Iga kord, kui ma loen midagi koroonaviiruse kohta, tuleb mulle silme ette film “Nakkus”. Kes ei ole seda näinud, siis fataalsete tagajärgedega haiguspuhang saab seal alguse Hong Kongis, aga üheks esimeseks nakatunuks on Minneapolises elav naine, kes toob tundmatu viiruse koju, nii et inimesi hakkab riburada surema mõlemas linnas. Ja igal pool mujal ehk olukord võtab pandeemia mõõtmed.
Kui kirjutati, et koroonaviirus sai alguse kalaturult, meenus mulle filmi lõpp, kuigi seal ei olnud ei kalaturgu ega kalu, kuid mingid seosed mul ikkagi tekkisid. Rohkem oli seosteks ja mõtetes filmi jooksutamiseks põhjust, kui ilmusid artiklid, et haiguse algallikaks võivad olla nahkhiired… Nüüd ma ei saagi enam seda filmi silme eest, sest ülerahvastatud haiglad, suletud linnad, karantiinid, vandenõuteoreetikud ja muu filmis nähtu on samuti igapäevastes uudistes.
Olukord ei ole küll sama hull, aga ma usun, et avaldatust siiski hullem ja sarnaselt filmile üritatakse praegu lihtsalt (veel) suuremat paanikat ära hoida. Nii hulluks ma olukorda siiski ei pea, et ise muret tunneksin, aga mine tea, äkki ühel hetkel on viirus siin ja lüüakse samuti paarkümmend koppa maasse, et kiiresti uus haigla püsti panna.
Iseenesest ma pean võimalikest maailmalõpu teooriatest pandeemiat väga tõenäoliseks, aga seda mitte kuskil laboris loodud haiguse tagajärjena, vaid emakese Maa korraldatud parasiiditõrjena. See ei oleks ilmselt päris lõpp, aga korralik restart küll, sest asjad ei saa käia nii, et inimesed võtavad Maalt, mis võtta annab ja siis kolivad Marsile…
Muide, antud teooria puhul on peetud usutavaks, et selline pandeemia saab alguse just Aasiast ja seda loomalt inimesele kandunud muteerunud viiruse näol. Ma ei taha sellega nüüd öelda, et parasiiditõrje juba käib, vaid pean seda teooriat pigem üheks “Nakkuse” ja teiste sarnaste filmide inspiratsiooniallikaks.
Ühesõnaga, koroonaviirust ma ei karda, aga kõhugrippi küll, mistõttu võttis veidi kõhedaks, kui e-päevikusse tuli teade, et koolis, eelkõige 4.-6. klassis, on haiguspuhang, mille sümptomiteks on halb enesetunne, iiveldus, oksendamine ja nii edasi. Meie neljandikul piirdus asi vaid halva enesetundega ja ma jõudsin pääsemise üle juba rõõmustada… Kuni olin üleeile kõhugripiga pikali.
Õnneks on see möödas ja laste poolt lohutuseks toodud Bounty on söödud ehk kõik on jälle hästi. Loodetavasti on nakkustega ka nüüd mõneks ajaks ühel pool, vaid filmi võiks veel korra vaadata…
Mul oli kolmapäeval lasteaias kohtumine eripedagoogiga, et rääkida Neljanda arengust ja teha kooli(pikenduse) osas otsus ära. Septembrini on küll veel omajagu aega, aga kui minna koolipikenduse teed, siis peaks seda juba varsti taotlema hakkama. Ainult et veel kaks kuud tagasi ei olnud ei minul ega lasteaia personalil selget nägemust, milline tee valida…
Ahh, hakkasin siia mingit pikka eellugu kirjutama, aga kustutasin ära, sest kõik mu postitused ei pea olema lõputud heietused. Ühesõnaga, Neljas on teinud kahe kuuga sellise arenguhüppe, et koolipikendus ei ole enam üldse kõne all. See tähendab, et meil on sügisest neli koolilast – nii uskumatu ja nii äge!
Kui eripedagoog küsis, kuidas minu arvates Neljandal vahepeal läinud on, siis vastasin, et mulle tundub, et ta on teinud väikese arenguhüppe… “Väikese? See on olnud ikka suur hüpe!” segas ta vahele. Mul hakkas hetkega kergem, sinnani kartsin, et äkki pole edusammud olnud piisavad ja saame ikkagi soovituse hakata koolipikendust taotlema. Me ei saanud isegi soovitust eelistada väikeklassi! Viimasest kui valikuvariandist siiski räägiti, aga tõenäoliselt tõstetaks Neljas peagi tavaklassi, nii et sama hästi võiks selle etapi vahele jätta ja vajadusel kodus lapsega rohkem tööd teha.
Kui Neljas arenes kahe kuuga hüppeliselt, siis pole välistatud, et järgmise seitsme kuuga areneb ta veel nii palju otsa, et ta ei vajagi üldse tavapärasest enam individuaalset tähelepanu.
Väike julge maailmaavastaja või tulevane zooloog?
Mul on hea meel, et nii läks, sest kuigi ma olen koolipikendust kaalunud, olen rohkem siiski koolimineku poolt olnud, sest ma tahaksin loota, et Neljas talub seda lasteaiast paremini…
Ma olen siin varem ka kirjutanud, et ta kogeleb, eks. See kogelus tuleb ja läheb ning muudab vormi – reegline tuleb see koos lasteaiaga ja läheb vaheaegadega. Tänaseks on ta taas olnud nädala kodus ja igasugused kõnehäired on kadunud, samas paar pikka päeva lasteaias mõjuvad talle nii, et ta tuleb koju ega saa sõnu suust välja. Kooli poole lühemad ja vähe vaiksemad päevad ehk ei mõju nii halvasti.
Lasteaias talle iseenesest meeldib ja pikema puudumise järel ta juba ootab sõpradega kohtumist, aga ta tahab ja vajab siiski vähemalt ühte vaba päeva nädalas, sest sealne lärm on talle liiast. Nii väga lasteaed siiski ei meeldi, et ta sinna veel üheks aastaks tahaks jääda…
Kõnehäired iseenest pole koolipikenduse puhul teemaks olnud, murekohtadeks on olnud hoopis õpihimu puudumine, tujutsemine, püsimatus, kiirustamine, vähesed teadmised ja oskused. Kõiges selles on Neljas tõepoolest palju edusamme teinud ja seda sõrmenipsust. Ilmselt käis tal lihtsalt õpihimu osas klõps ära ja sealt edasi oli suureks abiks töö, mida eripedagoog tegi lasteaias ja meie Silver kodus. Mitte et ma ei oleks üldse lapsega koos õppinud, aga Silver on seda päris kindlasti rohkem teinud, lisaks on ta olnud palju kannatlikum ja rahulikum, nii et suurem au kuulub õigusega talle.
Oh, kuidas ma tahaksin siia lõppu lisada pildi käpukil Silverist, kes lakib pealambi valguse abil Neljanda varbaküüsi, aga ta ei luba seda jäädvustust kuskil jagada. Pildi kirjeldamise kohta ei öelnud ta aga midagi, nii et vähemalt saate veidigi aimu, kuidas meie peres isa ja tütar kvaliteetaega veedavad.
Selle aasta esimene laatsaret on käes. Reedel õhtul kukkus palavikuga ära Teine, eile hommikul ühines temaga Neljas ning täna jõudis järg Kolmanda kätte. Mul on kurgus karvane tunne, et minagi ei jää puutumata…
Tegelikult on lapsed isegi hästi vastu pidanud, eriti Neljas, kes muidu on kogu aeg nohus olnud. Võib-olla sügisene vitamiinikuur (Nutrigen Supra) oli ikkagi abiks, kuigi kestis vaid kaks nädalat. Enne seda, kohe septembri alguses, jõudis Esimene muidugi nädala haige olla, poole sellest oli ta kõrges palavikus. Kaks kuud hiljem, juba pärast kuuri, tekkis tal samuti kõrge palavik, aga midagi sellele ei järgnenud, põdes vaid ühe päeva. Samasuguse ühe- või kahepäevase palaviku tegid läbi ka Teine ja Kolmas, kõik erinevatel kuudel, nii et omavahel need asjad ilmselt seotud ei olnud.
Nüüd ainult palavikuga läbi ei saa, esiteks juba seetõttu, et Kolmandal ega Neljandal polegi seda, on vaid paukuv köha ja paks nohu. See köha avaldus alles täna hommikul, esmalt tuli Neljas kähisedes ja paukudes toast välja, mõne aja pärast tuli Kolmas samamoodi järele, samas magades ei köhinud kumbki. Me jäime Silveriga teineteisele ikka päris nõutute nägudega otsa vaatama, sest sellist larüngiidile omast köha pole taas pikka aega kuulnud. Ägeda larüngiidiga muidugi tegu ei ole, sellest on Kolmas välja kasvanud (Neljas samuti, aga tema larüngiidihood olid nagunii leebemad ja neid tuli vähe ette).
Nõutud näod tekkisid meil ka olukorrast endast, sest meil oli tänasest päevast veidi teistsugune nägemus. Tõbised lapsed pidid minema minu ema juurde, mina kooli ja Silver vanemate juurde tegutsema, aga veel haigemana ärganud Neljas ja temaga liitunud Kolmas muutsid olukorda. Eile oli sama lugu, plaanisime Teise üksinda koju jätta, aga temaga ühinenud Neljas rikkus selle plaani ära. Kuueaastane pole küll enam väga väike, aga üheksaks tunniks vendadega omapead ma teda veel ei usalda, nii et olin eile kodus.
4, 5…
Pidin vahepeal kirjutamise mõneks tunniks pooleli jätma, sest kiirustasin kassiga loomakliinikusse.
Lapsed ajasid siin kassi taga ja hüüdsid naerdes tema nime ning lisasid siis lõppu: “Mis vahtu sa suust välja ajad?” Mida? Mis vahtu??? Jooksin ka kassi vaatama, selleks hetkeks oli ta hüpanud aknalauale ja sinna loigu ilastanud, samal ajal voolas tal endiselt suust vahtu välja. Kassil endal oli hirmunud pilk ees, viskas pead igale küljele, tegi järamisliigutusi (suu oli tühi) ja kähisevat häält ning jooksis uuesti minema. Ta justkui põgenes selle eest, mis teda vaevas, väga rahutult jooksis toast tuppa ja hüppas mööblilt mööblile.
Minu esimene mõte oli, et tal on midagi kurku läinud. Täpsemalt eile ostetud valguspulkade pisike ühenduslüli, sest lapsed ütlesid, et ta just mängis nendega. Ma ei mõelnud kordagi sellele, et ta oleks võinud valguspulga katki närida ja selle sisu kibedat maitset tunda, aga just see kõige tõenäolisemaks osutus, sest loomaarsti juurde jõudes oli kass maha rahunenud ja midagi kuskilt ei leitud, ka röntgenpilt oli puhas. Mingi väike võimalus muidugi on, et röntgenpilt lihtsalt ei näidanud seda jullat. Kui nii, siis see tuleb ise välja või läheme tagasi, kui kass oksendab korduvalt ja on samal ajal loid.
Igatahes, päris kulukaks läksid need valguspulgad, mida lastel nii väga vaja oli ja mis maksid ainult euro. Hea seegi, et kassiga kõik korras on ja loodetavasti õppis ta tänasest midagi ega näri asju, mida pole vaja närida. Vahepeal oligi selle teemaga pikalt rahu majas, julgesime isegi Nerfi kuule osta, aga selgus, et need maitsevad endiselt hästi…
Nii, ma ei jõudnud veel loomakliiniku eest lahkudagi, kui helistas kooliõde ja ütles, et Esimesel on halb olla ja ta tuleb koju. Lapsed pidavatki praegu riburada kõhugripiga koolist ära minema… Aitäh, see ongi veel praegusest kompotist puudu! Hetkel on siiski lootust, et Esimesel vindub midagi muud sees, mitte okse. Tema võib-olla minuga ei nõustu, aga palavik ja köha-nohu on minu silmis iga kell etem kui kõhugripp, nii et kui ma peaksin lastelt midagi üles korjama, siis olgu see kõike muud peale viimase.
Kurgus mul juba kraabibki ja palavik on ka 37,1 kraadi. Tean, et see on mõne inimese normaalne temperatuur, aga minu oma reeglina üle 36,6 ei ole, mis tähendab, et 37,1 annab enesetundes tunda. Või siis selle enesetunde pärast ongi mul väike palavik. Mul üldiselt haiguste ajal see number eriti kõrgemaks ei kerkigi, viimane korralik palavik jäi vist aastasse 2012…
Sellega seoses, siis Kolmas saabki juba neljapäeval 8aastaseks ja homme me kutseid laiali ei jaga, sest ilmselgelt ei kannata reedel sünnipäeva pidada. Lükkame seda lihtsalt veidi edasi, päris ära ei jäta, aga kahju ikkagi, laps nii ootas ja luges päevi… Kuidas viimane korralik palavik ja Kolmanda sünnipäev omavahel seoses on? Sest pärast tema sündi niitis rinnapõletik mind jalust.
Praegu ma endale niidetud olemist lubada ei saa, nii et loodetavasti ma ikka päris haigeks ei jää. Homme ohverdab Silver oma tegemisi ja on ise poolest päevast lastega kodus, et ma saaksin minna paari asja järele tegema ja pärast seda õppekäigule teatisse. Muide, erinevalt laste õppekäikudest on minu oma tasuta ja koju jõuan ma alles laste uneajal.
Eee, jah… Et siis selline päev täna. Kassiga on nüüd küll kõik korras, aga tema on siiski ainus, kellega arsti juures käisin, nii et 1, 2, 3, 4 ja 5 – hullumaja.
Vana pilt me superkassist, kes just sellises mugavas asendis rahumeeli magas. Praegu magab ta samas kohas peaaegu samas asendis. Hull kass.
Hah, just praegu tõi Teine mulle tüki oma hambast… Üldse mitte väikese, nii et nüüd oleks vaja kiiremas korras hambaarsti juurde ka minna.
Et kõik poleks nii negatiivne, siis tänasesse päeva jäi ka midagi väga toredat: ma sain hilise jõulupaki! Ma olin alguses veendunud, et Omnivas on mingi segadus tekkinud, aga ei olnudki, mulle päriselt saadeti Itaaliast toodud (sidruni!) kommi ja värviline käevõru. Viimase panin kohe randmele ja selle vaatamine toob naeratuse suule – see jääb meenutama ootamatut kingitus ühelt lugejalt. Aitäh, Anu! Mõtlesin pikalt, kust sa mu numbri võisid saada, aga välja mõtlesin – sa võitsid kord loosi ja ma vormistasin paki, millega võidu kätte said. Suutsid mind nüüd korralikult vastu üllatada!
Sidrunitest rääkides, siis teine lugeja saatis mulle pildid raamatust, kus on lühidalt ka mu blogist juttu:
Nüüd on küll kõik, Silver sõidab lõpuks kodu poole (lubas täna varem jõuda ja peab oma lubadust ehk jõuab umbes viis minutit varem) ja me poistega peame veel veidi kooliasjadega tegelema. Koolist puudumine tähendab ikkagi nii nende kui ka minu jaoks seda, et peame tegema kodus seda, mida teised tegid koolis.
