Kolmanda 7 (kummist mängutoas)

Kolmas sai eelmisel nädalal 7aastaseks, ta on peaaegu 120 cm pikk ning tema peaümbermõõt on minu omast suurem. Tal peabki suur pea olema, sest muidu ei mahuks kogu tarkus nii pisikese poisi sisse ära.

Kolmas oskab tõesti mõnikord oma teadmiste või elutarkusega üllatada, tal on väga hea mälu, suur teadmistehimu ja ta värvib vasakukäelisena paremini kui me viis paremakäelist kokku. Kõige enam meeldibki talle joonistada-värvida-voolida-meisterdada ja ta räägib juba paar aastat, et tulevikus saab temast kunstnik.

Sünnipäevaks me talle siiski uusi kunstitarbeid ei kinkinud, aga kamba peale sai ta mitu toredat raamatut, kust ta saab omandada uusi teadmisi: “Keemilised elemendid”, “Uurin, küsin, avastan” ja “500 põnevat fakti: Loomad”. Kõik kolm on huvitavad raamatud ka minu jaoks, näiteks keemilised elemendid polnud kooliajal kaugeltki nii põnevad kui nüüd lasteraamatus.

Kirjutada tahan tegelikult sünnipäevapeost, mille toimumise osas olime viimase hetkeni kõhklevad, sest me ei leidnud Kolmandaga mingit üksmeelt. Ta oli enamuse ajast veendunud, et ta ei taha mingit sünnipäeva ja kui tahtis, siis ei sobinud talle ükski kohalik võimalus. Me jälle ei tahtnud pidada sünnipäeva 15 km kaugusel, sest tõenäoliselt on enamusel vanematest natuke villand autojuhi mängimisest. Vähemalt minul mõnikord on, aga eks mul ole nelja lapse peale Rakvere vahet sünnipäevadel käimisi omajagu olnud ka.

Kui Kolmanda number 7 hakkas juba väga lähedale jõudma, pakkusin uuesti välja, et teeme peo kohalikus Roosistuudios. Pärast mõningaid erimeelsusi leppis – loomulikult laupäeval, millal siis veel – pakkumisega ka Kolmas ja me broneerisime sünnipäevatoa juba teisipäevaks, mille järel said osad lapsevanemad läbi Facebooki grupi kutse kätte 2 päeva enne pidu ja osad lapsed alles esmaspäeval lasteaias ehk päev varem.

Paberil kutse said tegelikult kõik lapsed, ka need, kelle vanemad olid lapse tulekust juba teada andnud. Kolmas lihtsalt väga tahtis neid kutseid valmistada ja jagada ning kuna ta on ilmselgelt emasse, siis tegeles ta kutsetega pühapäeval vahetult enne ööund. kutsedMa ei lootnud, et sünnipäevapeole tuleb nii lühikese etteteatamisega palju lapsi, aga võta näpust, rühmakaaslastest tuli kohale üle poole, täpsemalt 13 last. Kokku oli lapsi 23, lisaks veel 7 täiskasvanut ja nüüd postitust kirjutades nägin Roosistuudio kodulehel, et koht mahutab kuni 12 last. Ups!roosistuudioSünnipäevalaps & 22 kompanjoni

Lärm tõesti ei mahtunud sünnipäevatuppa ära, seda oli kohati nii palju, et isegi sünnipäevalaps kattis vahepeal oma kõrvad ja otsis vaiksemat kohta. Selle leidis ta kööginurgast, kus samal põhjusel istusid enamuse ajast kõik täiskasvanud, välja arvatud Silver, tema vaatas omal soovil, et lapsed sünnipäevatuba päris ära ei lammutaks.eluõiedSilver valvab eluõisi ega suuda oma vaimustust varjata.

Kui ma juba kööginurga juurde jõudsin, siis pajatan sekka sellest, mida ma sünnipäevalauale panin. Kuna igal sünnipäeval on palju toidukraami alles jäänud, siis seekord katsusin vähemaga piirduda ja mis te arvate, mis sai? Kõik sai otsa ja jäi puudugi!

Panin lauale leivakorvikesi juustu-küüslauguvõidega, palju beebiporgandeid, paprika- ja kurgiviile tipikastmega, mitu suurt pakki Pik-Nik juustupulkasid, kaks kaussi viinamarju, pisikesi kaneelirulle, “Valeri” küpsiseid, paki vahukomme ja juustupalle ning õhtu lõpetamiseks oli olemas ka suur küpsisetort. Joogiks oli ainult vesi, nii tavaline kui sidrunimaitseline ja seda nii kraanivee kui Värska kujul, ei mingit mahla ega karastusjooki. IMG_2266Ettevalmistused pisikeses kööginurgas

Mul on rõõm tõdeda, et esimestena kadusid paprika- ja kurgiviilud, kuigi neid sai veel juurdegi lõigutud. Juustupallid ja vahukommid kadusid pea sama kiiresti, kuid neid oli oluliselt vähem kui köögivilju, viimastena läksid kaneelirullid ja koos pooliku tordiga tõime koju tagasi ka umbes 7 küpsist, rohkem midagi. Õppisin sellest, et järgmisel korral panen lauale veel rohkem rohelist ja veel vähem magusat.seitse 1Alles algus, kus laud polnud täielikult kaetud ja laudlina oli veel alles. Hiljem ei olnud, sest üks kann sidrunivett kukkus ise ümber.

Roosistuudio on küll väike, aga seal saab läbi ruumide ringiratast joosta ja seda tehti nii palju, et koju läksid lapsed ilmselt tühjade kõhtudega. Seda on nad muidugi alati siis ka teinud, kui pool lauale pandud toidukraamist on alles jäänud – pole lihtsalt olnud aega süüa. Roosistuudios olime aga kokku 4 ja pool tundi, nii et lapsed leidsid möödaminnes aega näksimiseks.

Veidi Roosistuudiol endal peatudes, siis tegu on pisikese vintage-stiilis sünnipäevatoaga, kus pole tulede ja viledega plastmassist mänguasju. Hästi hubane, armas ja pastelne koht, mistõttu Kolmas leidis, et tegu on tüdrukute mängutoaga ja see oli ka põhjus, miks ta ei tahtnud seal sünnipäeva pidada. Asja ei teinud paremaks ka see, kui tal sõbrad kutsed kätte said ja peokohta samuti tüdrukute mängumaaks või lilletoaks nimetasid.

Vaatamata eelarvamustele ei öelnud aga mitte ükski laps kohapeal, et tegu on plikaliku mängutoaga, oh ei, poisid serveerisid puidust torte, tegid nukuteatrit ja julgemad kandsid kostüümikapist leitud kleitegi. Kõigil oli lõpuni välja lõbus ja Kolmas leidis pärast pidu, et see oli parim sünnipäev üldse ning järgmine võiks ka Roosistuudios tulla.seitseÕnnelik sünnipäevalaps

Sünnipäev tõestas ka mulle endale, et lastel ei ole vaja tohutult ruumi, atraktsioone, mänguasju ning tulesid ja vilesid, et neil tore oleks. Piisabki ühest puidust kohvikust, võimalusest teha teatrit või mängida lauamänge ning laste loovus teeb ülejäänud töö ise ära. Roosistuudios lapsed päriselt mängisid omavahel, mida oli tore kõrvalt vaadata, sest ma arvasin, et nad ei oska seda enam.seitse 2Kui algas teatritükk ja enamus kogunesid ühte ruumi seda vaatama, mahtusid ära küll. seitse 3Vahepeal leiti aega kaardimängudeks.mdeJärjekordne etendus, kuhu kaasati ka publik.

Kohalikele lugejatele soovitan sünnipäevatuba soojalt ja üldse mitte ainult tüdrukute sünnipäevade pidamiseks, mängutoas on lõbus ka poistel. Ütlen seda seetõttu, et Roosistuudio perenaise sõnul on ta varemgi kuulnud arvamust, et tegu on tüdrukute peoruumiga, aga kinnitan, et see ei ole nii. Saladuskatte all ütlen ka seda, et Roosistuudio pisikesed ruumid on kummist ja mahutavad palju rohkem lapsi kui 12, ainult et kõrvadel võib valus hakata …

Mul on tegelikult hea meel, et lapsi oli pea 2 korda rohkem kui 12, melu oli omajagu ja Kolmas sai endale vägeva sünnipäevapeo, või isegi -nädala, sest järgmisel päeval, kui ta sai päriselt 7, sõitsime perega juba mitmeks ööks Pärnusse, nii et pidu kestis tal nädala lõpuni ja sellest kirjutan ka millalgi pikemalt.

Lõpetuseks veel üks muhe pilt Kolmanda sünnipäevapeolt:cofÜtlesin ju, et Roosistuudios on poistel ka lõbus …

Kuidas maalaps sõitis koos sõpradega Lohesabasse sünnipäeva pidama

Meie esiklaps sai vahepeal kümneaastaseks ja seda tähistasime Lohesaba seikluslinnakus nagu Esimene soovis. Selles ei oleks vast midagi erilist, kui me ei elaks Lohesabast ligi 100 km kaugusel …

Kui alustada algusest, siis juba eelmisel aastal lubasime pettunud värskele üheksa-aastasele, et tema järgmine sünnipäevapidu toimub ja saab olema just selline nagu tema soovib. Pettunud oli ta seetõttu, et pidi sünnipäeva ajal Soomes olema ja see polnud esimene kord, nii et ühe ägeda sünnipäeva oli ta nüüd igati ära teeninud, aga me päris sellega ei arvestanud, et tema soov on seda pidada oma lemmikus mängutoas, Lohesabas. Esimese raksuga ütlesingi talle, et ärgu nii utoopilisi soove ka esitagu, kuid hiljem ideed seedima hakates ei tundunudki see enam nii utoopiline.

Kuni sain esimesed hinnapakkumised bussi tellimisele – 360 eurot ja peale. Matsin idee mõneks ajaks maha, aga siis vähendasin kohtade arvu, lühendasin marsruuti ja kaotasin vahepeatused. Pärast seda numbrid muutusid ja kõige parema pakkumise tegi Virumaa Hansabuss oma 27-kohalisele bussile. Ma bussi kohta muud ei teadnudki, kui kohtade arvu, vabalt oleks võinud Ikarus meile järele tulla ja seda hakkasingi õhtul enne väljasõitu kartma – et tuleb üks vana buss, millel konditsioneeri ei ole ja mis kuumalaine tõttu poolel teel otsad annab. Õnn oli siiski meie poolel ja ilusat punast Ikarusi nägime vaid Iveco Feniksbusi aknast, kui me juba Tallinnas olime. davBussi leidmisest palju raskem oli Esimese sõprade vanemate kontaktide leidmine. Tema tehtud nimekirjast olid minu jaoks enamus lapsi võõrad, nende vanematest rääkimata. Tema jälle ei teadnud päris mitme paralleelklassi lapse perekonnanime. Katsu sedasi kutseid saata, eks.

Aega läks, aga tema klassikaaslaste vanemate nimed sain e-koolist kätte, osade e-mailid olid mul vanast ajast olemas, osad vanemad otsisin Facebookist üles ja suureks abiks oli tuttav paralleelklassi poisi ema, kes otsis e-koolist oma lapse klassikaaslaste vanemate nimed välja, et jõuaksin kuidagi ka nendeni.

Paraku kõiki nimekirjas olnud lapsi ma kutsuda ei saanud, sest esiteks oli kohtade arv piiratud, teiseks oli vanemaid, kellel polnud ei Facebooki kontosid ega muid avalikke kontaktandmeid, et oleksin nendega kuidagi ühendust saanud ja kolmandaks ütlesid mõned nii hilja oma tulemise ära, et polnud enam aega saata kutseid järgmistele lastele. Viimasel hetkel said siiski peaaegu kõik bussiistmed täidetud nii tuttavate laste kui ka kutsutud laste väikevendade näol, vaid üks koht jäi tühjaks, nii et lõpp hea, kõik hea.Hansabuss 2.jpgKuna buss ei olnud suur, siis sai see meid otse Lohesaba ukse ette viia ja sealt edasi vajusime juba kahekümneviiekesi garderoobi sisse. Ettenägelikult olin võtnud kaasa sokke, sest palavate ilmadega pole need tavaliselt jalas ega meeles, kuid ma ei olnud arvestanud sellega, et Esimese sõprade jalad ei pruugi olla tema omaga samas suuruses. Üks poiss sikutas number 36 sokke ikka oluliselt suurema jala otsa, aga hakkama sai ja keegi paljasjalgseks ei jäänud. Kui ma poleks varusid kaasa võtnud, siis oleksime saanud ka kohapealt Suva sokid soetada, seda loomulikult lohe pildiga. IMG_20180726_133719.jpgLapsed olid kohale jõudes väga elevil, kõik tahtsid ruttu käepaelad külge saada ja mängima joosta. Ma arvasin alguses, et käiku läks 21 käepaela, kuid peo lõpu poole selgus juhuslikult, et lapsi oli hoopis 22. Maha me siiski kedagi jätnud ei oleks, hiljemalt bussis oleks numbrite anomaalia välja tulnud

Kui me, täiskasvanud, viimaste hulgas seikluslinnakusse jõudsime, siis oli valdav enamus lapsi oli juba kadunud, nende selja- ja õlakotid olid seina ääres hunnikus ning Esimesele kingitud ümbrikud olid politseijaoskonnas. Vähemalt turvalises kohas, eks! Selle olukorra sai Silver kiiresti kontrolli alla ja edasi läks Limpa peomajas laua katmiseks.sdrcofAlguses plaanisin toidukraami ise kaasa võtta, sest niigi suurte kulude juures pole kokkuhoid mingi koonerdamine, kuid sedasi tundus asi liiga keeruliseks minevat. Oleks veel, et oleksime oma autoga läinud, aga bussiga …

Toitlustuse hinna osas tuli Lohesaba vastu ja lauale läksid tavamaksumusest pisut soodsamalt kaks erinevat salatit, viineripirukad, lihapallid, puu- ja juurviljavaagen ning mitu kannu sidrunivett. Viimased pandi lauale peomaja hinna sisse kuulunud Limpa limonaadide asemel, sest neid ma ei soovinud.cof Limpa limonaadide asemel saatis A. Le Coq lastele hoopis kaks kasti Limpa vesi+mahl kõrrejooke, mis läksid seltskonnale sedasi peale, et ühtegi pakki me koju kaasa võtta ei saanud. Tean ise, et võrreldes teiste kõrremahladega on need lahja maitsega ja üldse mitte magusad, kuid möllamisest higised lapsed ei kurtnud. Järelikult oli neil tõesti janu, mitte ei lürbitud neid vaid maitse pärast. Maitse osas eelistati tegelikult mustika kõrrejooke, kuid nagu ütlesin, siis alles ei jäänud midagi ehk vaarikamaitselised läksid ka kaubaks.

Kuigi ma muidu kõrrejooke ega üldse mahlajooke ei osta, siis sünnipäevalauale, eriti Limpa peomajja, sobisid Limpa vesi+mahl kõrrejoogid hästi. Laste jaoks olid need palju erilisemad ja kutsuvamad kui kannuveed, aga samas pole nendes lisatud suhkrut, mis niigi pööraseid lapsi veel pöörasemateks muudaks.

Üllatusena oli laual ka kast Aura kiivi-ananassi-mangosmuutit, mis janukustutajatena asja ette ei läinud, aga kõhtu nendega siiski täideti, sest vähemalt kolm pakki joodi tühjaks. Või siis söödi, sest smuuti on rohkem ikka söök, kusjuures praeguste palavate ilmadega väga hea söök.

Söögist rääkides, siis otsa said vaid viineripirukad ning puu- ja juurviljad, veidi rohkem söödi ka lihapalle ja makroone, kuid salateid vaid nokiti ja tordist jäi ka pool alles. Kuna meie väljasõit oli seitsmetunnine, siis üritasin lapsi sööma panna, et keegi hiljem tagasiteel näljast nõrkemas ei oleks, kuid toidukraam siiski oluliselt ei vähenenud. Võiksin juba õppida, et lapsed sünnipäevadel suurt midagi ei söö, isegi sunniviisiliselt mitte.IMG_8507Ka tordi plaanisin alguses ise teha, kuid hakkasin kahtlema, et see sõidu vastu peab ja pealegi ei oska ma ägedaid torte teha. Pika bussisõidu tõttu loobusin ka mõttest tellida äge tort Rakvere Pihlakast. Kui aga hakkasin Mustamäel asuvaid kondiitreid otsima, siis avastasin, et seal on samuti Pihlaka kohvik, mis jääb Lohesabast vähem kui kahe kilomeetri kaugusele ja kuna traditsiooniliselt on laual olnud just Pihlaka kohupiima-vaarika-martsipanitort, siis avanes sedasi võimalus traditsiooni jätkata. Lisaks võtsime juurde makroone, mis koos tordiga jäidki sünnipäevalaual ainsaks magusaks suutäieks.

Silver käis Pihlaka kohvikus asjadel järel Välk elektritaksoga, mis oli esimene variant, mille guugeldades leidsin. Muide, taksojuht oli nii abivalmis olnud, et läks omal algatusel Silveriga kohvikusse sisse ja aitas karbid autosse tassida, mis on minu arvates väga kiiduväärt tegu. Tordikarp osutuski tohutuks, nii et abikäsi uste avamisel kulus täitsa ära.Pihlaka makroonidKui ma kaameraga makroonideni jõudsin, siis kahest karbitäiest oli just nii vähe alles. Mitme lapse jaoks olid need täiesti uudsed maiustused, aga oli ka neid, kes “oo, makroonid” saatel neid isukalt haarasid. Pakkusin Pihlaka makroone enda sünnipäevalgi, kuid hoidsin neid enne serveerimist külmikus ja külalised said täiesti vale maitseelamuse – makroonid olid nii kõvad, et krõmpsusid hamba all. Keskööks muutusid need taas mõnusalt pehmeks, siis viimaste külalistega sõime ja kiitsime. Silver aga jäi sellest hetkest ilma, mistõttu sai tema õige makroonielamuse alles nüüd.

Mul küll võrdlusmoment puudub, sest vaid Pihlaka makroone me söönud olemegi, aga mulle need meeldivad, eriti pistaatsia- ja kohvikreemi omad, sidrunikreemi omad samuti ja ega jõhvikakreemi omalgi midagi häda ole. Kõik need maitsed olid sünnipäeval esindatud ka.

Tordi tellisime erikujulise ja näidisteks saatsin internetiavarustest leitud kosmosesüstiku-tordi pildid, mis erinesid üksteisest väga suurel määra ehk põhimõtteliselt andsin Pihlakale kujunduse osas vabad käed ja see tähendab, et tordi välimus tuli meile kõigile üllatusena. Suurima üllatusena tuli muidugi sünnipäevalapsele, kes soovib tulevikus kosmonaudiks saada. Pihlaka sünnipäevatort kosmoselaevPihlaka kohupiima-vaarika-martsipanitort on juba aastaid mu lemmik ja ma pole pidanud kunagi pettuma. Ka seekord oli tort parajalt mahlane magushapu kooslus ja kuna keegi oma tükki alles ei jätnud, siis eeldan, et maitses ka nendele lastele, kes torti võtsid. Kes magustoitu ei tahtnud, need kannatasid kohustusliku rühmapildi osa ära ja jooksid seikluslinnakusse tagasi.sünnipäev lohesabasIMG_8713Nii palju küünlaid pole enne tordil näinud, täitsa tõsiseks võtab kohe see vanemaks saamise värk.

Kusjuures küünaldega läks meil sedasi, et unustasin need ise ära ja sain Lohesabast teistest külalistest jäänud variante omavahel komplekteerida. Keeruline oli vaid nende põlema saamine, sest mitte kellelgi külastajatest ega personalist tuld ei olnud. Leidsime kollektiivselt, et see on tegelikult väga positiivne, et keegi ei suitseta, kuid küünlad tuli endiselt kuidagi põlema saada. Tänu abivalmile personalile, kes läks tikke lõpuks juba kõrvalasutusest otsima, saime küünlad põlema, nii et sellega läks ka hästi.

Kuna sünnipäevatoas oli oluliselt jahedam kui seikluslinnakus, siis me, täiskasvanud, väga väljas ei käinudki. Lapsed jälle ei käinud palju sünnipäevatoas, jooksid läbi vaid joomise pärast ja kannatasid ära sundsöömise, aga muidu möllasid igal pool mujal. cofTäielik hitt oli endiselt Lohesaba telestuudio, kus käis korralik meeskonnatöö – kes oli uudisteankur, kes istus puldis, kes oli ilmapoiss, kes edastas reportaaže. Seisin pikalt ja vaatasin, kui tõsimeeli poisid teletööd tegid ja uudiseid välja mõtlesid, tüdrukud olid vähe tagasihoidlikumad ja vaatasid asja kõrvalt.cofOmaette hitt oli muidugi ka mängude tuba, esimesed maadeavastajaid jõudsid kiiresti sinna, aga oli ka üks õnnetu poiss, kes umbes 15 minutit pärast saabumist tuli sünnipäevatuppa ja ütles, et ta kodus pildi peal nägi, et siin on mängukonsoolid, aga ta ei leia neid üles. Täitsa mõistan teda, sest me esimese külastuse ajal avastasime ka nurgataguse ruumi puhta juhuslikult tükk aega pärast saabumist. Lihtsalt ei osanud igale poole kohe vaadata.IMG_20180726_140635.jpgÕnneks ei muutunud mängukonsoolid põhiliseks ajatäiteks, sest Lohesabas on ikka palju muud ka teha. Näiteks Limpa peomaja all asuvast labürindist punasilmset lohet otsida või lohepüüdja õudses majas mängida. Isegi Silver kasutas võimalust ja puges teise korruse avast tondilossi, et esimesel korrusel pildistavat mind ehmatada. Sai sellega täitsa hakkama, sest ma tõesti ei osanud oodata, et mingi perv keegi mind seal selja tagant haarama hakkab. sdrmdeMinu jaoks on lohepüüdja maja äge, aga pisemate jaoks on see tõesti hirmus. Õe neljaseks saav poiss tuli vaid uksest sisse ja edasi enam ei julgenud, sama lugu oli labürindiga. Alles oli meie Neljandal sama seis, aga vahepeal on ta ikkagi nii suureks ja julgeks kasvanud, et käis nüüd isegi üksinda lohepüüdjale otsa vaatamas, kuid labürindis tuleb tal veel kätt hoida. Temaga samal päeval sündinud tüdruk tuli ka veel käe otsa ja väriseva jalaga käis vaatas lohe üle. IMG_20180726_171550.jpgEga tegelikult ei olnudki Lohesabas kohta, kus möll ei oleks käinud. Lapsed aina lasid politseijaoskonnast telestuudiosse ja sealt omakorda ronimis- ja hüppamisalale või tondilossi, siis jälle telestuudiosse või tegid möödaminnes diskot ning lõpetasid taas vangikongis ja nii edasi.politseijaoskondcofcofcoflohesaba diskolohesaba disko 2politseijaoskond 2IMG_8531Kui kell sai 17.00, siis pidime Limpa peomaja üle andma, aga oleksime võinud jääda niisama seikluslinnakusse kasvõi sulgemiseni mängima (tavapraktika, mitte mingi erivõimalus mulle), kuid kuna olime kaugelt ja vanematele sai lubatud, et kell 19.00 oleme Kadrinas tagasi, siis näpistasime endale vaid pool tundi mänguaega juurde. Olime ka pool tundi varem kohal, nii et lapsed said kokku neli tundi mängida, kuid ka sellest jäi neile väheks.

Iseenesest ju väga soodne pakkumine, kui soodusajal maksab Limpa peomaja kolmetunnine kasutus koos 20 käepaelaga 69 eurot ja pärast seda võivad lapsed jääda edasi mängima. Võrdluseks võin tuua ühe Rakvere popima (ja palju lahjema) mängutoa, kus sünnipäevatoa kolmetunnine kasutus maksab soodusajal samuti 70 €, kuid selle hinna sees on 15 last ja mingit niisama mängima jäämist pärast peo lõppu seal ei ole.

Kui tahaksin oma lapsed seal niisama neljaks tunniks mängima viia, siis maksaksin üldse 64 €. Ma ikka ei saa sellest röövimisest üle ega ümber. Pole siis ime, et me käime lastega Lohesabas mängimas, kui seal maksab päevapilet meile 13.80 €, seda siis tänu Perekaardi olemasolule, aga isegi tavahinna puhul võiksime seal lastega neli tundi või kaks korda kauem olla vähem kui 23 € eest. On vahe sees, eks.

Ka võrdsete hindade juures oleks tegelikult vahe sees, sest Lohesaba lihtsalt on palju ägedam. Ma arvan, et ma ei pea seda siin pikalt sõnadesse panemagi, esiteks olen seda siin juba korduvalt teinud ja teiseks see, et me Lohesabasse nii kaugelt sünnipäeva pidama sõitsime, räägib rohkem kui tuhat sõna. Ma olen varem mõelnud, et kui elaksime Tallinnas, siis peaksin laste sünnipäevasid seal, aga tuleb välja, seal pidamiseks ei olegi vaja Tallinnas elada.lohesaba keskväljakKuigi lastel jäi neljast tunnist väheks, väsisid nad siiski nii palju ära, et tagasiteel pooled tukkusid ja pooled vaatasid vaikides aknast välja. Üks eriti väsinud reisisell:IMG_20180726_184330.jpgMa kahjuks ei vaadanud ega küsinud bussijuhi nime, kuid kiidan väga tema sõidustiili. Tundsime, kuidas juht arvestas sellega, et ta sõidutab bussitäit lapsi, manöövrid olid kõik väga ettevaatlikud ja sujuvad, pikivahed korralikud, ei mingit kiirustamist ega rapsimist. Lisaks oli ta väga rahulik ja muhe, kannatas ära lärmaka sõidu Tallinnasse ja võttis väga rahulikult ka neid pissihädasid, mis tekkisid kohe pärast Lohesabast lahkumist.

Kui ma kunagi peaksin veel midagi sellist korraldama, siis ideaalis sama bussi ja sama juhiga. Teine saab vähem kui kahe aasta pärast kümneseks ja kui ta soovib, siis tuleb ka tema sünnipäev Lohesabas, sest lapsi tuleb ikkagi ju võrdselt kohelda, nii et võib-olla ei peagi kordust kaua ootama.

Niisama Lohesabasse mängima läheme vahepeal kindlasti veel ja veel ning mul on võimalus saata sinna ka kolm lugejat oma peredega. Loosin 8. augustil blogi ja Facebooki postituste kommenteerijate vahel välja Lohesaba seikluslinnaku perepääsmed, mis on päriselt perepääsmed ehk kehtivad ka siis, kui teil on lapsi kahe või kolme asemel kasvõi kaheksa. Mitu last teil peres on ja kas kõik läheksid Lohesabasse mängima?

8.august: Palju õnne, Mariann, perepääse on sinu! Teised kaks perepääset läksid loosi Facebookis. Võitjatega võtan ühendust.

Mulle tundub, et seal võiks hetkeks põnev olla isegi päris teismelistel ja kui enam põnev ei ole, siis saab vajuda kohvikuala diivanisse ja kaduda pilguga raamatusse või telefoni. Sama saavad teha lapsevanemad, sest seikluslinnak on piisavalt turvaline, et lasta seal lastel omapead tegutseda.

Muide, Lohesabas on augusti lõpuni tööpäevadel vahemikus 10.00-14.00 Lavazza kohv, Schlürf tee ja Premia jäätised 20% soodsamad. See soodustus kehtib ka jäätisekokteilidele ja smuutidele.

Üldse on Lohesabal käimas praegu päris mitu kampaaniat:

  • 2000 Facebooki sõbra täitumisel läheb samuti loosi kolm perepääset, aga seda koos jäätistega.
  • Augusti esimesel viiel päeval ostetud Lohesaba piletite vahel loositakse välja Pirita seikluspargi kinkekaardid. Täpsem info siin.
  • Fotomäng, kus enim hääli saanud pildi omanik võidab sünnipäevapeo kümnele Elamusgolfikeskuses ja Lohesaba lemmik saab endale 5 seikluslinnaku päevapiletit. Osalemiseks tuleb augustis Lohesaba külastada, seal endast vahva pilt teha ja see Lohesabale saata. Pildid pannakse üles 1. septembril, nii et kõigil on võrdselt aega hääli koguda.

Lisaks on neil seal praegu lahedad suvelaagrid. Ikka kohe päriselt lahedad. Huvi pärast vaatasin neid ja hakkas kohe kahju, et enda lapsed ei saa näiteks robootika või kino ja animatsiooni vahetuses osaleda.

Lõpp läks nüüd väga Lohesabaseks (kellel  aga väheks jäi, siis lugege vana postitust, kus rohkem erinevaid pilte), kuigi tegelikult on peategelane siiski meie kümneaastane, kes oma sünnipäeva just seal pidada soovis. Tähtis on see, et tema sai ägeda sünnipäeva, mis kompenseeris märkamatult möödunud sünnipäevad ja jääb talle alatiseks meelde. Loodetavasti tema sõpradele ka, sest kui sageli nemadki sellistel sünnipäeva-väljasõitudel käivad. Kõige toredam on see, et tulla sai ka tema parim sõber, kes kooliaasta lõpus Kadrinast ära kolis. Tema tuli juba päev varem kohale ja lahkus sünnipäevale järgnenud päeval ehk poisid said kaks ööpäeva koos olla ja see oli Esimese jaoks väga oluline.

Tore on veel see, et väljasõit ja sünnipäevapidu möödusid igasuguste viperusteta. Ma loodan. Kadrinasse tagasi jõudes panid lapsed kõik erisuundades ajama, vaid mõned üksikud jäid vanemaid ootama. Kuna keegi ühendust ei võtnud, siis vast jõudsid kõik ikka koju. Meie aga läksime edasi vanemate juurde afterpartyle, sest meil oli lihtsalt nii palju söögikraami üle, et tundus hea mõte sellega otse Lehtse sõita. Seal said lapsed veel paar tundi õues möllata ja meie aiamajas hinge tõmmata. IMG_20180726_201511.jpg

Ps! Postitus ei ole sündinud koostöös kellegagi, sest see oleks sündinud nagunii. Küll saame olla tänulikud Lohesabale ja Pihlaka kondiitrile soodsama sünnipäevalaua eest ning A. Le Coqile kingituseks saadud Limpa vesi+mahl kõrrejookide ja smuutide eest. Aitäh!

Igapäevane, mida ei juhtu iga päev …

View this post on Instagram

Mul oli tänaseks igasuguseid plaane, sest 30 ei saada iga päev, aga nende plaanidega läks nii, et need jäidki plaanideks. Tänase ööpäeva sisse on mahtunud okset, lahti pakkimist, sisse seadmist, halba tuju, koristamist ja väsimust ehk hulgaliselt argielu, aga ka lilli, naeru, Daimi-torti ja tundide viisi laupäevaste piltide sorteerimist, sirgeks keeramist ning imetlemist. Ma ei imetlenud siis kvaliteeti, vaid inimesi – talutüdrukuid ja põllumehi, nii neid, kes olid end tõelisteks põllumeesteks riietanud kui ka neid, kes ongi tõelised põllumehed ega vajanud kostüüme. Kõik nägid väga vahvad välja ning laupäeva õhtu nende inimeste keskel oli nii eriline ja tore, et sellest pole midagi, et tänane päev tubaselt, perekeskselt ja tavaliselt möödus. Tegelikult on ka selles oma erilisus … et mul on Silver, kelle kõrval olen pea poole oma elust veetnud ja kellega oleme loonud oma mõnusa pere ning tavalise elu, millest enamat ma täna soovida ei oskakski. #30 #sünnipäev #minupere #argipäev #mulonkõikolemas

A post shared by Liivi (@kuussidrunit) on

Alustan taas Instagrami postituse jagamisega, mille kavatsen veidi pikemalt lahti kirjutada.

Minu sünnipäev algas juba kuupäeva esimesel tunnil, kui laps tuli meie tuppa teatama, et ta oksendas. Me olime Silveriga mõlemad läbi, mina peamiselt nädalavahetusest ja pikast sõidust, tema lisaks tervest maikuust, seetõttu ütlesin talle, et ma tegelen sellega ise, ta magagu edasi. Kui mul oli kulunud juba rull majapidamispaberit ja lõpp endiselt ei paistnud, siis tuli ka tema appi. See oli tõeline katastroof, mida lõpuni korda ei saanudki, sest toda haisvat kraami voolas ka uksepaku ja põrandalaudade vahele.

Tund aega hiljem ärkasime uuesti sügavast unest, sest laps oksendas tema voodi juurde asetatud ämbri kõrvale ehk jälle laudpõrandale ja taas ulatusid pritsmed meetri kaugusele. Kolmandat korda oksendas õnneks vetsupotti ja järgmine laps, kes hommikut oksendamisega alustas, tegi seda köögis kraanikaussi, sest ta parajasti ootas seal, et ma talle kraanist vett laseksin. Tõdesin, et ka pesamuna on meil ikka suureks kasvanud, esiteks ulatas ta kraanikausini, milleni veel eelmine suvi ei ulatunud ja teiseks hoiatas ta mind saabuvast olukorrast ette ning lahendas selle igasuguse liigse draamata. Paneb lausa heldima.

Ma ei tea, kas vanad lugejad mäletavad, et meil ei olnud siin Soome elamises oma vetsu, vaid jagasime esimese korruse oma naabrimehega? Igatahes nüüd on meil selline luksus nagu enda vets. Eelmisel suvel ei julgenud lapsed öösel ise vetsus käia, sest alumisele korrusele on siit tõesti pikk ja pime maa. Väiksemad ei julgenud ka päeval üksi alla minna ja isegi, kui oleksid julgenud, siis sel ajal olin veel mõlema pepupühkija, mistõttu pidin ikkagi kaasas olema. Nüüd on see minevik ja ma ei pane tähelegi, kui lapsed päeval või öösel vetsus käivad.

Ruumist, kus kuningadki jala käivad, mul ühtegi pilti ei ole ja ega seal midagi näidata olegi, kõik on võrdlemisi vana, aga õnneks siiski viisakas. Paraku dušinurgale sinna ruumi ei jagunud ja pesemas peame käima endiselt keldris. Kuna Silver käib töö juures duši all, siis pole ta keldris sügisvaheajast alates käinud, mis tähendab, et vahepeal pole seal koristatud ka, nii et enne pesema minemist tuli seal esmalt korda luua. See on veel väike asi, sest enne pesu pesemist tuleb uus pesumasin osta. Vana andis vahepeal täielikult otsad, mis Silverit ja naabrimeest iseenesest ei sega, sest nad saavad oma pesu töökojas pesta, aga mind küll, seega tuleb enda kulu ja kirjadega siia uus masin soetada.

Otsisin täna häid lahendusi meie elamisse pesemisvõimaluse loomiseks ja enda arvates isegi leidsin sobiva, kuid Silver tuli koju ja purustas kõik mu lootused, kui ütles, et lastetoas oleva kraanikausi äravool ei toimi. Dušikabiini ei tahtnud ma muidugi lastetuppa paigaldada, vaid teisele poole seina, kus on kasutu hiiglaslik katusealune, millest oleks saanud näpistada nurgakese nii kabiini kui ka pesumasina jaoks, ukski oleks kohe olemas olnud, aga nüüd jääb see ikka kasutu katusealuse ukseks.

Katusealustest rääkides, siis üks on mul just selja taga ja sellel on teisel pool seina meie kööginurk. Hea tahtmise korral saaks ehk seda kooslust ära kasutada, aga selleks peab tõesti hea tahtmine olema, sest torud pole teps mitte vaheseina juures.  mdeAinus pilt, mille enda 30. sünnipäeva viimastel minutitel tegin ja seda ka selleks, et näidata pimeda katusealuse klaasiga ust, mille ees ma istun. Silveri arvates kõige kõhedam koht, aga minul oleks kõhe just siis, kui ma oleksin näoga ukse poole ja silmaksin läbi klaasi paistvat pimedust. Nagu näete, siis toas on nii külm, et mul on kirjule kleidile kirju kardigan peale tõmmatud ja selle kombo olen omakorda voodikatte sisse mässinud. 

Minnes nüüd tagasi tänasesse päeva, täpsemalt selle lahti pakkimise osa juurde, siis tahan jälle kiita meie põhjatut autot, sest see kõik mahtus meie Chrysler Voyageri ära: sdrPilt ei anna ehk päris täpselt edasi, kui palju seda kõike tegelikult oli, aga kui me tuppa tassitud kraami vaatasime, siis imestasime isegi, et kuidas see kõik küll autosse ära mahtus. Ja see pole tegelikult veel kõik. Esimesele korrusele jäi kartulikast ja suur kott jalanõudega ning autosse kaks paari rulluiske. IMG_20180604_193327.jpgcofAlumine rotipuur on 50 cm sügav ja 80 cm lai, lisaks ka päris kõrge, mistõttu oleks see koos rottidega liiga palju ruumi võtnud. Läksime hoopis seda teed, et pesime suure puuri puhtaks, toppisime sinna 5 kotitäit asju ning matsime selle pakiruumi teiste kottide alla. Rotid võtsime pisema puuriga salongi ning autokülmiku, mille koha rotid ära võtsid, asetasime puuri peale.davPakiruum on asju maast laeni täis, salongis sees nii hull olukord ei olnud, lastele jäi isegi jalasirutamisruumi.

Ühesõnaga võtsime kaasa pool elamist ja see kõik tuli siin lahti võtta ning ära paigutada. Eile otsisime välja vaid voodiriided ja hambaharjad, midagi enamat ei jaksanud me kumbki teha. Isegi mitte vanainimeste asja. Ma viisakusest küll pakkusin Silverile, et kui ta tahab, siis tal on viimane võimalus nii noore naisega olla, aga tema leidis, et ta pole kunagi 30aastasega olnud ja eelistas seda ootama jääda. Mulle sobis.

Täna läks vähemalt nii hästi, et Silver jõudis juba kella 19 ajal koju. Seda puhtalt seetõttu, et nad poleks objekti täna nagunii valmis saanud ning siis ei näinud nad poole ööni rabamisel erilist mõtet ka. Alustasid nad juba kella 6 ajal hommikul, nii et võisid “varem” koju jõudmist lubada küll. Minu jaoks tähendas see seda, et mulle toodi lilled ja külmutatud Daimi-tort, sest see on parima hinna ja kvaliteedi (maitse) suhtega. Külmikus oli meil vahuvein ka, aga seda ma ei julgenud avada, sest see polnud Martini ega mingi muu Asti. Nii me külmutatud tordi kõrvale Coca-Cola klaasidest vahuveini ei joonudki, kuid pidulikkus ei kadunud siiski kuskile. Sest seda lihtsalt ei olnudki.

Kui Silver poleks koju lilledega tulnud, siis ma poleks isegi aru saanud, et mul sünnipäev on. Lihtsalt niivõrd tavaline ja argine päev on olnud, kui mitte arvestada oksendamisi ja järjekordset õpetaja Nääri helistamist … need õnneks igapäevased ei ole.

Kuna sünnipäev sai juba laupäeval ära tähistatud, siis tänane päev masendavalt ei mõjunud, las ta oli igapäevane. Muidugi oleks võinud tänase sisse mahtuda 30 km rulluisutamist, väljas söömine, mõni tore tegevus, et kokkuvõttes oleks päevast jäänud tore mälestus, aga jään siis mäletama rohkem laupäevast tähistamist ning omaette mälestuseks jääb ka see postitus. IMG_7621Minu kahekümnendate ärasaatmisele ei jõudnud 9 inimest ja koos minu tuppa unustatud vennaga on pildilt puudu 10 inimest. Sellest on kahju, et kõik ei saanud kohale tulla, kuid laupäevast meeleolu see õnneks väga ei muutnud ja ega nad pildile enam mahtunud ei olekski. Ägedad on nad kõik, nii pildile jäänud kui ka pildilt välja jäänud.

Mul ja väidetavalt ka kõigil teistel oli tore. Tõesti oli. Kuigi Silver hoidis mu plaanidest kuuldes peast kinni, siis tegelikult nautis ka tema seda õhtut ja oli järgmisel päeval isegi õnnetu, et ta ei jaksanud lõpuni üleval olla ning kahe lapsega varem magama läks. Pesamuna ei pidanud samuti lõpuni vastu, tema saatsin mingi aeg Silveri kõrvale ära, aga Teine saatis koos minuga veel viimasedki külalised koju.

Viimasteks olid idavirukad, kes meilt 2017. aasta veebruaris vana Voyageri ära ostsid. Tookord sai lubatud, et läheme neile külla, selle aasta kevadel lõpuks jõudsime ka nii kaugele ning endiselt oli nende seltskonnas tunne nagu me oleksime vanad sõbrad. Kuigi me olime vaid kolm korda kohtunud, tundus nende sünnipäevale kutsumine nii loomulikuna ja nende kohalolek tundus veel loomulikum. Lahe, eks!? Müüsime auto ja saime ostjate näol endale toredad sõbrad, kes muutsid ka mu sünnipäevapeo toredamaks. Nad meeldisid väga mu vanematele ja vastupidi, suurema osa ajast nad jutustasidki üksteisega ning juhuslikult said ka viktoriinis võrdse arvu punkte ja jäid esikohta jagama, nii et neil oli palju ühist.

Kõigil oli omavahel juttu ja möllamist nii palju, et planeeritud tegevused ja lastele loodud aaretejahid jäid korraldamata. Esimesest polnudki nii kahju, sest täpsusmängudeks soetatud noolemängu magnetnooled ei jäänud märklaua külge kinni ja sulgpalli reketid püüdsid palli kinni nagu pesapallikindad – mis mänge selliste praaktoodetega ikka mängida saab?! Täpsusviset pürgikasti?

Lastele loodud aaretejahi ärajäämisest oli küll kahju, sest esiteks nägin nendega palju vaeva ja teiseks oleks lastel olnud suur rõõm saada kaela šokolaadimedalid, aga mul ei olnud keset õhtut enam aega peita suurele territooriumile 21 vihjekaarti. Medaleid ma niisama jagama ei hakanud, kuid aareteks olnud üllatusmunad jagasin küll laiali ja lastele valmistas seegi juba rõõmu. Lapsed ise aaretejahist ilmselt puudust ei tundnud, sest nad leidsid endale suurepäraselt tegevust ja igavuse üle ei kurtnud keegi kordagi. Me isegi ei näinud neid eriti.

Viimased külalised läksid tegelikult pühapäeva hommikul ära, aga voodisse vajusid nad siiski enne idavirukate lahkumist. Kuna Silver võttis koristamise enda peale, siis pühapäeva hommikul tegin ma sõpradega veel viimased kohvid ja koogid ning edasi läksime juba koju pakkima.

Kokkuvõttes oli laupäev nii tore, et annab siiani tunda ja mul on hea meel, et otsustasin sellel aastal vananemist veidi suuremalt tähistada.

Teate, mille üle mul veel hea meel oleks? Kui te jälgiksite meid Facebookis ja Instagramis, et ma tunduksin koostööettepanekuid tehes vähemalt nii tõsiseltvõetav, et oleksin väärt eitavat vastustki.

Siin alles hiljuti tegin kahele ettevõttele ettepanekud, kellest üks ei vastanud isegi siis, kui saatsin mitu päeva hiljem järgmise kirja küsimusega, kas nad said esimese kirja kätte. Kui ma poleks pärast seda neilt uudiskirja saanud, siis oleksin arvanud, et kirjad läksid kaduma, mida pärast mulle väidetigi ja mida ma oleksin ehk uskuma ka jäänud, kui järgmises kirjas poleks omakorda öeldud, et omanik vastas mulle isiklikult eitavalt. Erinevalt uudiskirjast see omaniku kiri minuni ei jõudnud ning lõpuks selgus, et omanik tegelikul ei kirjutanudki mulle, aga teeb seda, kui koostöö osas ümber mõtleb. Minu jaoks oli see nii veider ja ebameeldiv kogemus, et mul kadus igasugune soov nende pakutavat teenust tarbida.

Kui antud ettevõte poleks viimasel ajal iga teise blogijaga koostööd teinud, siis ma seda nii isiklikult ei võtaks, aga praegu jäi küll tunne, et blogijana olen ma nii väärtusetu, et mu ettepanekule ei vaevuta isegi eitavalt vastama. Teine ettevõte küll küsis alguses lisainfot, kuid pärast seda kadus ka tema ega vastanud isegi siis, kui palusin teada anda, kui vastus on eitav, et saaksin soovitud tooted ära tellida. Pettusin ja tellisin need tooted mujalt kallima hinna eest.

Kõigi jaoks ma muidugi nii mõttetu ei tundu, eriti siis, kui ma ei küsi midagi endale, vaid teile, aga mõnikord tahaks miskit endale ka, mis siis, et ma ei ole staarblogija.

Ma ei oota, et mind hakkaksid jälgima inimesed, kes tegelikult mu blogi ei loe. Olen lihtsalt tähele pannud, et paljud, kes Facebooki postitusi meeldivateks märgivad, ei ole lehte ennast meeldivate hulka lisanud ning mingil põhjusel ei huvita meie pere Instagrami konto eriti kedagi.

Ühesõnaga, kui see tüli või häbi ei tee, siis oleksin tänulik ja motiveeritud iga uue ametliku jälgija eest nii Facebookis kui ka Instagramis. Teekside nii justkui hilinenud sünnipäevakingitusi, mis on tegelikult aasta läbi oodatud ehk ei tule kunagi liiga hilja ega vara. IMG_7709Muide, kingitustest rääkides, siis sain sünnipäevaks Kiviõli Seikluskeskuse kinkekaardi ega jõua ära oodata, millal saame seal ühe ägeda perepäeva veeta. Sellest rääkisime seltskonnas juba varem, et tahaksime minna ja see info pandi kõrva taha, nii et Kiviõli, siit me mingi aeg tuleme!