga … põhimõtteliselt ikkagi Voyager ju.tenor-2Et mitte päris valeinfot levitada, siis Kia Carnival, Mazda MPV ja ehk veel mõni auto vastab samuti enam-vähem nendele tingimustele, aga nende kahjuks räägivad vanus, rooste ja loomulikult see, et need pole Voyagerid.

Meie jaoks on Voyager tänu oma mugavusele ja mahutavusele ideaalne pereauto, mis vaatamata oma suurusele ja kaalule on nii erk, et ees koperdavad bussid, veoautod ega isegi mitte kaitseväe kolonnid ei ole probleemiks (Almeraga tuleb Jumalat paluda, et jõuaks veokist mööda sõita). Voyager ei figureeri turvatestides küll esimeste hulgas, aga sellega sõites on turvaline tunne, sest me ei ole kui Eiffeli torni lifti pressitud (hullem kui kilukarp).DCIM100GOPROG0060195.JPGEi ole olemas plusse miinusteta ja Voyageri üheks miinuseks on kütusekulu, mis on keskmiselt 12-13 liitrit sajale (meil ligi neljaliitrine bensiinikas). Diisel võttis 9-10 liitrit sajale, aga remondiarved olid jälle suuremad, nii et mingit kokkuhoidu ei olnud.

Erandeid muidugi on, aga diiselmootoriga (2.8 CRD) Voyagere ei kiideta, samas bensiinimootoreid peetakse pommikindlateks. Enda kogemuste põhjal, siis esimesel autol oli kogu aeg vaja midagi parandada, kuid praegusega oleme tavapärase hoolduse najal sõitnud kaks aastat peaaegu muretult (juhipoolne aknaklaas kukkus kord ukse sisse ja üks jahutussüsteemi kolmik andis otsad, ei midagi erilist).

Kuna meie jaoks kaaluvad auto head üles kõik vead, siis ei näe me end seda nii pea väiksema ja ökonoomsema vastu välja vahetamas, pigem vastupidi … Kui majja (mitte korterisse) tuleb koer, siis tuleb ka suurem auto, näiteks VW Transporter või MB Vito, aga sinna on veel aega, seni kruiisime Town & Country nimelise Voyageriga.IMG_20180902_191142.jpg

Ma ei peaks praegu siin olema …

… sest nii palju on teha. Näiteks on mu selja taga praegu selline vaatepilt:IMG_5218See on muidugi juba veidi parem vaatepilt võrreldes varasemaga. IMG_5215Nüüd on kottidesse sorteeritud Kolmandale ja Neljandale väikeseks jäänud riided, neile veel suured riided, kõigi nelja poolt lõpuni kantud riided, mis lähevad maveeleiteakuhu, vanaemade juurest koju tassitud riided, mis nende juurde tagasi lähevad ja siis veel igas suuruses veidi plekilisi riideid maale trööpamiseks. Ikka päris maale siis. Sinna, kus on reaalne võimalus tõmmata oma riided lõhki, teha need õliseks ja kakaseks. Päris kakaseks. Ma siin augusti lõpus ühe nädala karjatasin ema kanu, kuni tema ise koolis oli, ja ma trööpasin oma mugavad roosad kodupüksid nii ära, et need läksid kaltsu. Laste riietega juhtub kaltsuks muutumist maal omajagu, sinna midagi peale plekiliste riiete väga selga panna ei raatsigi.

Vaiba peal on rivis veel 16 üksikut sokki. 16! Kõige parem on see, et neid oli alguses 14 ja otsimise peale leidsin mõne paarilised isegi üles, aga paraku tuli otsimise käigus ka veel paariliseta sokke välja ja kokkuvõttes arv ikkagi ainult kasvas.

Sorteerimistöö ei ole veel päris lõpuni viidud, see suurem hunnik tuleb omakorda kaheks jagada ja ülejäänud suured riided sealt välja noppida ning oma aega ootama jätta. Aga sellega pole nii kiiret, nagunii jääb kogu see kupatus mõneks ajaks elutuppa, sest väikestel praegu oma tuba ega riidekappi ei ole. Seal on ainult kuivava värviga mööbel, värvimist ootav mööbel ja uusi omanikke ootav mööbel. Keegi kunagi kirjutas, et kui hakkan Suwemi asju müüma, siis andku ma teada, aga ma ei leia seda kommentaari enam üles. Igatahes läheb nüüd müüki kaks Suwemi voodit ja riidekapp. Riidekappe on ka kaks, aga ühe viin maale trööpamisriiete jaoks. Kes tahab riidekappi, see saab valida kahe kapi vahel, ühel on uksed rohkem vatti saanud, teisel jälle üks nurk kassi poolt nahka pandud.

IMG_5223Meil vist ei olegi ühtegi sellist mööblieset, millel oleksid nurgad terved. Päris nii hullus seisus ka kõik ei ole, aga pea igal võimalikul mööblinurgal on hambajäljed sees. Ka sellel teisel riidekapil, lihtsalt leebemal kujul. Ka puidust kapinupud, nari redel ja avatud sahtlite nurgad on oma osa saanud. Võiks arvata, et see on meie vähe rumalama kassi käte hambatöö, aga ei, see laastamistöö on tehtud ainult Ruubi poolt. See on tema viis välja näidata, et tal on kõht tühi ja krõbinaid ta ei taha. Lõpuks ikkagi sööb krõbinaid ka, sest ta juba teab, et pehmet toitu saab ta ainult hommikusöögiks, aga kui see hommikusöök hilineb, siis leitakse taas mööblinurk, mida järada.

Ühesõnaga on väikeste tuba praegu selline, või vähemalt eile oli:IMG_5206Ja nende vana voodi ning riidekapid on mul tegelikult väga ees, nii et nendest tahaks lähiajal lahti saada, sest uus ja suurem nari on koos uue ja suurema riidekapiga esikus ootamas ning mul oleks värvimiseks ka ruumi juurde vaja, sest uus riidekapp saab ka kohe uue kuue.

Ma hea meelega annaks mööbli niisama ära, aga paraku annab uue mööbli ostmine eelarves tunda ja tahaksin seda auku veidi lappida. Kellel on puudu üks või kaks 70×155 mõõdus voodit koos madratsi(te)ga, siis meil on need üle 110 € eest ehk 55 € voodi. Madratsid on pildil veidi kõveras, sest pesin katted ära ja need ei läinud taas hästi peale. Kasutamise käigus võtavad madratsid oma õige kuju tagasi, kogemused olemas. IMG_5220Tegelikult need päris nii teineteise peale ei käi, vist olid mõeldud siia ka vahejupid. Kui mitte, siis vähemalt redel küll, aga Suwem läks juba mõnda aega tagasi pankrotti ja meil jäid lisad ostmata. Voodid ei näe välja nagu uued, pehmel männipuidul ikka kasutamisjälgi on, aga kleepse, vildikakriipse ja muud sellist pole. Kaasa võin anda ka enda kokkuklopsitud mänguasjakastid, mis voodi all paistavad.

Riidekapi annan samuti 55 € eest ära, sinised nupud saab asendada kollastega. (Kapp müüdud!) IMG_5182Uste taga on 4 pikka riiulit ja pikk riidepuutoru. Kapi kõrgus on äkki 150 cm, laius 85 ja sügavus 40.

Veidi puidupahtlid ja värvi ning mööbel saab hoopis uue ilme. Suwemi kummut on tänase päevaga mu silme all hoopis teist nägu läinud ja ma juba ootan lõpptulemuse nägemist ning jagamist.

Ahjaa, lisaks kahele voodile ja kapile pakun veel kahekohalist nahkdiivanit 100 € eest. IMG_5169Ja see ei ole veel kõik! 125 € eest võite Kettler Axos Cross P (crosstraineri) ka minema viia. Mitte, et ma seda ei kasutaks. Kasutaksin ikka, alles mõned päevad tagasi sõtkusin sellel tunnikese, aga varsti tulevad jõulud ja meil pole kuuske kuskile panna. Ühesõnaga meil lihtsalt pole selle masina jaoks ruumi. Üritasin küll magamistoas mööblit ringi paigutada ja seda sinna mahutada, aga ei sobinud nii ega naa ja pool päeva kestnud mööbeldamine lõppes sellega, et kõik asjad olid tagasi oma vanadel kohtadel.

Kes tahab millegi kohta lisainfot või kohe ostusoovi avaldada, siis kirjutage Facebooki või kuussidrunit@gmail.com.

Diivan läheb ka minema ruumipuuduse tõttu. Praegu on see elutoas jalus, oma vanal kohal see olla ei saa, sest seal on kõik see uus mööbel. Okei, mitte kõik, üks madratsirull ja paar väiksemat pakki on veel nurga taga peidus. IMG_5219Selle uue mööbli hulgas on ka suur lükandustega riidekapp, mis jääbki sinna. Loodetavasti mitte karbi sees, aga enne, kui selle saab kokku panna, tuleb sein ära värvida, nii et seda hullumaja jagub siin kauemaks. Kõige hullem seis on minu toas, sest lapsed peavad kuskil ju magama ka. Üks magab minu kaisus, teine põrandal oma uue madratsi peal ning kõik nende toa muu tavaar, mis ei käi riidekapis, on laotatud minu tuppa vabale põrandapinnale. Ma seda olukorda ei julge üldse näidatagi. Suurte poiste tuba pole ka paremas seisus, seal oli alles 46 paari jalanõusid, mis said puhtaks pestud ja GoGoNanoga üle tehtud. Pooled nendest jalanõudest on endiselt seal ja ootavad oma kohta uues esikukapis, mille mõte ongi leevendada ruumipuudust.

Meil on vähemalt 100 paari jalanõusid ja võib-olla ka sama palju erinevaid üleriideid. Igatahes ei mahu need panipaika koos kuivati, tööriistade, kassimajanduse ja kõige muuga ära. Tagatipuks ronivad kassid mööda riideid üles riiuli peale, päris mitu jopet on nende poolt juba sõelapõhjaks ronitud, nii et kapp on hädavajalik.

Igaks juhuks selgitan, miks meil jalatseid ja üleriideid nii palju on. Üks põhjus on muidugi see, et mu kaalunumber on nii palju kõikunud, et mulle endale on mitmes suuruses riideid. Osad ei lähe praegu selga, aga ma ei loobu neist, küll need ükskord jälle lähevad. Peamine põhjus on siiski see, et lapsed on suuruses 98/104-140 ja nende jalad on suuruses 27-34, see tähendab, et meil on riideid ja jalanõusid kaheksas erinevas suuruses, pooled lihtsalt seisavad ja ootavad oma aega. Tegelikult on ka nende hulgas juba väikeseks jäänud asju, aga nende sorteerimiseni jõuan alles siis, kui kapp on seinas ja riiulid sees.

Ühesõnaga ma vist juba ütlesin, et mul on siin praegu paras hullumaja ning ma ei peaks leidma aega blogimiseks, aga ma siiski võtsin selle aja. Riided mu selja tagant nagunii kuskile ei kao, värvida ma praegu ei saa, sest viimane kiht alles kuivab ja pole ruumi, et järgmised asjad ette võtta. Oma toas ma ka midagi teha ei saa, sest väikesed magavad. Muidugi võiksin õppida või kohustuslikku kirjandust lugeda, aga sellel nädalal ma veel enda koolile ei keskendu. Katsun kodus veidigi olukorda kontrolli alla saada ja harjun alles sellega, et mul nüüd kaks koolilast, kes alles ise harjuvad (taas) koolieluga. Üritan sellest mingi hetk eraldi postituse kirjutada.

Keset seda hullumaja andis ka autol juhiukse klaasitõstuk otsad. Kolmapäeva hommikul lasin akna alla ja üles tagasi see enam ei tulnud, jõudis vaid poole peale ja siis kukkus ukse sisse. Nii et auk eelarves kasvab veel, sest ainuüksi uus (kasutatud) süsteem läheb maksma 105 €, päris uus oleks läinud maksma 240 €. Loodetavasti tööraha päris sellise summani ei küündi, aga mine tea. Homme (tegelikult juba täna, kui kellaaega vaadata), saan auto kätte, loodetavasti ei tule arve siis suure üllatusena. Naljakas on see, et vanal Voyageril jamas mootor ja aken mõnikord ei avanenud, eriti külmaga, või oli see just soojaga, ei mäleta enam. Uuel siis hoopis teisiti, aken avanes ja jäigi lahti. Ühegi teise autoga ei ole meil kumbagi muret esinenud.

Kolmapäeval sain oma uued baleriinad ka kätte, kõndisin nendega mõned sammud, üks oli jalas nii mugav ja teine mitte nii väga …baleriinadÕnneks oli mugavam variant just see, mille ma valisin ja teine sobiv king peaks olema kuskil Rakvere Weekendis. Kui just keegi teine ei saanud samasugust paari.

Veel sain kolmapäeval vereproovi tulemused teada ja mu ferritiini näit oli endiselt alla 10. Seekord küll juba 9 millegagi, aasta alguses oli veel 5,9. Hemoglobiin võiks ka veidi kõrgem olla, selle number oli 114. Lisaks pidavat ka punaseid vereliblesid vähe olema. Mis seal ikka, sööme jälle rauda edasi, sest muidu tekib aneemia. Kui viimased 10 aastat on mul lisarauata alati näidud korrast ära, siis kas see juba polegi aneemia?

Veel vereproovidest, siis 10 päeva tagasi võeti vereproov kasvajamarkerite määramiseks seoses leitud munasarjatsüstiga. See oli õnneks korras, aga mu käsi pole sellest vereproovi võtmisest siiani korda saanud. Kui nõel välja võeti, siis mitte sama teed, kust see sisse läks, vaid tõmmati hoopis nurga all välja ning nõel lõhkus käe sees midagi ära. Valusööst oli korralik, aga see oli vaid hetkeline ja ma ei pööranud sellele tähelepanu. Kui need kohustuslikud 5 minutit ja natuke peale ukse taga istusin, siis tundsin küll, et käsi tulitab veidi, aga endiselt ei teinud sellest numbrit. Kui ma autosse istudes ei saanud kätt sirgeks ajada, siis arvasin, et plaaster on halvasti peal ja kisub valusalt nahka, aga pool tundi hiljem vanemate juurde jõudes oli juba selge, et plaaster pole milleski süüdi, mu käsi oligi valus. Oli liigutades valus, katsudes valus ja ka silmnähtavalt paistes. Sinikaid ei olnud, oli vaid üks pisike verevalum naaberveeni peal, aga see ei olnud valus, see koht oli torkekohast vasakul ja kõik, mis jäi vasakule, oli valutu. Kõik, mis jäi aga paremale, oli paistes ja valus. Järgmisel päeval soolatüükaid külmutama minnes näitasin pereõle oma käe ka ette, too arvas, et närv sai haiget, pani käele mingi mähise ümber ja soovitas Lioton 1000 geeli peale määrida. Kolm päeva hiljem hakkas sinikas välja tulema.sinikas.jpgPaistetus on nüüd kadunud, vähemalt suurem osa sellest, midagi on veel alles, valusaid kohti kompides on nahaalune kuidagi vesine, pehme. Peened lillad veresooned endiselt paistavad, aga sinikad on kadumas. Valu on veel alles. Vahepeal oli tegelikult täitsa hea. Võimalik, et tegin ise kuidagi käele liiga, aga midagi rasket ma otseselt tassinud ei ole. Olen üritanud, mitte teadlikult, lihtsalt vahetanud näiteks kätt poekotti kandes ja siis kohe aru saanud, et see käsi raskust ei kannata, nii et väga polegi saanud üle pingutada. Tegutsedes on käsi kõik need 10 päeva tunda andnud, aga vahepeal lihtsalt niisama olles ei tuletanud käsi end üldse meelde. Nüüd tuletab. Valutab, on katsudes valus, on kuskile toetades valus, on vale liigutuse järel eriti valus ja see valu läheb aeglaselt üle. Öösel näiteks külge keerates ja korra käele toetudes ei leia enam käele kohe sobivat asendit, sisse jääb krampivalule sarnanev valu, lihtsalt ilma krambita. 10 päeva ei ole ma saanud kätt tavapäraselt kasutada, aga positiivne on vähemalt see, et verd võeti vasakust käest, mida minul on väga harva ette tulnud.

Minnes tagasi selle viimase vereproovi juurde, siis lasin mõõta ka kolesterooli, kuna mul on silmadesse tekkinud pincuecula(d?)Need on siis rasvatilga sarnased moodustised, mis võivad olla tingitud kõrgest kolesteroolitasemest. Minul pidi kolesterooliga kõik väga heas korras olema, numbritest küll ei räägitud ja need mulle nagunii midagi ei ütleks ka, aga vähemalt tean, et minu rasvatilgad on lihtsalt kosmeetiline probleem.

Kindlasti oleks mul veel millestki kirjutada, aga kuivati on nüüdseks lõpetanud ja ma pean vara ärkama, nii et nende rasvatilkadega panengi postitusele punkti.

Natuke Murphyt ja nalja ja segadust

Viimase kahe nädala jooksul meil väga igav ei ole olnud. Eelmise nädala alguses tuli esimene tõsine huviline autot vaatama, täpsemalt saime poolel teel kokku ja meie tegime veel omakorda poole tee peal vahepeatuse, et istmed autosse tagasi tõsta. Auto oli seest tühi, sest vedasime keldrist asju ära ja kuna Härra jäi tolle päeva õhtust päris mitmeks päevaks kõrge palavikuga pikali, siis need istmed jäid ka plaanitust pikemaks ajaks Härra vanemate garaaži seisma, mis lõppes sellega, et hiired või rotid jõudsid ühe istme katki närida. Õnneks vaid ühe istme ja sellegi ühekohalise, mitte ei võetud paar ampsu kolmekohalisest istmereast, aga ikkagi oli see jube halb üllatus. Lisaks oli potentsiaalse ostja ees väga piinlik, sest näriliste poolt auguliseks söödud autoiste on ilmselt selline puudus, millest tahaks eos teadlik olla, mitte avastada seda autoust avades. Olgu, talle sai seda öeldud mõned sekundid enne ukse avamist, aga piinlik oli ikka.

Kõige tobedam on see, et me oleks võinud tulla selle peale, et kellelegi võivad need istmed ette jääda, sest sama lugu on juhtunud laste turvatoolidega, mis said vist ainult päevaks mu vanemate sauna eesruumi tõstetud. Mõlemad turvatooli katted näriti auguliseks ja ühel järati turvarihm ka läbi. See oli veel see aeg ka, kus meil oli raha nii umbes -54556 (suvaliselt lisatud number, mis tegelikult väga liialdatud ei ole, sest isegi nüüd 5 aastat hiljem on meie maise vara väärtus viiekohaline number, mille ees on miinus) ja mõte uute turvatoolide ostmisest võttis pisara silma. Läks siiski nii, et pigistasime aukude suhtes silmad kinni, sest need olid ainult kattes ja katkiste turvarihmade asemel hakkasime kasutama auto turvavööd. Üks auguline tool on siiani kasutuses, aga augud ei riiva silma, sest tool seisab kolmandas reas ja silm lihtsalt ei ulata sinnani. Teise oleme tänaseks välja vahetanud.
Loo moraal võiks olla, et autos ei sööda, sest (turva)toolile pudistatud toit jätab endast maha närilistele ahvatleva lõhna. Muidugi võiks ka olla, et ära jäta midagi ruumidesse, kuhu pääsevad närilised, kuid see pole sageli väga võimalik, sest meil maal pole väga palju selliseid ruume, kuhu närilised ei pääseks.

Tagasi auto juurde minnes, siis pärast esimest vaatajat, kellel oli üks teine auto veel silmapiiril, tekkis teine huviline, kes vaatama tuli ja ostust huvitatud oli, kuid küsis nädalaks lisaaega, et ostmiseks vajalikud vahendid muretseda. Kuna huvilisi polnud pea kahe kuu jooksul üldse olnud ja too esimene vaatajagi ei tundunud autost väga vaimustuses olevat, siis muidugi ütlesime, et saame nädalakese oodata (mitte tehingut ennast, vaid vastust, kas tehing üldse tuleb). 
Arvate juba ära, mis edasi hakkas toimuma? Loomulikult ärkasid kõik huvilised üles. Üks saatis sõnumi, et maksab nii palju ja tuleb kohe järele. Vastasin, et lubasin huviliste järele oodata ning pean oma lubadust, mille peale too vastas, et ta teab selliseid lubajaid küll, et edu mulle müümisel… Järgmine oli valmis pika maa maha sõitma, et vaatama tulla ja sobivuse korral kahe autoga pika maa tagasi sõitma, aga ütlesin ka talle, et pean oma lubadust. Ikkagi toredad inimesed olid ja ma ei taha oma lubadust murda. Kolmas tuli vaatama, sest ta nagunii oli siinkandis ja siis vähemalt on auto üle vaadatud, kui selgub, et huvilised jäävadki vaid huvilisteks. Neljas tahtis vaatama tulla. Viies helistas, küsis, kus auto täpselt asub, kokutas korra ja lubas tagasi helistada, aga pole seda siiani teinud. Kuuendana helistas see esimene vaataja, kes lubas kolme päeva jooksul oma otsuse öelda, aga oli seitsmes päev, nii et me ammu ei arvestanud temaga.
Vahepeal juba mõtlesin, et võtan kuulutuse maha, sest mis mõttes on järsku iga päev keegi, kes tahab autot vaatama ja/või ostma tulla. Samas tekkis hirm, et kui võtan kuulutuse maha, aga tehinguks ei lähe, siis vahepealsed huvilised kaovad ka ära ning oleme tagasi alguses. Õnneks kuulutuse lõppemise päeval ütlesid ka huvilised, et neist saavad ostjad ja nüüd olemegi ühe auto võrra vaesemad. Natuke kahju on ka, sest teenis teine meid ikkagi 4 aastat ja natuke peale, lisaks oli palju pehmema vedrustuse ja sõidumugavusega kui uus auto…_MG_5987_MG_5993Õnneks uuel autol on jälle omad plussid ning tänu vana auto müümisele saame uuega nüüd paariks päevaks Lõuna-Eestisse sõita. Ei peagi selleks enam laenu võtma. Lisaks saame juba laenatud raha tagasi maksta, reisikindlustuse soetada, Pariisis ära käia ning ongi raha otsas. Vahel on kõik lihtsalt nii, et number pangaarvel ei muutu kunagi, raha lihtsalt tuleb ja läheb ja tuleb ja läheb ja kätte ei jää ikka midagi... Ühesõnaga sellest automüügist mingit suurt tulu ei saanud. Kui võtta maha enne müüki tehtud investeeringud, millest 700 € lisas puhtalt mugavust ja vähendas iluvigu, siis saime vaid nii umbes 1300 raha, mis on muidugi ka raha, aga alati võiks saada rohkem.

Nüüd kulus autoteema peale nii palju ruumi, aga mul veel Murphy lugusid, mis meile siin vahepeal lõbu pakkusid. Näiteks eelmisel nädalal panin ma endale günekoloogi juurde aja, mille sain selle nädala esmaspäevaks. Pärast kõne lõpetamist hakkasin mõtlema, et issand jumal, mul võib siis ju SEE aeg kuus olla, mis kõik ära rikub, aga midagi enam muutma ei hakanud, sest tsükkel oli sealmaal, et kohe oleks võinud see aeg alata ja esmaspäevaks läbi saada. Nii ma ootasin, päeva, kaks, kolm, seitse… Ja läksin esmaspäeval kooli hirmuga, et äkki olen hoopis rase, mitte ei ole haigus või antibiootikumid tsüklit vähe raputanud . Teadsin küll, et ei saa olla, aga ma teadsin Neljandaga ka, et ei saa olla, seega tahtsin teha enne arsti juurde minekut testi, et pukis ei tuleks mingit üllatust.

Kuna väike närv oli sees, siis ma ei suutnud teha seda testi kuskil kooli või Põhjakeskuse vetsus ning sõitsin füüsika tunni ajal testiga koju. Sõidu ajal tundsin alakõhus tuttavat pakitsust ja kodus vetsu jõudes polnud mõtet testi enam avadagi. See oli selline päris lõbus hetk, kus lehvitasin testiga Härra ees, astusin vetsu ja kaks sekundit hiljem hüüdsin, et ma pole rase. “Päris kiire test!” Test jäi kappi oma aega ootama ja günekoloogiaeg lükati ka edasi, nii et sain rahuliku südamega kooli tagasi minna ja arsti juurde minemise asemel sain teha ühe võõrsõnade töö järele ja teise ette, sest ma ajasin kuud segamini ja õppisin ära ka 6.märtsi tööks.

Täna ajasin ka Rakvere Smartposti pakiautomaadid segamini. Bio4You tegi üllatuse ja saatis mulle paki, aga ma vaatasin sõnumis ainult seda osa, et pakk on Rakveres, automaatselt kohe eeldasin, et Põhjakeskuses ja just sinna me sõitsimegi, kui olime Kroonikeskuses raha arvele lisanud. Põhjakeskuse pakiautomaadi juures avastasin, et pakk on hoopis Kroonikeskuses… Ma tahtsin vihastada, aga ma ei vihastanud, vaid hoopis naersin ja seda naeru ei suutnud ma kinni hoida, kui tühjade kätega auto suunas kõndisin. Kui autosse istusin, siis Härra küsis ohates: “Las ma pakun, pakk on Kadrinas pakiautomaadis?!” Vastasin, et oleks see vaid nii, hoopis Kroonikeskuses on. Selle peale ei öelnud ta enam midagi, vaid leppis olukorraga. Mis teha, see pole teps mitte esimene kord, kui mul nii juhtub, seega on Härra juba harjunud ega viitsi enam isegi küsida, kas ma ei oska lugeda või milles asi.

Natuke tõsisemat Murphyt ja segadust ka. Lubage ma meenutan, et pidin Teise väikeklassi/õpiraskustega laste klassi panemiseks võtma hinnangu psühholoogilt, kelle juures me Tallinnas vahepeal käisime ja kes enne lasteaia personali väikeklassi soovitas. Mul ei meenunud kohe tema nimi ja nii kirjutasin Laste Vaimse Tervise Keskuse üldmeilile, millele oleks pidanud vastus tulema 5 tööpäeva jooksul. Õnneks tuli vahepeal psühholoogi nimi meelde ja helistasin 5. päeval üldtelefonile, et temaga kontakti saada. Anti tema e-mail, kirjutasin talle ja jäin vastust ootama.

Vastus tuli nüüd neljapäeva hommikul, veidi rohkem kui 2 nädalat pärast esimest kirja. Kusjuures sel hommikul viis Härra lapsed ise lasteaeda, nii et ma magasin telefoni helisemise hetkel õndsat und. Vastus ise oli siis selline, et psühholoog ja psühhiaater vaatasid kogu loo uuesti läbi ja viimane ootab mind järgmisel nädalal enda juurde, et anda üle see soovitud paber.
Juhuslikult oli samal päeval lasteaias Rajaleidja spetsialistidega kohtumine, kes küsisid lapse arengu kohta, tegid temaga teste ja lõpetasid selle kohtumise sõnadega: “Seda last me komisjoni ei oota, tema koolipikenduseks või õpiraskustega õpilaste klassi suunamiseks ei ole mingit alust!” Püsimatus ja huvipuudus ei olevat piisav põhjus õpiraskustega klassis õppimiseks, see olevat lapse vaimse võimekuse raiskamine ja vaimsed võimed olla tal paremad kui paljudel tavalistel lastel. Tavaliste laste all peeti siis silmas neid, kelle puhul keegi ei kaalu koolipikendust ega väikeklassi. Jah, huvipuudus ja püsimatus (lisaks ka väsimus, sest meie aeg oli lõunaune ajal ja nii sain lapse lasteaias otse voodist kätte) paistsid välja, aga samal ajal ei valmistanud ülesannete lahendamine talle probleeme. Üks ülesanne oli näiteks selline: “Isa tuleb koju ja tal on 12 õhupalli. Kui te jagate vendade ja õega need omavahel võrdselt ära, siis mitu õhupalli igaüks saab?” Ma arvasin, et seda ta ära ei tee, sest ta rohkem liidab ja lahutab, korrutamistest ja jagamistest ei tea suurt midagi, aga tegi siiski ära.

Ühesõnaga Rajaleidja spetsialistid leidsid, et tavaklass on poisile sobilik koht ja nemad meid nõustamiskomisjonis näha ei taha. Mulle jäi mulje, et otsus on lõplik ja kui nii, siis mul ei olegi enam psühholoogi hinnangut vaja, sest sellega pole enam vist midagi teha. Lisaks ärkasin oma magusast unest põhjuseta, mis on antud loo juures muidugi kõige väiksem mure, aga väärib siiski mainimist. Samas ei ole ma selle otsuse lõplikkuses nii kindel, aga lasteaias pole ma saanud sel teemal kellegagi rääkida. Teise õpetaja ütles, et tema ka (nagu Rajaleidja spetsialistidki) ei saa aru, miks logopeed ja tugiõpetaja üldse koolipikendusest või väikeklassist rääkima hakkasid, et tema arvates on Teine täitsa tavaline poiss. Püsimatu küll, aga ei midagi nii hullu. Samas logopeed ja tugiõpetaja ise jätsid jälle mulje, et õpetajad jätavad nii mõndagi rääkimata, et tegelikult pole Teisega üldse nii kerge. Saa siis aru!

Esimesega oli väga lihtne. Mina olin 99 protsenti kindel, et lapsel on vaja koolipikendust, lasteaias võttis teema esimesena üles tema õpetaja, mille järel kasvas kindlustunde protsent 100 peale, pärast teda kinnitas ka logopeed, et lapsel on vaja koolipikendust ja Rajaleidja spetsialistid olid peaaegu ühel meelel, et selleks on alust, vaid üks nõustamiskomisjoni liige oleks lapse kooli saatnud. See oli täiesti loogiline, loomulik ja lihtne teekond. Seekord ei saa ma enam paraku mitte midagi aru. Kui siin ei ole väikeklass, kus on siis õpiraskustega lapsed, enam valikuvariant, siis on mul ainsad variandid panna laps tavaklassi või 8 kilomeetri kaugusele teise kooli, kus on väiksem kollektiiv, aga mis tähendab mitmeks aastaks keerulist ja tüütut logistikat ning seejärel ikkagi siia üle tulemist, sest tegu on algkooliga. Lõppkokkuvõttes ei tea tegelikult keegi, mis Teisele kõige parem on, isegi mina, kes ma olen ta EMA, ei tea seda. giphyHetkel ei taha ma siinkohal mingit nõu ka saada, see ajab ainult rohkem segadusse ja segadust on mul juba piisavalt. Järgmisest nädalast tegelen selle teemaga edasi, alustan taas lasteaiast ja siis selgub, kas jõuan üldse Laste Vaimse Tervise Keskusesse või ongi kogu lugu ja psühholoogi hinnangu võin kodus seina peale rippuma panna. Ma tegelikult ei tea ka seda, kui usaldusväärseks seda hinnangut pidada olukorras, kus psühholoog kohtus lapsega aasta jooksul ainult kolm korda ning kokkuvõttes ütles meie mure peale, et mõni laps ongi selline ja midagi ei ole teha. Jah, lohutas küll, aga abi ma siiski ei saanud.