Värskendan eelkõige enda mälu ja lisan siia kevadel kirjutatud lõigu:

Teine on ainuke, kellel adenoidiga probleeme ei ole. Teised kolm lähevad see eest suure tõenäosusega sügisel adenoide lõikama. Esimene ja Kolmas lähevad kindlasti, Neljandaga asi veel kindel ei ole, aga tal on igaks juhuks aeg olemas. Ehk on pärast seda nende tervis sama tugev kui Teise oma, kes on sügisest alates vaid korra haige olnud. Kusjuures ma tegelikult ei osanud Esimese ja Kolmanda puhul suurenenud adenoide kahtlustada, ei ole neil pidevalt nohu nagu Neljandal, ei hinga nad põhiliselt läbi suu, ei norska ega räägi läbi nina. Samas Kolmas vahel harva siiski norskab ja Esimene hingab teistest rohkem suu kaudu, nii et igaks sajaks juhuks tahtsin, et nad üle kontrollitaks.

Kolmandaga pikka juttu ei olnud, arst vaatas ninna ja ütles kohe, et siin tuleb kindlasti opp ära teha. Esimesega ta ei osanud sedasi seisukohta võtta ja saatis ta röntgenisse, mille järel selgus, et adenoid on ikkagi liiga suur. Neljandaga käisin juba mingi pool aastat tagasi kontrollis, kus olukorda ei saanud õigesti hinnata, sest tal oli äge nohu ja tuli teha kordusvisiit, mille ajal oli seis 50-50, nii et kutsuti kevadeks tagasi, et olukorda uuesti hinnata ning nüüd kordus sama lugu, et esimese visiidi ajal oli lapsel paks nohu ja tuli teha kordusvisiit, mille ajal oli seis endiselt 50-50, või siis pigem 60-40 opi kasuks, aga enne igaks juhuks võeti ninast külv, et … siin peaks olema nüüd see osa arsti jutust, mis mulle meelde ei jäänud. Täna siis selgus, et lapse ninas on kahte sorti sipsikud, kelle nimed mul taas meelde ei jäänud, aga kes täitsa vabalt võivad sellist pikaajalist nohu põhjustada. Hetkel on ta näiteks viiendat nädalat nohuga kodus … Katsetuseks sai peale uue antibiootikumikuuri, aga kui pidev nohu ikka ei lakka, siis novembris on opile minek. Minu sisetunne ütleb, et see asi läheb ikkagi adenoidide lõikamiseni välja.

Mu sisetunne ei petnud mind. Pärast antibiootikumikuuri veetis Neljas terve suve nohuvabalt, aga siis läks ta septembris lasteaeda, käis seal isegi 2 nädalat jutti, mis on tema puhul haruldane ja siis algas taas nohuralli. Mitte ainult temal, vaid kõik neli nuuskasid siin võidu 3 nädalat järjest. Teine pääses kõige kergemalt, aga Esimene rallis järjekordse kuulmislanguse ja antibiootikumikuurini.

Valetan, kõige kergemalt pääsesin mina, sest mulle ei hakanud miski külge, kuigi olin hommikust õhtuni pisikute keskel. Mu vanematel sama hästi ei läinud, põgus kokkupuude lastega niitis nad korralikult jalust maha, nii et tegelikult oli ikka päris nakkav värk. Doktor Google abiga panin ise diagnoosiks adenoviiruse, sest kõigil algas see asi silmapõletiku ja valusa kurguga, kiiresti järgnes äge nohu ja veel pikka aega kimbutas korralik köha, paar palavikku oli kah.

Igatahes sügisene kontrollvisiit LOR arsti juures päädis sellega, et asi sai ametlikuks ja Neljandale kirjutati kevadel määratud opiajale saatekiri. Tänaseks on kolm adenoidi lõigatud ja siit edasi saab ainult paremaks minna. Poistel ongi juba parem, nende opist on möödas peaaegu 6 nädalat ja Kolmas käib nüüd neljandat nädalat lasteaias, ei võtnud ta siin vahepeal oma õe ägedat nohu ka külge. Pärast septembrit on Neljas vaid pool päeva lasteaias käinud, kuigi ma ei plaaninud teda enne oppi üldse viia, sest kartsin, et muidu ta opile ei jõuagi. Selles poolest päevast täiesti piisas, korjas pisiku üles ja 10 päeva hiljem operatsioonile minna ei saanud, aga õnneks lükati operatsiooni vaid nädala võrra edasi, nii et adenoid lõikamata ei jäänud. Aga kõigest järjekorras.

Nädal enne operatsiooni

Enne adenoidi lõikust tuli teha perearsti juures vereanalüüs. Kuna Kolmas ja Esimene alles paranesid oma pikast viirusest, siis olin nende analüüside tulemuste pärast veidi mures. Esimesed analüüsid võeti 5 päeva enne operatsiooni ja need ei olnud kõige paremad. Kordusanalüüsid tehti päev enne operatsiooni ja ka need ei olnud Tervisekeskuse personali meelest head, nii et nad ei julgenud lubada, et operatsioonid tehakse.

Neljandaga oli lihtsam, käisin 3 päeva enne tema operatsiooni Esimesega LOR arsti juures kontrollis ja siis vaatas arst ka Neljanda üle. Kuigi mulle endale tundus, et nohu hakkab tal juba taanduma, leidis arst, et olukord nina sees on endiselt äge ja igasuguse vereproovita oli selge, et operatsioon lükkub edasi. Täpselt nädal hiljem läksime taas 3 päeva enne operatsiooni kontrolli ja olukord oli juba sootuks teine. Kabinetist saadeti meid laborisse vereproovi andma ja edasi läksime koju reedet ootama.

Operatsiooni päeval

Poiste operatsioonid toimusid samal päeval, nii et olin mõlemaga 7.30 haiglas. Registreerisime sisse, lapsed vahetasid riided, ärkamistoas said nad endale voodikohad, arst käis vaatas nad üle, vaatas vereanalüüside vastuseid ja leidis, et kõik on piisavalt hästi, et need adenoidid ära lõigata. Poistel oli tegelikult veel kerge köha, aga see ei olnud takistuseks. Mõne aja pärast said nad lühikese vahega rahustavad tabletid, mis lisaks operatsioonieelsele rahustamisele pidid mõjuma hästi ka narkoosijärgsele ärkamisele. Rahustamise asemel toimisid need tabletid veidi teisiti, väsinud ja uimaste laste asemel said neist ülemeelikud ja uimased lapsed, nagu oleksid … khõmm … laksu all olnud.Kolmas hakkas nii segast juttu välja ajama. Kõigutas end, koputas otsmikule ja samal ajal rääkis, kuidas ta tahaks burgerit või hot dogi, aga tal ei ole raha, aga maast võib leida nätsu ja seda saab tasuta süüa. Ma loodan, et see oli ikka uitmõte, mitte kogemustest tulnud jutt. Kuna ta oli uimane, siis sai talle palju kordi öeldud, et olgu pikali, muidu kukub voodist veel alla. Lõpuks kukkuski pea ees tilguti hoidiku rataste vahele, sai muhu pähe ja tõmbas õla marraskile. Kui Esimesel hakkas ka tablett mõjuma, siis oli mul juba kaks totakat, keda tuli jälgida, et rohkem keegi voodi ees maas ei oleks.Kui tabletid olid mõjuma hakanud, siis paigaldati mõlemale kanüülid. Esimesena Kolmandale, kellega läks kõik ludinal ja siis Esimesele, kes karjus valust juba enne, kui nõel nahka puudutas. Samal ajal, kui Esimene oli oma kanüülist traumeeritud, kurtis Kolmas, et tal enne ei olnud valus, aga nüüd on. Seda ütles ta kolm korda, viimast korda juba nuttes ja siis selgus, et tal tilkus lahus naha alla, suur muhk oli juba üleval. Kuigi õde ütles, et see lahus ei tee haiget, usun mina, et see paistetus ja naha venimine oli küll ebamugavalt valus. Kanüül võeti välja ja uus lubati panna operatsioonitoas pärast narkoosimaski abil uinutamist. Esimesena läkski operatsoonile Kolmas ja kell oli siis umbes kolmveerand 10.

Neljandaga olime samuti 7.30 platsis. Rahustav tablett mõjus temale tõesti rahustavalt, ta ainult pikutas ja rääkis minuga rõõmsalt juttu. Kanüüli paigaldamist jälgis ka rahulikult, absoluutselt ei kartnud ega protestinud. Ka siis mitte, kui käeõndlasse paigaldatud kanüül paigast läks ja sellega käe sees valusalt surkima hakati ning lootusetu olukorra järel uus kanüül teise koha peale paigaldati. Temaga läks kõik kiiremini ja operatsioonile viidi ta juba kolmveerand 9. Kõik kolm saatsin operatsioonitoa ukseni, seal käisin nendega veel vetsus ja edasi läksid nad koos arstiga mütsi valima. Kõige rohkem kartis kõige suurem, kõige rõõmsamalt läks operatsioonile kõige väiksem. Minul oli kõigist ühtemoodi kahju.

Operatsioon

Operatsioon kestis kõigil ainult veerand tunnikest, päras seda olid nad veel 10-15 minutit operatsioonitoas, ärkasid vist narkoosist või jälgiti neid seal seni verejooksi ohu pärast, ei teagi täpselt. Samal ajal käis arst rääkimas, kuidas operatsioon läks.

Kolmandal oli suur adenoid ja suur verejooks, mille peatamiseks tehti mingi lisaprotseduur, ei midagi hullu.

Esimesel oli suure üllatusena veel suurem adenoid, see oli suvega kaks korda suuremaks kasvanud ja selline kasvamine sellises vanuses ei ole tavaline olukord. Adenoid oli sulgenud terve ninaneelu ja tüsistusena kaasnes limakõrv, millest tekkis ka see järjekordne kuulmislangus. Adenoidist sai küll nüüd lahti ja seda suurema verejooksuta, aga asemele sai šundid, mis jäävad talle kõrva kuni kaheks aastaks (ja nii kaua ei tohi vett kõrva minna), nii et kõige paremini ei läinud.

Neljanda adenoid üllatas samamoodi. Ka veel sügisene läbivaatus ei pannud arsti ütlema, et operatsiooni on kindlasti vaja, pigem andis saatekirja igaks juhuks, kuna meil peres on sellised “kahtlased kasvavad adenoidid”. Adenoid oli tal suurenenud küll, aga ei tundunud nii kohutavalt suur, et peaks oppi vajama. Samas operatsiooni ajal osutus see proportsioonide poolest kõige suuremaks ja lõikus oli 110% vajalik. Õnneks ei kaasnenud temal mingeid tüsistusi, kuigi sarnaselt Esimesele on tal kõrvad nõrgad kohad olnud.

Pärast operatsiooni

Ärkamistuppa toodi magavad lapsed, kes nägid välja nagu nad oleksid just operatsioonilt tulnud.Kolmas nohises ja kõrises, oli näost punane ning hapnikunäit oli tal veidi madal, nii et sai endale hapnikumaski nina alla. Uni oli tal üsna rahutu, vahepeal köhis paukuvalt ja muutis aina asendit, kuni avas silmad ja jäi nutuselt lakke vaatama. Rääkida ta suurt ei tahtnud, külili olla ei tahtnud, näost oli ikka punane. Mingi hetk jäi uuesti magama ja magas sügavalt terve tunni. Läks lihtsalt.

Esimene ärkas põhimõtteliselt kohe pärast ärkamistuppa jõudmist ja küsis esimese asjana juua. Seda ta muidugi ei saanud, kuigi küsis seda vähemalt 20 korda veel. Tema uuesti magama ei jäänud, vaid jäigi nutusena juua ootama. Ta oli ikka nii õnnetu olemisega, et pärast oppi tehtud pilte ei luba ta kellelegi näidata.

Kolmandaga oli narkoosijärgne ärkamine kõige kergem, sest ta ärkas alles tund pärast operatsiooni ja ka siis keeras ta põhimõtteliselt vaid külge ning magas veel teise tunni otsa. Uni oli tal sügav ja rahulik, isegi nohisemist ei olnud kuulda.Pärast ärkamist said kõik veel kanüüli kaudu valuvaigistit ja kui arst oli nad üle vaadanud, siis said kõrremahla ja jäätist ka. Poisid said seda kella 12 ajal ja pärast seda läksimegi koju. Neljas oleks saanud oma jäätise oluliselt varem, kui ta ei oleks siis magusalt maganud. Lõpuks ajasin ta ise üles, sõi siis oma jäätise ära ja saime samuti kella 12 ajal kodu poole minema hakata.Kodune taastumine on kõigil märkamatult käinud, vaid Neljas kurtis esimesel päeval valu ja sai kodus ka valuvaigistit, aga muidu ei vihjanud miski sellele, et nad kuskil lõikusel käisid.

Olgu, Esimesega oli küll veidi rohkem jamasid, temal hakkas ühest kõrvast mingit jama jooksma, sai kõrvatilkade näol ravi peale ja käis mitu korda kõrva näitamas ja puhastamas, aga see sai ka 2 nädalaga korda.

Tahaksin loota, et reedel tehtud operatsiooniga saabki nüüd sügisesele laatsaretile joone alla tõmmata. Praegu taastub Neljas veel kodus, aga järgmisest nädalast hakkab lõpuks lasteaias käima ja loodan, et nüüd päriselt. Sellel sügisel on ta lasteaias käinud kokku 10 ja pool päeva, seda ei saa lugeda lasteaias käimiseks. Kolmas puudus samuti pool septembrit ja terve oktoobri, Esimene oli koolist kodus peaaegu 4 nädalat (õnneks mitte järjest) ja Teinegi on vahelduva eduga olnud kokku 10 päeva haige või “haige”. Ühesõnaga pole mul 15. septembrist alates sellist päeva olnud, kus kõik oleks olnud koolis ja lasteaias, rohkem on olnud neid päevi, kus enamus on olnud kodus, nii et ma väga loodan, et see kaos on nüüd punkti saanud.

Kellelgi on kogemusi lapsega, kes adenoidi operatsioonil käinud ja enne seda pidevalt nohus olnud? Kas lakkamatu nohuvool lõpuks lakkas?

Tõenäoliselt on mul kahe poisi pealt veel vara mingeid järeldusi teha, aga hetkel tundub küll, et seis on üsna lootusrikas. Ma ei mäleta, milline on Kolmanda rekord järjest lastaias käimise puhul, aga igatahes ei ole 3 nädalat ka tema puhul mingi tavaline nähtus, pigem ikka 1-2 lasteaias ja 2-3 kodus.

Muide, ma olen aastaid tagasi käinud karbikuid kõrvetamas või eemaldamas ja see oli palju hullem protseduur kui adenoidi eemaldamine. Esmalt topiti ninna tuimestavad tampoonid, milles oli vist veidi kanepit, sest arst mingeid narkonalju selle tuimesti peale tegi. Kui nina oli tuim ja ma ise olin meeldivalt uimane, siis pandi mulle kate silmade ette ja asuti asja kallale. Katte alt veidi nägin tegutsemist, aga ma ei olnud sel hetkel nii adekvaatne, et oleks midagi meelde jäänud. Ma isegi ei mäleta, kuidas ma palatisse jõudsin, omal jalal vist mitte. Mäletan seda, et pärast protseduuri olin pisarateni pettunud, kui selgus, et ma ei saagi samal päeval koju. Esiteks ei olnud mul midagi kaasa võetud ja teiseks ei olnud ma kunagi sedasi haiglas olnud ja see tundus väga hirmus.

Mäletan, kuidas ma pärast protseduuri verd neelasin ja sülitasin. Rohkem neelasin, sest see lihtsalt iseenesest valgus sedasi kurku, et kergem oli alla neelata kui välja sülitada. Öeldi küll, et ei tohi, ajab oksele, aga ma ei tea, vere “söömisest” mul halb ei hakanud.

Mul oli parajasti kuupuhastus ka ja nagu ma ütlesin, siis mul ei olnud haiglasse midagi kaasa võetud, käekotis olid vaid paar hügieenisidet, mis said otsa juba enne õhtut. Pidin murega personali poole pöörduma, aga seda ma enam ei mäleta, kas selle mure lahendas personal või tõttas tädi appi. Seda mäletan küll, et pärast tuli arst palatisse ja pragas, miks ma kellelegi ei öelnud, et mul päevad on, sest sellisel ajal selliseid protseduure ei tehta. Mina selle peale ei tulnud ja kuna igasuguste muude küsimuste hulgas ei olnud küsimust tsükli kohta, siis ma ei osanud niisama lambist olukorda mainida ka. Seda mäletan ka, et öö oli raske. Tundsin naha all kanüüli ja see tunne ajas iiveldama, suu kuivas, verd endiselt immitses, nina valutas, rõve oli olla. Aga see ei olnud midagi selle kõrval, mis mind hommikul ees ootas. Kui mu nina hakati vammustest vabastama, siis ma sain teada, et mul oli nina kõrvadeni tampooni täis. Õigemini sain seda tunda, sest ühel hetkel hakkas ninas midagi kuuma liikuma ja seda tuli sügavustest aina juurde. Lõputult siiski mitte, ühel hetkel oli saba käes ja sellele järgnes kuum verejooks. Mul hakkas sellest nii halb, et pilt läks eest, aga nuuskpiiritus äratas mu taas üles, et saaksin seda kõike veel korra kogeda. Aga see kõik oli ajalugu, kui ma haiglast välja astusin ja Silveri autosse istusin. Jah, värske armastus oli see. Aasta oli siis 2005 ja mina olin 17.

Ja kuna ta mulle juba Tartusse järele tuli, siis möödaminnes käisime paaril autoturul ka. Ma ei näinud just eriti hea välja oma hullult paistes nina ja kärna kuivanud huultega, aga mõtlesin, et kes mind ikka näeb. Otseloomulikult põrkasime sel päeval kahe kodukandi tuttavaga kokku, millal siis veel …