Järgnev postitus sisaldab võib-olla liiga palju rõvedaid detaile, aga kuna need olid osa tragikomöödiast, siis ma ei saa neid välja jätta, sorri!
Laupäeval oli ilus päev, ärkasime sõprade juures, lõunaks jõudsime koju, et veidi koristada ja minna edasi maale ilusat ilma nautima. Koristada suurt ei jõudnudki, sest Esimesele tulid tüdrukud külla, mis tähendas, et lapsi oli järsku kokku seitse ja mürglit oli ka vastavalt. Kui sõbrannad ära läksid, siis pakkisin kokku saunaasjad, puhtad riided meile kõigile, jope ja botased metsa minekuks, kassid, toidujäägid vanemate koertele ning võtsime suuna Lehtse poole.
Esimene peatus oli Silveri vanemate juures, kus polnud kedagi kodus. Me võtsime aias kohad sisse ja peagi olin valmis tegema check-in`i idülli, sest just nii ideaalne kõik mu ümber oligi – päike, linnulaul, liblikad, neli last, kolm kassi, kaks küülikut ja koer. Nautisime kevadilma, kuni Silveri vanemad koju tulid ja lapsed tuppa pagesid. Siis oli aeg Lotte ja Milli kinni püüda, sest seal neil ei ole seal vabalt aias elamise lõbu, aga on suured puud ja põõsad, mille alla varjuda, kui ma neid taga ajama hakkan. Lottega ei ole probleemi, tema ei jookse hullunult eest ära, aga Milli pageb elu eest ja nii ma jooksin tema järel vähemalt 50 korda ühe puu alt teise alla. Elupuu alla mahtus küürutades või kükitades, aga kuuse ja kadakapõõsa all sai vaid roomata, mis tähendas, et ma olin lõpuks täis mulda, sammalt, okkaid, igasugust muud prahti ja higi, aga see väga ei heidutanud, sest mind ootasid saun ja puhtad riided. Lihtsalt seni oli ebamugav olla, kui okkad olid isegi aluspükstes.
Edasi läksime minu vanemate juurde, kus plaanisin lapsed ema hoolde jätta ja ise koertega metsa jooksma minna. Ema tegi plaanid ringi ja võttis ainult kõige pisema enda hoole alla ning minu saatis metsa kolme poisiga, pluss siis kaks koera. Seega metsas jooksmine jäi ära, aga metsaradadel sain lolliks küll minna, kui kaks poissi ees ära läksid ja kolmas tagasi kodu poole hakkas kõndima ning koer mind üldse kolmandasse kohta tiris. Selle kaose sees tekkis veel kohutav põiekas, aga pidin jooksma lahkujale järele ja siis otsima varjulist kohta, et ma ühegi satelliidipildi peale ei jääks ning samal ajal koera rihma otsas hoidma. Ütleme nii, et mul tulid päris suured tilgad püksi ja nagu sellest oleks veel vähe olnud, siis põie tühjendamise ajal tulid mõlemad koerad mind nügima, mistõttu läks veel pükste peale. Rõve oli, aga õnneks ootasid mind saun ja puhtad riided.
Kui me lõpuks oma seltskonnaga sihtpunkti jõudsime, siis tekkis teine idüll – päike, linnulaul, koppel keset metsa, lapsepõlve mälestused, põnevil lapsed, koerad. Kuna me jäime pidama ja meie ümber oli palju vaba maad, siis lasin Mõmmi lahti. Ta oli nii rõõmus, muudkui käis ja nügis ja liputas saba ega olnud üldse seda nägu, et ta tahaks kuskile ära joosta, kuigi ema ütles, et just seda ta teeb, kui ta rihma otsast lahti lasen. Ei jooksnud ta kuskile, oli hoopis nii ilusti meie juures, üritasin tema ja Donnaga endleid teha, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest nad mõlemad ronisid mu peale, sõna otseses mõttes ronisid üle minu, astusid mulle näkku, peksid mind sabadega. Ma olin veel rohkem mulda, karvu ja muud sodi täis. Laudahaisu tundsin ka, ilmselt oli koertest keegi enne kuskil sõnniku sees käinud.
Näitasin lastele, kus olid 20 aastat tagasi varemed, kus meie vennaga mängimas käisime, rääkisin sellest ajast, lasin neile sissekukkunud keldris turnida ja mõtlesin sellele, kuidas alles oli seal lagi pea kohal ja kuidas me seal vennaga maad uurisime. Ronisime suurtel kividel ja lapsed leidsid sisaliku, keda nad suure huviga uudistasid. Mina sisalikku ei näinud, sest ma jooksin täie lauluga koertele järele, kes said mingi looma haisu ninna ja kadusid vaatamata minu karjumisele. Ja nad kadusidki metsa. Me veel pikka aega ootasime ja kutsusime neid, aga tulutult. Poisid muretsesid, kas ma saan nüüd oma ema käest karistada, et ma tema sõna ei kuulanud ja koera lahti lasin. Vastasin, et ilmselt saan jah – “näete nüüd, mis juhtub, kui emme sõna ei kuula!”. Teine püüdis mind lohutada ja ütles, et las nad kadusid ära, las nad olla nüüd metsakutsud.
Lonkisime idülli koplist läbi metsa koju tagasi ning emme oligi pahane, et ma koerad ära kaotasin. Temal oli nagunii sinna suunda asja, kuhu koerad kadusid ja ta läkski oma asju ajama ning koeri otsima. Meie lastega läksime tuppa, andsin nad kenasti onule ja vanaisale üle ning kadusin ise sauna. Pärast nii mõnusat õues veedetud päeva oli leili võtmine kolmas idüll, käisin vahepeal rätiku väel õues jahtumas, et jaksaksin veel laval olla, sest saun oli sel õhtul lihtsalt suurepärane. Kui ma lõpuks valmis sain ja oma puhtaid riideid hakkasin selga panema, siis ma ei leidnud neid. Need jäid koju voodi peale. Nii ma seisin puhtaks pestuna sauna eesruumis, kus ainsateks riieteks olid täislastud aluspüksid, sõnnikuhaisused okkaid täis mullased püksid, juustused sokid ja täielikult läbihigistatud pluus… Minu riidekapini oli maad 25 kilomeetrit.
Ema päästis mu hädast välja, andis mulle oma retuusid, mille tõmbasin palja tagumiku peale ja kaltsuhunnikust leidsin mingi pluusi ka selga. Olid abiks ikka, kuni mu käsitsi puhtaks pestud riided kuivatis ringi käisid.
Kuna mingisugune aprillijumal arvas, et kogu situatsioon pole veel piisavalt koomiline, siis pärast selle pildi tegemist vetsu minnes avastasin, et tagatipuks algas mul veel see üks ja ainus aeg kuus. Päris huvitav oli paigaldada tiibadega hügieenisidet retuuside sisse… Veel huvitavam hetk oli paar tundi hiljem, kui ma ei leidnud kuskilt ema varusid ja arvasin, et enam hullemaks ei saa minna, aga see oli juba valehäire, ema Always`i varud olid lihtsalt minu jaoks uude kohta peidetud.
Kõik läks kokkuvõttes siiski hästi, õhtu lõpuks sain kuivatist oma puhtad riided kätte, sain aluspüksid jalga, sain ema varudest selleks ajaks kuus kõik vajaliku, koerad jõudsid koju tagasi ja uni tuli pikast päevast meil kõigil väga-väga magus.
Ka täna on lastel väga magus uni, kassidel samuti ja tuleb ka minul. Olime täna kuus tundi õues, Ruubi ajas kanu taga, Robin putukaid ja sai ühe kätte ka, aga õnnetuseks sellise, kes tema näo paiste nõelas, kuid see teda ei heidutanud. Millit enam õue jooksma ei lubanud, aga Lotte, kasside ja koera idüll sai Silveri vanemate juures järje. Lapsed sõid õues röstsaia ja jäätist, sõitsid elektritraktoriga, jooksid ringi, mängisid liivakastis, võtsid päikest. Mina lugesin lehti ja jäin vahepeal kiige peal tukkuma, nii mõnus oli olla, kui päike peale paistis. Nüüd põsed õhetavad, lapsed ka uue jumega, vaid Esimene sai kahjuks liiga punase jume kaela peale.
Kui õhtu eel koju jõudsime, siis olid lapsed nii jubedad murjamid, et läksid kohe pessu ja kõik nende riided pesumasinasse, mis sai hetkega täis. Siis tegi Neljas mulle üllatuse ja jooksis rõõmsalt minu juurde ning teatas, et ta tegi number kahe potti. Esimest korda! Selle peale jalutasime enne ööund viiekesi poodi kommi ostma, kõik said endale ühe paki valida ja korvi rändas ka selliseid komme, mida ma tavaliselt osta ei luba. Vedas lastel.
Ühesõnaga oli mõnus nädalavahetus.
Kukkumine ei heidutanud, tõusis püsti ja jätkas traktori “lükkamist”. Kui traktor välja toodi, siis mul läks meel veidi kurvaks, sest viimati sõitsid lapsed sellega meie aias. Hakkas kahju, et meil pole enam oma aeda, kuhu hommikul astuda… Ma teadsin, et minule jõuab see kõik alles kevadel kohale.
Aga see ei vähendanud nädalavahetuse idülli.
Nii mõnus lugemine, kirjelduse ja piltide abil tundus see idüll lihtsalt imeline 🙂
Haah, kui meeleolukas lugemine! Olen juba tükkiaega Sinu blogi jälginud. Praegu kohati anna andeks, aga lasin lausa naeru pahvakaid välja, kuidagi nii eluline ja haigelt nõmedad olid mõned su seikulsed? Olete väga armas perekond ja elan Teie seiklustele kaasa?
Ps, palun kirjuta mu meilile, mida sa kindlasti näed selle kommentaari taga.
Hästi öeldud – elulised ja haigelt nõmedad. 😀 Tõesti tuleb haigelt nõmedaid seiku elus ette.
Täname komplimendi eest! 🙂