Author: Liivi

Pealaest jalatallani!

~ Liivi ~ 104 Comments

Kui ma ülemist pilti vaatan, siis ma ei näe seal ennast, vaid Meritit oma neljanda beebi, Bon Meritéga. Viimane pole tegelikult enam mingi beebi, saab maikuus ikkagi neljaseks, aga ma usun, et ta hoiab endiselt Meritit nii töökohustuste kui ka inspiratsioonipuhangutega öösiti üleval. Kui tema ei hoia, siis lihast ja luust lapsed ikka, nii et Merit teab väga hästi, mis tähendab olla aastaid magamata. Mina tean samuti ja seetõttu imetlen teda pealaest jalatallani, sest ta jõuab kolme väikese lapse kõrvalt ka Bon Meritét kasvatada.

Hoian käes ahjusooja kehakoorijat ja ootan saunapäeva, et seda esimest korda kasutada.

Ma ei ole liialdanud, kui olen öelnud, et olen Bon Merité suurim fänn – peale selle, et mul on peaaegu kogu tootevalik kodus olemas, elan ma Meritile ja tema brändile siiralt kaasa! Mul oli nii hea meel, kui pärast Eesti blogiauhindade jagamist avastasid mitmed blogijad enda jaoks Bon Merité looduskosmeetika, loodetavasti leidsid tänu neile ka lugejad endale uue lemmiku.

Mulle meeldivad kõik Bon Merité tooted, aga suurimateks lemmikuteks on algusest peale olnud kehakoorijad – ma ei ole viimased kolm aastat osanud enam ilma saunas käia. Kui nüüd nägin, et tootevalikusse on ilmunud uus koorija, jahvatatud vaarikatega, siis tegin kohe samal päeval tellimuse, kuigi alles nädal varem uuendasin varusid sügavpuhastava kehakoorija näol. Elevus oli lihtsalt nii suur, sest Bon Merité kehakoorijate valikusse pole ammu midagi uut tulnud. Olen kindel, et järjekorras neljas koorija on sama suurepärane kui esimesed kolm. Selle lõhn on juba purgis kutsuv, aga kogemused on näidanud, et tõeline aroom pääseb valla alles nahale hõõrudes – tuleks see saunapäev vaid kiiremini! Maitse on sel igatahes hea, selle proovisin ära…

Ma ei taha määrida nahale midagi, mis keele vastas on kibe, nii et looduskosmeetikast vähemat ma ei kasuta alates sellest ajast, kui Merit mulle esimesed enda loodud tooted saatis, see oli kolm ja pool aastat tagasi. Ta on mulle vahepeal veel uusi tooteid saatnud, eriti viimase aasta jooksul, sellepärast mul ongi korraga peaaegu kogu Bon Merité tootevalik olemas.

Ise soetan tooteid nii, et alati oleksid olemas:

  • Sügavpuhastav kehakoorija – See on Bon Merité tootevalikust minu top 1, saunas asendamatu, koorib maha nädalaga kogunenud surnud naharakud ja negatiivsed emotsioonid. Ma kasutan seda kui koorivat massaažiõli, sest just selliseks asjaks see laval sulab. Oma leilivõtu lõpetangi alati kooriva massaažiga, mudin alt üles liikudes terve keha läbi ja naudin aroomiteraapiat. Koorija on küll kallis, aga tänu sellele on kokkuhoid massööri ja psühholoogi pealt märkimisväärne…
  • Emme ja beebi kehapalsam – Endiselt meie pere SOS-võie, mis läheb käiku peamiselt siis, kui lastel lööb atoopiline dermatiit välja. Kuna ma niisutan oma keha nii paljude muude võiete ja kreemidega, siis on mul psoriaas enamasti kontrolli all, aga on perioode, kus haigus ägeneb ja kolded vajavad spetsiaalselt määrimist, sellisel juhul läheb ka SOS-võie käiku.
  • Üks näokreemidest – Need on konsistentsi poolest hästi kerged, imenduvad kiiresti, niisutavad hästi ja annavad näole rasuse läike asemel värske sära. Lemmikut on raske välja tuua, sest mulle meeldivad kõik. Tõenäoliselt sobiks mulle enim tasakaalustav päevakreem, mis on mõeldud veidi akne poole kalduvale nahale, aga mulle meeldib mulle jume, mille annab porgandiga kreem. Viimane sai just tühjaks ja ma ei suutnud valida uut asemele, nii et soetasin testrite näol kõik viis.
  • Astelpaju kätekreem – Mul endal ei lähe kunagi kätekreemi vaja, ilmselt seetõttu, et kätega hõõrun kehakreeme nahka ehk need saavad möödaminnes pidevalt hooldatud, aga lastel, eriti kahel neist, kipuvad küüneümbrused narmendama… Nüüd ei ole seda küll väga pikalt juhtunud, sest lapsed kasutavad iga väikese asja pärast oma kätekreemi, järelikult aitab. Topsiku unustasin pildile lisada, sest see seisab lastetoas, ikkagi nende oma.
  • Piparmündi jalakreem – Kui ma selle kingituseks sain, siis mõtlesin selle koos teiste toodetega lugejate vahel välja loosida, sest olen erinevaid jalakreeme proovinud ja need pole mind kõnetanud. Mu jalatallad on enamasti ikkagi sellised, et kreemi asemel läheb vaja kannariivi, aga seda ma ka ei kasuta, sest paljajalu kõndimiseks on mul mu nahapaksendeid vaja. Mingil hetkel muutusid mu kannad aga nii koledaks, et häbi oli lahtiseid jalanõusid kanda, mistõttu avasin ise jalakreemi ega suutnud ära imestada, kuidas see jalatalla koheselt kümme korda ilusamaks muutis. Teisega tegin isegi enne ja pärast pildi, et seda ilmaimet jagada, aga jätsin selle vahele, sest enne pilt oli liiga karm….

Ma võiksin iga toote kohta eraldi pika teksti kirjutada, aga kardan, et keegi ei loeks seda, nii et võtan lühidalt kokku, et kogu Bon Merité looduskosmeetika on mõnusa konsistentsi ja imelise lõhnaga. Õli kasutamiseks on mul harva tuju, aga olen avastanud kehavõiete võlu märjal nahal ja soovitan seda samuti kohe pärast pesu märjale nahale hõõruda. Muul ajal eelistan kehakreemi, sain just kaks uut katsetamiseks ka ja pean ütlema, et Bon Merité suutis mind taas üllatada. Nende tooniv BB-kehakreem annab koheselt ilusa päevitunud jume:

Päriselt oli efekt isegi suurem. Kui Silver tuppa astus, siis ta märkas kohe, et üks mu jalg on pruun ja imestas, kuidas kreem midagi sellist teha sai.

Tooniva kreemi pealekandmine ei pruugi olla kõige lihtsam, sest mul see kohe ei ideaalselt ei õnnestunud, aga asi oli ilmselt selles, et võtsin korraga liiga palju kreemi, kõik ei imendunud nahka ja seetõttu tekkisid triibud, mis hakkasid hõõrudes hoopis kooruma, mitte ei läinud laiali. Hõõrusin need triibud maha ja jume jäi endiset ühtlane (pildil nähtavad laigud on psoriaasi omad), nii et tulemusega jäin ikkagi rahule.

Hüaluroonhappega kehakreemist saab ilmselt minu uus lemmik, see on mõnusat siidise tekstuuriga, niisutab eriti intensiivselt ja lõhnab suurepäraselt (sees on apelsini ja vaniljet). Tegelikult saab sedasi kõiki Bon Merité kehakreeme iseloomustada, ent selles on midagi, mida ma ei oska kirjeldada, aga mis seda teistest eristab.

Koos viimase kehakoorijaga tellisin ka portsu testreid, sest tahtsin sidrunheinaga kehapalsami lõhna tunda… Nagu ma ei teaks, et Bon Merité pakub oma toodetega tõelist aroomiteraapiat! Loomulikult lõhnab kehavõie ideaalselt sidrunheina järele ja see lõhn püsib nahal päris pikalt, praegugi käib see mul üle pea.

Bon Merité pakub kahte erinevat testrite komplekti, ühes on kõik viis näokreemi, teises viis vabalt valitud kehakreemi või -palsamit (valida saab ka jala- ja kätekreemide hulgast). Kui hinnad tunduvad testrite kohta kallid, siis tegelikult on topsid päris suured ehk neist jagub üsna mitmeks korraks, nii et julgen neid soovitada. Soetasin alles isegi kaks uut kompekti, kehatoodete oma küll vaid sidrunheina kehapalsami pärast, aga valisin juurde ka mõned enda lemmikud, et need loosipakki lisada.

Ma tegelikult tahtsin selle loosi juba pool aastat tagasi ära teha, aga ei tulnud kirjutamistuhinat peale ja tänaseks on kreemid juba uutes pakendites, nii et ma loosin siin nüüd veidi ajalugu välja…

Kuna mulle Bon Merité nii väga meeldib, siis jagan kingituseks saadud tooteid rõõmuga ühega teist. Loosin juba 24. veebruaril välja komplekti, kus on:

Loosis osalevad kõik postituse kommenteerijad – jaga oma lemmikuid Bon Merité tooteid, kiida mu kunstiannet (esimene pilt) või kirjuta lihtsalt, et soovid osaleda ja tee seda kindlasti toimiva e-mailiga, muidu ei saa ma sind võidust teavitada.

24. veebruar: Komplekti võitis Kairit, palju õnne!

NB! Kuna osade Bon Merité kreemide pakendid uuenevad, siis leiab kodulehelt eelmistes pakendites jala-, käte- ja kehakreeme soodsama hinnaga, lisaks veidi väiksema soodustusega kampaaniapakkumisi ja mis on täishinnaga, siis nendelt saab (nüüd ja edaspidi) 20% allahindlust, kui kasutada koodi sidrun20!

Postitus on sündinud Kuue Sidruni ja Bon Merité sõprusest – olid ajad, mil Merit leidis minu blogist tuge ja lohutust, mistõttu peab ta mind tootevaliku laienedes alati meeles. Igasuguse kohustuseta pean mina teda samuti meeles, nii et ma ei nimeta seda koostööks, vaid sõpruseks.

Minu “Mandala”

~ Liivi ~ 8 Comments

Ma ei oleks vabatahtlikult “Mandalat” lugenud, aga see on meil 12. klassis kohustusliku kirjanduse hulgas (ja ma ei ole iial ühtegi lugemiskontrolli teinud sisukokkuvõtte või muu sarnase põhjal), nii et… Tänusõnad õpetajale valiku eest! Tõnu Õnnepalule aga kiidusõnad, sest “Mandala” haaras mind täielikult enda sisse ning valas mind üle lapsepõlvenostalgiaga.

Nii ammune aeg, et ma isegi ei mäleta sellist vaatepilti, aga mäletan seda kasepuud, kuigi ma vist ei käinud kooliski, kui see mingil põhjusel kadus. Vahtrapuu on alles, mina küll selle otsas enam ei roni, kuid oma kassi olen sealt alla aidanud küll…

“Mandalas” lugu lihtsalt kulges, edasi ja tagasi, joonistas mustreid, milles olid Kollane maja, Joosep, Rulli, Sihvka ja Triibu, härra N. ja tema lood, samuti proua N. ning nende mõis, loomulikult ka Kriimu, lisaks mitmed teised, nende hulgas veel kasse. Viimaste rolliga oli alguses raske harjuda, sest kes kirjutab romaani, mitte lasteraamatu, kassi vaatenurgast!?

Tõnu kirjutas ja tegi seda hästi, ehk isegi nii hästi, et liigutab koerainimesigi. Tegu ei ole muidugi päris kassiraamatuga, see on rohkem maaelu mineviku ja oleviku raamat, milles on helgeid mälestusi, valusaid muutusi, purunenud unistusi, uusi algusi, sisekaemust – elu!

Lühitutvustuse järgi räägib raamat õnne otsimisest, aga seda lugesin ma viimasena, sest mulle meeldib lasta raamatul endal minuga rääkida ning mulle rääkis ta midagi muud. Mulle rääkis ta nii kirjaniku kui minu magusvalusast nostalgiast, vana igatsemisest ja uuega kohanemisest, hetkes olemisest, vaikuse võlust… Jah, oli ka rahutust ja otsimist, aga oli see just õnn, mida kirjanik otsis? Kas teised üldse otsisid midagi või nad lihtsalt läksid muutustega kaasa?

Kas neil oli aega mõelda õnne valemile?

Kurbust oli raamatus küllaga, aga see käib elu juurde ja see ei tee automaatselt õnnetuks. Mulle tundus, et peale kirjaniku oli kõigil oma eluga nii palju tegemist, et ega nad väga ei jõudnud mõeldagi, mis on õnn või kust seda võiks leida. Võib-olla ma ise ei jõudnud selle sõnumi peale mõelda, sest kassid tõid mulle silme ette meie kassid, mahajäetud majades nägin tuttavaid maju ja sissekukkunud katustes tuttavaid katuseid ning Valja kurbus oli veidi ka minu kurbus, sest alles ehitati mu lapsepõlvekodus uut suurt lauta, aga tänaseks on see mitu aastat tühi olnud ja aasta lõpuks kaovad karjamaalt viimasedki noorloomad…

Ma olin siis väga väike, kolhoos oli äsja lagunenud ja Luha talu kerkimas.

Luha talu kasvab endiselt edasi, aga teises suunas ja ajaga kaasas käies. Kuigi viimaste lüpsilehmade minemise ajal olid mu isalgi pisarad silmas ja ilmselt on ka nüüd, kui lähevad viimased noorloomad, tunnevad mu vanemad muutuse ees pigem kergendust. Mina aga kurbust, sest ehtsa maaelu peatükk on mu laste elus niigi hõre olnud ja jääb nüüd ka eriti lühikeseks. See ei tee mind siiski veel õnnetuks, muutused lihtsalt ongi minu jaoks kurvad, nagu ka Kollase maja kirjaniku jaoks.

Me ajasime lastena lehmi karjamaalt koju… Nüüd on laut koduks vaid kassidele ja hiirtele.

Mind ei paelunud ainult raamatu sisu, vaid ka ülesehitus, mis joonistas pikkamisi tõelise sõnamandala, mille viimane peatükk omakorda kokku pühkis ja vette puistas. Minult küsiti, kas “Mandala”, mida ma laenata soovisin, on värviraamat… See ajas mind tookord naerma, aga praegu ma mõtlen, et küsija väga ei eksinudki – Tõnu Õnnepalu “Mandala” mõjub sama rahustavalt kui värviraamatu mandalate värvimine.

Raamatutega on muidugi nii, et need kõnetavad erinevalt ja mõnda ei kõneta üldse, aga ma usun, et “Mandala” esimese peatüki järel hakkab enamiku jaoks muster jooksma, maal kasvanute hulgas ehk isegi mitu mustrit, raamatu ja enda oma.

Minule joonistas raamat isikliku mandala, mida ma ei ole veel kokku pühkinud, sest ma tahan neid magusvalusaid värve mõnda aega enda sees kaasas kanda.

Appi, mu lapse nimi on Eesti kõige populaarsemate nimede hulgas!

~ Liivi ~ 47 Comments

Ütlen etteruttavalt ära, et pealkiri pole päris tõsi – Kolmanda nimi on tõesti populaarsuselt 48. kohal, kuid postituse pealkirja toon on jutumärkides, see tegelikult ei häiri mind. Kohati jääb aga mulje, et trend liigub suunas, kus selline olukord võrdub õudusunenäoga…

Alustades algusest, siis ühel ilusal päeval leidis Silver keldrist karbi muusikaplaatidega, mis meil rohkem kui 3 aastat tagasi vanas Voyageris mängisid, “Kiisulaulud” nende hulgas. Viimase panin järgmise autosõidu ajal mängima, et lapsi üllatada, aga nende muusikamaitse on vahepeal nii palju muutunud, et peale Neljanda ei tahtnud keegi kassilaule kuulata. Ma ootasin veidi teistsugust reaktsiooni, näiteks samasugust nostalgialaksu, mis minu “Kassi kontserti” valla päästis. Neljas paraku isegi ei mäletanud neid laule ja poisid katsid kaasalaulmise asemel oma kõrvu ning palusid, et ma plaati vahetaksin.

Tegin seda ja järgmisel plaadil pöördus Kaire Vilgats Esimese poole, et koos tähestikku õppida… Teate või mäletate nimelaule? Lapsed ei mäletanud, nii et need kuulati huviga lõpuni, sest igas laulus oli kellegi nimi esindatud.

Muide, Teise nime ei olnud algselt nimelaulude valikus, aga ma kirjutasin ettevõttele ja Kaire Vilgats lõõritas selle vähemalt kahe laulu juurde, sest ma soetasingi igale lapsele vaid kaks muusikapala (valikus oli vist seitse erinevat lugu). Seda meenutades mõtlesin tulla neile tasuta reklaami tegema, aga selgus, et nimelaule polegi enam…

Ma ei tea, mis neile tegelikult saatuslikuks sai, aga mõni aeg hiljem ühe mängumaa broneeringuid vaadates tekkis küsimus, kas nimelaulud kadusid ainulaadsete nimede kasvu tõttu. Tõenäoliselt oli ettevõtte eesmärk, et iga päev ostetaks laule uuele Miale või Robinile, mitte ei palutaks Kairel laulda sisse nimesid, mida ta hääldagi ei oska ja mida ostetakse vaid korra.

Võimalik, et ka pärast mind ei soetanud keegi Teise nimega laule, sest tegu pole eriti populaarse nimega… See selleks, nimelaulude kadumise asemel hämmastas mind pigem see, millistele nimedele mängutoad broneeritud olid… Nii on inetu öelda, aga üks oli hullem kui teine. Mul tõesti tekkis tunne, et lapsevanemad on ainulaadsust taga ajades unustanud, et see pole mingi võistlus, vaid lapsed peavad päriselt nende nimedega elama.

Lapsele nime valimine...

Õnneks vaatab praegu antud mängumaa broneeringutes teine pilt vastu, enamik nimedest on tavalised tänapäevased eesti ja vene nimed, sekka mõned üksikud omapärasema kirjapildiga, ent ei midagi sellist, kus ühte nimesse on üritatud suruda kõik võõrtähed ja nimi ise on selline, et ei saa aru, kas see kuulub poisile või tüdrukule.

Ma ei tea, mis möödunud kuul toimus – äkki sünnivadki eriliste nimedega lapsed peamiselt aasta alguses? Veebruaris on tunne aga nii palju isamaalisem, et siis sünnivad Kadrid, Mardid, Oskarid, Martad, Jaanid, Teeled, Säded jne.

Erilistele nimedele mõeldes meenub kohe üks Facebooki postitus, mille all hakkasid vanemad jagama oma laste nimesid ja kogemusi, kui raske või kerge neid registreerida oli. Ma ei oska seda postitust enam otsida, aga mäletan, et lugesin kommentaare kohati päris suurte silmadega… Isegi, kui ma leiaksin selle, siis ma ei hakkaks sealt nimesid välja tooma – pole vaja, et need lapsed kord oma nime guugeldades siia jõuavad ja end halvasti tunnevad, sest saavad aru, et jutt on konkreetselt neist, teisi samanimelisi lihtsalt ei ole.

Mul on raske mõista vajadust leiutada oma lapsele keeruline nimi, mida kellelgi teisel ei ole. Ma pean silmas just selliseid ainulaadseid nimesid, mida keegi ei oska kuulmise järgi kirjutada ja mis kõlavad väga võõralt. Mu sõbranna lapse ainulaadne nimi kõlab nii tavaliselt, et ei saa arugi, et temanimelisi on Eestis vähem kui 5 ja see sündis loomulikult, mitte teadlikult ja tahtlikult erilist nime leiutades. Loomulikult tuli ka järgmise lapse nimi, mis on nii populaarne, et see on olnud korduvalt kuu enim registreeritud nimede tabelis. Tema jaoks pole see katastroof, nagu ei olnud ka esimese lapse ainulaadne nimi eesmärk omaette.

Ma olen ühest ja teisest kohast lugenud, kuidas meeldib mingi konkreetne nimi, aga lapsele seda anda ei saa, sest see on kas tutvusringkonnas esindatud või liiga populaarne – ikkagi jube, kui klassis on mitu sama nimega last! Ma ei eita, olen püüdnud seda ka ise vältida ja see oli üks põhjus, miks Esimesel oli varem kaks nime. Oli, sest ta oli viiene, kui tema nimest kadus Sebastian, mis registreerides tundus lihtne nimi, aga leidis pereväliselt palju valesti kasutamist (Sebastjann, Sebastjaan), samal ajal ei kasutanud peresiseselt seda keegi… Täna on tal klassivend, kelle teine nimi on sama, mis temal, aga nad on täitsa rõõmsalt koos Tootsid, ei häiri ühesugune nimi ei neid ega kedagi nende ümber, ka mind mitte.

Neljas sai sama nime, mis on mu sõbrannal ja laps räägib vabalt tädi Tuulist nii, et ta ei seosta seda enda nimega. Mina ka ei mõtle sellele, et nad mõlemad on Tuulid, ma ei taju seda isegi siis, kui nad on kõrvuti ja ma pöördun kordamööda mõlema poole. Kui Neljandale panin teadlikult sõbrannaga sama nime, siis Kolmanda puhul ma ei osanud arvata, et ükskord võtab Silveri vennatütar sama nimega mehe, aga see ei tekita kuidagi segadust ega ebamugavust, pigem on kaasa toonud ainult nalja.

Ausalt, pange lapsele see nimi, mis teile meeldib, olgu see siis populaarne või tutvusringkonnas olemas, see ei jää hiljem häirima. Ärge ainult öelge, et teile meeldibki Zhezherella või Pabuliize, sest need on vägisi punnitatud nimed, mille eesmärk on erineda kõigist teistest. Erinemisel pole iseenesest midagi viga, aga on veider, kui väljamaise kõlaga nimi on välismaal tegelikult negatiivse tähendusega või selle kirjapilt on selline, et ka mujal maailmas tuleb nime tähthaaval ette öelda või paberile kirja panna.

Vähem on rohkem, eks, see kehtib ka nimede puhul (mõistsin seda pärast Esimese sündi, kui kuskil oli vaja tema täisnime kirjutada). Mitte et lihtsad nimed alati lihtsad oleksid… Teisega ühtegi nimekaimu lugu ei ole (kuigi Eestis on veel 267 sama nimega inimest), kuid tema nimi on paljude jaoks siiski liiga raske, sest isegi sõbrad kipuvad talle endiselt Karl ütlema (sedasi on tal nimekaimusid muidugi omajagu). See on veel väike eksimus, kord registreerisin talle arsti juurde aja ning naine teisel pool toru ütles tema kohta esmalt Karl, pärast parandamist Karlis ja hiljem kordas üle aja, mille ta Karlosele kirja pani…

Nimedest rääkides, siis Neljanda puhul kaalusin ka nime Samia, sest see meeldis mulle juba siis, kui ma “Kirgede tormi” vaatasin ning vanaema Saimale mõeldes oleks see justkui tema nimest tuletatud. On küll üsna ainulaadne nimi, aga siiski lihtsa kirjapildi ja kõlaga, eks. Samas ülejäänud pereliikmete nimedega see hästi kokku ei sobi, nii et valituks see ei osutunud. Selle asemel läkski käiku mu sõbranna nimi, kuigi ma alguses kõhklesin, kas see veider pole. Ei ole. Ma ei kujutaks ei sõbrannale ega Neljandale mingit muud nime ette, seega on kõik igati õige.

Üks täiesti suvaline tähelepane: kui Esimese nimi sai muudetud, siis avastasime, et kuigi meil on väga erinevad nimed, on nendes siiski teatav harmoonia (üle ühe 6 tähte, 5 tähte; eelviimane täht e, viimane täht i). Olles seda märganud, ei suuda ma sellest enam mööda vaadata, mistõttu on mul hea meel, et me rohkem lapsi ei plaani, sest ma ei oskaks leida viiendale nime, mis harmooniat ei rikuks – nii et ma pole ka ise kiiksudest sugugi puhas…