Rääkisime ükspäev emaga koolist ja ma küsisin, kas õepoeg, kes läheb esimesse klassi, ei saa kooli poolt kunstitarbeid või muud sellist kingituseks. Ema vastas: “Ei, neil antakse ainult 100 eurot ranitsatoetust.” Ma tegin suured silmad: “Ainult 100 eurot? AINULT?!” Ema ei pidanud silmas, et 100 eurot on vähe, ta tahtis vaid öelda, et sellele ei lisandu midagi juurde, aga mul oli seda ikkagi naljakas kuulda…

Meie kaks esimest said oma koolitee alguses ca 20 euro väärtuses kunstitarbeid pluss päeviku, eelmisest aastast lisandus juurde ka kooli tekkel, mis teeb nüüd kingituse väärtuseks umbes 50 eurot ja see on kõik. Ei mingit rahalist toetust neile, kel astub laps esimesse klassi või neile, kel lähevad korraga neli last kooli.

Me ei ole suuremast toetusest otseselt puudust tundnud, kuid olen imestanud küll, kui olen kuulnud, milliseid toetusi teised omavalitsused pakuvad. Kes 300 eurot, kes 200, kes iga lapse kohta 50… Sellistest toetustest ma ära ei ütleks, meil on algava kooliaasta peale ikkagi juba praegu üle 500 euro kulunud, kuigi ma ei ole veel ühtegi liimipulka ega värvilist paberit ostnud.

Olen teinud suuri silmi ka siis, kui “Lapsed kooli” kampaania suunas on jagatud kriitikat sõnadega, et suurperede lapsed saavad niigi suuri toetusi ja kõike tasuta, aga ikka on veel vaja. Me oleme samuti kohalikus suurte perede ühenduses, maksame aastas 40 eurot liikmemaksu ja saame selle eest ühe korra tasuta kinos käia… Ei mingit asjade sadu… Olgu, oleme saanud suurperede ürituste käigus külastada oluliselt soodsamalt ka Ahhaa keskust või Vembu-Tembumaad, kuid eelmisel aastal käisimegi vaid korra kinos.

Tänavu mõtlesin ühendusest välja astuda, aga ei teinud seda, sest meie liikmemaks aitab ehk neid suurperesid, kel läheb vaja kõikvõimalikke ühenduse hüvesid (toiduabi, annetatud riided, mänguasjad, tarbeesemed jne). Seetõttu olen enamasti loobunud ka pakutavatest koolitarvetest, sest on peresid, kellel läheb neid rohkem vaja. Ainult et seekord saavad koolitarbeid vaid need, kes pole ühendusele võlgu… Minu loogika ütleb, et nemad seda abi just kõige enam vajavadki, mistõttu jätaksin hea meelega meile mõeldud tarbed neile.

Alati ma ei ole pakutavast loobunud – kui Teine läks kooli, siis võtsin tasuta koolikoti küll vastu, tol ajal kulus see abi ära. Tegu oli mingisuguse St.Reet koolikotiga, ei midagi uhket, aga pidas kenasti kolm aastat vastu ja väikese remondi järel peaks kindlasti mõnda aega veel, kuid ostsin ikkagi uue, sest Teise punasekirju hele kott ei meeldinud talle algusest peale. Nüüd sai endale Apollost hallikirju tumeda Jeva, see ehk kestab kauem kui kolm aastat.

Esimene ja Neljas said ka endale Apollost koolikotid, Esimese Jevaga panin veidi mööda (oli liiga suur), selle vahetasin mingi tundmatu firma koti vastu, mille Esimene välja valis. Neljanda ranitsaga olen aga küll rahul, kaalub teine vaid 700 grammi ja loodan, et makstud raha eest on seda ranitsat nii kauaks, et kolme aasta pärast saab mu õetütar sellega kooli minna. Esimese esimene koolikott teenis last neli aastat ja teenib nüüd edasi õepoega, kes sellega kooliteed alustab. Muidu hea kott, aga neljandas klassis jäi see juba veidi väikseks, seetõttu ei hakanud seda peresiseselt edasi pärandama, vaid läksime kolme uue koolikoti teed. Maksma läksid need umbes 150 eurot, mis on kolme koolikoti kohta vist üsna hea, kui arvestada, et mõni ranits maksab üksinda sama palju.

Koolikottidest suuremaks kuluartikliks olid spordiriided ja -jalanõud. Lisaks sisejalanõudele on lastel vaja ka sisebotaseid, mida nad kannavad nii kehalises kui ka trennides (ühe paariga on keeruline, kui kord on kehaline või jalgpall õues, kord sees ning kord on üks õues ja teine sees samal päeval) – see on otsene kooliaastaga seotud kulu, sest nende botastega õues mängimas ei käida. Spordiriided lähevad samuti käiku ainult kehalises ja trennis ning neid olen varunud mitu komplekti, kuna kehalises kantud pluusiga ei kannata minna pärast tunde trenni ning trennis kantud pluusi ei saa järgmisel päeval kehalises kanda.

Pükste puhul ei piisa ka ainult ühest paarist, kui mõnel päeval on lapsel nii kehaline, jalgpall kui ka maadlus. Lisaks veel ujumistunnid, mille jaoks ostsin Esimesele ja Neljandale uued ujumisriided, sest vanad olid juba piinlikult parajad. Sõna otseses mõttes.

Ühesõnaga, riiete osas on praegu kõik olemas (midagi oli varasemast alles, midagi ostsin juurde nii Sportsdirectist kui ka Paavli kaltsukast), kuid puudu on veel kaks paari sisebotaseid ja mõned ujumistarvikud. Mõned ujumistarvikud tähendab siis umbes nelja paari prille ja kahte mütsi, aga nendega õnneks kiiret ei ole, sest ujula avatakse oktoobris. Kui avatakse.

Büroomaailmast ostsin juurde veel kaks spordikotti, sest eelmisel kooliaastal jäi kolmel poisil kahest spordikotist väheks, igal lapsel peab ikka oma kott olema. Ühe pinali ostsin ka sealt, nii tuli 79 eurot täis ja saime kingituseks kaasa juhtmevabad kõrvaklapid. Soovitud pinal maksis seal küll 3 eurot rohkem kui Karupoeg Puhhis (kust tellisin kaks pinalit), aga kõrvaklapid olid seda hinnavahet väärt. Vist. Teoorias pidid need Silverile minema, kuid tema pisikestesse kõrvadesse need ei mahu… Minu lahmakates kõrvades on need küll mugavad, aga ma ei ole kindel, kas ma oskan nendega midagi peale hakata.

Need pinalid… Tegelikult ei olnud VAJA uusi pinaleid (v.a Neljandale), ma lihtsalt tahtsin kõigile samasuguseid. Eelmisel aastal osutus Kolmanda pinal nii mugavaks lahenduseks, et nii Esimene kui ka Teine üritasid temaga vahetuskaupa teha. Ostsin siis nüüd kõigile Targeti pinalid, millel on üks lukk (Esimesel on olnud ka kahe lukuga pinal, aga need lukud ei tahtnud kinni minna, kui pinal oli täis), sisemine keeratav leht (ei mingit voltimissüsteemi, mis katab pool lauda) ning lukuga pikk tasku sügavamas pooles, kus saab hoida anumaga teritajat (meil nõutud) ja muid asju, mida ei viitsita kummi vahele tagasi torgata või mille jaoks ei ole seal ruumi.

Perekaardi omanikele on Büromaailm muidu hea koht, kust koolitarbeid osta, aga ainult siis, kui pood on lähedal… E-poest tellides ei olnud mul Perekaardist mingit tolku. Neid koolitarvete müüjaid on veel, kelle juures saab Perekaardiga allahindlust, kuid kõigiga on mingi aga (minul, kes ma ei ela üheski Eesti linnas). Käisin küll Rakveres ühes poes eeltööd tegemas, ent koolikotid olid seal kallimad kui netipoodides ning soovitud pinaleid ja kustutavaid tindipliiatseid seal ei olnud, nii et Perekaart ei läinud ka seal käiku.

Tindipliiatsid ostsin hoopis Sulemehest, ühe pliiatsi hind on seal 50 senti ja mulle meeldivad need rohkem kui Pilot Frixionid, mis on kordades kallimad. Olen ostnud ka Carioca pliiatseid, kuid need lõpetasid kohe kirjutamise, kui puutusid töövihikute vähe libedama pinnaga kokku, rullikud lihtsalt kiilusid kinni või läksid muudmoodi rikki. Pilotiga seda muret pole õnneks olnud, kuid neid ei jaksa hulgi osta. Pole vajagi, kui on olemas oluliselt soodsam alternatiiv.

Erich Krause tindipliiatsi leidsin kevadel Grossi poes ja ostsin ühe vaid seeõttu, et äkki Esimesele selline sobib – ta nimelt polnud nõus enam titekaid tintekaid kasutama, aga pastakaga kirjutades oli lõpuks isegi laud korrektoriga parandamisest valge… Erich Krause sobis, sest see näeb välja nagu pastakas. Ostsin järgmisel päeval viimased kaks pliiatsit ka ära ning rohkem ma pole neid Grossis näinud. Rimis nägin, aga seal oli iga pliiats eraldi kilepakendis ja maksis 99 senti, jätsin vahele. Netiavarustest ei leidnud ma samuti peale Sulemehe rohkem müüjaid, nii et ostsin neid sealt hulgi, nagunii kulub ka neid hulgi.

Rohkem ma midagi varunud ei olegi, kuigi tegelikult peaksin ostma koolivormi elemente ja need pole kõige odavamad. Ma küll hääletasin koolivormi poolt ja teoorias mulle endiselt mõte meeldib, aga kui praktikas pean igal hommikul laste polosärgid riiderulliga üle käima, sest need korjavad külge iga ebeme ja kassikarva, siis eelistan tavalisi riideid, mis maksavad vähem ega vaja sellist vaeva. Igapäevaseid riideid ega jalanõusid ma koolikuludesse muidugi ei arvesta, sest neid on nagunii vaja, olgu kool või koroona.

Koolikulude osas lootsin tegelikult 500 euroga hakkama saada, aga selle summa olen juba ületanud ja omajagu asju on veel puudu. Põhiliselt küll väikesed asjad, aga teatavasti annab palju väikesed asju kokku suure summa… Tõenäolisem on see, et tänavu läheb kooliaasta algus 700 eurot maksma, mis sedasi tundub suur summa, aga 175 eurot lapse kohta ei tundugi nii väga suur, kui arvestada seda, kui palju asju selle summa sees on.

Ainus, mida ma ei pea kolmandat aastat järjest ostma, on vihikud. Nendega on Valemivihik meid pikaks ajaks varustanud ja ma olen selle eest väga tänulik. Ma võiksingi olla lihtsalt tänulik, Valemivihik pole minult mingit vastuteenet oodanud, eelmisel aastal ei jaksanud ma neid blogis mainidagi, aga nemad sellegipoolest kirjutasid ka tänavu ja küsisid, kas tohivad meile taas uue satsi vihikuid saata. Loomulikult!

Seekord aga ei taha ma niisama tänulik olla, ei tahtnud tegelikult eelmine kordki… Siis panin isegi väikese loosipaki kokku, aga kaugemale ma sellega ei jõudnud. Ongi ehk hea, nüüd kasvas Valemivihiku kingipakk veidi suuremaks ja selles on midagi kolmest viimasest aastast:

Me oleme saanud Valemivihikult nii palju vihikuid, et kõigi endale hoidmine võrduks ahnitsemisena. Mulle küll meeldib asju pikaks ajaks ette varuda, kuid päris ahnitseda ei tahaks, nii et 3. septembril loosin kaasarääkijate vahel ühe valemeid täis kohvri välja. Mind ikkagi huvitab, millisel kujul te ranitsatoetust saate ja kui palju läheb teil laste koolisaatmine maksma. Eriti põnev oleks kuulda, kus suurpered kõike tasuta saavad, kuuldavasti jagatakse isegi jalgrattaid niisama…

4. september: Väikese hilinemisega naeratas loosiõnn Maarjale, mille üle on mul väga hea meel, sest viie lapsega peres kulub ilmselt iga vihik ära.

Valemivihikutega on mul täitsa isiklik kogemus olemas, sest minu kui täiskasvanud gümnasisti jaoks on need vihikud asendamatud olnud. Kooliteed jätkates ei mäletanud ma ühtegi valemit ega reeglit ega isegi vene keele tähestikku, kõike olen valemivihikutest otsinud ja kontrollinud… Tänu matemaatika valemivihikule tegin isegi geomeetria töö neljale. Ei, ma ei spikerdanud, sealt jäi lihtsalt meelde valem, mis tundus mulle loogilisem, kui see, mida õpetaja kasutas ning see valem aitas mul kontrolltöös kaks ülesannet ära lahendada.

Ma ei tea, kas lapsed on sedasi vihikutest abi saanud, kuid uusi teadmisi on nad küll saanud. Selliseid kordi on palju olnud, kus Esimene või Teine on tulnud küsimusega “kas sa teadsid, et …” või on lihtsalt jutu käigus mingi põneva fakti välja käinud. Kui olen uurinud, kust nad seda või teist teavad, siis on vastuseks olnud: “Valemivihikust lugesin.”

Mis mulle valemivihikute juures meeldib, on peaasi.ee leheküljed – ma nii loodan, et need on reaalselt kellelegi abiks. Mitte ainult need, Valemivihikul on mitmeid kasulikke või isegi vajalikke koostööpartnereid, kes jagavad lastele väärt infot ja aitavad parandada maailma.

Vihikutes on muidugi ka puhast ajaviidet motivatsioonilugude, sudokude, loogikamõistatuste, soovituste ja muu sarnase näol. Tundides tuleb tegeleda küll tunnitööga, aga kooliaasta jooksul vast tekib piisavalt palju selliseid hetki, kus valemivihikute võimalused kuluvad ära. Kevadel läksid need igatahes igati asja ette, kui ma laveerisin kolme lapse koolitööde vahel ja ootaja aeg oli pikk…

Ma ei tea, kellele ma praegu valemivihikuid üldse tutvustasin… Enamus on nendega vast kursis, paljudel kindlasti valemivihikud ostetudki – kui nii, siis loodan, et tšekid on alles ja kenasti esitatud, et Apple Watch nutikella loosis osaleda.

Mulle tuletas see nüüd meelde, et mul on Apollosse andmed saatmata, aga ma tahan ikka ka McBook`i loosis osaleda…

PS! Olen valemivihikud kingituseks saanud, kuid see pole mind millekski kohustanud, postitus on sündinud soovist postitada.

Ma olen päevade ajal palju kordi lekkinud, ikka väga palju kordi, sest veel hiljuti ei möödunud kuud, kus seda ei juhtunud. Reeglina juhtus see keset magusat ööund, mis tähendab, et keegi ei näinud seda, välja arvatud Silver, aga tema ei lähe arvesse, sest ta on hullematki näinud.

Koduse inimesena pole ka päise päeva ajal lekkimine suurem asi probleem olnud, aga jama on olnud siis, kui olen pidanud keset menstruaadot (menstruatsiooni esimestel tormistel päevadel) välja minema. Varem kandsin siis neljatilgatampooni koos öösidemega, kuid mõnikord jäi sellestki väheks. Näiteks ükskord sattusid mul menstruaado ja hambaarst samale päevale, ent ma ei hakanud visiiti tühistama, sest arvestasin, et pooletunnise visiidi saan küll topeltkaitsega hakkama. Ma ei arvestanud aga sellega, et pooletunnine visiit venib kolm korda pikemaks…

Kas ma mainisin, et hambaarstiks oli kena meesterahvas? Igatahes, läksin mina tema juurde esihammaste pisikesi lekkivaid (kui irooniline) täidiseid uute vastu vahetama, kuid temal vist juhtus olema rohkem vaba aega ja ta hakkas omal algatusel taastama esihamba nurka, mille kaotasin juba lapsepõlves ära. Ma ei saanud tuimasti tõttu üldse aru, et ta tegeles millegi muuga, ainult aeg tundus venivat, kuid arvasin, et kindlasti saab kohe kõik valmis ja ma saan püsti tõusta. Peagi tundsin, et tagumikualune on märg ja ma ei tahtnud enam püsti tõusta, vähemalt mitte enne, kui arst on koju läinud…

Oleksin võinud muidugi siis ka mõelda, et see mees on näinud minu puhul hullematki (näiteks musti poore ja surnuaeda suus), samuti oli ta näinud mind veritsemas – tema poolt jäädavalt lõhutud igemest tuli ikkagi rohkem verd, kui mina olin toolile jätmas… Ainult et tol hetkel ei olnud mul tunnet, et veri on veri, vahet ei ole, kust see jookseb, nii et olukorraga tõtt vaatamise asemel mõtlesin variantidele, kuidas sellest diskreetselt välja tulla.

Kui hambaarst sai oma töö valmis, siis ta andis mulle peegli, et saaksin vaadata oma esihamba uut nurka. Seletas pikalt, et tegi seda vaid katsetamise pärast, et näha kaua tulemus kestab, sest üldiselt bla-bla-bla. Ma ei suutnud keskenduda. Minu peas vasardas vaid teadmine, et tool mu all on verine, mistõttu oli mul taastatud hambanurgast suva, samamoodi oli mul suva siis, kui seda ei olnud, sest see oli mu hammaste juures kõige pisem iluviga.

Kui tema oma jutu lõpetas, siis mina istusin ikka toolis edasi ja vaatasin peeglist oma hambaid ning mõtlesin samal ajal, kas lasta toolil liugu nagu väike laps ja loota, et tõmban riietega kõik puhtaks või oodata, kuni arst ja õde mulle selja keeravad, et saaksin tooli märkamatult korda teha. Valisin viimase variandi ehk jäin oma uut hambanurka “imetlema” ja paberrätikuga suud tupsutama, et see veidi niiskemaks muutuks, sest kavatsesin sellega esimesel võimalusel tooli puhtaks tõmmata.

Ma istusin sedasi nii kaua, et tõenäoliselt hakkas isegi arstil ja õel juba imelik ning nad mõtlesid oma peas, kuidas mulle viisakalt mõista anda, et võiksin minema hakata. Ma ise tahtsin ka minna. Haihtudes.

Lõpuks ma ikkagi tõusin ja tegin seda kuidagi nii, et samal ajal toetasin paberit hoidva käega toolile ja libistasin selle kiiresti enda tagumiku alt läbi. Keerasin end ka kohe tooli poole ning püüdsin võimalikult loomulike liigutustega viimased verenired prahi pähe maha pühkida. Kui palju arst ja õde nägid või aru said, seda ma ei tea, aga mina astusin selg ees uksest välja ega läinud sinna enam kunagi tagasi.*

Kogu see ebamugavus ja veiderdamine oleksid ära jäänud, kui ma oleksin tol ajal teadnud midagi lekkekindlatest aluspüksteks. Kõlavad esialgu mutilikult, eks? Kui Viljakusmonitor.ee esindaja Helina küsis, kas oleksin sellistest pükstest huvitatud, siis mu esimene mõte oli küll, et tegu on mingit sorti …

Uudishimust siiski vaatasin, mida need endast kujutavad ja pidin tõdema, et tegu polegi Tena Lady hübriidiga, vaid aluspükstega, mida oleks mul juba ammu vaja läinud. Siiani ei kandnud ma päevade ajal mitte ainult topeltkaitset, vaid ka topeltpükse ehk tõmbasin bikiinipüksid tavaliste aluspükste peale, et need suruks öösidet veel rohkem vastu keha ja vähendaks lekkimisohtu. Ilmselgelt see ei toiminud, kui ma ikkagi iga kuu lekkisin… Rõhutan – lekkisin! Seda pole nüüd pool aastat juhtunud.

Mitte et lekkekindlad aluspüksid oleksid kõikvõimsad – Knixteeni “rattapüksid”, mis teoorias oleksid pidanud asendama öösidet, vedasid mind kohe esimesel ööl alt, sest minu jaoks oli imav osa nii eest kui tagant ikkagi liiga lühike. Ma tegelikult arvasingi, et see juhtub, sest seda juhtub ka öösidemega, mis on mõõtudelt pikem, kuid imele lootes võtsin siiski selle riski.

Miks nimetan neid rattapüksteks? Sest need näevad välja nagu lühikesed püksid ning nende imav osa meenutas mulle alguses sadulapehmendust. Neid kandes ei ole aga ei rattapükste ega mähkme tunnet, üldse pole mingit tunnet, need on nii mugavad, et kui need on pesusahtlist esimesena näppu jäänud, siis olen neid niisamagi kandnud, mitte ainult päevade ajal. Liibuvate pükstega ma neid avalikus kohas siiski ei kannaks, kuigi Silver ütles, et midagi pole näha ega aru saada. Ta ütles sama mu peanaha psoriaasi kohta ka…

Kuigi need ööpüksid vedasid mind päris esimesel ühisel ööl alt, olen nendega väga rahul, sest järgmisel ööl täitis see koostöös menstruaalanumaga eesmärki ning kolmandast ööst tegi seda iseseisvalt. Kellel päevade ajal ei uputa, sellel asendavad need püksid öösidet ilmselt esimesest ööst alates. Kuigi minu jaoks on ka menstruaalanum mugav, siis öösel eelistan ikkagi ilma magada, nii et menstruaado möödudes kannan ainult lekkekindlaid pükse ja pean tõdema, et ööd pole päevade ajal kunagi varem nii mugavad olnud! Naljakas lause, aga nii see on.

Knixteeni ööpükste juures on vaid üks miinus – hind (42 €). Ma olen siin teisest paarist puudust tundnud, sest olen tahtnud neid kanda nii öösel kui ka päeval, aga käsi ei ole tõusnud pükse ostukorvi lisama, kuigi olen endale kinnitanud, et mugavus maksab ka midagi.

Ostsin juurde hoopis kaks paari Knixteeni boksereid (25 €), mis on kui tavalised aluspüksid, ainult et need imavad sama palju vedelikku kui kaks tampooni.

Kinxteeni bokserid ei erine eriti Lindexi õmblusvabadest aluspükstest, mida ma muidu kannan, välja arvatud siis selle poolest, et neid saab kanda menstruatsiooni ajal lisakaitsena või hoopis ainsa kaitsena. Ma esimestel päevadel küll anumata hakkama ei saa, aga kui edasi mitu päeva lihtsalt määrib, siis tunduvad lekkekindlad püksid parema lahendusena. Knixteeni lekkekindlate pükstega on päevade ajal väga loomulik tunne, nii et neid julgen ma soovitada kahe käega.

Kahjuks ei saa ma öelda sama Viljakusmonitor.ee tootevaliku soodsaimate (15 €) lekkekindlate aluspükste kohta.

BNB aluspükste plussiks on küll tagakülje pikk lekkekindel osa, mis võimaldab päevade ajal magada rahulikult selili või lamada muretult hambaarsti toolis, aga need püksid sahisevad kergelt. Need teevad samasugust häält nagu tegid laste madratsikaitselindad. Teised seda sahinat ilmselt ei kuule, sest pikad püksid vähendavad ja summutavad seda, kuid mina kuulen seda, kui neid jalga tõmban, ainult nende väel kõnnin või nendega magan, mistõttu tekitavad need tunde, et mul on lekkekindlad püksid jalas…

Ma küll kannan neid aluspükse, aga peamiselt siis, kui teised on pesus, sest erinevalt Knixteeni pükstest pole need õmblusvabad (nende mudel on üleüldse veidi vanaemalikum), need pole jalas sama mugavad ja need ei kaitse sama hästi (v.a selili asendis, siis on need paremad), sest lekkekindlat osa ääristab puuvillane õmblus ja kui vedelik sinnani jõuab, siis see imbub sujuvalt ääre sisse ja liigub sealt edasi aluspükste välimisele küljele. Kodus ei ole seda juhtunud, aga matkale neid uuesti jalga ei paneks ja ainult nendele päevade ajal ka ei loodaks.

Ma ei ütle, et need püksid halvad on, aga ma ei saa neid sama soojalt soovitada kui Knixteeni boksereid (või tavalise lõikega aluspükse). Magada on nendega iseenesest hea, sest nende lekkekindel osa on eest võrdlemisi pikk ja tagant ulatub lõpuni välja, kuid teised meeldivad ikkagi rohkem. Eelistused on muidugi erinevad, mistõttu on kindlasti naisi, kellele meeldivad puuvillased BNB püksid rohkem kui nailoni ja lycra segust Knixteeni omad. Kellele istub puuvillane aluspesu paremini, siis BNB valikus on igati loomuliku välimusega sportlik mudel, mille puhul ei saa arugi, et tagumikul jooksvad õmblused ääristavad lekkekindlat osa – need mulle täitsa meeldivad.

Juhin tähelepanu sellele, et vaatamata välisele värvierinevusele on BNB pükste sisemine lekkekindel osa endiselt valget värvi, aga neid ei tohi valgendada ega üle 40-kraadises vees pesta (valget värvi mudelil on mõlemad lubatud).

Kui veel BNB ja Knixteeni sarnasusest ja erinevusest rääkida, siis mõlema puhul sobib suurustabeli järgi mulle XL suurus. XL!!! See on ju extra large ja mul pole ühtegi paari pükse, mis oleksid extra large… Ma ei kahtle, et mul on suur tagumik, aga ma venitan veel isegi mõned M suuruses püksid jalga, mistõttu võtsid esimesed XL suuruses riideesemed natuke sõnatuks. Mitte ainult minu, vaid ka Silveri, kes vaatas, et radika peal kuivab köögirätik, aga tegelikult olid need mu Knixteeni ööpüksid…

Ühesõnaga, tahtsin jõuda selleni, et BNB puhul on XL suurus mulle täitsa paras (viimati oli mu puusaümbermõõt 105 cm, nüüd pigem veel suurem), kuid Knixteeni püksid on hästi õhukesest, pehmest ja venivast materjalist ning nende XL venis jalas kiiresti välja, nii et juurde varusin numbri võrra väiksemad aluspüksid. Kes kõigub Knixteeni puhul kahe suuruse vahel, siis valige pigem väiksem.

Muide, lekkekindlad püksid ei pea üldse olema ei bokserid ega mingid vanaemakad…

Kahjuks pole tegu minu tagumikuga, vaid ka see pilt on Viljakusmonitori kodulehelt laenatud. Pildil on Thinxi stringid, mis imavad endasse sama palju vedelikku kui pool tampooni, mistõttu annavad need tampoonile või menstruaalanumale arvestatava lisakaitse. Minule kõlab see küll kui õudusunenägu, sest stringid on minu jaoks sama ebamugavad kui tampoon, aga kellegi jaoks päästavad need kindlasti päeva(d).

Ma olen siin keskendunud põhiliselt päevadele, aga lekkekindlad aluspüksid tulevad kasuks ka nõrkade vaagnalihaste, suurema vooluse, küünlaid kaasava ravikuuri ja muu sarnase puhul, kus muidu oleks vaja pesukaitset. Väga head on need ka menstruatsiooni eel, kui tahaks igaks juhuks juba midagi kasutama hakata, sest tead, et iga kell võib veritsus alata.

Mul on kahju, et ma enda jaoks need püksid alles nüüd avastan, need oleksid mu elu juba ammu mugavamaks ja vähem piinlikuks teinud. Ma ei ole ikkagi ainult hambaarsti toolis lekkinud, vaid ka bussis, rongis, autos, kinos, koolis, poes jne.

Kui Neljandal ükskord menstruatsioon algab (appi, see võib juba 4-5 aasta pärast juhtuda), siis päris kindlasti varun talle hunniku lekkekindlaid aluspükse, et tema ei peaks kunagi sedasi vereplekkidega maadlema. Muide, Knixteen (nagu nimest võib oletada) ongi mõeldud teismelistele, aga laia suurusvaliku tõttu sobivad need ka täiskasvanutele ja on sealjuures soodsamad kui täiskasvanutele mõeldud mudelid.

Olgugi et ma olin eespool kohati veidi kriitiline, pean ütlema, et mul on viimased 5-6 menstruatsioon möödunud tänu lekkekindlatele pükstele (ja menstruaalanumale) 100% lekkevabalt. Loodetavasti on see enamuse jaoks normaalsus, aga ma olen ikka veel rõõmus, kui näen hommikuti valget lina…

Kes tunneb, et talle kuluksid samuti lekkekindlad aluspüksid ära, siis Viljakusmonitoris on need koodiga kuussidrunit kuu lõpuni 15% soodsamad.

Kellel on samuti mõni piinlik lekkimislugu kirja panna, siis laske tulla, et ma ei tunneks end ainsa veristajana…

*Hambaarsti juurde ei läinud ma enam kunagi tagasi ka seetõttu, et eelnevalt mainitud 70 euro asemel oli arve hoopis 190 eurot ja seda peamiselt tolle ülesehitustöö pärast, mis tehti minuga arutamata lihtsalt katsetuse pärast. Vähemalt püsib see katsetus endiselt suus, läheb vist juba seitsmes aasta…

PS! Postitus on sündinud koostöös Viljakusmonitoriga, kes saatis mulle nii OrganiCupi kui ka lekkekindlad aluspüksid, mis mõlemad on parandanud mu elukvaliteeti. Mul oli esmaspäeval menstruaado menstruatsiooni teine päev ja ma tõstsin nende ajal autost veljed maha, lasin istmed alla, tõstsin veljed tagasi, tassisin keldrist rehvid ka autosse ja sõitsin otse Rakverre. Ma isegi ei mõelnud sellele, et mul on päevad, veel vähem sain ma sellest aru. Varem oleksin aga rehvide tassimise ajal seda kohe tundnud… Mul vist ei olegi enam mestruaadot, olukord on kõvasti paranenud ja ma ei ole teinud muud kui läinud sidemete pealt anuma peale üle…

PPS! Anumast rääkides, siis kuu lõpuni on Organicup.com lehel kaks mentruaalanumat ühe hinnaga (koodiga aug20) ja kui ma ei eksi, siis saatmine on tasuta.

Kas peale mu venna on veel kedagi, kes ei tea, mis mul pildil käes on? Kui tema me Dysonit nägi, siis sellel polnud ühtegi otsikut küljes ning ta küsis, kas see on föön… Õnneks ei ole, sest see oleks üks ebamugavalt kobakas föön. Tolmuimejana on see aga mugavalt väike ja uskumatult võimas.

Aitäh, kes te kõik mulle Dysoni mõtte pähe panite! Olen tänulik ka Airvitaminile, et nad mulle vastamata jätsid, kui soovisin osta V11 Absolute Pro koostöö korras 469 € eest, sest viisaka äraütlemise järel oleksin selle nende e-poest 649 € eest ostnud, kuid ootamise järel avastasin, et sama masin oli Euronicsis kampaaniahinnaga 580 € ning ostsin selle sealt. Muide, ma kirja lõpus veel palusin, et kui ettepanek neid ei kõneta, siis nad annaks sellest teada, et ma ei jääks asjatult ootama. Õnneks ei jäänudki, hoidsime ootamisega 69 eurot kokku, nii et asjatu see polnud, aga ikkagi, vähe jäi puudu, et oleksin solvunult hoopis Boschi ostnud…

Ma usun, et peaaegu samas hinnaklassis Bosch poleks ka üldse halb valik olnud, kuid imemisvõimsuselt on Dyson V11 Absolute Pro siiski teistest üle (välja arvatud Absolute Extra mudelist, mis ilmselt tõmbab juba ka vaipkatte sisse) ja see sai määravaks.

Seadsime küll algselt enda eelarveks ca 400 eurot, aga kui olime nõus juba 469 € eest V10 Animali ostma, siis sealt 580 euroni polnud enam pikk maa minna ja kuna me oleme siiani kõige odavamaid tolmuimejaid ostnud, siis seekord lubasime endale kõige kallimate hulgast ühe soodsaima ja parima variandi. Tegelikult ka, leidsin e-poodidest isegi üle 800 euro maksvaid akutolmuimejaid, mille andmetest ei lugenud ma välja ühtegi sellist omadust, mis oleks olnud parem kui Dysonil. Nende kõrval tundus 580 eurot V11 Absolute Pro eest isegi hea hind, aga väike see raha muidugi pole, Silveri 17 aastat vana Nissangi ei maksa nii palju…Tahaksin öelda, et tegin just nalja, aga vist ei teinud.

Igatahes, meie esiku pikakarvaline vaip pole mitu aastat nii kohev olnud, ja see, mis sealt välja tuli…Huuh! Korteri ukse ees on pikakarvalise vaiba peal omakorda porivaip, mille külge jäävad kassikarvad nii kõvasti kinni, et vana tolmuimejaga tuli vaipa 100 korda ühtepidi ja teistpidi hõõruda, et karvad läheksid kokku palliks ja kaoksid lõpuks tolmuimejasse. Dysoniga käisin ainult korra vaibast üle ja see oli sama puhas kui ostes. Ma võiksin tuua veel ja veel näiteid, aga ma arvan, et porivaiba omast piisab, et anda edasi kahe tolmuimeja erinevus.

Olgu, meie vana oli üks odavamaid tolmuimejaid üldse, see pole ehk hea võrdlus, aga Dyson tegi silmad ette ka vanemate vähe kallimale Kärcherile. Võtsin Dysoni maale kaasa, et seda emale demonstreerida ja seal selgus, et venna magamistoas olev 15 aastat vana vaipkate on tegelikult rohelist värvi… Nende tööstuslik tolmuimeja üritas selle peale vaikselt peitu pugeda – igavene looder, vahele jäi oma ülejala tehtud tööga. Päriselt, erinevus oli nii meeletu, et ema saatis mind juba järgmisel hommikul Rakvere Euronicsisse sama tolmuimeja järele. Pildil ongi tegelikult tema Dyson – kui ma mõtlesin, et meie uue tolmuimejaga saab olema auto puhastamine eriti mugav, siis ma ei kujutanud ette, et see saab olema nii mugav, et ma ei pea tolmuimejat isegi maale kaasa võtma, hehee.

Mugavuse koha pealt on ka vana tolmuimeja öö ja uus päev, viimase haaran ma seina pealt ning panen sinna pärast tagasi, aega võtab see 3 sekundit. Vana tolmuimeja koukisin tumba seest välja, sest mujale see ei mahtunud ja tumbasse mahtus ka vaid siis, kui teleskoopvars oli kokku lükatud. Tolmuimeja kätte saamiseks läks vaja kahte kätt, kolmas käsi pidi samal ajal tumba kaant lahti hoidma, sest rippuma jäädes oleks see hinged ära väänanud. Kui tolmuimeja oli käes, siis tuli teleskoopvart pikendada, juhe välja tõmmata, seda koristamise käigus kolm korda ringi tõsta ning siis uuesti kolme käega see kupatus tumbasse tagasi tõsta. Tunnistan, et sageli ma ei viitsinud iga väikese asja pärast tolmuimejat välja võtta, ja kui võtsin, siis ma ei viitsinud seda enam tagasi panna.

Tolmuimeja nähtaval kohal hoidmine on muidu üks hea trikk, mille tuttavalt õppisin – kui toad on segamini, siis esikus vedelev tolmuimeja jätab ootamatult ukse taha tulnud inimestele mulje, et koristamine on just pooleli…

Kuna tegu pole praegu koostööpostitusega, siis ma tolmuimejat põhjalikult tutvustada ja näidata ei viitsi, ütlengi lihtsalt, et väga hea masin on. Väikese miinusena tooksin välja vaid selle, et töötamiseks peab Dysonil kogu aeg nuppu all hoidma ja käsi väsib sellest lõpuks ära. Minu käed väsisid muidugi üleni ära ehk esimese pika koristamise järel lõi artriit alates randmetest kuni sõrmeotsteni korralikult välja, aga see on juba minu miinus…

Lõpetuseks tahaksin veidi Silveri üle ka rõõmustada, täpsemalt siis selle üle, et ta mul olemas on. Kui mehed oleksid tolmuimejad, siis tema oleks Dyson, sest ta koristab sama hästi. Mulle meeldib tema puhtusearmastus ja mulle meeldis tema siiras elevus uue tolmuimeja üle. Viimati oli ta koristusvahendist sama vaimustuses, kui ostsin Vileda Spray mopi, mis maksis äkki 20 eurot. Jah, nii lihtne ongi teda õnnelikuks teha! Ma ei pea mitte koristama, vaid varuma koju asju, mis muudavad koristamise tema jaoks mugavamaks. Viimase koduskäigu ajal kasutaski ta hommikuinimesena võimalust ja tegi väikeste toa korralikult korda, kui mina samal ajal poole lõunani magasin… Ausalt, ma ei tea, millega ma ta ära olen võlunud, aga ma loodan, et labase huumoriga, sest sellega saan teda üha uuesti ja uuesti jalust rabada.