Mul on MCD

Kui Härra tuli koju, siis ta saatis mind poodi, et ma saaksin end veidi tuulutada. Laupäeva õhtul. Soomes!

Normaalsed poed on ju sel ajal kinni. Normaalne inimene teab, et täna on laupäev. Aga mina ei ole normaalne, sest mina läksin ikkagi K-Marketi ukse taha, kuigi nägin kaugelt, et laupäeviti on pood 18-ni lahti. Täna ei ole ometi laupäev! Ukse taga selgus, et siiski on, see seletas ka seda, miks oli parklas vaid üks auto. Ilmselt oli see sinna unustatud.

Mõtlesin pikalt, kas lähen halva tujuga koju ja elan selle kohutava ebaõigluse teiste peal välja või käin naaberpoes. Hingasin 10 korda rahulikult sisse-välja ning valisin viimase variandi. Teises poes, mille nime ma ei mäleta, ei olnud midagi osta. Porru mädanes, hiina kapsast polnud üldse, tuunikala tomatikastmes sain, aga ei saanud midagi, mille peale seda panna. Lisaks olid selle uksed ka sellised, et ma ei saanud aru, kas neid tuleb lükata või tõmmata ning välja minnes ei saanud ma üldse aru, kus uks on, terve sein oli triibuline ja silte täis ning ust oli selle sigrimigri sees raske eristada. Selgus, et uksi oli lausa kaks, ühest sammusin mööda ja lahkusin kaugemast uksest. Tuju läks veel kehvemaks.

Kodus jooksid lapsed mu jalust maha ning rabistasid poekoti ümber, kõike oli kohe vaja. Minul oli kohe rahu ja vaikust vaja.

Härra nägi seda: “Lapsed, võtke rahulikult, emmel on mad cow disease, ma aitan teid ise.”

Jah, näita veel Härrale lahedaid pilte.

Ps. Hiljem selgus, et Härral oli tolles külapoes esimesel korral ustega täpselt sama teema. Jumal tänatud, et ma meie peres ainus lammas ei ole!