Ühine rahakott, kui ainult üks käib tööl

Ma jagaksin hea meelega jõulujutte ja -pilte, aga neid olete viimastel päevadel kindlasti omajagu kogenud, kuulnud, lugenud, näinud, mistõttu jätan jõulujärgse heldimise ära ja naasen siia kohe argiselt.

Ebapärlikarp kirjutas sõltuvusest ja sõltumatusest ning mulle jäi postituses silma järgnev lõik:

Mõtlen näiteks ka nende naiste peale, kes tööl ei käi ja elavad oma elukaaslase sissetulekust. See ei ole etteheide, kui inimesed on rahul, on ju kõik hästi, iga pere dünaamika on erinev. Kui suhted on korras, ongi kõik kena. Aga kui tekib tüli ja tülisid ju ikka tekib, siis kas pole alandav küsida igapäevaeluks raha või taluda manipuleerimist stiilis “ilma minuta sa ju hakkama ei saaks”?

Lugesin selle Silverile ette ja arutlesime, kas osade koduste naiste elu ongi selline või kõrvalseisjad kujutavad ette, et see nii on. Ilmselt mõlemat. Pikemalt me teemal ei peatunud, aga oma peas ma veidi seda edasi ketrasin ning õhtul pugesin Silverile kaissu ja tänasin teda, et ta ei ole kunagi tekitanud minus halba tunnet seetõttu, et ma temast sõltun.

Ta ei ole kunagi isegi tekitanud tunnet, et ma temast sõltun ja seetõttu muutsin ma ära postituse esialgse pealkirja, milleks oli “Elukaaslase sissetulekust sõltumine”.  Loomulikult ma tean, et ma sõltun tema sissetulekust, aga ma ei ole kunagi pidanud Silverilt millekski raha küsima ega olema alandlik, kuna mina ei teeni.

Suhte alguses, kui ma veel koolis käisin ja vanematega elasin, maksis ta kõikjal enamasti ise. Sujuvalt kasvas see üle selleks, et ta hakkas mulle riideid ostma, kooli bussiraha kaasa andma, kuni lõpuks andis juhilubade tegemiseks puuduoleva summa ja oma auto koos kütusekaardiga, mis lubas mul igal võimalusel tema juurde sõita, kas või Elvasse.audi.jpgNeed ei olnud asjad, mida ma küsisin, vastupidi, alguses oli mul imelik seda kõike vastu võtta ja ma ei võtnudki kohe kõike vastu, näiteks esimesed kampsunid kinkis ta mulle jõuludeks, sest niisama ei olnud ma nõus temaga riidepoodi minema.

Silver pidi mind alguses omajagu veenma ja mulle korduvalt kinnitama, et ta päriselt soovib katta ise minu kulutused, sest tema jaoks oli loogiline, et see on tema kui minu partneri roll, mitte minu vanemate oma. Aja jooksul kujuneski nii välja, et kooliga seotud kulud katsid vanemad ja kõik muu või vähemalt suurema osa sellest võttis Silver enda kanda, kuni lõpuks oligi kõik tema kanda.

Vahemärkusena ütlen, et ma ei räägi siin praegu mingist vanamehest, kes endale alaealise pruudi võttis, Silver oli sel ajal vaid 20 ja paar aastat peale ning elas samuti koos vanematega, aga olemuselt oli ta mees suure algustähega.

Kui ma kooli pooleli jätsin ja me paar kuud hiljem kokku kolisime, siis andis ta mulle oma pangaparoolid ja paroolikaardid, et saaksin maksta ja osta, mida vaja. Ma ei pidanud temalt raha küsima ega pidanud ka küsima luba, kui tahtsin endale uued aluspüksid või saapad osta. Me olime selleks ajaks umbes kolm aastat koos olnud ja ma olin juba harjunud sellega, et meil on ühine rahakott, mis siis, et minu panus sellesse tuli sentides.

Ma ei tundnud end halvasti, sest nägin lähitulevikus end rohkem panustamas. Ma plaanisin tööle minna ja läksin ka, aga loobusin juba kahe nädala pärast, sest 18aastasena tundus töötempo, mis ei võimaldanud mõnel päeval lõunalgi käia, ebainimlik. Tegelikult arvan ma ka täna, et see on ebainimlik, kuid see on endiselt paljude töölkäijate argielu ja täna ma neelaksin sellised tööpäevad kergemini alla. Ebainimlikud tööpäevad on kõik need aastad olnud ka Silveri argielu, kuid minu puhul oli ta siis ja on ka praegu seda meelt, et mina ei peaks sellistes tingimustes töötama.

Silver säästaks mind endiselt kõigest ebameeldivast, ta palkaks võimalusel ka lapsehoidja ja koristaja, et minul kergem oleks, kuigi ma ei tea, mida ma siis tegema hakkaksin – läheksin tööle?

Tema ei oota, et ma tööle läheksin ja kui ma olen võtnud teema üles sõnadega “kui ma pean tööle minema”, on tema mind katkestanud ja küsinud, miks ma PEAN, tema nägemuses ma ei pea. Minagi ei ole selle all silmas pidanud, et ma pean, sest me ei saa teisiti hakkama või nii oleks õige, vaid mõelnud aega, kus lapsed on juba nii suured, et ma ei tunne end enam kodus vajalikuna, aga võiksin tunda sedasi mujal.

Minnes jälle 11-12 aastat tagasi, siis ka tol ajal ei olnud mul karjuvat vajadust tööle minna, saime Silveri sissetulekuga hakkama ja kuna tahtsin sügisest kooliteed jätkata, siis jätsin töömõtted sinnapaika. Sügisel ma siiski kooli ei läinud, läksin hoopis koolitusele ja novembris andsime lapsele rohelise tule, detsembris oli ta juba teel ning jaanuaris ostsime Kadrinasse korteri, et kolida vanematele lähemale. Sealt edasi teavad vanad lugejad juba ise, kuidas kõik on olnud.

Jah, pärast seda on olnud aegu, kus minu sissetulek oleks ära kulunud ja on olnud aegu, kus oleme pidanud oma vanematele toetuma ja neilt raha laenama, seda juhtub siiani, aga praegu rohkem seetõttu, et oleme enda raha kinni pannud ja tagasi saame selle hilinemisega. See on juba hoopis teine teema ja sellel peatun pikemalt siis, kui võetud risk on end ka meie pangaarvel õigustanud, mitte ainult ettevõtte omal.

Meie pangaarve, meie raha, meie riskid, meie laenud, sedasi me omavahel räägimegi, mis siis, et minu panus meie eelarvesse on pealtnäha olematu. Ma annan oma panuse Silveri tagalas, tänu millele saab tema kaheksa kuuga teenida Soomes rohkem, kui teeniksime mõlemad siin terve aastaga. See on ka panus.

Ühesõnaga, tahtsin välja jõuda selleni, et meil on olnud erinevaid tulevikunägemusi, mõtteid ja plaane, aga valikute, olude ja võimaluste tõttu on läinud asjad nii nagu on läinud ja praegu me enam mingeid plaane ei tee, vaid elame umbes aasta korraga, sest elu on näidanud, et tal on omad plaanid. Aastaid tagasi ma ei arvanud, et ma tänasel päeval endiselt kodune olen ja täna ma ei oska öelda, kui kaua see veel nii on, võib-olla veel 10 aastat.

Mind ei häiri Silverist sõltumine ja seda suuresti seetõttu, et ta pole mind läbi raha kuidagi alandanud või minuga manipuleerinud, tema jaoks olen ma alati võrdväärne partner olnud. Seda ka solvumiste ja tülide ajal, mida on meil varasemalt ette tulnud küll.

Nagu ma eespoolt ütlesin, siis ma ei ole kunagi pidanud raha küsima ega isegi oma ostusid põhjendama. Suuremad ostud oleme muidugi alati teineteisega läbi rääkinud, nii ka tema ehk tal ei ole olnud seisukohta, et ta ise teab, mida ta oma rahaga teeb. Ta pole kunagi rääkinud rahast kui millestki, mis on tema teenitud, tema oma, tema kulutada ja nii edasi. Alati on olnud meie.Processed with VSCO with lv03 presetMind ei häiri Silverist sõltumine ka seetõttu, et ma tunnen end tema kõrval turvaliselt ja seda mitte ainult tänasel hetkel. Ta on minu seljataguse nii palju kindlustanud, et ma ei jää päevapealt hätta, kui temaga peaks midagi juhtuma või armastus peaks otsa saama. Küll jääks tema hätta, kui minuga peaks midagi juhtuma või ma ära keeran ja pere juurest minema sammun. Ei sõltu mina ainult temast, tema minust samamoodi.

Tegelikult ma väga sellel sõltumise teemal püsida ei plaaninud, vaid tahtsingi jagada just  seda osa, et minu jaoks pole Silveri sissetulekust sõltumine kunagi alandav olnud. Kui, siis ainult kõrvaliste inimeste kommentaaride tõttu, aga mitte kunagi Silveri etteheidete pärast, sest ta lihtsalt ei ole neid teinud.

Ma kirjutasin postituse alguses, kuidas ligi 12 aastat tagasi andis ta mulle oma pangaparoolid ja paroolikaardid, et saaksin eelarvet planeerida, arveid maksta, enda kaardile raha kanda, et poes käia ja nii edasi. Sedasi on see siiani, tema pangakontosid haldan mina ja kui varem vajasin selleks tema paroolikaarti või ID-kaarti, sest esimesega ei saanud enam kõiki arveid täismahus maksta, siis tänaseks on meil üks põhikonto, kuhu saan ka mina enda andmetega siseneda ja seal kõiki tehinguid teha.

Nimeliselt on tegu küll tema kontoga, kuid meie jaoks on see meie oma ja tegelikkuses teen seal tehinguid ainult mina, Silver pole aastaid oma internetipangas käinud. Nali naljaks, aga kui keegi kelleltki raha küsib, siis pigem Silver minult …

Tegelikult küsib ta rahalise seisu kohta, sest minul on sellest parem ülevaade ja meile nii sobib. Mulle meeldib eelarvet planeerida, tabeleid koostada, numbritel silma peal hoida, arveid maksta, aga temale mitte. Ta teab, kui palju meil keskmiselt arvetele kulub, kuid ta ei tea peast, kui suured on meie telefoni- või elektriarved, kui palju maksavad laste trennid või millal kukuvad tähtajad. Talle sobib sedasi ja sobis ka siis, kui meil suhtes pingelised ajad olid.

Silver on minu peale mitu korda tõsiselt vihastanud ja mulle inetuid asju öelnud, aga ta ei ole kunagi isegi vihahoos mulle rahaasju nina alla hõõrunud või oma paroolikaarti tagasi nõudnud. Meie suhtes ei ole raha olnud manipuleerimisvahendiks ja minul ei ole olnud alandav kasutada Silveri teenitud raha igapäevaeluks ka siis, kui olen tema peale solvunud olnud. Tegelikult ei ole ma seda raha juba aastaid võtnud kui Silveri teenitud raha, ma ei mõtle nii, kuigi ma tean, et see nii on. Silver on mulle lihtsalt väga hästi selgeks teinud, et tema sissetulek on meie pere sissetulek ja nii on see olnud algusest peale.

Ma ei ole enda teenitud raha võtnud ka kui enda raha, see on samuti olnud meie raha. Mitte et ma oleksin üldse suurt midagi teeninud, ainult kommiraha, kuid siiski pole see olnud minu taskuraha, vaid number meie ühises eelarves.

Kokkuvõttes tahtsin terve selle pika heietusega öelda, et Ebapärlikarbi postitus tuletas mulle taas meelde, kui vedanud mul Silveriga on. Ma olen seda muidugi algusest peale teadnud, kuid selle kõige sees olles on mõned asjad muutunud nii loomulikuks, et ei märkagi enam, millise headusega ma tegelikult koos olen.28.12.200728.12.2007

Ma tänasin Silverit sel õhtul siiralt ja südamest, ma tänasin teda selle eest, et ta minu panust päriselt hindab, mind võrdväärsena kohtleb ja mind nii palju austab, et pole isegi vihasena kasutanud enda sissetulekut millenagi, millega mind alla suruda või paika panna. See vist ei olegi nii iseenesestmõistetav nagu see meie mõlema jaoks siiani on olnud …

45 thoughts on “Ühine rahakott, kui ainult üks käib tööl

  1. Väga hea postitus. Meil on peres ka nii. Meil on ühine konto, mehe sissetulek läheb sinnaja mõlemal on kaardid, pole kuangi pidanud küsima luba, et kulutada tema raha kuna see on alati olnud “meie raha”.

    Õnneks minu mees oskab hinnata seda, et kasvatan meie yhiseid lapsi, mis on v2gagi aegan6udev ja vajalik tegevus.

  2. Lihtsalt hea on lugeda, ilmselt kui kohtuks, siis ka tunda, teie omavahelise ülehea suhte kohta. Toitke ja hoidke oma armastust.

  3. Aitäh sellise postituse eest, kuigi meil mehega on erinev rahakott, siis j huvitab mind pigem see kuidas see 8 kuud Soomes tööl olek toimib? Ses mõttes, et kui ts talveks koju tuleb, siis on sul siin omad reeglid ja argielu sisse seatud ning kui mees koju tuleb kas ta sassi ei löö kodukorda või kui hästi sulandub teie sekka? Ma ise mõtlen, et hirmus raske oleks niiviisi.. Aga samas au teile, et niiviisi sobite!

    1. On küll olnud hetki, kus tunnen, et ta tuleb ja teeb asju valesti, koristab teises järjekorras või ajab laste riidekapid “segamini”, aga ma pigistan silmad kinni ja rõõmustan, et ma ise ei pea koristama ega riideid sorteerima. 🙂

      Kuna selle 8 kuu sees oleme meie 2-3 kuud Soomes, siis ei olegi väga pikalt seda lahusoleku aega (veidi kevadel, veidi sügisel), kus saaksid meil tekkida nii erinevad reeglid või harjumused, et koos enam ühe katuse alla ei mahu.

  4. Ma saan Ebapärlikarbist siinkohal täitsa hästi aru, sa oled natuke ainult ühe vaatenurga sealt tema postitusest välja võtnud, selle osa, et üks sissetulek on manipuleerimisvahend. Aga ta kirjutab ka pisut teise nurga alt sellest, mida ma hästi mõistan.
    Meie elasime suures osas ainult mehe palgast umbes poolteist aastat pärast mu emapalga lõppemist ja mind kohutavalt häiris see. Inimesed on ses osas hästi erinevad, mulle poleks üldse meeldinud see variant, kui mees oleks oma teenitud raha täies mahus minu kätte andnud ega meeldinud mulle ka see, et ma tema käest raha küsima pidin. Isegi ilma tülita ei meeldinud üldse selline asi, tundsin ennast lihtsalt halvasti, kuigi mees pole iial ühtki märkust teinud sel teemal. Küsimus ei olegi alati niivõrd selles, et rahateenija peaks sõltuvat poolt verbaalselt või muul moel alandama sellepärast, teemaks on samavõrd ka see, et inimene ise ei suuda panna ennast sõltuvasse positsiooni. Minu jaoks oli see väga ebameeldiv, mul on vaja teada, et ma esiteks olen sõltumatu ja et ma teiseks panustan võrdselt ja ei pane teisele suhtes peale suuremat vastutust kui ise võtan. Mees oleks ilmselt nõus, kui ma ütleks, et nii, nüüd ma ei soovi enam tööle minna ja tahan jääda koduseks, meil on see siin ka minu ületöötamisperioodidel jutuks olnud, st ta on selle ise välja käinud. Aga minu enda põhimõtted ei laseks mul seda teha.

    Me oleme ka vendadega ses suhtes väga erinevad, et nemad küsisid hästi pikalt veel vanemate käest raha, kuigi olid juba oma elu peal, aga minu jaoks oli see väga põhimõtteline küsimus saada sellest kombest vabaks nii ruttu kui vähegi võimalik. Kui oli oma elu, oma töö ja oma pere, ammu enne lapsigi, oli selge, et on ka oma rahakott ja vanemad saavad täies mahus ise otsustada, mida oma teenitud palgaga ette võtavad. Ja mind väga üllatas, et vennad võtsid seda asja palju vabamalt. Et oma palk läks lõdvalt ära ja siis küsiti vanematelt veel peale ka, kuigi palganumbrid ei olnud mingid peost suhu elamise omad neil kummalgi.

    Mul on raske selgitada, miks mulle on vastumeelne elada teise inimese tööga teenitud rahast, ma ei oska seda lõpuni lahti rääkida, aga lihtsalt on. Mulle tundub, et see paneb teisele inimesele peale tohutu vastutuse, sest pere ainus sissetulekuteenija on kahtlemata vastusurikas ja stressirohke olla. Ja mul hakkab kahju. Ja sealt tekibki halb enesetunne. Väljavaade, et ühe rahateenija puhul võib ühel hetkel tekkida olukord, kus raha kuskilt juurde tulemas polegi, aga rahalised kohustused ikkagi jäävad, tundub ka piisavalt hirmutav mõlemale, et peres ikka kaht sissetuleku toojat pidada.
    Nii et kuigi lapsehoolduspuhkusel oldud esimest pooltteist aastat meenutan küll ainult helgete emotsioonidega, siis teist pooltteist, kus mu enda sissetulek oli maksimaalselt 500 eurot kuus, meenutan ikka pigem tundega, et hea, et see ometi läbi sai.

    1. Huuh, kui pikk kommentaar, ei oskagi kuskilt vastamisega alustada. 😀

      Ma ei üritanudki Ebapärlikarbi postitusele kuidagi vastata ja sõltumise teemal oma mätta otsast arutleda, vaid nagu kirjutasin, siis mind pani tema postitus mõtlema taas sellele, kui väga mul Silveriga vedanud on ja ma lihtsalt jagasin seda vedamist.

      Saan väga hästi aru nii tema kui ka Sinu vaatenurgast, kuigi ma ise nii ei tunne ja seda osaliselt ilmselt seetõttu, et mul ei olnud kunagi vajadust kasvada iseseisvaks, ma ei olnud veel ühe tiiva alt välja saanud, kui juba teine tiib ümber oli. Osaliselt ka seetõttu, et ma ei ole kunagi ambitsioonikas olnud. Kindlasti ka seetõttu, et kasvasin üsna sarnases peremudelis. Samuti seetõttu, et me teame, et praegune elukorraldus on rahaliselt kasulikum võrreldes elukorraldusega, kus me mõlemad siin kaheksast viieni tööl käiksime. Ja muidugi seetõttu, et ma tean, et minu panus kodus võimaldab Silveril panustada tööl.

      Kui ma peaksin praegu oma vanemate sissetulekust sõltuma, siis ma tunneksin end küll halvasti ja otsiksin väljapääsu, sest mul ei oleks selles koosluses omalt poolt millegagi panustada, ma oleksin ainult võitja rollis.

  5. Meil ei ole küll ühist kontot ja teineteise internetipangas ei käi aga rahakott on meil siiski ühine. Teatud arved lähevad maha teatud kontodelt, suuremad raha liikumisi puudutavad otsused teeme koos või maksab lihtsalt see, kel kaardil piisav summa või lihtsalt kaart käepärast. Peres, eriti just laste olemasolul on minu jaoks loogiline, et senti ei saeta ning peres on pere asjad. Peale vanemahüvitist olin töötu aga mehelt raha küsima ei pidanud kuna ta ise kandis mulle “raisuraha”. Nii oli tal endal ka süda rahul, kuna majandamises olen mina tugevam pool. Ka on minu sissetulekud olnud mehe omadest suuremad ja ka see polnud probleemiks, maksis see, kel parasjagu oli. Olen näinud koos elavaid peresid, kus naisel polnud kaubanduskeskuses pangakaarti kaasas ning mees nõustus talle teksad ostma aga naine pärast kodus kandis raha mehele tagasi. Ja pere, kus kõik arved ja kulud makstakse pooleks. Ja kui mees soovib kallile reisile minna aga naisel ei ole reisiks piisavalt raha siis läheb mees ilma naiseta…
    Eks toimivad igasugused variandid, oluline, et inimesed sellega ise rahul on. Jamaks lähebki siis kui ühel poolel on mingid ebareaalsed või teostamatud standardid, millega teist kontrolli all hoida üritatakse. Või kui kui “perepea” arvab, et lastega kodune naine peab raha “välja teenima”. Vat see läheb jamaks…

    1. Meil on see korraldus, kus maksame arved pooleks. Meile sobib nii, ma ei leia, et mees peaks mind üleval pidama kui ma ka töötan ja samas ei pea mina täismeest ka üleval pidama kui selleks mingit sügavalt mõjuvat põhjust pole. Rahakotid on erinevad, teineteise sissetulekuid 100% ei tea, samuti ka rahatagavarasid mitte. Söögi ostab see, kes poodi läheb ja selles osas ei pea 50-50 arvestust, samuti lasteasjade osas mitte. Ostab see, kes esimesena saab või kellel parasjagu vajalikud finantsid olemas on. Puhkusereiside eest maksab enamasti mees, mina kulutan ainult selle raha mis ma endale või sõbrannale näiteks midagi ostan kostiks kaasa.
      Mulle ikka meeldib see ütlus, et ela sa rikkalt või vaeselt, oma raha peab sul olema.
      Üldises plaanis aga elataksegi nii nagu sobivam on ja kuidas kokkulepped tehakse. Me oleme neid kokkuleppeid aja jooksul muutnud vastavalt sellele kuidas vajadused-võimalused mingil perioodil on. Oma raha mulle meeldib ja väikest tagavara (millest mees ei tea) hoian ootamatusteks alati.

  6. Nii tore postitus. Mehega on sul tõesti vedanud ja hea on lugeda, et selliseid mehi on ja see on algusest peale nii toiminud. Väärt mees, hästi kasvatatud.
    Ma unistan sellest, et saaksin koduperenaine olla pikalt.. aga tavalise ühe eesti keskmise palgaga ei tundu reaalne. Eks elu näitab.

  7. Mehega tegid jackpoti 🙂 Ja teiste kommentaaride pärast ära põe, kadetsejaid on alati. Usun, et sinu tutvusringkonnas ikka räägitakse, et millal see küll tööle läheb, või et mida sina ka tööst tead jne:) see on tavaks 🙂 Aga palju raskem on lapsi kasvatada ja kui teil on selline võimalus, et saad laste jaoks olemas olla, siis on see ainuõige.

    1. Ei no tänks, selle “mida tema ka tööst teab” variandi peale ei osanud ma tullagi! 😀 😀 Seda tean küll jah, et juba ammu oodatakse, millal ma tööle lähen.

      Kusjuures Silver räägib ka kodus olles pidevalt, et tööl on kergem, juba vaimselt kergem, nii et tema mind ei kadesta ja ise sedasi aastast aastasse lastega kodus olla ei tahaks. Mul on selles osas lihtsam, et mul puudub võrdlusmoment. 🙂

  8. Keegi kirjutas, et inimesed on erinevad. Ongi nii. Mina ei kujutaks ette, et ilma igasuguse töökogemuse ja hariduseta annaksin elu neljale ilmakodanikule, sõltudes vaid laste isa sissetulekust. Muidugi võib koigil kõike juhtuda, aga olgem ausad, et hariduse ja töökogemusega on lihtsam üksi edasi minna kui ilma. Jah, on ka elukindlustused jne, aga ikkagi. Muud ei ütlegi, kui et tõesti kõik ei mõtle samamoodi ega tunne samamoodi.

    Teine asi on see ühine rahakott. Kui peres teenib üks inimene ja teenib nii vähe, et perepeale tabeleid ja arvestusi peab tegema, siis lükkaks rahateenijana samamoodi selle arveldamise kellegi teise ehk elukaaslase õlule. Muidugi see nõuab usaldust ja seda, et see teine inimene saabki sellega hästi hakkama. Te olete mõlemad vähenõudlikud inimesed ja harjunud nii elama ja majandama. On aga peresid, kus mees teenib suuri summasid ja naine tahab ilusaid asju ja kalleid riideid, uhket autot…

    Jah, ikka väga erinevaid elusid elatakse. Sinu abikaasa on kindlasti hea mees ja Sul on temaga väga vedanud. Kindlasti temal Sinuga samuti.

    1. Vägagi nõus, lastele loodangi selgeks teha, et enne haridus, töö, väikenegi majanduslik stabiilsus ja siis lapsed.

      Minu vanemad haridusele rõhku ei pannud, ema vihjas lapselapsele, kui olin 18-19 ja olin juba kooli pooleli jätnud. Kui ma 19aastaselt rasedaks jäin, nuttis ta õnnest. Ühesõnaga, elasin nii nagu oskasin, keegi ei juhendanud ega suunanud ja nii see läks. Samas valesti ei ole ka midagi. 🙂

      Tabeleid ei tee ma üldse perepeale, ta pole neist kunagi ühtegi vaadanud. Tabeleid teen enda jaoks, sest mulle lihtsalt meeldib hoida numbritel pilku peal, võrrelda tänaseid kommunaalarveid 10 aasta tagustega, võrrelda sissetulekuid paari aasta tagustega ja nii edasi. 🙂

      Näen ka tabelitest väga hästi kohti, kust saaksime kokku hoida, aga me enamasti ei tee seda. Millestki me puudust ei tunne ja samas ei ole me ka väga vähenõudlikud, kuigi jah, kallid riided ja uhked autod pole prioriteedid. 🙂

      1. Ma lugesin kellegi blogist sarnast postitust, nagu selle kommentaari algus. Olles nelja lapse (seal hulgas 3 eelkooliealise lapse) ema, kõrghariduse ja mitme töökogemusega, ei saa ma selle väitega nõustuda. Ma ei kujuta ette, kuidas minu kõrgharidus ja töökogemus võiksid meie pere päästa juhul, kui me raha teeniva isa kaotaksime. Neli järjest saadud last on igal juhul halb mõte, kui peaks mõni õnnetus juhtuma. Mul ei oleks võimalik tööl käia laste kõrvalt ei sel juhul, kui mul on töökogemus ja kõrgharidus ega ka sel juhul kui mul neid ei oleks. Isegi kui ma kõik kolm lasteaeda paneksin täisajaga, siis kaasneks nii palju erinevaid probleeme, et kuidas see tööl käimine ikkagi tegelikult teostuda saaks, eriti kui elada pärapõrgus. Ei kujuta ette. Lisaks muidugi veel see, et kui oled juba kümme aastat lastega kodus olnud, siis on tööandja jaoks igasugune varem omandatud kvalifikatsioon vägagi kahtlase väärtusega. Rääkimata sellest, et mida pikemalt kodus olla, seda vähem on tunnet, et peaks üldse kunagi tööle minema. Võib-olla tõesti kui mingi aja pärast on lapsed juba väga iseseisvad ja ma olen mõned aastad sellest hullumeelsest rabelemisest puhanud ja lõõtsutanud, tekib ehk tunne, et igavaks kisub ja hakkaks midagi tegema. Enne seda eelistaks mitte tööturule tungida.

        Ma ütleksin, et tegemist on riski peale välja minekuga. Mõni võtab laenu ja loodab, et hea palk säilib järgmised 25 aastat ja läheb riski peale välja. Mõni saab arutus koguses lapsi ja pole välistatud, et on pärast hädas. Eks elu näitab.

        Meil mehega ühist arvet pole, aga kui mu arve tühjaks saab, siis kurdan mehele ja ta kannab kohe mõne suurema summa, et ei peaks niipea sellega tegelema. Seega ei ole ka olnud tunnet, et ma peaks lunima või paluma või et see sõltuks kuidagi meie suhtest või minu tegemistest või tegemata jätmistest.

          1. Huvitav :D. Aga kuigi ma ütlen, et kerge pole, siis kahetsenud pole ma seda küll kunagi. Ja sinu postitused mulle väga meeldivadki sellepärast, et sa ka ei jäta muljet, et kõik oleks koguaeg lilled ja liblikad ja idüll hommikust õhtusse. See on raske töö, aga tohutu võimalus ise areneda ja paremaks inimeseks saada.

  9. Mina olen tulnud perest, kus isa oli peamine leivateenija, kelle rahast maksti maksud ja ema väiksem sissetulek läks toidu ja laste peale. Kui ema raha otsas, andis isa juurde. Aga meil käis üks pidev rahaga manipuleerimine ja nina peale viskamine stiilis “mina pean teid kõiki ülal ja teie olete nii-ja naasugused, selle asemel, et olla tänulikud ja rahul”. Kogu aeg pidi jube alandlik ja tänulik olema ja ema kuulis kogu aeg etteheiteid ja tänitamist, et kuhu ta oma raha pani. Kui isa välismaale tööle läks ning ema töökoht kaotati, läks asi hullemaks, sest isal oli võimalus veel enam iriseda ja laia lehte mängida.

    Mina sain oma ellu kaasa tunde, et iial ei taha enam sõltuda ja raha küsida, sestap olen juba põhikoolist alates igal suvel tööl käinud, ülikoolist sain õppelaenu ja kõrvalt töötamise abil läbi. Isa ka toetas, aga ei jätnud ütlemata, et pean tänulik olema. Olin ka, aga siiski oli täieliku iseseisvuseni jõudmine tohutu kergendus. Oma elukaaslasega oleme koos olnud 13 aastat ja rahakotid on alati eraldi olnud. Vaeste tudengite ja hiljem lapsevanematena. Kõik maksud maksame pooleks, söögi ostan enamasti mina, sest ma käin rohkem poes. Samuti ostan enamuse lasteasju just samal põhjusel. Samas ostab mees bensiini ja katab muud autole minevad kulud. Oma asjad ostame ise ja vahepeal laename teineteiselt, aga maksame tagasi. Mees iga kord tagasi ei tahakski, aga ma olen sundmõtetega ses suhtes. Tema teenitud raha ikkagi. Kõrvaltvaatajale võib imelik paista, aga mina olen rahul, sest tunnen end sõltumatuna ja ei pea alandust tundma nagu vanematekodus.

    Aga teie pereelu tundub imeline! 🙂

    1. Taas arusaadav, miks sellist seisukohta omad ja antud korraldusega rahul oled. Ei vaata imelikult, vaade pigem avardus. 🙂

      Mina nägin oma kodus üsna samasugust korraldust nagu meil on, vanemad rahateemal ei hõõrdunud, isa oma suuremat panustamist pole kunagi rõhutanud ja meile ka ei jäetud kunagi tunnet, et meie ülalpidamine on suur ohverdus.

      1. Väga hea, et lapsepõlves kaasa saadud mustrite olulisus siin välja joonistus. Pole absoluutselt imestada, et oma mehest sõltumine ei ole sulle vastumeelne ega hirmutav, kui oled samasugust mudelit väga hästi toimivana juba näinud. Mina ja teised minusugused on näinud seda, mis juhtub siis, kui asjad ei õnnestu ja suhted purunevad. Mistõttu arvestame alateadlikult alati selle võimalusega, peame seda isegi üsna tõenäoliseks. Sellest ka hirm kellestki teisest sõltumise ees.

        Ausalt öeldes ma arvan, et neid inimesi, kes usuvad, et see üks ja õige on olemas ja noorelt pere loonuna jäädakse leitud kaaslasega surmani kokku, on palju vähem kui neid, kes sellesse absoluutselt ei usu. Mulle tundub ka täiesti ulme 🙂 Minu rong ammu läinud. Aga tore, et leidub ka erandeid. Tundub, et teie Silveriga võite just need erandid olla.

        1. Asi polegi ju nii väga elu lõpuni kokku jäämises, mis saab näiteks siis, kui mehe tervisega peaks midagi juhtuma ja ta ei saaks tööl käia pikalt või üldse see kõige mustem stsenaarium, kui mees hukkub. Need on kurvad juhused aga kahjuks elus tuleb neid ikka ette ja see on alati ootamatu. Inimene, pole vahet kas ema või isa, kelllel on lapsed, peaks suutma kõik nad vajadusel iseseisvalt üles kasvatada. Loomulikult on kena, kui ema saab olla lastega kodus ja neile rohkem olemas olla, kui enamikel aga mulle jääb sellest postitusest küll kahjuks natuke mulje, et sul kui naisel on lihtsalt liiga mugav elu.

          Sul on mehega vedanud, see on ilmselge aga seda enam võiksid oma kullatükilt natuke koormust maha võtta, meestel pole kombeks vinguda ja halada, et on raske või öelda, et neid miski häirib, näiteks see asjaolu, et ta on pere ainuke ülalpidaja.

          Kindlasti on mingi eluala paeluv ka sinu jaoks ja tahtmise korral sa selle ka leiad. Sinu lapsed saavad ka ühel päeval suureks ja iseseisvaks ning lahkuvad kodust, siis võib sul lihtsalt igav hakata ja kui pole erilist töökogemust ka ette näidata ja siis soovid tööle minna on jätte teistmoodi keeruline olukord.

          Endal küll kogemus puudub, kuid kõrvalt olen küll näinud, mis kõik võib juhtuda, kui üks pereliige teenib pika aja jooksul ainukesena perele elatist ja teine on kodus. Kui teil praegu on kooselu nii roosiline, siis igavesti ei pruugi see nii olla, olukordi võib igasuguseid tekkida.

          Eks see ole teema, mis pakub alati kõneainet ja on iga pere oma rida aga nii palju furoori tekitas see minus küll, et nii pikk kommentaar kirjutada ja kindlasti mitte kellegi solvamiseks või etteheitena mõeldud, lihtsalt juhtisin tähelepanu mõnele asjale.

          1. Ma olen sinuga väga päri kõiges, või noh, tegelt olen võtnud seisukoha, et kama kaks kuidas inimesed oma elu korraldavad ja seega on õige nii sinu kui ka autori elukorraldus. Mina olen isiklikult mõlemat pidi proovinud ja olin rõõmus siis ja nüüd 🙂 Aga mis mulle sinu sõnavõtust silma torkas oli see liiga mugava elu remark. Miks ei võiks olla liiga mugav elu? Misasi on LIIGA mugav? Kas peavad olema kannatused, vaevad ja mured, et elu täisväärtuslik oleks? Minul on to-hu-tult mugav rentjee elu ja ma olen nii õnnelik, et ma ilmselt mitte kunagi enam tööle ei pea minema (sest ma tean väga hästi mida see tähendab). Ja ei, vältimaks arusaamatust, ma pole mehe ülalpeetav, kuigi oli ka neid momente.

          2. Ilmselgelt ei ole kommenteerijal 4ja järjestikkust last, kui ta räägib “liiga mugavast elust”. Ma ütleks, et neli järjestikust last on ikka pigem hullumeelsus. Ja kui lõpuks on elusana teiselt poolt välja tuldud, siis on pigem puhkus omal kohal. Ja mitte ükski töö ei ole peale seda raske ja kui töökoht eeldab pinge- ja stressitaluvust, siis selline ema on selle töö jaoks just nagu loodud. On raske ette kujutada pingelisemat tööd kui 4ja väikse inimesega kodus olemine. Lisaks võib see ema oma CV-sse kirjutada sisse ulatusliku meekonnatöö kogemuse, suhete korraldamise nii laste kui täiskasvanute vahel, ta on vajadusel võimeline tegema ulmiseselt pikki tööpäevi jne. Ma vaata enda ümber ja üritan aru saada, kus on see mugav elu, mida ma hetkel nautima peaksin ja millega mind on ära hellitatud. Aga viriseda oleks patt, sest kõike seda sai ise soovitud ja nüüd tuleb tagajärgedega tegeleda. Aga soovitada päris teistele ei julgeks.

  10. Kas juhul, kui naine teenib perele raha ja mees näiteks käib ülikoolis või on lastega kodus, siis on mees ja naine väikse algustähega?

    1. Miks?

      See, et minu jaoks eristus Silver 21-aastaselt teistest temaealistest ja ta on minu silmis alati olnud mees suure algustähega, ei tähenda, et kas või antud näites olevad inimesed oleksid kuidagi vähem tublid, ei ole ju.

  11. Mul on samasugune mees ja kuigi meil endiselt pole tülisid, siis ma ei kujutaks ette et ta mingi tüli ajal mind rahaga manipuleerima hakkaks. Ükski päris mees ei tee sellist asja.
    Meil ei ole ainult mehe sissetulek, ma ise olen koguaeg kõrvalt midagi nokitsenud. Mehe sissetulek on aga ainus stabiilne sissetulek ja ka suurusjärk on enamasti kordades üle. Minu nokitsemised on rohkem meelelahutus ning viimasel aastal olengi end lihtsalt vabatahtlikutööle pühendanud, mis ka kohati täistööaja võtab. Õnneks on mul mees, kes seda võimaldab. Iga päev olen tänulik ja loodan, et sinu ja minu perest kasvab rohkem selliseid mehi, kuna eeskujud on ees!

    Peremudelitest rääkides, siis mina olen perest,mis on korduvalt katki läinud ja kus ei toiminud ükski normaalne peremudel. See ei tähenda, et mina sama rada pean astuma. Kaaslase valik on elu kõige olulisem otsus ja kui sellega täkkesse paned, on suur osa elust nö tehtud. Loomulikult võib olla tagavaraplaan. Mul ongi ja mees teab seda ning peab igati mõistlikuks. Kunagi ei tea, mis võib juhtuda. Suhe võib igati OK olla, aga õnnetusjuhtumid jne.

  12. Mina olen ka u 10 aastat olnud nö mehe rahakoti peal. Vahepeal elasime välismaal, siis sobis rohkem nii, et mina tööl ei käinud, olime sõltuvad ainult mehe töögraafikust ja saime siis Eestis käia, kui temal töös paus. Siis vahepeal lapsed, kui üks sai kolm, jäin teist ootama ja rasedana tööd enam ei otsinud. Nüüd olen 5 aastat tööl käinud (hetkel kahjuks töötu). Tegelikult on raske olla 35 ja nii vähese töökogemusega, tööd ei ole kerge leida, õpitud erialal ei ole enam pädev jne.
    Rahakott on meil alati ühine olnud, sest oleme ju üks pere. Minu jaoks täiesti arusaamatu, kui abikaasad ei tea üksteise rahalist seisu ja saevad arveid pooleks. Mehelt raha laenamine on minu jaoks ulme. Mulle ei tundu selline korraldus just eriti ühtekuuluv ja kokkuhoidev pere. Aga see on ainult minu arvamus. Keegi võiks põhjendada näiteks miks ühine raha peres on nõme variant.

    1. Mitte nõme, aga miks see vajalik on? Mina teenin netopalgana kätte olenevalt kuust umbes 1600-2200 eurot, mees on ettevõtja ja tema aastane sissetulek ja varad on kordi suuremad kui minu aastane sissetulek. Oleme üks pere. Mis see ühine pangaarve annaks? Mind päriselt ei huvita ka, mida ja kuhu ta kulutab, sest meie pere tema hobiautode jms pärast ei kannata. Toitu ostame mõlemad vist võrdselt, kodulaenu pole, reisidel tasun oma osa (lennupiletid ja majutusest ka midagi, söömas käies maksab üldiselt mees, vahel mina), minu auto on minu ostetud, tema autod on tema omad, mingit raha saagimist ei käi. Äkki see ühine rahakott ja pangaarve ongi oluline siis, kui sissetulekud on väiksed, et siis on parem ühise rahaga majandada? Ma ei kujuta ette, et pean oma mehe raha enda omaks ja ostaks lampi selle eest omale riideid või muid asju. Absurdne tundub.

      1. See teooria paika ei pea.
        Meie pere sissetulekud on samuti julgelt üle keskmise, aga sellest hoolimata on meil “ühine rahakott”. Puhtalt mugavusest. Pangaarved on eraldi, aga teame mõlemad üksteise kaartide PIN-koode. Meie sissetulekute summa on meie pere sissetulek, seega pole meie jaoks lihtsalt mingit vahet, kumma kaardiga mingi toidu- või riidepoe ost sooritatakse. Kui me üldse kalkuleerime, kumma arvelt midagi maksta, on see seotud a la krediitkaartide limiitidega reisil olles.
        Pigem usun ma, et see otsus/valik on puhtalt kinni inimestes ja nende suhtumises.

  13. Tundub, et oled oma suhtega väga rahul. See on suur asi, naudi seda.

    Mina ka nii nautisin oma suhet…

    Oleme mehega 12 aastat koos elanud, abielus pole. Meil on alati olnud eraldi rahakotid, kuid kuna tema teenib pisut rohkem, siis ta ka kulutab pere ühisele majandamisele rohkem. Arveid pooleks ei sikuta ja kui talle kampsuni ostan, siis raha tagasi ei küsi, aga põhimõtteliselt hoiame mõlemad vaikselt kuludel silma peal, et üks rohkem ei peaks pingutama, kui teine.

    Hiljuti käisime kogu perega ühisel puhkusereisil ning minu suureks üllatuseks tahtis ka väga agaralt kõige eesti väga ise maksta. Lõppkokkuvõttes maksina mina ikka jpalju vähem. Koju jõudes avastasin, et mehel on kõrvalsuhe.

    Selline see elu on. Inglise keeles öeldakse: life is stranger than fiction. Elu on kummalisem kui väljamõeldis. Elu on täis ootamatusi. Me ei saa halbu üllatusi ära hoida, aga me saame on ennast ootamatusteks võimalikult hästi kindlustada.

    Ma ei tea mis meist nüüd saab. Aga ma tean, et mul on vabadust valida erinevate variantide vahel. Mul on töökoht ja töökogemus, mis lubaks ellu jääda, kui valiksin lahkumineku.
    Ei kujuta ettegi, kui kibe oleks petetu-tunne, kui seda vürtsitaks veel teadmine, et lahkuminek on täiesti välistatud, kuna ei jääks majanduslikult ellu. Üks asi on ise vabal valikul otsustada jääda kokku mehega, kes on sind petnud. Hoopis teine oleks teadmine, et sa ei saa endale lubada lasta petjal minna, sest ta peab sind üleval…

    1. Ma ei tea kuidas Eestis, aga riigis kus mina elan loetakse abielu lahutuse korral ka kodus olnud vanema panust kui tööd ja seega kohus ei tõsta naist (või meest) kunagi ‘tühjade taskutega’ tänavale (juhul kui mees/naine äkki tõesti hulluks osutub ja kogu varaga plehku peaks tahtma panna). Samuti on armastavate abielupaaride puhul täiesti tavaline elukindlustuse tegemine, just selleks puhuks, kui töölkäiva pereliikmega peaks midagi juhtuma ja pere äkki ilma sissetulekuta jääb.

      Kodused pereemad ei ole siin ka mingi erakordne nähtus, vaid täiesti tavaline osa elust. Paljudes peredes, kes seda majanduslikult endale lubada saavad ja kes on eelnevalt omavahel nii kokku leppinud, jääb üks vanem kuni laste algkooli lõpuni koduseks, või siis vähemalt töötab vaid poole kohaga. Selles mõttes on vähemalt minu silmis küll Liivi täiesti tavaline pereema.

      Ja ma olen enam kui kindel, et kui mingil põhjusel Liivi ongi sunnitud äkki tööle minema, siis Liivi juba hätta ei jää, olgu tal siis mingi paber või mitte. Seda enam, et tänapäeval ei garanteeri ka ülikooli paber enam kellegile kindlat tööd või kõrget sissetulekut, vaid üha enam ja enam loetakse hoopis tähtsaks inimeste iseloomu, pealehakkamist, loovust, koostöövõimet ja uute tuultega kaasaminemist.

      Ilusat uut aasta kogu sinu armsale perele Liivi!

  14. Aga kuidas on lood nàiteks kodutöödega perioodidel, kui kogu pere on kodus. Mees ei eelda näiteks, et tal õigus puhata vmt?
    Minu jaoks on ühine rahakott võõras, aga ma teenin ka ise raha ja mulle sobib pigem see, et panustame võrdselt kodutöödes ja lapsega ning ka rahaliselt. Ei sae täpi pealt pooleks, aga ei ole huvi ega soovi olla kellestki sõltuv, isegi kui ühine rahakott on kokkulepitud ja ise sinna rahaliselt ei panusta.

    1. “Aga kuidas on lood nàiteks kodutöödega perioodidel, kui kogu pere on kodus. Mees ei eelda näiteks, et tal õigus puhata vmt?”

      Ta ei oska olla niisama, nii et seda ta tõesti ei eelda, et ma kodus kõik üksinda ära teen ja tema niisama diivanil vedeleb. Ta ei eelda seda ka siis, kui me suvel Soomes oleme ja ta 12-tunniselt tööpäevalt koju tuleb, ta ikka tuleb appi süüa tegema või aitab hiljem koristada, kuigi ma ei oota seda temalt.

  15. Mina olen elanud nii üht kui teistpidi. Kahe vanemapalga vahel ka mehe rahakoti peal, kuid seda sai ta ikka “sobival” hetkel mulle ka nina peale visata. Nüüdseks oleme lahus.
    Aga minu mõte koduste inimeste puhul on alati hoopis kaugemal. Kõik võibki ju ilus olla ja nagu Liivi puhul näha, siis teisiti olekski hoopis raske. Aga kuna tulevane pension sõltub tööl käidud aastatest ja sissetulekust, siis ma imestan teinekord küll, et kuidas selline elu siis välja nägema peaks?

    1. Ma usun, et mu elu näeb pensionieas üsna samasugune välja nagu paljudel eakaaslastel. Laste kasvatamise eest peaksin saama 8 aastat tööstaaži ja terve aja on riik minu eest sotisaalmaksu maksnud, nii et päris nulliring ei ole ja ma jõuan oma elus veel vähemalt 30 aastat tööl käia, kui tervis lubab siis ehk 10 aastat kauemgi, nii et ma hetkel pensioni pärast veel ei muretseks. Selleks ajaks on vast hinge taga ka rohkem kui ainult igakuine pension.

  16. Ma trükin hetkel telefonis ning seepärast pikalt ei kirjuta aga tahtsin ikka sõna sekka öelda… Nimelt on meil ka 4 last, esimene sündis kohe peale (minu) keskkooli, 25selt olin kolme lapse ema. Pesamuna nüüd 3 aastane ja napilt aasta enne tema sündi läksin tôöle kuhu paar kuud tagasi naasin. Ja sa ei kujuta ette kui raske see on! Jah, ma teenin ja perel on nii kergem majanduslikult aga kõik ülejäänu kannatab. Ma olen õhtuti surmväsinud – ja siis on “vaja” kolme klassi kodused ülesanded ära teha ning lasteaia lapsega vōidelda, sest ta on väsinud ja igatseb ema… Mõtlen koguaeg kuhu sätitada oma puhkust, et lastega saaks vaheaegadel koos olla rohkem. Kuhugi välja minna tahtmist pole, sest tööst taastumine võtab mitu vaba päeva. Võibolla läheb kergemaks kui aastaid sedasi tööl käid aga selleks ajaks on lapsed suured ja ei jõudnudki nendega koos olla. Raha ei korva kuidagi seda aega mida ma tööd tehes raiskan aga muudmoodi ka ei saa. Kahju neist kommentaatoritest, kes kõik rahasse (inimese väärtus ei võrdu tema teenitud palgaga) arvestavad!

    Tegelikult tulin kirjutama kuidas laste kõrvalt kaugõppes käies kahe kursaõega rahakotte arutasime – mina olin 1 lapsega perest ja ühise rahakotiga, üks sõbranna kahekesi mehega ja eraldi rahakotid ning kolmandal sõbrannal oli ka üks laps kuid tema maksis üksipäini kõik majapidamis- ja lapsekulud, mees maksis enda eest. Ja see viimane variant pole mitte üldse harv nähtus. Seepärast naised kiiresti peale lapse sündi tööle tagasi lähevadki… Nagu mul üks hoopis kolmas sõbranna vastas kui kurtis et peab kohe peale emapalka tööle tagasi minema ja ma küsisin, et kas mehe palgaga ära ei elaks nii aastakese (nad abielus ja kaks last) – tema ei tea palju mehel raha on ja tema peab ise vaatama kuidas hakkama saab. Nemad ühiselt rahaasju ei aruta. Nu vot… ju siis saab nii ka elada. Mina ei oskaks. Meil on eraldi kontod aga ühine rahakott. Kui ühel konto tühi siis kasutame teise kaarti. Ei arvesta, et sa sel kuul ostsid kõige vanemale tütrele mantli, ma ostan järgmisel kuul keskmisele teksad vms.

    1. Vau, telefonis trükkimise kohta kirjutasid ikka päris pikalt.

      Aitäh kogemuse jagamise eest. Müts maha su ees, sest ma mingil määral ikka kujutan ette, kui raske see on.

      Ma olen siin üritanud ette kujutada, milline meie elu oleks, kui ma käiks tööl ja jõuaksin koju umbes 17.30. Poistel on 5 korda nädalas maadlustrenn, mis algab 18.00, nii et ma jõuaksin koju ja nemad kohe varsti läheksid minema ning tagasi oleksid vahemikus 19.30-20.00. Selleks, et nende kohustused saaksid tehtud, peaksid nemad kas loobuma trennist või mina palkama kellegi, kes päeval aitaks neil õppida, sest nad sageli vajavad abi, lisaks vajavad nad järelvalvet, et raamatud saaksid loetud ja suuharjutused tehtud.

      Kellegi peaksin nagunii palkama, ainuüksi sept-dets on kõige väiksem puudunud lasteaiast 6 nädalat (ühe korra 3 nädalat järjest), seda vaheaegu sisse arvestamata. Väikestel poleks sügisel ja kevadel üldse vaheaega, sest suvel on lasteaed kuu aega kinni ja ma peaksin kogu puhkuse siis ära kasutama.

      Ma tõesti oskan tänulik olla võimaluse eest olla praegu kodune, see muudab nii palju asju lihtsamaks, kuigi elu nelja lapsega pole isegi kodusena … mugav.

  17. Meil ka ühine rahakott – seejuures mehe rahakott on minu ja minu oma mitte niiväga tema. ( tema lihtsalt maksude jms ei tegele seega ei tea minu konto seisu – sisse saab ikka kui soovib meil käik paroolid koos 1 kohas ) Mina tean palju me kokku teenime, kuna maksud maksma peab, pean tabelit kulude kohta. Aastaid ei teadnud mees sedagi kuhu tema raha läheb – mina olin peamine rahakandja, asjade ostja jne… Samuti ütlesin mina palju tal kulutada on jne. Kõik paroolid jms on minu hallata. Nüüd viimased paar aastat käime mõlemad täiskoormusega tööl ja nööd veidi tegeleb ka tema maksudega.

    Aga mulle meeldib see, et mees on peamine rahatooja ja pere ülalpidaja naine aga lastega kodus – see on ainuke õige varjant kuidas saada üle 2 lapse ( mul kaks ja tean, et kui neid rohkem oleks siis peaks laste jaoks koguaeg olemas olema 1 vanematest kes on kodune).

    mees on pea ja naine kael aga ilma kaelata ju pea püsti ei seisa. Mulle tundub, et teie peres just nii ongi!

    1. Minu jaoks on iga pere valikud õiged, ma ei arva, et teisiti toimetavad pered elavad kuidagi valesti. Igale oma.

      Silver nõustub selle väitega, et mees on pea ja naine kael. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga