PMS ehk pühapäevase meeleolu sissekanne

November 30, 2015 ~ Liivi ~ 5 Comments

Asi sai alguse juba laupäeval, kui ma olin ennast lõunaks siniseks vihastanud. Kella kolmeks olin juba nii sinine, et tahtsin lastega vanaisa sünnipäevalauda minemise vahele jätta. Tahtsin ka nendeta mineku vahele jätta. Selleks ajaks olid lapsed 5 tundi oma tuba koristanud. 5 tundi!!! Heaga, halvaga, anudes, ähvardades, aidates, meeldetuletades, karjudes. Ma lõpuks andsin alla ja ütlesin neile, et vahet pole, ärgu koristagu, ma ei viitsi enam. Ma ei viitsi nendega taielda, ma ei viitsi kuskile minna, ma ei viitsi midagi.

Oleksin pidanud sellest tagurpidi loogikast alustama ja kohe ütlema, et ärgu tehku tuba korda, pole vaja, mis me ikka sinna vanaema juurde läheme. Samas olen seda loogikat varem omajagu kasutanud ja see pole enamasti mõjunud.

Lõpuks me siiski Härra vanemate juurde jõudsime ja minu viitsimine tuli ka tagasi. Õhtu oli tore. Ööseks läksime minu vanemate juurde ja ma jõudsin seal laste uneajal veel vennaga poole kaheni vaadata, kuidas Tom Cruise oma viimasest võimatust missioonist võimaliku tegi.

Hommikul olin muidugi väsinud, aga tuju oli täitsa hea, ikkagi esimene (porine) advent. Tahtsin minna koju, et maja üleni korda teha ning jõulukaunitused välja panna, aga enne tuli käia Härra vanemate juures hommikust söömas ja sinna jäime päris mitmeks tunniks. Koju jõudsimegi jälle hämaras. Maja oli külm, kass ja küülikud näljased, lapsed väsinud. Minu advendielevus hakkas vaikselt kaduma, aga koristamiseks oli veel energiat küll. Lausa nii palju, et hakkasin köögikappe koristama. Ega ma palju kaugemale ei jõudnudki.

Varsti hakkasin jälle vihast siniseks minema. Siis leidsin end elutoa diivanil nutmas, sest vanaemal jäid eelmised jõulud viimaseks. Varsti olin jälle hoopis elevuses ja otsisin silmadega kohta, kuhu sellel aastal kuusk panna. Adusin ka seda, et mu tujukõikumised tulevad taas sellest, et uuel nädalal peaks algama ka uus tsükkel, täpsemalt nädala lõpus. Kui nii, siis on oodata seekord vähe karmimat PMSi… Ja isegi, kui ma tean, et ma olen seetõttu melanhoolne Hulk, siis ma ei saa ikkagi midagi muud teha, kui sellega end nututujude ajal lohutada.

Lõpuks ajasin end ikkagi diivanilt püsti, jätsin köögis koristamise pooleli ja tegin korda hoopis elutoa, et saaksin seal elektriküünlad välja panna ning jõulumeeleolu luua.

Vahepeal küll läksin taas siniseks, sest kõrgelt riiulilt jõuluasjade kasti võttes libises see mul kuidagi käest, püüdmise ajal murdsin küüne, aga kätte ikka ei saanud ning kukkumise järel läks elektrilistel küünaldel üks pirn katki. Uut pirni kodus pole ja seetõttu sain ainult ühed küünlad välja panna.

Kuna tuju kõikus, siis otsustasin meie magamistoas panna seinale (mitu päeva tagasi väljaprinditud sõnad), mis on mind saatnud põhikoolist alates, aga mida ma ei ole enam ammu kusagile kirjutanud. Varem olid need mul igal pool silma all ja jätsin neid teistele stendide peale, üheks väikeseks rõõmuks. Ma tunnen tihti, et minu väike rõõm on kuskile kadunud, et ta võib olla minu silma all, aga ma ei näe teda. Nüüd näen teda igal hommikul ärgates ja õhtul uinudes…

…koos meie pere käejälgedega. See on küll suur rõõm, aga võtab praegu rohkem, kui tagasi annab. Ja on asju, mida mu pere ei saagi mulle anda, aga millest ma ehk kõige rohkem puudust tunnen. Millest tunneb puudust ilmselt iga inimene, kes on aastaid kodune olnud, omamata mingitki koduvälist tegevust kooli, töö, hobi, trenni või muu näol.

Tegelikult on uuel nädalal midagi uut ja huvitavat ees ootama, millega ma küll taas annan endast tükikese, aga vastu saan vahelduse, elevuse, rahulolu, rõõmu ja ehk pikaajalise koostöö, mille tasuks on siis taas need eelnevalt loetletud väärtused.

Aga pikemalt ma ei kirjuta, sest pesumasin nüüd lõpetas ja viie tunni pärast peab ärkama hakkama. Lisan lõppu vaid pildi ühest toredast sabarakust, kes juba ammu ootab, et me koos magama läheksime.

Islamiriigi võit või Daeshi kaotus.

November 26, 2015 ~ Liivi ~ 10 Comments

Laupäevases Virumaa Teatajas avaldatud arvamusartikkel. Nii palju oleks olnud veel öelda, aga 3000 tähemärgist jäi väheks.

Islamiriik, mis ei ole ei islam ega riik, on saavutanud ühe oma eesmärkidest – maalinud islami usust ja moslemitest koletu pildi ning ajanud Euroopa tagajalgadele. Moslemid on sattunud kehva olukorda, kus ühelt poolt ähvardab neid Daesh ja teiselt poolt tõukavad ära hirmunud eurooplased. Selline olukord loob soodsa pinnase Daeshile uute liikmete värbamiseks, sest nemad võtavad avasüli vastu kõik murtud moslemid, kes ei talu enam igapäevast valge inimese verbaalset ja füüsilist vägivalda.

Me oleme moslemite suhtes ebaõiglased, kui tõmbame võrdumärgi Islamiriigi ja moslemite vahel ning just seda Islamiriik oma nimevalikuga taotlebki. Kui meedia oleks algusest peale kasutanud nime Daesh, mis on Islamiriigi poolt vihatud nende araabiakeelne lühend, siis oleks inimeste islamihirm tõenäoliselt palju väiksem.Eestlaste viha islami ja moslemite vastu paistab välja iga temaatilise ja mittetemaatilise artikli kommentaarides, kus omistatakse kuni 100 000 Daeshi sõdalase teod ja põhimõtted rohkem kui 1 500 000 000 moslemile, kellest käputäis tulevad nüüd siia väidetavalt vägistama ja tapma – meile ei mahu siia need mõnisada moslemist pagulast! Ometi oleme pikka aega elanud siin Maarjamaa pinnal koos mitme tuhande moslemiga, ilma et viimased oleksid silma paistnud vägistamiste, tapmiste ja pommivööde kandmisega.

Vastupidi, nad pole üldse silma jäänud ja isegi nende pühakoda on silmatorkamatu, aga seda ilmselt seetõttu, et see meenutab väliselt rohkem autoremonditöökoda kui mošeed. Huvitav oleks teada, millised nägid välja need kaks islami pühakoda, mis meil II maailmasõja ajal hävitati. Osaliselt tänase kaitseväe kalmistu alla jääva endise muhameedlaste kalmistu väravad olid küll väga ilusad. Ei tea, kas Tõrma kalmistul asuv islamiusuliste matmisala asub kunagisel muhameedlaste kalmistul, mida mainitakse põgusalt Eesti moslemite kodulehel? Huvitav, kuhu on maetud geograaf Abu Abdallah Muhammed, kes märkis 861 aastat tagasi Eesti esimest korda maailmakaardile… Vabandust, jäin valjult mõtlema.

Meil on moslemid alati olnud, aga mul on tunne, et isegi nõukogude võimu ajal, kui islami koguduste tegevus oli keelatud, ei suhtutud siin moslemitesse nii halvasti kui täna. See on sedasi ilmselt igas Euroopa riigis ja see ongi Islamiriigi võit. Nad on saavutanud oma eesmärgi olla pidevalt pildil, sünnitanud vaenu moslemite vastu ja nõrgestanud ühiskonda, kelle jaoks ei ole vaenlane number üks terrorirühmitus nimega Islamiriik, vaid islam. Kuid moslemid ei ole meie vaenlased, nad on Daeshi äärmuslaste ohvrid.

Islami aktsepteerimisega astume sammu Daeshile vastu ega tõuka oma halvustava suhtumisega moslemeid äärmuslaste ridadesse. Islamiriigi Daeshiks nimetamisega muutuvad sealsed read hoopis hõredamaks, sest seal on vahe sees, kas olla suursuguse Islamiriigi nimekirjas või halvamaigulise Daeshi omas. Jah, ühes nimes on nii palju jõudu ja meie saame äärmuslastelt selle jõu ära võtta. Islamiriigil võib küll pool võitu käes olla, aga Daeshil on endiselt aega jääda kaotajaks.

Meie kass pissis voodisse, sest ta on laisk pedant.

November 25, 2015 ~ Liivi ~ 29 Comments

Ma loodan, et ma nüüd midagi ära ei sõnud, aga mure “kass pissib 2-3 korda päevas minu või Teise voodisse” sai lahendatud ning magamistubade uksed on juba mitu nädalat hommikust õhtuni pärani.

Pissimismaraton lõppes siis, kui ülemisele korrusele ostsin teise liivakasti – kass oligi lihtsalt liiga laisk, et esimesele korrusele vetsu minna. Kuigi maraton sai läbi, siis üksikud pissimised ikkagi jäid, aga tänaseks olen aru saanud, millest need tulid. See on nüüd see pedandi osa. Ruudile sobib käia ainult piinlikult puhtas liivakastis, ja kui ta paari pissihunniku vahel veel saab kikivarvul rõvedustundega puhast kohta otsitud, siis rohkemate hunnikute või paksema kraami vahele tema enam ronima ei hakka. Tegelikult kasti hüppab ta küll, lausa 10 korda järjest hüppab sisse ja välja ning see on selge märguanne, et tal on suur häda, aga liiv ei ole piisavalt puhas. Samal ajal, kui ma liiva puhastan, seisab tema kannatamatult kõrval ja esimesel võimalusel hüppab kohe kasti keha kergendama. Ühel hommikul kuulsin, kuidas ta sahistas pikalt liivakastis ja siis tuli nõutult minu voodisse ringiratast kõndima. See oli kahtlane ja jäin teda jälgima – lõpuks leidis ühe koha, kus oli väike tekikoti volt, ta hakkas seda kraapima ja kui ma küsisin, mida ta teeb, siis viskas end ruttu pikali ja vaatas mulle süütu näoga otsa, sedasi mitu korda. Ajasin end siis voodist välja, koristasin tema liivakastist paar hunnikut ära ja ta läks tegi oma häda sinna.
Kui nüüd kass kuskile mujale pissib, siis on teada, et saan selles süüdistada vaid iseenda laiskust.

Nüüd, kus pissimismure on lahendatud, on elu kassiga eriti tore. Lausa nii tore, et ma tahaksin ühte pooleaastast triibikut veel juurde, aga enne tuleb Ruudi ära kastreerida. No ja Härra ka nõusse saada… Kallis, kui loed, siis googelda “üks või kaks kassi” ja loe teiste kogemusi, kuidas kaks kassi pööravad teineteisele rohkem tähelepanu kui näiteks kardinatele, mis meil on juba üsna augulised.
Kahe kassi omanikud võiksid muidugi kommentaarida, miks kaks kassi on parem kui üks. Kui ei ole parem, siis seda ei tasu igaks juhuks mainida, pärast Härra loeb…

Kui ma kassimeeme otsisin, siis nägin pilti, kus oligi just see vaatepilt, millest ma siin vaikselt unistan. No vaadake, kui harmooniliselt nad koos mõjuvad:Tahaksin meie punasele triibikule juurde just halli triibikut, sest nad sobiksid siis nii hästi meie punase Lotte ja halli Milliga. Tegelikult mind lihtsalt kõnetavad triibikud, ja kuna punane on juba olemas, siis teine võiks olla halli värvi, sest muid variante eriti polegi.

Et siis sellised lood… Veider, kuidas ma suvel olin veel seda meelt, et mitte ühtegi karvaajajat tuppa ei tule, aga nüüd juba igatsen teist juurde. Nii lihtne ongi muutuda kassitädiks.