Hei!

Mul on täna üle pika aja tuhin blogida, aga neid teemasid, mis pikalt tallel seisnud, on nii palju, et ma ei tea, kust alustada. Nagu ma ei tea, kust koristamist alustada või kas seda üldse teha. Eile saabus see ligi 3 kuud oodatud hetk, kus lapsed olid taas kõik lasteaias ja koolis ning ma olin kahevahel, kas teha selle päevaga korteris suurpuhastus või magada see lihtsalt maha. Ma ei teinud kumbagi, jõudusin vaid vannitoa läikima lüüa ja 5 masinatäit pesu pesta. Mitte et ma ei oleks viimast ammu teinud ja musta pesu hunnik oli üle pea, ma lihtsalt pesin kõigi voodiriided puhtaks. Laste toad tegin ka korda, aga seda enam näha ei ole, sest õhtul, kui me kahe suuremaga poolteist tundi Saboteuri mängisime, saboteerisid kaks väiksemat minu tehtud tööd ja ma pean täna jälle otsast peale alustama, sedasi ei jõua ma kunagi kullani (korras koduni). Muidugi siin arvuti taga istudes ka ei jõua…

Aga läheme 1-12 juurde, mis on numbrid Lottudo advendikalendris, see on ikka üks tänuväärne kingitus blogijatele, eriti mulle, kes ma ei oska pärast pikka pausi hästi kuskilt alustada. Ma vastan igale teemale lühidalt (napisõnaline nagu ma olen, eks) ja tõenäoliselt kaldun korduvalt ka teemast kõrvale, nii et tulgu siit nüüd puder ja kapsad.

1. Eesmärgid detsembriks

See on lihtne. Pole! Viimasel ajal on mu eesmärgiks olnud vaid ühes tükis püsimine. Kõlab nii nagu mul oleks käsil mingid tohutud eluraskused, aga ei, nii see õnneks ei ole, ma lihtsalt olen. Just nii. Ma olen. Ma ei tunne väga millestki rõõmu, samas ei ole õnnetu ka. Ma lihtsalt olen.

Mul on detsembrilt ainult ootused. Ootan, millal Silver koju jõuab, mis juhtub loodetavasti juba selle nädala lõpus. Hah, juba? See on küll vale sõna, nii pikka hooaega pole tal enne olnud, et ta jõuaks alles detsembri keskel koju.

Kui ta koju jõuab, siis ootan edasi meie kolmeöist puhkust Grand Rose Spa hotellis. 3 ööd! Me pole kunagi nii kaua sedasi akusid laadinud ja mina ei ole kunagi nii kaua lastest eemal olnud. Olgu, ma olen ühe korra olnud 5 ööd haiglas, kui ma Neljandat oodates trepist alla kukkusin. Arvasin, et ma olen sellest eraldi postituse teinud, aga ei olegi, sellest on vaid lõik sünnitusloos. Igatahes ma ei loeks seda puhkamiseks ega oma akude laadimiseks ning lastest ma ka päris eemal ei olnud – oli mul ju üks kõhus kogu aeg kaasas.

Grand Rose Spaas oleme ühe korra varem käinud, kohe pärast avamist, tänaseks on olukord ilmselt teine, sest nii Facebooki kui ka Hotelliveebi tagasisides on korduvalt öeldud, et hotell vajab hädasti uuenduskuuri. Kuna me teame seda ette, siis ehk ei teki mingit pettumust ja ausalt öeldes on mul vist ükskõik ka, kui kõik ei näe välja nagu uus, me läheme sinna ikkagi rohkem teineteisega aega veetma ja Kuressaare ilu nautima.

Kui ma siin plaatidelt vanu pilte arvutisse laadisin, leidsin nende hulgast ka tookord tehtud pildid ja pean tõdema, et üks on hullem kui teine. Meil mõlemal olid siis mingit veidrat värvi juuksed ja mõlemad olime 10 kilo kergemad. Mitte et see minu puhul kuidagi halb oleks olnud, aga Silver oli siis täielik kribu, lisaks on tal vähestel piltidel riided seljas ja needki on mingi naljakad palmipuudega speedod.

Kui mul ei oleks mingi veider kombo hõlmikstiilis kleidist, boolerost ja jakist, siis oleks ehk praamil tehtud pilt kõige parem.“Meie käisime Grand Rose Spa hotellis” pilt.

2. Päkapikud ja/või advendikalender

Ma olin ühel õhtul sammu kaugusel sellest, et lisada Instagrami äranutetud näoga pilt ja jagada päkapiku traagikat. Kas te kujutate ette, kui raske on olla päkapikk, kui sul on 24/7 vähemalt üks laps külje all? Ma olin novembri viimasel päeval niigi kaval ja jätsin väiksemad poes mänguasju uurima, et ise vahepeal ruttu 4 väikest maiust osta, aga ega mul neid mujale peita ei olnud, kui oma pisikesse käekotti. Kui ma õhtul olin lapsed magama pannud ja käekoti juurde läksin, siis oli üks šokolaad sealt otsapidi väljas ning oli siililegi selge, et keegi lastest on käinud kolamas. Ma ei reetnud end ja järgmisel päeval said nad päkapikult vaid kirja.

Järgmisel päeval tegin enne vanemate juurde sõitmist korra poodi asja ja jätsin kõik neli autosse ootama. Ma olin kavalam ja ostsin kuueks hommikuks maiustused ette ära, jätsin need alguses autosse ja hiljem peitsin need musta pesu kotti. Kuigi lastel ei ole kunagi olnud soovi mu musta pesu kotis kolada, riputasin selle igaks juhuks kõrgele nagisse, aga see ei olnud piisav. Kuigi ütlesin lastele vähemalt 5 korda, et mingu voodisse, suutis üks lastest minu vetsus olemise ajal ronida kotini, et sealt mingit õhupalli otsida … aga mida ta sealt leidis, ah? Ma isegi ei tea, mille peale ma sel hetkel kõige rohkem vihastasin. Iseenda peale, et ma neid komme autosse ei jätnud, kuigi mul see mõte oli? Laste peale, et nad  k u n a g i  sõna ei kuula? Või oli asi lihtsalt selles, et käes oli õhtu ja ma olin iga väikese asja pärast plahvatamiseks piisavalt väsinud ja tüdinud? Ilmselt see kõik kokku viiski selleni, et ma karjusin end laste peale tühjaks ja helistasin nuttes Silverile, et kurta kui halb ema ja kehv päkapikk ma olen.

Tol õhtul hakkas kergem ja järgmisel hommikul oli lastel tegelikult saapa sees ka midagi. Jah, saapa sees, sest susse neil ei ole. Kommikotist valisin välja need neli maiustust, mille nägemise tõenäosus oli kõige väiksem ja kuna kommentaare ei tulnud, siis ehk laps neid ei näinudki. Või nägi, aga lihtsalt vaikis, et ma ei saaks aru, et tema teab tõde.

Ma sain eile väikeste pidžaamade sahtlit koristades ka ühele saladusele jälile. Kui Teisel viimati hammas ära tuli, siis hambahaldjas unustas mitu päeva käia, kuni ühel hetkel tuli Teine rõõmsalt ja teatas, et tal oli padja all 2 eurot. Kuna Silver just sel hommikul läks Soome tagasi, siis arvasin, et tema täitis enne seda ka haldja kohustuse, aga kui ma eile sealt sahtlist hamba leidsin, siis tekkis mul väike kahtlus ja küsisin Silverilt, kas ikka oli tema see haldjas. Ei, ei olnud. See oli ilmselt Kolmas, kes oli enne seda saanud vanaemalt 2 eurot kommiraha. Tuleb välja, et hambahaldjas on päriselt olemas, see on meie viieaastane Kolmas.

Kui tagasi teemasse minna, siis pärast seda olen veel korra vahele jäänud ja päkapiku mängimisele käega löönud. Ei põe, kui nad saapa seest midagi ei leia, võib-olla kulubki neile see ära, sest tühi saabas on pannud neid meenutama eelmise päeva tegusid, mis võisid päkapikule pettumust valmistada. Äkki õpivad sellest midagi.

Advendikalendreid lastel ei ole, sest ma mäletan enda lapsepõlvest väga hästi, milline pettumus see oli, kui ust avades selgus, et selle taga on tühjus või poolik šokolaad. Ei suutnud õde ja vend piirduda päevas ühe ukse avamisega, sõid tühjaks enda kalendrid ja minu oma ka. Mul siin ka mõni selline tegelane kodus, kes rõõmuga liiguks ajas ette ja sööks nii enda kui teiste kalendrid tühjaks.

3. Jõulufilmid

Detsember jõulufilmideta on nagu november. Mulle täitsa meeldib vaadata 10. korda “Üksinda kodus” või “Visa hinge”, viimane ei ole küll jõulufilm, aga aasta lõpus seda tavaliselt lastakse ja jõuludega see mulle seostub. Nüüd, kus lapsed juba vähe suuremad, annavad need jõulufilmid teise emotsiooni, sest lastega koos on neid palju toredam vaadata. Meenub ehk veidi see aeg, kus ise mangusin vanemaid, et ma tohiks koolipäeval ühe või teise filmi lõpuni vaadata ja kuidas see oli pidupäev, kui võisin seda teha. Nüüd on enda lastel neljapäeviti pidupäev, mida oodatakse juba nädala alguses.

4. Kingisoovitused

Kuna me sellel aastal ei tee peale laste kellelegi kingitusi ega oota neid ka ise, siis ei ole väga erinevate variantide peale mõelnud. Seda tean küll, et oma lastele me ei taha ühtegi mänguasja, meil veel eelmisel aastal saadud suuremõõdulised kingitused keldris, sest meil lihtsalt pole ruumi nende jaoks. Legod on küll alati oodatud, aga need on ka nii traditsioonilised kingitused juba, et lapsed arvavad, et jõuluvana elab Legolandis. Oh üllatust, kui ta toob hoopis pidžaamad ja hambaharjad. Kuigi lastel on ka nende üle väga hea meel, saavad nad tegelikult peale nende veel hunniku erinevaid laua- ja kaardimänge sellest valikust. Ei möödu enam päevagi, kus keegi ei taha mingite kaartidega nokitseda või lauamänge mängida.

Ühe soovituse võin küll veel anda. Eelmisel aastal soovitasin Bon Merite kehakoorijat ja -võiet, hiljuti täiendasin oma varusid ja sain kingituseks kaasa pisikesed kehakreemi testrid: Avokaado ja vaarika taastav kehakreem + Porgandi ja siidi jumet andev kehakreem. Pärast nende katsetamist lausa kahetsen, et kehavõide ostsin. See on küll ka väga hea toode, lõhnab ideaalselt, niisutab hästi, leevendab psoriaasi, aga seda kõike teeb kehakreem ka ning sealjuures ei ole jää nahk absoluutselt rasvaseks. Juba minut pärast kehakreemi peale kandmist on see nii imendunud, et nahk tundubki loomulikult pehme ja sile, mitte kreemitatud.

Ma olen neid testreid kasutanud suvaliselt, kord ühte, kord teist, kord mõlemat, aga erinevates piirkondades, nii et ma ei oska öelda, kas neil mingi vahe on või kas üks on psoriaasi paremini leevendanud kui teine, aga igatahes läks vaid loetud päevad aega, kuni mu paks psoriaasikorp oli põlve pealt kadunud. Praegu kasvatan seda tagasi, et katsetada järele, kumb seda paremini leevendab.

Miks seda teen? Mul ei ole isegi hormoonkreemid nii kiireid tulemusi andnud kui need kehakreemid ja kui ma suudaksin nahka korras hoida ainult 100% loodusliku kreemiga, siis iga kell eelistan seda varianti. Kui nahaarsti soovitatud uureaga kreemid on haavanditega psoriaasikolded kipitama pannud, siis need kehakreemid pole endast kuidagi märku andnud ja kui üks neist leevendab psoriaasi paremini kui teine, siis mul on seda kehakreemi vaja kohe, kui mu kehavõie otsa saab.

Soovitan neid kehakreeme julgelt ja ma olen üsna veendunud, et need võivad teid üllatada. Kusjuures avokaadoga kreem sai hiljuti Anne & Stiili Ilulemmiku auhinna ning Bon Merite on oma kodulehel tsiteerinud ühe žürii liikme sõnu, millega nõustun: “Väga toitva koostisega, kuid hästi nahka imenduv kreem. Isuäratava lõhnaga toimiv gurmeekosmeetika.” Gurmeekosmeetika on hea sõna iseloomustamaks kogu Bon Merite tootevalikut. Hea töö!

5. Jõulukaardid

Ütlen ausalt, et mul on ükskõik igasugustest kaartidest. Kui olen neid kingituseks saanud, siis ära ma neid visata tõesti ei raatsi, hoian alles, aga üldiselt ma väga ei oota, et neid juurde koguneks. Ma ise ka lisan harva kingituste juurde kaarte ja sageli jäävad needki mõttetuks, sest ostan kaarte viimasel hetkel ja kirjutan autos vaid paar sõna sisse, ei mingeid luuletusi ega kalligraafiat, ainult väriseva käega “palju õnne” või kui see on juba kaardi sisse trükitud, siis kirjutan juurde vaid soovijate nimed.

Jõulukaarte ei saada ma üldse. Mul on olnud sellepärast piinlik ja mul on olnud kahju, et ma seda ei tee, sest ma ise olen neid saanud isegi inimestelt, keda olen vaid loetud korrad näinud ja kes on mulle endast nii toreda mulje jätnud. Ilmselt neid kaarte kirjutavad ja saadavadki hästi sooja südamega inimesed, haldjad ja memmed või meie siirad elu õied, aga minusugune lihtsalt eksisteeriv koduperenaine eksisteerib kohustuslikus korras ka kõik tähtpäevad üle, seda möödaminnes igasuguse suurema ettevalmistuseta ja pühitsemiseta.

6. Detsembri eelarve

Sellest ei taha isegi rääkida. Just lõin kokku, et ainuüksi laste jõuluüritused ja jõulupakid nende õpetajatele on hetkeseisuga läinud maksma 80 € ja jõulud pole veel käeski. Lisaks jõuludele on sellel kuul tulemas veel 4 sünnipäeva (+ laste sõprade sünnipäevad, 2 on ära olnud ja vähemalt 2 veel ees) ja meie aastapäev, nii et kulukas kuu ka jõuludeta.

7. Jõulud praegu vs minevikus

Otseloomulikult olid jõulud minevikus hoopis teine teema, elevus ja ärevus olid kordades suuremad. Nüüd on jõulud rohkem kohustus. Sellega kaasneb küll palju emotsioone, ainuüksi esimene Coca-Cola jõulureklaam võib juba meele härdaks muuta ja tekitada tundeid, mida tundsin lapsena. Võib-olla need praegused jõulud ongi lapsepõlves kogetud emotsioonide korduv läbielamine ning samade emotsioonide ja mälestuste kinkimine oma lastele.

Jõuludega meenub mulle alati see, mida ma tundsin, kui sain teada, et päkapikke ega jõuluvana polegi olemas. Esimene emotsioon oli suur pettumus, et mind sedasi lollitati, olin siis ikkagi juba eelteismeline ja maailm oli nagunii üks ebaõiglane paik. Teine emotsioon oli süütunne, et ma kord oma kingitused kokku tagasi pakkisin ja kuuse alla lükkasin, et nõme jõuluvana, kes minu igatsetud nuku õele kinkis, viiks mulle toodud valed asjad tagasi, mina neid ei tahtnud. Mul hakkas tõe teada saamise hetkel emmest nii kahju. Jõuluvanast mul ei olnud kahju, igavene paha vanamees oli, et mulle mingi šampooni ja pisikese beebinuku kinkis, aga oma emmest oli küll kahju, sest tema kinkis südamega mulle need asjad ja mina, vana tänamatu jõmpsikas, lükkasin need pettumusest nuttes kuuse alla tagasi. Kui õnnetu mu emme sellise asja peale olla võis.

8. Kiri jõuluvanale

Selle teemaga teen lühidalt. Alles nädal tagasi avaldas üks laps kahetsust, et tema ei jõudnud raamatukogu postkasti viia jõuluvanale kirjutatud kirja. Tema tahtis jõuluvanalt soovida, et mina haigeks jääksin ja ära sureksin. Nimetas seda küll kohe naljaks, aga ütleme nii, et pärast sellist nalja ei ole kirjad jõuluvanale enam kunagi endised.

9. Heategevus

Üldiselt tähendab minu jaoks heategevus raha annetamist ja me annetame jõulude ajal kindlasti rohkem kui muul ajal, seda mitte jõuluvaimust või muust sellisest, vaid seetõttu, et detsembris tuleb abipalveid rohkem ette kui teistel kuudel. Selles osas on küll igal kuul seis sama, et me tahaks annetada rohkem kui saame või raatsime.

10. Jõululoosid

Igasuguseid jõululoose on küll olnud, aga hetkel pole ühtegi ja ma olen sellega väga rahul. Ei tunne, et lastel oleks vaja loosipakke ega igatse ka ise laste rühma- ja klassikaaslastele loosipakkide tegemist. Kui kellelegi hirmsasti meeldivad jõululoosid, siis soovitan valida endale heategevusliku jõupuu otsast laps ja talle kink teha, läheks ilmselt õigesse kohta.

Oleme ka pere keskel loosipakke teinud, et kõik ei teeks kõigile kinke, aga täna pole enam ka loosipakke ja keegi ei tee kellelegi kinke, mis saajale üldse meeldida ei pruugi.Selle raha eest, mille ma kinkide tegemise pealt kokku hoian, saan osta endale midagi, mida ma alati ei raatsi. Täna sain näiteks 3 uut lauamängu kätte ja paar mängu on veel teel ning parim kink, mida pere ja sõbrad teha saavad, on see, et nad tulevad minuga neid lauamänge mängima.

11. Pühade playlist

Selle teemaga meenub eilne hommik, kus ma siis üle pika aja sain kõik lapsed ära jagada ja üksi rahulikult poes ringi käia … mul olid emotsioonid vist ikka väga laes, sest leidsin end ühel hetkel kõva häälega kaasa laulmas “Talveööle” ja see isegi ei ehmatanud mind, vaid ma laulsingi rõõmsalt riiulite vahel edasi, kuigi mul ei ole lauluhäält.

12. Kingi midagi oma lugejatele.

Kas see postitus läheb arvesse? On ju jälle pikk vahe sisse jäänud.

Päev on küll vahepeal õhtusse jõudnud, aga kirjutamistuhin ei ole veel kuskile kadunud ja ma loodan, et kui Silver nüüd varsti koduseks jääb, siis saan selles tuhinas vähemalt üle päeva midagi kirja panna. Täna ma postitust enam pikemaks ei venita, vaid lähen lastega uut lauamängu järele katsetama … hakkan lapsi magama sättima. Vahepeal oli mul mitu telefonikõne ja lapsed tahtsid süüa ka, nii et me ei jõudnudki mängida.

Kui nüüd selle kingituse teema juurde tagasi minna, siis üks telefonikõne oli küll selline, mille tulemusena saan teile varsti kinkida kõige avameelsema postituse (ja vähemalt ühele õnnelikule midagi enamat), aga iga asi omal ajal.