Oleme kaalunud seda ühtepidi ja teistpidi ning jõudnud otsusele, et Dingole on vaja uut kodu, sest alevielu ei sobi talle. Jah, ma olen lugenud arvamusi, et Austraalia karjakoer ei sobi korterisse, aga see ei ole probleem. Korteris elamine sobib talle väga hästi, kuid korterist väljas on temaga raske. Eelkõige on tal endal raske, sest ta unustab õues kõik reeglid ja oma peremehed ning allub ainult oma instinktidele. Paraku on tema instinktid nii tugevad, et mina olen nende pärast neli korda kõhuli käinud…
Ma tean, et Austraalia karjakoerad teiste koertega väga ei sõbrusta, aga ma ei oodanud seda, et ta ei mahu nendega isegi samasse alevisse ära. Paraku on meil siin koeri palju ja raske on õues käia nii, et ta ühtegi liigikaaslast ei näe. Isegi kui ei näe, siis nende lõhna tunneb ikka ja sellest piisab, et olla terve aja kergelt meeleheitel. Mingil põhjusel on koos lume saabumisega see meeleheide süvenenud ja jalutuskäikudest on saanud üks suur stress. Ei, teda ei huvita keelamine, maiustused, mänguasjad ega muu selline. Teda ei huvitanud sellised asjad ka kutsikakoolis, teda huvitasid ainult teised kutsikad. Alguses huvitas teda küll rohkem mängimine, aga viimases tunnis oli ta juba puberteet valmis ja siis tahtis ta neljale koerale kallale minna, nii et jätkukoolitused on temaga ära jäänud.
Muus osas on ta peaaegu väga hea koer. Jah, ta võib olla mõnikord ettearvamatu ja ta ise üritab alati arvata ette teiste järgmised sammud, mis tähendab, et ta koperdab pidevalt jalus, aga temast lojaalsemat ja memmekamat koera on raske leida.
Minnes asja juurde, siis ideaalis sobiks Dingole kodu, mis asub alevist väljas ja on ümbritsetud metsadest ja põldudest. Sellise kodu ümber pole talle isegi aeda vaja, sest ta ei lähe kuskile. Kui just kuskil sõnnikut ei laotata… Maal olles on ta ühe korra kodu juurest ära jooksnud ja just sõnniku pärast, milles ta püherdada tahtis. Püherdas ära ja tuli tagasi. Paar korda on ta mulle järele ka jooksnud, kui ma olen kuskile läinud ega ole teda kaasa võtnud. Kui ta aga ei näe, et pererahvas ära läheb, siis hiljem ta jälgi ajama ei hakka, vaid ootab kenasti kodu juures.
Alevimaja sobib ka, kui see asub rahulikus tänavas ning on kõrge aiaga ümbritsetud, sest suurema osa ajast tahab ta nagunii toas olla, aga on hea, kui ta saab vahepeal oma hoovis palli taga ajada. Ta ei ole nii meeletult aktiivne nagu tõututvustuses välja tuuakse, talle täiesti sobib ka see, kui ta saab tund või paar aias oma asju ajada, selle kõrvale ta pikki jalutuskäike või jooksutamist ei vaja. Kui õues on kole ilm, siis ei taha ta kokku isegi ühte tundi õues olla, vaid teeb ruttu oma hädad ära ja kibeleb tagasi tuppa. Nii-öelda õuekoeraks ta ei sobi, talle ei meeldi olla üksi ja ta on harjunud magama peremehe voodi ees või voodis, kui põrandal hakkab jahe. Võimalik et see on hoopis vastupidi ja ta magab voodi ees siis, kui voodis hakkab palav, hehee.
Rääkides nüüd edasi Dingo uuest kodust, siis see peaks kindlasti asuma Kadrinas või lähiümbruses ja majas peaks olema kuus tuba või võimalus need väikese ümberplaneerimisega luua, et me mahuksime ka mugavalt tema uude koju…
Vabandust, kui eelnev eksitavalt mõjuv jutt teid veidi ärritas, aga tõsi on see, et me oleme hakanud eelkõige Dingo pärast taas majale mõtlema. Mulle küll endiselt meeldib mõte korteri kuuetoaliseks ehitamisest, aga see ei lahenda olukorda, kus koeraga on raske alevis liikuda ning kus me ei saa Silveriga kahekesi kuskil käia, sest lapsed ei saa koeraga hakkama. Ühe öö me olime nüüd kodust eemal, mu õde tuli meile koera jalutama ning ka tema käis kõhuli… Keskmist kasvu koera kohta on Dingo väga tugev, ikka VÄGA tugev. Ma olen ka naise kohta tugev, aga sellel koeral lohisen järel nagu tühi kott.
Teine asi on see, et me vist leiame enne kuuetoalise maja kui saame korterit ümber ehitada, sest seda pole mõtet enne suurt rekonstrueerimist teha, aga viimast oleme oodanud juba kümme aastat ja veel pole teada, millal see juhtub. Nali naljaks, aga kui koosolekul öeldi, et keegi ei hakkaks vannitoas remonti tegema, sest peagi lähevad kõik torud vahetusse, siis me olime veidi mures, kuna me olime siis remondi alles lõpetanud, ent nüüd me tahame juba ise uut remonti teha, kuid ei saa, sest varsti hakatakse torusid vahetama.
Kuna Kadrinas ja lähiümbruses tuleb harva midagi avalikult müüki ja veel harvem on see heas seisukorras maja, siis ei jää meil muud üle, kui loota õnnele, et leiame midagi ise avalikult otsides. Kui keegi kohalikest hakkab maja müüma või teab kedagi, kes hakkab, siis andke mulle teada.
Ideaalis ehitaksime midagi Nõmmikule, aga seda me lubada ei saa ja praegu ei oleks see ka mõistlik, võib-olla juhtub see kümne aasta pärast, kui lapsed on suured. Praegu on meie jaoks oluline, et lapsed saavad kerge jalavaevaga kooli ja koju ega sõltu meist või ühistranspordist, mistõttu otsime maja alevisse või alevi serva. Nagu juba eespool mainisin, siis majas võiks olla kuus tuba või võimalus ruume sedasi poolitada, et iga laps saaks endale oma toa, kasvõi pisikesegi. Palju asju võiks veel olla, aga kuna siin on raske leida maja, rääkimata ideaalsest majast, siis oleme avatud kõigele, mille hinnaklass on kuni 250 000 eurot. Ehitamist ei ole mõtet soovitada, selle jaoks meil piisavat omafinantseeringut ei ole, pankadega on sel teemal juba suheldud.
Mingi aeg lisan kuulutuse ka Facebooki, täna ilmselt enam ei jõua ja ma ei tea, kas ma seda pärast homset tööpäevagi jõuan, kuid kui ükskord seda näete, siis jagamine on teretulnud. Tõenäosus sedasi siin maja leida on küll väike, aga proovida tasub, eks – äkki veab ja uus aasta toob meile uue kodu. Kui ei, siis kahe aasta pärast pidavat üks ruumikas heas seisus maja müüki tulema ja me loodame olla siis järjekorras esimesed huvilised. Et jah, sellised on lood siin Kadrinas, kust keegi ei taha ära kolida. Meie ka mitte.
Kui keegi teist on samamoodi oma ostusoovist kuulutanud, siis kuidas läinud on? Tuli pakkumisi ja leidsite uue kodu?
Mu sõbral on austraallane, ka isane, olid ka samad probleemid. Aga seda kõike tegelikult saab ikka välja koolitada, hea koolitaja peab leidma ja järjepidevust on vaja. Neil on õnnestunud.
Mulle tundub, et lihtsam on panna ta kahel jalal Eesti hümni ulguma või leida talle sobiv keskkond. 😀 Maal on tal väga hea olla ja seal on ta ka ideaalne koer. Samamoodi on tal hea olla Silveri vanemate aias, kuigi seal on ümberringi naabritel koerad. See teda ei häiri, kuni nende lõhna ega jalajälgi pole “tema territooriumil”.
Mul on kaks hoopis teistlaadi tõugu, kellest ühel vaid osad probleemid neist, aga teisel kõik need ja kirjelduse järgi poole hullemal kujul ka. Elame Tallinna äärelinnas. Teine koer on ka pubekas ja temaga hoolimata eelnevast murekoera kogemusest sain käia vaid kahes kutsikatrennis ca 15min, kuna ta reaalselt röökis teiste koerte peale terve see aeg. Minu treenerid on kõik spetsialiseerunud murekoertele, neil endal ka sellised üles kasvatatud ja pensionieas (või juba teisel pool vikerkaart) ning minu kutsika ja teiste vahele tõmmati kardin. Null kasu. Olen ise nende treeneritega Fenzi seminaridel kahel aastal osalenud, kus kolm päeva erinevaid teemasid, lisaks nende enda veebitunde võtnud + raamatud, koolitused, veebikursused jne. Tegelen selle teise koeraga ise ja see ongi elukestev haldamine, mis tuleb lihtsalt selgeks õppida. Soovitan võtta Kratt koertekooli Murelikud koerad veebikursuse, sealt saab kõik need nipid kätte ja suure tõenäosusega ka huvi ja suuna edaspidiseks. Vältida soovitan neid Nordic … dog school diplomiga koolitajaid, keda on hakanud tekkima nagu seeni peale vihma. Neil on suuresti ainult teooria ja nii võiks ma ka raha eest koeri treenida 🙂
Sekundeerin Leevile koertekool Kratt osas 🙂
Ega te ei ole mõelnud ja/või juba teinud seda, et prindite välja maja ostusoovid ja panete inimestele postkastidesse? Paljudel ei ole FB-d ega arvutitki. Muuseas ei tasu ka korterite postkaste ära põlata, sest kunagi ei tea, kelle kaudu võib info niimoodi õige inimeseni jõuda.
Ei, seda varianti pole kaalunud, aga su kommentaar pani mõttele pista sobivate majade postkasti hinnapakkumised. 😀 Igaks juhuks ütlen, et see oli nali.
Ma kaldun arvama, et need inimesed, kellel pole FB-d ega arvutitki, ei ela heas seisukorras kuuetoalises majas… Pigem on tegu vanainimestega, kelle majas on veel kuivkäimla või kui on veega vets, siis pole pesemisvõimalust ning remonti pole maja 30 aastat näinud. Selliseid pakkumisi on siin muidu küll, aga otsime maja, kuhu saaksime kohe sisse kolida. See on üsna lootusetu muidugi nii või naa, sest olles 10+ aastat siin kinnisvaraturgu jälginud, siis midagi sellist ma veel müügis pole näinud, aga äkki meil veab…
Meil on siin vahetult Tallinna külje all inimesi, kellel ei ole FB-d põhimõtte pärast;) Ja elavad vägagi kenades ning kaasaegsetes elamutes. Kindlasti ei ole kõik arvutipõlgurid ka vanainimesed, vaid tõesti need, kelle töine ja muu elu ei pruugi üldse arvutit vajada või peetaksegi seda lihtsalt töövahendiks. Sotsiaalmeedia on ju vaba valik.
Olen isiklikult selliste inimestega meie kandis kokku puutunud seoses kogukonnatööga, kus tullakse hea meelega appi talgutele, kui otse kutsuda, aga infot FB-st ei saadud, sest pole kontot ega vajadust selle järele.
Mu 86-aastasel vanaemal ei ole FB-d. Arvuti tal on uudiste lugemiseks, muid portaale ta ei kasuta. Samas on mu vanemal Tallinnas Nõmmel kahekordse krundiga ja neli aastat tagasi üleni renoveeritud 4-toaga maja 🙂 Niiet ei tasu mingites eelarvamustes kinni olla ja kindlasti tasub mõelda erinevatele võimalustele. Mul on nii FB kui arvuti, aga elan üürikorteris. Niiet need asjad pole tegelikult omavahel kuidagi seotud 😃
Eks ma olen veidi eelarvamustega küll, aga ma olen siin ka 14 aastat kinnisvarakuulutusi jälginud ja üleni renoveeritud maju on selle aja sisse mahtunud vähe ja nendestki pole ükski olnud 6-toaline. Lootus, et nüüd mõni FB-ta vanainimene (või noor pere) sellist maja müüma hakkab, on üsna olematu. Aga kui kuskil siin keegi selline on, siis ilmselt kuuleb ta oma tuttavatelt, et on üks pere, kes sellist maja otsib. Kuulutasin kohalikus grupis, kus on liikmeid rohkemgi kui vallas elanikke, nii et info kindlasti liigub. 🙂 Maju siin aga paraku eriti ei liigu, nii et kui keegi midagi hakkabki müüma, siis sageli on tal juba tutvusringkonnas ostja olemas…
Edu majaotsingutel!
Kui on huvi lugeda, siis Koerakuulaja on minu arust üks väga hea raamat, kuidas end koera peremehena kehtestada kasutades sekkiseid meetodeid, millest koer aru saab ja mis on samas vägivallavabad (ise olen ka koeraomanik). https://www.apollo.ee/koerakuulaja.html
See raamat on mul täitsa olemas, on tõesti hea. 🙂
Ma oleb näinud kahjuks mitmeid koeri Katist kes pole probleemidele jagu saanud. Isiklikult soovitan Kati Koertekooli. Lisaks osta traksid ntks Rukka omad millel on ees rinnal samuti rõngas sest jõuõlg sellega tõmbad ära, katkestad tirimise. Kuna endal 26 kilone mega tirija siis ma olen sellega saanud asja nauditavaks. Ja viimane asi.. kastreeri ära! Nähtud tehtud elu palju lihtsam. Ausalt
Sry kirjaviga.. Kratist.. soovitan Katit!
Kas sa enam üldse ei blogi?
Ma loodan, et ühel päeval ikka blogin… Üht postitust kirjutan juba 3 kuud, äkki ükskord saan valmis ka, kuigi vahepeal juba mõtted mitu korda muutunud. 😀 Kui enne ei jõua, siis juulis ikka, mil mul on 3 nädalat puhkust. 🙂
https://www.kv.ee/kui-oled-korteris-elamisest-tudinenud-ja-soovid-om-3374596.html
See ei ole veel teile broneeritud?
Heh, ei ole. See maja on pikalt müügis olnud, aga meie soovidele ei vasta. Me nii meeleheitel ei ole, et ostaks esimese ettejuhtuva maja lihtsalt seetõttu, et see on maja. Ideaalis võiks tulevane maja olla selline, et seal suurt midagi teha pole vaja. 🙂