Author: Liivi

Pahadest päevadest said täitsa tavalised päevad…

~ Liivi ~ 122 Comments

Ma sain viimaks aru, miks paljud naised peavad hügieenisidemeid ebamugavaks ja rõvedaks lahenduseks. Sest see ongi ebamugav ja rõve. Ma lihtsalt ei saanud 20 aastat sellest aru, sest tampoonid olid veel ebamugavamad, lisaks tegid need haiget.

Muide, hügieeniside võib ka haiget teha… Kui ma sain esimese sünnituse järel minna üle tavalistele sidemetele, siis kõigepealt läks käiku Always Night. Ei läinud üldse kaua, kui alt hakkas tulitama, kipitama ja kiskuma, sest Always`i kilejas pind oli kleepunud või lausa sulanud mu välimiste ilupistete külge. Pidin sideme niitide küljest lahti sikutama ja pärast olid õmblused ümbert villis, või siis õmblused ise olidki ühed suured villid. Sellega sai Always`ist minu jaoks noways ning asemele tulid puuvillase pealispinnaga sidemed, mis tekitasid küsimuse, kus ma varem olin… Need olid lihtsalt nii palju paremad.

Praegu on mul sama tunne – kus ma varem olin? Ma ei ole päris kivi all elanud, lugesin esimest korda menstruaalanuma kohta ikka mitu aastat tagasi, aga olin skeptiline. Jäin skeptiliseks ka siis, kui sain mõne kasutaja eellooga samastuda, sest ma ei uskunud, et mulle võiks menstruaalanum sobida, kui tampoonid ei sobi.

Milliste eellugudega ma samastuda sain? Sellistega, kus päevade ajal ei saa öösideme ja tampooni kombota isegi prügi välja viia, sest ainult side saaks selle ajaga täis… See on muidugi veidi liialdatud variant, aga liialdamata ei julgeks ma loota ainult öösidemele, kui tahan käia jala 500 meetri kaugusel poes. Minu emakas on menstruatsiooni ajal paras draamakuninganna – pool tundi püsti seismist, jalutamist ja poekoti kandmist on tema jaoks nii suur füüsiline koormus, et ta lihtsalt jookseb verest tühjaks.

Kadestasin teiste kapriissete emakate omanikke, kes kiitsid, kuidas nad said tänu menstruaalanumale topeltkaitsest lahti ja võisid edaspidi pool päeva muretud olla, aga mina olin sunnitud olema sidemeusku ja neid iga tunni tagant vahetama. Tampooni kasutasin ikkagi ainult hädaolukorras lisakaitsena, mulle ei meeldinud seda üldse teha, sest tunne oli alati ebamugav ja eemaldamine valus. Mõnikord isegi väga valus ja vähemalt korra oli mul reaalne hirm, et pean minema EMO-sse, kuna ainuüksi õrn nöörist sikutamine tekitas kuskil sügavustes sellise valu, et võpatasin iga katse ajal. Kui väikese läbimõõduga tampoon tekitab sellist valu, siis suure läbimõõduga menstruaalanum ei saa ju parem olla, või saab?

Ma mõtlesin, et järgmiste Rimi Ilupäevade ajal selgitan selle välja ning ostan OrganiCupi, aga Viljakusmonitor.ee esindaja Helina jõudis ette ning saatis mulle ühe katsetamiseks. Ma küll hoiatasin, et suure tõenäosusega ei jää ma menstruaalanumaga rahule, kuid tema uskus OrganiCupi ja mina lubasin anda sellele kolme tsükli vältel võimaluse, sest umbes nii kaua võtab sellega sinasõbraks saamine aega.

Esimesed katsetused olid tõesti harjumatud, ma ei saanud paigaldamisega piisavalt hästi hakkama, tunne oli väga ebamugav ja ma lekkisin korduvalt. Viimase puhul ei olnud asi ainult kehvas paigalduses – ma viisin emaka Neerutisse kahetunnisele matkale ja sellise pingutuse peale jäi OrganiCupist väheks… Samuti ei piisanud sellest menstruatsiooni teisel ööl, aga see ei tulnud üllatusena, sest ka kõige ultram ööside ei ole lasknud mul siis hommikuni magada.

Vaatamata ebakindlale algusele sain ainult OrganiCupi (+ lekkekindlate aluspükstega) hakkama ning päevade lõpuks olime juba sinasõbrad, selleks pidin tal vaid saba maha lõikama. See oli ainus asi, mis valusaks osutus, samuti osutus see üleliigseks, sest ilma saab anuma ideaalselt kätte. Nüüd saan ka aru, miks tampoon haiget tegi, aga menstruaalanum ei tee – tampoon istus sügaval, paisus seal suureks ja sikutamise peale ajas iga kumeruse juures sõrad vastu, kuid koonusekujuline anum nii ei tee, tema on kogu aeg ukse juures stardivalmis.

Uuel kuul edenes meie koostöö juba nii hästi, et ma vahetasin usku, aru sain sellest küll alles kolmandal kuul, kui päevad algasid vanemate juures ja ma pidin seal sideme kasutusse võtma. See oli nii võõras, nii ebamugav, nii rõve, et tahtsin ruttu koju OrganiCupi juurde sõita.

Hüvasti sidemed, ma olen nüüd menstruaalanumausku!

Ma ei saa öelda, et menstruaalanum on nii mugav, et ma seda üldse ei tunne (vahepeal ei tunnegi), aga igatahes on OrganiCup mugavam nii tampoonist kui sidemest, rääkimata mõlemast korraga.

Ma ei pea enam kunagi Silverilt küsima, kas tema ka kuuleb, kuidas mu hügieeniside kõndimise ajal sahiseb, sest mulle endale tundub, et seda on kaugele kuulda. Ma ei pea enam muretsema, kas sideme servad on läbi pükste näha või selle lillelõhn tunda, sest keegi arvas, et on hea idee sidemeid lõhnastada. Ma ei pea enam taluma paigast nihkunud ja kortsu läinud sidemega kaasnevat ebamugavust. Ma ei pea enam öösel külge keerates krabisema. Ma ei pea enam kellelgi külas olles käekotiga vetsu minema või veel hullem, enne minekut sideme vaikselt püksivärvli vahele peitma ja samamoodi kasutatud sidemega välja tulema, sest vetsus pole pürgikasti.

See-eest on asju, mida ma võin nüüd teha. Ma võin päevade ajal ujuma minna! Ma ei ole seda varem teha saanud, olen vähese määrimise ajal proovinud, kuid tampoon on läinud kiiresti vett täis. Ma võin kuupuhastuse tipphetkel minna kinno kahetunnist filmi vaatama (mitte et enne ei võinud, aga ma parema meelega ei teinud seda, sest siis oleksin pidanud kinno jõudes vahetama ära nii tampooni kui sideme, seda keset filmi kordama ja igaks juhuks pärast filmi ka, et jõuaksin kindlasti kuivana koju – ühesõnaga oleksin pidanud kaasas kandma kotitäit sidemeid ja tampoone ning nendega palju kordi sahistama). Ma võin inimese moodi saunalaval istuda (varem tegin seda sidemega, sest ma tõesti kasutasin tampooni viimases hädas). Ma võin isegi intiimelu elada… Siiani olin ainult andja rollis, aga nüüd oli mul võimalik midagi vastu saada, päevad ei seganud.

Ma ütleksin, et tänu OrganiCupile on minu pahadest päevadest saanud täitsa tavalised päevad. Kui ma enne tahtsin menstruatsiooni kõrgpunktis ainult kodus istuda, siis nüüd olen käinud muretult poodides, väljas söömas, metsas jalutamas, rattaga sõitmas ja isegi ujumas. Asi pole ainult selles, et saan nüüd pikemalt vetsupausideta hakkama, vaid mul on üleüldse nii mugav olla, et ma isegi ei mõtle kuupuhastusele, enne aga ei lasknud märg side seda unustada…

Üllataval kombel on menstruatsioon ka kergemaks muutunud, lühemaks ja valutumaks. Lühenemist olen täheldanud ka siis, kui olen pidanud tampooni kasutama, võib-olla kokkusattumus, aga võib-olla aitab kehasisene vahend verel kiiremini hüübida. Viimased neli menstruatsiooni on mul igatahes poole lühemad olnud, juba kolmandast päevast on vaid kergelt määrinud ja neljandast päevast pole enam anumat vaja läinud (sidemeid kasutasin minimaalselt seitse päeva, nii et minu jaoks on vahe märgatav).

Ma ei leia sellele mingit teaduslikku selgitust, aga guugeldades tuleb välja palju sarnaseid kogemusi, kus menstruaalanuma kasutamisega on päevad muutunud lühemaks ja kergemaks. Soovitan pika ja vererohke kuupuhastuse puhul proovida! Ma soovin, et oleksin ise seda varem teinud, paljud käimised poleks siis käimata jäänud…

Menstruaalanumal on üldse palju plusse, enamus ilmselt teavad neid, aga kordan igaks juhuks üle:

  • Säästab raha ja keskkonda.
  • Tervisele ohutu, sobib ka allergikutele. (Kas teate, et enamik tampoone ja sidemeid sisaldavad jääke taimekaitsevahenditest, pleegitajast, liimist ja muust keemiast, mis võivad pikema aja jooksul tekitada vähki ja teisi tervisehädasid?)
  • Säilitab naise loomulikku mikrofloorat. (Väga kasulik neile, kellel tampoonid või sidemed tekitavad sageli põletikku.)
  • Karbi peal on plussiks veel see, et toode on vegan, sellega pole tehtud loomkatseid. Mõte menstruaalanuma testimisest looma peal (täpsemalt sees) tundus veidi absurdne, aga võib-olla see polegi seda, sest guugeldades leidsin, et tampoone on testitud loomade peal (ehk siis sees). Õõh!
  • Teisi plusse mainisin juba eespool.
  • Mõnda plussi ei oska ehk mainida, võite seda ise teha, kui midagi on puudu.

Mõned miinused on muidugi ka, näiteks paigaldamine võib tunduda keeruline ja ebamugav ning alguses seda ka olla, aga kui asi on käpas, siis pole seal midagi keerulist ega ebamugavat.

Õpetus on pärit OrganiCup.com kodulehelt.

Anuma tühjendamine ja puhastamine kodust väljaspool võib samuti keeruline ja ebamugav tunduda. Seda osa ma veidi pelgasin, eriti olukorras, kus läheduses pole kraanikaussi, sest paberiga puhastamine tundus võimatu. Kuni olin sunnitud seda esimest korda tegema – sain anuma puhtaks küll. Praeguseks on minu jaoks menstruaalanuma tühjendamine ja puhastamine isegi mugavam ning vaiksem, kui sidemete ja tampoonidega krabistamine.

Üheks väikeseks miinuseks on ka see, et pärast päevi tuleb kopsik läbi keeta. Selle osaga on mul veidi kahetised mõtted, sest Silverit ma ei keeda, aluspükse ei keeda, mänguasju ei keeda, vaagnalihaste treenimisseadet ei keeda, aga kui menstruaalanumat peab, siis peab. Silver mu blogi küll ei loe, aga tahaksin talle siinkohal öelda, et ma ju ütlesin, et ükskord läheb vanaemalt saadud pisikest veneaegset potti vaja…

Ühesõnaga, plussid on kohe alguses toredad ja miinustega harjub. Minu jaoks on praegu ainus harjumatu miinus see, et kohati on selline tunne, et menstruaalanum kukub välja… Ma ainult ei saa aru, kas ma paigaldan seda mõnikord valesti või see on minu jaoks liiga väike/suur. Praegu kasutan sünnitanud naistele mõeldud B suurust, aga proovin ära ka sünnitamata naistele mõeldud A suuruse, äkki istub see paremini. Kolmas suurus on ka olemas, aga see pole mõeldud sarisünnitajatele, vaid hoopis teismelistele tüdruktele, tegu on mini variandiga, millesse mahub samuti rohkem verd kui tavalisse tampooni või sidemesse. Sporditüdrukutele on see kindlasti mugavam variant.

Kui juhtub, et on veel minusuguseid skeptikuid, kes on mõelnud menstruaalanuma proovimise peale, aga pole julgenud seda teha, siis OrganiCupil on 90-päevane rahulolugarantii: kui ostja ei ole 90 päeva järel (mitte varem, sest harjumine võtab keskmiselt kolm tsüklit aega) anumaga rahul, siis on võimalik see tagastada või teise suuruse vastu vahetada (arve/tšekk peab alles olema). Rimist ostes tuleb ilmselt otse tootjaga ühendust võtta, kuid Viljakusmonitor.ee veebipoest ostes saab garantiid kasutada läbi nende. Oleks ma seda varem teadnud, oleksin juba ammu riskivabalt katsetanud.

NB! Juuli lõpuni on Viljakusmonitor.ee veebipoes OrganiCup menstruaalanum 20% soodsam, kui kasutada koodi valiorganicup. Soodustub kehtib ainult anumale, niisketele puhastuslappidele ja pesugeelile mitte, aga neid on võimalik koos menstruaalanumaga võita…

Jep, postituse kommenteerijate vahel läheb loosi komplekt, kuhu kuulub OrganiCup menstruaalanum (suuruse valib võitja), OrganiWipes niisked rätid ja OrganiWash intiimpesugeel. Räägi kaasa või anna lihtsalt teada, et soovid loosis osaleda ning jää ootama 27. juulit, siis selgub õnnelik võitja.

27.juuli: Võitja on loositud – palju õnne, Liisu!

Hea nali oleks, kui keegi ei osale loosis, sest kõigil on juba menstruaalanum olemas. Tagavaraks on siis ikka vaja, eks? Vahepeal oli küll selline tunne, et ma olen viimane, kes ikka veel sidemeid kannab ja kõik teised kasutavad kopsikuid (või vähemalt tampoone) – blogid ja foorumid on täis kiidusõnu menstruaalanumate kohta. Ilmselgelt põhjusega, sest nüüd kiidan mina ka ja ma ei näe end enam sidemete peale tagasi minemas. Mkm!

PS! Postitus on sündinud koostöös Viljakusmonitor.ee ja OrganiCupiga.

PPS! Ma ei kiida niisama, kasutan samuti koodi ja ostan juurde väiksema kopsiku, lisaks võtan juurde desinfitseerivad OrganiWipes niisked rätid. Viimased on küll üsna kallid, aga kuna nelja tsükli jooksul tundsin vaid korra sellisest asjast puudust, siis tõenäoliselt jagub pakist pikaks ajaks. Mulle meeldib see, et kõik 10 rätti on eraldi pakikestes, saan igasse käekotti paar abivahendit pista – kunagi ei tea, millal neid vaja võib minna.

Kui keegi minu tutvusringkonnast või Kadrinast tahab postikulu kokku hoida, siis võib minu tellimusega liituda, võin sellega soovi korral kuu lõpuni ka oodata.

Kaugsuhte kolm faasi

~ Liivi ~ 14 Comments

Kuulasin Vikerraadio kevadist peresaadet, kus kaks pereterapeuti rääkisid sellest, kuidas partneri kaugel tööl käimine mõjutab suhteid ja milline on taoliselt teenitud raha hind. Nad rääkisid üleüldiselt sellisest peremudelist, kuid kõige rohkem tõid näiteid elu kohta, kus mees käib Soomes tööl ning kokkuvõttes ütlesid, et varem või hiljem lõpeb selline elu pere lagunemisega.

Olgu, päris nii nad ei öelnud, aga kuulajana ma seda välja lugesin, sest kumbki ei maininud poole sõnagagi, et mõnes peres võib taoline mudel toimida (välja arvatud juhul, kui mees käitub kodus kui külaline). Ilmselt seetõttu, et sellised pered nende jutule ei jõua, kuid nad on siiski olemas.

Mu ristiema on vist terve elu olnud visiitabielus, vähemalt ma ei ole kuulnud, et kunagi oleks olnud midagi teisiti ja nii kaua, kui mina mäletan, on üks elanud Lõuna-Eestis ja teine käinud tööl Põhja-Eestis. Minu mälu ulatub 25 aasta tagusesse aega, kuid abielus on nad olnud umbes kaks korda sama kaua ja seda mitte ainult paberil. Kas pole irooniline, kuidas paljud ütlevad, et selline suhe pole mingi suhe, aga vähesed paarid on sama kaua koos?

Minnes tagasi saate juurde, siis ma kuulasin seda isegi kaks korda, et teha kuuldust lühike kokkuvõte ja võrrelda seda meie kogemusega. Me oleme olnud 16 aastat vahelduva eduga kaugsuhtes (sellest esimese poole oli Silver üle Eesti töölähetustes ja teise poole on ta töötanud Soomes), mistõttu saate teema “Kui kallim käib kaugel tööl” kõnetas mind, aga ma ei ütleks, et selle sisu oleks kõnelenud meist.

Esimene faas

Kui võetakse vastu otsus, et üks pool läheb kaugele tööle, on kõik rahul ja ootusärevad, sest teatakse, et edaspidi läheb elu paremaks, mis ongi peamine eesmärk.

Silver läks majanduslanguse järel Soome tööle seetõttu, et arved saaksid makstud ja see eesmärk sai täidetud. Ootusärevust ei olnud ja elu paremaks ei muutunud, kuid halvema hoidis see ära. Või siis ei hoidnud ka, sest peagi pidime majast loobuma, ent seda ainult seetõttu, et buumi ajal ostetud korterit ei saanud müüa, kuid kahest kodulaenust ja Soome üürist ei käinud jõud enam hästi üle.

Samas on tegu emotsionaalse ajaga, raske on jätta head aega, sellega kaasnevad kallistused ja pisarad ning eraldi olles igatsetakse teineteist. Telefonikõned on pikad, omavahel suheldakse palju ning esialgu võidakse muutuda isegi lähedasemaks.

Meil on endiselt raske head aega jätta, alati on mõlemal silmad märjad ja esimese kõne teeme juba siis, kui Silver on veel Eesti poole peal. Me räägime peaaegu iga päev tunni kuni kaks, mõnikord harva vähem või isegi rohkem ning me väga igatseme teineteist.

Igatsusega aitab toime tulla kokkulepitud ajalimiit, millest kauem ei plaanita eemal töötada, kuid sageli läheb teisiti. Kui suhtesse astutakse nii, et üks pool juba käib kaugel, siis teine enamasti eeldab, et tegu on ajutise lahendusega ja jääb ootama, millal eemalolija paikseks jääb, aga viimasel ei pruugi sellist mõtetki olla. Siit hakatakse liikuma vaikselt teise faasi…

Silveril oli töö enne mind, ma ei eeldanud, et see on ajutine, lohutasin end hoopis mõttega, et keegi peab olema ka teetöölise naine ja kui see ei ole mina, siis on seda keegi teine, kuid kedagi teist oleks olnud Silveri kõrval valus näha. Soomes töötava teetöölise naine on olnud isegi kergem olla, seega mingist ajalimiidist ma lohutust pole otsinud.

Teine faas

Kojujääjale tulevad appi teised pereliikmed, kes saavad pereelust rohkem osa kui eemal töötav partner. Kodus rollid muutuvad, vanim laps võtab üle perepea koha, noorim laps võtab ära koha voodis. Kui mees tuleb koju, siis on kõik segaduses – teised pereliikmed, kes jäävad taas kõrvale; lapsed, kes peavad isale tema kohad tagasi andma; naine, kes on olnud kapteni rollis ega saa seda enam olla. Muutused puudutavat suurt pereringi ja tekivad pinged, armukadedus.

Mul on väga harva keegi abis käinud, me pereliikmed ei käi meil isegi niisama külas, nii et sellist asja ei ole, et laiem perering saab meie argielust rohkem osa kui Silver. Kui teda pole, siis maal käime tõesti tavapärasest sagedamini, kuid seal saame meie pigem teiste elust osa, mitte vastupidi. Kokkuvõttes pole Silveri eemal töötamine laiemat pereringi kuigi palju puudutanud, ei ole olnud pingeid ega armukadest.

Lastest ei ole keegi võtnud perepea rolli üle, keegi neist pole ehk veel sellises vanuses. Minu kõrval magatakse küll, kuid kõigile on selge, et seda lõbu ei esine, kui Silver on kodus. Keegi pole segaduses, mina samuti mitte, sest Silver on kapten ka siis, kui ta on eemal ja mina olen tüürimees. Laeva juhtimisega meil probleeme ei ole, mahume ka samal ajal sillale.

Tekib harjumine, meest hakkab ootama kodus pikk nimekiri tegemata töid, ajasurve kõikjale jõudmiseks (kodu, vanemad, sõbrad, hobid) on suur, tekivad tülid…

Mõnikord ootab Silverit üks või teine tegemata töö ning vanemaid külastab ta ka (koos meiega), aga ei enamat – kui ta on kodus, siis ta on ainult meie päralt, seda ka talviti, kui ta puhkab mitu kuud järjest.

Kui mees tuleb koju, siis teda ei võeta enam avasüli vastu, lapsed ei jookse rõõmsalt kallistama ning naine on jahe. Viimast on meestel raske taluda, sest neil on ebareaalne ootus kirglikule vastuvõtule, kus pikema jututa minnakse magamistuppa. Reaalsuses ei tule naine ukselegi vastu, vaid vaatab oma filmi lõpuni või valmistub juba sõbrannadega välja minema, sest kui mees on kodus, siis on tema kord puhata. Mehe ja naise vaheline lähedus kaob, seda hakatakse otsima mujalt.

Kuna reeglina jõuab Silver koju laste uneajal, siis me läheme küll pikema jututa magamistuppa ja taaskohtumine on kirglik. Sellist magusat ärevust ja liblikaid täis kirge talvise argielu juures ei ole, kuid pikemate lahusolekute järel on alati tunne, nagu me oleks värskelt armunud. Minu jaoks on see kaugsuhte juures suurim pluss, mitte ebareaalne ootus.

Laupäeva hommik neljatunnise ööune järel…

Laste poolt on samuti palju rõõmu ja elevust, kui nad avastavad hommikul, et issi on kodus. Selline üllatus on neid oodanud kümneid ja kümneid kordi, kuid see on nende jaoks endiselt üllatus, millega kaasnevad aeg-ajalt rõõmupisaradki. Kui Silver on kodus, siis on lastel issi ees ja taga, mina muutun teisejärguliseks.

Samamoodi muutuvad minu sõbrannad teisejärguliseks, nad praktiliselt ei näegi mind Silveri kodusoleku ajal. Tõsi, olen kehv sõber.

Mees ja naine ei räägi omavahel sellest, mis nende sees toimub, elatakse ema ja isa rollis ega üritata lähedust taastada, teineteist ei mõisteta. Kumbki ei räägi oma armastuse keelest ega tea, millised on partneri ootused. Mõlemad on pettunud uue elukorraldusega kaasnevas, tekib allasurutud viha, mida ei taheta teisele poolele välja näidata. Mees hakkab eemal olles otsima lohutust alkoholist ja ta jätkab igaõhtust õllejoomist ka kodus, mis tekitab veel rohkem pingeid. Elukorraldust pole aga lihtne endiseks muuta, sest headest tingimustest ei taheta loobuda ning edasi lastakse asjadel minna kolmandasse faasi…

Me räägime Silveriga väga palju sellest, mis meie sees toimub. Ma räägin talle 100% avatult igast oma tundest, murest, mõttest, soovist, ootusest ja küsin vastu, mida tema tunneb või mõtleb või minult ootab. Kui me ka oleme pingelistel aegadel plahvatanud, siis oleme emotsioonide lahtudes rääkinud sellest, mis tegelikult ühe või teise nii kaugele viis ja reeglina pole olnud asi meie suhtes, vaid olmemuredes.

Meil on praegugi stressitekitavaid olmemuresid, aga me oleme nende keskel teineteise suurimad tugisambad. Silver ei ole alkoholist lohutust leidnud, tal ei ole igaõhtust õllejoomise kommet ei Soomes ega siin. Üldse tarbib ta vähe alkoholi, seda nii koguste kui sageduse poolest, mõnikord ta mekib midagi paar korda kuus, mõnikord korra paari kuu jooksul või harvem. Minu jaoks pole see probleem olnud, kuidas saakski, kui ise mekin umbes sama sagedusega.

Kolmas faas

Mehe ja naise vahel tekib võimuvõitlus, mõlemad tahavad olla kapteni rollis. Mees ei tunne end enam peremehena, vaid külalisena, sest ta ei tea, mida ta kodus teha tohib ja mida mitte. Ta tunneb, et annab endast kõik ära, aga vastu ei saa midagi. Ta ei saa isegi aru, miks ta üldse kodus käib, kui seal seal ei ole muud kui tülid naisega ja vastu haukuvad lapsed. Naine tunneb samal ajal, et mees käib kodus ainult segamas, mistõttu ta ootab tema lahkumist.

Terapeut, kelle mees töötas viis aastat teises linnas ja käis kodus ainult nädalavahetustel, tõi näite enda kogemusest, kuidas ta igal reedel ootas meest koju, aga pühapäeval ootas, millal ta juba ära läheb. Lõpuks tuli mees jäädavalt tagasi ja ühine elurütm taastus.

Me ei tüliste teineteisega, mõnikord ainult vaidleme veidi või laseme pingelisel ajal pisut auru välja, kuid need on lühikesed hetked, mis ei jäta okast hinge. Lapsed hauguvad küll vahel vastu, meil on ikkagi kaks eelteismelist kodus, ent nende tujutsemiste pärast ei ole Silver kordagi mõelnud, et mis mõttega ta kodus käib. Mina aga ei oota tema lahkumist, ka siis mitte, kui oleme terve talve hommikust õhtuni koos olnud.

Naine tunneb sisimas viha, et teda on pandud kapteni rolli. Ta tahab näha mehes kaptenit, et ta saaks talle alt üles vaadata. Naine vajab turvatunnet, et armastada oma meest ja saada temaga lapsi, kuid ta ei tunne end enam turvaliselt. Viha kasvab ning aina enam leitakse lähedust ja mõistmist mujalt.

Ma olen mõnikord harva vihane, kui kodus tekib probleem, mille lahendamisega saaks Silver paremini hakkama. Ma ei ole olnud vihane tema peale, vaid selle peale, et näiteks igasugused autojamad tekivad just siis, kui Silver on ära. Kui nüüd mõtlema hakata, siis ma pole tegelikult ammu vihane olnud, ilmselt olen harjunud neid jamasid ise lahendama. Pigem on Silver see, kes elab raskelt üle teadmist, et ta ei saa mind “meestetöödes” aidata.

Ma näen Silveris kaptenit, ma saan talle alt üles vaadata ja ma tunnen end tema kõrval turvaliselt ka siis, kui ta on kaugel. Ma tõesti armastan, hindan ja imetlen Silverit ning ma loodan südamest, et lapsed on tulevikus tema moodi, mitte minusse.

Kolmandas faasis jõutaksegi lõpuks nii kaugele, et kõrvalsuhted tulevad välja ning lahkuminek muutub aktuaalseks. Tavaliselt on siis mees see, kes ärkab ja soovib suhet päästa, mistõttu tuleb ta koju tagasi, kuid naise jaoks on siis sageli juba hilja, ta ei suuda enam kooseluga harjuda.

Kokkuvõttes on pere eesmärgid üllad, kuid ei osata näha, millised ohverdused ja pinged uue eluga kaasa tulevad ning kui raske on hiljem endist olukorda taastada.

Mul ei ole siin midagi võrrelda, me oleme ikkagi alles esimeses faasis… Nali! Me ei ole mingisuguses faasis, vaid koos nii hea kui halvas. Me arutasime Silveriga saates räägitu üle ja jõudsime selleni, et tegu ei pruugi olla üldse faasidega, mis käivad kaugsuhtega kaasas. Pigem käivad need inimestega kaasas – kes ütleb, et kaugsuhte ajal lahku läinud paarid oleksid tavapärase elukorralduse juures kokku jäänud? Siis oleksid ehk teised mured ületamatuks muutunud, näiteks rahaprobleemid või lapse sünd või hoopis kõrvalsuhe, milleni viisid esimesed kaks muret…

Meil on muidugi hea rääkida, sest me pole kõik need 16 aastat päris nii elanud, et kohtume vaid korra kuus ja pikemalt saame Silveri puhkuse ajal koos olla. Meil on igal aastal olnud ühised talved, enamikel nendest on Silver küll täiskohaga töötanud, aga õhtuti siiski koju jõudnud. Samuti olen mina viimased seitse hooaega olnud keskmiselt kaks kuud aastas Soomes. Me oleme kindlasti saanud rohkem koos olla kui paljud teised sarnased pered ja see on ehk abiks olnud, kuid ma usun, et midagi ei oleks praegu teisiti ka siis, kui me oleksime saanud vähem koos olla. Ainult igatsus oleks veel suurem.

Kuigi ma tahaksin, et Silver oleks iga päev meiega, pean tõdema, et mulle meeldib tunda magusvalusat igatsust ja kogeda endiselt liblikaid. Ma kahtlen, et viimased lendaksid veel ringi, kui me oleksime 16 aastat igapäevaselt koos olnud, aga mine tea…

Igatahes, saade oli huvitav, kuid samastuda me ei saanud. Õnneks! Saime vaid kaasa mõelda ja puudutada üksikuid kaugsuhte valukohti, mida siiani puudutanud ei olnud. Meil need kohad valu ei teinud, nii et kõik on endiselt hästi – ei ole Silver vaikselt kolmandasse faasi jõudnud, kui mina endiselt esimeses elan…

Loodan, et ka keegi teist ei tundnud end Vikerraadios käsitletud teemas ära, aga kui nii juhtus, siis kuulake saadet koos partneriga ja avage end teineteisele ning olge iseenda paarinõustajad. Ma tean, et paljudel on tühja koha pealt raske enda sees toimuvast rääkida, mistõttu usun, et Peresaade võiks oma erinevate teemadega abiks olla – kuulake koos saadet ja siis kuulake teineteist… (Lisasin lingi otsingule, kus on nimekiri käsitletud teemadest, ehk mõni pealkiri kõnetab.)

PS! Igaks juhuks ütlen, et ma ei tee siin praegu Vikerraadioga koostööd. Ma jõudsin kõnealuse Peresaateni läbi Perekooli ning tahtsin lihtsalt Soomes töötava mehe naisena sõna sekka öelda.

Võluvalu

~ Liivi ~ 6 Comments
Ausõna, see ei ole valus… Kui püksid on jalas.

Vahepeal ringes palju koostööpostitusi Pranamatiga ja mulle jäi silma, kuidas nii mõnigi kiitis, et sai massaažimati abil seljavaludest lahti. Ma mõtlesin kohe Silveri peale, sest selg on tema nõrk koht… Kahjuks või õnneks ei hakanud rahakott tol ajal matile peale ja odavat kahtlase kvaliteediga Aliexpressi analoogi ma ka ei tahtnud, nii et elasime ilma edasi. Kuni järg jõudis minuni ja sain Pranamatilt koostööpakkumise, kus nende poolt oli matt ja padi ning vastu ootasid nad ainult ühte Facebooki postitust. Loomulikult võtsin selle vastu, sest selles koostöös tööd nagu polnudki…

Aga siin ma nüüd olen, kirjutamas ikkagi blogipostitust, sest mul lihtsalt on nii palju öelda, et see ei mahu ühe Facebooki pildi alla ära. Sama jäädvustuse alla, millega seda postitust alustasin. Selle pildiga on nii, et see on lihtsalt pilt, üle mõne sekundi ei suutnud ma paljaste kintsudega matil istuda. Nali naljaks, aga mul oli tõesti kiire sealt püsti saamisega, sest mul oli – pardon my French – mitu ora perses.

Tegelikkuses istun ma matil küll, aga teen seda pükstega. Mul on reielihased sageli pinges ja eriolukorra ajal avastasin, et Pranamat ECO mitte ainult ei leevenda neid pingeid, vaid kaotab üldse ära. Kui ma enamasti lihaspingeid ei taju, sest need on nii igapäevased kaaslased (vist sellest, et mul on lühikesed jalad ja istudes soonib tooliserv mulle alati reitesse, eriti vasakusse, sest mul on kombeks istuda parem jalg üle põlve), siis eriolukorra ajal läks asi nii hulluks, et ma lonkasin nädalaid.

Mitte et ma oleksin siis palju istunud, vastupidi, siis ma seisin palju laste selja taga ja aitasin neil õppida, aga ma seisin nii, et toetasin vasakut jalga toolile ja küünarnukkidega toetusin omakorda jalale. Nii päevast päeva, kuni mu põlv ütles üles ja reielihas väsis ära. Esimese asjana loobusin üks jalg toolil seismisest, aga olukorda see enam ei parandanud, põlv jäigi streikima – jalga kõverdada sain, aga sirgeks ajada ei saanud.

Ma lonkasin paar nädalat Pranamat ECO karbist mööda, enne kui tulin massaažimati proovimise peale ja siiski kahtlesin, et see võiks liigesejamasid leevendada, aga see leevendas ja kaotas ära ka lihaspinge reies. Viimase puhul saabus leevendus koheselt, põlvevalu puhul sain järgmisel päeval aru, et olukord on parem, nii et kordasin matil aelemise protseduuri ja kolmandaks päevaks oli põlvejama kadunud.

Põlvega rohkem probleeme ei ole olnud, kuid ebamugavustunde pärast reites olen matti või patja kasutanud küll ja küll. Patja rohkem, sest seda on voodis pikutades mugav reite alla sättida.

Minu tavapärane massaažiseanss, mille ajal pole tõesti valus, isegi püksata mitte.

Muide, massaažimatt vähendab ka tselluliiti, aga nagu pildilt näete, siis sellel eesmärgil ma seda kasutanud ei ole. Ma kasutan matti või patja nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik, sest mu jalad on täis pisikesi psoriaasitäppe, mis tekkisid pärast korduvat kupumassaaži ega ole siiani kuskile kadunud. Kuigi psoriaasi leevendatakse ka nõelraviga, kardan mina, et teravate lootoseõitega massaažimatt on naha jaoks pigem väike trauma ja psoriaasile traumad meeldivad.

Teravate kroonlehtedega lootoseõied, mis on kinnitatud mati külge liimivaba tehnoloogiaga, mõlemad on Pranamat ECO poolt patenteeritud.
Nahk pärast Pranamat ECO seanssi.

Pilt näeb ehk veidi valus välja, aga tegelikult see ei ole valus, kui lebada matil pehme aluspinna peal. Minu jaoks on ainus valus hetk see, kui matilt või padjalt tõusen, aga see valu muutub kiiresti mõnusalt tulitavalt sügeluseks.

Kui vaadata nüüd auke, mis mati kasutamisega kaasas käivad, siis see on peamine põhjus, miks ma jätsin ostmata mõne Aliexpressis müüdavatest analoogidest. Massaažimatt peab olema tervisetoode, mitte tervist kahjustav toode ja sealsete odavate analoogide puhul ei saa ma olla kindel, et kasutatud pole materjale, mis võivad näiteks vähki tekitada. Ma ei taha selliseid materjale sügavale oma naha sisse.

Pranamat ECO tooted valmivad käsitööna Lätis (ikkagi EU oma nõuete ja asjadega, ei saa toota nagu Hiinas), kasutatavad materjalid on ohutud nii inimesele kui ka keskonnale ning tegijatele makstakse õiglast või vähemalt õiglasemat tasu kui Aasia (laps)orjadele. Viimane on ka üks põhjus, miks ma üleüldse Aliexpressist suurt midagi ei telli, mõnikord harva vaid originaaltooteid, mis on nagunii made in China ja mida siit ei leia.

Minnes nüüd tagasi päris algusesse, siis tegelikult ei tahtnud ma Pranamat ECO matti üldse endale, vaid Silverile, kes on aastas korra seljavaludega voodisse aheldatud. Mõnikord on ta saanud EMO-s mingeid süste, mis on valu blokeerinud, mõnikord on talle öeldud, et selliseid süste pole olemas ja elagu oma närvipõletik üle. Ma ei tea, kas see on närvipõletik, mis teda aeg-ajalt kimbutab, kuid mingisugune kaasasündinud opereerimatu anomaalia tema seljalülide vahel on, mistõttu ta alaselg suurt koormust ei talu. Tavaliselt ütlebki ta selg üles pärast talvepuhkust, mil koormus kasvab hüppeliselt, nii ka tänavu. Ainult et seekord olin minagi Soomes ja Pranamat ECO oli minuga kaasas.

Silver oli äärmiselt skeptiline, kui ma laotasin tema hoolikalt sätitud padjakuhjale massaažimati, et ta selle najal telerit vaataks, kuid riietega oli ta nõus seda tegema. Ja see mõjus, kuigi matt oli pehmel pinnal ja Silveril pluus seljas! Mõju oli tunda küll alles järgmisel hommikul, aga see motiveeris veel paaril õhtul seanssi kordama ja sellest piisas seljavalust pääsemiseks. Igaveseks ta sellest muidugi lahti ei saanud, kuid nüüd on vähemalt abivahend olemas ja ta ei pea käima EMO-s palumas, et talle süsti tehtaks.

Praegu muidugi peaks, sest massaažimatt ongi kodus, mitte temaga Soomes… Järgmisel korral annan talle mati kaasa ja padja jätan enda reitele koju.

Pranamat ECO ei leevenda ainult lihaspingeid ja valusid, vaid regulaarsel kasutamisel parandab ka unekvaliteeti, vähendab stressi, annab energiat ja tugevdab immuunsust. Ma seda kõike küll kinnitada ei saa, sest ma ei ole matti igapäevaselt ega isegi iganädalaselt kasutanud, kuid ma võin omalt poolt lisada, et massaažimatil kõndimine on pannud mu jääkülmades jalalabades vere liikuma ja minu jaoks on see suur pluss, sest mõnikord mu jalad lausa valutavad külmetamisest. Seda isegi soojal ajal.

Kohe näha, kes käivad õues paljajalu – mina ja Neljas suudame kahe jalaga matil seista, pehmete beebitaldadega poisid mitte.

Massaažimatt ei sobi paraku kõigile, vastunäidustusteks võivad olla:

  • kasvajad
  • hüübeprobleemid (hemofiilia) või verevedeldaja kasutamine
  • epilepsia
  • märkimisväärne nahakahjustus (tõsine ekseem või psoriaas, vöötohatised) Pranamat ECO kasutuspiirkonnas
  • rasedus
  • palavik või äge haigus
  • südamehaigus või muu pärgarteri häire
  • misiganes haiguse äärmuslik vorm
  • mõni seisukord, mis tekitab sensoorse informatsiooni töötluse häiret, eelkõige seoses stressiga

Eelmainitud seisundite korral tuleb enne massaažimati kasutamist arstiga konsulteerida. (Ma enda psoriaasi osas ei konsulteerinud, sest mul ei ole kasutuspiirkondades tõsiseid koldeid.)

Kellel tõsiseid tervisemuresid ei ole, kuid istuvast tööst on tagumik haige või õlalihased pinges, siis soovitan soojalt lootoseõitel lebamist. Selle nädala lõpuni on Pranamat ECO toodete hinnad kuni 30% soodsamad ka, aga tegu pole kindlasti viimase sooduspakkumisega, nii et kiirustama ei pea, kuid tulevaste kampaaniatega kursis olemiseks tasub nende Facebooki lehel silma pealt hoida.

Samuti tasub tutvuda Pranamati kodulehega, sest see on tõeliselt põhjalik. Hoiatan, et nende koduleht tekitab isegi rohkem ostuhuvi kui kellegi blogipostitus, kaasa arvastud minu oma…

Ahjaa, olulise infona mainin veel ära, et Pranamat ECO annab kaks garantiid: 5-aastane garantii toodetele ja 30-päevane rahulolugarantii tellimusele ehk kui 30 päeva jooksul massaažimatt end ei tõesta, saad raha tagasi (välja arvatud saatmiskulu).

Kui sul on kodus massaažimatt olemas, siis kuidas see sind aidanud on?

Ps! Ma eespool küll juba ütlesin seda, aga igaks juhuks kordan, et postitus on ja ei ole sündinud koostöös Pranamatiga. Matt ja padi on saadud küll tasuta, kuid blogipostituse kirjutasin omal soovil, mitte koostöö tingimusena.