Ma alustan päris algusest. Ma olen alati olnud veidi pehmeke, ka siis, kui ma olin aktiivne laps ja kui mu aktiivsed vend ja õde nägid minu kõrval alakaalulised välja. Nemad ei olnud pehmekesed.

Vend on siiani igati trimmis, kuigi ta toitub põhiliselt makaronidest,  saiakestest, krõpsudest ja šokolaadist. Meil õega sedasi vedanud ei ole, ka tema ainevahetus muutus murdeeas ja nüüd on ta minust isegi kogukam, kuigi kunagi olid ajad, kus tema püksid mulle jalga ei läinud. Kusjuures see aeg oli mõned aastad tagasi, kus ma vaatasin õele ja tema uutele püksele peale ning ütlesin, et kui talle on need väikesed, siis ostan need temalt ära, ilusad püksid olid, eks. Mul olid juba siis häired oma gabariitide hindamisel, sest kui ma neid pükse jalga proovisin, siis need läksid ainult poolde reide jalga, aga silma järgi vaadates tundusid mulle täpselt parajad ja õele väikesed. Tegelikult läksid hoopis õele jalga, aga ma olin veendunud, et minu tagument on tema omast väiksem. Ei olnudki. (Nüüd on.)

Naljakas, et paksuna olen ma end alati saledana tundnud, aga enne lapsi tundsin end paksuna. Eks mind oli päris palju paksuks noritud ka – nii palju, et hakkasin ise ka uskuma.

Ma ei ole nendel piltidel küll päris vormis, aga ma olen normaalne, võib-olla isegi sale, aga kindlasti mitte paks, nagu ma sel ajal tundsin. Sellest vormist paremat mul olnud ei ole. Ma kasvasin täis umbes 13-aastaselt, pärast seda ei kasvanud ma enam sentimeetritki ja ka kaalunumber, mis küll kõikus 55 ja 58 vahel, sest ma olen üks nendest, kes kogub talverasva, jäi samaks.

Seda kuni esimese raseduseni, mille ajal kosusin 17 kilo.

Pildil ei ole ma veel maksimumkaalus, kosusin veel kuu aega, aga ise tundsin end kogu aeg saledana. Ilusana.

Pärast sünnitust ma end enam saledana ei tundnud ja poolteist kuud hiljem nägin ikka samasugune välja nagu pärast sünnitust. Kaal lihtsalt seisis. Aga kuna lapsel olid koolikud, siis ma suurt midagi süüa ei julgenud ja jalutasin ka palju, et rahutu laps vankris paremini magaks, ja kaal hakkas hooga langema.

Kuigi ma näen, et mu tagumik on praegu kolm korda suurem, tundub see käte all endiselt sama väike. Tookord ma pikalt oma pisikest tagumikku nautida ei saanud, sest kaks kuud hiljem alustasin uuesti kosumist ja Teise ootusajal võtsin juurde juba umbes 25 kilo.

Kui sellel pildil käed alamõõduliseks photoshoppida ja nende asendit veidi muuta, siis hakkaksin türannosaurust meenutama, vot nii võimaks läksid kintsud.

Nädal pärast Teise sündi nägin välja selline ja sealt alates langes kaal iseenesest, kuigi ma ei piiranud oma söömist ega jalutanud pooltki nii palju, kui seda ühe lapsega tegin.

Kaks kuud hiljem:

4 ja pool kuud hiljem:

Aasta ja 2 kuud hiljem, kui Kolmas oli juba kõhus:

Kolmandal korral kosusin rekordiliselt palju ning raseduse lõpus näitas kaal numbrit 88, mis on 158 cm kohta veidi liiga palju. Kuna ma täpset algkaalu ei tea, siis võtsin juurde kuskil 28-30 kilo ja mõistagi ei tahtnud ma sellise kosumise järel eriti pildile jääda või kui jäin, siis parima võimaliku nurga all, nii et raseduse lõpust mul selliseid pilte ei olegi, kus näeks ära, et kõht ei ole ainus asi, mis hiigelsuureks kasvas.

Kaks kuud enne Kolmanda sündi – Härral oli juba raske mind sülle võtta ja ta oli sunnitud vastama küsimustele “kas need püksid teevad mu tagumiku suuremaks” ausalt, et mu tagumik ongi suur. Aga mu kõht kasvas veel suuremaks ja tagumik jäi selle varju. Kolm nädalat enne sünnitust:

Kaks kuud pärast sünnitust olin juba veidi kahanenud ja ise tundsin end muidugi igati saledana, aga pildid ei halasta ja tegelikult olin ikka suur:

Ja suureks ma jäingi, sest enne raseduse eelse kaalu saavutamist jõudsin neljandat korda rasedaks jääda. Antud pildil kaalun umbes 75 kilo ja kahaneda jõudsin 63 kilo peale, mis on ka endiselt veidi palju 158 cm kohta.

Neljandaga võtsin juurde umbes 14 kilo, aga kuna algkaal oli kõige suurem, siis lõpuks kaalusin ikkagi 77 kilo.

Kui ma kuu enne sünnitust kõhuga ei näinudki väga kogukas välja, siis ilma kõhuta olin veel kaks kuud pärast sünnitust päris paksuke

Aga Neljanda esimeseks sünnipäevaks algas kaalunumber juba 5-ga ja jäänud olid vaid 4 kilo numbrist, mida kaal näitas enne lapsi.

Aga need 4 kilo ei läinud enam kuskile ja kui ma eelmise aasta alguses imetamise lõpetasin, siis hüppas kaalunumber hoobilt 66 peale. Vahepeal Orgu kava järgimise ajal langes see number jälle 61 peale, aga eelmise aasta lõpp ja selle aasta algus tõi kaasa nii suure stressi, et halvimal päeval nägin kaalul juba numbrit 70. Kusjuures ma ei hakanud rohkem sööma, vaid mul oli ilmselt sama jama, mis Evelin Ilvesel, et stress pani keha tootma kortisooli, mis annab kehale käsu talletada kõik rasvadena. Sealt edasi tekkis juba sama jama, mis mu emal, kellele öeldi, et tal ei saagi kaal langeda, kui ta ei tunne end ise paksuna. Võib-olla on seal tõetera sees, sest üldiselt ma ei põe oma kaalu pärast, mulle meeldib mu peegelpilt, ma tundun endale käte all väike ja kui ma seistes vaatan end varvasteni, siis ma näen kõike saledana. Ma olen nii palju kordi vaadanud poes pükse, et peaks nagu minu suurus olema, aga jõle suured näevad välja ning proovides on selgunud, et jäävad hoopis väikeseks. Kui ma tunnetaks oma suurust või näeksin end peeglist paksuna, võib-olla siis oleksid asjad teisiti. Küll saan ma piltide pealt aru, et ma tegelikult olen ülekaaluline ja mulle ei meeldi see, mida ma piltidel näen. Ma tahaksin, et piltidel paistaks see, mida ma ise tunnen – 55 kilo naise ilu.

Praegu kaalun 68 kilo, mis tähendab, et oma pisikese tagumiku tagasi saamiseks peaksin kahanema 13 kilo võrra ja ideaalis võiksin sealt veel edasi 5 kilo alla võtta ning oleksin oma elu parimas vormis. Aga see tähendaks ka seda, et ülejäänud elu peaksin end pidevalt piirama ja selleks on vaja suurt tahtejõudu, millest minul on vajaka.

Sellega ma ei taha nüüd öelda, et löön käega ja jäängi paksuks, kuigi ka sellel on omad eelised. Näiteks rinnad, mis kadusid pärast imetamist. Pärast lapsi ongi minu keha juures muutunud see, et ainevahetus ei luba enam kõike süüa ja püsida 55 kilo juures ning kaalukõikumised on jätnud rindadele oma jälje.

Ma ei tunne piinlikkust, kui näitan pilte, kus ma 4 aastat tagasi voldiline ja tselluliidine olin, sest see on minevik, aga samas seisus olevikku on juba piinlik näidata, kuid ma teen seda varsti. See postitus ongi rohkem teekonna algus minu elu parima vormi (ja sellisel juhul ka uute rindade) suunas, mille tahan endale kinkida kolmekümnendaks sünnipäevaks. Kuna ma tean, et suured muutused ei toimu ega toimi üleöö, siis annan endale aega kaks aastat. Aga endise vormi juurde tahaksin jõuda oluliselt varem ja loodan, et juba selle aasta sees saan oma praegusel enne ja pärast võrdlusel pildid omavahel ära vahetada.

Muide, tulemused tulid iseenesest, ei nõudnud minult ei tahtejõudu ega pingutust, kõik käis väga loomulikult.

Esimene pilt on tehtud aasta pärast Esimese sündi, kui olin raseduse eelsesse suurusesse tagasi kahanenud ja teine pilt on tehtud umbes neli kuud pärast Kolmanda sündi. Kuigi vahepeal olin juba peaaegu nagu enne pildil, siis tänaseks olen samasugune nagu pärast pildil. Ja kuigi ma tunnen end oma kehas mugavalt ning enesehinnang on kõvasti kõrgem kui 10 aastat ja 13 kilo tagasi, siis ma tahaksin ikkagi kaaluda taas 55 kilo, et mu väljanägemine oleks minu enesetundega vastavuses.

Nii et edaspidi saate lugeda taas Orgu kavast, minu kaalust, kõnnikeppidest, aktiivsusmonitorist, kupumassaažist, trennist, kehaanalüüsist ja nii edasi. Kuni hiljemalt kahe aasta pärast saan öelda, et minu keha on pärast lapsi kobedam kui kunagi varem. Kui seda ei juhtu, siis kustutan selle postituse ja teen näo, nagu ma tegelikult ei tahaks üldse alla võtta ja olen väga rahul oma kopsaka kehaga.