Lubasin siin alles suure suuga, et hakkan poolikuid postitusi riburada lõpetama ja avaldama, aga läks nagu tavaliselt, elu tuli vahele…
Tahtsin laste vaheajal võimalikult palju enda kooliasju ära teha ning blogile rohkem aega pühendada, kuid siin on ikka vaikus ja kooliasjadega tegelesin ma vaid nii palju, et vaatasin, kui palju on e-kooli x-e juurde tulnud. Ma ei jaksanud isegi uurida, mis sai enne vaheaega tehtud tööst, sest ka selle hinde asemel oli mul x. Siiani on, aga ma endiselt ei jaksa sellega tegeleda.
Ma siin alles väljun apaatsusest ja mustadest mõtetest, milles ma endalegi märkamatult üle kahe nädala olin. Ma isegi ei mäleta, millal (enne tänast) rääkisin viimati vanaemaga, kellele lubasin iga päev helistada. Tean, et see oli laupäeval, aga ei mäleta, kas nädal või kaks tagasi. Pigem kaks, aga tunne on selline, nagu oleks nädal möödas. Aeg ei ole läinud kiiresti, vaid see on lihtsalt kuidagi vahelt kadunud. Või olin ise kadunud.
Ma ei saa rääkida asjast otse… Ma ilmselt ei tahakski seda teha, sest paljud (kes pole olnud meie kingades) leiaks, et me oleme lambad. Mitte et vaatamata kantud kingadele me end ise lammastena ei tunne… Aga me teame, mis on meid viinud sinnani, et oleme jätnud õigel ajal õiged otsused tegemata – varasemalt kogetud ebaõiglus, ebaõnn ja nende tekitatud hirm muutuste ees. Kuhu see viis? Veel suurema ebaõigluse ja ebaõnneni.
Võib-olla kirjutan sellest kõigest kunagi raamatu, aga tõenäolisem on see, et kui see kõik ükskord läbi on, siis ma ei taha seda isegi meenutada, nii et detailideni ei jõua ma kunagi. Ütlen vaid nii palju, et me oleme aastatega kaotanud veel ühe maja. Selle, mis pidi tulema hiljemalt viis aastat pärast eelmise müümist ehk tänavu…
Ma tean, et igasugune mõistujutt on nõme ja parem oleks üldse vait olla, aga samas on see kõik üks põhjustest, miks ma olen mitu aastat siia harva jõudnud ja miks ma olen uuesti paksuks läinud ja miks mu psoriaas on ägenenud ja nii edasi. Ma olen stressisööja, aga viimaste nädalate sündmused ajasid sedasi iiveldama, et mul polnud üldse söögiisu… Ja mina olen kõigest kõrvalseisja… Silver on palju tugevam, võib-olla isegi kõige tugevam inimene, keda ma tean. Olukorras, kus mina oleksin pidanud olema tema tugi, oli tema pigem minu oma.
Silver küsis minult enne, kas mu pisarad on nüüd lõpuks otsa saanud. Ma arvasin, et on, aga pärast eelmist lõiku pugesin Silveri kaissu, sest pisaraid hakkas uuesti tulema. Neid tuleb vahelduva eduga ilmselt veel. Meil mõlemal. Silver on väliselt küll tugevam, kuid seesmiselt on ta veel katkisem, sest tema on alati andnud endast kõik ja rohkemgi veel ega ole mitte millegagi ära teeninud seda halba, mis teda aastaid saatnud on.
Eilegi (pühapäeval), kui ta töökoja juures masinaid parandas, astus talle ligi meesterahvas, kes kurtis, et tal ei lähe auto käima ja palus abi. Silveril oli tol momendil kiire ja ta oli üleni õline ning tolmune, mistõttu ütles ta esimese hooga, et ta ei saa aidata, aga hakkas seda kohe kahetsema. Jooksis siis abipalujale järele, et küsida, kus ta auto on ning sõitis sinna, kui oli end veidi puhtamaks teinud. Kahjuks ei aidanud seal ei krokodillid ega käimatõmbamine, ilmselt oli bensiinipump üles öelnud, kuid ta vähemalt üritas. Selline ta ongi. Alati abivalmis.
Paraku on elu näidanud, et headus ei tule ringiga tagasi, see-eest elavad väga hästi need, kes on seda headust ära kasutanud…
Ma leidsin meie olukorrale vaid ühe seletuse – kellel ei vea õnnemängus, sellel veab armastuses. Elu on kui õnnemäng ja selles meil tõesti ei ole eriti vedanud, aga meil on väga vedanud armastuses. Meil on vedanud teineteisega, lastega, õdede-vendade ja nende peredega ning loomulikult vanematega. Me kõik oleme terved (Silveri vanemad on küll vähe nõrgema tervisega, aga nad on seljatanud ikkagi vähi või kaks ja on endiselt meiega), meie peresuhted on terved ja meid annab tähtpäevadel ühte ruumi pressida, sest meid on palju ja meid tuleb juurde (juba sellel kuul saab Silver vanaonuks).
Meie suur pere (neli liiget on puudu) + kuus sõpra, kaks nendest päris pisikesed.
Meil on midagi, mida raha eest osta ei saa, ja see lohutab – kuni tragöödiad ei taba inimesi me ümber, vaid ainult rahakotti, seni on kõik korras.
Viimaste nädalate sündmused on ka viinud tegelikult sinnani, et edasi saavad asjad ainult paremaks minna. Kõige hullem on möödas. Lootusest sai küll pettumus ja unistustest kahetsus, aga teadmatusest sai teadmine ja segadusest selgus ning me ei pea enam ketrama aga-mis-kui küsimusi. Pinge pole muidugi päris kadunud ja mõned küsimused on endiselt õhus, kuid laias laastus pole meil pikka aega nii kerge olnud. Viimaste aastatega kaotasime palju, ent viimaste nädalatega oleme võitnud rahu, mida pole kaua tundnud…
Meil sai ühel õhtul vetsupaber otsa, mistõttu pidime minema kella 21.30 ajal Grossi poodi varusid täiendama. Kuna me käime tavaliselt Konsumis, siis me ei leidnud kohe õiget riiulivahet, aga see-eest leidis Silver õhuvärskendaja, mida kasutati külaliskorteris, kus eelmisel koolivaheajal ööbisime. Silverile see meeldis, nii et ta viskas selle korvi. Mina nägin õhuvärskendajate lähedal aga pesuvahendeid ja kuna kodus oli pesugeel otsa saamas, siis võtsin uue varuks. Pesuvahendite juures märkasin veel sapiseepe, mida haarasin samuti juurde, sest need kuluvad alati ära. Lõpuks jõudsime ka vetsupaberini, mille pärast me üldse poodi läksime.
Kui kassasse jõudsime ja järjest läksid vetsupaber, õhuvärskendaja, sapiseep, pesugeel, siis mul tuli vägisi naer peale. Selline ostukorv võib jätta päris ühemõttelise mulje…
“Diarrhea, diarrhea everywhere!”
Olgu, korvis olid veel kohvikoor ja Toffifee kommid, need leevendasid üldmuljet, nii et teistele ei pruukinud ostukorvi sisu midagi kõneleda. Pole muidugi välistatud, et pärast meid pani müüja kassa kinni ja läks käsi pesema.
Vahemärkus: Mulle ei meeldinud mainitud õhuvärskendaja ei külaliskorteris ega meeldi nüüd kodus, head lõhna see ei anna, peavalu aga küll.Ma eelistan endiselt eeterlikke õlisid.
Selliste enda eest kõnelevate ostude peale meenub mulle alati üks Silveri naljakamaid ostukorve. Kui ma sõitsin esimest korda lastega tema juurde Soome, siis ma unustasin raseerimisasjad koju, aga mul oli neid juba samal päeval vaja. Kuna tol ajal oli valida, kas läheme poodi koos lastega või käib ainult üks meist ära, siis “kohalikuna” otsustas tema seda teha, nagunii oli kondoome ka vaja.
Võib-olla teevad müüjad oma tööd nii automaatselt, et nad ei pane tähele, mida nad läbi piiksutavad, aga võib-olla jääb siiski silma (ja paneb muigama), kui meesterahvas ostab tahvli šokolaadi, naistele mõeldud Satin Care raseerimisvahu ja Venus raseerija ning paki kondoome. Vaid lilled olid veel puudu… Koos oleme muidu ostnud lillekimbu, pudeli vahuveini, kommikarbi ja paki kondoome. Esimesed kolm läksid kingituseks, kondoomid olid lihtsalt vahelduseks meeles, aga kõrvalt vaadates võis jääda küll mulje, et meil on õhtuks plaanid tehtud. Mõnikordki ongi õhtuks plaanid tehtud ja ostukorv reedab seda: krõpsud, dipikaste ja coca-cola. Ilmselgelt filmiõhtu!
Kondoomidega seoses meenub, kuidas ma käisin põhikooli ajal korduvat neid külapoest sõbra jaoks ostmas. Tema oli minust mõned aastad vanem, aga häbenes seda ise teha. Ma ei teagi, kas asi oli selles, et kondoomid ei olnud seal kuskil riiulis, vaid neid tuli klaasi alt küsida ja alati oli keegi veel järjekorras või kuuldeulatuses, või oli asi lihtsalt selles, et tegu oli väikese kohaga, kus üks pluss üks võrdus kolm. Sõber sõitis mulle spetsiaalselt isegi koju järele, et ma teeksin tema eest selle vajaliku ostu ja ma tegin ka, polnud mingi probleem. Hiljem küll mõtlesin, et väikesele kohale omaselt sain tõenäoliselt ise mingi sildi külge, aga neid sain ma kondoomide ostmisetagi, seega vahet polnud.
Kindlasti on meil olnud veel veidraid oste, eriti Silveril, kes on käinud mulle sidemeid või tampoone ostmas.
Mõne jaoks on ainuüksi see juba veider, et mees neid ostab, aga ma pean silmas rohkem seda, et sidemed ja tampoonid on millegagi kahtlase koosluse tekitanud, näiteks ketšupiga. Viimane oli suvaline mõte, ühtegi elavat näidet praegu meelde ei tule, selle asemel meenub hoopis, kuidas Silver läks viimases hädas hommikul kell 8 lapikut ostma, kuid tuli tühjade kätega koju, sest nii vara alkoholi ei müüdud. Viinasokke oli aga vaja teha, nii et kaks tundi hiljem läks ta poodi tagasi ja ostis ainult pudeli viina. Müüja sai ka kindlasti aru, et häda on käes…
Kas on veel kedagi, kes ei tea, mis on psoriaas? Sellest on viimastel aastatel ajakirjanduses nii palju räägitud, et enam ei tohiks küll ükski psoriaatik sattuda olukorda, kus teda koheldakse kui pidalitõbist, sest kõik ju teavad, et psoriaas ei nakka, eks!?
Mul selliseid kogemusi ei ole, kus keegi oleks mu haigusele mingit negatiivset tähelepanu osutanud, aga ma olen selletagi end peanaha psoriaasi pärast ebamugavalt tundnud. Juuksed peaksid olema naise kaunim ehe, aga minu omad on pidevalt nahatükke täis, mistõttu hakkan sügisel esimeste hulgas mütsi kandma ja kevadel võtan selle viimaste hulgas peast…
Peanaha psoriaas oli erinevatest vormidest esimene, mis avaldus mul umbes 20 aastat tagasi, tänaseks on neid omajagu rohkem ja kuigi kolded ei torka tugevalt silma, pole mu kehal enam piirkonda, kus psoriaasi ei esineks. Haigus küll näkku veel kirjutatud ei ole, aga kõrvade ees juuksepiiril on ketendus juba olemas. Kõrvade sees ka, aga see pole midagi uut, vaid juba 10 aastat vana teema.
Kui ma ei teaks, et psoriaas on pärilik geneetiline haigus, siis ma arvaksin, et sain vanaemalt nakkuse, sest ma olin ainus lapselaps, kes sai tema juures olla (lapsena ma seda ei adunud, aga nüüd tundub küll ebaõiglane) ja võib-olla ainus, kes on nüüd psoriaatik, ja ma pole isegi tema lihane lapselaps… Viimaseid on lahkunud vanaemal vist kaheksa, tema lahkunud õel (minu lihasel vanaemal) on neid vähemalt kaks korda rohkem, meie kolm nende hulgas, aga ma ei tea peale enda ühtegi psoriaatikut. Oma lastele mõeldes võiks see nii jääda ka.
Haiguse sain ma põhimõtteliselt siiski vanaemalt, kes vereliini pidi oli mu vanatädi – kuna ta oli vaene, siis ega tal olnudki mulle midagi peale psoriaasi ja “Pipi Pikksuka” pärandada. Ma oleksin olnud õnnelik ka ainult raamatu üle, mille ise seal lapsena kapsaks lugesin. See kõlas praegu nii, nagu oleksin psoriaasi üle samuti õnnelik, aga ainus, mis mind haiguse juures rõõmsaks teeb, on koldevaba aeg. Praegu on mul näiteks põlved puhtad ja see on hea tunne vaatamata sellele, et säärtele on tekkinud täitsa tutikad laigud.
Ükski kolle ei ole aga nii häiriv kui peanaha oma, ükski ei paista sama hästi välja ka.
Psoriaas sügisel pärast pesu / pesujärgsel päeval
Peanaha psoriaasi leevendamine nõuab pidevat võimlemist, mis teeb ühe lõputu ringi. Pärast pesu on nahk väga kuiv, hiljemalt ööseks tuleb peotäis niisutavad kreemi pähe määrida, mistõttu on hommikuks juuksed nii rasused, et tuleb uuesti pead pesta mütsita ei kannata välja minna. Peanaha huvides pesen ma juukseid üle päeva, mõnikord alles kolmandal päeval ja selleks ajaks näen ma nii hull välja, et kui Delfisse ilmus “lugejakiri” mehelt, kelle kasimata naise pesemata juuksed haisevad pardirasva järele, siis küsisin Silverilt, et miks ta sedasi kohe Delfisse kirjutab, mitte ei räägi otse minuga. Tal ei osanud enda kaitseks midagi öelda.
Ülemised pildid on vanad, tänaseks on olukord parem, sest kasutasin vahepeal retseptiga soetatud šampooni ja paikseid steroide, aga need pole vahendid, mida sageli kasutada või mida ma üldse tahaksin kasutada, sest neil on kõrvatoimed. Viimase kuuri kõrvaltoimeks oli kohutav kõõm kogu peanaha ulatuses. Vaatepilt oli nii hull, et jätsin selle pärast isegi kooli minemata ja võimlesin erinevate hooldustega veel rohkem, et olukorda parandada.
Peaksin ehk ka rääkima, mille järel olukord nii hulluks üldse läks, et taas steroidide poole vaatasin? Ma nimelt lugesin, kuidas paast aitab imeliselt kõige vastu, kaotab raskeid ekseeme ja muud. Mu peanaha psoriaas ei paistnud kaugele, aga ma ise tundsin seda iga päev, sest see sügeles ja sügamise peale sadas veidi lund, nagu ikka. Ma ei vajanud psoriaasi kontrolli all hoidmiseks ravimeid, sain hakkama Turblissi ja Radico juuksemaskide ning koososõliga, kuid mulle meeldis mõte sellest, et paastuga võiksin psoriaasist täiesti vabaks saada. Mitte ainult peanaha omast, vaid ka tagurpidi psoriaasist ja teistest kolletest.
Ma mõtlesin selle peale nii palju, et ühel hetkel käis klõps ära ja tundsin, et olen vaimselt valmis paastuma. Olin ka, ei paastu sisenemise ega seitsmepäevase veepaastu ajal tundnud ma kordagi, et kõht on tühi, ma ei tundnud mingeid emotsioone ka siis, kui lastele süüa tegin. Vaimselt ei olnud see minu jaoks mingi stress, minu keha jaoks aga ilmselt oli, sest peanaha psoriaas hoopis ägenes selle ajal (teised vormid ei muutunud üheski suunas) ja pärast paastu enam tagasi ei tõmmanud. Kanged ravimid küll parandasid olukorda, aga mündisuurusest koldest sai tänaseni püsiv ligi veerand pead haarav kolle…
Psoriaas vahetult pärast pesu / kaks päeva pärast pesu
Praegu pole mul pärast pesu (kui suudan sügelusele vastu panna) psoriaasi praktiliselt nähagi, aga lõpuks hakkab ikka sedasi lund sadama, et jätan endast kõikjale helbeid maha ning järgmisel päeval ei kannata mütsita toast välja minna, sest lumest on saanud lörts ehk juuksed on rasuseid kettusid täis.
Mida pikem vahe Turblissi turbamaski või Radico Reetha pulbri kasutamise vahele jääb, seda paksem on kett ja suurem on sadu, nii et pärast karmi ravikuuri on need kaks taas väga hinnas. Üldse on need hinnas ehk igapäevaseks või ülepäevaseks kasutamiseks veidi kallid, mistõttu ma ei tea, kui hea võiks olla maksimumtulemus nendega. Praegu olen rahul ka selle tulemusega, mida teeb üks juuksemask nädalas, sellest pikemat vahet ei julge sisse jätta, pärast olen siis jälle hädas.
Ma olen Reetha pulbrit ennegi kiitnud, see hoiab väga hästi ka Neljanda beebikõõma (seborroilist dermatiiti) kontrolli all. Kõikidest proovitud variantidest on see osutunud kõige tõhusamaks, poistel pole pärast paari kasutust kõõm enam tagasi tulnud ja Neljanda pea püsib samuti kuid puhtana. Esimest korda ostsingi toote lastele mõeldes, enda jaoks avastasin selle hiljem. Muide, Reetha pulber oli ka see, mis kaotas sügisese ravikuuri kõõmase kõrvalmõju, nii et kui mureks on seborröa või tavaline kõõm, siis soovitan seda soojalt.
Beebikõõma eemaldamise protseduur, taamal paistab lilla värvilahendusega Gyada õrnatoimeline sügavpuhastav šampoon, mis ennetab seborröa teket, korra nädalas kasutab laps seda, tõenäoliselt on see ka abiks.
Minnes tagasi psoriaasi juurde, siis see ei ole vaid väike sügelus ja lumesadu, see sügeleb vahel ikka nii, et ma ei suuda peatuda ka siis, kui veri on taga. Lisaks on koldega kaetud nahk on nii kõva, et kui teatud asendis peaks sinna tulema volt sisse, siis see on valus ja kipitav. Üldse on palju tulitavat kipitust, eriti võõrastes kohtades magades, sest psoriaas ei kannata üldse polüestrist voodipesu ega tavalisi pesuvahendeid. Kodus magan ökovahendiga pestud puuvillasatiinist voodiriiete vahel ega tunne midagi, mujal löövad kolded tuld, sest materjal, pesuvahend või mõlemad on valed. Siin, Soomes, on näiteks lina valest materjalist ja mõjub küünarnukkidele kui liivapaber. Vale vahendiga pestud riietega on sama lugu, kohe annab kolletel tunda.
Psoriaas ei sega ainult minu igapäevaelu (mitte et ma mäletaks, milline on elu psoriaasita, 99% ajast ma isegi ei mõtle haiguse peale, sest see ongi minu igapäevaelu), vaid Silveri oma ka. Tema mäletab, milline oli elu, kui kuiva ja kõva peanaha kraapimisega kaasnevad helid ei ajanud öösel üles. Pidev “kraaps-kraaps-kraaps” käib talle juba nii närvidele, et ta kindlasti põleb sisemiselt, kui ma end haudvaikses toas sügama kukun. Mõistan teda igati, sest ma põlen väliselt, kui tema või lapsed minu lähedal midagi krõmpsuvat söövad, seetõttu nad närivadki porgandit kuskil nurga taga. Ma üritan end ka mitte sügada, aga öösel teen ma seda läbi une ja oma tegevuse jälgi näen hommikul vaid küünte all…
Tegelikult ma ei tahtnud kirjutada pikka postitust psoriaasist, tean isegi, et sellest on palju põnevamaid teemasid, ma lihtsalt ei saanud enam pidama, kuigi ideeliselt tahtsin Waku Organicsi juuksenädala puhul kirjutada enda lemmikutest juuksehooldusvahenditest, sest need on praegu 20% soodsamad. Psoriaasi juurde jäin püsima seetõttu, et see mängib mu juuksehoolduses suurt rolli, kasutatavad šampoonid peavad olema õrnad, samas puhastama hästi, sest igaks pesukorraks on mu juuksed niisutavatest kreemidest nii pulkas, et šampoon ei hakkaesimese kahe pesuga vahutamagi.
Juuksemaskidest ei sobi samuti kõik, siiani polegi miski peale päris loodusliku ehk ehtsa turbamuda ja 100% taimsete pulbrite sobinud. Viimaste hulgas on peale Reetha veel häid variante, aga teised ei leevenda sama hästi psoriaasi, kuigi peanahale mõjuvad muidu hästi, samamoodi juustele. Ma ei ole oma juustega küll alati rahul, aga pean tõdema, et halva soengu päevi on mul palju vähem kui halva peanaha omi. Esimesed paistavad kaugele, aga halva peanaha päevad on enamasti hea soengu (lahtised pestud juuksed) all peidus, nii et keegi ei saa arugi, millega ma igapäevaselt maadlen…
Ma maadlen muidugi enama kui ainult peanaha psoriaasiga ja ma valetasin enne, kui ütlesin, et see on kõige häirivam vorm – kui saaksin valida vaid ühe koha, kust psoriaas igaveseks kaob, siis ei oleks see peanahk, vaid palju intiimsem piirkond, kus on tagurpidi psoriaas. Erinevatest vormidest on mul veel esindatud leebem tilgakujuline psoriaas ja psoriaatiline artriit. Üldse on mul kõik vormid pigem leebemad, nii et ma ei kurda, sest olukord saaks olla alati hullem.
Kas teil on haigusi, mis peidavad end väliselt terve kesta all?
Ps! Et postitusel oleks ka mingi kasutegur, siis võtke seda kui hoiatust, mis võib juhtuda veepaastuga eksperimenteerides, seega ärge tehke seda kodus omapead, vaid ainult arstiga konsulteerides ja tema järelvalve all.
