Viies suvi Soomes

Täna on meie selle suve viimane päev Soomes, juba õhtul hakkame kodu poole sõitma, nii et paras aeg on kirjutada viiendast suvest siin.

Kes ajalugu ei mäleta, siis Silver hakkas Soomes tööle 2012. aasta juulis, temal on seega juba seitsmes suvi siin. Meil alles viies, sest varem ei tulnud pähe, et võiksime suvel perega Soomes olla. Ei saanudki tulla, kui esimesel suvel polnud sobivat pinda ja teisel olin ma lõpurase, kelle pärast käis Silver väga palju kodus.

Kolmandal suvel tekkis olukord, kus Silveri majakaaslane K sõitis juulis kaheks nädalaks Eestisse ja Silver kasutas võimalust ning tõi meid selleks ajaks enda juurde. Läks aga nii, et me ei läinud koju, kui K Soome tagasi jõudis, sest mahtusime hästi ühte majja ära. See oli suur maja ka, kus meie päralt oli neli magamistuba. Järgmisel aastal maja enam ei olnud, oli väike ridaelamu, kuhu me poleks koos K-ga ära mahtunud, aga kevadel sõitis ta jäädavalt koju ning me saime terve suve Soomes olla.

Sealt edasi oleme kolm suve Pori kesklinna puumaja teisel korrusel elanud ja seda taas koos K-ga, sest ta tuli pärast aastast kodumaal veedetud pausi tagasi. Päris nii me koos pole elanud, et istuks kõik koos teleri ees või sööks sama laua taga, aga ühiselt kasutatavaid ruume meil siiski oli ja seetõttu puutusime sageli kokku nagu ühes majas elavad inimesed. Näiteks siis, kui ma keldrikorruselt duši alt tulles rätiku väel läbi tema köögi kõndisin ja tema seal samal ajal hommikumantlis süüa tegi. Vägagi kodune ju.

Miks minevikus räägin? Juuli lõpus läks K taas jäädavalt Eestisse. Ma valetaksin, kui ütleksin, et mul on sellest kahju. Meie jaoks tähendab see praegu väga palju lisaruumi ja pean tõdema, et me elasime siiski piisavalt koos, et saada häirivalt palju osa teineteise erinevustest, seda näiteks koristamisharjumustes.

Ma siiski veel mööbeldama ei julgenud hakata, sest äkki ta tuleb taas tagasi. Kui aga järgmisel suvel on endiselt terve teine korrus meie päralt, siis kavatsen küll siin ühe totaalse muutumise teha. Praegu on meil siin vähemalt 100 m2 põrandapinda, kuid pool sellest on ebapraktiline läbikäidav ala. Selle ebapraktilise ala üritaksin vähe praktilisemaks muuta, et meie magamistuba ei oleks köök-elutuba-magamistuba.

Pildil on elutuba, diivani taha jääb kohe magamistuba (voodigi paistab veidi) ja teleri kõrval oleva riiuli tagant algab köök. See ei ole väga mugav ega silmale ilus lahendus, aga nalja pakub meile küll – kui koos diivanil istume, siis lõõbime “ma käin köögis, tahad ka midagi?” või “ma lähen viskan magamistuppa pikali, kutsu, kui midagi vaja on” stiilis.

K käsutuses olnud läbikäidav köök on kordades suurem ja kui see on järgmisel suvel endiselt tühi, siis kolin meie asjad sinna. Lisaruumiga kaasnenud magamistuppa kolisin kaks last aga kohe sisse, sest see ruum kulus meile väga ära. Laste voodid ühte väikesesse tuppa ära ei mahtunud ja nii magas igal ööl keegi madratsiga põrandal. Madratsil magamise osas ei olnud kellelgi pretensioone, vastupidi, sellele pretendeeriti igal õhtul, kuid hea lahendus see ei olnud.cofJuurde saadud magamistuba on tegelikult väga koledas seisus ja kui see jääb nüüd meile, siis plaanin järgmisel suvel toas kergema remondi teha. Mitte ainult selles ühes toas, kõpitsemist vajavaid kohti on veel, aga nii detailselt ma praegu ette ei mõtle, sest pole välistatud, et K järgmiseks suveks tagasi ei tule.

Sellel suvel on mind siinne eluolu juba pisut häirima hakanud, sest keldris enda, laste ja pesu pesemas käimine on tüütuks muutunud. Lugesin ära, et meie magamistoast keldrisse viib 80 sammu, selle aja jooksul läbin 7 erinevat ruumi ja 3 erinevat treppi. Olen mugavustega ehk liigselt harjunud, sest vaikselt tahaks hakata juba virisema, et ma ei saa voodist paari sammuga sooja vannituppa astuda, vaid pean ennast soojalt riidesse panema ning midagi varba otsa pistma, et läbi 7 maa ja mere kuskile keldrisse pesema minna.

Häirib ka see, et see ei ole siin päris kortermaja, vaid tavaline eramu, mille vahelagi ei pea kinni mingeid helisid. Mind ei sega alt tulevad helid, vaid see, et pean lapsi kogu aeg paluma, et nad kõnniks nagu udusuled ega segaks allkorrusel elavat ja äri pidavat inimest. Korra on ta juba nurisenud, kuigi ka tema üritab olla mõistev ja saab aru, et tegu on lastega. Lihtsalt kõik kostub alla nii hästi ära, et tal on raske viia läbi oma koolitusõhtuid ja muud sellist, kui lapsed ei loe parasjagu Piiblit, vaid ajavad laste asju.

Eelmisel kahel aastal oli selles osas lihtsam, et all elas samuti väikeste lastega suurpere ja nii saime olla vastastikku mõistvad. Samas on nüüd õues lihtsam, sest aed ei ole enam nende laste asju täis. Varem ei saanud me lapsi omapead õue lasta, sest me ei tahtnud, et nad roniks alumiste basseini või käiks nende laste mängumajas mängimas ja nii edasi.

Kui alumine pererahvas oleks öelnud, et jagavad sõbralikult meiega kõike, siis veel oleksime lubanud, kuid nad ei teinud kunagi välja, kui me lapsi mängumaja juurest ära kutsusime või neile muid aias olnud mänguasju keelasime. Kuna tundsime end siin kui võõras aias, siis veetsime rohkem aega mänguväljakul ja mere ääres.

Nüüd on aed rohkem oma ja lapsed on esimesest päevast peale palju õues olnud, mistõttu oleme vähem ringi käinud. Esimesed kaks kuud kasutasid lapsed õues ainult enda fantaasiat, neil ei olnud õues mitte midagi, ei kiike, liivakasti ega muud sellist.

Kuna alla kolinud naisterahvas hakkas kevadel aias ümberkorraldusi tegema, peenrakaste ehitama ja lilli istutama, siis eeldasime, et tal on aiaga omad plaanid, kuid juuli lõpus, pärast kahenädalast Eestis olemist tagasi tulles, saime aru, et heki taha jääva osaga ei ole tal ikka mitte ühtegi plaani. Ta ei niitnud sealt isegi muru.cofOtsustasime hoolitsuseta jäetud kolmnurga korda teha ja sinna lastele nende mänguala luua. Hoolituseta kolmnurk oli seal juba eelmiste elanike ajal, aga mitte nii suur, piirdus vaid naadimetsaga, mis on pildil tumeroheline kõrgem ala. Hooldamata seinaäärne ala oli üldse üks suur prahi- ja kompostihunnik, kus mädanesid ka vana liivakasti palgid.cofMaja, mis pildil paistab, on neljakohaline ridaelamu ja meil on ühine aed. Pildil on hästi näha mõtteline piir, kust edasi pole naabrimees muru niitnud. Tema ees oli küll piinlik, et enda poole nii käest lasime, kuigi tegelikult oli see käest lastud ammu enne meid.

Naabrimeheks nimetan ridaelamu omanikku, kohapeal ta ei ela, kuid mõnikord ööbib siin koos oma naisega. Ridaelamus elab püsivalt ainult üks inimene, kellest kirjutan postituse teises pooles.cofcofcofcofSilveril on vaba voli kasutada ettevõtte tehnikat, nii et paar nädalavahetust me siin tegutsesime – trimmerdasime, riisusime, Silver vedas prahti ära, tõi mulda asemele ja koos mullaga tõi uude liivakasti liiva ning tänaseks tärkab juba muru ka.

Me ei teinud korda ainult heki taha jäänud ala, vaid ka terve maja ümbruse ja meie ukse ette jääva ala. Naabrinaise umbrohtu täis peenrakaste ma ei puutunud ja tema majataguse ukse ümbrust ka ei korrastanud, kuid tänavapoolse ukseesise tegime Silveriga koos korda.

Meil ei olnud plaanis sellel suvel peale liivakasti ja kiige midagi soetada, kuid soovitud kiike K-Rautas enam ei olnud ja nii leppisime esialgu vaid liivakastiga. Viimase tegime ise, sest 185×185 külgedega viimistlemata liivakast maksis ligi 90 eurot, aga kaks korda suurema liivakasti jaoks vajaminev immutatud puit maksis ligi poole vähem. Ümmarguselt 50 eurot eest said lapsed endale 6,5 m2 pindalaga liivakasti.

Kuna kiige soetamisele arvestatud raha jäi kulutamata, siis kasutasime selle soodushinnaga batuuti nähes ära, nagunii plaanisime lõpuks selle ka osta. Kiigel soodushinda ei olnud, seega oli hea, et nii läks, sest batuudi eest oleks tulnud järgmise suve alguses kindlasti rohkem välja käia, aga kiik on siis ikka sama hinnaga.

Praegu lapsed päris kiigeta ei ole, ma riputasin neile puu külge ronimisköie, mida nemad kasutavad ainult kiikumiseks.davMärkasite piltidel, et me oleme mitmest küljest kortermajadega ümbritsetud? Ma märkan neid ainult piltidel, õues ei tunneta ma kunagi, et meie ümber nii palju aknaid on. Metsade ja põldude vahel kasvanuna tunnen ma end Kadrina alevis elades ebamugavalt, aga siin olen kuidagi nii ära harjunud, et aias tegutsedes ei mõtle ma üldse sellele, mis tara või müüri taha jääb. Tunne on siin üsna privaatne ning aias pesitsevad jänesed ja oravad loovad mõnusa maaelu tunde.

Linnalärmi on siin aga samuti, eriti öösiti, kui rolleribanded ringi sõidavad ja meie magamistoa aknast loetud sammude kaugusele jääva foori taha kräunuma jäävad. Sireene kuuleb ka ööpäevaringselt, sest politseijaoskond koos päästeteenistusega on üsna külje all.

Ma suudan sellised helid enamasti enda jaoks välja lülitada, olen ikkagi lapsena suviti lauda või isa tööruumi lakapeal maganud ja igasuguste masinate müraga seetõttu harjunud, kuid mõnikord ajab ka mind siinne öine trall keema. Silver magab siin aga väga halvasti ja see on halb, sest ta saab niigi vähe magada. See on peamine põhjus, miks ta siit ära kolida tahab.

Muude ebamugavuste juures on üheks suur põhjuseks veel majas olev kopitushais. Seda ei ole tunda siia tulles ega siin elades, aga koju minnes on riietel selle maja lõhn küljes ja see pole hea lõhn.

Kui mitte järgmine, siis vähemalt ülejärgmine suvi jääb selles elukohas viimaseks ja mul on sellest juba ette kahju, sest meil on siin nii tore Mummu. Tema on eespool mainitud ridaelamu ainus elanik, kes võttis lapsed omaks juba esimesel suvel, aga pärast alumise pere lahkumist hoiab ta neid kohe eriti palju. Omavahel räägime temast kui soome vanaemast, sest ta tõesti on siin lastele vanaema eest. Lapsed kutsuvadki teda vanaemaks ehk Mummuks.

Ei möödu päevagi, kus ta lapsi külla ei kutsu või neile möödaminnes midagi head pihku ei pistaks. Eile said lapsed temalt paki küpsist ja õhtul tõi tema tütar veel pulgakomme. Viimane käib siin paar korda nädalas või harvem ja temagi on hakanud iga kord lastele midagi tooma. Ta on neile isegi 20 eurot andnud. Sellega oli küll nii, et Mummu surus selle raha oma tütrele, ilmselt poes käimise või muu sellise eest, tütar ei tahtnud seda vastu võtta, Mummu aga ei võtnud seda enam enda kätte tagasi ja nii andis tütar raha Kolmanda kätte ning kumbki naistest seda enam tagasi ei võtnud.

Muidu saavad lapsed ikka komme, küpsiseid, maasikaid, šokolaaditahvleid, herneid, limonaade või koduseid siirupeid. Nad on Mummu juurest koju tulnud ka hüppenööride, puslede, mänguasjade ja muu sellisega. Viimane kord üllatas Mummu meid villaste sokkidega.cofTa tegi meile kõigile sokid, isegi mulle ja Silverile. Ütles, et hakkas suve alguses meie saabudes kohe kuduma ja sai nüüd lõpuks valmis. Ta keeldus nende eest midagi vastu võtmast, ta keeldus isegi sokke tagasi võtmast, kui need ei peaks meile jalga sobima, käskis sellisel juhul sokid edasi kinkida. Viimast me ei tee, sest need on ikka Mummu poolt meile kootud ja sobivad jalga ka, mul on enda omad praegugi jalas.

Mummu kiitis lapsi, pidavat nii vahvad ja tublid olema, end tema juures alati kenasti üleval pidama. Talle väga meeldib meie lastega koos olla või kuulda neid aias jooksmas ja kilkamas. Ta on isegi kõik laste joonistused seinale pannud. Kuidas me kolime sellise Mummu juurest ära?

Teine küsimus on, kuidas me saame talle kogu tema lahkuse ja headuse eest tasuda? Ma ei mõtle, et peame kuidagi võrdselt vastu andma, aga imelik on ainult võtta … Tahaks temalegi millegagi rõõmu valmistada, aga mul ei tule midagi pähe.

Meil on ka soome vanaisa. Kui kõrvalmaja omanik meid esimest korda siin nägi, siis tuli ta meid kohe tervitama ja ütles, et lapsed võivad igal pool joosta ja nende poolel ka marju süüa. Temagi on siin olles lapsi tuppa kutsunud, neile maiustusi andnud, nendega õues peitust mänginud, neile lademes mänguasju sisaldavaid nuputamisraamatuid toonud ja nii edasi. Üldse on ta hästi rõõmus ja energiline vana, mõnikord on meile mõeldud asju tema postkasti pandud ja siis ta toob need mulle alati kõrvuni naeratusega ära.

Mulle tundub, et Soomes ongi inimesed sõbralikumad, avatumad. Matkaradadel kõik vastutulijad teretavad, poodides teretab personal ka saali peal, mitte ainult letis. Lastele naeratatakse siin palju ja üleüldse ollakse laste suhtes palju leebemad.

Ma kuulen Eestis harva korralikult jonnivaid lapsi, sest enamasti poevad vanemad nahast välja, et lapsed tasa jääks. Siin on jonniv laps täiesti tavaline nähtus, keda lapsevanemad ignoreerivad ja keda teised heldinud pilguga vaatavad. Olgu, see on ehk liialdatud, kuid lastel siiski lastakse südamerahus jonnida, millest järeldan, et siin ei kardeta teiste halvustavaid pilke, sest jonnivate laste peale lihtsalt ei vaadata kõõrdi.

Mida ma veel olen hakanud tähele panema, on huvitavad mehe ja naise kooslused. Noor ja vormis must mees koos endast vanema väga ülekaalulise soome naisega on üsna sage vaatepilt, aga veel sagedasem vaatepilt on noor aasia naine keskealise soome mehe kõrval. Ma enamasti ei ole selliste koosluste puhul eelarvamustega, aga mõnikord need ikkagi tekivad, kui kontrast mehe ja naise vahel on veidralt suur.

Ma ei tea, miks ma seda praegu mainisin, sest tegelikult ei iseloomusta see kuidagi meie viiendast suve siin ja kultuurišokk see minu jaoks samuti ei ole.

Meie suve iseloomustavad rohkem ikka päike, meri, Mummu, rullakebab ja koosveedetud aeg, mille pärast me siin olemegi.muulil.jpgViimasest suvenädalast oleme nüüd rohkem välja pigistanud, käinud matkal, mere ääres, mänguväljakul, Leo`s Leikkimaal ja veel tänagi veedame paar tundi mänguväljakul, mistõttu mul pole eriti aega pikemalt kirjutada, sest vahepeal tuleb asjad ka kokku pakkida ja toad korda teha.

Tänaseks olen järjekordse lahkumisega juba leppinud, aga nädal tagasi tuli küll masendus peale. Suvi on möödunud jälle liiga kiiresti ja kahju on ära minna, sest Silver jääb veel mitmeks kuuks siia. Lohutab taas vaid see, et ka sügis läheb kiiresti ja siis jääb tema terveks talveks meiega koju.

Suvi minu ja Silveri jaoks veel päris läbi ei ole, tal tulevad paari nädala pärast siinsed esimesed suvepäevad, ainult et need ei möödu siin, vaid me sõidame Türki. Suvepäevadest Türgis ja hooaja lõpetamisest Lapimaal on ka eelnevatel aastatel räägitud, aga kuskile ei jõutud, nii et ma ei võtnud seda juttu enam tõsiselt, kuid tänaseks on lennupiletid olemas ja minek kindel.

Lapsed olid ka reisile oodatud, aga otsustasime minna nendeta, sest lennud on öisel ajal ning kohapealne graafik tihe, nad ei jaksaks seda reisi kaasa teha. Kui seekord tehakse teoks ka hooaja lõpetamine Lapimaal, siis sinna läheme kindlasti terve perega. davMis seal ikka, Pori, kohtume järgmisel suvel jälle! Võib-olla sügis- ja kevadvaheajal ka.

Igapäevane, mida ei juhtu iga päev …

View this post on Instagram

Mul oli tänaseks igasuguseid plaane, sest 30 ei saada iga päev, aga nende plaanidega läks nii, et need jäidki plaanideks. Tänase ööpäeva sisse on mahtunud okset, lahti pakkimist, sisse seadmist, halba tuju, koristamist ja väsimust ehk hulgaliselt argielu, aga ka lilli, naeru, Daimi-torti ja tundide viisi laupäevaste piltide sorteerimist, sirgeks keeramist ning imetlemist. Ma ei imetlenud siis kvaliteeti, vaid inimesi – talutüdrukuid ja põllumehi, nii neid, kes olid end tõelisteks põllumeesteks riietanud kui ka neid, kes ongi tõelised põllumehed ega vajanud kostüüme. Kõik nägid väga vahvad välja ning laupäeva õhtu nende inimeste keskel oli nii eriline ja tore, et sellest pole midagi, et tänane päev tubaselt, perekeskselt ja tavaliselt möödus. Tegelikult on ka selles oma erilisus … et mul on Silver, kelle kõrval olen pea poole oma elust veetnud ja kellega oleme loonud oma mõnusa pere ning tavalise elu, millest enamat ma täna soovida ei oskakski. #30 #sünnipäev #minupere #argipäev #mulonkõikolemas

A post shared by Liivi (@kuussidrunit) on

Alustan taas Instagrami postituse jagamisega, mille kavatsen veidi pikemalt lahti kirjutada.

Minu sünnipäev algas juba kuupäeva esimesel tunnil, kui laps tuli meie tuppa teatama, et ta oksendas. Me olime Silveriga mõlemad läbi, mina peamiselt nädalavahetusest ja pikast sõidust, tema lisaks tervest maikuust, seetõttu ütlesin talle, et ma tegelen sellega ise, ta magagu edasi. Kui mul oli kulunud juba rull majapidamispaberit ja lõpp endiselt ei paistnud, siis tuli ka tema appi. See oli tõeline katastroof, mida lõpuni korda ei saanudki, sest toda haisvat kraami voolas ka uksepaku ja põrandalaudade vahele.

Tund aega hiljem ärkasime uuesti sügavast unest, sest laps oksendas tema voodi juurde asetatud ämbri kõrvale ehk jälle laudpõrandale ja taas ulatusid pritsmed meetri kaugusele. Kolmandat korda oksendas õnneks vetsupotti ja järgmine laps, kes hommikut oksendamisega alustas, tegi seda köögis kraanikaussi, sest ta parajasti ootas seal, et ma talle kraanist vett laseksin. Tõdesin, et ka pesamuna on meil ikka suureks kasvanud, esiteks ulatas ta kraanikausini, milleni veel eelmine suvi ei ulatunud ja teiseks hoiatas ta mind saabuvast olukorrast ette ning lahendas selle igasuguse liigse draamata. Paneb lausa heldima.

Ma ei tea, kas vanad lugejad mäletavad, et meil ei olnud siin Soome elamises oma vetsu, vaid jagasime esimese korruse oma naabrimehega? Igatahes nüüd on meil selline luksus nagu enda vets. Eelmisel suvel ei julgenud lapsed öösel ise vetsus käia, sest alumisele korrusele on siit tõesti pikk ja pime maa. Väiksemad ei julgenud ka päeval üksi alla minna ja isegi, kui oleksid julgenud, siis sel ajal olin veel mõlema pepupühkija, mistõttu pidin ikkagi kaasas olema. Nüüd on see minevik ja ma ei pane tähelegi, kui lapsed päeval või öösel vetsus käivad.

Ruumist, kus kuningadki jala käivad, mul ühtegi pilti ei ole ja ega seal midagi näidata olegi, kõik on võrdlemisi vana, aga õnneks siiski viisakas. Paraku dušinurgale sinna ruumi ei jagunud ja pesemas peame käima endiselt keldris. Kuna Silver käib töö juures duši all, siis pole ta keldris sügisvaheajast alates käinud, mis tähendab, et vahepeal pole seal koristatud ka, nii et enne pesema minemist tuli seal esmalt korda luua. See on veel väike asi, sest enne pesu pesemist tuleb uus pesumasin osta. Vana andis vahepeal täielikult otsad, mis Silverit ja naabrimeest iseenesest ei sega, sest nad saavad oma pesu töökojas pesta, aga mind küll, seega tuleb enda kulu ja kirjadega siia uus masin soetada.

Otsisin täna häid lahendusi meie elamisse pesemisvõimaluse loomiseks ja enda arvates isegi leidsin sobiva, kuid Silver tuli koju ja purustas kõik mu lootused, kui ütles, et lastetoas oleva kraanikausi äravool ei toimi. Dušikabiini ei tahtnud ma muidugi lastetuppa paigaldada, vaid teisele poole seina, kus on kasutu hiiglaslik katusealune, millest oleks saanud näpistada nurgakese nii kabiini kui ka pesumasina jaoks, ukski oleks kohe olemas olnud, aga nüüd jääb see ikka kasutu katusealuse ukseks.

Katusealustest rääkides, siis üks on mul just selja taga ja sellel on teisel pool seina meie kööginurk. Hea tahtmise korral saaks ehk seda kooslust ära kasutada, aga selleks peab tõesti hea tahtmine olema, sest torud pole teps mitte vaheseina juures.  mdeAinus pilt, mille enda 30. sünnipäeva viimastel minutitel tegin ja seda ka selleks, et näidata pimeda katusealuse klaasiga ust, mille ees ma istun. Silveri arvates kõige kõhedam koht, aga minul oleks kõhe just siis, kui ma oleksin näoga ukse poole ja silmaksin läbi klaasi paistvat pimedust. Nagu näete, siis toas on nii külm, et mul on kirjule kleidile kirju kardigan peale tõmmatud ja selle kombo olen omakorda voodikatte sisse mässinud. 

Minnes nüüd tagasi tänasesse päeva, täpsemalt selle lahti pakkimise osa juurde, siis tahan jälle kiita meie põhjatut autot, sest see kõik mahtus meie Chrysler Voyageri ära: sdrPilt ei anna ehk päris täpselt edasi, kui palju seda kõike tegelikult oli, aga kui me tuppa tassitud kraami vaatasime, siis imestasime isegi, et kuidas see kõik küll autosse ära mahtus. Ja see pole tegelikult veel kõik. Esimesele korrusele jäi kartulikast ja suur kott jalanõudega ning autosse kaks paari rulluiske. IMG_20180604_193327.jpgcofAlumine rotipuur on 50 cm sügav ja 80 cm lai, lisaks ka päris kõrge, mistõttu oleks see koos rottidega liiga palju ruumi võtnud. Läksime hoopis seda teed, et pesime suure puuri puhtaks, toppisime sinna 5 kotitäit asju ning matsime selle pakiruumi teiste kottide alla. Rotid võtsime pisema puuriga salongi ning autokülmiku, mille koha rotid ära võtsid, asetasime puuri peale.davPakiruum on asju maast laeni täis, salongis sees nii hull olukord ei olnud, lastele jäi isegi jalasirutamisruumi.

Ühesõnaga võtsime kaasa pool elamist ja see kõik tuli siin lahti võtta ning ära paigutada. Eile otsisime välja vaid voodiriided ja hambaharjad, midagi enamat ei jaksanud me kumbki teha. Isegi mitte vanainimeste asja. Ma viisakusest küll pakkusin Silverile, et kui ta tahab, siis tal on viimane võimalus nii noore naisega olla, aga tema leidis, et ta pole kunagi 30aastasega olnud ja eelistas seda ootama jääda. Mulle sobis.

Täna läks vähemalt nii hästi, et Silver jõudis juba kella 19 ajal koju. Seda puhtalt seetõttu, et nad poleks objekti täna nagunii valmis saanud ning siis ei näinud nad poole ööni rabamisel erilist mõtet ka. Alustasid nad juba kella 6 ajal hommikul, nii et võisid “varem” koju jõudmist lubada küll. Minu jaoks tähendas see seda, et mulle toodi lilled ja külmutatud Daimi-tort, sest see on parima hinna ja kvaliteedi (maitse) suhtega. Külmikus oli meil vahuvein ka, aga seda ma ei julgenud avada, sest see polnud Martini ega mingi muu Asti. Nii me külmutatud tordi kõrvale Coca-Cola klaasidest vahuveini ei joonudki, kuid pidulikkus ei kadunud siiski kuskile. Sest seda lihtsalt ei olnudki.

Kui Silver poleks koju lilledega tulnud, siis ma poleks isegi aru saanud, et mul sünnipäev on. Lihtsalt niivõrd tavaline ja argine päev on olnud, kui mitte arvestada oksendamisi ja järjekordset õpetaja Nääri helistamist … need õnneks igapäevased ei ole.

Kuna sünnipäev sai juba laupäeval ära tähistatud, siis tänane päev masendavalt ei mõjunud, las ta oli igapäevane. Muidugi oleks võinud tänase sisse mahtuda 30 km rulluisutamist, väljas söömine, mõni tore tegevus, et kokkuvõttes oleks päevast jäänud tore mälestus, aga jään siis mäletama rohkem laupäevast tähistamist ning omaette mälestuseks jääb ka see postitus. IMG_7621Minu kahekümnendate ärasaatmisele ei jõudnud 9 inimest ja koos minu tuppa unustatud vennaga on pildilt puudu 10 inimest. Sellest on kahju, et kõik ei saanud kohale tulla, kuid laupäevast meeleolu see õnneks väga ei muutnud ja ega nad pildile enam mahtunud ei olekski. Ägedad on nad kõik, nii pildile jäänud kui ka pildilt välja jäänud.

Mul ja väidetavalt ka kõigil teistel oli tore. Tõesti oli. Kuigi Silver hoidis mu plaanidest kuuldes peast kinni, siis tegelikult nautis ka tema seda õhtut ja oli järgmisel päeval isegi õnnetu, et ta ei jaksanud lõpuni üleval olla ning kahe lapsega varem magama läks. Pesamuna ei pidanud samuti lõpuni vastu, tema saatsin mingi aeg Silveri kõrvale ära, aga Teine saatis koos minuga veel viimasedki külalised koju.

Viimasteks olid idavirukad, kes meilt 2017. aasta veebruaris vana Voyageri ära ostsid. Tookord sai lubatud, et läheme neile külla, selle aasta kevadel lõpuks jõudsime ka nii kaugele ning endiselt oli nende seltskonnas tunne nagu me oleksime vanad sõbrad. Kuigi me olime vaid kolm korda kohtunud, tundus nende sünnipäevale kutsumine nii loomulikuna ja nende kohalolek tundus veel loomulikum. Lahe, eks!? Müüsime auto ja saime ostjate näol endale toredad sõbrad, kes muutsid ka mu sünnipäevapeo toredamaks. Nad meeldisid väga mu vanematele ja vastupidi, suurema osa ajast nad jutustasidki üksteisega ning juhuslikult said ka viktoriinis võrdse arvu punkte ja jäid esikohta jagama, nii et neil oli palju ühist.

Kõigil oli omavahel juttu ja möllamist nii palju, et planeeritud tegevused ja lastele loodud aaretejahid jäid korraldamata. Esimesest polnudki nii kahju, sest täpsusmängudeks soetatud noolemängu magnetnooled ei jäänud märklaua külge kinni ja sulgpalli reketid püüdsid palli kinni nagu pesapallikindad – mis mänge selliste praaktoodetega ikka mängida saab?! Täpsusviset pürgikasti?

Lastele loodud aaretejahi ärajäämisest oli küll kahju, sest esiteks nägin nendega palju vaeva ja teiseks oleks lastel olnud suur rõõm saada kaela šokolaadimedalid, aga mul ei olnud keset õhtut enam aega peita suurele territooriumile 21 vihjekaarti. Medaleid ma niisama jagama ei hakanud, kuid aareteks olnud üllatusmunad jagasin küll laiali ja lastele valmistas seegi juba rõõmu. Lapsed ise aaretejahist ilmselt puudust ei tundnud, sest nad leidsid endale suurepäraselt tegevust ja igavuse üle ei kurtnud keegi kordagi. Me isegi ei näinud neid eriti.

Viimased külalised läksid tegelikult pühapäeva hommikul ära, aga voodisse vajusid nad siiski enne idavirukate lahkumist. Kuna Silver võttis koristamise enda peale, siis pühapäeva hommikul tegin ma sõpradega veel viimased kohvid ja koogid ning edasi läksime juba koju pakkima.

Kokkuvõttes oli laupäev nii tore, et annab siiani tunda ja mul on hea meel, et otsustasin sellel aastal vananemist veidi suuremalt tähistada.

Teate, mille üle mul veel hea meel oleks? Kui te jälgiksite meid Facebookis ja Instagramis, et ma tunduksin koostööettepanekuid tehes vähemalt nii tõsiseltvõetav, et oleksin väärt eitavat vastustki.

Siin alles hiljuti tegin kahele ettevõttele ettepanekud, kellest üks ei vastanud isegi siis, kui saatsin mitu päeva hiljem järgmise kirja küsimusega, kas nad said esimese kirja kätte. Kui ma poleks pärast seda neilt uudiskirja saanud, siis oleksin arvanud, et kirjad läksid kaduma, mida pärast mulle väidetigi ja mida ma oleksin ehk uskuma ka jäänud, kui järgmises kirjas poleks omakorda öeldud, et omanik vastas mulle isiklikult eitavalt. Erinevalt uudiskirjast see omaniku kiri minuni ei jõudnud ning lõpuks selgus, et omanik tegelikul ei kirjutanudki mulle, aga teeb seda, kui koostöö osas ümber mõtleb. Minu jaoks oli see nii veider ja ebameeldiv kogemus, et mul kadus igasugune soov nende pakutavat teenust tarbida.

Kui antud ettevõte poleks viimasel ajal iga teise blogijaga koostööd teinud, siis ma seda nii isiklikult ei võtaks, aga praegu jäi küll tunne, et blogijana olen ma nii väärtusetu, et mu ettepanekule ei vaevuta isegi eitavalt vastama. Teine ettevõte küll küsis alguses lisainfot, kuid pärast seda kadus ka tema ega vastanud isegi siis, kui palusin teada anda, kui vastus on eitav, et saaksin soovitud tooted ära tellida. Pettusin ja tellisin need tooted mujalt kallima hinna eest.

Kõigi jaoks ma muidugi nii mõttetu ei tundu, eriti siis, kui ma ei küsi midagi endale, vaid teile, aga mõnikord tahaks miskit endale ka, mis siis, et ma ei ole staarblogija.

Ma ei oota, et mind hakkaksid jälgima inimesed, kes tegelikult mu blogi ei loe. Olen lihtsalt tähele pannud, et paljud, kes Facebooki postitusi meeldivateks märgivad, ei ole lehte ennast meeldivate hulka lisanud ning mingil põhjusel ei huvita meie pere Instagrami konto eriti kedagi.

Ühesõnaga, kui see tüli või häbi ei tee, siis oleksin tänulik ja motiveeritud iga uue ametliku jälgija eest nii Facebookis kui ka Instagramis. Teekside nii justkui hilinenud sünnipäevakingitusi, mis on tegelikult aasta läbi oodatud ehk ei tule kunagi liiga hilja ega vara. IMG_7709Muide, kingitustest rääkides, siis sain sünnipäevaks Kiviõli Seikluskeskuse kinkekaardi ega jõua ära oodata, millal saame seal ühe ägeda perepäeva veeta. Sellest rääkisime seltskonnas juba varem, et tahaksime minna ja see info pandi kõrva taha, nii et Kiviõli, siit me mingi aeg tuleme!