Month: June 2015

Koduigatsus ja blogiküllus

~ Liivi ~ 5 Comments

Meil kõigil on juba koduigatsus peal. Härra puhul ei imesta üldse, sest tema on siin nüüd 5 nädalat olnud, meie alles 2 nädalat, kuid ikkagi igatseme koju.

Me kõik igatseme oma kodu ja aeda. Siin elame kahetoalises ridaelamuboksis tiheda liiklusega maantee ääres, jalutada saame vaid kõnniteel, mis kulgeb paralleelselt maanteega. Oma aias vabalt jooksmise ja mängimisega ei anna võrrelda. Kui enne pidasin plussiks seda, et ma ei pea siin muru niitma ega rohima, siis ma igatsen isegi seda. Meil pidavat puud ja põõsad imeilusalt õitsema, mul on veidi kahju, et ma seda ei näe. Oleks täitsa tore täna hoopis perega õielises koduaias olla, Härra niidaks muru, lapsed mängiksid liivakastis, kiiguksid ja roniksid puude otsas, mina rohiksin, hiljem grilliksime. Õnneks saab see millalgi ikka teoks, on mida oodata. 🙂

Lapsed igatsevad vanaemasid, keda nad pole 3 nädalat näinud. Minu ema nad eriti tihedamini ei näegi, samas Härra ema näevad vähemalt korra nädalas. Meie Härraga nii memmekad ei ole, saame oma emmedeta hakkama küll. Kuid ma igatsen Neljanda “kaksikõe” emmet ehk oma sõbrannat, kelle pesamuna sündis Neljandaga samal päeval. Me pidime tuleval nädalavahetusel minema lasteta Lõuna-Eestit vallutama, nii ootasime seda, aga mis teha, kui minu Härra ei saa enne jaanipäeva töölt vabaks.

Mina igatsen kohutavalt sauna! Mul on tavaks korra nädalas Härra vanemate juures saunas käia. Eriti pingelisel ajal kaks korda nädalas. Suured poisid unustavad end seal arvutisse ja pisikesed sukelduvad mänguasjakasti ning kommikaussi ja mina saan 20-30 minutit saunas akusid laadida. Eelmisel aastal olime siin saunaga majas, siis mul koduigatsust ei tekkinud. Ilmselt selles oligi asi, et tookord kasutasin saunaluksust agaralt ja mu akud olid korralikult laetud.

Härra igatseb hapukoort, Eesti grilltooteid ja üldse rammusaid lihatoite. Kui ta üksi oli, siis ta siin suurelt ei vaaritanud. Minu toodud liha on juba otsas ja ega minagi ei oska siinse poevalikuga teha selliseid sööke nagu kodus. Päeval väljas süües tal Soome toidud keelt alla ei vii. Ühed tõmmud kutid teevad siin lähedal rullakebabe ja kanarullat, mõlemad on väga head, aga neid ka ei raatsi mitu korda nädalas osta, niigi oleme eelarvest väljas.

Muid asju vist ei igatsegi, aga meil on veel pea kolm nädalat aega seda tegema hakata. Vahepeal küll mõtlesin, et äkki lähen ikkagi varem lastega koju tagasi, aga ma ei saa Härrat siia üksi jätta. Tal on tulemas aegade pikim “lähetus”, aga koduigatsus rusub teda juba praegu. Oleme siis kõik koos siin, et ta ei peaks tagatipuks meid ka igatsema.

Kuna mul siin erilisi kohustusi ei ole, siis olen avastanud Bloglovini. Argipäeviti ma selliseid uusi asju ei uuri, sest minu jaoks on kõik uus alati harjumatu ja ebamugav ning ma ei viitsi selliste asjade peale aega raisata. Viimane kord avastasin suure hurraaga Instagrami, aga käputäiest piltidest ma kaugemale ei jõudnud, sest mu telefonis on hirmus aeglane nett, või on telefon ise aeglane, igatahes Instagram jäi minust soiku.

Muide, ma veel aasta-kaks tagasi ei teadnud, mis see Instagram on. Nägin ühte naljakat paroodiat sellest, aga mina ikka arvasin, et tegu on lihtsalt mingisuguse töötlemisprogrammiga või muud sellist. 😀 Ilmselgelt elan ma kivi all. Igatahes tookord jagasin usinalt seda paroodiat teistega, aga kõik olid juba näinud. Ilmselt olete teie ka, aga äkki elab keegi veel kivi all ja näeb esimest korda:

Arvasin, et Blogloviniga tutvumine saab olema ka selline, mis soiku jääb, sest ma ei oska sellega midagi peale hakata. Esimene kord see mulle mingit muljet ei jätnudki, aga nüüd ma juba mõtlen,  kuidas ma varem ilma hakkama sain. Tänu sellele olen avastanud päris palju blogisid, sest seal on “similar blogs” nupp, millega jõuab ühest toredast blogist teise ja edasi kolmandasse ja… Ma loen järsku liiga palju blogisid! Kui koju tagasi jõuan, siis algab ilmselt valulik võõrutusprotsess, nii lugemise kui ka kirjutamise osas.

Sellega meenus nüüd, et ma oleksin pidanud tänaseks Pere ja Kodusse kirjutama. Enam küll teisipäevast tähtaega ei ole, aga ma arvestasin siiski tänase päevaga. Katsun selle asjaga homseks ühele poole saada, kui ma end taas teiste blogisid lugema ei unusta. 😀

Intriige ennustav unenägu?

~ Liivi ~ 5 Comments

Ärkasin täna hommikul sellise tundega nagu oleksin terve öö lehma eest ära jooksnud. Õigus, ma tegingi seda! Minu aju ei lülita end pea kunagi öösel välja, vastupidi, see käiab igasuguseid absurdseid lühifilme, mis ei ole tavaliselt hirmsad. Täna aga näidati täispikka õudusfilmi, kuidas ma oma vanemate laudas lehma eest põgenesin. Sarvedega lehma eest! Mu vanematel olid aastaid vaid nudid loomad, seega oli see mingi võõras loom. Nägu tõesti tuttav ei olnud. 😀

Igatahes ta ajas just mind taga, mitte kedagi teist, ainult mind. Ema ja õde üritasid teda peatada, aga kes see siis jõuab hullu lehma kinni hoida! Ta ronis isegi mööda treppi lauda laka peale ja tõusis tagajalgadele, et ulatuda sarikateni, millel mina kükitasin. Ma taganesin tema pika keele eest ja jooksin mööda sarikaid heinaküüni ning hüppasin heina sisse, tema samamoodi. Ta ei olnud seda nägu, et tahaks mind ära tappa, pigem oli tal innaaeg.

Seal heinahunnikus ma korrutasin, et pean ärkama enne, kui ta minuni jõuab ja ma ärkasingi. Kell oli umbes 6, Härra kolistas veel köögis ja käis magamistoast midagi võtmas, vaatasin talle otsa, püüdsin mitte uuesti uinuda, sest ma ei tahtnud seda lehma rohkem näha. Kuid Härra minuga lobisema ei hakanud, vaid läks tööle ja mina jäin uuesti magama. Loomulikult maandusin heinahunnikusse ja jätkasime sealt, kus pooleli jäime. Me jooksime põhimõtteliselt ringiratast – läbi lauda, trepist üles, hüpe heinaküüni, jooksuga õue, tagasi lauta. Lõpuks hajutas keegi hetkeks tema tähelepanu ja sain hakata maja poole jooksma, nägin veel poolel teel, et ta jooksis laudast välja minu poole… Ja siis äratas Teine mu üles. Kell oli 8.37.

Ma ei saanud silmi kuidagi lahti, ka külma veega loputamine ei tekitanud inimese tunnet. Tõesti oli selline tunne, et ma pole üldse maganud, vaid olengi ainult tiirase lehma eest põgenenud.

Kuna olen varem ka näinud sarnaseid unenägusid, vaid selle erinevusega, et eelmistel kordadel on lehmad/pullid marutigedad olnud, siis hakkas huvi pakkuma, mida see peaks sümboliseerima. Unenägude seletaja Google eriti targemaks ei teinud ja jätsin selle sinnapaika, kuid nüüd lõin otsisõna FB gruppi “Unenäod – küsime ja arutleme” ning tulemus järgmine:

  • “Satud nn naistekätsi. Ehk ole tähelepanelik intriigide suhtes.” 
  • “Lehm tähendab naist ja kui lehm kallale kipub siis on see kaklus või intriig.”

Palun ei! Tahaksin loota, et need ajad jäid ikka põhikooli.

  • “Kas sul ei ole mingeid probleeme või vaidlusi emaga, vanaemaga, ämmaga.. üldse teemal, mis puudutab emadust, toitmist, hoolitsemist… või peaksid ise olema emalikum.”
  • “Vbl inimene jälle süüdistab ennast, et ta pole piisavalt hea ema või mõni teine ema ründab küsijat sellepärast.”

See on juba reaalsem, sest parem ema tahaksin küll olla. Ainult veider, et alateadvus seda niimoodi läbi elab. Ma olen palju parem ema, kui ärkan pärast sügavat ööund värskena, mitte väsinu ja pahurana, sest pool ööd jooksin lehma eest ära. Suur möödapanek, kallis alateadvus!