Talupidaja

Guugeldasin oma neiupõlvenime ja leidsin ühe vana artikli. Lugesin ja naersin ning sain kinnitust, et 10 aastaga on siiski midagi muutunud. Väljavõtteid artiklist:

Just vastupidi on Türi tehnika– ja maamajanduskooli teisel kursusel talupidamist õppiva Liivi Soosaluga, kes sai kirjandivõistlusel teise koha. Tema loobuks pigem keskkooliainetest ja õpiks heameelega erialaaineid, kõige rohkem meeldivad talle veisekasvatus ja põllutöömasinate kursused.

Antud kooli läksin tegelikult vaid seetõttu, et keskkooliained kergemalt “ära teha”.  Juba aasta hiljem kahetsesin oma valikut, sest eriala polnud siiski minule ning adusin, et keskkooliainetes ma riigieksameid ka ära ei teeks. Ma ei teadnudki enam, miks üldse koolis käin. Täna ma ei läheks enam kutsekeskkooli põllumajandust õppima.

Oma kirjutises «Kas huvitav või tasuv töö» jõudis ta järeldusele, et valiks pigem töö, mis pakub huvi, kui sellise, mille eest palju makstakse. «Samas sõltub kõik asjaoludest,» arutles ta. «Näiteks, kui mul oleks suur pere ülal pidada, peaksin valima hoopis tasuva töö huvitava asemel. Kõige rohkem meeldiks Soosalule, kui võiks meeldiva ühendada kasulikuga, aga ühtegi sellist töökohta ta praegu veel nimetada ei osanud.»

Hahaa! Tänaseks on mul suur pere küll, aga tööd pole mingisugust. Kui hakkan otsima, siis ilmselgelt ma hea tasu pärast strippariks ei hakka, kuid palganumbrit ilmselt jälgin küll. Täna õnneks oskan nimetada töökohti, mis ühendaks meeldiva kasulikuga. Kasulikuks pean siis veidi suuremat töötasu kui miinimumpalk, mitte rahasadu.

Huvitav on Soosalul põldu künda, heina teha ja mullikaid sööta. Laudatööd talle ei meeldi. Kui Soosalu kooli ära lõpetab, unistab ta samal ajal lihaveiste pidamisest ja ajakirjanikutööst.

Ajakirjanikutööst unistan endiselt, aga lihaveistest näen pigem õudusunenägusid. Tore loogika mul – laudatööd ei meeldi, aga tahan lihaveiseid pidada. 😀 Põldu künda ja heina teha oleks täna ka huvitav, aga seda vaid vahelduse mõttes, päris traktorist ma olla ei tahaks.

Lüpsan lehma

Ma võin küll olla seda nägu, et mul pole laudatöö vastu midagi, aga see, kuidas ma lehma “lüpsan” räägib rohkem peene preili juttu. 😀 Muide, küüned on täitsa enda omad, aga ilmselgelt liiga pikad.

Kahjuks ma ei leidnud pilti tollest korrast, kui kleidi ja sandaalidega põldu kündsin, aga ikkagi meeldivad mulle mälestused traktoriga töötamisest rohkem kui laudatööst.

Kui Oinaku ja Ruudu töö saatsid võistlema eesti keele õpetajad, kes need teiste kirjandikirjutajate hulgast välja valisid, tegi Soosalu seda omal algatusel. «Lugesin Päevalehest kuulutust ja et olin parajasti kodus haige, kirjutasin ühel ööl töö ära ja saatsin teele,» meenutas ta.

Nii et siiani pole õpetaja Soosalu kirjatükki veel näinudki. «Õpetaja küll mainis, et tema pidi ju parimad tööd valima, aga pahandust siiski ei tulnud,» lausus ta. «Selles tunnis, kui teised kirjutasid, ei pidanud mina lihtsalt kaasa tegema.»

Seda teeksin ka täna. Mulle meeldisid igasugused kirjandi- ja esseevõistlused, ilmselt osalesin tollel korral ka osalemise pärast ning ilustasin veidi oma mõtteid.

Väljavõtteid minu tööst:

* Talupidamise juures on miinus see, et loomad ja viljasaak toovad raha palju sisse, aga veel rohkem viivad välja. Mul ei oleks pappi nagu putru, aga mul poleks ka igav ja üksluine ala.

Jep, kõik talunikud toodavad miinust, aastast aastasse, peaasi, et ei oleks igav ja üksluine! 😀

* Ma ei kujutaks sellist elu ette, kui ma ei saaks tibudele saia sööta või mullikatele õunu viia. Ma oleksin talupidajana õnnelik, aga elaksin peost suhu, mis võib–olla polekski kõige hullem.

Selline elu on täitsa võimalik! Ma pole ammu mullikatele õunu viinud ja igas suuruses sulelistele söödan ka heal juhul korra aastas saia. Minu talupidajatest vanemad ei ela peost suhu, kaugel sellest, aga ma ei kadesta neid absoluutselt, sest talupidamine pole tõesti minu ala. Kanad ja paar lammast või kitse võiksin koduloomadeks küll võtta, aga ei enamat.

* Kas enda suhtes oleks aus end tööga hulluks ajada?

Töö ei aja hulluks, kodulaen ja elektriarve ajavad.

* Ma leian, et huvitava ja meeldiva tööga elab inimene õnnelikuna ja rahulikuna, mis on tervise puhul ka tähtis tegur. Raha nimel ennast ohvriks tuua ei tasu ära.

Igati mõistlik teooria, ei vaidle üldse vastu. Praktika on midagi muud. Härra ohverdab end raha nimel, raha ohverdab ta pangale, aga samal ajal on hea rahulik olla, kui arved on makstud ja katus on pea kohal. Tegelikult teeb Härra tööd, mis on tema jaoks huvitav, aga ta teeb seda lihtsalt vales riigis.

Ps. Ma ei ole laudatöö suhtes üleolev, lihtsalt lüpsmine ei ole minu jaoks. Ma võin kraapida sõnnikut või sügada lehma saba nii, et küünealused on s…a täis, aga lehma all kükitamine mulle ei istu. Ega sõnniku kraapimine ka nii väga ei meeldi, et tahaksin seda palgatööna teha, aga sobiva tööaja ning -tasu suhtes oleksin valmis seda kaaluma küll, kui arved taovad jalaga tagumikku ja midagi paremat ei leia. Töös endas pole minu jaoks mitte midagi häbiväärset. 🙂

SUC50175

Intriige ennustav unenägu?

Ärkasin täna hommikul sellise tundega nagu oleksin terve öö lehma eest ära jooksnud. Õigus, ma tegingi seda! Minu aju ei lülita end pea kunagi öösel välja, vastupidi, see käiab igasuguseid absurdseid lühifilme, mis ei ole tavaliselt hirmsad. Täna aga näidati täispikka õudusfilmi, kuidas ma oma vanemate laudas lehma eest põgenesin. Sarvedega lehma eest! Mu vanematel olid aastaid vaid nudid loomad, seega oli see mingi võõras loom. Nägu tõesti tuttav ei olnud. 😀

Igatahes ta ajas just mind taga, mitte kedagi teist, ainult mind. Ema ja õde üritasid teda peatada, aga kes see siis jõuab hullu lehma kinni hoida! Ta ronis isegi mööda treppi lauda laka peale ja tõusis tagajalgadele, et ulatuda sarikateni, millel mina kükitasin. Ma taganesin tema pika keele eest ja jooksin mööda sarikaid heinaküüni ning hüppasin heina sisse, tema samamoodi. Ta ei olnud seda nägu, et tahaks mind ära tappa, pigem oli tal innaaeg.

Seal heinahunnikus ma korrutasin, et pean ärkama enne, kui ta minuni jõuab ja ma ärkasingi. Kell oli umbes 6, Härra kolistas veel köögis ja käis magamistoast midagi võtmas, vaatasin talle otsa, püüdsin mitte uuesti uinuda, sest ma ei tahtnud seda lehma rohkem näha. Kuid Härra minuga lobisema ei hakanud, vaid läks tööle ja mina jäin uuesti magama. Loomulikult maandusin heinahunnikusse ja jätkasime sealt, kus pooleli jäime. Me jooksime põhimõtteliselt ringiratast – läbi lauda, trepist üles, hüpe heinaküüni, jooksuga õue, tagasi lauta. Lõpuks hajutas keegi hetkeks tema tähelepanu ja sain hakata maja poole jooksma, nägin veel poolel teel, et ta jooksis laudast välja minu poole… Ja siis äratas Teine mu üles. Kell oli 8.37.

Ma ei saanud silmi kuidagi lahti, ka külma veega loputamine ei tekitanud inimese tunnet. Tõesti oli selline tunne, et ma pole üldse maganud, vaid olengi ainult tiirase lehma eest põgenenud.

Kuna olen varem ka näinud sarnaseid unenägusid, vaid selle erinevusega, et eelmistel kordadel on lehmad/pullid marutigedad olnud, siis hakkas huvi pakkuma, mida see peaks sümboliseerima. Unenägude seletaja Google eriti targemaks ei teinud ja jätsin selle sinnapaika, kuid nüüd lõin otsisõna FB gruppi “Unenäod – küsime ja arutleme” ning tulemus järgmine:

  • “Satud nn naistekätsi. Ehk ole tähelepanelik intriigide suhtes.” 
  • “Lehm tähendab naist ja kui lehm kallale kipub siis on see kaklus või intriig.”

Palun ei! Tahaksin loota, et need ajad jäid ikka põhikooli.

  • “Kas sul ei ole mingeid probleeme või vaidlusi emaga, vanaemaga, ämmaga.. üldse teemal, mis puudutab emadust, toitmist, hoolitsemist… või peaksid ise olema emalikum.”
  • “Vbl inimene jälle süüdistab ennast, et ta pole piisavalt hea ema või mõni teine ema ründab küsijat sellepärast.”

See on juba reaalsem, sest parem ema tahaksin küll olla. Ainult veider, et alateadvus seda niimoodi läbi elab. Ma olen palju parem ema, kui ärkan pärast sügavat ööund värskena, mitte väsinu ja pahurana, sest pool ööd jooksin lehma eest ära. Suur möödapanek, kallis alateadvus!

Tahtsin hobust, aga sain…

Lehmaga ratsutamas…lehma!

Ma olin lapsena hull hobuste järele, nii väga tahtsin enda ratsut ega saanud aru, miks vanemad ei luba, kui nad oleksid hobusele koha leidnud küll. Ma nägin pidevalt unes, kuidas ma hobusega ratsutan, mäletan siiani, kui võimas tunne see oli.

Tegelikult olen ma ratsutanud iseseisvalt ainult ühe korra ja seda vist maailma rahulikuma hobusega. See oli üldse esimene kord, kui ma hobuse seljas olin ja ma pole kindel, kas toda aeglast lonkimist saab nimetada ratsutamiseks. Alguses ikka kõndis keegi kõrval, aga hiljem juhtisin hobust ise, kuigi mind ennast ei olnud üldse olla, olin parimal juhul 10-aastane. See juhtus mingisuguse rattamatka ajal kuskil turismitalus, aga sellest matkast ega päevast ei mäleta ma midagi muud kui ainult toda hobust.

Sugulaste täku seljas olen saanud ka põrgata. Umbes sedasi see välja nägi, sest too ülikõrge noor täkk küll väga rahulik ei olnud ning sugulastel endalgi oli raske hobune pidama saada, et mind maha aidata. Pärast seda pani täkk metsa jooksu. Tookord oli suuremaks elamuseks pigem hobusega peaaegu samas ruumis magamine. Meie olime lauda lakas, mis on küüni poole avatud, hobune ise oli küünis ja vahepeal hüppas vastu seina, et meid vaadata. Öösel ta norskas ja hirnus läbi une, mis oli eriti naljakas.

Hommikul oli raske voodiriideid ära viia, sest tuli käia läbi küüni, aga hobune ei olnud väga sõbralik sell. Ta ikka blokeeris tee ja üsna agressiivselt andis mõista, et edasi ei saa, kui talle midagi ei anna. Kui esimesel korral veel kuidagi puiklesin mööda, siis teisel korral olin kaval ja meelitasin ta suhkrutükkidega küüni teise nurka, et vend ja õde saaksid ise voodiriided kiiresti ära tassida. Kaval olin selle hetkeni, mil suhkrutükid otsa said, siis olin ma küüni teises nurgas kurja hobuse poolt sissepiiratud ja vend pidi minema abi kutsuma. Võib-olla ta tegelikult ei olnud kuri, aga ta oli noor ja pealetükkiv, kippus näksama ja ninaga tõukama. Teda ma küll kartsin.

Täna pelgan kõiki hobuseid, enam ma neile ikka julge sammuga ei lähene. Mul on nendega lihtsalt nii vähe kokkupuuteid olnud ja ma ei tunne nende hingeelu.

Samas lehmi ma ei karda, sest olen nende keskel üles kasvanud. Kuna ma hobust ei saanud, siis mingil hetkel üritasin vähe malbematele lehmadele turjale ronida. Sain alati vaid nii kaugele, et olin rinnuli lehma turjal ja lehm keerutas mu maha. Kuid siis avastasin mullikate keskelt lehmakasvu sõbrakese, kes ei teinud teist nägu ka, kui talle turjale ronisin. See ei olnud planeeritud. Me käisime lihtsalt vennaga mullikatele õunu loopimas, seisime koplis suurte kivide peal ja too sõbrake tuli sedasi kivi kõrvale, et sain talle hopsti selga hüpata. Tal oli sellest täitsa ükskõik. Lausa nii ükskõik, et ta ei liikunud edasigi ja nii iga kord, tema hoopis seisis ja sõi rohtu, ükskord libisesin seetõttu mööda tema kaela alla. Kui tahtsin temaga “ratsutada”, siis pidin taskud õunu täis toppima ja neid kaugustesse loopima, et sõbrake õunu otsima sammuks. Mõnikord jooksis vend õunaga ees. 😀 Kuigi oleks olnud palju lihtsam viis…

Kahjuks oli meil vaid üks suvi, siis ta läks lihaks, sest tegu oli “praakmullikaga”, kes poleks mitte kunagi piima hakanud andma. Polnud hobust ja polnud enam mullikat ka…

Ps! Ma olen päriselt saanud kingituseks lehma. Tegelikult küll vasika, aga temast kasvas ikkagi lehm. 😀 Tema nimi oli Roosi, mäletan veel ähmaselt tema nägugi, kuigi teda pole enam ammu siin ilmas. See omapärane kingitus meenus mulle täna sõbrannaga vesteldes ja üks asi viis teiseni, varsti meenutasin juba ägedamaid lehmi, kes mu vanematel kunagi olnud on ja lõpuks jõudsin siis selle postituseni. 🙂