Saan üle pika aja daami mängida

Olin siin vahepeal küll seda meelt, et ma ei osale Eesti Blogiauhindade jagamisel, aga Mirjami postitus muutis mu meelt. Ma olen piisavalt suur tüdruk, et vaadata mööda isiklikest solvumistest või ebasümpaatiatest ja anda blogijatele mõeldud üritusele enda väikene panus ainuüksi osalemise näol.

Ma ei ütle EBA osas ühtegi halba sõna, olen ennegi kiitnud Mari-Leeni selle suure ja tänamatu töö eest, mida ta korraldajana on teinud – on ta seda siiani siis hästi või halvasti teinud, ta vähemalt on teinud! Jah, ta on läbi Marimelli blogi endale jalga tulistanud ja üritust longates korraldanud, samuti on auhindade jagamine ise olnud selline, et … Noh, kõigil polnud tore olla esikolmikus. Kuid vigadest õpitakse ja tänaseks on seda ka tehtud:

Mis üritusse endasse puutub – me saame endale sigaägeda peo, aga võime sellele peole minna teadmisega, et pidu on meie jaoks. Me ei luba kollasel meedial end alavääristada, nõmedaid sisuga mittehaakuvaid küsimusi küsida, me saame võtta vastu oma auhinnad, nautida ühtekuuluvust ja tunda, et see asi, mida me ajame – seda märgatakse ja hinnatakse.

Lõik Mirjami blogist

Meie kõigi toel saab EBA muutuda vaid paremaks, toeta aga hääbuks see üldse… Olgu selleks toeks siis taustajõuks olemine või tühipaljas üritusel osalemine, mis on tegelikult suurim panus – kui pole osalejaid, pole ka üritust, mida järgmine kord (paremini) teha. Siit ka viimase hetke üleskutse blogijatele, kes ei ole veel kirjas: andke oma panus osalemise (ja edasiste ettepanekute) näol, et üritus saaks kasvada. EBA 2016 III koht.jpgÜllatusena tulnud eluliste blogide III koht aastal 2016. Ripub motivaatorina kirjutuslaua kohal.

Minu osalemiste ajalugu:

EBA 2015 – keegi pani kirja minu Pere ja Kodu blogi, millele anti üle 60 hääle, kuigi ma isegi ei iitsatanud sellest kuskil. Tollel aastal andsin ainsat korda endale hääle, et oleks vähemalt üks hääl, kui tulemused avaldatakse. Ma olin tõesti siiralt üllatunud, et neid hääli nii palju tuli.

EBA 2016 – Üllatus oli veel suurem, ma sain eluliste blogide kategoorias III koha, kuigi ma ei näinud üldse vaeva, et lugejaid enda poolt hääletama kutsuda.

EBA 2017 – Panin end kirja, aga blogi kustutamise mõtete tõttu ei iitsatanud sellest kuskil ja sain viienda koha.

EBA 2018 –  Ei osalenud, sest olin blogi kustutamisele veel lähemal kui aasta enne seda.

Praegu mul blogi kustutamise mõtteid ei ole, nii et panin end kirja ning kutsun lugejaid 1. maist enda panust andma ehk oma lemmikute poolt hääletama. Loodan, et võtate vedu!

Ma ei ole sellel aastal mitte ainult kirjas, vaid kavatsen minna esimest korda ka kohale. Kui registreerimiseks sain ma tõuke pigem Mirjamilt, siis peole otsustasin minna ainuüksi ema vana kleidi pärast. Lugesin ammu, et peo dresscode on „shine bright like a diamond“, aga see ei tekitanud minus mingeid emotsioone, KUNI mulle meenus ema särav kleit, mis oli üks nendest kleitidest, millega me sõbrannaga lastena daame mängisime. Sellest on küll juba ligi 20 aastat möödas, aga emal oli see kleit veel kapis alles ja kui ma seda selga proovisin, siis oli selge, et just selle kleidiga ma EBA-le särama lähen.

Kleit ise on veel vanem, ema kandis seda minu ristimisel (pea 31 aastat tagasi), enne seda ka oma pulmapeol teise kleidina ja ise sai ta selle üldse ühelt vanainimeselt, kes kandis seda oma nooruspõlves. Võimalik, et teiste jaoks on tegu veidra kleidiga, tänapäevane see kindlasti ei ole, kuid minu jaoks on sellel kleidil emotsionaalne väärtus ja „shine bright like a diamond“ dresscode annab mulle võimaluse taas daami mängida. Enne tuleb kleidist lihtsalt kopitushais välja pesta ja seda veidi kohendada, et see seljas paremini hoiaks. 

Mis seal muud, kohtume Eesti Blogiauhindade jagamisel! Tunnete mind ära pika roosa keidi järgi.prom

Eba on olla

Ma panin end EBA-le kirja ja kui ükskord hääletamise aeg kätte jõudis, siis mõtlesin, et ma ikka ei oleks pidanud osalema ja ma ei maininud mitte kellelegi poole sõnagagi, et mulle saab ka hääli anda. Vaid ühele sõbrannale ütlesin, et ma ei kutsu kedagi hääletama ja tema ütles, et tema ei oska kellegi poolt hääletada ja seetõttu ei hääletagi. Mina ka ei hääletanud. See ei olnud boikott. Minu arvates teevad EBA korraldajad head tööd ja mul on kahju, et mul ei olnud jaksu seda ja teisi blogijaid tunnustada.

Ma ei ütle, et üritus kõige paremini välja kukkus … nii palju, kui ma ekraanilt nägin ja kuulsin, siis Ženja naljad tekistasid isegi minus, kes ma olen labase ja musta huumoriga vägagi sina peal, küsimärke. Ma tahaksin uskuda, et tegelikult ei olnud temas mingit üleolekut, vaid ta lihtsalt pingutas veidi üle, sest tundis kerget lavanärvi. Mulle Ženja muidu meeldib, lausa sellest ajast alates, kui ta Lauri Pedajaga kuskil saates huvitava kombo moodustas. Lauri meeldib mulle ka, veel varasemast ajast. Oli mis oli, ma ei lase sellel vahejuhtumil end häirida, nii et Ženja meeldib mulle endiselt

Oma osalemist hakkasin kahetsema seetõttu, et mul on siiani üle päeva käinud mõte, et tõmban juhtme seinast välja. Mitte suitsiidi mõttes, vaid päriselt tõmbaks arvutil juhtme seinast välja, lahkuks Facebookist, Instagramist ja sulgeks blogi. Eile õhtul lugesin üht artiklit nutisõltuvusest ja sellest, mida liigne meelelahutuslik info ajuga teeb ning ütlesin endale, et nüüd küll aitab, tulen jätan hüvasti ja päästan oma aju. Täna õhtul vaatasin EBA tulemusi ja näen, et olen oma kategoorias 5. kohal. Viiendal! Ma ei saa sinna midagi teha, aga see on motiveeriv ja kellel seda aju ikka vaja on, eks.

Ma ei küsinud ühtegi häält ja ma ei andnud endale ühtegi häält. Ema, Härra ja sõbrannad ka ei andnud mulle hääli. Tegelikult sõbrannade osas ei ole ma 100% kindel, aga kaks kõige kõigemat blogisid ei loe ja vaevalt oskasid nad minna minu poolt kuskile hääletama ning … ee … neid sõbrannasid väga rohkem ei olegi. Õde ilmselt hääletas, sest tema ennustas mulle EBA Facebooki lehel teist kohta. Ärge küsige, ma ei tea, kuidas ta minust nii heal arvamusel on.

Kuigi ma eelmisel aastal vist ühe korra mainisin, et osalen ja kutsusin hääletama, ei osanud ma tookord kolmandat kohta soovida, loota ega oodata. Seekord arvestasin, et olen kuskil rivi lõpus, sest teised nägid häälte küsimisega nii palju vaeva ja mina ei näinud üldse. Mulle oleks rivi lõpp sobinud küll, aga oh üllatust, vaatamata sellele, et ma enam sageli ei blogi ja kui blogin, siis “eile tegin seda” tasemel, hääletasite teie mind esiviisikusse! Mille eest? Ma olen vahepeal oma vanu postitusi lugenud ja mõelnud, et küll ma ikka kirjutasin hästi, endalgi huvitav lugeda … Aga nüüd ei kirjuta ma enam suurt millestki.

Ma ei tea, mis minuga praegu toimub. Võib-olla tean ka, aga igatahes ei oska ma seda kuidagi peatada. Tunnen igas asjas taandarengut ja ma pean pingutama, et mitte mattuda üleni enesehaletsuse alla. Kui ma selle hunniku alt ükskord jälle välja saan, siis ilmselt paistab see ka siin välja.

Ma olen teie häälte eest südamest tänulik, olen siiralt meelitatud ja ma väga loodan, et mul on teile peagi taas rohkem anda.

Aitäh kõige eest, mida teie mulle olete andnud!IMG_3262Ps! Ma päriselt ka ei kirjutanud oma mõtetest selleks, et te paluks mul ikka edasi blogida või mind kuidagi kiitma hakkaks. Seda on muidugi tore lugeda, aga ma siiski ei teinud seda selleks.