Laste sünnipäevad on need päevad, mil Silver üritab alati kodus olla, mõne üksiku erandiga on see ka õnnestunud. Või on siis ühe erandiga, sest rohkem mul neid meeles ei ole. Igatahes, seekord oli tulemas järgmine erand, kuna üle-eelmisel kolmapäeval planeeriti Silveri reedene tööpäev nii pikaks, et viimasele laevale ei oleks ta jõudnud. (Sorri, nii vana teema juba, aga ma kirjutasin pool postitust 10 päeva tagasi valmis, nii et lähen sellega ikka lõpuni.) Laupäeva hommikul oleks olnud juba üsna mõttetu 9 tundi koju sõita, et siis pühapäeval sama kaua tagasi reisida. Seda enam, et nädala alguses oli Silveril 38-tunnine tööpäev, targem oleks olnud nädalavahetus maha magada, mitte oma unevõlga veel rohkem suurendada.

Ma olin tegelikult päris pettunud, et asjad sellise pöörde võtsid… Ütlesin algusest peale, et öine lisatöö teises brigaadis on enda tapmine, tema jaoks oli see aga väljakutse. Väljakutse, millest sai peamine põhjus, miks ta poleks üheks ööks koju sõitnud… Muul ajal poleks ta sellise nädala järel üldse kojusõidule mõelnud, samuti poleks ta ka kõige kergema nädala järel tulnud koju ainult üheks ööks, aga lähenemas oli Neljanda sünnipäev, mis on lapse jaoks aasta kõige olulisem päev – kuidas sa jätad tulemata? Kuna kaheks ööks oleks ta tulnud ja piletidki olid sedasi ostetud, siis jäime lootma imele, et ta ikkagi jõuab reedel laevale.

Juhtuski ime – asfalditehas jäi neljapäeva hommikul rikke tõttu seisma ja mehed saadeti lõunast nädalavahetust pidama. See tähendab, et Silver tuli juba neljapäeval koju – universum andis meile isegi rohkem, kui me küsisime!

Ma ei öelnud lastele midagi, nendele oli see üllatus, kui Kolmas pool 12 õhtul issile ukse avas. Ta koputas vaid selleks, et lastele veidi tünga teha, me arvasime, et nad hakkavad pabistama, olen neid ikkagi kogu aeg hoiatanud, et ükskord tulevad naabrid lärmi pärast ukse taha. Tol õhtul vaatasid nad küll vaikselt telerit, aga nii hiline koputus oleks võinud siiski ehmatavalt mõjuda. Ei mõjunud, Kolmas läks ust avama sedasi, et ta isegi ei öelnud kellelegi, et koputust kuulis. Ühel hetkel hakkas lihtsalt üle korteri kostuma elevust täis “issi, issi tuli”, mille peale läksime mina, Teine ja Neljas ukse juurde. Viimased arvasid, et Kolmas teeb nalja, aga ei teinudki, nii et nad ütlesid ühest suust, et ongi issi. Vaid esimene ei liigutanud end: “Ja-jaa, issi tuli, usun ma usun seda…” Kui aru sai, et päriselt ka tuli, siis hakkas temalgi ukse juurde kiire.

Silverit ootas samuti üllatus, neljast lapsest oli saanud viis (Esimese sõber jäi meile ööseks) ja nurgas seisis uus tolmuimeja – Dyson! Ta katsetas selle samal õhtul ööl ära, naabrid õnneks ukse taha ei tulnud…

Järgmisel päeval ajasime kõik oma asju, Esimene läks sõbraga kinno, teised lapsed olid oma sõpradega õues, meie käisime Rakveres Neljandale kingitust ostmas ning õhtu poole käisime väiksematega Lehtses. Esimene oli sel ajal veel sõbraga Rakveres ja Teine lihtsalt ei viitsinud kaasa tulla. (Appi, kui suured nad on!) Hea, et ei viitsinud, sest peagi helistas kuller, kes ütles, et ta on kohe maja ees. “Ups, rehvid!” Me ei arvanud, et need sel päeval kohale jõuavad… Õnneks oli Teine kodus ja ta ajas selle asja korda – avas kullerile Voyageri luugi ning rehvid tõsteti autosse.

Lehtses avastasime, et ema oli lehmalaudas palju asju ümber teinud ja sinna tõelise kanala loonud. Me läksime pardipoegi otsima ega pannud tähele, et tige kukk ei olnud enam aedikus, vaid lahtiselt laudas. Neljas kõndis temast tuimalt mööda, mille peale kukk hetkeks tardus – sellist julgust ei osanud ta vist oodata. Kui Neljas tagasiteel temast uuesti möödus, siis algas paanika. “Emmmmeee… See on see kuuuukkkkk….” jooksis Neljas meie poole, kukk kannul. Ta on korra tema käest juba peksa saanud, kusjuures väga alatult, Neljas käis kanaaias kõhuli ja kuke jaoks polnud maaslamaja löömine mingi häbiäsi. Seekord jäi Neljas püsti ja jõudis minu selja taha. Ka Silver jäi minu selja taha otsima kohta, kuhu kuke eest ronida. Mina jäin tigeda linnuga tõtt vaatama ja iga kord, kui tema üritas mulle jalgadesse hüpata, andsin talle laksu vastu pead. Lõpuks andis ta alla ja kõndis minema. Pärast seda hakkas ka Silver mind kartma…

Silver oli kodus pühapäeva õhtupoolikuni ja kuigi me ei teinud tema kodusoleku ajal suurt midagi, oli meil väga idülliline nädalavahetus. Ilm oli suurepärane ja täitsa mõnus oli olla lihtsalt maal, kus linnud laulsid, kombain mürises põllul, basseinis oli jahutav vesi ja saunas kuum leil. Mõnus!

Tahtsin Silveri kodusolekust tegelikult pikemalt kirjutada, aga tuleb välja, et sellest polegi midagi pikalt kirjutada. Me lihtsalt olime ja nii oligi hea. Jõime koos hommikukohvi, istusime lastega laval, möllasime nendega basseinis, kuulasime autos kõvasti muusikat ja sõime sushit. Midagi enamat poleks osanud soovidagi.

Nädalavahetusel me otseselt Neljanda sünnipäeva ei pidanud, me küll tähistasime seda pereringis, aga tegime seda möödaminnes poest ostetud tordiga ja möödaminnes jagati talle kaks päeva ka kingitusi. Enda poolt andsime kingituse vahetult enne Silveri lahkumist ja laps hakkas õnnest lausa nutma. Tahate teada, mille talle kinkisime? Meigikohvri…

Ütleksin, et käbi on kännust väga kaugele kukkunud, aga võib-olla ei olegi see nii. Mulle meeldis ka lapsena daami mängida, tahtsin end meikida ja ema kleite ning kõrge kontsaga kingi kanda. Ja samal ajal möödusid mu päevad enamasti poiste seltskonnas püssimänge mängides, palli tagudes, liivahunnikusse autodele koopaid ehitades, rattaga kihutades ja nii edasi. Neljandal on praegu samamoodi, ta mukib end ära ja läheb siis poistega õue ratastega driftima, kodarate vahel papitükk, mis annab kondimootorile pläriseva hääle.

Neljanda õige sünnipäev oli tegelikult esmaspäeval, kuid nii kaua ei saanud Silver kodus olla, sest 1. septembril on tal rohkem vaba päeva vaja. Aga et õigel päeval ka midagi toimuks, tegin salatit, ostsin järgmise poetordi ja kutsusin külla Neljanda sõbranna, kes sündis temaga samal päeval.

Meil pikka pidu ei olnud, oligi vaid varajane õhtusöök, pärast mida läks üks laps väikelinna ja teine laps maale oma vanaema juurde. Selline sünnipäev… Nähes, milliseid ägedaid teemapidusid Britt oma lastele korraldab, hakkas mul enda lastest veidi kahju küll. Tulevikus pingutan ehk rohkem.

Neljas õnneks kurb ei olnud, vastupidi, ta oli kolm päeva järjest väga õnnelik. Eriti rõõmsaks muutus ta siis, kui küsisin, kas ta tahab, et värvin tal juuksed kirjuks. Loomulikult tahtis!

Juukseid värvisin juuksekriitidega, mitte mingi püsiva asjaga, aga ega need kriididki päris esimese pesuga maha tule. Esimeseks koolipäevaks ehk kulub maha…

Nii… Nüüd on mul sama tunne, nagu oli kevadel kirjandi kirjutamise ajal. Ma lihtsalt ei oska seda postitust kuidagi lõpetada… Midagi enamat lisada ei ole ja kokku pole ka midagi võtta, aga viimase pildiga lõpetades jääks asi kuidagi poolikuks… Mul ei jää muud üle, kui pean ütlema, et nüüd on lõpp.

Aa, üks pilt on veel…

Nüüd on lõpp…

Mul oli kunagi unistus, et olen 30aastaselt elu parimas vormis… Sellega läks nii, et olen nüüd 32 ja elu halvimas vormis, kui rasedusaegseid vorme mitte arvestada. Oma kaalulangetusest kirjutasin siin ette ja taha, kaalutõusust pole aga suurt midagi kirjutanud, nüüd teen seda.

Meenutan, et ma olen alati olnud pehmeke. Just vaatasin, et minu pikkuse juures oleks mu normaalkaalu alumine piir 45 kilo, aga nii vähe kaalusin ma päris lapsena. Oma 158 sentimeetri juures ei ole ma kaalunud alla 53 kilo, seegi number püsis lühikest aega (ei pidanud dieeti, vaid tegin kaks nädalat füüsilist tööd), sest mu kehale sobis suvel 55 ja talvel 58 kilo paremini. Sõin kõike, liikusin mõõdukalt ja püsisin kuni esimese raseduseni igasuguse vaevata normaalkaalus. Esimese lapse eostasime talvel, kui kaal näitas 58 kilo, see jäi minu raseduseelseks kaaluks ja sellest väiksemat numbrit pole ma aastast 2007 näinud.

Rasedustega võtsin juurde 14-30 kilo ja laste esimeseks sünnipäevaks olin tagasi raseduseelses kaalus. Välja arvatud Kolmandaga, temaga kosusin 30 kilo, nendest 25 kadusid kümne kuuga, siis jäin Neljandat ootama ja tema esimeseks sünnipäevaks kaalusin taas 58 kilo. Sellest numbrist sai kahe aastaga sujuvalt 68 kilo ning detsembri pidusöömaaegade järel näitas kaal ajutiselt isegi 70 kilo. Mu kehale võis see sobida, aga mulle mitte, nii et alguse sai suveks saledaks projekt, millega võtsin erilise vaevata ligi kümme kilo alla.

Lühikest aega see tulemus püsis ka, ent siis hakkas energia kaduma, võhm vähenema ning isu suurenema, sest noh, energiat ju polnud, kuskilt tuli seda ammutada. Nelja kuuga kaotatud kilodest tuli ligi aastaga kolmveerand tagasi.

Eelmisel kevadel läbisin paastukuuri, tegin seda eelkõige psoriaasi, energiapuuduse, halva keskendumisvõime ja muu sellise pärast, paastumine pidavat ikkagi kõike ravima ning kehale ja vaimule uue hingamise andma. Kahjuks ei tulnud mul energiat juurde, samuti ei paranenud keskendumisvõime ning psoriaas läks hoopis hullemaks.

Igatahes, paastu järel kaalusin taas 59,5 kilo, sellise numbrini jõudsin ka oma suveks saledaks projektiga. Ma ei teinud midagi, et seda numbrit hoida, paastust väljusin küll aeglaselt, aga kaks nädalat hiljem sõin samamoodi nagu enne ja võtsin poole aastaga 13 kilo juurde. Tänaseks olen seitse kuud püsinud 72,5 kilo juures, kuigi ma tarbin endiselt rohkem kaloreid, kui ära kulutan. Järelikult on see minu uus normaalkaal.

Vana normaalkaal meeldis mulle rohkem, aga praegu meeldivad mulle mu tissid…

Ma enamasti ei mõtle oma kaalunumbrile, sest ma tunnen end oma kehas hästi, isegi paremini kui riietes. Alasti olles ei tunne ma end paksuna, aga riideid proovides tahaksin küll saledam olla, sest paljud asjad ei sobi mulle selga ja need, mis sobivad, pole väga mugavad, kui tegu pole just venivate retuuside ja lohvaka pluusiga.

Siis tahaksin ka saledam olla, kui jään koos Silveriga pildile ja ma näen, et minu “muskel” on suurem kui tema oma. Tema kõrval olles ma seda ei taju, aga pildid ei anna armu. Sellega on muidu nii, et minu muskel ei kasvanud tema omast suuremaks, vaid tema oma kahanes minu omast väiksemaks… Kui lastel olid sarlakid, siis tema oli kolm korda haigem kui neli last kokku ja ta kaotas kümne päevaga kuus kilo, need kilod pole siiani tagasi tulnud.

Pärast seda tulid mu vanemate juures kaalunumbrid jutuks ja ma ütlesin isale, et kaalun sama palju kui Silver. SAMA PALJU! Isa kukkus kohe seletama, et ma võiksin oma kehaga rahul olla, et kõik ei peagi olema piitspeenikesed. Ta sai minust valesti aru, nii et segasin talle vahele: “Ma enda kehaga olengi rahul, Silveri omaga pole…”

See oli muidugi nali, ma olen Silveri kehaga rahul, enda omaga samamoodi, aga ma ei ole rahul sellega, milline ma olen oma mehe kõrval. Seda just piltidel. Saunalaval või magamistoas ei tunne ma end tema kõrval ega all suurena. Samuti ei näe ma end peeglist suurena. Enamasti. Mõnikord harva juhtub küll nii, et vaatan end ja masendus tuleb peale…

Aga tavaliselt mulle meeldib see, mida ma peeglist näen ja ma näen seal tegelikkusest enamat. Või siis just vähemat, kui pidada gabariite silmas.

Kui tavaliselt näevad saledad end paksuna, siis minul on enda kehakujust teistmoodi häiritud arusaam – ma olengi paks, aga ma näen ja tunnen end saledana. Ma muidugi tean, et ma olen ülekaaluline, kehamassiindeksi järgi isegi rasvunud, aga see ongi ainult teadmine, mitte tundmine. Ma tean ka seda, et ma näen vaatamata ülekaalule hea välja.

Mhmh, nii enesekindel olengi ja mitte ükski “oi, kas viies on tulemas” küsimus või “võta alla, emis” kommentaar ei pane mind end näljutama või pärast söömist oksele ajama, sest endale ma meeldin ja teiste arvamusest on mul ükskõik (v.a Silveri omast, aga talle ma ka meeldin). Kui ma saaksin, siis jagaksin sellist enesekindlust kõigile, kellel seda vaja on. Lihtne on seda öelda, aga enesekindel naine on ilus naine, nii et pea püsti ja rind ette ning ära unusta oma peegelpildile ütlemast, kui ilus ta on!

Ja nüüd ma räägin endale kohe vastu, sest endast tehtud pilte vaadates mõtlen üsna tihti, et kas ma olen tegelikult ka nii kole. Ma lihtsalt näen nendel alati paks välja. Hahaa, näen paks välja… Mõtlen ikka seda, et need näitavad, milline ma tegelikult välja näen.

Pildid muidugi moonutavad ka, mõnikord teevad need veel paksemaks ja Silver on olnud siis see, kes on käsi südamel kinnitanud, et ma tegelikult ei ole nii suur. Tema arvates on ainult mu jalad suured. Ja tagumik. Ja kõht. Ja käed. Ja üleüldse näen ma tagantpoolt välja nagu kapp. Olgu, tagumikust käteni on minu sõnad, sest kuidas need saavad olla väikesed, kui jalad on suured? Seda on ta küll öelnud, et ma näen kapp välja…

Ma ei taha olla oma mehe silmis kapp, tahan olla buduaarilaud, selline väike, habras ja naiselik. Kahjuks pole ka see piisav motivaator, et alustada TÄNA selle suunas liikumisega, teen seda ikka homme… Minus lihtsalt pole seda energiat, mis oli siis, kui tahtsin suveks saledaks saada. Siis ma pidin saama toast välja, nüüd ma suren, kui ma pean minema toast välja. Eile käisin jala poole kilomeetri kaugusel poes, koju jõudes olin üleni higine ja nii väsinud, et oleksin tahtnud magama minna, see lihtsalt võttis viimsegi energia ära, mitte ei andnud seda juurde.

Minnes tagasi moonutavate piltide juurde, siis alles hiljuti küsiti Instagramis mu story peale, kuhu ma oma lisakilod peitnud olen, et ma ei näe välja nagu 72-kilone. Olengi need kilod moonutava nurga alla peitnud.

Mitte et ma tahaks sotsiaalmeedias endast saledamat muljet jätta, olen ka päris tõetruid pilte jaganud, kuid kui mul on valida kahe pildi vahel, kus ühel näen välja kogukas ja teisel enam-vähem selline, nagu ma enda arvates olen, siis reeglina läheb käiku ikka see teine. Eks see paras mullis elamine on, aga vähemalt on see tore mull.

Tulevikus tahaksin oma väljanägemise ja enesetunde siiski samale pulgale saada. Ma näen muidugi praegu ka hea välja, aga kui minu toitumis- ja liikumisharjumused peagi ei muutu, siis 42aastaselt olen juba 82-kilone ja sealt edasi käsib ägisev kaal mul enda pealt maha ronida… Ma sinnani jõuda ei tahaks. Enne ei saa ma aga midagi muuta, kui ma pole saanud korda oma energiapuudust, mis ei tulene mu ülekaalust, vaid millest tuleneb mu ülekaal.

Kokkuvõttes tahtsingi lihtalt öelda, et jah, ma võtsin kaotatud kilod juurde tagasi ja mõned veel lisaks. Nii see vist käibki. Ma küll meeldin endale ka ülekaalulisena, aga ülekaal ei tule kasuks ei mu psoriaasile, artriidile ega niigi kõrgele pulsile, nii et ma saan aru küll, et pikas perspektiivis tasub olla normaalkaalus. Seetõttu unistan nüüd 35. sünnipäevaks elu parimasse vormi jõudmisest, aga temaatilisi postitusi lähiajal ei tule, sest ma ei liigu praegu parema vormi suunas.

Võib-olla kirjutan mingi aeg ainult kehakaalu ohjeldamise geenitestist. Ostsin selle kingitus.ee kinkekaardi eest, mille kehtivus hakkas eriolukorra ajal lõppema, seega mingeid erilisi elamusi mul sel ajal valida ei olnud. Tõenäoliselt ütleb geenitest, et mul esineb pärilik rasvumisrisk ja risk ülekaalu tekkimiseks, mistõttu on mul ka risk teise tüübi diabeedi kujunemiseks; täiskõhutunne tekib aeglaselt ning mulle ei sobi süsivesikute- ja rasvarikas toit; mu organism põletab treeningu käigus rasvu hästi ja kehalise aktiivsuse mõju minu kehakaalule on suur, lisaks kasvab mu lihasmass kiiresti.

Vastus ei tule ainult nii pea, sest see võtab kuni 30 tööpäeva aega ja ma pole veel vatipulgaga oma põseski urgitsenud, kuigi ümbriku sain vist juuni keskel kätte. Kui ükskord selle ära teen ning tulemusest midagi uut ja huvitavat teada saan, siis tulen jagan siin ka, miks ma ülekaaluline olen ja mida ma kehakaalu ohjeldamiseks tegema pean. Äkki vähem sööma ja rohkem liikuma…

Ps! Gifid on tehtud Doublicat äpiga.