Eile hilisõhtul, pärast Facebooki lehel Kinderi kampaania jagamist, muutus mu terve päeva kestnud kerge peavalu sekundiga jubedaks migreeniks, millega kaasnes iiveldus. Ma ei teadnud, kuhu joosta või kuhu pikali visata, sest iga liigutusega kaasnesid peas tugevad valusööstud ja selle valu ajal tekkis ka kerge iiveldus. Võtsin kiiresti värisevate käega valuvaigistit ja kukkusin voodisse, rohkem end liigutada ei julgenud, mõtlesin ainult sellele, et hakkaks see valuvaigisti juba toimima. Olen paar korda tableti võtmisega hiljaks jäänud ja ühe korra lõppes see vannitoa põrandal pooloimetuna oksendamisega. See oli lihtsalt nii hull, et ma ei taha seda enam kunagi kogeda. Teist korda hakkas õnneks valuvaigisti enne toimima, aga oksendamine oli siiski nii lähedal, et kauss oli igaks juhuks voodi kõrval.

Eile õhtul jäi kerge iiveldus kergeks iivelduseks, ei jõudnud see sellele tasemele, kus oleksin pahupidi silmadega raskelt hinganud ja piinades olnud. Kuid voodist ma siiski enam ei tõusnud, ma ei jõudnud valuvaigisti mõjugi ära oodata, jäin enne magama ja tõusin väiksema peavaluga samas asendis samades riietes 11 tundi hiljem. Mul on vähemalt nii palju õnne olnud, et kõik teovõimetuks muutvad migreenihood on tekkinud kas vanemate juures või siis, kui Härra on kodus olnud. Nii ka eile ja Härra pani ise magamistoas tule kustu, mis oli sel hetkel väga suur asi, sest valgus pani pea veel rohkem valutama, aga ma ei suutnud enam ise voodist tõusta. Härra ootas ise pesumasina järele ning pani laste õueriided resti peale kuivama. Härra ärkas ise hommikul koos lastega ja hoidis neid minust eemale ning nüüdseks läks nendega üldse oma vanemate juurde, nii et ma olen üle pika aja üksinda kodus. Vaikuses! Sellises vaikuses, et ma kuulen lisaks oma mõtetele kella tiksumist.

Minnes veel mainitud Kinderi kampaania juurde, siis ma nägin seda juba ammu ja mõtlesin, et raudselt 1000 saab nii kiiresti täis, et ma ei jõua oma laste pilte saata ja ma ei hakanud üldse sellega oma pead vaevamagi. Kui aga mitu nädalat järjest see reklaam mu Facebookis vastu vaatas, siis ühel õhtul ma tõusin püsti ja ütlesin Härrale, et nii, nüüd ma panen kaamera aku laadima, lähen ostan neli pakki Kinderi šokolaadi ja tagasi jõudes hakkan lapsi pildistama. See oli selline täiesti äkkidee, sest sinnani ma tegelikult ei olnud kampaaniapakkumisest väga vaimustuses, aga lapsed kindlasti on oma pildiga Kinderi šokolaadi karbist vaimustuses. Ma ei ole neid pakendeid veel kätte saanud, aga kui tulevad õigel ajal, siis need rändavad susside või jõulukingituste sisse.

Kampaania lõppeb täna, nii et veel jõuab osaleda. (Niisama mainin, et tšekkide olemasolu keegi ei kontrollinud.)

Need neli karpi šokolaadi, mida ma tšekkide eesmärgil kahest poest ostsin (sest imelik oleks olnud ühes poes nelja karbi eest neli korda maksta), on tänaseks peaaegu otsas, sest meil Härraga tekib õhtuti kohutav magusaisu. Nii et kui pakendid ükskord saabuvad, siis tuleb minna uusi karpe ostma, mida nende sisse pista.

Pildid ei tulnud küll professionaalsed, vaid lambivalgusest kollased, aga ma arvan, et lapsed oska seda vaadata:Esimene, kes pole ammu juuksuris käinud ja peab varsti minema.Teine, kes pole samuti ammu juuksuris käinud, kuigi oleks pidanud seda juba mõnda aega tagasi tegema.Kolmandaga on sedasi, et tema pole ammu käinud ja ei lähe ka nii pea.Neljandal pole kunagi juukseid lõigatud ja praegu pole selleks vajadust ka. Tegelikult tukka on küll piiratud, aga seda ei pea ka enam tegema.

Härra on nüüdseks pea kaks kuud kodus olnud ja ma olen sellega nii ära harjunud, elu on palju kergem, aga praktikas siiski ei ole nii, et tema kodusolek võimaldab mul rohkem keskenduda kooliasjadele, nagu ma teoorias arvasin. Ma saan keskenduda ikkagi ainult öösiti, aga ma olen enamasti selleks ajaks tavaliselt nii väsinud, et ma ei jaksa õppida. On olnud küll neid öid, kus õpin, aga nendele on järgnenud mitu uimast päeva, nii et kooliasjades olen ikka ree pealt maas. Vahepeal küll olin juba ree peal, aga nüüd kaks kodust nädalat on laastavalt mõjunud.
Asi on lihtsalt selles, et pole selliseid päevi, kus kõik lapsed oleks lasteaias-koolis ja mina ei suuda keskenduda, kui mind ümbritseb lärm. Härraga on veel see teema, et temal peab teler taustaks käima, aga mina paneksin teleri käima ainult kolmapäeviti kell 21.30. Mind võtab pidev taustamüra õhtuks läbi, Härra läheb jälle vaikuses hulluks, talle ei piisa isegi sellest lärmist, mida teevad lapsed. Kompromiss on siiani olnud see, et teler käib ja mina ei kurda, sest ega lastega kaasnevat müra ikka puldist kinni panna ei saa ehk segav taustalärm ei kao kuskile.

Ilmselt hakkangi varsti ema juures õppimas käima, seda on Härra enne ka pakkunud, aga mul oli koosolemise isu veel nii suur, et ma ei soovinud vabatahtlikult tema seltskonnast loobuda. Ühest asjast ma siiski loobusin – aianduskoolist. Uue sessi tunniplaan oli küll nii põnev, et mõtlesin loobuda pärast seda, aga kuna see sess oleks läinud umbes 200 € maksma, siis jätsin ka selle vahele. Kuna ma ei saa ühe kooligagi sedasi hakkama, et kõik oleks ajaliselt tehtud, siis ma ei hakka kahe kooliga üldse pingutamagi. Alguses oli kahju, aga see muutus kiiresti kergenduseks. Kuigi ma ise seda eriti ei tunneta, siis mul on tegelikult koolistress, ma näen õudukaid sellest, kuidas ma olen koolis ja mul on õppimata, mul on tekkinud sümptomid, mille põhjustajaks on sageli stress, nagu näiteks ärevustunne rinnus ja õhupuudus.

Kui läheb nii, nagu ma loodan, siis asendub aianduskool teise tegevusega, mis on rohkem Härra tegevus, kuid nõuab siiski ka minult pingutamist. Härra ei taha, et ma sellest kellelegi üldse räägiksin, nii et ma ei saa ka blogisse midagi täpsemalt kirja panna, aga võin öelda, et see ei ole midagi põnevat (nagu ettevõtte loomine vms) ja see saab teoks ainult siis, kui ta saab mitu talve järjest kodus olla.Neljanda arvamus sellest, et issi kodus on. 

Rääkides talvest, siis ühel ilusal talvepäeval, mida meil harva kohtab, maitsesid lapsed taas maaelu rõõme. Sellest midagi pikalt kirjutada ei ole, tahtsin lihtsalt paari pilti jagada, sest mul endal oli sellel päeval nii idülliline olla – ma armastan talve ja mulle meeldib see, mida lapsed vanaisa kõrval kogevad. 

See on lihtsalt ilus pilt vaatega meie toa akendele. Mände ei ole küll näha, aga alles me tegime vennaga üle nende tõkkejooksu, nüüd on need kõvasti üle meie peade.

Mändidega meenus mulle nüüd liikuv männikäbi, keda eile ema juures kohtasin:

Sellised inimlembesed tegelased, kas pole vahvad? Loodan, et on ja võtavad kogu tähelepanu mu sättimata juustelt, eelkõige tukalt, enda peale.
Neljas söötis tibudele, kes tegelikult on juba peaaegu kanad, oma õuna.

Ma tean, et vahepeal on veel olnud igasuguseid pisiasju, millest olen tahtnud kirjutada, aga enam ei tule meelde.

Üks asi on kindlasti see, et me ostsime umbes kuu aega tagasi crosstraineri ära ja ma võtsin selle kasutamisega kahe nädalaga 2 kilo alla, toitumises ei muutnud midagi. Kuid nüüd viimase kahe nädalaga ei ole ma enam midagi alla võtnud (need magusat täis õhtud), õnneks juurde ka mitte, kuigi ma pole nädal aega crosstrainerile astunud. See masin on täielikult minu jaoks, mul tekkis sellest kohe sõltuvus ja nüüd on nädalase pausi järel lausa raske olla, nii tahaks selle peal end natuke liigutada, aga enesetunne on hetkel selline, et ma tapaksin end crosstraineril. Liigutamine peab olema mõnus, mitte hambad ristis pingutamine.

Kuna trenažöör võtab tohutult ruumi, siis tuli kodus teha veidi ümberkorraldusi ja meie köök-elutoas on nüüd isegi rohkem ruumi, aga vähem mööblit ka, mistõttu seisab meie magamistoas jälle neli suurt pappkasti asjadega, mida ei ole hetkel kuskile panna. Tuleb veel midagi välja mõelda, aga hetkel on vähemalt ruumi liikuda.Ümberkorraldustega rändas väiksem diivan ajutiselt esikusse, mõtlesime selle alguses maha müüa, aga nüüd on kõigile uus lahendus meeldima hakanud, nii et diivan jääbki esikusse. Selle peal on isegi juba magatud.Seoses uue lahendusega, pole enam kohta (kelder pole õige koht) kolmeosalisele mööblikomplektile. Alguses panin selle 150 € eest müüki, aga tegelikult olen nõus 75 € eest ära andma ja soovi korral annan kõik raamatud ka kaasa. Ei taha keegi? 

Lõpetuseks üks kiidusõna ka, mängisime eile uut elektroonilise pangaga Monopoly ja pean ütlema, et uued reeglid ja uus süsteem on täitsa lahedad. Kui keegi on kaalunud selle soetamist, siis soovitan soojalt, kõige odavamalt (ehk ma enam odavamat kohta ei leidnud) leiab selle siit. Ma sain tegelikult Osta.ee-st selle veel soodsamalt, nii et kui kiiret ei ole, siis tasub ka sellistel kohtadel silma peal hoida..

Kaks nädalat tagasi, kui kahepäevaselt Soome reisilt koju jõudsime, saime vanaemade juurest tagasi tõbised lapsed – kellel oli väike palavik, kellel nohu, kellel valutas pea. Suurtel poistel möödus see jama ruttu, Teine puudus vaid ühe päeva ning jätkas oma lasteaias käimise rekordi purustamist, pisemad jäid muidugi taas koju ning preili on siiamaani kodus olnud. Uuel nädalal jäi ka Härra pikali ja nii põdesid kõik viis vähemal või suuremal määral midagi, mina pääsesin. Või kas pääsesin? Nädal tagasi oli mul ka paar päeva veidi uimane olla, aga see läks üle ja siis murdis mind maha see naistevärk, mis korra kuus käib. Minu jaoks on see periood alati raske olnud, seda nii füüsiliselt (valus, valus, valus) kui ka vaimselt, sest mul lihtsalt ei ole sel ajal mingit vaimset võimekust. Eriti ei imesta ka, kui see naistevärk nii karmilt organismi raputab, et aneemia vari ripub kogu aeg pea kohal ja rauapreparaatideta näitusid korda ei saa. Hetkel on käsil ma-ei-tea-mitmes kuur, et ferritiini tase 5,9 pealt vähe kõrgemale saada.

Kuid see ei olnud see, millest kirjutama hakkasin. Mul hakkas juba hea enesetunne ja teotahe tagasi tulema, aga nüüd olen mina samas seisus, milles oli Härra veidi vähem kui 2 nädalat tagasi.  Jõudis ring alles nüüd minuni või on see juba uus teema? Kolmanda rühmas oli täna üks laps halva enesetundega pikali maas, kui poisil järel käisin ning õpetajad väidavad, et Kolmas hakkab ka taas tatiseks muutuma (ta alles sellel nädalal sai tagasi lasteaeda), nii et vabalt võib olla uus asi. Igatahes nüüd on teised viis põhimõtteliselt terved, ainult Neljas on ikka oma tatise ninaga kodus, haigeks ma teda tegelikult ei nimetaks, sest ta nuuskab heal juhul korra-kaks päevas, aga mina käin ringi paistes silmade ja kinnise ninaga, millest tatt tilgub. Eile oli veel talutav olla, aga täna läks kuskil ninaneelu sügavates käikudes selline tootmine lahti, et ma konkreetselt tundsin, kuidas see kõik ei mahu tagaruumidesse ära, samas välja ka ei tulnud. Kolm erinevat ninaspreid ei teinud mitte midagi, üks neist ajas vaid silmad märjaks.

Kuid eile sain Signe Seebid paki kätte ja sinna oli kingituseks lisatud jalavannisool, mida ma ise ei oleks osanud valida, lihtsalt ei osanud sellist asja igatsedagi, ja kaasa anti soovitus kasutada seda laste tärkava nohu puhul, pidavat olema emade lemmik. Purki avades pidin aru saama, miks selline soovitus.(Pildi võtsin Signe Seebid kodulehelt.)

Sain tõesti aru, mida silmas peeti, kaane alt lõi vastu sellise pahmaka eukalüpti ja teepuuõli värskust, et see avas kohe lõõrid. Mina igatahes katsetasin selle jalavanni juba eile enne ööund enda peal ära ning magades sain nina kaudu hingata. Täna õhtuks oli olukord 10 korda hullem ja kui ninaspreidest mingit tolku ei olnud, siis võtsin ette uue jalavanni, veel soojema ja soolarikkama kui eile. Kuna ma lugesin toote omaduste alt, et see kiirendab ainevahetust, siis ma ei piirdunud vaid jalavanniga…
Lubage ma meenutan, et meil ei ole vanni, on vaid kõrge alusega dušikabiin, aga mahutasin end sinna kenasti vette ligunema ära. Eeterlike õlide aroomid haihtusid kiiresti, kuid vee soolane maitse kinnitas mulle, et see ei ole tavaline vesi ja nii ma olin dušialuses kägaras, kuni vesi hakkas maha jahtuma.

Enesetundes kohe suuri muutusi ei tekkinud, tehas töötas täie võimsusega edasi, aga samas hoidis uksi sedasi kinni, et õhk ei liikunud. Kuid, oh üllatust, nüüd paar tundi hiljem saan ma läbi nina hingata ja ma ei pea iga minuti tagant nuuskama! Lisaks õhetavad jalalabad mõnusalt värskelt ja see on raudselt millekski hea. Ühesõnaga olen meeldivalt üllatunud, sest see jalavannisool tõepoolest mõjub (tärkavale) nohule, nii et ma täista usun, et tegu võib olla tootega, mis on emade lemmik. Minule igatahes hakkas väga meeldima ja see toode leiab koha meie ravimikapis.

Jalavannisoola omadused:

• Eukalüpt leevendab lihaspingeid ning -valu.
• Lavendel toniseerib, rahustab nahka.
• Teepuu on üks tugevamaid looduslikke antiseptikuid, omab ravivat mõju mitmete nahaprobleemide korral.
• Meresool on rahvameditsiinis hinnatud oma laialdase toime poolest- sool on lihaseid lõõgastav ja põletikuvastase toimega, tõhus ekseemide ja väikeste haavade parandamisel. Aitab nahal lõõgastuda ja taastuda, kiirendab ainevahetust ja leevendab liigese ning lihasevalusid.

Mulle tundub see 100% looduslik jalavannisool üks igati sümboolne jõulukingitus, mis kinkija rahakotti auku ei tekita (maksab 5 € eurot) ja annab lisaks andmisrõõmule ka saamisrõõmu, mida tavaliselt uued teetassid või suvalised jõulukaunistused ei anna.

Mina lähen tõmban nüüd purgist ühe korraliku sõõmu veel ninna ja lähen magama ära – hommikul peab vara tõusma ja lapsele kooli järele minema. Just nimelt, kooli! Neil on täna seal jõuluöö koos igasuguste vahvate töötubadega, praeguseks kellaajaks nad küll juba magavad, aga õhtu oli kindlasti väga põnev. Kui Esimese ära viisime ja tema magamisaseme (90 x 200 poroloonmadrats) korda sättisime, siis oli klassiruum juba otsast otsani madratseid täis, ruumis oli palju sagimist ja lärmi, veel rohkem lärmi oli koridoris, ühesõnaga oli see paras hullumaja. Müts maha õpetajate ees, kes selliseid üritusi ette võtavad!

Kui ma juba õhtust poole sõnaga kirjutasin, siis lisan paar lauset veel juurde. Enne, kui Esimese kooli viisime, sõidutasime Teise Põhjakeskusese mängutuppa sünnipäevale ja koju tagasi jõudsime järgmise meriseaga, kellel veel nime ei ole. Lasime põrsad kokku uude pessa, mis täna kohale jõudis ja nad said kohe sõpradeks. Edasi viisimegi Esimese ära ja sealt sõitsime edasi (või tagasi) Rakverre, ostsime Kolmandale ja Neljandale ka piletid mängutuppa ning ise läksime Härraga BabyBacki sööma, nii et me kõik saime täna veidi vaheldust. Nagu reede õhtu juba…

Aga nüüd küll magama, sest laupäeva hommik ei ole nagu laupäeva hommik ja Esimese peab juba enne kaheksat koolist ära tooma.