Teine osa

See postitus saab olema põhimõtteliselt järg eelmisele, (mille kommentaaridele üleeile pika hilinemisega vastasin). Oleksin võinud selle juba varem kirjutada, aga ma ei tahtnud, sest Silver oli vahepeal kaheksa täispikka päeva kodus. Kaheksa! Talle kulus see minipuhkus pika puhkuse eel ära ja mulle kulus samuti tema kodusolek ära, lastest rääkimata.

Tegelikult ei plaaninud ta nii kaua kodus olla, eelmisel esmaspäeval oli ta valmis Soome tagasi sõitma, kuid tal tõusis mõned tunnid enne laeva väljumist meeste palavik ehk kraadiklaas näitas 37,2 kraadi. Naistel on see tavaline kehatemperatuur, mehed aga niidab see jalust. Olgu, Silver seisis ikka püsti, kuid enesetunne ei olnud kiita ja mõte sellest, et pärast sõidab ta Soome poolel 39-kraadise palavikuga laevalt maha, hirmutas meid mõlemat, nii et ta otsustas lükata sõidu ühe päeva võrra edasi.

Kuna Silver on aus inimene, siis ta ütles oma otsesele ülemusele, et ta on igaks juhuks veel ühe päeva kodus, sest enesetunne pole hea ja kraadiklaas näitab 37,2 kraadi. Too mõistis teda hästi ja ta andis Silverile terve nädala vabaks – ülemus on ikkagi mees ja teab, mida selline palavik tähendab. Nali! Silver sai vabu päevi küll juurde, aga ainult seetõttu, et tal ei lubatud enne tööle tagasi minna, kui on negatiivne koroonatest ette näidata. Aitäh, covid-19!

Muide, ma lugesin, et koroonat levitavad naised, sest kas keegi teab mõnda meest, kes 37,2-kraadise palavikuga suudaks poes käia? No vot! See oli muidugi nali ja ma ka eespool lihtsalt lõõbin, pole olemas meeste palavikku, meestel on ainult nende nohu, mis nad voodisse aheldab. Hehee, see oli ka nali. Võib-olla.

Nali naljaks, ma päriselt olen tänulik, et covid-19-ga kaasnevad eeskirjad Silveri koju jätsid. Kogu see koroonateema on muidu igati häiriv, kuid varem ei seganud kedagi ei Eestis ega Soomes see, kui ta 39-kraadise palaviku või talumatu seljavaluga tööd tegi, mistõttu on vahelduseks tore tunda, et ta polegi nii asendamatu, et ei saa endale haiguslehte lubada. Sai küll, nüüd siis teist korda oma 18-aastase tööstaaži juures, esimene kord oli rohkem kui 12 aastat tagasi…

Igatahes, koroonatest oli negatiivne, Silveri sees vindus paar päeva miski muu ja reedeks oleks võinud ta tööle minna, kuid tavaliselt on see neil poolik tööpäev, mistõttu võttis ta selle päeva veel kosumiseks ja sõitis ära alles pühapäeval.

Nüüd on ta juba töölähetuses ja ka seda on covid-19 heas suunas mõjutanud, sest hotellitubades ööbitakse ühekaupa. Silver pole pidanud paar kuud kellegi norskamise pärast magamata olema… Ta ise norskab ainult siis, kui ta on tõbine ja nüüd kodus olles lasigi ta mitu õhtut kogu torustikust. Ütleksin, et südamest, aga kõla järgi oli tegu rohkem traktoriga. Õnneks kaob tema norskamine ära, kui teda küünarnukiga ribidesse togida, vaid ühel ööl ei jaksanud ma oma küünarnukki tõsta, ütlesin hoopis läbi une: “Keera end külje peale, muidu su mootor jookseb kokku.” Ta keeraski ja traktor jäi seisma. Ma ei tea, kust see tuli, aga hommikul ajas see mind väga naerma, sest see oli ühelt unesegaselt ajult päris ergas hoiatus.

Jättes norskamise osa vahele, siis ma nautisin seda, et Silver nii mitu ööd minu kõrval magas. Nautisin seda tegelikult isegi koos norskamisega. Silver jääb väga kiiresti magama, mina olen see, kes vaatab tavaliselt poole ööni lakke, eriti viimastel kuudel, aga nüüd sain vaadata hoopis teda ja see aitas uinuda. Tema lähedus ja tema hingamine… Ma pole pikka aega saanud nii hästi magada, aga see kestiski vaid seni, kuni ta kodus oli, järgmisel ööl magasin ainult kolm tundi. Ainult mõned nädalad veel, siis ta on jälle kevadeni mu kõrval ja saan terve talve maha magada…

Kui teha lühikokkuvõte sellest, mis tolle kaheksa päeva sisse mahtus, siis see oleks umbes selline: autoremont, saun, väljas söömine, ujumine, Pihlaka kaneelipõimik, päikesesüsteem, keldriboksi korrastamine ja talverehvide kättesaadavasse kohta paigutamine, koroonatest, kodu suurpuhastus, aknapesu, lauamängud, laste juuksur, teeõhtu sõbranna juures, vereproovi andmine, Pihlaka kaneelipõimik, autoremont, reede õhtu Loomapäästegrupi Erkoga, basseinipesu, küülikute aediku tühjendamine, auto suurpuhastus, saun, “Coco” ja pisarad. Viimased siis “Coco” pärast, ma nägin seda alles kolmandat korda, võttis silmad märjaks…

Nii, minnes nüüd järjejutu juurde, siis eelmises postituses mainisin, et lähen (ITK-sse) gastroenteroloogi juurde. Käisin seal ära ja lähen juba homme uuesti, “mõõka neelama” ehk gastroskoopiasse… Kui koroona midagi ära ei riku, siis detsembri alguses tehakse koloskoopia. Esimest ma väga ei karda, sest näppude kurku toppimine pole mulle iivelduse ajal leevendust toonud, see lihtsalt pole mind oksele ajanud, ent sooleuuringut kardan ma küll. Ma olen selle kohta ainult õuduslugusid kuulnud ja kuna mul on põhjust kahtlustada, et midagi mu sooltes on (ise panustan endometrioosile), siis narkoosita ma seda uuringut teha ei julge. Õnneks ei peagi.

Esimese visiidi ajal tehti ka vereanalüüs, mida ma ei osanud oodata, nii et ma võtsin veel eelmisel päevalgi topeltannuse rauda ja arvasin, et seetõttu tulevad numbrid palju ilusamad kui juulikuus Rakvere haiglas. Aga võta näpust, vaatamata sellele, et olin ligi kolm kuud söönud korralikus koguses rauda, oli hemoglobiin 123 (RH norm 120-155) pealt 120 (ITK norm 121-150) peale langenud, samas ferritiin oli 8,4 (RH norm 10-150) pealt 15 (ITK norm 13-160) peale tõusnud. Vähemalt näiliselt, ma ei olnud kindel, kui palju seal tegelikult midagi langenud või tõusnud oli, sest nagu ütlesin, siis ma võtsin veel eelmisel päeval topeltannuse rauda. Samas oli mul käsil tsükli 4. päev ehk olin eelnevatel päevadel kaotanud ca 110 ml verd (OrganiCupiga mõõtsin), nii et mõjutajaid tundus olevat.

Üldiselt tundusid mulle analüüsid korras, lisaks hemoglobiinile oli vaid hematokrit täpselt normi alumise piiri taga ja albumiin oli veidi üle normi, kuid kõik teised näitajaid jäid referentsväärtuste sisse.

Kuna hemoglobiini ja ferritiini tulemused tekitasid minus küsimusi, siis jätsin kõik toidulisandid menüüst välja ning käisin reedel Rakveres uusi analüüse andmas. Ma ei ütleks, et ma targemaks sain, sest 8-päevase rauapausi peale oli mu hemoglobiin tõusnud 129 peale… Ferritiin oli 13,3 ehk veidi väiksem kui ITK-s, aga siiski suurem kui Rakvere juulikuine number, nii et mingi edusamm on ikka toimunud.

Suurem edusamm on toimunud B12-vitamiiniga, mille puudust mul küll olnud ei ole, aga mida olen koos rauaga võtnud, sest see lihtsalt on toidulisandis sees. Selle tase on tõusnud 242 pmol/L pealt 445 peale, seega toidulisand ikka toimib, raua osas lihtsalt veidi tagasihoidlikumalt.

Kui ma juba rauda kontrollisin, siis lasin D-vitamiini ka uuesti üle vaadata ja seegi oli “edusammu” teinud. Täpsemalt ühe tibusammu ehk 59,20 pealt 60,33 peale (norm on alates 75 nmol/L)

Lugesin, et madal magneesiumitase teeb D-vitamiini tarbimise kasutuks ja ma olen üsna kindel, et mul on madal magneesiumitase, väidetavalt on see madal lausa kaheksal inimesel kümnest… Hakkasin küll hiljuti magneesiumiõli kasutama, aga jalakrambid ja “sipelgad” päris kadunud ei ole, seega on vara vist loota, et magneesiumitasemega on nüüd kõik korras.

Kas teadsite, et nii raua, D-vitamiini kui ka magneesiumi madal tase põhjustab jõuetust, lihasnõrkust, väsimust, keskendumisraskusi, motivatsioonipuudust, apaatsust, ärevust, närvilisust, depressiooni? Kui 80%-l inimestest esineb magneesiumipuudus, 75%-l on D-vitamiini defitsiit (ei ole vist ime, kui magneesiumipuudus ei lase D-vitamiinil imenduda) ja 30%-l rauavaegus, siis äkki ei vajagi pool elanikkonnast psühhoteraapiat, vaid hoopis toidulisandeid?

Kuigi mu ferritiini tase on hetkel nii RH kui ITK referentsväärtuste järgi normis, väidavad erinevad allikad, et normi alumine piir peaks olema hoopis 30 ug/L, ent rahule võiks jääda alles 50 ug/L juures ning kõige parem oleks, kui tase oleks vähemalt 100 ug/L. Sinnani on mul pikk tee minna – üle 16,2 ei ole see näit mul viimase kolme aasta jooksul veel olnud. Vaevalt, et varemgi suurem oli, aga keegi seda ei kontrollinud, sest hemoglobiin on mul kogu aeg normi alumise piiri juures olnud. Ferritiini lasin 2017. aastal ise kontrollida ja siis oli selle tase 4,9 ug/L.

Ühesõnaga, on lootust, et ma muutun taas inimeseks, kui ma saan korda oma raua, D-vitamiini ja magneesiumi taseme. Gastroenteroloogi juurde ma seetõttu läksingi, et uurida raua imendumist takistavate seedesüsteemi häirete võimalust. Ma lihtsalt ei taha uskuda, et asi on vererohkes menstruatsioonis, kui naised võivad iga kolme kuu tagant loovutada 450 ml verd (lisaks igakuisele veritsemisele) – ega minagi selle ajaga rohkem “loovuta”…

Ma käisin vahepeal ka kõhupiirkonna ultrahelis, kus leiti sentimeetrise läbimõõduga sapipõie polüüp (ja sade sapis). Mida see tähendab, seda ma ei tea, aga poole aasta pärast oodatakse uuesti ultrahelisse. Lisaks oli väikevaagnas vaba vedelikku. Seda öeldi nii möödaminnes, et tundus tavalise asjana, aga guugeldades see nii väga tavaline ei tundu. Polüübi kohta saan ilmselt gastroenteroloogilt rohkem infot, aga günekoloogi juurde ma hetkel minemas ei ole, nii et vaba vedeliku kohta pole kelleltki midagi küsida. On teil vaba vedelik väikevaagnas tavaline?

Kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult hakkab homse maouuringu eel ikka väike ärevus sisse tulema. Äkki see ei olegi nii talutav, nagu ma oma peas ette kujutan…

Aga aitab nüüd küll heietamisest, järgmine kord katsun millestki positiivsemast kirjutada. Näiteks oli mul Silveriga vahepeal suur tähtpäev (tema peab sama tähtpäeva minuga veel neli aastat ootama), võiksin selle puhul vahelduseks meist kirjutada.

Lõpetades vähe lõbusama noodiga, siis räägin teile, kui armas mu mees on… Kui ta nüüd koju tuli, siis ta hakkas rääkima, et talle vist tuleb üks pilt, aga ta ei tea, kui palju see maksma läheb. Lootis, et tema oma on vähemalt ilus. Sain lõpuks aru, et ta vihjab reklaamile, mille üle alles koos naersime:

Reklaam on pärit Airwave OÜ Facebookist

Küsisin Silverilt, kas ta tahab mulle öelda, et kiiruskaamera tegi pilti. Täpselt seda ta öelda tahtiski, aga see kõik olevat juhtunud vaid seetõttu, et ta tahtis jõuda ruttu koju oma ilusa naise juurde, keda ta nii väga igatses… Kaval! Kuidas ma oleksin saanud selle peale midagi kobiseda?!

Siiani aga ühtegi trahviteadet tulnud pole, järelikult sai pilt nii kehv, et selle eest ei sobi raha küsida. Või on asi selles, et kaamera sähvatas Reidi teel ja see endiselt ainult sähvib, kuid ei trahvi.

Head ööd!

10 thoughts on “Teine osa

  1. Lugesin alles nüüd su eelmist postitust. Tahtsin selle jätkuks öelda, et psühhiaatrile kirjutamine ei ole ilmselt kõige parem lähenemisviis, vähemasti siis mitte, kui tegu on riigihaiglaga. Nii vastuvõtule ei pääsegi.

    Kuna pean ise praegu tegelema nende teemadega, siis soovitan helistada kas Tartu või Tallinna psühhiaatriakliiniku registratuuri.
    https://www.regionaalhaigla.ee/et/regionaalhaigla-psuhhiaatriapolikliinik
    https://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/

    Sealt saad registreeruda vaimse tervise õe või psühhiaatri vastuvõtule. Ise valisin esimese, veel ootan vastuvõttu. Panin aja oktoobris ja lähen novembri lõpus, siis oli esimene vaba aeg. Tuleb arvestada järjekordadega, nii et mida varem aeg panna, seda parem.
    Õe vastuvõtule saab rutem, psühhiaatrile tuleb kauem oodata.

    Paljud terviseprobleemid on ka sageli tõukuvad hoopis vaimse tervise hädadest. Minu puhul küll on nii. Kui mul on madalseis, siis on mul väga palju igasuguseid müstilisi selgituseta hädasid. Kui depressiooni osas on seis parem, on ka igasuguseid muid kaebusi palju vähem. Nii et ma soovitaksin kindlasti tegeleda ka või üldse esmajoones selle poolega.

    Kui aja ära paned ja vahepeal paremaks läheb, siis ära jäta vastuvõtule minemata. Mina olen selle vea teinud mitu korda ja tulemuseks oli nüüd sellel sügisel kõige hullem madalseis, mis üldse olnud on. Muidugi koos arvukate tervisehädadega. Kui ma oleksin kas või eelmisel korral hoolimata sellest, et parem hakkas, ikkagi vastuvõtule läinud, oleks ilmselt ammu ravi saanud ja poleks nii kehva seisu jõudnud.

    Jõudu!

    1. Mhmh, psühhiaatrile kirjutamine ei olnud tõesti parim lähenemine, aga sel hetkel ei olnud ma helistamiseks võimeline. Kirjutasin muidu kiidetud erapsühhiaatrile, meeleheide oli nii suur, et sel hetkel polnud vahet ka, kui palju visiit maksab.

      Aja panin nüüd augustis läbi digiregistratuuri riigihaiglasse, sain selle detsembri teise poolde ja kuigi olen siin vahepeal mitu korda mõelnud, et mul vist ikka ei ole vaja minna, siis aega ma ära öelnud pole. Lähen kindlasti, isegi siis, kui jõulumeeleolu tõttu tundub kõik helge ja hea. Mitte et praegu halb tunduks, aga päris õiget tunnet ka ei ole… Vastuvõtule peamiselt seetõttu lähengi, et saada selgust, kas füüsilised mured saavad alguse vaimsetest või vastupidi, ja muidugi seetõttu, et järgmisi kollapse ära hoida. Iga järgmine on tõesti eelmisest suurem. 🙁

      Sulle samuti jõudu! Enda kokku lappimine ei ole üldse kerge töö…

  2. Saan sind nö lohutada, et rauanäitajad saavad ka tunduvalt hullemad olla – mul oli sept lõpus hemoglobiin 71 ja ferritiin 1. Ja kuna mul madal raud vahelduva eduga ja teadaolevalt alates keskkooli algusest (ehk julgelt juba viimased 15 aastat), siis olen sellise madalama energiatasemega harjunud. Seni pole põhjust leitud – nüüd jooksen jälle arstide vahet, jätkuvalt uuritakse. Aga vahepealseks turgutuseks sain otse veeni rauda ja vahe oli kiirelt tunda – mul nimelt oli juba silmanägemisele hakanud mõjuma see puudus, silme ees virvendas või oli siuke tähniline pilt, prille kandes on leebem, aga nüüd on see kadunud. Rääkimata siis energiataseme tõusust (varem vabal päeval oli kindel, et lõunauinak tuli teha, et õhtuni vastu pidada, nüüd saab ikka ilma hakkama).

    Enamus muud vitamiinid ja mineraalained on mul normi piires, aga põhjuse võiks ju lõpuks teada saada, miks see raud ikka nii madal. Kui lapsed väiksemad, siis oli ka melanhoolsemaid perioode ja olin kindel, et depressioonis, ajaga vist on suhtumine veidi muutunud ja lapsed muidugi kasvanud, niiet enam ei tunne end päris apaatsena ega justkui augus.

    Igaljuhul loodan, et saad oma probleemi põhjustele jälile, et tervis korda ja täiel rinnal elu nautida saaks!

    1. Jah, saab tõesti palju hullem olla ja ma imestan, et sa enda näitude juures veel ringi liikusid. Äkki sa ei teagi, mis tunne on, kui energiat on korralikult (ja milleks kõigeks sa siis veel võimeline oled). Loodan, et sinu puhul saadakse ka jälile, kuhu see raud kaob või miks see ei imendu.

  3. Käisin eelmisel aastal oma ägeda tervise halvenemise tõttu haiglas nädal aega + tehti sooleuuring. Oi, see oli rõve. Inimene enne mind toodi kahe arsti poolt toast välja, pandi “taastustuppa” lamama. Mina esiti tahtsin tuimestusest keelduda (kuna ma imetasin siis ja kohe pealt seda ei tohtinud ca 6 tundi rinda anda) kuid arst veenis mind ümber. Joihhaidii, et ma teda kuulasin. Mul polnud tuimestusest ka kasu! Mind hoidsid 3 inimest seal reaalselt kinni. Ja jutust, et hinga tugevalt kõhu kaudu, võisin ma ainult unistada. Pm vajutasid nad ise mu kõhu liikuma, sest ma hoidsin hinge kinni. Õnneks kestab see tõesti vaid hetked aga kurat, ma vist sünnitaks enne (ja mul oli väga raske peaaegu vaginaalne sünnitus mis lõppes erakorralise üldnarkoosis keisriga, eksole) Ma ei oska isegi kirjeldada seda tuimalt valusat ebamugavustunnet seal laual, et see, kui sul 1 tagumikus surgib voolikuga ja teised 3 kinni hoides su auku vahivad, on jumala suva 😀

    Ja on neid kes ütlevad, et nad lamasid ja lugesid raamatut 😀

      1. Mul diagnoositi äge soolepõletik ehk eluaegne haigus haavandiline kolliit. Mina sellega kohe üldse nõustuda ei tahtnud. Istusin nädal aega haiglas (taheti vereülekannet teha aga veenid olid nii koomale kuivanud et ükski vedelik sisse ei läinud, niisis sõin tablettidena rauda)

        Nüüd, aasta hiljem olen juba ca 4 kuud tabletivaba, sest ma otsustasin oma keha kuulata. Ma ei uskunud, et mul see haigus on, mõistus ei leppinud. Pm alates nädalasest tabletivabast perioodist ei ole mul mitte ainsatki tablettide söömisega tekkinud vaevust. Kõht on korras, ei mingeid gaase, mulkse, puhitust jne jne jne. Lisaks kinnitas mu arvamust ka nõia juures käimine, kes käskis haiguslugu arstidel uuesti üle vaadata, mulle on tema sõnul valediagnoos pandud.

  4. Kas ma sain õigesti aru, et UH tehti ka päevade ajal? Kui jah, siis viitaks vaba vedelik põletikulisele protsessile, kui tehti aga tsükli keskel, siis ovulatsiooni nö jäägile.

    1. Uh tehti tsükli 5. päeval, menstruatsioon kestis 3 päeva, aga jah, ovulatsioonini oli veel aega. 🙂 Ise mingit põletikulist protsessi ei tunneta. 🤷‍♀️

  5. Minu isa käis koloskoopial ja tema meelest polnud see üldse midagi hull. Kaks päeva varem antud koroonatest oli jube olnud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga