Argielust süldipeoni

Millega alustada argiteemalist postitust? Ikka sellega, et Neljas on jälle haige. Sai lasteaias käia poolteist nädalat, neljapäeval tegime väikestele vaba päeva ja reedel läks lasteaeda ainult Kolmas. Mina ja Neljas magasime samal ajal jääkülmas toas. Miks jääkülmas? Sest Neljas tuli öösel meie kaissu kõritursega. Õigemini minu kaissu, Silver jättis meile rohkem ruumi ja läks ise Neljanda voodisse (nari ülemisele korrusele) magama. Enne avas meile akna, et lapse larüngiidihoog üle läheks. Larüngiit järgmisel ööl endast enam märku ei andnud, aga asemele tuli, üllatus-üllatus, nohu. Kuna adenoidi operatsioon Neljandal suurt midagi ei muutunud, siis panustan ajale – kasvab suuremaks, muutub vastupidavamaks.cofTegelikult ei ole Neljanda nohud erilised haigused ja toas need meid ei hoia. Halvasti ta end ei tunne, õhk käib läbi, nuuskab harva, nina alt punaseks ei lähe, aga sellest piisab, et lasteaiast koju jääda. Ikkagi nohu. Veel. Varasemate kogemuste põhjal ei ole see viimases rühmas enam nohu, koolis ammugi mitte.cofKui tahavad, siis oskavad väga armsad ja kokkuhoidvad olla. Enamasti siiski ei taha.

Kui ma juba larüngiiti mainisin, siis ptüi-ptüi-ptüi, aga mulle tundub, et Kolmas ongi sellest välja kasvanud. On tegu rohkem kuni viieaastaste haigusega ja Kolmas, kes kohe kuueseks saab, on tänaseks pikalt larüngiidivaba olnud ning tema viimasedki hood olid võrdlemisi leebed. Võrreldes siis näiteks nende hoogudega, mis ei allunud hästi ka adrenaliiniaurule. Kui Kolmanda puhul oli larüngiit üsna sage ja kuri külaline, siis Neljanda larüngiit on nii harv ja leebe, et ei pane isegi kulmu kergitama, mis tähendab, et karmide larüngiidihoogudega peaks meie peres nüüd kõik olema. Veel kord ptüi-ptüi-ptüi, sest ma tõesti ei taha seda kergendust ära sõnuda.mdeKolmas oma esimesi suusasamme tegemas. Seda liiga pikkade suuskadega, nii et rohkem oli pikali kui püsti.

Argielu on muidu praegu nii mõnus, sest Silver on nõks üle kuu kodune olnud. Kahjuks on see aeg nii kiiresti läinud, et järgmised kaks kuud ei tundu igavikuna, mille saame koos veeta, vaid hetkena, mis saab peagi läbi. Selle hetke sees tahaks jõuda veel palju ära teha, alustades järjekordsest keldri suurpuhastusest ja lõpetades näiteks uurimistööga, et midagigi sellel kooliaastal ära teha.

Kui Silver on kodus, siis mul peaks olema eriti palju aega tegeleda asjadega, millega ma enne teda tegeleda ei jõudnud, aga reaalsus on see, et sügisel kadunud viimanegi jaks ja motivatsioon ei ole siiani tagasi tulnud. Nii palju oleks vaja teha, aga aega justkui pole.

Ma ei mõista, kuidas mul oli kolm aastat tagasi nii palju aega, et sain nelja väikese lapse, maja ja aia kõrvalt kordades rohkem blogida. Nüüd, kus koristada on vähem, ahjusid kütma ei pea, aeda pole, lapsed on suuremad ja oluliselt iseseisvamad ning magada saan kaks korda rohkem, on aega palju vähem.ajalugu Magamine äkki ongi süüdi. Kui veel kolm aastat tagasi oli öid, kus magasin vaid kaks tundi, siis nüüd on isegi selliseid öid, kus magan kaksteist tundi. Ärgates see vahe siiski tunda ei anna, ühtemoodi väsinud olen kogu aeg.

Mis seal ikka, olen see mandunud koduperenaine, kelleks keegi saada ei taha. Sellel pildil paistab see hästi välja:
123.jpgFoto: Rasmus Kooskora 

Fotograafi nimele klõpastes avaneb parema kvaliteediga originaal, mis on veidi vähem halastamatu, aga mina näen ka seal ema, kes oli pärast laste valmis sättimist (kas suuümbrused ja küünealused on puhtad? millised riided selga panna? millised õueriided? jalanõud?) nii suures ajahädas, et jõudis vaid halvasti hoidvad juuksed hobusesabasse panna ja esimese ettejuhtuva kampsuni selga tõmmata. Ega ma ei tundnud ka vajadust end kuidagi üles lüüa, läksime ju vaid lastega kinno ja mängutuppa. Kui ma aga seda pilti nägin, siis mõtlesin seda, mida Silver välja ütles, ma näen välja nagu tavaline väsinud koduperenaine.

Ma muidugi olen ka seda, aga enamasti ei ole see mulle näkku kirjutatud. Vähemalt ma ise peeglist ei näe. Kui loetud päevad hiljem lasteta kinno läksime, siis teadlikult nägin endaga veidi rohkem vaeva, aga siis polnud kuskil enam head fotograafi. mdeFilm ka ei olnud väga hea. Ma isegi ei mäleta, mida vaatamas käisime, nii et kustumatut muljet see ei jätnud. Logisin mälu värskendamiseks oma Viimsi kino kontole sisse ja näen, et filmiks oli “Papside lahing 2”. Esimene osa väga meeldis, seetõttu olid teise osa puhul ootused kõrgel, aga jäi veidi magedaks. Iseenesest halb ka ei olnud, lihtsalt ootasin midagi enamat, viimase aja parimat komöödiat näiteks.

Lastega vaatasime suurperede kinopäeva raames “Paddingtoni seiklused 2” ja selle kohta ütleksin küll, et oli veel parem kui esimene osa. Armas, naljakas, põnev, liigutav. mdeLoomulikult me kinosaalis lõpuni ühed vähestest ei olnud, saal tuli ikka täis. Üritus oli igati tänuväärne, ilmselt tuleb tänulik olla ka Coca-Colale, kes seal jooke pakkus, aga … jah … mind ikka lõpuni välja häiris, et mu lapsed Fantat haarasid. Eelmisel korral võtsime kõik vett, aga paljud lapsed olid saalis Coca-Cola pudelitega ja mu lapsed vahelduva eduga heitsid seda mulle ette või siis halvustasid ning kinnitasid, et nemad küll seda ei valiks. Ka nüüd nad juba eos lubasid mulle, et nad ei võta Coca-Colat, aga Fantast ei olnud juttugi ju.

Me lapsed saavad küll päris palju kräppi, aga kuskilt läheb mul piir ka ja sellised karastusjoogid, või üleüldse magusad joogid, on minu piir. See ei ole miski, mida elu eest väldiks, aga võimalikult harva lubame küll. Paraku oli laste elevus pihku haaratud Fantadest ja Cappydest nii suur, et mitte keegi ei pannud tähele, kui ütlesin, et nad võiksid ikkagi vett eelistada, või vähemalt Cappydega piirduda. mdeKinost läksime edasi Lohesaba seikluslinnakusse, millest olen varem pika postituse kirjutanud, kordama end enam ei hakka, seal oli endiselt sama lahe. Isegi lahedam. Kes Instagrami jälgivad, need juba nägid, et seal on nüüd väga lahe telestuudio, kus lastel on tegevust pikaks ajaks.

https://www.instagram.com/p/BdiJ630hHLX/?taken-by=kuussidrunit

Kes tähele ei pannud, siis telestuudiost on pilte rohkem ja neid näeb, kui klõpsata noolekesele, mis ilmub, kui hiirega pildile liikuda. Kuna Esimene suutis pärast kino ja enne Lohesaba süüa kuuma koera sedasi, et triibuline pluus sai igaveseks rikutud, siis sai talle vahepeal uus pluus ostetud, juhuslikult peaaegu sama roheline nagu telestuudio taust, mistõttu ilmateadet edastas vaid tema pea. Vähemalt oli naljakas.sdrUue asjana oli Lohesabas ka … virtuaalreaalsuse kapslid? Ühesõnaga ma ei tea, mis selle ametlik nimetud on, aga me kõik vaatasime seal 9D kino. Suured poisid tulistasid luukeresid. Esimene ütles, et nägi väga reaalne välja, ta vahepeal ikka kiljatas ka ja tahtis mööda seljatuge üles ronida. Väikesed lendasid lohega. Oli olnud nagu multikas, aga neile meeldis. Meie sõitsime kaks korda Ameerika mägedel, sest esimesel korral pandi kogemata vale film tööle ja me olime nagu Minecrafti mängus. Teisel korral kuskil lossis ja selle ümbruses, oli ehk veidi reaalsem kogemus, aga mitte reaalne ja suurem asi elamus ka mitte. Pärast oli siiski pikka aega halb olla, nii et ajus midagi sassi ajas küll.

Muide, me saime sel päeval Lohesabas ka aegade kõige suurema arve. Kui me lastega jäätistega lauda istusime ja Silver maksma jäi, siis ühel hetkel ta küsis, kas mul raha on, tal nimelt jääb veidi puudu … arve oli ümmarguselt pool miljonit. Mul ka nii palju kaasas ei olnud. Tegelik arve oli siiski kahekohaline, nii et me ei pea järgmise kolme põlvkonnaga seal elupäevade lõpuni põrandaid pesema, aga lõbus näpuviga oli see küll.

Rääkides edasi argielust, siis koos Silveriga on rütm ikka hoopis teine. Kui ma enne jäin kogu aeg hommikuti nii ajahätta, et viisin Kolmanda enamasti autoga lasteaeda, siis nüüd kahekesi tegutsedes saavad kõik hommikused toimetused kiiremini valmis ja autoga oleme lasteaia juures käinud vaid 2-3 korda, seda väga tuulise ilma puhul või siis, kui oleme õhtul lasteaiast otse Lehtse sõitnud.cof“Ära tee minust pilte.”
“Ma ei teegi sinust, ma teen Neljandast…”

Ma alguses arvasin küll, et kasutan võimalust ja Silveri kodusoleku ajal lasteaia juures üldse nägu ei näita, ei tule hommikul voodistki välja, aga tegelikult on täitsa mõnus kahekesi jalutades lapsi ära viia ja koju tagasi tuua. Auto keskmine kütusekulu on ka kohe palju madalam. Varasemad pidevad lühikesed otsad andsid ühel hetkel keskmiseks juba 15,9 liitrit sajale, mis on päris mitu liitrit rohkem võrreldes tavalise numbriga, mis on ka muidugi üsna kõrge.

Vabadel päevadel see eest kasutan küll võimalust ega tule voodist välja. Eriti nüüd, kus vahetasime magamistoad ära ja meie uus tuba on nurgas, kuhu lärm kõige vähem kostub.

Tubade vahetamine on mul ammu mõttes olnud, et lastele ruumi juurde anda, aga olid igasugused agad: aga meie mööbel ei mahu väiksemasse tuppa; aga meie 140 cm lai voodi ei lähe kitsast vahekoridorist läbi; aga väikeste tuba alles sai päris valmis; aga mulle meeldib praegune (nüüdseks siis vana) lahendus rohkem.

Vana lahenduse juures meeldis mulle siis see, et meie magamistuba oli keskel ja laste magamistoad sobisid omavahel hästi kokku. LastetoadMis aga ei meeldinud, oli mänguruumi puudus ja teadmine, et me oma poole suuremas toas ainult magame, nii et aasta teisel päeval, kui olime aastavahetusest välja puhanud, tuli äkkmõte, et proovime, kas voodi läheb teise tuppa ja kui läheb, siis teeme selle ära – kolime suurte poiste tuppa, nemad kolivad väikeste tuppa ja väikesed kolivad meie tuppa. Voodi läks kitsast kohast läbi ja töö võis alata.cofmdecofcofVäga lihtne see muidugi ei olnud, aga oodatust lihtsam küll, kõik mööbel sai ühe päevaga lahti võetud, ringi tõstetud, kokku pandud ja õhtuks olid isegi kõik riided kappides tagasi.  Ainus asi, mida liigutama ei pidanud, oli väikeste vana nari, selle said suured poisid endale ja suurte poiste nari läks väikestele meie vanasse tuppa. Ühesuguste naride pluss.mdeVäikeste tuba valmis siiski ei ole, seal tööd alles algavad, aga enne peab saabuma inspiratsioon. Seda tean, et seinad tahan halliks värvida, nii nagu oli nende vanas toas, millega sai ka arvestatud mööblivärve valides. Välja tuleb vahetada ka viie seasilmaga laelamp, sest see ei valgusta tuba piisavalt. Kardinapuu tuleb paremini kinnitada ja halliks värvida, uued kardinad kuluvad samuti ära. Kuid kuna ma ei ole siiani leidnud head asetust mööblile, mida ilmselt tuleb taas veidi vahetama hakata, sest lastelaud ja -toolid hakkavad väikeseks jääma ning nende asemel võiks olla hoopis laud, mille projekteerisin kaks ja pool aastat tagasi, aga mille ehitamiseni ei jõudnud, sest kolisime majast ära ja siin polnud selle laua jaoks ruumi, siis mulle ei ole veel tulnud seda tuhinat peale, et hakkaks kuskilt otsast pihta. Kohanen veel uue olukorraga ja küll siis ühel hetkel tean täpselt, mida ja kuidas edasi tegema peab.

https://www.instagram.com/p/Bdf5St9Busu/?taken-by=kuussidrunit

Meie uues toas pole vaja midagi teha. Kui, siis vaid naabripoolne sein helikindlamaks muuta ehk kips maha võtta, karkassi vahele villa suruda ja sein uuesti üles ehitada, aga kuna see on veidi liiga mahukas ja tolmune töö, siis lepime sellega, et naabrid kuulevad meid ja meie neid. Naabrite kuulmise all pean siis silmas seda, et me kuuleme isegi seda, kui kõrvalkorteris haigutatakse, aga me teeme ka midagi enamat, mida me ei taha, et seal kuuldaks.

Kummut ja kirst, mis meie tuppa ära ei mahtunud, leidsid koha esikus ja väikeste toas. Kirst saab ilmselt sinise kuue, kummut halli või sinepikollase, pole veel ära otsustanud, aga selge on see, et praegusel kujul need sisekujundusse ei istu. Seda kirjutasin praegu kerge muigega, sest ma räägiks siin jälle nagu mingist disainkodust, mida meil ilmselgelt ei ole.

Poiste toa kohta on Instagramis kõik kirjas, kordama ei hakka.

https://www.instagram.com/p/Bd0SFaDBnSh/?taken-by=kuussidrunit

See postitus on juba päris pikaks veninud, nii et lähen edasi süldipeo juurde ja sellega ka lõpetan. Ma küll alles ütlesin õele, et ma ema 50. sünnipäevast midagi ei kirjuta, aga kuna see oli nii tore, siis siin ma nüüd olen. “Süldipidu” ei ütle ma seega halvustavalt, see lihtsalt oli see kõige tavalisem pika lauaga pidu, kus taustaks mängiti vanu häid eesti lugusid.

Kuus aastat tagasi pidas ka isa sedasi sünnipäeva, aga siis me lahkusime juba enne, kui pidu üldse alata jõudis, sest Esimene ja Teine, kes siis olid ainsad kõhust väljas lapsed (Kolmas oli viimaseid kuid kõhus), käitusid nagu metslased, kes esimest korda inimeste sekka sattusid. Nad ei kuulanud absoluutselt sõna, tüütasid teisi, segasid õhtujuhti, paigal ei püsinud ja meil lihtsalt ei jäänud muud üle, kui ära minna. Ma lahkusin nuttes, sest ma olin laste käitumises nii pettunud ja ma olin kurb, et ma ei saanud olla peol, kus oli pool suguvõsa kohal. Mul oli küll võimalus jääda Silveri ja lasteta sinna, aga nii ma ei tahtnud.NBu9wK3Lapsed käisid ka viimaseid tunde 49aastast vanaema lohutamas.

Seekord läks palju paremini, lapsed küll möllasid, aga nad loodetavasti ei seganud teisi, sest lärmi ja sagimist oli ka nendeta. Me võtsime kaasa tegevuskaarte, lauamänge ja viimase häda jaoks ka tahvelarvuti ja nutitelefonid, nii et suure osa ajast olid nad tegelikult kuskil kadunud. Või tantsisid. IMG_6197Puhas täiskasvanute jäljendamine, aga tuli hästi välja. Pats tehti lasteaias, mina ei oska selliseid punuda.

Väsimusmärke hakkasid nad alles keskköö ajal ilmutama ja kuna mu vend ka väga ei viitsinud seal olla, siis tema läks lastega koju (mu vanemate juurde siis) ja pani nad magama. See oli mõnus hetk. See teadmine, et lapsed on juba nii suured, et ma saan neid oma venna hoolde usaldada ja et mu vend tahtis nendega ära minna ning andis meile vabaduse olla kauem peol.

Me olime peol lõpuni, sest venna lahkumise järel jäime meie vanemate autojuhtideks. Olgu, Silver üksinda juhtis autot, aga ma ka ei oleks saanud varem lahkuda. Ega ma ei oleks tahtnudki. Sünnipäev oli väga lõbus, tantsida sai kõvasti ja ma isegi võtsin väikesest meelelahutusest osa ning täitsin Tuhkatriinu rolli. Sellega oli tegelikult naljakas lugu. Kui seda rolli pakuti, siis ma olin täiesti vastu, sest sellised asjad ei ole minu teema. Aga kui öeldi, et Silver täidab printsi rolli, siis olin kohe käpp, üks väga üllatunud käpp, sest sellised mängud ei ole ka Silveri teema. Hiljem tuli välja, et temast sai sama taktikaga prints, talle öeldi, et mina juba olen Tuhkatriinu. 62mfY7yÜheks koledaks võõrasõeks oli mu vend, kes samuti pigem hoiaks kuskile varju, nii et ma ei tea, kuidas õhtujuhil õnnestus selline kamp panna lühietendust andma. Meil kestis see etendus veel edasi, kui prints läks järele koledale võõrasõele, kes kaine autojuhina toimetas esimese seltskonna koos autoga minema. Tegelikult pidin mina oma võõrasõele järele sõitma, aga Silver on tõeline prints ja läks minu asemel.

Silver üllatas mind veel mitu korda. Esmalt siis, kui ta minuga ühe tantsu tegi. Kleepeka, nagu “vanurid” seal sünnipäeval ütlesid. Me kumbki ei oska tantsida ja meil ei ole siin 10 aasta jooksul ka olnud selliseid üritusi, kus oleks võinud seda teha, nii et enne ema sünnipäeva tantsisime viimati koos oma pulmas. Mina olen vahepeal tantsinud küll, vist aastal 2010 ja möödunud kevadel. Igatahes tegime koos ühe kleepeka, sest seda väga ei pea oskama, kuid midagi tempokamat meil kahekesi välja ei tule. Kui ma ei oska tantsida ja mees juhib, siis pole hullu, saab hakkama, aga kui mees ei juhi ka, siis ei tule tantsust midagi välja. Ma tegelikult ei lootnud üldse Silverit tantsima saada, nii et see üks kleepekas oli ka piisav. Lisaks mõnusalt emotsionaalne, sest looks oli “Kas tead” ja kuna juhtumisi on Silver mu suurim tunne, siis laulsin seda talle kõrva ja mõtlesin iga sõna.

Teist korda üllatas ta siis, kui võttis osa (ainuüksi see üllatas) arvamismängust ja tulistas täiega tunnusmuusika põhjal seriaalide nimesid. Kui ma McCyverite ja muude selliste puhul päris šokeeritud ei olnud, siis Beverly Hills 90210 puhul jäi mul küll suu ammuli – kuidas ta selle ära tundis, kui mina ei tundnud ja kuidas tal numbrid meeles olid?! Samas ei ole seal tegelikult midagi üllatavat, tal on vist kõigi tuttavate autode numbrimärgid peas. Aga et oma laste sünnipäevad meelde jääks …

Tantsimise juurde tagasi minnes, siis ma tantsisin palju ja paljudega. Kõige rohkem meeldis ikkagi oma isaga tantsida, sest temaga ei olnud nii piinlik, kui ma ta varvaste otsas koperdasin ja tema võttis ka kõige rahulikumalt, nii et ma eriti ei koperdanudki.MD6ZLLXTantsi hopp, Johanna, hopp, Johanna, hopp, kuni hommik käes.”gfFbWy1xAgFwetKell on siin veerand kaks. Väsinumad olid siis juba koju läinud, väsimatud veel tantsisid. Keegi nii ära ei väsinud, et oleks kuskile nurka magama vajunud, mis muidugi on täiesti elementaarne, aga meenutades mu viimast pidu, mis oli küll avalik üritus, siis selleks kellaajaks leidus magajaid juba mitmes nurgas. Süüdi ei olnud muidugi väsimus, vaid alkohol.UtjUg3cIsa tantsitab ema tantsuplatsilt eemale külmkappide vahele, pildil on ka kollane Kärcheri tolmuimeja. 

Ühesõnaga oli tegu ühe igati toreda peoga, mis loodetavasti kordub 4 aasta pärast, kui isa saab kuuekümpiseks. Varem ilmselt ei ole meil lootustki peole saada. Erakute rõõmud.

Kodu pärast kiiret iluravi

Me oleme korterisse kolimise päevast, mis teeb siis tänaseks juba peaaegu 2 aastat, rääkinud, mida kõike siin teha võiks ja tuleks. Päris alguses me muidugi ühtteist tegime ka, näiteks paigaldasime magamistubadesse kardinad (alustades kardinapuudest), vahetasime esikus vaipkatte välja (kõlab kergelt, aga esik on suur ja sopiline, nii et polnud üldse kerge), kindlasti tegime midagi veel, mida ma ei mäleta. Korteris elatud aja jooksul olen jõudnud ka meie magamistoas kogu mööbli üle lakkida ja kahe septembrikuuga laste magamistoad ilusa(ma)ks muuta (maitse asi, eks) uue mööbli ja/või mööblivärvidega. Seda ei saa muidugi remondiks nimetada, aga üldmuljele on need asjad ikka kõvasti juurde andnud.

Mis üldmuljet jälle kõvasti rikkus, oli välisukse vahetamise järel viimistlemata jäänud uksepõsed ning vanad mdf seinapaneelid, mis katavad siin ca 45 m2 seinapinda ja mille nurgaliistud kiskusin ma juba kevadel maha, sest need olid väga kulunud. Paneelid ise olid ka koledad, seda tegelikult algusest peale, sest ilmselt vale paigaldusvõtte tõttu tekkisid paljudesse kohtadesse paberkatte alla õhumullid, aga aja jooksul olid paneelid ka kulunud ning määrdunud, eriti lülitite ümbrusest ja seda ei saanud pestes maha. Kuna nende paneelide eemaldamine oleks paras peavalu olnud, või noh, paneelide eemaldamine mitte, vaid nende asemele millegi leiutamine, siis tahtsin riskida nende värvimisega, kuigi ma ei leidnud infot, kas seda tehakse ega leidnud teiste kogemusi. Ka K-Rautas ei julgetud lubada, et värvimine õnnestub, nii et esialgu ostsin ainult 2,5 liitrit Vivacolor Satin värvi. Seda juba millalgi septembris.

Aeg läks ja mul tekkis uus mõte – värviks hoopis struktuurvärviga, et õhumullid nii hästi silma ei torkaks. Läksin Bauhofi struktuurvärvi ostma ja kuna seal seda toonida ei saanud, siis soovitati katta lasuurvärviga, nii et lahkusin 5 kilo Alpina struktuurvärvi ja 2,5 liitri lasuurvärviga. Seda ka millalgi septembris.

Mul ei olnud kuskile kiiret, keskendusin rohkem väikeste toa valmis saamisele, seal oli mööbeldamist ja värvimist omajagu. Esikus tahtsin vaid ühe seina ära värvida, et saaks esikukapi kokku panna, vedeles teine väga pikalt jalus oma suurte ja raskete karpidega. Selle seina tegin ära, tulemus sobis, kapp läks seina ja muud tööd pidid jääma talveks, et need koos Silveriga vaikselt ära teha. Läks aga nii, et tekkis vajadus kõik kiiremini valmis saada ja meil oli võimalik tegutseda ainult 2 päeva. Läks kokku siiski 3 päeva, aga õnneks Silveril tööga vähe paindlikum olukord ehk kui väga vaja, siis töö võib oodata.

Mida me siis selle kolme päeva jooksul tegime? Värvisime 40 m2 rohelist puidumustriga seinapinda 3-4, rohkem siiski 4 kihis (krunt + struktuur + 2 kihti lasuuri) veidi heledamaks roheliseks, värvisime 4 ust halliks (3 kihti ja korraga sai katta vaid ühe poole), samuti lengid ja kõik liistud, mida ei olnud üldse vähe. Muidugi ei saa jätta mainimata, et esimest korda pärast korteri ostu on meil uksepõsed korras! Igasuguseid nipet-näpet töid oli ka, näiteks kardinapuu värvimine, 9 kardina triikimine (tegin seda 2 tundi), väikese laua värvimine, uue kummuti toomine, selle täitmine vanade kappide sisuga ja vanade kappide keldrisse tassimine, ühe seinapaneeli lõikamine täies pikkuses (sest see jäeti omal ajal mõõtu lõikamata ja see läks kohati 3 cm seinast edasi nii, et köögi poolt vaadates vaatas vastu paneeli tagumine külg). Kõlab taas kergelt, aga sellised nokkimistööd on jube ajamahukad ja juba esimese päeva õhtul oli selge, et meil on vaja Silveri isa, kes on liistumeister, appi, et õigeks ajaks valmis saada. Teisel päeval nad lõikasid liistud valmis ja kolmandal paigaldasid (taas pole üldse kerge töö, kui seinad pole loodis, nurgad täisnurksed ja kinnitada tuleb betooni sisse), mina samal ajal värvisin, värvisin ja värvisin. Viimast korda värvisin üht ukselengi veel 4. päeva hommikulgi, kella poole 7 ajal, kohe pärast ärkasmist, pesu väel. Sellega panime ka iluravile punkti. Praeguseks.

Silver läks pärast seda kohe minema, aga mina olen saanud nüüd 3 päeva end kodus vahelduseks hästi tunda, nii ilus ei ole siin kunagi olnud. Taas muidugi maitse asi, aga minule loovad värvid hubasust ja iluravi tulemusena tekkis mul siin isegi täitsa kodutunne. Aga piltide juurde. Ma “enne” pilte ei hakka lisama, sest tahan selles postituses näidata ainult ilusat hetkeolukorda.IMG_5449Alustan esikukapist, millest ma pikalt puudust tundsin, sest panipaik jäi kuue inimese riietele, jalanõudele, kuivatile, kassiliivakastile, sööginõudele, tööriistadele ja igasugusele muule kraamile lihtsalt kitsaks. Teine asi oli muidu ka see, et kassid ronisid mööda õueriideid lae alla riiulitele, ajasid karva ja nende liivakast haises, nii et tegu polnud kõige parema kohaga, kus riideid hoida. Kapi valisin kõige odavama, koos Perekaardi soodukaga maksis see isegi alla 200 €, seega võib-olla väga kobiseda ei tohiks, iseenesest konstruktsioon on tugev, uksed kindlalt ees (ma vähemalt loodan, sest need on väga rasked ja kui mõni laps peaks ukse alla jääma, siis … ma ei taha sellele mõeldagi), aga-aga, jama oli selle kapiga omajagu. Pakis oli kaks vasakut külge ja me avastasime seda alles siis, kui hakkasime paremat külge paigaldama. See oli katastroof! Poolik ebakindla konstruktsiooniga suur riidekapp keset esikut, ülejäänud suured detailid igal pool seinte ääres. Mida teha? Sellesse seisu jõudmiseks kulus meil juba paar tundi, ei tahtnud tehtud tööd hävitada ja kõike uuesti lahti võtta, aga päris kindlasti ei tahtnud me sedasi õiget külge nädalateks ootama jääda. Ma arvan, et ma läksin päris närvi On24-ga suheldes (loe: neid e-mailide ja kõnedega pommitades), sest meil oli vaja uut külge nüüd ja kohe, olime valmis ise igasse Eesti otsa sellele järele sõitma, peaasi, et saaks selle kätte, aga mida me ei saanud, oli info.

Ma enam ei mäletagi, aga vist ülejärgmisel päeval läksime Jürisse diivanit ära viima ja jõudsime pool tundi varem kohale. Sattusime Cirkle-K avamispeole, saime torti, nägime Getter Jaanit ja läksime kõrvale burksi ostma, aga ei jõudnud veel tellidagi, kui helistati On24-st, et tootja või vahendaja laost saaks kohe uue külje, aga ladu on Peetris ja avatud kuni 16.30, kell oli 15.40. Meil oli sinna mõne minuti teekond ja diivaniostjaga pidime kohtuma 16.00, nii et unustasime need burgerid ja läksime õigele küljele järele. Milline ideaalne kokkusattumus, või mis? Lõpp hea, kõik hea, diivan sai müüdud ja õige külg koju toodud. Kapp läkski diivani asemele ja on viimasest kordades praktilisem.IMG_5453Mõned lisariiulid on vaja veel meisterdada, siis on ideaalne, aga ma olen rahul ka hetkeolukorraga, palju mugavam lahendus võrreldes varasemaga. Ainult kapi toon ei ole päris see, mis võiks, hirmsasti tahaks kapi üle värvida. See on nagu haigus juba. IMG_5470Merisigadel on see viimaste päevade jooksul kolmas asukoht. Ma lihtsalt ei leia nende puurile seda õiget kohta. Varem olid nad poiste toas, aga seal olid nad enamuse ajast üksi ja arglikud. Viimased 4 kuud elasid nad Silveri vanemate juures elutoas, seal nägid hommikust õhtuni inimesi ja muutusid palju julgemaks, ei tahaks nüüd neid jälle kõige kaugemasse nurka peita.IMG_5440Tänu kapile on nüüd väikeste tuba ka nurga taga peidus, nagu suurte poiste tubagi. Teise ukse taga on vannita vannituba, mis on ühtlasi kõike erksam ruum siin elamises.IMG_5490IMG_5484IMG_5478Vannitoas ei ole me midagi teinud ja seal miski ei karju ka, plastikust liistud tahaks välja vahetada ja uue nagi paigaldada, sest praegu on 8 rätikut 4 konksu küljes, aga üldises plaanis kärab see ruum veel küll. Varem oli terve põrand kivimustriga, kuid üürnike ajal läksid poti ümber plaadid lõhki ja samasuguseid me poest ei leidnud, nii et läks käiku teistsugune lahendus, aga kärab see ka. Balteco mööbel näitab ka kulumismärke, 10. eluaasta ikkagi jookseb, ülemiste kappide alumised servad on niiskusest pundunud ja peegli alumine osa korralike veekahjustustega, seda need kivid seal peita üritavadki.

Aga tagasi esiku jurude, kus on ca 35 m2 paneele värvitud struktuurvärviga, mida kulus 15 kg, vähemalt nii palju ostsime, väike törts jäi järele ka. Rahaline kulu oli kuskil 60-70 €, ma kartsin enamat. Samas ei oodanud ma, et lasuurvärvi tuleb 2 korda juurde osta ja seda kulub lõpuks üle 10 liitri, mis teeb rahaliselt 100 €. Ma tegelikult ei olnud valitud tooniga väga rahul, poes tundus see ilusam, aga lõpptulemus koos hallide ustega on tegelikult täitsa kena ning õhumulle pole ka enam näha, nii et ajast ja arust mdf paneelid pole enam nii ajast ja arust. IMG_5497IMG_5456Silm lausa puhkab, kui välisukse ümbrus on lõpuks korras, põsed ehitasime liimpuidust, tundus kergem variant kipsiga möllamisest. Oli ka.IMG_5454Poiste tuppa viiv nurk ei ole kunagi nii valgusküllane olnud. Olgu, see pole päris õige sõna, aga see nurk on tõesti kohe palju valgem, enne oli pigem päris pime. IMG_5464Teise ukse taga on panipaik, mis pole 10 aasta jooksul meie hoolitsevat kätt näinud ega näe ka ning loodetavasti ei näe keegi seda panipaika. Praegu on see 24/7 avatud, sest kassid käivad seal keha täitmas ja kergendamas, aga nendele tuleb sinna talvel luuk ja siis ei näe enam keegi, mis pardakk panipaigas on. IMG_5471Ülemisel pildil on näha seda paneeli, mida veidi lõigata tuli, see on kaetud halli liistuga, nii et see nurk  sai ka lõpuks korda, aega võttis vaid 10 aastat. Köögi poole peal ei teinud me midagi, see sedasi ei karju, aga uuendust ootab ikkagi, köögimööblil koorub kate maha, ma ei tea, mis plastik või asi see on, aga igatahes on see kõik pressitud saepuruustel (?) lahti ja kohati ka kokku tõmmanud või sulanud.  Plaanis on kõik maha kiskuda ja need pressitud uksed üle värvida niiskuskindla värviga. Töötasapinna tahaks ka välja vahetada pruuni puidumustri vastu, aga see on juba mõttetult kulukas ja vaevarikas töö, nii et sellega tuleb midagi muud välja mõelda, äkki kannatab ka üle värvida.IMG_5468Elutoas kasutasime ära Vivacolori Satini, puhtalt seetõttu, et struktuurvärvi poleks sinna jagunud ja Silver ei jaksanud seda enam peale ka kanda. Elutoas neid õhumulle väga ei ole, nii et otsustasin seal Satini ära kasutada. Kuigi värvid on ostetud erinevatest poodidest erinevatel aegadel, on nende toonid üsna sarnased, Satin on lihtsalt matim ja siidisem. Ma pean kiitma selle värvi katvust – juba esimese kihiga jäi seina ühtlane ja ilus tulemus, aga kuna värvisin öösel halvas valguses, siis lõpu poole läks asi mul pisut ebaühtlaseks ja Silver värvis hommikul terve seina üle. Ühest 2,5-liitrisest värviämbrist täitsa piisas, veidi jäi veel ülegi.IMG_5501IMG_5472Ostsin uued odavad helehallid kardinad, mis päevavalguses mulle täitsa meeldivad, aga õhtul on nad minu jaoks liiga lillakad ja läigivad rohkem kui tahaksin. Oranžid kardinad meeldisid meile rohkem ja oleksin sellised ka asemele ostnud, kuid ei leidnud midagi sobivat. Käivad need helehallid kardinad ka, selle halliks värvitud kardinapuu peal. Kummut on Mööbliaidast ja kaalub nii palju, et mina ei jaksanud aidata seda tassida.

Elutoa ja esiku varasematest seisukordadest näeb pilte siit, siit (välisukse ümbrus oli veel enne kiirremonti samasugune) ja siit (selles postituses on vähemalt ühel pildil veidi näha, kuidas nurkades paneelide paberkate narmendab). Päris õiget enne ja pärast efekti sedasi küll ei saa, aga see efekt on tegelikult suur ja tehtud töö pöörane, kuigi pealtnäha polegi me nagu eriti midagi teinud. Ma värvisin nii palju, et mu artriit vist ägenes, mu parema käe keskmine sõrm on paistes ja kui see on võimalik, siis keskmine kämblaluu ka. Käe kasutamine on igatahes valus ja pintslit ei taha ma nüüd mõnda aega käes hoida.
IMG_5473Jätkan magamistubadega ja alustan meie omast, kuhu lisasin esmaspäeval veidi sinist värvi ja hubasust juurde. IMG_5332Puuvillane pleed on tõeliselt pehme ja soe, aga see ajab ka mõnusalt villa. IMG_5353IMG_5363Selle lambi puhul kaalusin ostmist pikalt, sest tõenäoliselt ei ole see sellist stiili, mis minu koju sobib, aga kuna see lamp mulle nii meeldib, siis ära ma selle ostsin ja tuppa sobima panin. IMG_5347Kui ma pleedi ja lambi olin välja valinud ja Mööbliaida lehelt magamistuppa teist tooli läksin valima, siis esimeste hulgas oli kohe ainueksemplarina kasutatud pruun tool, millel hall kate helesinise mustriga, siin ei olnudki enam midagi mõelda, tool läks kohe ostukorvi. Tahtsin küll tuppa rohkem punast juurde tuua, aga läks kuidagi teisiti, sinine värv trügis ise sisse ja väga tore, et trügis, ongi helgem ja ilusam.IMG_5344Punast tõin ma väikeste tuppa, seega kõik on ikkagi tasakaalus.IMG_5392IMG_5404Kui kardinad välja arvata, siis sai tuba vast üsna neutraalne ja sobib kenasti nii poisile kui ka tüdrukule. Väike see tuba on ja tume mööbel seda eriti avaramaks ei tee, kuid varasemaga võrreldes hubasemaks ja värvilisemaks küll.
IMG_5398Duplo klotsidele ostsin hoiukotid. Alguses mahutasin kõik ühte ära, veidi ruumi jäi veel ülegi, aga lõpuks võtsin ikkagi mõlemad kasutusele, eks neid klotse koguneb veel ja lastel lihtsam neid tõsta ja tassida ka, kui ühe raske asemel on kaks kergemat.IMG_5409Kuigi poiste tuba sai uuenduskuuri aasta tagasi, tuli ka nende toas veidi tegutseda. Kuna ma aasta tagasi olin liiga kärsitu ja värvisin nende kirjutuslaua ilma igasuguse eelneva karestamiseta üle, siis tuli mitme koha pealt värv maha, kevadeks oli laud juba päris kirju. Nüüd värvisin selle uuesti üle ja katsin veel tugevdava lakiga ning loodan, et see tulemus jääb kestma. IMG_5424Tõstsin nende toa kolmandat või neljandat korda ringi ka, aga esimest korda nii, et muutsin voodil redeli asukohta. Muidu on hea voodi, aga redeli asukoha muutmine on keeruline, seda pole lihtsalt ette nähtud, seetõttu jäid vanale asukohale augud sisse. Nutma need siiski ei aja ja üldmulje on endiselt ilus, eriti nüüd, kus voodi sai endale kastid ka alla. Väikeste toas on sama voodi koos kastidega, nii et ilmselgelt olen ikkagi voodiga rahul.IMG_5431IMG_5432Kuigi ma ütleksin, et meil on võrdlemisi värviline kodu, siis ühise joone tervele elamisele annab hall, mistõttu oli igati loogiline samm värvida uksed halliks. Lisaks ühisele joonele ühtlustas esiku remont tervet elamist ja kuigi siin teha veel on, on hetkeolukord juba mõnusalt hubane. Isegi motiveerivalt hubane, ma olen kodu juba 3 päeva korras hoidnud ja ma ei lase enam kunagi olukorda siin totaalselt käest. Naer.

Ma ei peaks praegu siin olema …

… sest nii palju on teha. Näiteks on mu selja taga praegu selline vaatepilt:IMG_5218See on muidugi juba veidi parem vaatepilt võrreldes varasemaga. IMG_5215Nüüd on kottidesse sorteeritud Kolmandale ja Neljandale väikeseks jäänud riided, neile veel suured riided, kõigi nelja poolt lõpuni kantud riided, mis lähevad maveeleiteakuhu, vanaemade juurest koju tassitud riided, mis nende juurde tagasi lähevad ja siis veel igas suuruses veidi plekilisi riideid maale trööpamiseks. Ikka päris maale siis. Sinna, kus on reaalne võimalus tõmmata oma riided lõhki, teha need õliseks ja kakaseks. Päris kakaseks. Ma siin augusti lõpus ühe nädala karjatasin ema kanu, kuni tema ise koolis oli, ja ma trööpasin oma mugavad roosad kodupüksid nii ära, et need läksid kaltsu. Laste riietega juhtub kaltsuks muutumist maal omajagu, sinna midagi peale plekiliste riiete väga selga panna ei raatsigi.

Vaiba peal on rivis veel 16 üksikut sokki. 16! Kõige parem on see, et neid oli alguses 14 ja otsimise peale leidsin mõne paarilised isegi üles, aga paraku tuli otsimise käigus ka veel paariliseta sokke välja ja kokkuvõttes arv ikkagi ainult kasvas.

Sorteerimistöö ei ole veel päris lõpuni viidud, see suurem hunnik tuleb omakorda kaheks jagada ja ülejäänud suured riided sealt välja noppida ning oma aega ootama jätta. Aga sellega pole nii kiiret, nagunii jääb kogu see kupatus mõneks ajaks elutuppa, sest väikestel praegu oma tuba ega riidekappi ei ole. Seal on ainult kuivava värviga mööbel, värvimist ootav mööbel ja uusi omanikke ootav mööbel. Keegi kunagi kirjutas, et kui hakkan Suwemi asju müüma, siis andku ma teada, aga ma ei leia seda kommentaari enam üles. Igatahes läheb nüüd müüki kaks Suwemi voodit ja riidekapp. Riidekappe on ka kaks, aga ühe viin maale trööpamisriiete jaoks. Kes tahab riidekappi, see saab valida kahe kapi vahel, ühel on uksed rohkem vatti saanud, teisel jälle üks nurk kassi poolt nahka pandud.

IMG_5223Meil vist ei olegi ühtegi sellist mööblieset, millel oleksid nurgad terved. Päris nii hullus seisus ka kõik ei ole, aga pea igal võimalikul mööblinurgal on hambajäljed sees. Ka sellel teisel riidekapil, lihtsalt leebemal kujul. Ka puidust kapinupud, nari redel ja avatud sahtlite nurgad on oma osa saanud. Võiks arvata, et see on meie vähe rumalama kassi käte hambatöö, aga ei, see laastamistöö on tehtud ainult Ruubi poolt. See on tema viis välja näidata, et tal on kõht tühi ja krõbinaid ta ei taha. Lõpuks ikkagi sööb krõbinaid ka, sest ta juba teab, et pehmet toitu saab ta ainult hommikusöögiks, aga kui see hommikusöök hilineb, siis leitakse taas mööblinurk, mida järada.

Ühesõnaga on väikeste tuba praegu selline, või vähemalt eile oli:IMG_5206Ja nende vana voodi ning riidekapid on mul tegelikult väga ees, nii et nendest tahaks lähiajal lahti saada, sest uus ja suurem nari on koos uue ja suurema riidekapiga esikus ootamas ning mul oleks värvimiseks ka ruumi juurde vaja, sest uus riidekapp saab ka kohe uue kuue.

Ma hea meelega annaks mööbli niisama ära, aga paraku annab uue mööbli ostmine eelarves tunda ja tahaksin seda auku veidi lappida. Kellel on puudu üks või kaks 70×155 mõõdus voodit koos madratsi(te)ga, siis meil on need üle 110 € eest ehk 55 € voodi. Madratsid on pildil veidi kõveras, sest pesin katted ära ja need ei läinud taas hästi peale. Kasutamise käigus võtavad madratsid oma õige kuju tagasi, kogemused olemas. IMG_5220Tegelikult need päris nii teineteise peale ei käi, vist olid mõeldud siia ka vahejupid. Kui mitte, siis vähemalt redel küll, aga Suwem läks juba mõnda aega tagasi pankrotti ja meil jäid lisad ostmata. Voodid ei näe välja nagu uued, pehmel männipuidul ikka kasutamisjälgi on, aga kleepse, vildikakriipse ja muud sellist pole. Kaasa võin anda ka enda kokkuklopsitud mänguasjakastid, mis voodi all paistavad.

Riidekapi annan samuti 55 € eest ära, sinised nupud saab asendada kollastega. (Kapp müüdud!) IMG_5182Uste taga on 4 pikka riiulit ja pikk riidepuutoru. Kapi kõrgus on äkki 150 cm, laius 85 ja sügavus 40.

Veidi puidupahtlid ja värvi ning mööbel saab hoopis uue ilme. Suwemi kummut on tänase päevaga mu silme all hoopis teist nägu läinud ja ma juba ootan lõpptulemuse nägemist ning jagamist.

Ahjaa, lisaks kahele voodile ja kapile pakun veel kahekohalist nahkdiivanit 100 € eest. IMG_5169Ja see ei ole veel kõik! 125 € eest võite Kettler Axos Cross P (crosstraineri) ka minema viia. Mitte, et ma seda ei kasutaks. Kasutaksin ikka, alles mõned päevad tagasi sõtkusin sellel tunnikese, aga varsti tulevad jõulud ja meil pole kuuske kuskile panna. Ühesõnaga meil lihtsalt pole selle masina jaoks ruumi. Üritasin küll magamistoas mööblit ringi paigutada ja seda sinna mahutada, aga ei sobinud nii ega naa ja pool päeva kestnud mööbeldamine lõppes sellega, et kõik asjad olid tagasi oma vanadel kohtadel.

Kes tahab millegi kohta lisainfot või kohe ostusoovi avaldada, siis kirjutage Facebooki või kuussidrunit@gmail.com.

Diivan läheb ka minema ruumipuuduse tõttu. Praegu on see elutoas jalus, oma vanal kohal see olla ei saa, sest seal on kõik see uus mööbel. Okei, mitte kõik, üks madratsirull ja paar väiksemat pakki on veel nurga taga peidus. IMG_5219Selle uue mööbli hulgas on ka suur lükandustega riidekapp, mis jääbki sinna. Loodetavasti mitte karbi sees, aga enne, kui selle saab kokku panna, tuleb sein ära värvida, nii et seda hullumaja jagub siin kauemaks. Kõige hullem seis on minu toas, sest lapsed peavad kuskil ju magama ka. Üks magab minu kaisus, teine põrandal oma uue madratsi peal ning kõik nende toa muu tavaar, mis ei käi riidekapis, on laotatud minu tuppa vabale põrandapinnale. Ma seda olukorda ei julge üldse näidatagi. Suurte poiste tuba pole ka paremas seisus, seal oli alles 46 paari jalanõusid, mis said puhtaks pestud ja GoGoNanoga üle tehtud. Pooled nendest jalanõudest on endiselt seal ja ootavad oma kohta uues esikukapis, mille mõte ongi leevendada ruumipuudust.

Meil on vähemalt 100 paari jalanõusid ja võib-olla ka sama palju erinevaid üleriideid. Igatahes ei mahu need panipaika koos kuivati, tööriistade, kassimajanduse ja kõige muuga ära. Tagatipuks ronivad kassid mööda riideid üles riiuli peale, päris mitu jopet on nende poolt juba sõelapõhjaks ronitud, nii et kapp on hädavajalik.

Igaks juhuks selgitan, miks meil jalatseid ja üleriideid nii palju on. Üks põhjus on muidugi see, et mu kaalunumber on nii palju kõikunud, et mulle endale on mitmes suuruses riideid. Osad ei lähe praegu selga, aga ma ei loobu neist, küll need ükskord jälle lähevad. Peamine põhjus on siiski see, et lapsed on suuruses 98/104-140 ja nende jalad on suuruses 27-34, see tähendab, et meil on riideid ja jalanõusid kaheksas erinevas suuruses, pooled lihtsalt seisavad ja ootavad oma aega. Tegelikult on ka nende hulgas juba väikeseks jäänud asju, aga nende sorteerimiseni jõuan alles siis, kui kapp on seinas ja riiulid sees.

Ühesõnaga ma vist juba ütlesin, et mul on siin praegu paras hullumaja ning ma ei peaks leidma aega blogimiseks, aga ma siiski võtsin selle aja. Riided mu selja tagant nagunii kuskile ei kao, värvida ma praegu ei saa, sest viimane kiht alles kuivab ja pole ruumi, et järgmised asjad ette võtta. Oma toas ma ka midagi teha ei saa, sest väikesed magavad. Muidugi võiksin õppida või kohustuslikku kirjandust lugeda, aga sellel nädalal ma veel enda koolile ei keskendu. Katsun kodus veidigi olukorda kontrolli alla saada ja harjun alles sellega, et mul nüüd kaks koolilast, kes alles ise harjuvad (taas) koolieluga. Üritan sellest mingi hetk eraldi postituse kirjutada.

Keset seda hullumaja andis ka autol juhiukse klaasitõstuk otsad. Kolmapäeva hommikul lasin akna alla ja üles tagasi see enam ei tulnud, jõudis vaid poole peale ja siis kukkus ukse sisse. Nii et auk eelarves kasvab veel, sest ainuüksi uus (kasutatud) süsteem läheb maksma 105 €, päris uus oleks läinud maksma 240 €. Loodetavasti tööraha päris sellise summani ei küündi, aga mine tea. Homme (tegelikult juba täna, kui kellaaega vaadata), saan auto kätte, loodetavasti ei tule arve siis suure üllatusena. Naljakas on see, et vanal Voyageril jamas mootor ja aken mõnikord ei avanenud, eriti külmaga, või oli see just soojaga, ei mäleta enam. Uuel siis hoopis teisiti, aken avanes ja jäigi lahti. Ühegi teise autoga ei ole meil kumbagi muret esinenud.

Kolmapäeval sain oma uued baleriinad ka kätte, kõndisin nendega mõned sammud, üks oli jalas nii mugav ja teine mitte nii väga …baleriinadÕnneks oli mugavam variant just see, mille ma valisin ja teine sobiv king peaks olema kuskil Rakvere Weekendis. Kui just keegi teine ei saanud samasugust paari.

Veel sain kolmapäeval vereproovi tulemused teada ja mu ferritiini näit oli endiselt alla 10. Seekord küll juba 9 millegagi, aasta alguses oli veel 5,9. Hemoglobiin võiks ka veidi kõrgem olla, selle number oli 114. Lisaks pidavat ka punaseid vereliblesid vähe olema. Mis seal ikka, sööme jälle rauda edasi, sest muidu tekib aneemia. Kui viimased 10 aastat on mul lisarauata alati näidud korrast ära, siis kas see juba polegi aneemia?

Veel vereproovidest, siis 10 päeva tagasi võeti vereproov kasvajamarkerite määramiseks seoses leitud munasarjatsüstiga. See oli õnneks korras, aga mu käsi pole sellest vereproovi võtmisest siiani korda saanud. Kui nõel välja võeti, siis mitte sama teed, kust see sisse läks, vaid tõmmati hoopis nurga all välja ning nõel lõhkus käe sees midagi ära. Valusööst oli korralik, aga see oli vaid hetkeline ja ma ei pööranud sellele tähelepanu. Kui need kohustuslikud 5 minutit ja natuke peale ukse taga istusin, siis tundsin küll, et käsi tulitab veidi, aga endiselt ei teinud sellest numbrit. Kui ma autosse istudes ei saanud kätt sirgeks ajada, siis arvasin, et plaaster on halvasti peal ja kisub valusalt nahka, aga pool tundi hiljem vanemate juurde jõudes oli juba selge, et plaaster pole milleski süüdi, mu käsi oligi valus. Oli liigutades valus, katsudes valus ja ka silmnähtavalt paistes. Sinikaid ei olnud, oli vaid üks pisike verevalum naaberveeni peal, aga see ei olnud valus, see koht oli torkekohast vasakul ja kõik, mis jäi vasakule, oli valutu. Kõik, mis jäi aga paremale, oli paistes ja valus. Järgmisel päeval soolatüükaid külmutama minnes näitasin pereõle oma käe ka ette, too arvas, et närv sai haiget, pani käele mingi mähise ümber ja soovitas Lioton 1000 geeli peale määrida. Kolm päeva hiljem hakkas sinikas välja tulema.sinikas.jpgPaistetus on nüüd kadunud, vähemalt suurem osa sellest, midagi on veel alles, valusaid kohti kompides on nahaalune kuidagi vesine, pehme. Peened lillad veresooned endiselt paistavad, aga sinikad on kadumas. Valu on veel alles. Vahepeal oli tegelikult täitsa hea. Võimalik, et tegin ise kuidagi käele liiga, aga midagi rasket ma otseselt tassinud ei ole. Olen üritanud, mitte teadlikult, lihtsalt vahetanud näiteks kätt poekotti kandes ja siis kohe aru saanud, et see käsi raskust ei kannata, nii et väga polegi saanud üle pingutada. Tegutsedes on käsi kõik need 10 päeva tunda andnud, aga vahepeal lihtsalt niisama olles ei tuletanud käsi end üldse meelde. Nüüd tuletab. Valutab, on katsudes valus, on kuskile toetades valus, on vale liigutuse järel eriti valus ja see valu läheb aeglaselt üle. Öösel näiteks külge keerates ja korra käele toetudes ei leia enam käele kohe sobivat asendit, sisse jääb krampivalule sarnanev valu, lihtsalt ilma krambita. 10 päeva ei ole ma saanud kätt tavapäraselt kasutada, aga positiivne on vähemalt see, et verd võeti vasakust käest, mida minul on väga harva ette tulnud.

Minnes tagasi selle viimase vereproovi juurde, siis lasin mõõta ka kolesterooli, kuna mul on silmadesse tekkinud pincuecula(d?)Need on siis rasvatilga sarnased moodustised, mis võivad olla tingitud kõrgest kolesteroolitasemest. Minul pidi kolesterooliga kõik väga heas korras olema, numbritest küll ei räägitud ja need mulle nagunii midagi ei ütleks ka, aga vähemalt tean, et minu rasvatilgad on lihtsalt kosmeetiline probleem.

Kindlasti oleks mul veel millestki kirjutada, aga kuivati on nüüdseks lõpetanud ja ma pean vara ärkama, nii et nende rasvatilkadega panengi postitusele punkti.